Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-2961 19. august 2024 Maria Lõbus XX kaebus Viru Vangla tekitatud tervisekahju hüvitamiseks Kaebaja – XX Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus rahuldamata.
2.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 18. september 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Tartu Halduskohtusse saabus 22. detsembril 2021 Viru Vangla kinnipeetava XX hüvitamiskaebus Viru Vangla vastu, millest kohus võttis menetlusse nõude hüvitada kaebajale tekitatud tervisekahju seoses sellega, et vangla perearst ei registreerinud kaebajat perioodil 8. september 2021 kuni 9. veebruar 2022 eriarsti (neuroloogi) vastuvõtule ning vangla perearst ei väljastanud kaebajale perioodil 8. september 2021 kuni 11. august 2022 võimlemismatti. Kaebaja selgitas, et perearst, kelle käes oli eriarsti arvamus, ei teinud vajalikke otsuseid kaebaja tervise toetamiseks. Kaebajale keelduti mati väljastamisest, mistõttu ei saanud kaebaja teha harjutusi oma seljaprobleemi leevendamiseks. Kaebajal esineb selgroolülide kõverdumine nimmepiirkonnas närvide pitsumisega. Kaebaja selgitustest ja palvetest hoolimata keeldus perearst kaebajat eriarsti vastuvõtule registreerimast. Vangla tegevusetuse tõttu olid kaebajal pidevalt valud.
2.Viru Vangla palus 10. aprilli 2023. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Kuigi kinnipeetavate tervishoiuvaidlused on avalik-õiguslikud, tuleb materiaalõiguses lähtuda valdkonnapõhisest regulatsioonist. Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) 41. peatükk (VÕS § 758 jj). VÕS § 770 lõike 4 järgi peab kahju tekkimist tõendama patsient. Kohtupraktikas on ka üheselt omaks võetud arusaam, et patsient ei saa nõuda ravi enda suva järgi – selleks peab olema meditsiiniline näidustus. Juhul kui kaebaja heidab vanglale ette seda, et vangla tervishoiutöötaja ei suunanud teda edasi, tuleb kaebajal esmalt tõendada, et arstiteaduse keskmise taseme kriteeriumist lähtudes oleks suunamine olnud vältimatu ning suunamata jätmine oli raviviga. Patsiendi ravivajadust saab määrata ainuüksi tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja pädevuses on ka otsustada, kas ta vajab patsiendi ravi korrigeerimiseks teise spetsialisti (eriarsti) arvamust. Kui jätta kõrvale mõned erijuhud, siis reeglina on üldarst õigustatud määrama ravi erinevate terviseprobleemide korral, kui tal on selleks õpitud/kogemuslikud erialased teadmised. Seljavalu on täiesti tavapärane terviseprobleem ning eelnevalt olid tehtud ka uuringud, mis ei näidanud eriti suuri kõrvalekaldeid. Vangla on seisukohal, et vangistusseaduse (VangS) § 52 lõike 2 eelviimane alternatiiv, mis räägib suunamiskohustusest, ei tekita patsiendile iseseisvalt subjektiivset nõudeõigust. Sisuliselt kordab see VÕS § 762 teise lause tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi üldreeglit. Neuroloog on erialaspetsialist, kelle vastuvõtule saatmise otsustab üldarst (vabaduses suunab perearst). Seega on küsimus, kas suunata patsient neuroloogi vastuvõtule, tervishoiuteenuse sisuline küsimus. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes ning seega on võimalik teatud ulatuses kohaldada ka käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. VÕS § 621 lõike 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid sama lõike teisest lausest tuleneb, et kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Riigikohus on VÕS § 621 lõike 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (kohtuasi nr 2-19-1366, p 10). Antud juhul ei ole kaebaja tõendanud, et tema suunamine neuroloogi vastuvõtule oleks olnud ainumõeldav. Kaebaja on ette heitnud, et vangla arst ei määranud talle võimlemismatti. Vangla selle etteheitega ei nõustu. Kaebaja 8. septembri 2021. a neuroloogi epikriisist ei nähtu, et võimlemismatt oleks olnud vältimatult vajalik. Seljaprobleemide ravikehakultuuris kasutatakse erinevaid harjutusi ning mitte kõik ei nõua harjutuste tegemist lamades (mis võiks tingida võimlemismati vajaduse). Alles 20. juuli 2022. a epikriisist nähtub võimlemismati soovitus ning peale seda asus vangla kaebajale võimlemismatti korraldama. Vangla on seisukohal, et see toimus mõistliku aja jooksul ega tekitanud kaebajale kahju. Kaebaja vanglas peetavast tervisekaardist ei ole võimalik järeldada, et vangla tervishoiutöötajad oleksid teinud kahjunõudes kirjeldatud juhtumil ravivea.
3-21-2961
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3.Kaebaja nõuab Viru Vanglalt tema tervisele tekitatud kahju hüvitamist selle eest, et vangla perearst ei registreerinud kaebajat perioodil 8. september 2021 kuni 9. veebruar 2022 eriarsti (neuroloogi) vastuvõtule ning vangla perearst ei väljastanud kaebajale perioodil 8. september 2021 kuni 11. august 2022 võimlemismatti.
4.Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib üldnormina riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõige 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lõike 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord. Kui juba üks eeldus on täitmata (nt puudub õigusvastane tegu või esmased õiguskaitsevahendid on kasutamata), tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
5.Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud VangS (VangS v. r) § 49 lõige 1 sätestas: „Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.“ VangS v. r § 52 lõike 1 esimese lause kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS v. r § 52 lõike 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu erikogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud praktika). Seega tuleb kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasuse üle otsustada nii vangistusseaduse kui ka võlaõigusseaduse 41. peatüki („Tervishoiuteenuse osutamise leping“) sätete alusel (vt Riigikohtu erikogu määrus asjas nr 3-21-924, punkt 16). VÕS § 762 esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
6.Kohus annab esmalt hinnangu sellele hüvitamiskaebuse osale, mis puudutab kaebaja etteheidet, et vangla perearst ei registreerinud kaebajat perioodil 8. september 2021 kuni 9. veebruar 2022 eriarsti (neuroloogi) vastuvõtule.
3-21-2961
6.1.Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja 8. septembril 2021 seoses seljavaluga neuroloogi vastuvõtul. Neuroloog ei andnud sel vastuvõtul soovitust ega juhist, kas ja millal peaks kaebaja neuroloogi vastuvõtule tagasi tulema. Neuroloog andis edasiseks soovitused vaid ravi osas. Sellest saab järeldada, et vangla perearsti hinnata jäi, kas ja kuidas neuroloogi soovitatud ravi toimib ning kas ja millal esineb vajadus neuroloogi uueks vastuvõtuks.
6.2.Kaebaja tervisekaardist nähtub, et perioodil 8. september 2021 kuni 9. veebruar 2022 on kaebajale vanglas seljavaluga seoses ravi osutatud. Ehkki kaebaja on sel perioodil seljavalu üle kurtnud, võib arsti tähelepaneku põhjal järeldada, et kaebaja tervislik seisund seoses seljavaluga oli tegelikult kontrolli all. Nimelt on kaebaja 21. oktoobril 2021 arstile avaldanud, et teeb kõvasti trenni (haigusjuht nr A22401). Kohus leiab, et kui kaebaja oleks tõepoolest tugevate seljavalude käes kannatanud, ei oleks ta saanud intensiivselt trenni teha. Eeltoodust hoolimata on kaebaja arstilt nõudnud, et ta saadetaks uuesti neuroloogi vastuvõtule, põhjendades seda vajadusega, et neuroloog teeks talle sobivad otsused, mis muu hulgas muudaksid kartseris viibimise kergemaks (21. oktoobri 2021. a haigusjuht nr A22401,
14.novembri 2021. a haigusjuht nr A24532 ja 16. detsembri 2021. a haigusjuht nr A27407). Arst on leidnud, et kaebaja tervislikku seisundit ja eelmisest neuroloogi vastuvõtust möödunud aega arvestades pole põhjendatud kaebajat uuesti neuroloogi vastuvõtule saata. Kohtule ei nähtu, et selline arsti seisukoht oleks ilmselgelt vale. Kaebaja tervisekaart ei kinnita, et
8.septembril 2021 toimunud neuroloogi vastuvõtule järgnenud viie kuu jooksul oleks kaebaja tervises toimunud selliseid muudatusi, mis oleksid õigustanud uuesti neuroloogi vastuvõtule pääsemist. Ainuüksi asjaolu, et neuroloog ei teinud eelmisel vastuvõtul kaebajale meelepäraseid otsuseid ning kaebaja soovis teda uuel vastuvõtul mõjutada sobivaid otsuseid tegema, ei tekita arstile kohustust suunata kaebaja tema nõudmisel uuesti neuroloogi vastuvõtule.
6.3.Eeltoodut arvestades ei nähtu kohtule, et arst oleks perioodil 8. september 2021 kuni 9. veebruar 2022 kaebaja neuroloogi vastuvõtule suunamata jätmisel teinud ravivea. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks perioodil 8. september 2021 kuni 9. veebruar 2022 kaebaja neuroloogi vastuvõtule suunamata jätmisel ravivea tegemist. HKMS § 59 lõikest 1 tulenevalt peab menetlusosaline üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. VÕS § 770 lõike 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Dokumenteerimiskohustuse rikkumist ei ole kaebaja praeguses asjas ette heitnud.
6.4.Kuna Viru Vangla tegevust perioodil 8. september 2021 kuni 9. veebruar 2022 kaebaja neuroloogi vastuvõtule suunamata jätmisel ei saa pidada õigusvastaseks, tingib juba ainuüksi see vastavas osas hüvitamiskaebuse rahuldamata jätmise.
7.Järgmisena annab kohus hinnangu sellele hüvitamiskaebuse osale, mis puudutab kaebaja etteheidet, et vangla perearst ei väljastanud kaebajale perioodil 8. september 2021 kuni 11. august 2022 võimlemismatti. Kaebusest võib aru saada, et kaebaja leiab, et vangla perearst oleks pidanud neuroloogi kandele tuginedes tegema otsuse võimlemismatt väljastada.
7.1.Neuroloogi 8. septembri 2021. a vastuvõttu kajastavast digiloo haigusjuhtumist nr 15537892 ei nähtu, et neuroloog oleks määranud, et kaebajale tuleb tagada võimlemismatt. Neuroloog on küll soovitanud ravikehakultuuri (nähtub lühendist RKK), kuid sellest ei saa järeldada, et vanglal tuli kaebajale anda võimlemismatt. Ravikehakultuuri seljavalude leevendamiseks saab harrastada ka ilma võimlemismatita (nt tehes harjutusi ja venitusi seistes
3-21-2961 või istudes, sh vanglas kättesaadavaid treeningvahendeid kasutades). Alles 20. juulil 2022 on neuroloog soovitanud anda kaebajale võimlemismati. Vangla selgitas, et sellest hetkest alates hakkas vangla tegema toiminguid, et kaebajale võimlemismatt hankida. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et talle väljastati võimlemismatt 10. augustil 2022 (haigusjuht nr A17579). Kohtu hinnangul on mõistetav, et neuroloogi otsuse järel võimlemismati hankimine võttis aega ning kohtu arvates ei ole vangla sellega ebamõistlikult viivitanud. Alates 20. juulist 2022 kuni võimlemismati saamiseni sai kaebaja harrastada selliseid ravikehakultuuri võtteid, milleks polnud võimlemismatti vaja. Eeltoodut arvestades ei saa vangla tegevust perioodil 8. september 2021 kuni 9. august 2022 võimlemismati väljastamata jätmisel õigusvastaseks pidada. 10. ja
11.augustil 2022 oli kaebajal aga võimlemismatt juba olemas ning seega puudub ka vastavate päevade osas vangla õigusvastane tegevus.
7.2.Täiendavalt osutab kohus sellele, et kaebaja ei ole kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebaja oleks saanud esitada vanglaametnikele või meditsiinitöötajatele pöördumisi, nõudes võimlemismati väljastamist (RVastS § 6). Kohtule ei nähtu asja materjalidest (sh kaebaja tervisekaardist), et kaebaja oleks perioodil 8. september 2021 kuni 9. august 2022 selliseid pöördumisi esitanud.
7.3.Vangla õigusvastase tegevuse puudumise ja kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu tuleb hüvitamiskaebus võimlemismati väljastamata jätmist puudutavas osas jätta rahuldamata.
Kokkuvõtlikult jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
9.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegune kaebus oli riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punkti 12 kohaselt riigilõivuvaba. Kaebajal ei ole ka muid menetluskulusid tekkinud. Vastustaja on teada andnud, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Seega pole praeguses menetluses menetluskulusid, mida jagada ja välja mõista.
10.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.