X kaebus mõista Tallinna linnalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tallinna linn, esindaja TK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.06.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus menetlusse.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.06.2024 määrus muutmata. Selgitus Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (HKMS § 119 lg 1 kolmas lause).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 26.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linna vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebajale on tekitanud kahju Tallinna linna lastekaitseametniku toimingud: ametnik on õigusliku aluseta suhelnud kaebaja üürileandjaga ning avaldanud talle kaebaja eraelulisi andmeid; ametnik avaldas kohtumisel kaebajaga viimase kohta ebaõigeid hinnanguid; ametnik esitas hooldusõigust puudutavas tsiviilasjas valeväiteid ja alusetult ei toetanud kaebajat selles vaidluses, ignoreerides lapse isa vägivalda kaebaja suhtes. Tallinna linna õigusvastase tegevuse tõttu ei ole kaebaja laps saanud kohtuda oma isaga, osaleda huviringides ega võtta osa Tallinna eliitkoolide katsetest ning kaebaja on pidanud oma lapsega kolima välismaale.
2.Tallinna Halduskohus jättis 20.06.2024 määrusega rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse ja riigilõivust tasumisest vabastamise taotluse. Asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi, mis õigustaks riigi õigusabi määramist. Seega tuleb taotlus jätta riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 6 alusel rahuldamata.
3-24-907 Lisaks on kaebaja ise võimeline kaitsma oma õigusi (RÕS § 7 lg 1 p 1). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul saab kahju tekkimise asjaolusid ja kahju olemust ning tekkinud tagajärgi kõige paremini selgitada kannatanu ehk kaebaja ise. Kaebaja on üksikasjalikult kirjeldanud kahju tekkimise asjaolusid ja põhjendanud oma põhieesmärke. HKMS § 2 lg-te 4 ja 5 kohaselt lähtub halduskohus uurimis- ja selgitamispõhimõttest. Kaebaja vabastamiseks 350 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest ei ole alust. Kaebaja ühe kuu keskmine sissetulek on sotsiaaltoetused 455 eurot. Tema pangakonto väljavõttest ei nähtu igapäevaste kulutuste tegemist, küll on ta tasunud muid arveid ja kandnud raha üle oma ema kontole selgitusega „sularaha väljavõtmiseks“. Tehtud maksetest on võimalik järeldada, et kaebaja on tegelikult suuteline tasuma riigilõivu. Kaebaja ei ole kohtule avaldanud täielikke ja õigeid andmeid oma varalise olukorra kohta, mistõttu ei ole kohtul võimalik hinnata, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Kuna kaebusel on vähesed edulootused, ei ole põhjust anda kaebajale riigilõivu tasumiseks menetlusabi. Kaebuse ja vastustaja edastatud materjalide alusel ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebajale on põhjustatud selliseid kannatusi, mida võiks lugeda mittevaraliseks kahjuks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses või veelgi enam, mis annaks aluse mõista välja rahalise hüvitise. Samuti ei pea kohus tõenäoliseks, et kohtuvaidluse tulemusena võiks kohus tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasuse. Vastustaja on halduskohtule selgitanud, et Kristiine Linnaosa Valitsuse (LOV) kokkupuude kaebajaga on saanud alguse vanemate vahelistest kohtumenetlustest seonduvalt lapsega suhtlemise korra ja hooldusõiguse küsimusega (tsiviilasjad nr 2-19-12827 ja 2-20-3377). Haabersti LOV kokkupuuted kaebaja perekonnaga said alguse 16.01.2023, mil Politsei- ja Piirivalveametilt saabus teade lähisuhtevägivallast endiste elukaaslaste vahel, mis avaldavat mõju lapse arengule. Lapse isa pöördus Haabersti LOV poole murega, et nägi viimati last 2023. aasta maikuus. Isa märkis, et kuna lapse vanaema elab Venemaal, siis võib ema olla lapse sinna viinud. Seoses isa pöördumisega suhtles Haabersti LOV lapse heaolu spetsialist 22.08.2023 XXX eluruumi omanikuga ja sai teada, et eluruumi üürileping on 01.08.2023 lõpetatud. Lastekaitsetöötaja täpsustavale küsimusele vastas eluruumi omanik, et kolimisautoga on sealt ära veetud kõik kaebajale kuuluvad isiklikud esemed. Küsimusele omaniku telefoninumbri isale andmisest vastas omanik eitavalt. Seejärel pöördus ametnik ema poole e-kirjaga. Vastustaja selgitas, et ta ei ole õigusvastaseid toiminguid sooritanud. Ebaõige on väide, nagu oleks ametnik avaldanud üürileandjale kaebaja eraelulisi detaile. Isa pöördumise tõttu suhtles ametnik üürileandjaga, küsis üürilepingu lõppemise kohta ja samuti ka isiklike asjade äraviimise kohta, sest oli oluline täpsustada, kas kaebaja on üüripinnalt kõik oma asjad teisaldanud, hindamaks, kas kaebaja tuleb sellele aadressile tagasi. Tsiviilasjades Tallinna linna esitatud väiteid ja asjaolusid seonduvalt vanemate hooldusõiguse küsimusega on pädev hindama tsiviilasja lahendav kohus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 552 lg 2 kohustab maakohut küsima alaealist puudutavas vaidluses valla- või linnavalitsuse seisukohta ning sellele vastandub omavalitsuse kohustus sisuline seisukoht kujundada ja kohtule vastata. Asjaolu, et linn toetas kohtumenetluses ühise hooldusõiguse lõpetamist ja lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise, tervise ja hariduse küsimustes lapse hooldusõiguse üleandmist isale, ei saa pidada õigusvastaseks, kuna seda seisukohta toetavad asjas kogutud objektiivsed tõendid (ekspertiisid) ja puuduvad mistahes viited, et linn oleks kasutanud oma menetlusõigusi pahauskselt. Lastekaitseseaduse (LasteKS) kohaselt on vastustajal kohustus selgitada välja lapse asukoht, kui ta on saanud teate lapse võimaliku abivajaduse kohta. Linn on kohustatud koguma teavet perede olukorra kohta. Nagu vastustaja kohtule selgitas, toimus suhtlus üürileandjaga isa 2(6)
3-24-907 pöördumise alusel, mille käigus sooviti välja selgitada lapse võimalik viibimiskoht. Kuna lapsel on õigus suhelda mõlema oma vanemaga, siis on lapse heaolu spetsialistide ülesandeks aidata lapsel realiseerida oma huve ja õigusi ehk rajada teed suhtlemaks tõrjutud vanemaga. Üürileandjaga suhtlemine ei ole olnud õigusvastane tegevus, sest linnal oli teabe kogumiseks õiguslik alus. Kaebaja ei saa kaitsta oma üürileandja õigusi. LasteKS § 28 lg 1 p 2 kohaselt on lastekaitsetöötaja kohustatud andma hinnangu last kasvatava isiku vanemlikele oskustele. Vastustaja on õigesti järeldanud, et lastekaitsetöötaja peab puuduste ilmnemisel juhtima puudustele vanema tähelepanu ja selgitama (LasteKS § 22 lg 4). Vastustaja on selgitanud, et tema töötajad ei ole kaebaja isikut ega pereelu halvustaval viisil kommenteerinud, vaid peatanud kaebajat, kui ametnikud on soovinud küsimusi esitada ning juhtinud vanema tähelepanu tervisliku toitumise olulisusele, juurviljade kasulikkusele ja sellele, et vanem oma koolieelikut treeningutega lausa ära ei koormaks. Linn on selgitanud, et ka laste füüsilistel võimetel on piirid, mida vanemad mõnikord ei tunneta, ning kohtumisel suunasid ametnikud vanemat üksnes mõtlema selle peale, et peotantsust ja lauluringist saadav koormus on eelkooliealisele lapsele ehk isegi juba piisav maht. Kohus peab neid toiminguid ja vastustaja selgitusi põhjendatuks. Kaebuses kirjeldatud asjaolud ei võimalda järeldada, et Tallinna linn oleks vaidlustatud toimingutega kahjustanud RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kaebaja õigushüvesid ja sellega oleks kaasnenud hingeline valu ning kannatus. Kaebaja võimalikud üleelamised on tekkinud seoses tsiviilkohtumenetlusega, mis puudutab lapse hooldusõiguse küsimust. Kuigi õigusvaidlus võib tekitada stressi, nördimust, ebakindlust jms üleelamisi, ei ole sedalaadi ebameeldivused käsitatavad mittevaralise kahjuna, mida saaks välja mõista vastustajalt. Vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega kaasnema mittevaraline kahju. Kehtiv õigus selleks alust ei anna (Riigikohtu halduskolleegiumi 26.09.2022 otsus asjas nr 3-20-1449, p 30.4). Seega ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine tõenäoline.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3.X esitas määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 20.06.2024 määruse peale. Kaebajal jäi määruskaebuse kirjutamiseks väga lühike aeg, kuna ta kinnitas kohtumääruse kättesaamist 22.07.2024, aga edasikaebetähtajaks loeti juba 23.07.2024. Vastustaja esindaja on halduskohtule esitanud valeväiteid. Kaebajale ei ole ükski arst ravi määranud ning ta ei vaja seda. Valeväite esitaja tuleks vastutusele võtta. Kaebaja pangakonto väljavõttelt ei nähtu Venemaal kantud kulutusi, sest sanktsioonide tõttu ja pangakaardi puudumise tõttu ei saa kaebaja seal makseid teha. Üürimakseid Sõle tn korteri eest ei peagi kaebaja tasuma. Kaebaja tegi makse advokaadibüroole esinduse eest tsiviilasjas, mis on kaebaja jaoks väga oluline küsimus. Kohtutäiturid on arestinud kaebaja kontod, mis annab kinnitust kaebaja finantsolukorrast. Kaebaja ja tema ema on sunnitud üürima korterit Venemaal, samas peab tema ema tegema kulutusi ka Tallinna korterile. Kaebaja majanduslik olukord on tsiviilvaidluste tõttu väga halb, alates 2018. a-st on vaidlustele kulunud ca 40 000 eurot. Kaebaja pangakonto väljavõte oli mõeldud üksnes kohtu jaoks, kuid seda võib olla kasutatud ka kaebajale sotsiaaltoetuse maksmise otsustamisel. Ebaõige on väide, et puuduvad tõendid selle kohta, et vastustaja ametnik edastas kaebaja üürileandjale kaebaja eraelulisi andmeid. Seda kinnitab üürileandja sõnum, mis on toimikus. Ametnik ei võtnud enne ühendust kaebajaga, vaid pöördus üürileandja poole, mis oli alandav. Kaebaja tervisliku olukorra kohta esitatud väited on laim. Kui aga need vastaksid tõele, tuleks 3(6)
3-24-907 kaebajale anda riigi õigusabi. Ilma juristita ei saa kohut käia. Kaebajat diskrimineeritakse kui lähisuhtevägivalla ohvrit.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1). Määruskaebus vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele määral, mis võimaldab selle läbi vaadata. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9).
5.Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes ei pea vajalikuks neid korrata.
6.Halduskohus leidis õigesti, et siinses asjas esitatud kahjunõudel ei ole edulootust sellisel määral, et see õigustaks kaebaja vabastamist menetluskuludest. Menetlusabi on põhjendatud anda siis, kui see on kaebaja õiguste kaitseks reaalselt vajalik. Menetlusabi andmise piirangud riivavad põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuid need on proportsionaalsed, kui kohtule esitatud nõudel pole eduväljavaateid. Põhiõiguse piirangu legitiimseks eesmärgiks võivad muu hulgas olla menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõte (vt nt Riigikohtu üldkogu 12.04.2011 otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45; 22.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-33-11, p-d 26–26.3; 29.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-22-11, p-d 29.1–29.2). Menetlusabi tingimuste sidumine kaebuse eduväljavaadetega on põhjendatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt (Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, nr 68416/01, 15.02.2005, p 62; Riigikohtu üldkogu 12.04.2016 otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p 38).
7.Tuleb ka märkida, et menetlusabi andmata jätmine ei võta kaebajalt täielikult võimalust kohtuasja ajada. Kaebaja saab kohtumenetluses osaleda ka ilma esindajata, nagu halduskohus määruses õigesti leidis. Praegusel juhul tuli kaebajal tasuda riigilõivu 350 eurot, kuna ta jättis nõutava kahjusumma märkimata (RLS § 60 lg 3). Kuna riigilõivu tuleb RLS § 60 lg 2 kohaselt tasuda 3% nõutavast summast ja minimaalne riigilõiv kahjunõude pealt on 20 eurot, saaks kaebaja esitada nt alates 666,67 euro suuruse kahjunõude riigilõivu aspektist märksa soodsamalt. Menetluse vältel ning vahendite lisandumisel saaks kaebaja kahjunõuet ka suurendada (HKMS § 49 lg 3 p 2).
8.Halduskohus leidis õigesti, et siinse mittevaralise kahju hüvitamise nõude eduväljavaated on väikesed. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Siiski on peetud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2). RVastS § 9 lõike 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
9.Halduskohus leidis põhjendatult, et Tallinna linna ametnikul oli LasteKS-i järgi õiguslik alus koguda tõendeid selle kohta, kas kaebaja on lapsega elukohta muutnud. Seejuures ei pidanud ametnik piirduma kaebaja poole pöördumisega, kuna erinevatest allikatest teabe hankimine võib aidata kaasa asjaolude täpsemale ja usaldusväärsemale kindlakstegemisele. 4(6)
3-24-907 Kui isik on viinud lapse teise vanema teadmata ja nõusolekuta välisriiki, võib ametiasutus lapse huvide kaitseks asuda asjaolusid kontrollima. On ilmne, et üürileandja poole pöördumisel pidi ametnik vähemalt teatud määral selgitama ka pöördumise eesmärki. Isegi kui ametnik avaldas üürileandjale kaebaja eraelu kohta rohkem kui pidanuks, ei saa olla tegemist niivõrd tõsise riivega, et see õigustaks kahju rahas hüvitamist, iseäranis nii suures ulatuses, mille puhul tuleks riigilõivu tasuda 350 eurot (see vastaks 11 666,67 euro suuruse hüvitise nõudele RLS § 60 lg 2 järgi).
10.Kuna avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud, tuleb pidada äärmiselt ebatõenäoliseks, et mõni linnaametniku ja kaebaja kohtumisel ametniku esitatud märkus või seisukoht on isegi selle õigusvastaseks (alusetuks) osutumise korral sedavõrd intensiivselt kaebaja inimväärikust riivav, et ületab mittevaralise kahju hüvitamiseks nõutava lävendi.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega neid kordamata ka osas, mis puudutab Tallinna linna kui tsiviilasja menetlusse kaasatud menetlusosalise toiminguid (seisukohtade ja hinnangute avaldamine, kaebaja kui lapse ema positsiooni mittetoetamine). Nende toimingute õigsust ja põhjendatust kontrollib tsiviilasja lahendav kohus (vrd analoogia alusel Riigikohtu 02.11.2016 määrus asjas nr 3-3-1-33-16, p 14). Kuni tsiviilasja lahendav kohus pole Tallinna linna seisukohti ning hinnanguid alusetuks tunnistanud, on linna vastu esitatud kahjunõue ilmselgelt perspektiivitu. Tsiviilasjas võib kaebaja huve riivavaid otsuseid vastu võtta ainult tsiviilasja lahendav kohus, mitte arvamuse andmiseks kaasatud kohaliku omavalitsuse üksus, kelle seisukohad ja hinnangud ei ole kohtule siduvad. Kaebaja õiguste tõhusa kaitse tsiviilkohtumenetluses, sh linna väidetavalt alusetute seisukohtade ja toimingute vastu, tagab tsiviilasja lahendav kohus. Praeguseks ei ole tsiviilasjas nr 2-20-3377 veel jõustunud kohtulahendit, s.o menetlus on pooleli. Kui linn on menetlusosalisena toime pannud kaebaja õiguste raske rikkumise, peab see ilmnema tsiviilkohtumenetluses. Riigikohus märkis 31.03.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-53-13 (p 41), et RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud rikkumisi eristab paljude muude põhiõiguste muudest rikkumistest see, et selles sättes nimetatud põhiõigustesse sekkumise intensiivsus on erakordselt suur juba eelduslikult ja isik on riigipoolse õigusvastase tegevusetuse tõttu jäetud välise sekkumise eest riigi kaitseta ning RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguste rikkumisel on pöördumatud tagajärjed. Olukorras, kus tsiviilasjas linna avaldatud seisukohtade kontrollimiseks on tagatud tõhus tsiviilkohtulik kaitse, ei saa linna toimingud kaasa tuua tsiviilasja menetlusse kaasatud puudutatud isikule pöördumatuid tagajärgi ning RVastS § 9 lg-t 1 ei ole seega üldjuhul alust kohaldada tsiviilasja menetlusse kaasatud puudutatud isiku kaitseks.
12.Kuna menetlusabi tuleb jätta andmata juba kaebuse perspektiivituse motiivil, ei ole tarvis kaebaja maksevõimet rohkem kontrollida. Siiski osutab ringkonnakohus, nagu ülal märgitud, et kaebajal on võimalik muuta nõude suurust nõnda, et ta peab tasuma väiksemas ulatuses riigilõivu.
13.Määruskaebuse lahendamiseks (kaebajale menetlusabi andmise otsustamiseks) ei ole vaja anda hinnangut väitele, et kaebaja peab järgima ravi, ega otsustama kellegi vastutusele võtmise üle. Siiski juhib ringkonnakohus tähelepanu, et vastustaja 20.05.2024 halduskohtule esitatud menetlusdokumendi kohaselt on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-20-3377 teinud 08.06.2020 määrusega menetluse ajaks lapse vanematele ettekirjutusi, mh kohustati kaebajat tegema oma raviarstiga koostööd ja järgima raviskeemi ja juhiseid. Maakohtu kehtivast määrusest tulenevale ravi järgimise kohustusele viitamine ei ole õigusvastane.
14.Samuti ei saa määruskaebuse lahendamiseks omada tähtsust, kas ja mis alusel on kaebaja konto väljavõtet kasutatud väljaspool siinset kohtuasja.
5(6)
3-24-907
15.Halduskohtu 20.06.2024 määruse kättetoimetamise ja selle edasikaebamise tähtajaga seonduvat on kaebajale õigesti selgitatud Tallinna Halduskohtu 23.07.2024 kirjas. Kaebaja ei ole ringkonnakohtule 23.07.2024 esitatud määruskaebust hiljem täiendanud, ehkki see oli võimalik (HKMS § 203 lg 2 ja § 183 teine lause). Samas on kaebaja 24.07.2024, s.o päev hiljem esitanud halduskohtule mahuka seisukoha linna 20.05.2024 menetlusdokumendi kohta. Lisaks tuleb märkida, et kaebaja vaidlustas halduskohtu määruse tervikuna ja ringkonnakohus kontrollib selle õigsust täies ulatuses, sõltumata määruskaebuses esitatud väidetest. Seega ei ole kaebaja õigusi määruskaebemenetluses rikutud.
16.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.06.2024 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.