Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk, Tiina Pappel 5. august 2024, Tartu 3-24-1789 Politseija Piirivalveameti taotlus X.X.’i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a määrus X.X.’i määruskaebus Kirjalik menetlus Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet Puudutatud isik/määruskaebuse esitaja X.X. Esindaja riigi õigusabi korras advokaat Kristiina Taul
2.Jätta X.X.’i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a määrus muutmata.
3.Asendada arvutivõrgus avaldatavas ringkonnakohtu määruses X.X.’i nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-i 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud tabasid 14. juunil 2024 kell 01:42 Narva jões Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni ajutise kontrolljoone piirimärkide 645-648 vahelisel alal isiku, kes saabus Eestisse ebaseaduslikult. Isik ütles, et tema nimi on X.X., sündinud xxx Indias, omab India kodakondsust. Isikul puudusid isikut või kodakondsust tõendavad dokumendid.
juunil 2024 kell 06:11 esitas isik suuliselt soovi taotleda rahvusvahelist kaitset.
2.PPA esitas 14. juunil 2024 Tartu Halduskohtule taotluse X.X.’i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse
(VRKS) § 362 lg 2 alusel kuni kaheks kuuks, sest isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud kinnipidamise alused. Taotluse põhjendused: Puudutatud isiku näol on tegemist võimaliku Inda kodaniku X.X.-iga (kodakondsust tõendavad dokumendid puuduvad). Isik on tuvastatud tema enda ütluste alusel. Isiku seletuse kohaselt lahkus ta Indiast 7. novembril 2023 läbi Dubai Armeeniasse. Kodumaal Indias on tema elu ohus seoses sugulaste tüliga. Isik lahkus Armeeniast 21. aprillil 2024 lennukiga Venemaale Moskvasse. Isik soovib Eestist edasi minna Portugali, et saada seal elamisluba. Isikul ei olnud kaasas ühtegi isikut või kodakondsust tõendavat dokumenti, need kadusid ära väidetavalt Venemaal. Isik kinnitas, et ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik tegevus, kuna puudusid dokumendid. Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad, et välismaalase suhtes esineb põgenemise oht. Täpsemat väljaselgitamist ja üle kontrollimist vajavad isiku tegelikud andmed ja kodakondsus ja tema kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid ning kaitse taotlemise asjaolud. Isiku ütlused ei ole eluliselt usutavad ega suuda põhjendada, miks ta ei saabunud Euroopasse legaalselt ning millistel asjaoludel ta soovib kaitset. Isiku esmastel menetlustoimingutel antud selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas isik on see, kellena ta end esitleb ja kas isik kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Isikul ei ole kaasas ühtegi reisidokumenti, mille PPA saaks järelevalvemeetmete täitmiseks hoiule võtta. Isikul ei ole Eestis võimalikku elukohta. Välistatud ei ole, et isik ei järgi vabaduses viibides talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt lahkuda teise riiki. On alust arvata, et isiku tegelik eesmärk ei ole Eesti, sest isiku enda sõnul soovib ta minna Portugali. PPA tugines põgenemisohu sisustamisel väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-dele 3, 6 ja 8.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 15. juuni 2024. a määrusega PPA taotluse ning andis loa X.X.’i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 15. augustini 2024 (k.a). Määruse põhjendused: 1) Vajalik on täpsustada nii isiku identiteeti kui ka kodakondsust. Ka on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks vajalik välja selgitada täiendavaid asjaolusid, s.h isiku kodumaal esinevad ohud ja tema tegelikud eesmärgid. Olemasolev teave ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks piisav. Isiku selgitused Indias olevast ohust on jäänud üldsõnaliseks ning isik ei esitanud veenvamaid selgitusi ka kohtuistungil. Puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse vajadus ei ole selge ja seda tuleb alles hinnata ning asjaolusid täpsustada. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on algusjärgus. PPA ei ole intervjuu ega muude toimingute tegemisega põhjendamatult viivitanud. VRKS § 181 lg-s 1 sätestatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise tähtaega ei ole ületatud. Isik ei eita, et ületas riigipiiri ebaseaduslikult ning tegi seda teadlikult. Ta selgitas istungil, et võttis riski ja tuli siia. Kuna isikul ei ole kaasas dokumente, on tema isik seni tuvastatud vaid tema enda ütluste alusel ning tõsikindlalt pole välja selgitatud ka tema kodakondsust ning Eestis viibimise asjaolusid ega eesmärki. Isiku käitumist ja senises menetluses kogutud tõendeid ja teavet kogumis hinnates esineb isiku osas põgenemisoht. Arvestades isiku ütlusi ning senist tegevust, ei pruugi isik teda kinni pidamata olla rahvusvahelise kaitse menetluses vajalike asjaolude väljaselgitamiseks kättesaadav. Isiku esmane eesmärk avaliku võimu esindajatega kokku puutudes ei olnud taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis ning tema suhtlus politseiametnikega ei vähenda kahtlust põgenemisohu olemasolus. Esinevad isiku kinnipidamist õigustavad VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alused ning VSS §-s 6 8 nimetatud põgenemisohu tunnused. 2) Puudub veendumus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed täidaks isiku puhul eesmärki samaväärselt kinnipidamisega. Isikul puuduvad dokumendid, mida võiks hoiule võtta ning elukoht, kus elamiseks kohustamiseks või kust regulaarselt registreerimisele
ilmumiseks teda kohustada saaks (p-d 1, 2 ja 4). Tõenäoline on, et kui isik on kasutanud ebaseaduslikke vahendeid Euroopa Liitu tulemiseks, ei pruugi ta vabaduses olla PPA-le enda taotluse menetlemiseks kättesaadav ja võib hakata ennast varjama. Isikuga seotud asjaolude põhjal on usutav, et ta ei jääks kinnipidamiskeskusest vabastamise korral ootama ära menetluse tulemust, vaid lahkuks Eestist. Isikul oli alguses plaan minna Portugali, kuna oli kuulnud, et seal saab kiiresti dokumente ja elamisluba taotleda. Isiku puhul ei ole ilmnenud asjaolusid, s.h tema terviseseisundiga seoses, mis annaks alust pidada tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks. Valitud abinõu ei ole ülemäärane, sest leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.Puudutatud isik esitas 25. juulil 2024 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a määruse peale. Määruskaebuse põhjendused: 1) Halduskohus ei põhjendanud, miks on isiku identiteedi ja kodakondsuse täpsustamiseks vajalik isik kinni pidada. PPA-l on teada isiku liikumise kuupäevad Armeenias ja Venemaal, kus kasutati lennujaama piiripunktides India passi ja e-viisat. Selliste andmete kontrollimiseks ei ole vaja isikut kinni pidada. PPA saab teha päringuid teiste riikide ametivõimudele. 2) Isiku kinnipidamiseks ei esine vältimatut vajadust ja kinnipidamine ei ole proportsionaalne. Kuigi rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamine võib olla algetapis, ei ole piisavalt põhjendatud vajadust menetlustoimingute tegemiseks isik kinni pidada. Asjaolude ebaselgus ei ole piisav argument isikult vabaduse võtmiseks. PPA-l on teada piisavalt asjaolusid, mille põhjal isiku väidete õigsust kontrollida ning selleks ei ole vaja isikut kinni pidada. Välismaalase isikusamasuses või kodakondsuses kahtlemise pinnalt ei ole võimalik jaatada põgenemise ohtu VSS § 68 p 3 tähenduses. Põgenemisohtu ei saa jaatada ka VSS § 6 8 p 6 järgi, kuna isik esitas PPA-le taotluse, et teda vabatahtlikult Eestist Indiasse välja saadetaks, kinnipidamiskeskuses viibimine on talle äärmiselt ebameeldiv. PPA ega kohus ei ole veenvalt põhjendanud, millest on võimalik järeldada, et kaebaja ei soovi lahkumiskohustust täita. See, et isikul läks dokument kaduma, ei anna tunnistust põgenemise ohust. Dokumendi puudumisel ongi keeruline seaduslikult riiki siseneda. Seega pole võimalik ka VSS § 68 p 8 kaudu kinnipidamise alust jaatada. Pärast kinnipidamist esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse loetud tundide jooksul, millest ei saa järeldada põgenemisohu olemasolu. 3) Isik leiab, et tema suhtes on võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Ta on valmis elama majutuskeskuses, käima end registreerimas ja minema nõustamisele. Isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on ebaproportsionaalne ja riivab oluliselt liikumisvabadust ning igapäevaseid tegevusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 lausest 2 lähtudes tõlgendab ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades eeltoodut ja puudutatud isiku määruskaebuses märgitut, leiab Tartu Ringkonnakohus, et puudutatud isik taotleb Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a määruse tühistamist. Määruskaebus on tähtaegne, mistõttu ringkonnakohus ei lahenda puudutatud isiku esindaja alternatiivset taotlust määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.
6.HKMS § 210 lg 4 sätestab, et määruskaebus lahendatakse ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Haldusasja toimikus olevate tõendite alusel on vaidluse asjaolud ning kaebaja seisukohad kohtule
arusaadavad ning kohtul on võimalik kaebaja määruskaebus lahendada kohtuistungit korraldamata. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a määrus õiguspärane ja määruskaebus jääb rahuldamata, siis ei ole põhjust korraldada määruskaebuse lahendamiseks kohtuistungit. Puudutatud isiku sellekohane taotlus jääb rahuldamata.
7.Tartu Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohus on 15. juuni 2024. a määruse põhjendatud osas piisaval määral põhjendanud, miks PPA taotluses nimetatud isiku kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud alustel, mille kohaselt on lubatud rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks, isiku kodakondsuse kontrollimiseks ja väljaselgitamiseks ning taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Ringkonnakohtu hinnangul märkis halduskohus asjakohaselt, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks on vajalik selgitada täiendavalt asjaolusid, s.h isiku identiteedi, tema kodumaal esinevate ohtude ja tema tegelike eesmärkide osas. Isikul ei ole kaasas tõendeid ega pabereid, mis tõendaksid probleeme ja vajadust kaitse järele. Ka määruskaebuses ei ole isik viidanud sellekohaste tõendite olemasolule, kinnitades üksnes, et kodumaal ähvardab teda oht seoses sugulaste vahelise tüliga. Isik on väitnud, te tema eesmärk oli liikuda Portugali, kuna seal saab kiiresti taotleda vajalikke dokumente.
9.Kohtupraktikas on sedastatud, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse ja antud loa puhul kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. Tegemist on prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist (Riigikohtu 29. jaanuari 2015. a määruse nr 3-3-1-52-14 p 14). Seega põgenemise ohu hindamisel on tegemist prognoosotsusega, mille aluseks on nii objektiivsed asjaolud kui ka menetleva asutuse subjektiivne hinnang. Halduskohus põhjendas määruses, miks ta nõustub PPA-ga põgenemisohu olemasolu osas. Määruskaebuses toodud väited ei anna alust põgenemise ohtu ümber hinnata. Isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, tal puuduvad isikut tõendavad dokumendid ja igasugused sidemed Eestiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuse esitaja ümber lükanud halduskohtu seisukohta põgenemisohu esinemise kohta. Seega on isiku kinnipidamine õiguspärane.
10.Kohtupraktikas on ka sedastatud, et põgenemise ohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusesse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemise ohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (Riigikohtu 29. jaanuari 2015. a määruse nr 3-3-1-52-14 p 18). Kinnipidamiskeskusesse paigutamine aitab tagada, et isik ei lahkuks Eestist rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse kestel. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse esitaja kinnipidamine ja tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse käesolevas asjas nii kohane kui ka proportsionaalne meede.
11.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a määruse muutmata.
12.Lähtudes VRKS § 13 lg-st 1, mis sätestab, et rahvusvahelise kaitse menetlus ja ajutise kaitse menetlus ei ole avalikud, asendab ringkonnakohus käesolevas määruses selle avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.