X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 5000 eurot Kaebaja: X Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja AK
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärkidega. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 12.08.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale (vastustaja) 27.12.2023 taotluse lühiajaliseks väljasõiduks 30.12.2023 seoses ema matustega.
2.Vastustaja jättis 28.12.2023 otsusega taotluse rahuldamata. 1(4)
Lühiajalise väljasõidu taotluse puhul hindab vastustaja, kas väljaviimine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega - kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Samuti tuleb arvestada ühiskonna üldise turvalisusega, st kaaluda erinevaid võimalikke riske. Lühiajalist väljasõitu võimaldatakse erakorralise perekondliku sündmuse puhul ja vastava plaani alusel, mille eesmärk on vabanemisjärgsete töö, õppimis-, eluaseme ja muude asjade korraldamine. Muuhulgas tuleb arvestada, kas väljaviimise eesmärke on võimalik saavutada muul viisil kui lühiajalise väljasõiduga. Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt pidi kaebaja tulema karistust kandma Tallinna vanglasse hiljemalt 18.06.2022 kell 10:00, kuid seda ta ei teinud. Kaebaja kuulutati 13.09.2022 Harju Maakohtu määrusega tagaotsitavaks. Ta kannab karistust alates 16.09.2022 toimunud kinnipidamisest. Täitmiskava kohaselt oli kaebaja kohustatud osalema tööhõives, millest ta keeldus. Rikkumise eest karistati teda 17.07.2023 distsiplinaarkorras noomitusega. Ta on riskihindamise kohaselt hinnatud kõrgohtlikuks lastele (risk ühiskonnas). Kohtumaterjalide kohaselt isik eitas süüd ning ka vangistuse jooksul on ta väitnud, et ei tunnista kohtuotsust. Seega ei näe ta oma käitumises probleemi ega ole valmis oma käitumist muutma. Ühiskonnal lasub ootus, et vanglakaristust kandev isik on järelevalve all, mis ei võimaldaks tal vähemalt väljaspool vanglat süütegusid toime panna. Seda on võimalik aga saavutada ainult hoolika kontrolliga, keda kinnipeetavatest lubada lühiajalisele väljasõidule. Vaatamata sellele, et ei ole kehtestatud kindlaid kriteeriume, millisel juhul on võimalik pälvida teatud usaldusastet, tuleb lähtuda piisavast ettevaatlikkusest kantud veendumusest, et oleks kaitstud ühiskonna julgeolek, avalik kord, ühiskonnaliikmete turvalisus ning riigi sisemine rahu. Vastustaja hinnangul võib kaebaja väljasõidule lubamine ohustada õiguskorda Vastustaja selgitas kaebajale, et matusele on võimalik liikuda väljaviimise raames järelevalve all. Kaebaja keeldus sellest võimalusest, kuna peab olema käeradades ja vangla vormis teise inimeste seas. Lisaks pakkus vastustaja talle võimalust jätta emaga hüvasti enne ärasaatmise algust, et ta ei viibiks rohkete inimeste seas. Ka sellest ta keeldus. Arvestades, et taotluses välja toodud eesmärki on võimalik saavutada vastustaja poolt pakutavat alternatiivi kasutades, ei kaalu väljasõidu eesmärk üle väljasõiduga kaasnevaid riske.
3.Kaebaja esitas vastustajale 30.01.2024 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest vastustaja takistas tal osaleda ema ärasaatmisel. Vastustaja jättis 28.03.2024 taotluse rahuldamata.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
4.Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue 5000 eurot. Vastustaja keeldus õigusvastaselt teda lubamast ema matustele lühiajalise väljasõiduna. Kaebaja ema suri 23.12.2023 ning kaebajal oli õigus taotleda lühiajalist väljasõitu ema matustel viibimiseks.
5.Varasemalt on vastustaja võimaldanud ühele teisele naiskinnipeetavale lühiajalise väljavõidu vanaema ja tütre matustele (2016.a, 2017.a). Seega rikkus vastustaja võrdse kohtlemise põhimõtet.
6.Taotluse rahuldamata jätmisel ei olnud vastustajal põhjust tugineda kaebaja varasemalt kriminaalmenetluses tagaotsitavaks kuulutamisele. Distsiplinaarkorras karistamise on kaebaja halduskohtus vaidlustanud (asi nr 3-23-1732). Kaebaja riskihinnang ei ole selline, et ta oleks matustel saanud kedagi ohustada. 2(4)
7.Mittevaralise kahju nõude aluseks on hingelise trauma tekitamine ja diskrimineerimine.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest kahjunõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud.
9.Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust väljasõidule ega matustel osalemisele. Lühiajalise väljasõidule lubamise otsustamisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega (vangistusseaduse, VangS, § 32 lg 4). Täpsemad asjaolud, mida vastustajal tuleb taotluse menetlemisel arvestada, sätestab justiitsministri 30.11.2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 82 lg 1. Väljasõidu lubamisest võib keelduda VSkE §-s 83 näidatud aluste olemasolul.
10.Vastustaja ei andnud kaebajale väljasõiduks luba, sest ei olnud veendunud, et ta suudab väljasõidul olles õiguskuulekalt käituda. Vastustaja selgitas keeldumist kaebajale piisava põhjalikkusega.
11.Kaebaja ei taotlenud vanglalt ega vastustajale teadaolevalt ka halduskohtult esialgse õiguskaitse korras väljasõidu võimaldamist.
12.Vastustaja keeldus väljasõiduks loa andmisest, kuid oli valmis viima kaebaja matustele vanglaametnike järelevalve all ehk väljaviimise raames (VangS § 33). Kaebajale see ei sobinud. Kaebajat häiris, et ta pidanuks olema käeraudades ja vangla vormis teiste inimeste seas. Väljasõidul olles kinnipeetavalt vangla vormi kandmise ja käeraudade kasutamise vajadust ning põhjendatust on kohtupraktikas korduvalt hinnatud ning vangla tegevuses õigusvastasust ei ole tuvastatud. Samuti ei saa sellist olukorda pidada inimväärikust alandavaks. Kaebajale pakuti ka võimalust jätta emaga hüvasti enne ärasaatmise algust, et ta ei peaks viibima teiste inimeste seas, kuid ka sellest võimalusest kaebaja keeldus. See, et kaebaja pidas oma kuvandit olulisemaks võimalusest võtta osa ema matustest, oli tema valik.
13.Kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest tuleb jätta tähelepanuta jätta. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole ta kahju tekkimist seostanud diskrimineerimisega. Ka sisult on see väide põhjendamatu. Otsus väljasõidule lubamiseks tehakse kinnipeetava osas temaga seotud asjaolude alusel. Sellest tulenevalt võib vastustaja otsus kinnipeetavate osas erineda.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
15.Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse puhul riivab nii Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 26 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele (Riigikohtu 30.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 10). Seega kujutas vastustaja keeldumine lubada kaebajat tema ema matusele tõsist perekonnaellu sekkumist, mida võis õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile (sama otsus, p 11).
16.Avalikuks huviks on avalik kord. Üheks avaliku korra kaitse meetmeks on kuritegusid toime pannud isikutele vangistuse määramine. Vangistuse eesmärgiks on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Õiguskorra kaitsmine eeldab 3(4)
vastustajalt, et tagab järelevalvemeetmete näol vangistuse täideviimise. Seega kujutab lühiajaline väljasõit endast ohtu õiguskorra kaitsmise seisukohast. Seetõttu oli vastustajal kaebaja taotlust lahendades õigus ja kohustus hinnata kaebajast lähtuvaid ohte.
17.Vastustaja tegi seda, lähtudes VangS § 32 lg-st 4: lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastustaja kaalutlused, mille alusel ta keeldus lühiajalise väljasõidu lubamisest, on piisava põhjendusastmega ja kooskõlas VangS § 32 lg-ga 4. Kohtu hinnangul viitavad need eelkõige põgenemisohule, kuigi otsesõnu ei ole vastustaja seda välja toonud: karistuse kandmisest kõrvalehoidmine, vangla korraldustele allumata jätmine, süüdimõistva kohtuotsuse mitte tunnistamine. Vanglal kui karistuse täideviimise asutusel on lai kaalutlusruum kinnipeetava põgenemisohu hindamisel. See on prognoosotsus (ex ante hindamine). Vanglal on õigus valida meetmena lühiajaline väljaviimine kui meede, mis oluliselt vähendab põgenemisohtu. Seejuures peab kohus põhjendatuks vastustaja lähtumist ettevaatuspõhimõttest, et tagada avaliku korra kui avaliku huvi kaitse. Haldusakti hinnatakse selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seega oli vanglal õigus lähtuda distsiplinaarkaristusest, sõltumata sellest, et kaebaja on selle kohtus vaidlustanud (Tallinna Halduskohus jättis 12.04.2024 otsusega asjas nr 3-23-1732 kaebuse distsiplinaarkaristuse määramisele rahuldamata, menetlus jätkub ringkonnakohtus).
18.Järelikult, kuna tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei olnud kaebajale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik, oleks vastustaja saanud kasutada lühiajalist väljaviimist kui proportsionaalset meedet (VangS § 33 lg 1). See meede võimaldab kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumist vältida (Riigikohtu 30.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 13).
19.Vastustaja pakkus seda meedet kaebajale enne keelduva otsuse tegemist. Kaebaja keeldus, kuna ta oleks pidanud olema käeradades ja vangla vormis teise inimeste seas. Lühiajalisel väljaviimisel kohaldatavad julgeolekuabinõud (vangla riietus, käerauad) on põhjendatud ning ei ole inimväärikust alandavad (Riigikohtu 31.01.2023 otsus asjas nr 3-19-1838, p 34, 37). Lisaks pakkus vastustaja talle võimalust jätta emaga hüvasti enne ärasaatmise algust, et ta ei viibiks rohkete inimeste seas. Ka sellest ta keeldus. Seega pakkus vastustaja kaebajale lühiajalise väljasõidu alternatiive ja selline pakkumine ei olnud õigusvastane.
20.Kokkuvõttes, teostas vastustaja õiguspäraselt kaalutlusõigust VangS § 32 lg-st 4 lähtudes ning pakkus kaebajale põhjendatult VangS § 33 lg-s 1 ettenähtud meedet. Seega oli vastustaja tegevus õiguspärane, see tähendab ei ole täidetud kahju hüvitamise esmane eeldus riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 mõttes.
21.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
22.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom 4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.