X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27.03.2023 otsuse nr P26O-202323080 osaliseks tühistamiseks ja 17.04.2023 vaideotsuse nr 5.23/13191-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vastavat taotlust uuesti läbi vaatama
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X, esindaja KA; esindajad Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja LK
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 27.03.2023 otsus nr P260-2023-23080 osas millega ei peetud võimalikuks tuvastada vähemalt rasket puuet ning ka sellega seonduv 17.04.2023 vaideotsus nr 5.2-3/13191-2;
2.Kohustada Sotsiaalkindlustusametit kaebaja vastavasisulist 18.02.2023 taotlust uuesti läbi vaatama;
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 01.07.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X seaduslik esindaja KA esitas Sotsiaalkindlustusametile 18.02.2023 taotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks.
2.Sotsiaalkindlustusameti 27.03.2023 otsusega nr P26O-2023-23080 tuvastati Xl (isikukood aaaaaaaaaaa) keskmise puude raskusaste kestusega 29.04.2023 kuni 28.04.2025 ning määrati puudega lapse toetus 138, 08 eurot kuus.
3.KA esitas 29.03.2023 Sotsiaalkindlustusameti 27.03.2023 otsuse nr P26O-2023-23080 peale vaide. Sotsiaalkindlustusamet jättis 17.04.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/13191-2 vaide rahuldamata.
4.KA esitas Tallinna Halduskohtule 21.04.2023 X huvides kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 27.03.2023 otsuse nr P26O-2023-23080 ja 17.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/13191-2 peale. Kaebaja leiab, et keskmise puude raskusastme tuvastamine ei ole kooskõlas lapse terviseseisundi ega tegevusvõimega. Seni oli lapsele määratud raske puue.
5.Tallinna Halduskohus jättis 12.05.2023 määrusega kaebuse käiguta.
6.KA vastas kohtumäärusele 13.05.2023.
7.Tallinna Halduskohus võttis 16.05.2023 määrusega kaebuse menetlusse.
8.Sotsiaalkindlustusamet vastas kaebusele 16.06.2023.
9.Kaebaja esitas 29.04.2024 täiendava tõendi.
10.Tallinna Halduskohtu 30.04.2024 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
11.Kaebaja esitas 03.05.2024 täiendavaid tõendeid.
12.Sotsiaalkindlustusamet esitas 12.06.2024 täiendava seisukoha.
13.Kaebaja esitas 13.06.2024 täiendavaid tõendina AS Fertlitas poolt koostatud sotsiaalse rehabilitatsiooni plaani K00076181 (plaani kehtivus 13.06.2023-28.04.2025) muutmise lisa 1.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
14.Kaebaja soovib, et haldusakt (Sotsiaalkindlustusameti 27.03.2023 otsust nr P26O-2023-23080) tunnistataks osaliselt kehtetuks (tühistatakse osaliselt) ja määrataks keskmise puude asemel raske puue.
15.Kaebaja leiab, et : 1)menetlust ei ole läbi viidud tähtaegasid järgides, haldusakt tehti 37 päeva (25 tööpäeva) pärast taotluse esitamist. Haldusaktist teavitati selle allkirjastamise päeval 27.03.2023. Kui puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses (PISTS) on kirjas, et puude korduvekspertiisi otsus tuleb teha 15 tööpäeva jooksul ja Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruses nr 18 on kirjas, et teavitada tuleb otsusest 15 päeva jooksul, siis seda ei saa arvestada nii, et liidad need 2 tähtaega kokku ja teed siis otsuse selle aja jooksul; 2) rikutud on põhjendamiskohustust (ei ole piisavalt põhjendatud, miks võrreldes eelmise puude otsusega selline otsus); 3) ei ole rakendatud õigusnorme korrektselt (õigusaktide järgi oleks pidanud jõudma teise otsuseni); 4) vaidemenetluses on rikutud uurimispõhimõtet, ei ole välja selgitatud menetluses asjas olulise tähendusega asjaolusid ning kogutud omal algatusel täiendavaid tõendeid, et asjaolud oleksid üheselt selged ja õiglased.
15.1.Kaebaja toob välja, et haldusaktis on viidatud PISTS § 2 lg 11 punktile 3 ja määratud selle järgi Xle keskmine puue. Sellest nähtub, nagu oleks Xl korra nädalas vaja kõrvalabi ning muidu on temaga kõik
hästi, aga see ju ei ole nii. X kvalifitseerub pigem PISTS § 2 lg 11 p 2 alla, sest ta vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval. Digiloos päevaravi epikriisis nr 3449960 on kahjuks kohati eksitavat informatsiooni, mille alusel on võib olla jõutud valele otsusele. Sotsiaalkindlustusameti ametnikud on tuginenud ainult Digiloos märgitud ühe arsti kokkuvõttele (kes on X näinud ainult 2 korda ja kokkuvõtte kirjutas mitmeid päevi hiljem pärast visiiti teiste spetsialistide ja kaebaja esindaja (isa) sõnade kohaselt ning tegi seal palju vigu ja jättis asju märkimata) ja teinud selle alusel vale otsuse. Antud juhul ei ole Sotsiaalkindlustusamet kogunud kõiki vajalikke tõendeid isegi selle peale, kui neile on öeldud, et tegelikult ei ole kõik päris nii, nagu ühes epikriisis kirjas. Sotsiaalkindlustusametil oleks olnud võimalus suhelda veel täiendavalt spetsialistidega Viimsi Fertilitase erahaiglas, kes Xga iganädalaselt tegelevad ja oskavad anda õiglasema hinnangu (eripedagoog, tegevusterapeut ja füsioterapeut). Täpsem kirjeldus X kohta on kirjas Viimsi Vallavalitsuse 01.12.2022 otsuses tugiisiku määramise kohta nr 217.1/425. Antud otsuses on kirjas mh: tugiisikuteenuse vajadus on lapsel kodukeskkonnas ja rehabilitatsiooniteenustele viimisel. Last on vaja toetada liikumisel, söömis- ja hügieenitoimingutes, arendustegevustes. Edaspidi sobiva alusharidusasutuse leidmisel on last vaja toetada ka kogu lasteaiapäeva vältel.
16.Täiendavalt 29.04.2024 esitatud eriarsti vastuvõtu kokkuvõttest perioodil 20.03.2024-29.04.2024 nähtub kaebaja anamnees, haiguse kulg ja arsti soovitused.
17.Täiendavalt 13.06.2024 esitatud AS Fertlitas poolt koostatud rehabilitatsiooniplaanist nähtub hinnang X tegevusvõimele, soovitused, eesmärgid ja tegevused eesmärgi saavutamiseks. Rehabilitatsiooniplaan hõlmab perioodi 13.06.2023-28.04.2025.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
18.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Sotsiaalkindlustusameti 27.03.2023 otsus nr P26O-2023-23080 ja 17.04.2023 vaideotsus nr 5.2-3/13191-2 on õiguspärased. Vastustaja on õiguspäraselt tuvastanud, et kaebajal on alust tuvastada keskmine puude raskusaste.
19.Esmalt peab vastustaja vajalikuks märkida, et Tartu Ringkonnakohus on oma lahendis haldusasjas nr 3-12-981 sedastanud, et halduskohtu pädevuses ei ole hinnata, milline peaks olema kaebaja puude raskusaste. Halduskohus saab hinnata vaid seda, kas kaebaja taotluse läbivaatamisel on puude raskusastme tuvastamist reguleerivatest normidest kinni peetud ning kõiki asjaolusid arvestatud. Vastustaja märgib ka veel lisaks, et kohus ei saa sisuliselt kontrollida ekspertarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust.
20.Vastustaja on kaebajal puude raskusastme tuvastamisel võtnud aluseks ekspertarst RM arvamuse. Ekspertarst on hinnanud, et terviseolukorrast tingituna vajab kaebaja eakohasest suuremat kõrvalabi vähemalt kord nädalas ning juhendamist vähemalt kord nädalas.
21.Kuna kaebaja esitas vastustaja otsusele vaide, pidas vastustaja vajalikuks kaasata vaidemenetlusse ekspertarsti AT. Ekspertarst AT tutvus kaebaja vaidega, vaatas üle kaebaja terviseandmed ja taotluse ning asus seisukohale, et esitatud terviseandmetele tuginedes ei leia kinnitust, et kaebaja vajaks eakohasest suuremat kõrvalabi igal ööpäeval. Kõrvalabi sagedus ja maht vastavad keskmisele puude raskusastmele. Kõrvalabi või juhendamise vajadus on mitte vähem kui korra nädalas, st vajadus võib olla ka rohkem kui kord nädalas, aga mitte igaööpäevane.
22.Kaebaja on vastustajale ette heitnud vaidlustatud puude raskusastme tuvastamise otsuse hilist vormistamist ning menetlustähtaja ületamist. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 24 lõige 1
kohaselt teeb Sotsiaalkindlustusamet puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse 15 tööpäeva jooksul ekspertiisiks piisavate andmete saamise päevast arvates. Ei PISTS-is ega selle alusel antud määrustes ei ole sätestatud, mis aja jooksul tuleks ekspertiisi jaoks vajalike andmete päring teostada. Kui päring on tehtud ja piisavad andmed on saadud ekspertiisi teostamiseks, siis alates sellest hetkest hakkab jooksma 15 tööpäevane tähtaeg otsuse tegemiseks. Käesoleval juhul on ekspertarvamus antud 26.03.2023 ning otsus tehti 27.03.2023 ehk 1 päeva jooksul pärast piisavate andmete saamist. Seega saab lähtuda haldusmenetluse seaduse § 5 lõikest 2, mis sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi võimalikult kiirelt. Vastustaja ei leia, et 18.02.2023 esitatud taotluse menetlemine oleks olnud ebamõistlikult aeglane. Vastustaja möönab, et käesoleval juhul oli tavapärast vastustaja praktikat arvestades menetlusaeg pikem, kuid mitte ebamõistlikult pikk ning puude kehtivuse üleminek eelmiselt otsuselt uuele oli sujuv, kuna varasem raske puue lõppes kaebajal 28.04.2023 ning uue otsusega tuvastati puude raskusaste alates 29.04.2023.
23.Vastustaja selgiab esmalt, et PISTS § 2 lõige 11 punkt 3 järgi on keskmise puudega tegemist siis, kui esineb anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. See tähendab, et kõrvalabi või juhendamise vajadus on vähemalt korra nädalas, aga võib olla ka rohkem, kuid ei ole vajalik igal ööpäeval nagu raske puude puhul.
23.1.Puude raskusastme tuvastamise hetkel oli kaebaja alla 3 aastane. Kaebaja seaduslik esindaja ei saa eeldada, et alla 3 aastane laps peab olema võimeline täiel määral iseseisvalt sööma. Terviseandmetest ei nähtu, et laps ei oleks võimeline anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu võimeline iseseisvalt sööma. On täiesti normaalne, et alla 3 aastane laps vajab abi söögi serveerimisel ja võib vajada abi toidu suhu panemisel. Ka ei saa eeldada, et kaebaja peaks suutma ennast iseseisvalt riidesse panna. Enamik alla 3 aastaseid lapsi vajab abi riietumisel ja sobivate riideesemete valikul. Seega on tegemist täiesti eakohase kõrvalabiga, kui vanem aitab lapsel oludele vastavalt ja õigesti riietuda. Samuti ei saa eeldada, et kaebaja peaks kindlasti suutma iseseisvalt potil käia. Ei ole põhjendatud pidada eakohaseks normiks seda, et alla 3 aastane laps käib potil ning kui ta seda ei tee, on tegemist raske puude raskusastmega. Samuti on normaalne, kui alla 3 aastast last abistatakse trepist liikumisel, sh turvalisuse kaalutlustel. Rehabilitatsiooniteenusel käimine 3 korda nädalas ning kui kaebajat viib sinna tugiisik, ei ole kuidagi puude raskusastme tuvastamise aluseks. See, et kaebaja ei pese ennast ise ja vajab selles abi, on täiesti normaalne alla 3 aastase lapse puhul. Ei saa eeldada, et alla 3 aastane laps teostaks iseseisvalt ja ilma vanema poolse juhendamise või suunamiseta hügieenitoiminguid (sh valima sobiva temperatuuriga vannivee, sobilikud pesuvahendid jne).
24.Vastustaja selgitab, et kui kaebajal on veel mingeid lisadokumente, mida ta pidas vajalikuks puude raskusastme tuvastamisel arvesse võtta, siis SÜS § 21 lõige 1 punkt 1 järgi oli ta kohustatud need vastustajale esitama. Kaebaja ei ole aga vastustajale mingeid täiendavaid dokumente esitanud lisaks nendele, mis olid esitatud koos taotlusega. Puudub igasugune alus väitmaks, et raviarstide TIS-i sissekanded oleksid kuidagi kaebaja tegelikku seisundit moonutavad. Vastustaja pädevuses ei ole anda hinnanguid kas lapse ravi eest vastustavate spetsialistide hinnangud on õiglased või ebaõiglased.
25.Mis puudutab aga Viimsi Vallavalitsuse 01.12.2022 otsust tugiisiku määramise kohta nr 2-17.1/425, siis nimetatud 01.12.2022 otsuse tegemise ajal oligi kaebajal tuvastatud raske puude raskusaste. Kui tegemist on kohaliku omavalitsuse poolt kohustuslike tugiteenustega abivajavale lapsele, siis teenus võimaldatakse hinnatud abivajadust arvestades ning see ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks. Tugiisikuid määratakse ka ilma puude raskusastmeta isikutele.
26.Täiendavas 12.06.2024 seisukohas märgib vastustaja, et ei nõustu 27.03.2023 otsusest nr P26O-202323080 ja 17.04.2023 vaideotsusest nr 5.2-/13191-2 hilisemate tervisedokumentide toimiku koosseisu
kaasamisega, kuna need kirjeldavad muutuseid terviseseisundis ning sellest tingitud tegutsemispiiranguid, mis on hilisemad kui vaidlustatud otsuse tegemise aeg ja mille kohta käiv teave ei olnud kaebaja puude raskusastme tuvastamise otsuse tegemise ajal ekspertiisile nähtav. Puude tuvastamise protsess ei ole nn jooksev protsess, kuhu saab jooksvalt tõendeid esitada. Seetõttu ka vastustaja, tehes puude raskusastme tuvastamise otsust, võtab isiku TIS andmetest aluseks vaid need andmed, mis on otsuse tegemise hetkel olemas ja analoogselt HKMS § 15 lg-s 2 sätestatuga hindab ka näiteks vaidemenetluses oma õigusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga.
KOHTU PÕHJENDUSED
27.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 27.03.2023 otsust nr P26O-202323080 ja taotletud selle osalist tühistamist (osas, mis seostub raske puude tuvastamata jätmisega), samuti vastavasisulise 17.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/13191-2 tühistamist ning vastustaja kohustamist puude raskusastme tuvastamise ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamise taotlust uuesti läbi vaatama. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 12.05.2023 määrusega menetlusse võetud. Põhivaidlus väljendub siiski vastustaja 27.03.2023 otsuse nr P260-2023-23080 õiguspärasuse küsimuses, vaideotsuse saab tühistada (pigem õigusselguse huvides) ning kohustamisnõude rahuldada üksnes sel juhul kui vaidlustatud haldusakt nr P260-2023-23080 osutub õigusvastaseks. Vastupidisel eeldusel ehk õiguspärase haldusakti pinnalt vaidlusega seonduvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa.
28.Vaidlustatud otsuse nr P260-2023-23080 andmisel on lähtutud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (edaspidi ka – PISTS) § 2 lõike 11 punktist 3 ja lõikest 2, § 23 lõigetest 1-6 ja 81-10, § 24 lõikest 1 ja lõike 3 punktist 3 ning lõigetest 5 ja 6, § 6 lõigetest 1-3 ja lõike 5 punktist 1, samuti sotsiaalkaitseministri määruse nr18 ja sotsiaalministri määruse nr 49 vastavatest sätetest. Siinkohal kohus vastavat regulatsiooni käesolevas lahendis tervikuna esile ei too, sest osaliselt seondub see puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele juurdepääsu tagamisega, erinevate tähtaegadega, toetuste maksmise korra ja toetuse määradega jne, kuid selles ei olegi sisulist vaidlust. Sisuline vaidlus taandub küsimusele sellest, et kas kaebaja suhtes oleks olnud vaja tuvastada pigem raske puue või on põhjendatud keskmise puude raskusastme tuvastamine nagu vastustaja seda tegi. Selles kontekstis on vastustaja osundatud sätetest asjassepuutuvad eelkõige PISTS § 2 lg 11 p 3, lg 2 ning § 23 lg 1.
29.Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 23 lg 1 kohaselt peab tuvastama puude raskusastme Sotsiaalkindlustusamet kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid. Seega on puude raskusastme tuvastamine esmajärjekorras Sotsiaalkindlustusameti ülesanne ning arstiõppe läbinud isikute kaasamine toimub vajaduse korral, mis eeldab ühtlasi ka isiku nõusolekut juurdepääsuks tervise infosüsteemi andmetele, kusjuures andmete maht (andmed ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimiste ning ravimite kohta (vt PISTS § 23 lg 3 p-d 1-3) on suhteliselt piiratud. Seega olukorras, kus taotleja seda nõusolekut näiteks ei anna, peab amet tuvastama puude raskusastme ilma selleta. Nimetatud kontekstis on tähenduslik pigem PISTS § 23 lõikes 81 sätestatu, mille kohaselt on ametil kohustus lapse abivajadust uuesti hinnata siis kui saadakse info puudega lapse seisundi muutumise kohta. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis nimetatud sättele küll viidanud, kuid samas ei nähtu, et mida peeti lapse seisundi paremaks muutumisele viitavaks informatsiooniks. 18.02.2023 taotluse punktis 2.2. kirjeldatust (laps ei oska ennast riidesse panna, kannab mähkmeid, vajab abi söömisel ja pesemisel ning treppidel liikumisel) ei peaks seda küll järeldada saama. Ka ei selgu vaidlustatud haldusaktist, et milles konkreetselt lapse seisundi oluline muutus siis seisnes, et varasemalt tuvastatud raske puude asemel keskmise puude raskusaste määrati. Vaidlustatud haldusaktis vastavaid põhjendusi ei sisaldu. Selles on pelgalt mainitud mida tervise infosüsteemi andmetel lapsel diagnoositi ja et areng hinnati kliinilise logopeedi poolt eakohaseks ning samuti märgitakse lakooniliselt, et liikumisfunktsiooni kõrvalekalle vastab keskmise puude
raskusastmele, kuid seda milles selle tõdemuse olulisus puude määramise tervikkontekstis väljendub või võrreldes millega see järeldus tekkis, ei selgu.
30.PISTS § 23 lg 6 kohaselt on terviseseisundi arvestamine üheks, kuid mitte ainsaks aspektiks. Pigem peaksid käesoleva vaidluse puhul olema enam asjassepuutuvad PISTS § 23 lg 6 punktid 3 ja 4, mis seostuvad kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadusega. Selles kontekstis on vastustaja viidanud PISTS § 2 lõike 11 punktile 3 ja lõikele 2.
31.Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 11 punkti 3 kohaselt on keskmine puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Vastavalt sama seaduse ja paragrahvi teise lõike esimesele lausele on kõrvalabi või juhendamise puhul tegemist abi osutamisega inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. PISTS § 2 lõike 11 punkti 2 kohaselt, millest lähtumist peab põhjendatuks kaebaja, eeldab raske puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval.
32.Kaebaja selgitab, et näiteks söömisel vajatakse abi kolm korda ööpäevas ning abi vajatakse ka riietumisel, mähkmete vahetamisel, trepist liikumisel, pesemisel jne, mis tähendab kaebaja arvates seda, et abi vajatakse ööpäevaringselt. Praeguse materjali pinnalt vaadatuna peab kaebaja sellekohase seisukohaga nõustuma. Olukorras, kus kaebajal oli tuvastatud raske puue, mis tähendas seda, et ta vajas kõrvalabi igal ööpäeval, oleks olnud vaja kirjeldada neid muudatusi, millest lähtuvalt oleks võinud asuda seisukohale, et iga päev ei ole juhendamist enam tarvis ning põhjendada taolisele seisukohale jõudmist ka sisuliselt. Vastustaja käsitlus ning tuginemine puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 11 punktile 3 tähendab sisuliselt seda, et kaebaja vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist ainult väljaspool oma elamiskohta, aga mitte elamiskohas ja vähemalt korra ehk siis keskeltläbi näiteks kaks kuni kolm korda nädalas ning mitte enam. See ei ole haldusasja materjalidega, sealhulgas 18.02.2023 taotluse punktis 2.2. ega ka kaebuses kirjeldatuga kooskõlas ning vaidlustatud haldusaktis ei sisaldu taolisi motiive, mis vastupidises veenaks. Kaebuse kohta antud kirjaliku vastuse kohaselt ei nähtuvat terviseandmetest seda, et laps ei oleks võimeline anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu iseseisvalt sööma ega kirjeldata, et laps ei suudaks ise mäluda või toitu alla neelata ja et ka muude toimingute puhul ei peaks eeldama iseseisvat tegutsemist (selline käsitus muudaks aga PISTS § 2 lg-s 2 sisalduva regulatsiooni suhteliselt sisutuks). Siinkohal tekib lähtuvalt vastustaja eelnimetatud selgitustest aga küsimus, et kas terviseandmetest peaksid siis eelnimetatud aspektid kindlasti nähtuma ja et kui neid ei nähtu, et siis neid ka ei eksisteeri. Vastavalt PISTS § 23 lõikele 6 ei ole terviseseisund ja seda kajastavad tervise infosüsteemi andmed ainutähenduslikud. PISTS § 23 lõike 6 punktide 2, 3 ja 4 kohaselt eeldab see seostamist tegevusvõimega ning kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadusega. Sellist seostatust vaidlustatud haldusakti põhjendustest ei ilmne.
33.Lähtuvalt eeltoodust on vaja kaebus rahuldada. Vaidlustatud haldusakt nr P26O-2023-23080 ei vasta haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud õiguspärasuse eelduslikele tingimustele, sest selles on viidatud küll erinevatele õigusnormidele ja tervise infosüsteemi andmetele, kuid mingisugust sisulist analüüsi ja põhjendusi selle kohta, et milline informatsioon viitas selgelt ja üheselt mõistetavalt lapse seisundi paremaks muutumisele ja milliseid muutuseid võib lugeda sedavõrd olulisteks, et varasemalt tuvastatud raske puude määratlus ei peaks saama edaspidiselt enam kehtida. Arvestades asjaolu, et eeltoodu pinnalt võis piisavas ulatuses järeldada, et vaidlustatud haldusakt haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatule ei vasta, ei ole vaja menetlusosaliste erinevaid väiteid ja esitatud materjali enam rohkem ega põhjalikumalt käsitada.
34.Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt nr P26O-2023-23080 osutus õigusvastaseks, on vaja rahuldada ka sellega seonduv vaideotsuse tühistamise- ning kohustamisnõue, mis tähendab seda, et vastustajal on tarvis kaebaja vastavasisuline taotlus uuesti läbi vaadata.
35.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks, kuid kaebajal ei ole menetluskulusid tekkinud või siis ei ole taotletud nende väljamõistmist vastustajalt. Seega menetluskulu vastustajalt väljamõistmise küsimust käesolevas haldusasjas ei tõusetu.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.