Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pidada XX kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse
Menetlusosalised ja esindajad
Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Paas Puudutatud isik XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Merili Laansoo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.05.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13.05.2024 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks rahuldamata. Lõpetada XXle riigi õigusabi andmine.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX on Jordaania kodanik. Ta asus Eestisse elama 2014. a-l õppimise eesmärgil. Hiljem on talle väljastatud tähtajalised elamisload püsivalt Eestisse asumiseks (kuni 27.01.2024). XX esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 03.01.2024 pikaajalise elaniku elamisloa taotluse. 03.03.2024 muutis ta oma taotlust, soovides pikendada tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA keeldus 24.04.2024 otsusega tähtajalise elamisloa pikendamisest, kuna isik ei ole täitnud elamisloaga määratud tingimusi, tema senine tegevus ei ole olnud kooskõlas talle antud elamisloa eesmärgiga, tal pole olnud ega ole seniajani legaalset sissetulekut ning tema Eestisse jäämine ei ole kooskõlas avalike huvidega. XX sai otsuse kätte 27.04.2024. Ta esitas 04.05.2024 PPA-le ingliskeelse kirja, milles selgitas, miks ta soovib Eestis edasi olla.
2.PPA ametnikud pidasid XX 11.05.2024 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel 48 tunniks kinni viitega sellele, et isik viibib Schengeni viisaruumis, sh Eestis ilma seadusliku aluseta alates 27.04.2024. PPA tegi XXle 12.05.2024 ettekirjutuse nr 1052278882 Eestist lahkumiseks kohe, kuid mitte hiljem kui 12.05.2024; ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 12.05.2024.
3.Politsei- ja Piirivalveamet esitas 13.05.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba pidada XX kinni ja paigutada ta VSS § 15 lg 1, § 23 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 68 p 6 alusel kinnipidamiskeskusesse (KPK). 1) 11.05.2024 märkas politseipatrull ebakindla sõidustiiliga sõidukit, mille kontrollimisel oli roolis XX, kes oli osutamas Yi toidukulleri teenust. Kontrollimise hetkel esitas isik politseipatrullile oma Jordaania passi ja Eesti juhiload ning ütles, et oma Eesti elamisluba ta hetkel üles ei leia. Isik esitas valeandmeid, kuna ta oli alates 04.04.2024 (elamisloa andmisest keeldumise menetluse algatamisest) teadlik, et elamisluba ei pruugita pikendada. PPA-le koostatud arvamuskiri tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta ei anna isikule alust viibida Eesti Vabariigis. 2) 12.05.2024 küsitlesid PPA ametnikud puudutatud isikut. Isik selgitas, et ta viibib Eestis oma Jordaania passi ja Eesti juhilubade alusel ning tal ei ole kehtivat elamisluba, kuna see sai kehtetuks. Küsitluse käigus isik selgitas, et tal on õigus Eestis viibida ning ta ei lahku Eestist. Isiku sõnade kohaselt viibib ta Eestis seaduslikult, kuna tema vaidlus elamisloaga seotult ei ole veel lõppenud ning terve mõistuse järgi peaks tal olema võimalus viibida Eestis kogu vaidluse aja. Küsitlusest on näha, et isik ei soovi vastata küsimustele, mis on seotud tema lahkumise või ise lahkumise korraldamisega Eesti riigist ning lõpuks on ta enda sõnul nõus lahkuma ainult siis, kui kohus nii otsustab. Isik ärritus küsimuste peale, mis olid seotud tema lahkumisega ning ta ei soovinud neile vastata. 3) Isik on kohustatud väljasaatmise korraldamisele kaasa aitama. Vabaduses viibides puudub tal selleks ajend, mida isik on tõendanud oma väljendatud seisukohtade ja käitumisega. Isik on PPA-le korduvalt väljendanud soovi Eestis olla ja siin ebaseaduslikult edasi tööd teha. Viimases elamisloa taotlemise menetluses anti isikule korduvalt võimalusi parandada oma nõuetele vastavust, kuid isik ei teinud seda ega hakanud ka planeerima oma Eestist lahkumist. PPA järeldab isiku käitumisest, et ta lihtsalt ei soovigi Eestist lahkuda. VSS § 68 p 6 järgi esineb tema põgenemise oht. 4) Isik ei ole oma varasema käitumisega tekitanud PPA-s sellisel määral usaldust, et pidada võimalikuks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Ei ole välistatud, et isik ei pruugi vabaduses viibides järgida järelevalvemeetmeid. Välismaalasel ei ole absoluutset õigust Eestis viibida. Kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne abinõu, et PPA-l oleks võimalik isik Eestist välja saata. On alust arvata, et isik hakkab ka edaspidi väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Isik on oma seisukohtades väljendanud ja oma käitumisega näidanud, et ta võib rikkuda Schengeni liikmesriikides ja Eestis kehtivaid seadusi. Isiku soov on jääda Eestisse mistahes viisil.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 13.05.2024 määrusega PPA taotluse ning andis loa pidada XX kinni ja paigutada ta KPK-sse kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 13.07.2024 (k.a). XX selgitas 12.05.2024 küsitluse käigus PPA-le, et ei soovi Eestist lahkuda, kuna soovib vaidlustada elamisloa pikendamisest keeldumise 24.04.2024 otsust. Samuti ei soovi isik lahkuda põhjusel, et tal on siin töö (Y), elukoht ja sõbrad. Puudutatud isik väljendas frustratsiooni ka Schengeni alale sisenemise keelu üle. Eelnevast tuleneb puudutatud isiku selge 2(8)
3-24-1426 soov Eestist mitte lahkuda. Kuivõrd Schengeni alal puudub piirikontroll, ei saa välistada, et ta proovib Eestist lahkuda. Järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid nende kohaldamine peab olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Kohus nõustub PPA-ga, et ilma KPK-sse paigutamiseta ei ole XX puhul võimalik tulemuslikult täita lahkumisettekirjutust. Isiku kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne abinõu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 13.05.2024 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult KPK-st. 1) Isikul on välismaalaste seaduse (VMS) §-st 130 tulenev õigus Eestis viibida. Ta vaidlustas 04.05.2024 PPA 24.04.2024 otsuse tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta, esitades tähtaegselt vaide. PPA on ka kinnitanud vastulause kättesaamist ning on lisanud selle asja materjalide juurde. PPA ei ole teinud vaideotsust, mistõttu ei ole taotluse läbivaatamine lõppenud ning isikul on VMS § 130 järgi viibimisalus. Lisaks on puudutatud isikul õigus VMS § 43 lg 4 kohaselt Eestis viibida 90 päeva jooksul elamisloa kehtivusaja lõppemise päevast arvates. 90-päevast tähtaega tuleks hakata arvestama ajast, mil puudutatud isik sai kätte PPA keelduva otsuse. Ka see aeg ei ole möödunud. 2) VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu sedastamiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb hinnata ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Riigikohus on 30.03.2021 määruses asjas nr 3-20-2004 selgitanud, et väljasaatmisest kõrvalehoidumise kavatsust pole võimalik järeldada lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses puudutatud isiku ärakuulamise protokolli kantud seisukohast. Isikul peab olema võimalik haldusakti andmise menetluses väljendada oma seisukohta kavandatava koormava haldusakti sisu kohta, ilma et see tooks kaasa negatiivseid järelmeid. Ärakuulamisel öeldust ei saa automaatselt järeldada isiku soovimatust haldusakti täita, kui puuduvad muud asjaolud, mis viitavad ohule, et ta asub väljasaatmisest kõrvale hoiduma (p 23). Põgenemisohu jaatamine seetõttu, et isik on avaldanud soovi vaidlustada PPA 24.04.2024 otsuse, on absurdne. Tegemist on isiku õigusega, mille kasutamist ei saa talle ette heita. Kindlasti ei saa selle pinnalt teha järeldust, et isik soovib põgeneda. Igati mõistetav on isiku frustratsioon sissesõidukeelu osas, kui puuduvad temapoolsed rikkumised ja arusaam, mille vastu ta on eksinud. Isik on olnud seaduskuulekas. Ta on elanud Eestis 10 aastat ning talle on neljal korral väljastatud elamisluba. PPA-l on piisavalt teavet isiku elukäigu kohta ja isikut iseloomustavaid andmeid. Isik pole Eestisse saabunud seadusliku aluseta, ta on aktiivne ühiskondlikus elus osaleja ning ta ei ole passiivse, ennast varjava eluviisiga vms. Isik pole kordagi üheski menetluses end või asjaolusid varjanud. Vastupidi – isik on avaldanud PPA-le oma kontaktandmed, need on olnud pidevalt samad, isik on olnud kogu aeg kättesaadav, ka tema igapäevane tegevus on võrdlemisi avalik ja nähtav. Puudutatud isik on aktiivne õppija, soovib tegelda roheteaduse edendamisega, suhtleb akadeemilistes ringkondades. Puuduvad mistahes viited, et esineks oht pakku minekuks või isik sooviks eluviisi, kus ta peab end varjama. PPA usaldamatus sellises olukorras on täiesti mõistetamatu. 3) Arusaamatuks jääb kohtu selgitus, et kuivõrd isik on põhjendanud oma soovi Eestisse jääda ja leidnud, et väljasaatmine on tema suhtes ebaõiglane, on võimalik jaatada lahkumiskohustuse mittetäitmist. Eestis kohanemine on üks elamisloa eeldustest ning arusaadavalt sisustabki isik, mis teda Eestiga seob. Lubamatu on selliseid selgitusi tõlgendada viisil, nagu seda on teinud 3(8)
3-24-1426 PPA ja kohus. Puudutatud isik palus korduvalt PPA ametnikul selgitada, millised on õiguslikud tagajärjed, kui ta vastab küsimusele seoses Eestist lahkumisega. Isikul tekkis juba siis kahtlus, et sõltumata tema vastusest tõlgendab PPA seda talle ebasobivalt. Kui isik vastab, et ta on nõus lahkuma, siis öeldakse, et teda ei seo Eestiga midagi sedavõrd olulist, et tuleks jaatada vajadust elamisloa järele, ja kui ta vastab eitavalt, siis asutakse järeldusele, et ta ei ole koostöövalmis ega täida lahkumiskohustust. Sellisel moel isikut küsitledes on rikutud olulisi haldusmenetluse põhimõtteid. 4) Kohus on üldsõnaliselt leidnud, et ilma KPK-sse paigutamiseta pole võimalik tulemuslikult täita lahkumisettekirjutust, kuid jätnud selle sisuliselt põhjendamata. Puudutatud isik ei nõustu sellise meelevaldse käsitusega ning leiab, et muud meetmed oleksid võimalikud. Puudutatud isikul on olemas elukoht. Ta ei ela autos, nagu on väitnud PPA. Isik rendib elamispinda Xxx ja kontolt nähtuvad rendimaksed. Kuivõrd isikul on olemas elukoht, saab määrata, et ta elaks kindlaks määratud kohas, ilmuks kindlatel aegadel PPA vastuvõttudele vms. Ka on vale PPA väide, et isik on avaldanud soovi Eestis ebaseaduslikult töötada. Puudutatud isik on mh kohtuistungil kinnitanud, et on valmis lahkuma, kui see on vajalik. 5) Kuigi kohus pole analüüsinud VSS § 23 lg 1 p-s 2 toodud kaasaaitamiskohustuse täitmist, märgib puudutatud isik, et jääb arusaamatuks, mida täpselt talle ette heidetakse. Puudutatud isik on olnud PPA-ga pidevas suhtluses, on esitanud vajalikud dokumendid ja andnud selgitused. 6) Kinnipidamine piirab isiku vabaduspõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Isik kannab KPK-s viibimise tõttu olulist kahju. Isikul on kohustused, mida ta peab täitma, mh rahalised kohustused (maksude tasumine, üüri tasumine, autoga seotud kohustuste tasumine jms). Olukorras, kus isik pole oma käitumisega andnud vähimalgi määral põhjust umbusalduseks, on isiku põhiõiguste riivamine lubamatu.
6.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb määruskaebusele vastu. 1) Puudutatud isikul oli pärast tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemist alates 28.01.2024 viibimisalus VMS § 43 lg 1 p 8 ja § 43 lg 4 järgi ning see kehtis 90 päeva. Isikul oli uue elamisloa taotlemise ajal VMS § 130 järgi viibimisalus kuni 27.04.2024, mil ta sai kätte tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduva otsuse. Puudutatud isik on esitanud vaide PPA-le ja PPA jätkab isikuga vaidemenetlust tema esindaja kaudu. Vaidemenetlus ei anna seaduslikku alust Eestis viibida. 2) Põgenemisohu sisustamisel lähtusid PPA ja kohus puudutatud isiku varasemast käitumisest, mis on ka põhjendatud ja lubatav. Isik ei olnud kinnipidamise hetkeks alustanud ettevalmistusi Eestist vabatahtlikuks lahkumiseks, mis annab alust uskuda, et ta ei soovi lahkumiskohustust iseseisvalt täita ega oleks alustanud ettevalmistusi vabatahtlikuks lahkumiseks vabaduses viibides, kuna isik arvamuse kohaselt on temal PPA-ga menetlus pooleli ja ta ei lahku enne temale sobiva otsuse saamist. Esmakordne KPK-sse paigutamise taotluse ja kohtu antud loa puhul ei saa kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendamise nõuded olla nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda, kasutades piiratud aega ning piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. 3) Põgenemisoht muudab muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks. Tuginedes politseipatrullile avanenud vaatepildile puudutatud isiku autos (autos asusid voodiriided, toidukarbid, maitseainete purgid), samuti Xxx, Tallinn omaniku selgitusele, jääb PPA oma seisukoha juurde, et isikul puudus elukoht ning üüriarve tasumine ei täida tegeliku elukoha nõuet. Isik ei olnud valmis kuulama PPA selgitusi, vaid tõstis häält ja jäi oma versiooni juurde, et tal on õigus Eestis 4(8)
3-24-1426 olla. PPA hinnangul ei tekitanud puudutatud isik oma käitumisega veendumust, et ta on motiveeritud Eestist lahkuma. Isik soovib iga hinna eest Eestisse jääda ja ebaseaduslikult siin edasi töötada. Isik möönis valmisolekut vajadusel külastada vanemaid koduriigis, kuid ei soovinud mingil tasandil mõista, et tema viibimisalus on kehtetu ja ta peab Eestist lahkuma.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Halduskohtu määrus tuleb tühistada, kuna puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks antud luba on ebaproportsionaalne ega arvesta piisavalt juhtumi asjaolusid.
8.PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamiseks luba VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, mille kohaselt taotleb PPA halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni kaheks kuuks, kui VSS-is sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust; see on eelkõige lubatud juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust. VSS § 23 lg 11 sätestab: „Halduskohus annab loa välismaalase kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.“ VSS § 68 p 6 sätestab, et lahkumisettekirjutuse tegemisel või välismaalase kinnipidamisel hinnatakse välismaalase põgenemise ohtu, see oht esineb, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Tulenevalt VSS §-st 23 näeb VSS § 68 ette üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid sellise ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1, mille kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda "konkreetsel juhul" ehk igat juhtumit eraldi hinnates, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU, p 61 ja Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). Isiku pakku mineku tõenäosusele tuleb esialgsel kinnipidamisel anda hinnang vähemalt esialgselgi kujul – olemasolevate ja võimalusel kiiresti kontrollitavate andmete põhjal (Riigikohtu 12.04.2024 määrus asjas nr 3-23-2204, p 19). Kinnipidamiseks pole alust, kui puudutatud isiku põgenemisohtu ei saa täielikult välistada, kuid tema kinnipidamiseks pole oht piisavalt suur. Kohus ja PPA peavad ära näitama, miks ei piisa lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmetest, ennekõike kindlaksmääratud elukohas elamise ja PPA-s enda registreerimise kohustusest (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13).
9.Ehkki puudutatud isik oli teadlik sellest, et tema elamisluba ei pikendatud ja ta oli teadlik või vähemalt pidi olema teadlik sellest, et tal on väljasõidukohustus (VSS § 3), ei saa siinsetel asjaoludel piisava kindlusega väita, et soovimatus kohe Eestist lahkuda tähendab seda, et isik läheb vabadusse jäädes PPA eest pakku ning hakkab eesseisvast väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Puudutatud isiku käitumisele ja öeldud sõnadele õigusliku hinnangu andmisel tuleb vaadelda juhtumi asjaolusid tervikuna.
10.Ringkonnakohus peab asjas oluliseks, et puudutatud isik on Eestis elanud ligi 10 aastat ning ta taotles elamisloa pikendamist. PPA taotlusest ei nähtu, et riigil oleks varem olnud puudutatud 5(8)
3-24-1426 isikule etteheiteid. Puudutatud isikul oli pärast tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemist alates 28.01.2024 viibimisalus VMS § 43 lg 1 p 8 ja § 43 lg 4 järgi ning see kehtis 90 päeva, s.o kuni 28.04.2024. VMS § 130 järgi kaotas isik seadusliku aluse Eestis viibida pärast seda, kui talle toimetati kätte PPA 24.04.2024 otsus. Seejuures ei anna VMS § 130 alust viibida riigis kuni PPA keelduva otsuse peale esitatud vaide või kohtukaebuse lahendamiseni. Vaide- või kohtumenetluse ajal riigis viibimise aluse säilitamiseks on isikul võimalik taotleda PPA-lt või halduskohtult elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse peatamist ning PPA ja halduskohus võivad seda pärast vaide ja kaebuse esitamist kohaldada esialgse õiguskaitse abinõu ka omal algatusel. Ehkki seaduse järgi ei olnud puudutatud isikul enam viibimisalust, oli ta pöördunud PPA poole avaldusega, milles põhjendas, miks ta peaks jätkuvalt elamisloa saama. Seega oli isik asunud oma õigusi kaitsma, ning nagu PPA hiljem kindlaks tegi, oli esitanud tähtaegselt vaide. Isik arvas ilmselt ekslikult, et vaide esitamise tõttu ei ole tal veel kohustust Eestist lahkuda ja asi on veel n-ö menetluses. Talle on küll ette heidetav, et ta ei pöördunud õigusnõustaja poole oma staatuse selgitamiseks ning õigusnõu saamisel ei asunud Eestist lahkumist korraldama, kuid VMS § 130 järgi riigis viibimise õiguse lõppemise hetke kindlakstegemine võib olla õigusteadmisteta isiku jaoks komplitseeritud. Ringkonnakohtu hinnangul on sellises olukorras ebaõige tugineda isiku põgenemise ohu tuvastamisel tema kinnipidamisel antud ütlustele, millega ta põhjendas oma arvamust riigis viibimise õiguse kohta. Seda enam, et direktiivi 2008/115 järgi on reegliks, et viibimisaluse kaotanud isikule antakse tähtaeg riigist vabatahtlikuks lahkumiseks. Direktiivi põhjenduse 10 kohaselt tuleks sunniviisilisele tagasisaatmisele eelistada vabatahtlikku tagasipöördumist, kui ei ole põhjust arvata, et see kahjustaks tagasisaatmiskorra eesmärki, ning tuleks võimaldada tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks. Vabatahtliku lahkumise tähtaega tuleks pikendada, kui seda peetakse üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes vajalikuks. Vabatahtliku tagasipöördumise edendamiseks peaksid liikmesriigid pakkuma tõhustatud tagasipöördumisalast abi ja nõustamist ning kasutama parimal viisil ära Euroopa tagasisaatmisfondi poolt pakutavad asjakohased rahastamisvõimalused. Direktiiv ja VSS näevad küll ette võimaluse jätta vabatahtliku lahkumise tähtaeg määramata, kuid selleks peab olema kaalukas põhjus, kuna vabaduse võtmine on üks intensiivsemaid põhiõiguste riiveid.
11.PPA pidas XX kinni 11.05.2024, tegi järgmisel päeval viivitamata täitmisele kuuluva lahkumisettekirjutuse ja taotles halduskohtult 13.05.2024 luba paigutada isik kaheks kuuks KPK-sse. Seega toimusid menetlused väga kiiresti. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud sel ajal tuvastatud piisavat ohtu, et isik läheb vabadusse jäädes pakku. Halduskohus pidi loa andmise otsustamisel hindama puudutatud isiku põgenemise ohtu sisuliselt ja seda sõltumatult lahkumisettekirjutusest (mille vaidlustamise tähtaeg ei olnud kohtuloa andmise otsustamise ajaks ka veel möödunud). KPS-s kinnipidamist ei saa kohaldada üksnes reaktsioonina riigis seadusliku aluseta viibimisele. Selleks, et riigis seaduslikult pikka aega elanud inimesele jätta andmata vabatahtliku lahkumise võimalus (koos järelevalvemeetmetega) ja võtta temalt kohe vabadus, peavad esinema kaalukad asjaolud. XX on lõpetanud Eestis ülikooli, olnud oma valdkonnas ühiskondlikult tegev ning osutas kinnipidamise ajal Yis sõiduteenust, s.o oli eelduslikult kättesaadav. Tal oli olemas eluruumi üürileping, ehkki PPA patrullpolitseinike hinnangul elas ta autos. See ei muuda asjaolu, et tal oli kehtiv eluruumi üürileping olemas ja ta tasus üürimakseid ning üürileandja ei olnud PPA-le selgelt öelnud, et XX ei tohi seal eluruumis viibida. Järelikult oli PPA-l võimalik kohustada isikut elama kindlaksmääratud elukohas (VSS § 10 lg 2 p 1, ilmuda määratud ajavahemike järel PPA-sse registreerimisele ja ettekirjutuse täitmist tagavate asjaolude selgitamisele, võtta Jordaania pass ja juhiload hoiule (VSS § 10 lg 2 p 6) ning kohaldada muid meetmeid. Ehkki isik avaldas PPA ametnikele soovi Eestisse jääda ning väljendas ennast vestluses emotsionaalselt, ei vii need ringkonnakohtu hinnangul siiski järelduseni, et väljasaatmise tagamiseks oli ainus võimalus teda KPK-s kinni hoida. Isik kinnitas, et lahkub Eestist, kui kohus nii otsustab – ka see viitab asjaolule, et isikul oli oma 6(8)
3-24-1426 eksliku arvamuse kohaselt õigus jääda kuni vaidluste lõpuni Eestisse, kuid pole alust väita, et isik välistab mistahes võimaluse Eestist lahkuda ja läheb pakku, et vältida sunniviisilist väljasaatmist. Nagu eespool öeldud, et saa põgenemisohu tuvastamist ja vabaduse võtmist õigustada üksnes see, et isik viibis ja töötas Eestis seadusliku aluseta. Ka selliste isikute riigist lahkumine tuleb korraldada üksikjuhtumi asjaolusid kohaselt arvesse võttes ning põhiõigusi järgides. Isik oli kinnipidamise ajal pöördunud PPA poole elamisloa vaidluse lahendamiseks, kuid PPA polnud seda avaldust veel menetlema hakanud. Ehkki isik kuulati pärast tabamist ära nii PPA-s kui halduskohtus, ei olnud juttu sellest, miks ta ei ole siis taotlenud esialgset õiguskaitset või miks ta ei taotle endale menetluses õigusteadmistega esindajat, kui soovib vaide lahendamise ajaks Eestisse jääda. Haldusorgan ning kohus pidid aru saama, et see on ainus seaduslik tee jätkata Eestis viibimist ja töötamist. Isik oleks seda eelduslikult teinud, kui PPA ja kohus oleks neid võimalusi talle selgitanud. Seda kinnitab alljärgnev kronoloogia. XX esindaja 07.06.2024 esitatud menetlusdokumendist haldusasjas nr 3-24-1546 nähtuvad järgmised asjaolud. XX saatis 04.05.2024 PPA-le vastuseks 24.04.2024 otsusele kirja. PPA jättis XX selle avalduse 17.05.2024 käiguta ja palus XXl hiljemalt 27.05.2024 täpsustada, kas tegemist on vaidega või selgitustaotlusega. Tallinna Halduskohus rahuldas 24.05.2024 määrusega XX 22.05.2024 taotluse osaliselt ja andis talle riigi õigusabi seoses PPA 24.04.2024 otsusega esindamiseks haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) ning halduskohtumenetluses kuni nõuetekohase kaebuse või esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseni. 27.05.2024 esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja PPA-le taotluse PPA 17.05.2024 kirjaga määratud tähtaja pikendamiseks ning esialgse vaide. PPA pikendas tähtaega kuni 06.06.2024. 04.06.2024 esitas XX esindaja eestikeelse vaide. Haldusasja nr 3-24-1467 materjalidest nähtub, et XX esitas 16.05.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, et vaidlustada PPA 12.05.2024 ettekirjutus Eestist lahkuma kohustamise ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta. Tallinna Halduskohus jättis 17.05.2024 määrusega riigi õigusabi taotluse käiguta ning andis taotlejale aega 3 päeva määruse kättesaamisest arvates, et kõrvaldada taotluses esinevad puudused, s.o esitada majandusliku seisundi kohta tõenditena oma kõigi pangakontode viimase nelja kuu filtreerimata väljavõtted, võimalike hoiusekontode väljavõtted ja tõendid võimaliku sissetuleku saamise ja selle suuruse kohta ning määruses küsitud selgitused. Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2024 määrusega riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata, kuna taotleja ei ole puudusi tähtaegselt kõrvaldanud. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.05.2024 määrusega XX 22.05.2024 määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kuigi taotleja on esitanud ringkonnakohtule oma pangakonto väljavõtte koos selgitustega (sh selle kohta, miks ta ei saanud seda dokumenti varem esitada) ning seega sisuliselt taotluses esinevad puudused kõrvaldanud, jääks tema riigi õigusabi taotlus igal juhul rahuldamata, kuna ta on Eestist lahkunud ja seega ei vasta taotleja riigi õigusabi seaduse § 6 lg-st 11 ja VSS § 66 lg-st 4 tulenevalt enam riigi õigusabi andmise tingimustele.
12.Puudutatud isik esitas 19.06.2024 ringkonnakohtule PPA (dateerimata) kirja, milles PPA palub vabandust Jordaania ees, et XX saadeti Jordaaniasse tagasi eskordi saatel. PPA kinnitas, et see juhtus tehnilise eksituse tõttu ning PPA-l pole alust arvata, et XX ei oleks tagasi sõitnud omal käel. Ringkonnakohtu hinnangul võtab PPA selles kirjas omaks vea eskordi kasutamisel, kuid mitte väljasaatmisel üldisemalt. Kui isik leiab, et tema riigist väljasaatmise käigus rikuti nõudeid ja alandati tema inimväärikust, saab ta PPA selle toimingu peale esitada eraldi kaebuse.
13.Eeltoodust tulenevalt tuleb määruskaebus rahuldada.
14.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-test 4, 6 ja 7 järeldub, et juhul, kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise lõpetada (vt ka 7(8)
3-24-1426 Riigikohtu 19.03.2008 määrus asjas nr 3-2-1-9-08, p 12). VSS § 66 lg 4 sätestab, et kohus jätab riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui välismaalane on Eestist lahkunud. PPA teatanud, et taotleja on praeguseks saadetud välja tema kodakondsusjärgsesse riiki, s.t ta on Eestist lahkunud. Seega tuleb XXle riigi õigusabi andmine lõpetada.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.