Rahvastik › Välismaalased

3-22-2500 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-2500 ning eraldi iga isiku kohta konkreetseid põhjendusi, et selgitada, miks asjaomane isik on määratud sanktsiooni subjektiks. Praegusel juhul ei oleks sellise nimekirja kehtestamine võimalik, sest Eesti riigil ei ole kõigi VF kodanike isikuandmeid. Sanktsiooni kohaldatakse ühtmoodi kõigi VF kodanike suhtes, v.a määruse §-s 2 märgitud erandid, mida saab arvestada konkreetse isiku suhtes viisa või elamisloa taotlemisel. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduses (RSanS) ega määruses nr 42 ei ole ette nähtud muid konkreetsest isikust lähtuvaid erisuste tegemise võimalusi. Samuti ei pea Eesti riigiasutused sellist andmekogu, mis võimaldaks teha asjaomastele asutustele vajalikke märkeid konkreetsete isikute kohta sanktsiooni mittekohaldamisel.

3(10)

3-22-2500 RSanS § 27 alusel on võimalik kehtestada sanktsioon nii vahetult VV määrusega (üldnormiga) kui ka nimekirjapõhiselt, mille puhul VV määruse alusel kinnitab välisminister käskkirjaga subjektide nimekirja (üldnorm + haldusakt). RSanS § 27 lg-tega 1 ja 2 on ette nähtud võimalus kahe-etapiliseks menetluseks, kus VV määruses määratakse kindlaks sanktsiooni sisu ja selle subjektide määratlemise üldtingimused, ning sanktsiooni subjektid määrab minister käskkirjaga. Sanktsioonide seadmise eesmärgist tulenevalt ei tohiks RSanS § 27 lg-d 1 ja 2 koosmõjus tõlgendada nii, et sõltumata VV määruse sõnastusest ja detailsusastmest ei teki isikutele sanktsioonist tulenevaid keelde ega kohustusi ilma, et välisminister oleks käskkirjaga määranud konkreetse isiku, organisatsiooni või muu üksuse nimeliselt sanktsiooni subjektiks. Selline tõlgendus välistaks VV sanktsiooni kehtestamise Eesti Vabariigi julgeolekut ohustavate riikide ja nende kõigi kodanike suhtes, sest nimekirja kehtestamiseks puuduvad Eesti Vabariigil teiste riikide kodanike andmed. Kui sanktsioonitüüp seda võimaldab, võivad sanktsiooni subjekti tunnused olla kindlaks määratud sanktsiooni kehtestavas VV õigusaktis, pannes sellega sanktsiooni kohaldavale asutusele kohustuse sanktsiooni subjektiks olev füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus iseseisvalt tuvastada. RSanS § 28 reguleerib nende isikute õigusi, kes on nimeliselt määratud sanktsiooni subjektiks üksikaktiga, mis sisaldab sanktsioonist mõjutatud isikute identifitseerimiseks vajalikku teavet ja subjekti tunnusandmeid ning iga isiku kohta konkreetseid põhjendusi. Kaebaja täiendava nõude rahuldamine ja 10.11.2022 taotluse läbivaatamine ei tooks kaasa kaebaja soovitud eesmärki, kuna taotluse sisuline läbivaatamine viiks samade tulemusteni praeguse taotluse tagastamisega. Välisministeeriumil ei saa isikut välja arvata nimekirjast, mida ei ole olemas. Kaebaja õiguste kaitse on tagatud seeläbi, et tal on õigus vaidlustada tema suhtes tehtud PPA otsus ja koos sellega samas menetluses seada kahtluse alla üldakti (VV määruse) või selles sisalduvate sätete õiguspärasus, kuid seda ainult juhul, kui küsimus on kaebaja põhiõigustes, mida võib olla riivatud.

3-22-2500 järgimist või muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja või Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist (RSanS § 3 lg 1). Sanktsiooni võib kehtestada ka Eesti julgeoleku või huvide kaitseks (§ 4). Määruse nr 42 seletuskirja1 järgi on sanktsiooni eesmärk survestada VF-i lõpetama provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu, millega rikutakse jämedalt Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust. Tuleb arvestada, et mistahes riik on juriidiline konstruktsioon ning tegutseb ja kannab vastutust oma inimeste, ennekõike kodanike kaudu. Oma tegevusega ka Eesti ja kogu Euroopa julgeolekut ohustava agressorriigi kodanike ilmajätmine nende koduriigist väljapoole jäävatest hüvedest ei ole ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega ka olukorras, kus konkreetne isik koduriigi tegevust heaks ei pruugi kiita. Iga üksiku kodaniku osas sanktsiooni kohaldamine saabki lõpptulemusena mõjutada ka agressorriigi poliitilist juhtkonda või rahvast tegemaks õigeid valikuid, s.o rünnakut lõpetama. Välisriigis elamine ja töötamine on välisriigi pakutav hüve, mille lubamine on ka tavaolukorras selle riigi otsus. Määrus nr 42 ei võimalda selle sõnastuse kohaselt elamisloa osas kaalutlusõigust. Kehtestatud sanktsioon on sanktsiooni subjektide maailmavaate osas neutraalne. Riik ei pea võtma endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva isiku maailmavaadet. Ühelt poolt sekkutaks sellega oluliselt igaühe südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusse (PS § 40 lg 1) ning teisalt poleks ka objektiivselt kontrollitav, kas isiku väljendatu vastab tema tegelikule maailmavaatele. VF võib proovida kasutada oma kodanikke mõjutustegevuseks või sanktsioonide vältimiseks. Selle ohu väljaselgitamine on ennetavalt praktiliselt võimatu. Vaidlustatud otsuse andmise ajal kehtinud ja praegu kehtiva sõnastuse kohaselt näeb määrus nr 42 kaalutlusõiguse ette juhul, kui VF kodanik taotleb viisat ja kui tema Eestisse saabumine on vajalik humaansetel kaalutlustel (§ 2 lg 6 p 6). Analoogset alust VF kodanikele, kes taotlevad elamisluba, ette nähtud ei ole (§ 2 lg 11). Kuigi välispoliitilistes küsimustes on täitevvõimul väga lai kaalutlusõigus ja iga taotluse korral kaalutlusõiguse ette nägemine võib olla ka ebamõistlik, võib päris elu olla keerukam, kui normi kehtestajad oskavad selle andmise ajal prognoosida. Nii võib olla juhtumeid, kus isik on erinevate elamislubade alusel Eestis pikemat aega viibinud, kuid elamislubade kombinatsioonis puudub alus, et isikul oleks võimalik Eestisse edasi jääda. Sellisel juhul võib olla imperatiivne keeldumise alus (VMS § 123 p 6) ebapiisav. Praegusel juhul muudab olukorra erandlikuks see, et kaebaja on elanud (küll erinevatel alustel) Eestis juba ligikaudu 5 aastat. Seega erineb tema olukord oluliselt isikutest, kes on asunud endale uut elukohta otsima pärast VF rünnakut Ukraina vastu, proovides nii tuua siia üle oma ettevõtlust või vältida sanktsioonide mõju. Seetõttu ei peaks olema praeguses asjas täielikult välistatud mingi kaalumisvõimalus, sealjuures juhul, kui see võib tuua lõppjäreldusena kaebajale kaasa negatiivse otsuse. Seejuures ei saa nõustuda Välisministeeriumiga, et kaebaja õiguste kaitse oli ja on tagatud seeläbi, et tal on õigus vaidlustada tema suhtes tehtud PPA otsust ja koos sellega samas menetluses seada kahtluse alla määruse nr 42 sätete õiguspärasus. Kaalumine, sh seada erinevatele asjaoludele erinev kaal ja neid põhjendada, on ennekõike täitevvõimu õigus. Kaalumise ülekandumine kohtumenetlusse võiks ja peaks olema erandlik. Eriti ei peaks kaalumise vaikimisi vormiks olema põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohtu küsimusele, kas konkreetse juhtumi võimalikku eripära arvestades võiks olukord olla lahendatav kohtuväliselt (nt viibimisaluse andmine humanitaarsetel kaalutlustel, määruse nr 42 täpsustamine või muul alusel kaebaja Eesti Vabariigis viibimise seadustamine), vastas PPA, et tal ei ole võimalik kohtumenetluse käigus hakata lahendama hüpoteetilist tähtajalise elamisloa taotlust tuvastamaks, kas kaebajale oleks võimalik anda mõnel teisel alusel tähtajalist elamisluba. PPA-l on selgitamiskohustus (HMS § 36) ning sõltuvalt asjaoludest, sh inimese

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5cead6ba-b514-4637-9efe-6208fb8b5d7e

5(10)

3-22-2500 teadmistest, kogemusest ja nõrgemast positsioonist võib olla nõutav ka haldusorgani omal initsiatiivil selgitustöö tegemine. Varasemast PPA praktikast nähtub ka näiteid, kus isikul aidatakse leida tema olukorrale vastav elamisloa taotlemise alus. Eeltoodu ei tähenda, et selline taotlus tuleks rahuldada. Samuti ei sisalda see ka kohustust abstraktselt pakkuda välja kõikvõimalikke aluseid siis, kui välismaalase Eestisse tuleku eesmärk on pigem majanduslik ja/või huvitatud isikuks on ettevõte. Küll tuleks normile lisaks näha selle taga ka konkreetset inimest ja tema olukorda, mh juba pikaaegset Eestis viibimist ja välismaalaste eluliste huvide siin paiknemist. Kaebaja isikuga seotud põhjendused ei saanud juba haldusmenetluse algusest PPA-le teadmata olla. Olukorras, kus PPA pakub ise migratsiooninõustamise teenust, tuleb möönda PPA ja sh kohtumenetluses volitatud esindaja kohustust selgitada vaidluse kohtuväliselt lahendamise võimalusi. Vajadusel tuleb selleks küsida asutusesiseselt abi. Praegusel juhul sisaldub elamisloa andmise kaalumist võimaldav kaalutlusnorm VMS-is ja selleks on VMS § 2103 lg 1. Sellest sättest tuleneb, et erandina püsivalt Eestisse elama asumise tingimused on järgmised: erakorralised asjaolud; välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav; välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Nimetatud asjaolusid ei ole vastustaja kontrollinud. Praegusel juhul ei ole ilmselgelt välistatud erakorralised asjaolud ega ka see, et kaebaja Eestist lahkuma kohustamine võib olla talle ilmselgelt liiga koormav. Kontrollimata on, kas kaebajal puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning kas ta võib kujutada ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule (vaatamata Eestis juba 5 aasta kestel viibimisele). Siinkohal tuleb välja tuua ka seadusandja eesmärk normi kehtestamisel2. Muudatusettepanekute tabelis on selgitatud muu hulgas järgmist: „Punktides 4–11 tehtavad muudatused on tingitud praktikas ilmnenud vajadusest luua võimalus Eestis elamisloa saamiseks isikutele, kes ei vasta kehtiva VMSi või VRKSi alusel elamisloa andmise tingimustele, kuid esinevad humaansed kaalutlused elamisloa andmiseks ning elamisloa andmisest keeldumine ja isiku riigist lahkuma kohustamine on ebamõistlikult koormav või võimatu. /.../ Nimetatud alusel elamisloa andmine on erandlik ning samuti ei ole isikul võimalik luba ise taotleda, vaid isik saab Politsei-ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) poolt läbiviidava muu menetluse käigus välja tuua asjaolud, miks ta siiski Eesti elamisluba vajab. See aitab ära hoida vastaval alusel elamisloa väärkasutust.“ 09.03.2016 teise lugemise stenogrammist nähtub, et Mart Nutt on vastanud Ken-Marti Vaheri küsimusele mh järgmist: „Jah, seaduseelnõusse on see sisse kirjutatud n-ö erandite erandina. Varem seda sätet tõesti Eesti seadustes ei olnud, st n-ö humaanseid kaalutlusi elamisloa alusel ei olnud. Ma arvan, et iseenesest ei juhtuks võib-olla midagi, kui seda humaansete kaalutluste sätet seadusse sisse ei viidaks. Siseministeerium leidis siiski, et sellise erandi tegemine on vajalik isikute puhul, keda mitmesugustel põhjustel ei ole võimalik Eestist välja saata ja kellel tegelikult muud alust elamisloa saamiseks ei ole.“ Osutatust tuleneb, et tegemist on elamisloa andmise alusega, milleks isik selgesõnaliselt eraldi taotlust esitada ei saagi. See suurendab aga mõnevõrra PPA hoolsuskohustust nii ise sellele alusele tähelepanu pööramisel kui ka kaalumisvajaduse hindamisel. Siinsel juhul sellise normi olemasolu möönmist või kaalumist haldusaktist ei nähtu. Välismaalane võib seda alust mainida, esitada selle kohta avalduse või sisulise seisukoha, kuid see ei ole tingimata nõutav. Küll pidi PPA-le olema praegusel juhul isiku avaldustest selge võimalik humaanse viibimisaluse ja normi alusel kaalumise vajadus (vt dtl 105, 112, 115, 117–120 jj). Erandina elamisloa andmise kaalumise vajadust kinnitab ka asjaolu, et erinevalt viisast puudub elamisloa korral määrus nr 42 ette nähtud humaansetel põhjustel kaalumise võimalus. Seega tuleb PPA otsuse tühistamise nõue rahuldada ja kohustada vastustajat kaebajale elamisloa andmist otsustama. Uuesti Vt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 81 SE, kättesaadav veebilehel https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8911e1fc-ee9d-46eb-bc457eddc8be0144

6(10)

3-22-2500 otsustamisel on kohtuotsuse põhjendustes toodu vastustajale kohustuslik. Kokkuvõttes on kaebaja saavutanud oma kaebuse eesmärgi PPA otsuse tühistamisega. Kuigi kohus ei vaidle materiaalõiguslikus osas sanktsioonide sisule ja eesmärkidele vastu, ei peegelda praegu õigusaktid täielikult ega õigusselgelt seda, milliste sanktsioonide järele on praegu praktikas vajadus (isikuliste asemel tervete riikide kodanikkonda hõlmavad sanktsioonid). Seletuskirjaga ei saa muuta RSanS § 27 lg 2 sõnaselget sedastust, st kohustust nimekiri kehtestada. Kui norm näeb imperatiivselt ette kindla toimingu või haldusakti, siis põhiseaduskonformne ei pruugi olla tõlgendus, et toiming või haldusakt võivad puududa ka juhul, kui see asetab isiku halvemasse positsiooni. Siinsel juhul on sanktsiooni subjekt halvemas olukorras, sest nimekirja puudumise tõttu kaotab ta osa sanktsiooni subjekti õigustest (vt RSanS § 28 lg 2 jj). Kaalutlusõigus peaks olema täitevvõimul endal ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ei ole kohane iga kord täitevvõimu kaalutlusõiguse üle otsustamiseks. Seda enam, et praegusel juhul on kaalutlusõiguse olemasolu või puudumise üle otsustusõigus täitevvõimul endal VV määruse vormis. Arvestades määrus vormi, ei ole põhjendamatu Välisministeeriumi käsitus, et VV määrus on üldakt. Samas on vähemalt ühel korral kehtestatud määrusega sanktsioon konkreetse üksikisiku osas (VV 01.04.2022 määrus nr 40, ennekõike § 2 lg 1). Sama volitusnormi, RSanS § 27 lg 1 alusel antavad otsustused ei saa olla erinevatel juhtudel materiaalõiguslikult üldaktid ja üksikaktid. Ka ei pruugi olla välistatud, et vormile vaatamata on sanktsioonide kohaldamine materiaalselt käsitatav üldkorraldusena, analoogselt nakkushaiguse piirangutega. RSanS § 28 võimaldab sanktsiooni subjektil taotleda endaga seotud asjaolude arvestamist, mis võimaldaks sanktsiooni alt välistamist. Tuleb möönda, et praegusel juhul võiks sellise erijuhu loomine olla keeruline ning muutuda sisult nimeliseks ehk sellise nimekirja kehtestamiseks, milliste isikute osas sanktsioon ei kohaldata. Kuna kohus tuvastas teise normi, mis võimaldab (ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata) kaebajaga seotud asjaolusid kaaluda, puudub kaebajal õiguskaitsevajadus RSanS § 28 lg 2 kohaselt menetluse läbimiseks ja kohtul normi põhiseaduskonformse tõlgendamise üle otsustamiseks. Ei nähtu, et Välisministeeriumi poolt kaebaja taotluse sisulise läbivaatamise korral oleks jõutud teistsuguse tulemuseni, sh subjektide laia ringi arvestades. Individuaalseid asjaolusid on võimalik arvestada VMS § 2103 alusel. Seega jääb kaebus Välisministeeriumit puudutavas osas rahuldamata. Mõnes teises vaidluses võivad kohtu järeldused olla siiski teistsugused. Kuivõrd kaebus PPA vastu rahuldatakse täies ulatuses ning kaebajal tulnuks tasuda ka ainuüksi PPA otsust vaidlustades riigilõiv 20 eurot, tuleb HKMS § 108 lg 2 alusel mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskuluna riigilõiv 20 eurot terves ulatuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-22-2500 Välismaalase subjektiivse õiguse olemasolu Eestis viibimiseks saaks jaatada siis, kui koduriiki tagasipöördumisel esineb oht elule, tervisele või inimväärikusele või kui ebaproportsionaalselt riivatakse õigust perekonnaelule. Praegusel juhul lõpeb kaebaja perekonnal tervikuna õigus Eestis viibida, mistõttu perekonnaelu riive puudub. Kaebajale on antud Eestis tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. See on tähtajalise elamisloa andmise alus, mille puhul kaebaja on sõltuv oma abikaasast ehk kutsujast. Ka õppimiseks antava tähtajalise elamisloa puhul on välismaalase viibimine Eestis ajaliselt väga rangelt piiratud. Kaebajale ei ole väljastatud tähtajalist elamisluba töötamise eesmärgil. Kui kaebaja Eestis viibimise tegelik eesmärk oli töötamine, tulnuks kaebajal taotleda elamisluba sellel alusel. Määruse nr 42 üheks eesmärgiks on välistada uute elamislubade ja viisade andmine. PPA ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja asjaolud oleksid erandlikud selles mõttes, et oleks põhjendatud kaaluda VMS § 2103 alusel tähtajalise elamisloa andmist. Vastasel juhul võiks või peaks enamik tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisi jõudma VMS § 2103 alusel tähtajalise elamisloa andmise kaalumiseni. Seadusandja on aga leidnud, et sellel alusel elamisloa andmine on erandlik ja vaid PPA-l on õigus vastav menetlus algatada, kui juba käimasoleva menetluse käigus on PPA hinnangul ilmnenud erakorralised asjaolud. PPA hinnangul ei nähtunud kaebaja selgitustest selliseid asjaolusid. Erandlikud asjaolud peavad olema ilmnenud juba olemasoleva menetluse raames. On tavapärane, et kõigi elamisloa taotlejate jaoks, kes mingil põhjusel ei vasta ühelegi muule tähtajalise elamisloa andmise alusele ning peavad seetõttu Eestist oma kodakondsusjärgsesse riiki naasma, võib siit lahkumine olla ilmselgelt koormav, sest nad on soovinud Eestisse jääda pikemaks ajaks ning on ennast siin sisse seadnud. Arvestades VMS §des 18–20 sätestatud kohustusi välismaalasele ning elamisloa taotluste suurt arvu, puudub PPAl kohustus elamislubade menetluses omaalgatuslikult kontrollida, kas esineb erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kaaluda VMS § 2103 menetluse algatamist. See, et erinevalt viisast puudub elamisloa korral määruses nr 42 ette nähtud humaansetel põhjustel kaalumise võimalus, on määrusandja selge soov mitte anda elamisloa osas PPA-le erandi tegemise võimalust just seetõttu, et määrus nr 42 täidaks oma eesmärki. Kui kaebaja leiab, et tema puhul esineb humaanseid kaalutlusi, siis on tal võimalus taotleda viisat, põhistades oma taotlust humaansete kaalutlustega ja vajadusega korraldada oma Eestist lahkumist. Halduskohus on eksinud ka selles, et jättis Välisministeeriumit puudutavas osas kaebuse rahuldamata selle tõttu, et tuvastas teise normi, mis võimaldab kaebajaga seotud asjaolusid kaaluda. Sellega ei ole halduskohus lahendanud kaebust tervikuna ja seega ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud. On võimalik, et kui kohus ei oleks PPA otsust puudutavas osas kaebust rahuldanud, oleks ta teinud teistsuguse otsuse Välisministeeriumi kirja puudutavas osas.

3-22-2500 enne otsuse tegemist PPA-le 12.10.2021 kirja, mis sisaldas selle kohta veelgi rohkem infot. Kaebaja kirjutas pikalt oma Eestis tegutsemise kohta ka 10.11.2022 avalduses Välisministeeriumile. Kaebaja on lõimunud Eesti ühiskonda ja peab Eestit oma kodumaaks. Kaebaja kuupalk on u 600 eurot ja ta kannab ka ise teise kõrghariduse omandamise kulud. Seega on teise riiki ümberasumine ka rahaliselt võimatu. Kaebaja peab Venemaale minekut ka ohtlikuks, arvestades, kuidas seal sõja vastu olevate isikutega käitutakse. Kuigi kaebajal on Pihkvas eakad vanemad, ei ole ta seal käinud alates 2022. a algusest. Seejuures on kaebaja abikaasa ka ukraina juurtega. Määruse nr 42 eesmärgiks on vältida uute elamislubade ja viisade väljastamist, et piirata pärast sõja algust VF-st sisserändamist. Kaebajale on praeguseks antud Eesti elamisluba muul alusel. Kaebuse esitamise ajal ei olnud tal aga muid võimalusi elamisluba saada, seda kinnitas tollal ka PPA migratsiooninõustaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9(10)

3-22-2500 sest praegusel juhul ei mõjuta see vaidluse lõpptulemust. VMS § 2103 lg 1 alusel, s.o humaansetel kaalutlustel võiks elamisloa andmine olla põhjendatud eeskätt juhul, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma (vt samas, p 14), aga ka siis, kui Eestist lahkuma kohustamine riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. Kaebaja puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Kaebaja tuli Eestisse õppima 2018. aastal täiskasvanuna. Varem on ta elanud VF-s Pihkvas (nt dtl 105), kus kaebaja väitel elavad endiselt ka tema vanemad. Asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kaebajal võiks tekkida probleeme kodakondsusjärgses riigis toimetulekuga (nt on ta töötanud seal juristina, ta on õppinud pedagoogikat, vt dtl 26, 105). Samuti ei nähtu, et tal esineks terviseprobleeme, mis takistaks VF-i naasmist. Kaebaja abiellus 2009. a-l VF-s. Elamisloa taotlemise ajal oli Eestis viibimise õigus lõppemas nii kaebajal kui ka tema abikaasal. Need asjaolud ei anna alust järelduseks, et kodakondsusjärgsesse riiki naasmine võiks olla kaebajale liiga koormav. Viimast ei järeldu ka kaebaja üldsõnalistest väidetest VF režiimi ohtlikkuse kohta. Vastasel juhul tuleks VMS § 2103 lg 1 alusel anda elamisluba igale mittedemokraatlikust riigist pärit välismaalasele, mis muudaks sisutuks riigi õiguse otsustada selle üle, kellel lubada oma territooriumil pikaajaliselt viibida. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus PPA-ga, et kaebaja puhul ei esine selliseid erakorralisi asjaolusid, mis tingiks talle elamisloa andmise VMS § 2103 lg 1 alusel. Seetõttu ei saa VMS §s 2221 sisalduv kaebeõiguse piirang kokkuvõttes kaebaja õigusi mõjutada.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.