Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtunik Kohtuasi
RESOLUTSIOON
3-24-1100 12.06.2024 Reelika Kitsing Siim Grossbergi (Grossberg) kaebus Tartu Vangla 07.03.2024. a vastuse nr 6-24/24/384-2 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lahendama uuesti kaebaja taotlus kohtuistungil isikliku riietuse kandmiseks
1.Tagastada Siim Grossbergi kaebus.
2.Jätta Siim Grossbergi menetlusabi taotlus läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord
Muud selgitused
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kaebajale kätte.
ASJAOLUD
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik Siim Grossberg esitas 28.01.2024 Tartu Vanglale taotluse, milles soovis elektroonilise valvega tingimisi enne tähtaega vabastamise kohtuistungil kanda isiklikke riideid.
2.Tartu Vangla 07.03.2024. a vastusega nr 6-24/24/384-2 jäeti S. Grossbergi taotlus kohtuistungil isiklike riiete kandmiseks rahuldamata.
S. Grossberg esitas 12.03.2024 vaide, millega soovis isiklike riiete kandmise võimaldamisest keeldumise otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist.
4.Tartu Vangla 11.04.2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/72-2 jäeti S. Grossbergi vaie rahuldamata.
5.S. Grossberg esitas 13.04.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustab tühistamisnõudega Tartu Vangla keeldumist talle kohtuistungil isiklike riiete kandmise võimaldamisest ning taotleb uue otsuse tegemist. Kaebaja leiab, et vangla jättis tema taotluse õigusvastaselt rahuldamata ning sekkus sellega tema eraellu. Kohtuistungitel isiklike riiete kandmise keeld on kaebaja arvates vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 10, 11, 18 ja 27, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklites 3 ja 8 sätestatuga. Kaebaja peab vanglavormi kandmise kohustust kohtuistungil tema väärikust alandavaks. Isiklike riiete kandmise keeld on iganenud ega arvesta kaebaja heaoluga, omistab talle kuritegelikke hoiakuid ning häbimärgistab teda. Lisaks leiab kaebaja, et taotlus vangla kodukorras sätestatud kohustusest või keelust erandi tegemiseks tulnuks lahendada vangla direktoril. Kaebaja taotleb lisaks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus vangla sisekorraeeskirja (VSkE) osas, mis puudutab isiklike riiete kandmise võimaluse puudumist
3-24-1100 kohtuistungite osalemise ajaks. Kaebaja viitab ka mittevaralise kahju tekitamisele ning märgib, et kui vangla jätkab tema alandamist, siis esitab ta vangla vastu kahjunõude. Kaebaja arvates ei ole kaebusega kaitstavate õiguste riive antud juhul väheintensiivne. Kaebus sisaldab ka menetlusabi taotlust kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastuse saamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohus leiab, et S. Grossbergi kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette õiguse kaebus määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Sätte näol on tegemist diskretsioonilise kaebuse tagastamise alusega ning see näeb ette võimaluse tagastada kaebus juhul, kui täidetud on mõlemad sättes nimetatud eeldused, s.t kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning arvestades asjaolusid on piisavalt põhjust arvata, et kaebus jääb rahuldamata. Vastupidiselt kaebajale leiab kohus, et need eeldused on praegusel juhul täidetud.
7.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kaebaja taotles Tartu Vanglalt võimalust kanda isiklikke riideid tema tulevikus aset leidval tingimisi enne tähtaega vabastamise kohtuistungil, millest Tartu Vangla 07.03.2024. a vastusega nr 6-24/24/384-2 keeldus. Kohus märgib, et varasemas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et pelgalt tavapärase vangla riietuse kandmist kohtuistungil ei saa pidada inimväärikust alandavaks (Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2016. a otsus asjas nr 3-14-51957, p 17). Ka on kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et kinnipeetavale kohtusse minemiseks isiklike riiete väljastamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid ei saa pidada suuri edulootusi omavateks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 30.03.2015. a määrus asjas nr 3-15-450 ja 26.05.2014. a määrus asjas nr 3-14-50740). Seda arvestades ei ole kohtu hinnangul ka praeguses asjas alust asuda seisukohale, et kaebuses vaidlustatav vangla tegevus võiks põhjustada kaebajale taolisi tagajärgi, mis tingiks tema õiguste intensiivse riive. Kaebajale ei saa kaasneda isikliku riietuse kandmisega tema ennetähtaegse vabastamise kohtuistungil mingit eraldi välja toodud rasket tagajärge.
8.Kohus ei pea praeguse kaebuse rahuldamist kuigi tõenäoliseks. Vangla leidis 07.03.2024. a vastuses nr 6-24/24/384-2, et õigusnormid ja kehtiv praktika ei näe ette, et kinnipeetavale väljastatakse kohtuistungil viibimise ajaks isiklikud riided, viidates vangistusseaduse (VangS) § 46 lg-le 1 ja Tartu Vangla direktori 11.03.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-le 4.2. Kohtu hinnangul tuleneb vangla riietuse kandmise kohustus koosmõjus VangS § 46 lg-test 1 ja 3 ning VSkE § 83 lg-st 1. Vastavalt VSkE § 83 lg 4 teisele lausele sätestatakse vangla riietuse kandmise täpsem kord vangla kodukorras. Tartu Vangla direktori 11.03.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-s 4.2 sisalduv nõue üksnes täiendab VSkE § 83 lg-s 1 sätestatut. Kohus peab seejuures silmas, et VangS § 46 lg-s 3 on antud volitus vangla riietuse kirjelduse ning kandmise korra ja tingimuste kehtestamiseks üksnes ministrile, mitte vangla direktorile. Seega on õigustloovates aktides kehtestatud kinnipeetavatele vangla riietuse kandmise imperatiivne kohustus ning kohus nõustub Tartu Vangla 11.04.2024. a vaideotsuses nr 1-11/24/72-2 antud põhjendusega, et vangla direktoril puudub õiguslik alus isegi vastava loa andmise kaalumiseks.
9.Erisused vangla riietuse kandmise osas on sätestatud VangS § 46 lg-s 2 ning § 93 lg-s 1, mille kohaselt kannavad avavangla kinnipeetavad ja vahistatud isiklikku riietust. Lisaks
3-24-1100 sätestab VangS § 651 lg 2, et kartserisse vastuvõtmisel antakse kinnipeetavale kartseri arvel olev riietus. Kui viimati nimetatud erisusi ei esine, on kinnipeetavad kohustatud kandma vangla poolt väljastatavat spetsiaalset riietust. Kaebaja ei kuulu eelnevalt nimetatud isikute gruppidesse.
10.Kohus märgib, et vangla riietuse üks eesmärk on tagada vangla julgeolek, täpsemalt vajadus operatiivselt eristada kinnipeetavat muudest isikutest nende poolt kantava riietuse järgi. Sellele viitas ka Tartu Vangla vaidlustatud vastuses nr 6-24/24/384-2, selgitades, et vastava regulatsiooni eesmärgiks on tagada kinnipeetavate eristumine teistest isikutest. Ka kohtus või mujal väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Vangla riietus võimaldab vajadusel julgeolekukaalutlusel eristada kinnipeetavaid tavainimestest. Kohus märgib, et vangla riietuses kohtuistungil viibimine võib kaebajas tekitada küll teatavat ebamugavust, kuid see on vanglakaristuse kandmisega paratamatult kaasnev asjaolu, mille puhul ei ole ületatud sellist raskusastet, mida tuleks käsitada inimväärikuse alandamisena. Kohtule on teada, millised näevad välja vangla riided ning kohus leiab, et neid iseenesest ei saa pidada kuidagi häbistavateks või alandavateks. Tegu on selgelt funktsionaalse ja lihtsa riietusega ning selle disainis puuduvad elemendid, mis oleks spetsiaalselt suunatud kinnipeetavate alandamisele. Vastav nõue ei ole kohtu hinnangul ka ebaproportsionaalne, kuivõrd sellel on legitiimne eesmärk ning see tagab sätestatud õiguskorra kaitse. Ka märgib kohus, et kuigi kohtuistungid on tavaliselt avalikud, siis ei osale nendel enamikel juhtudel pealtvaatajana kõrvalisi isikuid. Kaebaja ei ole välja toonud, et tema tingimisi enne tähtaega vabastamise kohtuistung oleks mingil põhjusel avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all, millisel juhul oleks tõenäoline, et sellel osaleks pealtvaatajatena lisaks ametiisikutele ja menetlusosalistele kõrvalisi isikuid, kellele kaebaja kinnipeetava staatus oleks muidu teadmata. Seega ei saa vangla riietuses kohtuistungil osalemine tekitada kaebaja suhtes mingit täiendavat eelarvamust või halvakspanu. Lisaks on sellise olukorra, s.o kohustuse kanda vanglariideid, põhjustanud kaebaja ise oma varasema käitumisega.
11.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebuse rahuldamine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
12.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning see taotlus jääb läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Reelika Kitsing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.