Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 11.06.2024, Tartu 3-23-978 Xi kaebus Viru Vangla 24.02.2023. a käskkirja nr 323/1-2/83, 24.03.2023. a vaideotsuse nr 6-12/93-2 ja 03.04.2023. a vaideotsuse nr 6-12/92-2 tühistamise ning kahju hüvitamise nõuetes Tartu Halduskohtu 22.09.2023. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.09.2023. a otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud (riigilõiv 45 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 11.07.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 24.02.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/83 kinnipeetav Xi suhtes vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid järgmiselt: 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine kuni asjaolude äralangemiseni; 2) kehakultuuriga tegelemise keelamine kuni asjaolude äralangemiseni; 3) ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine kuni asjaolude äralangemiseni; olenemata asjaolust, kas toimub kinnipeetava saatmine või mitte, iga kord enne kambrisse sisenemist panna kinnipeetava kätele läbi kambri toiduluugi ohjeldusmeetmena peale käerauad, asetades kinnipeetava käed selja taha; 4) vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine kuni asjaolude äralangemiseni. Käskkirja kohaselt leidis 24.02.2023. a hommikul aset sündmus, mil kambris üksi viibinud X
küsis ametnikult, miks kambris tuli ei põle. Ametnik lülitas selle peale kambris tule põlema ja siis uuesti kustu, et kontrollida selle korrasolekut. Samal hetkel viskas kinnipeetav läbi toiduluugi ametniku suunas kausi, mis tabas ametniku paremat kätt. Kausis oleva pudruga sai ametnik pihta parema käe varruka ja parema jala reiepiirkonda. Kinnipeetav oli ärritunud ja ähvardas ametnikku, et viskab kohe ka koogitükiga. Ametnik tundis ohtu, et kinnipeetav võib oma ähvarduse täide viia ja teda rünnata, sest ta on vangistuse jooksul seda varasemalt teinud. Ametnik sulges toiduluugi ning lasi kinnipeetaval mõne hetke rahuneda. Hiljem selgus, et kinnipeetav oli juba varasemalt kambriterminali vahendusel valveruumi helistanud ja suhelnud teise IV üksuse valvuriga ebaviisakalt, et miks tal kambris tuli ei põle. Valvur püüdis talle selgitada, et muudatuse tõttu ei lähe kambris tuled enam automaatselt põlema ja neid on vaja käsitsi põlema panna. VangS § 67 p 1 alusel on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 69 lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Vangla märkis, et ta peab reageerima ja välistama ohu teiste isikute elule ja tervisele ning tagama vanglasisese julgeoleku, mistõttu on põhjendatud kohaldada X suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Oma käitumisega näitas kinnipeetav, et ta ei ole asunud õiguskuulekale teele ning tema kuritegelik mõtteviis võib leida vanglas väljundi vanglaametnike vastu suunatud tegevuste näol. Lisaks võib ta oma käitumisega mõjutada ka teisi kinnipeetavaid panema toime samalaadseid rikkumisi.
2.X esitas 24.02.2023 ja 25.02.2023 Viru Vanglale vaided, milles tõi välja, et 24.02.2023. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude tõttu ei saa ta osaleda riigikeele õppes. X nõudis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja tühistamist liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise osas. Viru Vangla jättis 24.03.2023. a vaideotsusega nr 6-12/932 ja 03.04.2023. a vaideotsusega nr 6-12/92-2 Xi vaided rahuldamata.
3.X esitas 27.02.2023 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot, kui Viru Vangla ei tühista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute osas ja tal ei lubata osaleda eesti keele A2 taseme kursusel. Viru Vangla jättis nimetatud kahju hüvitamise taotluse 26.04.2023. a otsusega nr 6-16/50-2 rahuldamata. Otsuse kohaselt oli isiku suhtes ülal märgitud abinõude kohaldamine põhjendatud. Olukord, kus X kooli ei pääsenud, tekkis tema enda tegevuse tagajärjel. Vangla leidis, et kinnipeetavale ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Varalise kahju osas märkis vangla, et õppetasust ilmajäämine seoses põhjuseta puudumisega tema suhtes kohaldatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise tõttu VangS § 69 lg 2 p 1 alusel on kinnipeetava enda tegevuse järelm, milles ei lasu vastutus vanglal. Kuivõrd kinnipeetava kooli lubamine ei olnud põhjendatud ja ta puudus põhjuseta, mille alusel õppetasu maksmine peatatakse, ei ole kinnipeetavale varalist kahju tekkinud.
4.X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Viru Vangla 24.02.2023. a käskkiri nr 3-23/1-2/83 ning Viru Vangla 24.03.2023 vaideotsus nr 6-12/93-2 ja 03.04.2023. a vaideotsus nr 6-12/92-2. Ühtlasi palus kaebaja hüvitada talle tekitatud kahju summas 1000 eurot seoses sellega, et ta ei saanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja tõttu õppida eesti keelt. Kaebuse põhjendused: Kaebaja leiab, et 24.03.2023. a vaideotsus on ebaseaduslik, põhjendamatu ning diskrimineerib kaebajat nii keeleliselt kui materiaalselt. See on vastuolus ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 37, kuna igal Eesti elanikul on õigus saada eestikeelset õpet. Täiendavate
julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu ei saa kaebaja eesti keelt õppida, kuigi seda saavad teha need, kes kartserikaristust kannavad. Õpetajatega ei ole kaebajal konflikte olnud. Kaebajale tuleb hüvitada kahju selle eest, et ta peab üles näitama ülimat kannatlikkust suheldes valvuriga, kellega tal on täiesti vastandlikud vaated asjadele. Kahju tuleb hüvitada ka põhjusel, et ta ei saa eesti keelt õppida. Asjaolu, et ta ei saanud keelt õppida, toob endaga kaasa selle, et ta peab enda äriühingu suhtluseks palkama tõlgi. Haridus- ja Noorteamet hindas 06.05.2023 kaebaja eesti keele oskuse tasemeks A2. Kaebajale tekitatud kahju seisneb selles, et ta ei õppinud rääkima ja kuulama eesti keelt ehk õigemini mõistma seda eksamil magnetofonilt kuulu põhjal. Eksamil oli teadmiste madalaimaks piiriks 60% võimalikust punktisummast. Kaebaja arusaam magnetofonilt kuuldud eestikeelsest kõnest oli 75–90%, aga ise räägib ta ainult 60–75%.
5.Viru Vangla palus 27.06.2023. a vastuses jätta kaebaja kaebus rahuldamata.
6.Tartu Halduskohus jättis 22.09.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja suhtes tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise 24.02.2023 aset leidnud sündmus. Ametnik, kes koostas toimunu kohta ettekande nr 3-23-1172 märkis, et tundis end kinnipeetava tegevusest ohustatuna, seda enam, et ametnikule teadaolevalt oli kaebaja ka varasemalt vangistuse jooksul vägivaldselt käitunud. Kaebaja ei ole toimunud vahejuhtumit eitanud. VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, samuti raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Sama paragrahvi teise lõike alusel on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud: kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine (p 1); kehakultuuriga tegelemise keelamine (p 3); eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (p 4); ohjeldusmeetmete kasutamine (p 5). Ohjeldusmeetmetena on muuhulgas kasutatavad käerauad (Vangs § 701 lg 1 p 1). Kaebaja suhtes kohaldatud abinõud on selles sättes nimetatud, seega oli tegemist seadusega lubatavate abinõudega. Vastustaja põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vajadusega reageerida ja välistada oht teiste isikute elule ja tervisele ning tagada vanglasisene julgeolek. 2) Vangla julgeoleku tagamiseks sobivate meetmete valimine on vangla kaalutlusõigus ning seega on kohtulik kontroll selle üle piiratud, mistõttu saab kohus kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (RKHKo 19.05.2017, 3-3-1-10-17, p 16 ja seal viidatud praktika). Vanglateenistuse ülesandeks on julgeoleku tagamine vanglas ja vanglal on julgeoleku tagamiseks ohtude hindamisel ja vajalike abinõude üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum. Kohtupraktika on tunnustanud vangla olulist kaalumisruumi täiendavate julgeolekuabinõude kehtestamisel ja valikul, samuti nentinud, et vanglaametnikel on vajalik kogemus ohtude märkamisel ja nende tõsiduse hindamisel (nt samas, p 16); 25.10.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-28-12 (p 14)). Kaalumisel tuli vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Teostades kaalutlusõigust täiendavate julgeolekuabinõude vajalikkuse ning abinõu valiku üle, peab abinõu kohaldaja muuhulgas hindama ka isikust lähtuva ohu tõsidust ning selle realiseerumise tõenäosust. Käskkirja põhjenduste kohaselt näitas kinnipeetav tuvastatud intsidendiga, et ei ole asunud õiguskuulekale teele ja isiku kuritegelik mõtteviis võib leida vanglas väljundi vanglaametnike vastu suunatud tegevuses, mille ennetamiseks on vajalik isoleerida kinnipeetav teistest kinnipeetavatest. Tegemist on prognoosotsusega. Kohtupraktikas on peetud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks
piisavaks, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid. Oht julgeolekule või isikutele ei pea olema realiseerunud ning õigushüve kahjustamine ei pea olema veel aset leidnud (3-3-1-10-17, p 17). 3) Halduskohus leidis, et vaidlustatud käskkiri on piisavalt põhjendatud ning nähtub ka kaalutlusõiguse teostamine valitud abinõu rakendamisel. Kaebaja soov osaleda riigikeele õppel ei saanud olla kaalukam nendest õigushüvedest, mida kaitsti täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaudu. PS § 37 lg-st 4 ei saa järeldada, et täiskasvanud välismaalasel oleks ilma igasuguste piirangute ja täiendavate tingimustega võimalik osaleda riigikeele õppes. VangS § 34 lg 4 kohaselt antakse kinnipeetavale, kes ei valda eesti keelt, tema soovil võimalus eesti keele õppimiseks. Kui eesti keele õpe ei toimu põhi- või üldkeskhariduse või kutsehariduse raames, korraldab ja finantseerib eesti keele õpet vanglateenistus. Kõrvuti kohustusega korraldada ja toetada kinnipeetavate riigikeele õpet on vanglal kohustus korraldada karistuse täideviimine selliselt, et tagatud oleks vangistust reguleerivate õigusaktide täitmine ning üldine julgeolek vanglas (VangS § 66 lg 1). Kuigi kaebajal oli vaidlustatud käskkirjaga kohaldatud meetmete tõttu ajutiselt takistatud osalemine riigikeele õppes, ei ole tegemist õiguste ülemäärase riivega. Viru Vangla 14.04.2023. a käskkirjast nr 3-23/1-2/173 ilmneb, et vaidlustatud käskkirja alusel kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 24.02.2023 kuni asjaolude äralangemiseni 14.04.2023, st ajutiselt vähem kui kahe kuu vältel. 4) Kaebaja leiab, et teda on ka diskrimineeritud, kuna vangla kohtleb eesti keele õpet võimaldades erinevalt kartserikaristust kandvaid ja VangS § 69 alusel lukustatud kambris viibivaid isikuid. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kartserikaristust kandev kinnipeetav ja isik, kelle suhtes on liikumis- ja suhtlemispiiranguid kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude raames, on allutatud erinevale režiimile, millel on erinevad eesmärgid. Kui kartserikaristuse eesmärk on isiku distsiplinaarne mõjutamine toimepandud süüteo eest, siis täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse VangS § 69 lg-s 1 sätestatud eesmärkidel. Kartserikaristuse kandmise ajal õppetöös osalemise piiramine on vangla kaalutlusotsus (VangS § 65 lg 4), kuid ohu tõrjumise eesmärgil julgeolekuabinõude kohaldamisel võib olla põhjendatud ajutine kokkupuudete vältimine maksimaalses vajalikus ulatuses, mis võib hõlmata ka keeleõppes osalemist. Seega ei saa kartserikaristust kandvate ja täiendavatele julgeolekuabinõudele allutatud isikute erinevat kohtlemist pidada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks. 5) Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning käskkirja tühistamise nõue jäi rahuldamata. Sellest tulenevalt jättis halduskohus rahuldamata ka tühistamisnõude, mis oli esitatud vaideotsuste peale. Kaebaja ei väida, et vaideotsused rikuksid tema õigusi vaidlustatud käskkirjast eraldiseisvalt. 6) Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtupraktika on järjekindel selles, et mitte igasugust ebamugavust või üleelamist ei saa pidada selliseks õiguste riiveks, millega kaasneks hüvitamisele kuuluv kahju. Seadusandja on sidunud mittevaralise kahju hüvitamise vaid kõige olulisemate, põhiseaduslikku järku õigushüvede kahjustamisega. Kaebus sisaldas ka nõuet mittevaralise kahju hüvitamiseks seetõttu, et kaebaja ei saanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu osaleda keeleõppes. Kuna nimetatud abinõude kohaldamine oli tingitud kaebaja enda käitumisest, puudub haldusorgani tegevuses õigusvastasus. Kaebaja ei ole ka välja toonud, et ühtki RVastS § 9 lg-s 1 loetletud
õigushüvedest oleks tema puhul riivatud. Kaebajale ei kohaldatud eelnimetatud piiranguid ka kuigi pikaajaliselt, st vähem kui kahe kuu jooksul. Kaebaja väited kahju tekkimisest põhjusel, et ta on kannatlikult pidanud taluma suhtlust valvuriga, kellega tal on vastandlikud poliitilised ja elulised vaated, on asjakohatud. 7) Lisaks nõudis kaebaja ka varalise kahju hüvitamist. Kohtueelses menetluses kaebaja varalise kahju hüvitamise taotlust lahendavast otsusest ilmneb, et kaebaja on varalise kahjuna silmas pidanud seoses õppetöölt puudumisega õppetasu saamata jäämist. Kuigi on ilmne, et kahju hüvitamise nõue seondub riigikeele õppega, ei ole kaebaja kohtumenetluses väitnud õppetasu saamata jäämist kui varalist kahju. Kaebaja on kaebuse täienduses väitnud, et vanglas keeleõppe mittevõimaldamise tõttu on tal vajadus palgata tõlkijad tema täisühingu Nardanar ja kohviku Simba ning ehitusfirma suhtluseks. Kaebaja ei ole sellise kahju hüvitamise nõude osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust vastavalt VangS § 11 lg-le 8. Kui kahju on tekkinud täisühingule Nardanar, peab see äriühing ise pöörduma vastava kahju hüvitamise nõudega vangla või kohtu poole. Praeguses haldusasjas ei ole kaebaja esitanud kaebust täisühingu Nardanar seadusliku esindajana. Seega puudub varaline kahju, mille hüvitamiseks saaks vastustajat kohustada. 8) Kuna kaebaja oli vabastatud riigilõivu 30 euro tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, jäid selles osas menetluskulud riigi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 118 lg 2). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X esitas 18.10.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 22.09.2023. a otsus. Kaebaja märgib, et PS § 24 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi tema tahte vastaselt viia üle seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Viru Vangla kinnipeetavate asju peab läbi vaatama Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja. Kaebaja leiab, et ta on õigusvastaselt jäetud ilma õigusest õppida eesti keelt. Samas nõuab vangla, et pöördumised oleksid esitatud eesti keeles. Kaebaja leiab, et vangla ei täida Riigikohtu otsust asjas nr 3-20-1629. Vangla ei saa otsustada selle üle, kas lubada kinnipeetaval eesti keelt õppida või mitte. Seadus selgelt garanteerib isikule vastava õiguse. Eesti keelt oskamata võivad isiku õigused jääda kaitseta. Kaebaja hindab talle tekitatud kahju suuruseks mitte 1000 eurot, vaid 1500 eurot. Ta saanuks oma aega kulutada oma peamise töö tegemisele täisühingus Nardanar.
8.Viru Vangla esitas 19.07.2022 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja väide, et halduskohtu otsus ei ole seaduslik vale kohtualluvuse tõttu, on ebaõige. Kaebaja ei ole ümber lükanud ühtegi halduskohtu väidet. Vangiregistri andmetel on kaebaja jätkanud riigikeele õppes osalemist ning sooritanud 2023. a mais edukalt A2 taseme eksami. Seega on kaebaja ka pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist saanud osaleda riigikeele õppes. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et ta hindab endale tekitatud kahju suuruseks 1500 eurot. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab selles suuruses hüvitise kohase olevat.
9.X esitas 26.05.2024 täiendava seisukoha. 1) Asjas oleks pidanud toimuma kohtuistung, kuhu kohale tulnud ajakirjanikele oleks kaebaja saanud rääkida Viru Vangla kuritegudest. Ühtlasi soovis kaebaja näidata kõigile Riigikohtu otsust asjas nr 3-1-1-41-12, millega ta vabastati vanglast juba 12.05.2012. Viru Vangla seda ei täitnud ning hoidis teda alusetult vanglas, mistõttu peab ta kaebajale hüvitama 40 miljonit eurot. 2) Kaebaja rõhutab veel kord, et tal on õigus õppida eesti keelt ning talle tuleb eduka eksamisoorituse tõttu maksta kompensatsiooni Euroopa fondidest. Keegi on aga
kinnipeetavatele mõeldud raha edukalt sooritatud eksamite eest endale võtnud. Seda tuleb prokuratuuril uurida. Kaebaja palub see asi ja kiri kuriteokaebusega edastada riigi peaprokurörile. 3) Kaebaja palub maksta talle kompensatsiooni juristi töö eest, töö eest venelaste integratsiooni kiirendamise osas eestikeelsesse ühiskonda ning tasu, mille õigusest vangla ta ilma jättis, alates 2011. a kuni siiani. Kaebaja nõuab kompensatsiooni 2000 euro ulatuses. 4) Kaebajal on õigus nõuda kahju hüvitamist ka au ja hea nime mustamise eest. Vangla väitis alates 18.05.2012 kõigile, et kaebaja on süüdi tapmises karistusseadustiku § 113 järgi. Riigikohus mõistis kaebaja aga selles 18.05.2012. a otsusega asjas nr 3-1-1-41-12 õigeks. Kaebaja palub kohut kohustada Viru Vanglat täitma Riigikohtu otsust asjas nr 3-1-1-41-12 kaebaja vanglast vabastamise kohta kriminaalmenetluse seadustiku § 412 lg 1 ja VangS § 104 alusel. Kui nad ei ole võimelised seda tegema, peavad nad maksma kompensatsiooni RVastS § 17 lg 1 alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Tartu Halduskohus asus 22.09.2023. a otsuses seisukohale, et kaebaja suhtes 24.02.2023. a käskkirja alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli põhjendatud ning vastustaja kaalutlused seejuures asjakohased. Vaidlustatud vaideotsused ei riku kaebaja õigusi iseseisvalt. Kaebajale väidetavat kahju täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu ei tekkinud, seda enam, et kaebaja enda käitumine tingis vastustaja vastava reaktsiooni ning isiku suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramise, mille tõttu ei saanud kaebaja umbes kahe kuu vältel osaleda eesti keele õppes. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud ning nõustub selles esitatud põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat.
12.Esmalt märgib ringkonnakohus, et jätab kaebaja apellatsiooniastmes 26.05.2024 esitatud täiendavad seisukohad tähelepanuta, kuna need ei haaku käesoleva vaidluse esemega. Kaebajal puudub võimalus esitada apellatsioonkaebuses nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud (HKMS § 182 lg 3). Seonduvalt kaebaja väitega, et ta soovinuks halduskohtumenetluses kohtuistungit, märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei taotlenud halduskohtult istungi korraldamist. Ka nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga kirjaliku menetluse määramisel (dtl 108-109) selles, et asjas ei ilmne asjaolusid ega tõendeid, mille uurimine olnuks kohtuistungil vajalik. Seetõttu ei rikkunud halduskohus menetlusnorme, kui lahendas kaebuse kirjalikus menetluses.
13.Kaebaja hinnangul oleks tema kaebuse Tartu Halduskohtu Tartu kohtumaja asemel pidanud läbi vaatama Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kohtunik. Kaebaja põhjendab seda asjaoluga, et ta on Viru Vangla kinnipeetav ja seaduse kohaselt lahendab nimetatud kinnipidamisasutuses viibivate isikute vaidlusi just Jõhvi kohtumaja.
14.Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et HKMS § 8 lg 5 kohaselt esitab isik, kellelt on võetud vabadus, kaebuse oma viibimiskoha järgi. Kohtute seaduse (KS) § 18 lg 1 järgi arutab halduskohus esimese astme kohtuna seadusega tema pädevusse antud haldusasju. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on halduskohtud Tallinna Halduskohus ja Tartu Halduskohus. KS § 18 lg 21 täpsustab, et halduskohtul on üks või mitu kohtumaja. Kohtumajad asuvad halduskohtu tööpiirkonnas, mille määrab valdkonna eest vastutav minister. Kohtumajade täpsed asukohad määrab valdkonna eest vastutav minister. Iga kohtumaja asukoht on ka halduskohtu asukoht (KS § 18 lg 3). Justiitsministri 27.10.2005. a määruse nr 45 „Maa- ja
halduskohtute tööpiirkonnad“ § 2 p 2 järgi on Tartu Halduskohtu tööpiirkondadeks Jõgeva maakond, Põlva maakond, Tartu maakond, Valga maakond, Viljandi maakond, Võru maakond, Ida-Viru maakond ja Lääne-Viru maakond. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Halduskohtul on kaks kohtumaja – üks Tartus ja üks Jõhvis. Kuna iga kohtumaja asukoht on ka halduskohtu asukoht ja Tartu Halduskohtu, mitte Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja, tööpiirkonnaks on ka Ida-Viru maakond, ei ole asjaolu, et Viru Vanglas kinni peetava isiku kaebust lahendab Tartu Halduskohtu Tartu kohtumaja, käsitletav seadusega kehtestatud kohtualluvuse reegli rikkumisena ega ka vastuoluna PS § 24 lg-ga 1, mille kohaselt ei tohi kedagi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse (Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2023. a määrus asjas nr 3-23-1969, p 6.2.).
15.Kaebaja leiab, tuginedes PS § 37 lg-le 4, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu on rikutud tema õigust õppida eesti keelt. Ringkonnakohus selgitab, et PSi viidatud sätte eesmärk ei ole mitte niivõrd tagada kõigile ja ükskõik mis tingimustel eesti keele õppimine, vaid see, et igaühel oleks võimalik omandada haridust ning seda just eesti keeles. Kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kes viibib kinnipidamisasutuses ja kellele oli tagatud eesti keele õppimise võimalus nii enne kui pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, kuid keda ei viidud eesti keele tundidesse ajavahemikul, mil tema suhtes kehtisid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu lisapiirangud liikumis- ja suhtlemisvabaduse osas. Muu emakeelega kinnipeetavatele riigikeele õppimise võimaluse tagamine on üks isikute taasühiskonnastamise viise, mis tagab vabanedes nende parema toimetuleku ühiskonnas. Olukorras, kus kinnipeetava enda käitumine toob põhjendatult kaasa tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, ei saa vanglale ette heita, et kinnipeetavale ei tagatud umbes kahe kuu jooksul võimalust osaleda eesti keele kursustel. Kuna kinnipeetavaid tuleb vanglasiseselt saata, et tagada nende saabumine keeleõppe tundidesse, ja seda teevad vanglaametnikud, kelle vastu kaebaja oli üles näidanud lugupidamatust ja agressiivset käitumist 24.02.2023 aset leidnud vahejuhtumil, oli igati õigustatud vangla otsus välistada kaebajal kontaktide tekkimine nii vanglaametnike kui kaaskinnipeetavatega maksimaalses ulatuses. Siinkohal kaaluvad vangla julgeolek ning teiste isikute elu ja tervise tagamine üles kinnipeetava õiguse kasutada ära talle pakutavaid soodustusi ja resotsialiseerivaid tegevusi. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ajutine puudumine keeletundidest ei mõjutanud negatiivselt kaebaja eksamisooritust – nimelt sooritas ta 09.05.2023 toimunud A2-taseme eksami tulemusele 85%. (dtl 95).
16.Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 30.06.2023. a otsusele asjas nr 3-20-1629 ja väitnud, et vangla rikub seda otsust ja sealt tulenevaid põhimõtteid. Ringkonnakohus leiab, et viidatud otsuse ja käesoleva kaasuse asjaolud ei ole identsed ja Riigikohtu lahendit ei saa kohaldada üks-ühele käesoleva vaidluse lahendamisel. Mainitud asjas, milles Riigikohus lahendi tegi, oli eluaegset vangistust kandev kinnipeetav esitanud kohustamisnõude, et talle tagataks eesti keele õpe. Vangla keeldus sellest, kuna välismaalasena saadetakse ta vabanemise järgselt riigist välja, mistõttu pole eesti keele õppimine kooskõlas karistuse täideviimise eesmärkidega, kuna ei aita kinnipeetaval ühiskonda integreeruda (otsuse p 3). Erinevalt viidatud asjast on praegusel juhul kaebajale riigikeele õpe siiski tagatud, st ta osales eesti keele kursustel ja sooritas eksami positiivsele tulemusele. Kursuselt lühiajalist puudumist ei saa võrdsustada olukorraga, mil kinnipeetav ei olegi kursusel osalejate nimekirjas ning pole seetõttu saanud ühestki tunnist osa võtta.
17.Ringkonnakohus nõustub lisaks kõigele eelnevale halduskohtuga ka selles, et kaebajale ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu hüvitamisele kuuluvat kahju tekkinud. Apellatsioonkaebuses seob kaebaja kahju tekkimise talle kuuluva täisühinguga Nardanar, märkides, et ta saanuks oma väärtuslikku aega kulutada oma töö tegemisele nimetatud
äriühinguga seoses. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et käesoleva vaidluse pooleks on kaebaja kui füüsiline isik. Kaebaja ei ole kaebust esitanud talle kuuluva äriühingu huvides. Seega on kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited kahju tekkimisest täisühingule Nardanar asjakohatud.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus jätkas 26.10.2023. a määrusega kaebajale menetlusabi andmist ja vabastas ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (dtl 178). Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 45 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.