Aktsiaseltsi Lääne-Tallinna Keskhaigla kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse 29.09.2023 otsuse nr 11.2-5/23/1189, otsuse nr 11.2-5/23/1282 ja 04.12.2023 vaideotsuse nr 11.25/23/1370 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Aktsiaselts Lääne-Tallinna Keskhaigla, volitatud esindaja Mart Moorlat Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja Mariliis Elling
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aktsiaseltsi Lääne-Tallinna Keskhaigla kaebus ning tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse:
1.1.29.09.2023 finantskorrektsiooni otsus nr 11.2-5/23/1189;
1.2.03.11.2023 otsus nr 11.2-5/23/1282, millega muudeti 29.09.2023 finantskorrektsiooni otsust;
1.3.04.12.2023 vaideotsus nr 11.2-5/23/1370.
2.Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 3704,72 eurot (koos käibemaksuga).
3.Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 11.07.2024. Vastuapellatsioonkaebuse võib esitada 14 päeva jooksul vastuapellatsioonkaebuse esitajale apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant ei märgi apellatsioonkaebuses, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts Lääne-Tallinna Keskhaigla (edaspidi ka hankija või kaebaja) viis 2020. aasta alguses läbi avatud hankemenetlusega riigihanke „Tervisekeskuse ehitamine“ (viitenumber 218732, edaspidi riigihange). Riigihanke eesmärgiks oli Kopli esmatasandi tervisekeskuse rajamiseks ehitustööde tellimine. Riigihankes osalemiseks tuli pakkumused esitada hiljemalt 31.03.2020 kell 12.00. Kokku esitati 8 pakkumust ning edukaks tunnistati ühispakkujate Osaühing Mapri Ehitus ja osaühing VANALINNA EHITUS pakkumus nr 264074 maksumusega 5 696 491,64 eurot käibemaksuta, sh tellija reserv 271 261,51 eurot (käibemaksuta). Hankeleping sõlmiti 02.07.2020 ning see lõppes hankelepingu täitmisega 13.12.2021.
2.Riigi Tugiteenuste Keskus (edaspidi ka RTK või vastustaja) tegi 29.09.2023 Aktsiaseltsile Lääne-Tallinna Keskhaigla finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-5/23/1189 (edaspidi FKO), mida ta muutis oma 03.11.2023 otsusega nr 11.2-5/23/1282 (edaspidi FKO muutmise otsus). FKO resolutsioon oli järgmine: lugeda projekti „Kopli esmatasandi tervisekeskuse rajamine“ raames mitteabikõlblikuks kokku 309 303,13 eurot, millest Euroopa regionaalarengufondi toetus moodustab 164 060,74 eurot ja omafinantseering 145 242,39 eurot; nõuda toetuse saajalt tagasi kuludokumendid tunnustega 7-17 alusel välja makstud toetus summas 152 870,78 eurot; vähendada KD tunnusega 18 riigihankega nr 218732 seotud abikõlblikke kulusid 10% võrra ehk kokku summas 21 096,39 eurot; tasaarveldada käesoleva otsuse resolutsiooni punkti 2 alusel tagasinõutav summa KD tunnusega 18 arvelt; vähendada projekti eelarvet tegevuses nr 3 „Ehitamine“ mitteabikõlbliku kulu 309 303,13 euro võrra; nõuda toetuse saajalt tagasi projekti raames välja makstud toetus summas 52 161,17 eurot; toetuse saajal kanda 60 kalendripäeva jooksul alates käesoleva otsuse kehtima hakkamise päevast tagastatav toetus summas 52 161,17 eurot talle sobivale Rahandusministeeriumi pangakontole /.../; toetuse saajal tuleb tasuda viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest /.../. FKO otsuses leiti, et: hankija kehtestas riigihankes piirava lepingutingimuse, mille kohaselt peab garantiikohustuse tagatisena esitama Eesti krediidiasutuse või kindlustusandja garantii (punkt 1); ning jättis kontrollimata hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtjate osas riigihangete seaduse (edaspidi RHS) § 95 lg-s 1 loetletud kõrvaldamise alused, rikkudes sellega RHS § 122 lõigetes 5 ja 7 sätestatud kohustusi (punkt 2).
3.Hankija esitas FKO-le vaide, mille RTK jättis rahuldamata 04.12.2023 vaideotsusega nr 11.25/23/1370 (edaspidi vaideotsus). Vaideotsuses otsustas RTK ka FKO-d muuta, asendades selles läbivalt viited ühendmääruse1 § 223 lg 1 punktile 2 ja § 223 lg 2 punktile 2 viitega ühendmääruse (RT I, 02.09.2014, 11)2 § 22 lõikele 14.
Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määrus nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ kehtivas redaktsioonis, kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/121092022002
Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määrus nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ 05.09.2014 – 06.05.2017 kehtinud redaktsioonis, kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/102092014011
2 (8)
4.Aktsiaselts Lääne-Tallinna Keskhaigla esitas 03.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse FKO, FKO muutmise otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja seisukoht3
5.1.FKO on õigusvastane ja tuleb tühistada. Rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja kooskõlastas riigihanke alusdokumendid vastustajaga, kes ei leidnud, et riigihankes esitatud lepingu tüüptingimus, mille kohaselt edukas pakkuja peab pärast ehitustööde valmimist esitama Eesti krediidiasutuse või kindlustusandja garantiikirja, oleks piirav tingimus. Üllatuslikult leidis aga vastustaja 2022. aastal, et tegemist on välispakkujaid piirava tingimusega, see võis heidutada välispakkujaid tegema pakkumust, mis võis olla veelgi soodsam. Usalduse kaitse arvestamise vajalikkust finantskorrektsiooni menetluses on rõhutanud ka Eesti kohtud. Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et toetuse tagasiküsimine ei pruugi olla õigustatud, kui toetuse saajal tekkis usaldus tulenevalt vastustaja kooskõlastusest.
5.2.Eeltoodud tingimus hankelepingus ei olnud kvalifitseerimistingimus, vaid tüüptingimus, mis ei olnud seotud pakkumuse esitamisega ega hankelepingu sõlmimise eelduseks.
5.3.Kaebaja ei jätnud kontrollimata hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtjate osas RHS § 95 lg-s 1 loetletud kõrvaldamise aluseid. Kaebaja sätestas tingimuse, et kontrollib ainult esimese ringi alltöövõtjaid ja esitatakse info oluliste alltöövõtjate kohta, kelle maht hankelepingu täitmisel ületab 10% ehitustööde mahust. Selliselt kooskõlastas tingimuse ka vastustaja. Vastustaja seisukoht, et kontrolli ei teostatud, kuna riigihangete registris alates 01.08.2019 kasutusele võetud lahendust ei kasutatud, on alusetu. RHS ei sätesta, et RHS § 95 lg-s 1 sätestatud kõrvaldamise aluste kontrollid tuleb teostada läbi riigihangete registri.
5.4.Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et tekitatud oleks rahaline või tõenäoline rahaline kahju liidu eelarvele.
6.Vastustaja seisukoht4
6.1.FKO on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Tingimus, et esitada tuleb Eesti krediidiasutuse või kindlustusandja garantiikiri on konkurentsi piirav nende pakkujate suhtes, kes tegutsevad mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis. Hankija ei ole andnud võimalust potentsiaalsele välispakkujale esitada oma asukohariigi krediidiasutuse garantiid. Eestis registreeritud krediidiasutuselt või kindlustusandjalt garantii saamise protsess võib välisriigist pärit pakkujalt eeldada ebaproportsionaalselt suurt pingutust ning see võis mõjutada tema otsust hankes osaleda. Seega piiravad hankija seatud tingimused põhjendamatult konkurentsi ja tekitab ebavõrdset kohtlemist võimalike välispakkujate suhtes ning seega on hankija läinud vastuollu RHS § 3 sätestatud üldpõhimõtetega. Olukorras, kus tegemist on rahvusvahelist piirmäära ületava hankega, tuleb hankijal eeldada välismaiste pakkujate huvi hankes osalemiseks ning kehtestada hankes osalemise tingimused sellest eeldusest lähtuvalt, st kõik hankija poolt seatavad piirangud peavad tagama võrdse kohtlemise ning olema nii siseriiklike kui ka välismaiste hankest huvitatud isikute suhtes proportsionaalsed ja põhjendatud. Proportsionaalseks ja põhjendatuks saab piirangut pidada siis, kui see on hankelepingu täitmiseks vältimatult vajalik. Ehkki kaebaja
Dtl 2–10 ja 74–77 Dtl 123–127 ja 147–149
3 (8)
selgitas ka rahasumma deponeerimise võimalust, siis tähendab deponeerimine, et raha ei ole piiratud aja jooksul võimalik kasutada ning see on konkurentsi piirav.
6.2.Välispakkujate osalemist hankes ei saa välistada. Hanke dokumendid on hankes osalemisest huvitatud isikutele kätte saadavad ka riigihangete registri lehele sisse logimata, mistõttu pole välistatud, et piiravat tingimust nähes ei pidanudki välisriigi pakkujad enam vajalikuks hanke juurde registreeruda. Ka asjaolu, et riigihangete registris ei ole ettevõtjad küsinud piirava tingimuse kohta küsimusi ega teinud ettepanekuid, ei tõenda hankes osalemise huvi puudust. Kuna tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas piirava tingimuse tõttu mõni välisriigi pakkuja hankes osalemisest loobus, mistõttu ei saa sellist võimalust tõsikindlalt välistada. RHS-i nõuete järgimise kohustus oli toetuse andmise õigusaktidest tulenevalt LTKH (kaebuse p 2.2.), kes peab vastutama nende nõuete rikkumise eest. Seda vastutust ei saa lükata vastustajale olenemata sellest, kas vastustaja on eelnevalt kaebaja hankedokumente või lepingumuudatust kontrollinud või kas see kontroll oli piisavalt põhjalik. Vastustaja ülesanne ei ole kaebaja asemel riigihanget läbi viia ega hankedokumente kehtestada, niisamuti hankelepingu muudatusi teha. Vastustaja seisukohti toetab kohtupraktika (Tallinna Halduskohtu 29.11.2021 otsus nr 3-21-339 ja 05.07.2022 otsus nr 3-20-784; Euroopa Kohtu otsus nr C-349/17).
6.3.Hankija rikkus RHS § 122 lg-st 5 tulenevat kohustust ning tal ei olnud võimalik valida, kas hankelepingu täitmisel lisanduvate alltöövõtjate suhtes RHS § 95 lõikes 1 nimetatud kõrvaldamise aluste puudumist kontrollida või mitte. Samuti ei näe regulatsioon ette võimalust hankijal seada kriteeriume, milliste alltöövõtjate suhtes kontrolli mitte teostada (näiteks, et kontrollitakse vaid alltöövõtjaid, kelle maht hankelepingu täitmisel ületab 10% ehitustööde mahust). On hankija töökorralduse küsimus, kuidas tagatakse riigihangete seadusest tulenevate kohustuste täitmine. Tõendust pole leidnud väide, et RHS § 95 lg-s 1 nimetatud kõrvaldamise aluseid on hankija poolt kõikide alltöövõtjate osas kontrollitud. Alltöövõtjate kooskõlastamine ei ole käsitletav RHS § 95 lõikes 1 nimetatud kõrvaldamise aluste puudumise kontrollina. Isegi, kui Maksu- ja Tolliameti veebilehel käidi alltöövõtjate maksuvõla puudumist kontrollimas, siis ainuüksi sellega ei ole RHS § 95 lõikes 1 nimetatud kõrvaldamise aluste puudumise kontroll teostatud, kuivõrd hankijal tuleb alltöövõtjate osas kontrollida viite erinevat aspekti.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohtupraktikas on korduvalt välja toodud, et finantskorrektsiooni otsuse tegemise aluseks on eeskirjade eiramine, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt eeldab kolme asjaolu koos esinemist: 1) rikutud peab olema liidu õigust; 2) rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest; ning 3) liidu eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu 01.10.2020 otsus C-743/18, punkt 51). Liidu õiguse rikkumise all mõeldakse mh nende riigisiseste õigusnormide rikkumist, mis on kohaldatavad fondidest toetatavate toimingute suhtes ja aitavad tagada rahastatud projektide juhtimist reguleerivate liidu õigusnormide nõuetekohast kohaldamist (otsus C-743/18, punkt 52). Eeskirjade eiramise tuvastamisel ei ole otsuse tegemise eelduseks toetuse saaja tahtlus või hooletus (otsus C-743/18, punktid 57–65). Nõutav ei ole ka konkreetse finantsmõju tõendamine (otsus C-743/18, punkt 67). Eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse tagastamise kohustus ei ole mitte sanktsioon, vaid lihtsalt selle tagajärg, et on tuvastatud, et ei ole järgitud liidu õigusnormide kohaseid soodustuse saamise tingimusi, mistõttu on saadud soodustus alusetu. Toetuse saaja mis tahes tahtluse või hooletuse tõendamine ei ole sellise eeskirjade eiramise tuvastamiseks vajalik. Liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi EL-i õigust ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (Euroopa Kohtu otsus nr C349/17, punktid 105 ja 106). 4 (8)
8.Vastustaja esimene etteheide kaebajale on seotud riigihankes piirava garantiikohustuse kehtestamisega. Nimelt kehtestas kaebaja riigihankes tingimuse, mille kohaselt peab garantiikohustuse tagatisena esitama Eesti krediidiasutuse või kindlustusandja garantii. Vaidlust ei ole, et: riigihange ületas rahvusvahelist piirmäära; riigihankes osales 8 kodumaist pakkujat; hankelepingu projektis ning hilisemas hankelepingus oli punkt: „2.1.40. Töövõtja on kohustatud esitama enne töö üleandmis-vastuvõtmisaktile allakirjutamist punktis 4.1 nimetatud garantiikohustuse tagamiseks lisatingimusteta Eesti krediidiasutuse või kindlustusandja garantii 2%-le (kahele protsendile) lõplikust Lepingu alusel Tellija poolt töö eest makstava tasu summast.“; FKO aluseks oleva hankelepingu punkti 2.1.40 kooskõlastas vastustaja hankedokumentide kooskõlastamise menetluses.
9.Kohus ei nõustu, et sel põhjusel finantskorrektsiooni tegemine oli põhjendatud. Vastustaja otsus FKO tegemiseks põhineb eeldusel, et mõni pakkuja võis hankelepingu projekti punkti 2.1.40 sõnastuse tõttu jätta pakkumuse esitamata, kuid nagu kaebaja õigesti välja toob, siis ei olnud tegemist kvalifitseerimis- või vastavustingimusega. Samuti ei nõustu kohus vastustajaga, et piirav lepingutingimus on samastatav piirava kvalifitseerimistingimusega. Hankija nõudis töövõtjalt Eestis registreeritud krediidiasutuse poolt garantiikohustuse täitmistagatise esitamist enne garantiiaja kehtivuse algust ehk tagatise esitamist ei nõutud kohe samaaegselt pakkumuse esitamisega. Hankelepingu täitmise tähtaeg oli ca 1,5 aastat5, mis on piisavalt pikk aeg, et ka välismaisel töövõtjal on võimalik tagatise vormistamiseks vajalikud tingimused endale selgeks teha ning seda pakkuda. Kohus peab usutavaks, et kui välismaine pakkuja siseneb töövõtjana Eesti turule, siis arveldamiseks alltöövõtjatega, maksukohustuste täitmiseks jne, sõlmitakse kliendisuhe mõne Eestis registreeritud krediidiasutusega, et hõlbustada igapäevast majandustegevust. Seetõttu ei nõustu kohus vastustajaga, et Eestis registreeritud krediidiasutuselt tagatise saamise protsess nõuab välismaiselt pakkujalt ebaproportsionaalselt suurt pingutust, mis omakorda võtab tahtmise hankes osaleda. Selline seos on meelevaldne. Sel põhjusel leiab kohus, et hankelepingu punktis 2.1.40 sätestatud garantiikohustuse täitmistagatise esitamise kohustust ei saa pidada selliseks tingimuseks, mille puhul tuleks eeldada, et tegemist on tingimusega, mille tõttu võinuks mõni potentsiaalne välispakkuja jätta pakkumuse tegemata ja seeläbi tekkinuks potentsiaalne kahju liidu eelarvele. Selles osas ei ole finantskorrektsiooni tegemise eeldused täidetud.
10.Lisaks märgib kohus, et vastustaja kooskõlastas enne riigihanke väljakuulutamist vastava tingimuse ning leidis, et hankes piiravaid tingimusi ei esine. Ehkki nii tol ajal kui ka täna kehtiv õigus ei näe otsesõnu ette Euroopa Liidu rahade kasutamisel riigihanke alusdokumentide kooskõlastamise protsessi, siis sellise ülesande võtmisega võtab vastustaja endale ka vastutuse. Riigihanke alusdokumentide kooskõlastamisega antakse hanke läbiviijale kindlustunne, et hanke tingimused ei ole Euroopa Liidu kontekstis piiravad. Sel põhjusel ei saa ka olukorras, kus vastustaja on kinnitanud piiravate tingimuste puudumist, asetada vastutust tervikuna kaebajale. Kohus nõustub, et riigihanke alusdokumentide kooskõlastamine ei ole samastav haldusmenetluse seaduse §-s 52 sätestatud eelhaldusaktiga, kuid see ei tähenda, et vastustaja võiks võetud ülesande täitmisse suhtuda kergekäeliselt ning välistada enda igasuguse vastutuse. Kaebajal on õigus eeldada, et kui vastustaja võtab endale ülesande ning otsustab hankedokumente kooskõlastada, siis tehakse seda kooskõlas seadustega, otsus piiravate tingimuste puudumise kohta on lõplik ning selle ümberhindamiseks peavad esinema mingid objektiivsed asjaolud. Praegusel juhul ei väida
Hankeleping sõlmiti 02.07.2020 ning selle täitmise tähtaeg oli 01.11.2021 (tegelik täitmise tähtaeg 13.12.2021)
5 (8)
vastustaja, et garantiikohustusega seotud tingimus oleks riigihanke alusdokumentide kooskõlastamisel erinenud sellest, millisena hange läbi viidi.
11.Teine vastustaja etteheide kaebajale on seotud hanketeates kehtestatud alltöövõtjate kontrollimise kohustusega. Riigihankes kehtestati alltöövõtjate kontrollikohustus selliselt, et kontrollitakse ainult esimese ringi alltöövõtjaid; alltöövõtjad peavad esitama hankepassi ning pakkuja esitab info oluliste alltöövõtjate kohta, kelle maht hankelepingu täitmisel ületab 10% ehitustööde mahust.
12.Riigihanke väljakuulutamisel kehtis RHS § 122 lg 5 järgmises sõnastuses: „Ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessioonilepingu korral kontrollib hankija hankemenetluse jooksul pakkumuses nimetatud alltöövõtjate suhtes ja pärast hankelepingu sõlmimist hankelepingu täitmisel lisanduva alltöövõtja suhtes käesoleva seaduse § 95 lõikes 1 nimetatud kõrvaldamise aluste puudumist.“. Riigihankes kehtestatud tingimus sellega kooskõlas ei ole. Küll aga ei nõustu kohus vastustajaga, et RHS § 122 lg 5 oleks kohaldatav ka teise ja kolmanda ringi alltöövõtjatele. Kohtu hinnangul ei kohusta RHS kontrollima alltöövõtjate alltöövõtjaid ja nende alltöövõtjaid. RHS võimaldab kontrollida ka üksnes esimese ringi alltöövõtjaid, nagu konkreetsel juhul riigihanke alusdokumentides välja toodi ning nagu nähtub kohtule esitatud riigihangete registri väljavõttest. Ehkki välistatud ei ole ka alltöövõtjate kontrollimine kuni ahela lõpuni, kuid hankija peab sellise aluse, vajalikud nõuded ja kontrollimehhanismi ette nägema riigihanke alusdokumentides. Seega ei nõustu kohus vastustajaga, et kaebaja oleks pidanud kontrollima kõigi kuuekümne kahe alltöövõtja kõrvaldamise aluste puudumist. Sama järeldust kinnitab kohtu hinnangul ka vastustaja riigihanke alusdokumente kooskõlastamisel antud selgitus: „Seoses alltöövõtuga: 1) Isikud, kellele tuginetakse (hankepass nõutav) olenemata lepingu % suurusest; 2) Isikud, kellele ei tugineta ja plaanitakse kasutada lepingu saamisel – lisada ainult hankija nõudel (RHS § 122 lg 1)“.6 Seega nõustub kohus vastustajaga, et RHS ei võimalda siduda alltöövõtja kontrollikohustust lepingu täitmise mahuga ning riigihanke alusdokumentide kooskõlastamisel on vastustaja seda kaebajale kohtu hinnangul ka selgitanud. Kohus märgib, et arvestades kaebaja erilist huvi viidatud punkti lubatavuse osas, siis eelduslikult mõistis kaebaja ka ise, et hankes kehtestatud alltöövõtjate kontrollikohustus on RHS-iga vastuolus. Sellele viitab tõik, et kui kaebaja edastas vastustajale riigihanke alusdokumendid, siis viitas kaebaja sellele punktile eraldi ning palus vastata küsimusele, kas tingimused sobivad7. Kui vastustaja seejärel kinnitas, et piiravaid tingimusi ei ole8, siis küsis kaebaja uuesti, et kas sobib kui alltöövõtjaid kontrollitakse ainult siis, kui nende maht ületab 10%9. Eelnevast nähtub, et juba riigihanke alusdokumente kooskõlastades selgitas RTK, et eristada tuleb isikuid kellele tuginetakse ning neid kellele ei tugineta ent keda plaanitakse kasutada lepingu saamisel. Jättes muudatused sisse viimata võttis kaebaja teadliku riski. Kaebajal olnuks võimalik rikkumist vältida, kui ta oleks pööranud suuremat tähelepanu RHS-is sätestatud riigihanke läbiviimise reeglitele. Selliste reeglite järgimise kohustus on igal hankijal ja iga hankija enda kohustus on olla nendega reeglitega kursis. Seega saab vaid hankija ise vastutada tema poolt läbiviidud hanke õiguspärasuse eest.
13.Vaidlust ei ole, et kaebaja ei kontrollinud esimese ringi alltöövõtjaid lepingu täitmise etapis vastavalt RHS § 122 lg-le 5 ja § 95 lg-le 1. Seejuures ei ole vastustaja kaebajale ette heitnud, et kaebaja ei kasutanud alltöövõtjate kontrollimiseks riigihangete registri võimalusi. Et kaebaja RHS-is sätestatud kontrolli läbi ei viinud on kaebaja kinnitanud ka haldus- ja kohtumenetluses, kuna kaebaja sõnul ükski alltöövõtja ei ületanud riigihanke alusdokumentides kehtestatud 10 %
Dtl 46 Dtl 45
Dtl 44
Samas
6 (8)
nõuet. Seda, et kaebaja oleks kontrollinud projekti elluviimise käigus alltöövõtjaid jooksvalt, selliseid tõendeid kaebaja kohtule esitanud ei ole. Asjaoludest, et alltöövõtjate kooskõlastamise protokollid esitati vastustajale ning nende alusel tegi vastustaja ka nimekirja alltöövõtjatest, kuid kohtule neid protokolle ei esitatud. Samuti ei saa olla vaidlust, et ehkki vastustaja viitas alltöövõtjate kontrollimise osas vastuolule RHS-ga, siis kaebaja seda vastuolu riigihanke alusdokumentidest ei kõrvaldanud. Selle asemel leidis kaebaja, et alltöövõtjate kontrollimine seaduses kehtestatud viisil oleks liialt koormav. Kohus märgib, et RHS-ist tulenevat kohustuslike tingimuste täitmata jätmist ei saa õigustada sellega kaasneva töökoormusega. Sellisel juhul tuleb töökorraldus üle vaadata ning teha vastavad muudatused.
14.Ehkki hankija riigihanke alusdokumendid alltöövõtjate kontrollimisel olid vastuolus RHS-ga ning hankija rikkus RHS-ist tulenevaid kohustusi, siis ei tähenda see vältimatult finantskorrektsiooni otsuse tegemist. Kaebaja hindas esimese ringi alltöövõtjaid 09.05.2023, ehk pärast finantskontrolli menetluse alustamist, ning tuvastas nende kõrvaldamise aluste puudumise. Kohtule esitatud seisukohtadest nähtub, et kontrolliti kõiki neid alltöövõtjaid, keda vastustaja vajalikuks pidas10. Vastustaja ei väida, et finantskorrektsiooni menetluses läbiviidud kontroll oleks olnud puudulik. Seega ei saa kohtu hinnangul väita, et hankes oleks esimese ringi alltöövõtjate hulgas teinud töid mõni alltöövõtja, kelle töötamise objektil oleks RHS välistanud. Eelnevast tulenevalt on küll kaebaja rikkunud RHS § 122 lg-t 5, kuid asjaolusid arvestades ei ole see rikkumine toonud kaasa kahju EL eelarvele, kuna alltöövõtjate seas ei olnud isikuid, kes oleks tulnud kõrvaldada ja kelle asemel oleks tulnud leida uus alltöövõtja. Sel põhjusel ei ole ka finantskorrektsiooni tegemine alltöövõtja kontrollinõuete rikkumisel põhjendatud. Kui vastustaja hinnangul oleks kaebaja pidanud alltöövõtjaid ulatuslikumalt kontrollima, siis oleks pidanud ta sellest samuti kaebajat teavitama ning võimaldama seda teha tagantjärele. RHS ei sätesta kuidas alltöövõtjate kontrollimist dokumenteerida ning kui kaebaja suudab ära tõendada, et alltöövõtu teostamise ajal alltöövõtja vastas nõuetele, siis ei ole sel põhjusel finantskorrektsiooni tegemine põhjendatud. Kohus ei välista, et sellises olukorras võiks finantskorrektsiooni tegemine olla põhjendatud mõnel muul alusel, kuid seda võimalust peab hindama vastustaja.
15.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ning tühistab Riigi Tugiteenuste Keskuse 29.09.2023 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-5/23/1189 ja seda muutva 03.11.2023 otsuse nr 11.2-5/23/1282 ning 04.12.2023 vaideotsuse nr 11.2-5/23/1370. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud vastustaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud vastustaja kanda.
17.Kaebaja taotleb vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 7686,80 eurot (koos käibemaksuga), millest riigilõiv on 1050 eurot11. Kohus leiab, et 27.05.2024 avalduses esitatud taotlus menetluskulude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Seda selgitas kohus ka oma 23.02.2024 määruses.
18.Kuna 03.04.2024 avalduses on menetluskulude taotlusele lisatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, siis nende osas saab kohus hinnata kulude põhjendatust ja vajalikkust. HKMS § 109 lg 6 tähenduses ei ole vajalike ja põhjendatud esindajakulude suuruse kindlaks määramisel asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis konkreetsel esindajal kuluda
Vt kaebaja 27.05.2024 seisukoht Dtl 87–91 ja 99
7 (8)
ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid üksikute dokumentide analüüsimise asemel tuleb eelkõige arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh menetlustoimingute rohkust, mille tegemist oli menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks põhjust esindajalt eeldada – nt kohtuistungitel osalemine, kohtunõuetele vastamine). See tähendab, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsus nr 3-23-2038, punkt 29; 29.11.2023 otsus nr 3-23-2037, punkt 28; 15.09.2021 otsus nr 3-18-1711, punkt 41 ja neis viidatud kohtupraktika).
19.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja õigusabikulud koguulatuses põhjendatud. Osas milles kohus saab kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust lahendada, siis sisuliselt kulus kaebajal kahe õigusdokumendi koostamisele 33 tundi12. Selline ajakulu on analoogseid asju ja eelnevat kohtueelset menetlust arvestades põhjendamatult suur. Kohtule ei nähtu, et praegune vaidlus oleks kuidagi eriliselt keerukas, mistõttu sellele kulutatud ajakulu ka proportsionaalselt suurem. Kohtu hinnangul võib põhjendatud ajakuluks pidada 16 tundi ehk 2 tööpäeva. Vaidlus on sisuliselt samane haldus- ja vaidemenetlusele, mille menetluskulusid kohtumenetluses välja ei mõisteta. Lisaks oli kaebaja volitatud esindaja sama isik, kes vaidluse põhjustanud hankemenetluse läbi viis. Seega oli kaebaja esindajal olemas isiklik eriteadmine hanke läbiviimise kohta. Kuna kaebajale osutati õigusabiteenust tunnihinnaga 136 eurot + käibemaks, siis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 2654,72 eurot (sh käibemaks), millele lisandub tasutud riigilõiv summas 1050 eurot. Kokku tuleb kaebajale hüvitada 3704,72 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Dtl 87–31
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.