Võrtsukala OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 26. aprilli 2022. a otsuse nr 17-6/22/49 ja 27. juuni 2022. a vaideotsuse nr 17-24.2/22/799-1 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata toetustaotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja Võrtsukala OÜ, seaduslik esindaja Heli Koni Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), volitatud esindaja Madli Heinsoo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Võrtsukala OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. juulil 2024 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1§ 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Võrtsukala OÜ (kaebaja) esitas 26. veebruaril 2018 MTÜ-le Võrtsjärve Kalanduspiirkond 2018. a esimeses taotlusvoorus kalatoodete töötlemiseks ja turustamiseks vajalike seadmete ostmiseks projektitoetuse taotluse nr 833018790498.
2.PRIA jättis 8. augusti 2018. a otsusega nr 17-6/422 toetustaotluse rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium tühistas 9. detsembri 2020. a otsusega asjas nr 3-18-2099 PRIA otsuse ja kohustas PRIA-t tegema toetustaotluse osas uue otsuse.
3.PRIA jättis 21. mai 2021. a otsusega nr 17-6/21/108 toetustaotluse rahuldamata. Tartu Halduskohus tühistas 29. detsembri 2021. a otsusega asjas nr 3-21-2144 PRIA otsuse ning kohustas PRIA-t toetustaotluse uuesti läbi vaatama.
4.PRIA jättis 26. aprilli 2022. a otsusega nr 17-6/22/49 toetustaotluse nr 833018790498 uuesti rahuldamata. Kaebaja esitas nimetatud otsuse peale 26. mail 2022 vaide, mille PRIA jättis 27. juuni 2022. a vaideotsusega nr 17-24.2/22/799-1 rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 27. juulil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub PRIA 26. aprilli 2022. a otsuse nr 17-6/22/49 ja 27. juuni 2022. a vaideotsuse nr 17-24.2/22/799-1 (kaebuses ekslikult märgitud numbriks 17-242/22/788-1) tühistada ning kohustada PRIA-t vaatama toetustaotluse uuesti läbi.
6.Tartu Halduskohus võttis 15. augusti 2022. a määrusega Võrtsukala OÜ kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
7.Vastustaja esitas kohtule asjakohased tõendid ja vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus määras 15. veebruari 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
9.1.PRIA jätkab formaalsetele argumentidele tuginedes kaebaja õiguste rikkumist keeldudes ebaõigesti toetustaotluse rahuldamisest. PRIA on põhjalikku analüüsi tegemata nõustunud hindamiskomisjoni ettepanekutega ja paremusjärjestusega. Kohalik algatusrühm ja PRIA ei ole sõiduki kategooria määramisel arvestanud tootja ja sõiduki ümberehitaja andmeid. Hindajad on piirdunud üksnes kulutuse mõistlikkuse hindamisega. PRIA otsuses ja vaideotsuses kajastatud põhjendused ei ole kooskõlas Tartu Halduskohtu 29. detsembri 2021. a otsuses osundatuga. Vastustaja seisukoht sõiduki osas on vastuoluline.
9.2.PRIA tõlgendab maaeluministri 25. novembri 2015. a määruse nr 19 „Kalanduspiirkonna kohaliku arengu strateegia rakendamine“ (määrus nr 19) § 23 lg 2 p-i 18 meelevaldselt. Kitsas tõlgendus annab tehasetootjatele ebamõistliku eelise. Tuleb arvestada, et määruse nr 19 § 23 lg 2 p 18 sõnastus oli taotluse esitamise ajal veebruaris 2018 raskesti mõistetav, mistõttu muudeti seda 31. augustil 2018. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et sõiduk Mercedes-Benz V 300d Avantgarde A2 on mõeldud reisijate veoks ega vasta seetõttu abikõlbliku kulu mõistele. Tootjana tuleb käsitleda ka sõiduki ümberehitajat, mitte ainult algse sõiduki valmistajat. Kui
3-22-1609 sõiduki algtootja ei ole sõiduki ümberehitamist keelanud, siis on N kategooria sõiduki tootjaks ka ümberehitaja. Võimalus kasutada sõidukit kalanduspiirkonna kohaliku arengu strateegia rakendamisel prevaleerib igal juhul taotluse objekti tehnilise tähenduse üle. Tehnoülevaatus aktsepteerib sellise konstruktsiooniga sõidukit.
9.3.Kaebaja tellis hinnapakkumised kolmekohalisele vaheseinaga eraldatud kaubikule, vastuvõetavat sõidukit on võimalik taotluses esitatud eesmärgil kasutada. Sõiduki kohandamine tellija vajadustele vastavaks on seaduslik viis. PRIA ei ole kaalutlusõigust nõuetekohaselt kasutanud, vaid on otsinud ettekäändeid teatud tootjate eelistamiseks. PRIA argument, et sõiduk saab pärineda ainult tehasetootjalt või esmatootjalt, on vähese tähtsusega. Seda ei muuda ka PRIA viide kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 28 lg-le 1. Sõidukite kohandamine eritellimuse alusel on tavapraktika, mitte erakordne asjaolu.
9.4.Arusaamatu on PRIA positsioon, et kaubaveoks ümberehitatud sõiduki soetamine ei ole majanduslikult otstarbekas ega mõistlik, sest turul on selleks otstarbeks soodsamaid sõidukeid. Vaidlusaluse sõiduki soetamise kulu seati kahtluse alla peale 4 aastast menetlemist ja seda olukorras, kus kõik hinnad on oluliselt kasvanud ja „odava-kalli“ sõiduki mõiste on oluliselt devalveerunud. Raskesti mõistatav on, millise sõiduki soetamist peab vastustaja piisavalt soodsaks. Viited paindlikkusele ja kulude mõistlikkusele ei ole menetlemiseks kulunud aega arvestades põhjendatud. Vastustaja ei ole õigesti hinnanud kulude mõistlikkust ja otstarbekust.
9.5.Arusaamatu on, mida tähendab põhjendamatult kõrge hinnapakkumine määruse nr 19 § 25 lg 6 tähenduses. Vastustaja ei ole nõuetekohaselt hinnanud ja selgitanud, milline on sõiduki hinna suhe strateegilise eesmärgiga. Arusaamatuks jääb, kuidas strateegilised eesmärgid ja vastavus tegevussuunale on olemas ainult siis, kui soetatakse odav kaubik, mida ei ole ümber ehitatud ehk on algtootja omadustega. Võrdlus nn tavahindadega on põhjendamatu.
9.6.Asjakohane ei ole PRIA seisukoht, et taotlust on võimalik rahastada 6574,96 euro ulatuses, kuna taotlus jäi paremusjärjestuses seitsmendale kohale, millele jätkus 2018. aasta paremusjärjestuses sama summa. Kaebaja ei saa vastutada selle eest, et tema taotluse lahendamine on seotud aastatepikkuse haldussuutmatusega.
10.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
10.1.PRIA on otsuses käsitlenud sõiduki soetamise kulu mitteabikõlblikust kahel alusel, kuid need seisukohad ei ole põhimõtteliselt erinevad ega vastuolulised, vaid pigem täiendava iseloomuga. Esiteks on PRIA tuginenud määruse nr 19 § 23 lg 2 p-le 18, millega kaebaja väljavalitud sõidukitüüp on otsesõnu nimetatud mitteabikõlblike kulude hulgas. Teiseks on PRIA seoses määruse nr 19 § 25 lg-st 6 tuleneva põhjendatud hinna nõudega kirjeldanud oma kaalutlusi, kas kavandatav kulu võiks vastata abikõlblikkuse üldtingimustele määruse nr 19 § 23 lg 1 kohaselt. PRIA jõudis järeldusele, et inventari transpordiks välimüügile kolmekohalise kaubiku soetamise asemel reisijate veoks mõeldud M1 kategooria sõiduki soetamine ja selle ümberehitamine N kategooria sõidukiks ei ole toetusraha mõistlik ja majanduslikult otstarbekas kasutamine.
10.2.Arvestades majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ (määrus nr 42) lisas 5 märgitud kategooriate kirjeldusi, tuleb määruse nr 19 § 23 lg 2 p-i 18 mõista nii, et kõikvõimalikud ümberehitused ei ole abikõlblikud ning kategooria määramisel tuleb lähtuda tootja poolt ettenähtud kasutusotstarbest. Määruse nr 19 § 23 lg 2 p-s 18 on piisavalt selgelt sätestatud, milliste sõidukite soetamist võib toetada. Määruses on eraldi rõhutatud, et abikõlblik sõiduk peab olema sellisena valmistatud tootja poolt ehk mitteabikõlblik on mootorratta, M või N kategooria sõiduki ostmise või liisimise kulu, välja arvatud sellise N kategooria sõiduki ostmise või liisimise kulu, mis on tootja poolt valmistatud kuni kolme istmekohaga ja mille kaubaruum on eraldatud istmekohtadest püsiva vaheseinaga. Lähtudes määruse nr 19 kontekstist, omandab kasutatud fraas „tootja poolt“ selgema tähenduse ja välistab sõidukite
3-22-1609 ümberehitamise toetamise. Vastasel juhul ei oleks antud fraasi selles sättes mõtet kasutada. Tootja definitsiooni puudumisel lähtub PRIA konkreetse määruse kontekstist ja üldmõistetavast tähendusest, võimalusel ka teistes õigusaktides kasutatud definitsioonist. Üldiselt käsitletakse tootjana isikut, kellele on väljastatud vastav tüübikinnituse sertifikaat jm nõutavad load ning kelle nime valmistatud sõiduk kannab. Kui määrusandja oleks kasutanud sõnastust, et abikõlblik on sellise N kategooria sõiduki ostmise või liisimise kulu, mis on kuni kolme istmekohaga ja mille kaubaruum on eraldatud istmekohtadest püsiva vaheseinaga, siis oleks võimalik arutleda, kas ümberehitamist võiks lugeda samuti abikõlblikuks ning kas algne tootjapoolne kasutusotstarve omab tähendust. Kuna uusi sõidukeid valmistatakse mitmete tootjate poolt originaalvarustuses täpselt abikõlblikkuse tingimustele vastavatena, siis ei ole põhjendatud uue nõuetele mittevastava sõiduki ümberehitamine toetuse abil.
10.3.Sihipärase kasutamise võimalus üksi ei muuda sõiduki soetamise kulu abikõlblikuks, kui abikõlblikkusele on kehtestatud täpsemad tingimused. Määrusandja on teadlikult piiranud toetatavate sõidukite ringi, et vältida toetuse abil selliste sõidukite soetamist, mida on võimalik kasutada ka muuks kui taotluses toodud eesmärkide täitmiseks. Puudub alus tegemaks erandit kaebaja väljavalitud sõidukile.
10.4.Toetust ei anta luksuskaupade soetamiseks ja toreduslikeks kuludeks, kuna üldjuhul ei ole põhjendatud valida turul pakutavatest välja üksnes kallima otsa tooteid. Toote hind, kasutusotstarve ja muud oodatavad omadused peavad olema põhjendatud ning vastavuses projekti eesmärgiga. Kaebaja viidatud sõiduki hind ja muud omadused ei olnud vastavuses selle kavandatava kasutusega ning ei vastanud seega määruse nr 19 § 25 lg 6 tingimusele (põhjendamatult kõrge hind). Kaebaja ei ole esitanud PRIA-le objektiivseid põhjuseid, miks on just taotluses kavandatud sõiduki soetamine vajalik taotluses toodud eesmärkide täitmiseks. PRIA soovis otsuses viidatud näidetega tõendada, et kaebajal on mitmeid alternatiivseid valikuid, mida PRIA saaks lugeda abikõlblikkuse tingimustele vastavaks. Taotluse rahuldamata jätmise otsuses ei ole PRIA hinnangul mõtet loetleda kõiki saadaolevaid kaubikuid ning see ei ole ka PRIA ülesanne.
10.5.Vastustaja ei pidanud vajalikuks sõidukit koha peal üle vaadata, sest isegi kui see on hetkel kasutusel kolmekohalisena ja vaheseinaga, siis ei muuda see tootja poolt sõiduautoks konstrueeritud ja valmistatud sõidukit abikõlblikuks kuluks. Kaebaja väljavalitud hinnapakkumuse kohaselt ei ole tegemist tootja poolt valmistatud kolmekohalise statsionaarse vaheseinaga N kategooria sõidukiga.
10.6.KTKS § 25 lg 6 p-dest 2 ja 3 lähtuvalt on taotluse strateegiale vastavuse kontroll ja hindamine kohaliku algatusrühma ülesanne, PRIA kaalutlusõigus ei hõlma taotluse kohaliku arengu strateegiale vastavuse küsimust. Tulenevalt KTKS § 28 lg-test 1 ja 2 on PRIA kohustus kontrollida kohaliku algatusrühma väljavalitud projektide vastavust meetme määruses, KTKS ja EL määrustes kehtestatud nõuetele ning KTKS § 52 lg 1 alusel ka kohaliku algatusrühma läbiviidud menetluse õiguspärasust. PRIA kaalutlusruum kulude abikõlblikkuse osas tuleneb määruse nr 19 § 23 lg-st 1. Kaalutleda saab siis, kui tegemist on abikõlbliku kuluga. Menetleja lähtub kaalutlemisel teadaolevatest andmetest ning n-ö keskmise mõistliku inimese arusaamast.
10.7.Üleüldise hinnatõusu tingimustes on eelduslikult kallinenud kõigi tootjate sõidukid. Taotleja jaoks võib menetluse pikenemisega tekkida üksnes probleem, et algselt taotletud toetuse summa katab praeguseks hinnatõusu tõttu väiksema osa tegelikest kuludest. Samas ilmneb kaebaja väidetest, et sõiduk on soetatud ja kasutuses ning investeering on ennast hinnatõusu tõttu õigustanud. See ei muuda aga kulu iseenesest mõistlikuks ja abikõlblikuks.
10.8.Kaebuses ei ole esitatud ühtegi põhjendust, miks ei saa aluseks võtta kohaliku algatusrühma 2018. aasta esimese taotlusvooru eelarve jääki. Tartu Halduskohus kontrollis haldusasjas nr 3-21-2144 PRIA 25. märtsi 2021. a läbiviidud hindamist ning kinnitas otsuses iseenesest selle õiguspärasust. Seega on õiguspärane ka PRIA otsus, et Võrtsukala OÜ taotlust on võimalik rahastada 6574,96 euro ulatuses, kuna taotlus jäi paremusjärjestuses seitsmendale kohale, millele jätkus 2018. aasta paremusjärjestuses sama summa. Hindamiskomisjonil tuleb
3-22-1609 lähtuda kehtivatest hindamiskriteeriumitest ja hindamise korrast, kuid tal puudub kohustus tellida ekspertanalüüsi sõiduki hinna, omaduste ja strateegia eesmärkide igakülgsetest seostest. Hindamistulemuste puhul ei nähtu ilmselgeid vastuolusid hindamiskriteeriumi ja taotluse asjaoludega.
KOHTU SEISUKOHT
11.Vaidluse all on PRIA 26. aprilli 2022. a otsuse nr 17-6/22/49, millega jäeti kaebaja toetustaotlus taaskord rahuldamata, õiguspärasus. Samuti on kaebaja seadnud kahtluse alla 27. juuni 2022. a vaideotsuse nr 17-24.2/22/799-1 õiguspärasuse. Kaebaja palub nimetatud otsused tühistada ja kohustada PRIA-t tema toetustaotluse uuesti läbi vaatamata.
12.KTKS § 19 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning korra meetmete või tegevuste kaupa (meetme tingimused). Kohaliku arengu strateegia töötab välja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 teise osa III jaotise II peatükis nimetatud kohaliku algatusrühma kohta esitatud nõuetele vastav mittetulundusühing, kelle põhikirjaline eesmärk on kalanduspiirkonna säästev areng (kohalik algatusrühm), kooskõlas sama määruse art 33 lg-ga 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 508/2014 ning rakenduskavaga. Antud juhul oli eelviidatud kohalikuks algatusrühmaks MTÜ Võrtsjärve Kalanduspiirkond. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. a määrus (EL) nr 1303/2013 art 34 lg 1 nägi ette, et kohalikud tegevusrühmad kavandavad ja rakendavad kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiaid ning nende rolli kõigi kogukondlikult juhitava strateegiaga seotud rakendusülesannete täitmisel määravad kindlaks liikmesriigid. Artikkel 34 lg 3 järgi hõlmavad kohaliku tegevusgrupi ülesanded muu hulgas toetustaotluste vastuvõtmist ja hindamist ning tegevuste valimist ja toetuse summa kindlaksmääramist ning vajaduse korral pakkumuste suunamist toetuse heakskiitmise eest vastutavale asutusele. Hindamise põhinõuded on reguleeritud KTKS §-s 25 ning määruse nr 19 §-s 27 ning kohaliku algatusrühma MTÜ Võrtsjärve Kalanduspiirkond kehtestatud töökorras.
13.Toetustaotlusega seoses on varasemalt toimunud kaks kohtumenetlust (haldusasjad nr 3-182099 ja 3-21-2144), mille raames on PRIA varasemad otsused toetustaotluse nr 833018790498 kohta tühistatud ja kohustatud PRIA-t uuesti toetustaotluse läbi vaatama.
14.Haldusasjas nr 3-18-2099 heitis Riigikohus PRIA-le ette vigu projekti hindamisel (läbipaistmatus ja ebaselgus) ning PRIA otsustusprotsessis (ilmne viga kaebaja taotluse hindamisel). Riigikohus selgitas, et kalatoodete töötlemiseks ja turustamiseks vajalike seadmete ostmiseks projektitoetuse taotluse esimesel hindamisel mõjutas sõiduki (millega soovitakse vedada töötajaid ja inventari) ostmise kulu hindamiskriteeriumite 1, 2, 5, 6, 7 ja 8 eest antud punkte. Riigikohus asus seisukohale, et asjaolud, millele vastustaja vaideotsuses osutas, ei saanud mõjutada hindamiskriteeriumite 2, 6, 7 ja 8 eest antavaid punkte. Hindamiskriteeriumi nr 5 puhul jättis PRIA esimese otsuse tegemisel tähelepanuta ka selle, et kaebaja ei taotlenud toetust üksnes sõiduki ostmiseks. Samuti ei põhjendanud PRIA esimesel hindamisel, miks ei ole taotlusele võimalik hindamiskriteeriumi 5 eest anda ühtegi punkti, kuigi asja materjalidest ei nähtu seda, et algatusgrupp või PRIA oleks seadnud kahtluse alla ülejäänud kulutuste asjakohasuse ja põhjendatuse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 9. detsembri 2020. a otsus asjas nr 3-18-2099, p-d 28-31). Seega sai sõidukiga seonduv mõjutada vaid hindamiskriteeriumitele 1 ja 5 antavat hinnangut. PRIA pädevuses on muuta kohaliku algatusrühma moodustatud paremusjärjestust ja komisjoni hindepunkte.
3-22-1609
15.Haldusasjas nr 3-21-2144 asus Tartu Halduskohus kokkuvõtlikult seisukohale, et kuigi PRIA viitas määruse nr 19 § 23 lg 2 p-le 18 ning leiab, et toetustaotluses kajastatud väikebussi mudel Mercedes-Benz V 300d Avantgarde A2 on olemuslikult M1 kategooria sõiduk ning selle ümberehitamine N kategooria sõidukiks ei ole toetusraha otstarbekas ja säästlik kasutamine, on PRIA ekslikult tuginenud toetustaotluse rahuldamata jätmisel KTKS § 30 lg-le 7, sest vastustaja ei ole kulude abikõlblikkust sisuliselt analüüsinud. KTKS § 30 lg 7 kohaldamise eeldus (toetussumma vähendamine mitteabikõlbulike kulude võrra) ei olnud seega täidetud. PRIA ei analüüsinud, kas toetuse maksmine paremusjärjestuse alusel kujunenud summa ulatuses olnuks võimalik, arvestades toetustaotluse eesmärke. Kohus selgitas, et varasemast kohtupraktikast tulenevalt ei välista tühistamis- ega kohutamisnõude rahuldamist alati ka asjaolu, et toetusvooru raames toetusteks mõeldud raha on jagatud ja otsas.
16.PRIA oli nende seisukohtadega asja uuel läbivaatamisel seotud ja pidi nendest lähtuma. HKMS § 177 lg 1 näeb ette, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Nimetatud säte ei piira kohtuotsuse kohustuslikkust üksnes otsuse resolutsiooniga. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on ära toodud kohtuotsuse põhjendustes. Need on hõlmatud kaebuse alusega HKMS § 177 lg 1 mõttes. Haldusorganil ei ole lubatud ignoreerida kohtu seisukohti asja uuel läbivaatamisel. Vastasel juhul võiks haldusorgan korduvalt teha samu kaalumisvigu. See tooks kaasa juba lahendatud vaidluste kordumise ning võiks lõppkokkuvõttes viia põhiseaduse § 15 lg 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseni (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid asjades nr 3-3-1-14-15 (p 27) ja 3-14-52793 (p 37) ning Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-23-646 (p 13)).
17.Toetustaotluse uuel läbivaatamisel asus PRIA 26. aprilli 2022. a otsuses nr 17-6/22/49 seisukohale, et toetustaotluse rahuldamata jätmise tingib asjaolu, et soetatav sõiduk ei vasta määruse nr 19 § 23 lg 2 p 18 tingimustele ehk ei ole abikõlbulik ning teiseks ei vasta sõiduk ka määruse nr 19 § 25 lg 6 tingimustele ehk tegemist on põhjendamatult kõrge soetushinnaga. Poolte vahel on vaidlus selles, kas ja millises ulatuses on sõiduki soetamisega seonduv kulu abikõlblik.
18.Kohtu hinnangul on PRIA põhjendatult lähtunud varasema kohtulahendi põhjendustest hindamistulemusele ning kohtulahendi põhjendustest lähtuvalt hinnanud peaasjalikult abikõlblikkuse kriteeriumi täitmist. Varasema PRIA otsuse tühistamise tingis halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt see, et PRIA ei hinnanud kulude abikõlbulikkust ning toetuse summa vähendamise otsustamisel ei tuginetud abikõlblikkuse kriteeriumi rikkumisele ning summa suurust ei mõjutanud seega PRIA arvamus kulude abikõlbulikkusele. Halduskohtu hinnangul ei olnud PRIA vaidlustatud otsuses ega vaideotsuse põhjendustes näidanud, et hindepunktide alusel kujunenud toetussummat oleks vähendatud mitteabikõlbulike summade võrra või kas selliseid kulusid on üldse välja selgitatud. Hindamismenetlust ja hindepunktide kujunemist pidas kohus aga õiguspäraseks. Halduskohtu hinnangul ilmnes komisjoni liikmete hinnangutest, et valdavalt on peetud pakkumustes näidatud sõidukit kalliks või luksuslikuks, arvestades selle eesmärki (töötajate ja külmikute vedu, kaubaga laatadel osalemine). Kriteeriumi nr 1 all on kokkuvõtvalt jõutud järeldusele, et sõiduki osas ei täideta tegevussuuna eesmärke ning kriteeriumi 5 puhul, et sõiduki kulu osakaal eelarvest on ebaproportsionaalselt suur ega ole otstarbekohane. Hindajad on märkinud, et turul on saadaval odavamaid otstarbele vastavaid kaubikuid (sh samade tootjate omi, kellelt on võetud pakkumised) ning kaebaja valitud sõiduki ümberehitamise kulu on peetud põhjendamatuks. Halduskohus rõhutas, et kuna sõiduki osakaal taotletavast toetusest on ulatuslik, siis on põhjendatud, et hindajad on sõiduki
3-22-1609 eesmärgipärasusele ka olulisel määral tähelepanu pööranud. Hinnanguid ei saanud pidada ka ebapiisavaks, tendentslikuks või asjakohatuteks ega ka mitte ilmselgelt kehtivate hindamiskriteeriumidega või juhtumi asjaoludega vastuolus olevaks (vt Tartu Halduskohtu
29.detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-21-2144, p-d 26-30). Vastustaja võis seega võtta aluseks hindamiskomisjoni poolt taotlusele antud hindepunktid ja asetuse paremusjärjestuses ning toetuse määramise võimaluse jäägi ulatuses ehk summas 6574,96 eurot, kui kaebaja vastava nõusoleku annab. Seega ei ole PRIA varasema otsusega vastuollu läinud, vaid on uue otsuse tegemisel halduskohtu otsuse põhjendusi järginud.
19.Määruse nr 19 §-s 23 sätestatud kulude abikõlbulikkuse kontroll on hõlmatud KTKS § 28 lg-s 1 sätestatud nõuetekohasuse kontrolliga, mis tähendab nii taotlejale, taotlusele kui ka toetatavale tegevusele kehtestatud nõuete kontrolli. Kulude abikõlbulikkuse kontroll on PRIA pädevuses. PRIA tugineb määruse nr 19 § 23 lg 2 p-le 18 ning leiab, et toetustaotluses kajastatud väikebussi mudel Mercedes-Benz V 300d Avantgarde A2 on olemuslikult M1 kategooria sõiduk ning selle ümberehitamine N kategooria sõidukiks ei ole kooskõlas KTKS § 25 lg-s 6 sätestatud põhimõtetega. Toetustaotluses soetada kavatsetud seadmete ja sõiduki kogusummast moodustas sõiduki hind olulise osa. Seega on sõiduki vastavus abikõlblikkuse kriteeriumitele toetustaotluse lahendamisel määrava tähtsusega.
20.Toetustaotluse esitamisel kehtinud määruse nr 19 § 23 lg 2 p 18 kohaselt on mitteabikõlblik sõiduauto, mootorratta ja sellise N kategooria veoauto, mis on tootja poolt valmistatud enam kui kolme istmekohaga ja mille kaubaruum ei ole eraldatud istmekohtadest püsiva vaheseinaga, ostmise või liisimise kulu. Alates 31. augustist 2018 on määruse nr 19 § 23 lg 2 p 18 sõnastatud nii, et projektitaotluse puhul on mitteabikõlblikud kulud mootorratta, M või N kategooria sõiduki ostmise või liisimise kulu, välja arvatud sellise N kategooria sõiduki ostmise või liisimise kulu, mis on tootja poolt valmistatud kuni kolme istmekohaga ja mille kaubaruum on eraldatud istmekohtadest püsiva vaheseinaga. Määruse nr 19 § 23 lg 2 p 18 uus sõnastus kasutab nn välistusmeetodit ehk üldjuhul ei ole mootorratta, M või N kategooria sõiduki ostmise või liisimise kulu abikõlblik. Abikõlblik on üksnes sellise N kategooria sõiduki ostmise või liisimise kulu, mis on tootja poolt valmistatud kuni kolme istmekohaga ja mille kaubaruum on eraldatud istmekohtadest püsiva vaheseinaga. Oma sisult on sõnastused aga sama sisuga. Vaid erandjuhul on M ja N kategooria sõiduki ostmise ja liisimise kulu abikõlblik. Seda juhul, kui tegemist on tootja poolt valmistatud kuni kolme istmekohaga sõidukiga, mille kaubaruum on eraldatud istmekohtadest püsiva vaheseinaga. Seega, kuigi normi sõnastustust on muudetud, on tegemist sisult kattuva tingimusega. Mõlemal juhul on oluline, et sõiduk oleks kuni kolme istmekohaga ja kaubaruumi eraldava vaheseinaga.
21.Vastustaja on asunud seisukohale, et kui määruse nr 19 § 23 lg 2 p 18 oleks sõnastatud nii, et abikõlblik on sellise N kategooria sõiduki ostmise või liisimise kulu, mis on kuni kolme istmekohaga ja mille kaubaruum on eraldatud istmekohtadest püsiva vaheseinaga, siis oleks võimalik arutleda, kas ümberehitamist võiks lugeda samuti abikõlblikuks ning kas algne tootjapoolne kasutusotstarve omab tähendust. Kohus sellega ei nõustu.
22.Nimetatud abikõlblikuse kriteeriumi sisustamisel on määrav, kuidas mõista sättes kasutatud sõna „tootja“. Kohtule on raskesti mõistetav, milline määruse nr 19 säte keelab sellise sõiduki ostmise, mis on nõuetele vastavaks ümberehitatud ja oma kasutusotstarbelt toetuse eesmärgiga ühtiv. Vastustaja on viidanud määruse nr 42 lisale 5, milles on sätestatud sõidukite kategooriatele vastavuse tingimused. Nimetatud määrus ei sea aga tingimusi, keda lugeda määruse nr 19 mõttes sõiduki tootjaks, sh ümberehitatud sõiduki. Kohtu hinnangul seab vastustaja liiga kitsendava tingimuse lähtuvalt sätte sõnastuses kasutatud fraasist „tootja poolt“. Tootja tähendab toodangu valmistajat, seega saab ka ümberehitatud konkreetse sõiduki
3-22-1609 kategooria tingimustele vastava toodangu müüki pidada abikõlblikuks kuluks. PRIA kitsas tõlgendus viib tulemuseni, et abikõlbulik ei ole ka juba ümberehitatud sõiduk, mis on vastava kategooria mootorsõidukina liiklusregistrisse kantud ja vastab konkreetse kategooria sisulistele tingimustele, sest ümberehitaja ei ole algne sõiduki tootja. Kohtu hinnangul ei ole selline kitsas tõlgendus määruse nr 19 tähenduses põhjendatud. Määruse nr 19 seletuskiri ning § 23 lg 2 p 18 sõnastust muutva määruse eelnõu seletuskiri ei kinnita, et sättes oleks soovitud kitsendada lubatava sõiduki tingimusi nii, et lubatud on soetada üksnes sõiduki algse tootja parameetrile vastavaid sõidukeid ning lubamatu on toetusega soetada ümberehitatud ning vastava sõiduki kategooriale (antud juhul N kategooria sõiduk) vastavat sõidukit. Abikõlblikkuse hindamisel tuleb lähtuda soetamise hetkel sõidukil olevast mootorsõiduki kategooriast, tähtust ei oma see, et see ühtiks sõiduki algvariandi tootja määratud kategooriaga. Kui soetatav sõiduk on liiklusseaduse nõuetele vastav ehk vastab konkreetse mootorsõiduki kategooriale esitatud tingimustele, siis on abikõlbulik ka nõuetekohaselt ümberehitatud sõiduk. Seetõttu ei ole ainult asjaolu, et kaebaja esitatud ühes hinnapakkumises olid kajastatud sõiduk, mis algselt oli toodetud reisijateveoks, kuid mille soetamishinnas oli kajastatud ümberehitamise kulud ning kinnitus, et sõiduk vastab müümise hetkel N kategooria tingimustele ning on määruse nr 19 § 23 lg 2 p-s 18 sätestatud teistele olulistele tingimustele (kuni kolme istmekohaga ja mille kaubaruum on eraldatud istmekohtadest püsiva vaheseinaga) vastav. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja nimetatud sõiduk (Mercedes-Benz V 300d Avantgarde A2 modifitseeritud kujul) ei ole mitteabikõlbulik määruse nr 19 § 23 lg 2 p 18 mõttes.
23.PRIA on põhjendatult viidanud aga määruse nr 19 § 23 lg-le 1, mis näeb ette, et projektitoetuse puhul on abikõlblik § 2 lg-s 2 nimetatud tegevuste elluviimiseks vajalik kulu, mis on mõistlik ja majanduslikult otstarbekas ning on tehtud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artikliga 65, sealhulgas toetuse objekti tähistamise ja Euroopa Liidu osalusele viitamise kulu. Seega on majandusliku otstarbekuse kriteerium abikõlblikkuse hindamisel oluline tingimus ning PRIA on põhjendatult sellest toetustaotluse uuel läbivaatamisel ja kaebaja esitatud hinnapakkumiste analüüsimisel lähtunud. Määruse nr 19 § 25 lg 6 kohaselt ei tohi väljavalitud hinnapakkumus olla põhjendamatult kõrge võrreldes tavaliselt sarnase töö, teenuse või vara eest tasutava hinnaga. Projektitoetuse taotleja ei pea valima odavaimat hinnapakkumust, kui see on objektiivselt põhjendatud. Majandusliku otstarbekuse kriteerium hõlmab seega ka sõiduki soetushinna mõistlikkuse. Toetuse eesmärgiks ei ole võimaldada taotlejal soetada võimalikult kallis sõiduk, vaid sellise sõiduki soetamine peab olema ka majanduslikult piisavalt põhjendatud ning vastavuses planeeritud toetustegevusega. Puudub mõistlik majanduslik põhjendus, miks peaks veoseveoks kasutatava sõiduki puhul taotleja soetama algselt reisijateveoks ettenähtud M kategooria sõiduki, mis ehitatakse ümber N kategooria sõidukiks, kui turul on piisavalt N kategooria sõidukeid, mis on M kategooria ja seejärel N kategooria sõidukiks ümber ehitamise tulemusest oluliselt odavamad. PRIA on otsuses viidanud alternatiivsetele kaubaveoks valmistatud N kategooria sõidukitele, mis olid kaebaja soovitud sõidukitest 10 000 – 25 000 eurot odavamad. Majanduslikult otstarbekas ei ole ümberehitamisega seoses suurenevad kulud ja seeläbi sõiduki maksumuse suurenemine olukorras, kus sõidukite soetusturul on piisavalt kaubaveoks kohandatud sõidukeid, mis on sarnase kvaliteedi ning sihtotstarbega. Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, mis tingimused õigustavad üle 50 000 euro maksva sõiduki soetamist ja selle eelnevat ümberehitamist olukorras, kus sõidukite müügiturul oli oluliselt odavamaid ja kvaliteedilt võrdväärseid sõidukeid. Lisaks tuleb silmas pidada, et erinevalt ühes hinnapakkumises kajastatud Mercedes-Benz V 300d Avantgarde A2 sõidukist modifitseeritud kujul ei vastanud teistes hinnapakkumistes märgitud sõidukid ka § 23 lg 2 p 18 sisulistele tingimustele (sõiduk, milles on kuni kolm istmekohta ja mille kaubaruum on eraldatud istmekohtadest püsiva vaheseinaga). Kohus nõustub PRIA-ga, et sõiduki soetuskulud olid PRIA-le esitatud hinnapakkumistes ülemäära kõrged ning kaebaja ei suutnud veenvalt
3-22-1609 põhjendada, miks on planeeritud eesmärgi täitmiseks vajalik soetada just sedavõrd kallis sõiduk. Kohus nõustub PRIA otsuses, vaideotsuses ja vastuses kaebusele esitatud põhjendustega selles osas, järgib neid ja ei pea vajalikuks neid kohtuotsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). PRIA on otsuses ja vaideotsuses esitanud veenvad ja asjakohased näited alternatiivsetest sõidukitest, mis on oluliselt odavamad kaebaja toetustaotluses viidatud sõidukitest ning mis eelda sõiduki ümberehitamist ja sellega paratamatult kaasnevate kulude kandmist. PRIA on otsuses veenvalt põhjendanud, miks on seetõttu kaebaja poolt soetada kavatsetud sõiduki hind liiga kõrge ega ühti määruse nr 19 § 23 lg-s 1 ja § 25 lg-s 6 sätestatud tingimustega (tegevuse elluviimiseks vajalik kulu on mõistlik ja majanduslikult otstarbekas ning hinnapakkumus ei tohi olla põhjendamatult kõrge). PRIA-l oli toetustaotluse uuel läbivaatamisel pädevus hinnata soetada kavatsetud sõiduki vastavust abikõlblikkuse kriteeriumitele, sh hinnata hinnapakkumistes kajastatud soetatava vara hinna vastavust määruse nr 19 tingimustele. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et PRIA hinnang on meelevaldne. Vastustaja on vaidlustatud otsuses toonud piisavalt näiteid sarnase kvaliteedi ja omadustega sõidukitest, mille hind on kaebaja esitatud hinnapakkumises kajastatud sõidukite hindadest oluliselt odavam ning selgitanud, et kaubaveoks mõeldud sõidukid on reisijate veoks mõeldud mudelitest üldjuhul oluliselt soodsamad. Kohus nõustab PRIA-ga ka selles, et kuna uusi sõidukeid valmistatakse mitmete tootjate poolt originaalvarustuses abikõlblikkuse tingimustele vastavatena, ei ole majanduslikult põhjendatud algselt nõuetele mittevastava sõiduki ümberehitamine toetuse abil.
24.PRIA on samuti õigesti lähtunud sellest, et arvestades paremusjärjestust ning jagamata toetussumma suurust, oli kaebajal õigus saada toetust jäägi ulatuses ehk kuni 6574,96 eurot. KTKS § 30 lg-st 7 tuleneb, et kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, peab hindamiskomisjon ning ka PRIA hindama taotlust tervikuna koos kõikide kuludega ning neil ei ole alust ilma taotleja nõusolekuta arvata mitteabikõlblikke kulusid projektist välja. Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa vähendamisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Sellest tulenevalt tuli hinnata kaebaja projekti taotluses algselt esitatud ulatuses ning tervikuna, st seadmete ja sõiduki osas. Võrtsukala OÜ ei andnud algatusrühmale ega PRIA-le nõusolekut nimetatud summas (6574,96 eurot) toetuse määramiseks ega kinnitanud projekti elluviimist osalise rahastamise korral. Kuna toetustaotlus sisaldas osaliselt (ülemäära kõrge hind) abikõlblikkuse kriteeriumile mittevastavaid kulusid ning kaebaja ei andnud nõusolekut mitteabikõlblike kulude osas toetussumma vähendamiseks, siis ei olnud kaebaja toetustaotluse rahuldamata jätmine KTKS § 30 lg 7 alusel õigusvastane. Kohus ei pea seetõttu eraldi vajalikuks analüüsida, kas toetustaotluse rahuldamata jätmise aluseks saanuks olla ka KTKS § 30 lg 8.
25.Eelnevast tulenevalt ei ole PRIA 26. aprilli 2022. a otsuse nr 17-6/22/49 tühistamiseks alust. Kuna vaidlustatud PRIA otsus on õiguspärane, ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks. Seega jätab kohus Võrtsukala OÜ kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.