X kaebus Viru Vangla 16.03.2023.a käskkirja nr 323/1-2/128 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Ülo Anijalg
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
3.Jätta kaebaja vastuväited kohtuasjade liitmata jätmisele, asja arutamise uuendamisele, tõendite asja juurde võtmisele ja tõendile juurdepääsu piiramisele rahuldamata.
5.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 25.06.2024. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Viru Vangla kohaldas 16.03.2023.a käskkirjaga nr 3-23/1-2/128 (dtl 113-114, edaspidi vaidlustatud käskkiri) kaebaja X (varasem perekonnanimi Z) suhtes alates 16.03.2023 täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise (s.o spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise) keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Käskkirja andmise tingis asjaolu, et kaebaja ja teise kinnipeetava vahel tekkis 15.03.2023 kella 14.55 paiku osakonna päevaruumis füüsiline konflikt. Kinnipeetav D. Pronin lõi kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja kaebaja omavahel
kaklema. Ametnikud lõpetasid kinnipeetavate vahelise kakluse ja suunasid kinnipeetavad kambritesse. Vaidlustatud käskkirja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: - täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse edasiste võimalike konfliktide ja õigusrikkumiste ärahoidmiseks. S.h põhjusel, et kaebaja võib sarnase käitumisega mõjutada teisi kinnipeetavaid samalaadsetele rikkumistele; - tuvastatud intsidendiga näitas kaebaja, et ta on võimeline kasutama ja kasutab vägivalda teiste isikute suhtes. Teiste isikute suhtes vägivalla kasutamine on raske, vangla julgeolekut ohustav rikkumine; - kuigi ettekande kohaselt ei olnud kaebaja see, kes oleks alustanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamist, kasutas ta siiski vägivalda kakluse käigus, tehes samuti lööke kaaskinnipeetava suhtes; - kaebajat ei heidutanud see, et vahetus läheduses viibis vanglateenistuse ametnik; - kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele – risk vanglas; - kaebaja on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on teda ka süüdi mõistetud; - ka üldiselt on kaebaja kuriteod olnud vägivaldse iseloomuga; - kohaldatud abinõud on valitud eesmärgil välistada kaebaja kokkupuude vanglas viibivate isikutega ja vältida võimalikke konflikte. - käesoleval hetkel tegeleb vastustaja juhtunu täpsemate asjaolude väljaselgitamisega ning menetluslik seisukoht on kujundamise faasis. Vastustaja andis kaebajale enne haldusakti andmist võimaluse vastuväidete esitamiseks. Kaebaja loobus seisukoha esitamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati käskkirja nr 3-23/1-2/141 alusel alates 27.03.2023 (dtl 126). Vastustaja andis 22.04.2024 õiendi vaidlustatud käskkirja täpsustamiseks (dtl 169). Õige on väita, et kaebaja on kasutanud vangistuses viibides vähemalt neljal korral vägivalda kaaskinnipeetavate suhtes, millest on vähemalt 3 korral süüdi mõistetud. Neljanda juhtumi osas lõpetati kriminaalmenetlus karistuse ebaotstarbekuse tõttu.
2.Kaebaja esitas 17.03.2023 vaide, milles ta taotles vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamist. Kaebaja tugines esiteks sellele, et rikutud on tema ärakuulamise nõuet ning teiseks sellele, et käskkirja andmisel ei ole õigesti ja piisavalt välja selgitatud asjaolusid.
3.Vastustaja Viru Vangla jättis 17.04.2023.a vaideotsusega nr 6-12/121-2 (dtl 115-116) vaide rahuldamata. Vastustaja põhjendas, et vahetult pärast 15.03.2023.a kaklust lukustati üksuse juhi käskkirjaga nr 1-4/195-1 kõik V8 läänepoolsete elukambrite uksed. Järgmisel päeval, 16.03.2023 koostati mõlemale kakluses osalenud kinnipeetavale julgeolekuabinõude käskkiri, et uurida välja täpsemad asjaolud ja avada teised V8 osakonna kinnipeetavad. Kaebajale anti võimalus vastuväidete esitamiseks ning selgitati, millega seoses vastuväiteid esitada. Õige ei ole kaebaja väide, et üksi ametnik ei reageerinud sündmusele, sest osakonnas viibinud ametnik lahutas kakluse 4 sekundit pärast sündmuse algust.
4.Kaebaja esitas 01.05.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kohus võttis kaebuse menetlusse vaidlustatud käskkirja tühistamise nõudes. Kaebaja esitas kokkuvõtvalt järgmised seisukohad. 15.03.2023.a juhtum oli füüsiline rünne kaebaja vastu, milles kaebaja oli sunnitud pärast mitut teda tabanud lööki kasutama enesekaitset. Läheduses viibinud ametnikud juhtumisse ei sekkunud. Kaebuse esitamise seisuga on D. Pronini suhtes algatatud kriminaalasi ja kaebaja on üle kuulatud kannatanuna. Kaebajat on valesti süüdistatud ründes ja ohtlikkuses, ta oli 15.03.2023.a juhtumis kannatanu. Kui käskkiri oleks antud põhjendusega, et tagada kaebaja tervise ja elu kaitse, siis poleks ka vaidlust, kuid vastustaja otsustas hakata kaebajat mustama oma järjekordse õigusvastase käskkirjaga. Kaebaja ei ole ohtlik. Viibimine V8 osakonnas on ohtlik kaebaja tervisele ja elule. Kaebaja on sellest vanglaametnikele korduvalt rääkinud. 19.07.2022 toimus V8 osakonnas juhtum ja kaebaja paigutati 26.07.2022 V7 osakonda. Sellele vaatamata paigutati kaebaja 21.02.2023 uuesti V8 osakonda. Faktiväited, et kaebajat on vangistuses neli korda süüdi mõistetud kinnipeetava ründamise eest ja kaebaja on riskihindamise kohaselt kõrgohtlik vangidele, on valed. Kaebaja on süüdi mõistetud ainult 22.03.2010.a kohtuotsusega. Lisaks ei oma tähtsust, mis on toimunud minevikus. Vangla riskihindamisi ei saa arvestada, kuna nendest pole võimalik aru saada, kuidas neid tehakse ja saadakse. 16.03.2023 tuli kaebaja juurde valvur A. Jaani ja küsis, kas kaebaja esitab seisukoha seoses kavatsusega kohandada tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Käskkirja sisu ei osanud valvur selgitada. Valvur ütles, et käskkiri on juba valmis. Samal päeval tutvustati kaebajale vaidlustatud käskkirja. Kaebaja ei saanud arvamust esitada, kuna ta ei teadnud, millise sisuga haldusakt on kavas anda. Õiguspärane ei ole olukord, kus käskkiri on ärakuulamise ajal juba valmis. Eeltoodu tähendab, et vastustaja ei ole asjaolusid piisavalt välja selgitanud ning vastustaja põhjendused on lubamatud, asjakohatud, sobimatud ja ei vasta tegelikkusele.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjenduste juurde. Vaatamata asjaolule, et kaebaja ei olnud konfliktis osapool, kes sooritas esimese löögi, ei tähenda see, et vangla peaks jätma reageerimata tekkinud olukorrale või kiitma heaks füüsilises konfliktis osalemist. Kaebaja ei jäänud passiivseks ning sooritas samuti lööke. Vastustaja rõhutab, et käskkirjaga ei tunnistatud kedagi toimunus süüdlaseks. Vastustaja selgitas vastusena kohtu küsimusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati faktilise olukorra pinnalt, kus kinnipeetavate vahel toimus esmalt kõrgendatud hääletoonil verbaalne konflikt, see kasvas üle füüsiliseks konfliktiks ja mõlemad kinnipeetavad sooritasid üksteise suunas lööke. Kinnipeetavad ei lõpetanud konflikti iseseisvalt, vaid alles vanglaametnike sekkumisel. Arvestades ka kaebaja varasemat käitumist vangistuses laiemalt, esines põhjendatud kahtlus, et konfliktis osapoolteks olnud kinnipeetavate, sh kaebaja, eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine tõenäoline. 27.03.2023 ei olnud kakluses osalenud kinnipeetavate käitumine enam agressiivne ja mõlemad osapooled olid üksteisest isoleeritud, seetõttu langes julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ära. Kaebaja kinnitas, et valvur käis tema juures ja andis talle võimaluse seisukoha esitamiseks seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Seega on kaebaja saanud võimaluse seisukoha esitamiseks. Kaebaja suhtes on korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeoleku-
abinõusid, mistõttu ei olnud olukord kaebajale uudne. Usutav ei ole kaebaja väide, et talle jäi arusaamatuks, mille kohta ta seisukohta esitama peab. Kohtu seisukoht
6.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2 alusel on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine. Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele. Vanglal tuleb arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kinnipeetava vabaduste täiendava piiramisega (Riigikohtu lahendid 3-3-1-88-14, 3-3-1-33-10, 3-3-1-63-09).
7.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sisaldab endas nii kaalutlus- kui ka hindamisotsust. Hindamisotsused on kaebaja ohtlikkuse hindamine ja tulevikus tekkida võiva ohu prognoosimine. Kaalutlusotsuse tegi vastustaja selle kohta, kas ja milliseid täiendavaid julgeolekuabinõusid nendest hinnangutest lähtudes kohaldada. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Hindamisotsuse kohta on Riigikohus selgitanud, et kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel. Hindamisotsusega on tegemist, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel. Hindamisotsuste puhul ei ole kohus seotud HKMS § 158 lg 3 sätestatud piirangutega ning hindamisotsuse kontrolli ulatus sõltub suurel määral hinnangu sisust ja mõjust (Riigikohtu otsus asjas 3-20-1198 p 13-14, 3-20-2474 p 20 jt).
8.Vaidlustatud käskkirja põhjal kohaldas vastustaja täiendavaid julgeolekuabinõusid edasiste õiguserikkumiste ärahoidmiseks. Vaidlustatud käskkirja põhjendustest tuleneb, et võimalik tulevikus aset leidev õiguserikkumine seisneb võimaluses, et sarnane olukord kordub ning kaebaja kasutab selle raames vägivalda teise kinnipeetava suhtes.
9.Vastustaja on vaidlustatud käskkirja andmisel aluseks võtnud järgmised faktiväited:
1) kaebaja ja kinnipeetav D. Pronini vahel tekkis 15.03.2023 osakonna päevaruumis füüsiline konflikt. D. Pronin lõi kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja kaebaja omavahel kaklema. Käesolevas asjas puutub juhtum asjasse sedavõrd, et füüsiline konflikt leidis aset ja seda alustas D. Pronin; 2) konflikti ajal viibis läheduses vanglateenistuse ametnik; 3) kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas); 4) kaebaja on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on teda ka süüdi mõistetud; 5) kuriteod, mille eest kaebaja karistust kannab, on olnud vägivaldse iseloomuga. Faktiväidetes 1 ja 2 poolte vahel vaidlust ei ole. Faktiväitele 5 ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud.
10.Kaebaja seadis kahtluse alla faktiväite, et kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas). Kohtu hinnangul on see väide tõendatud kohtule esitatud riskihindamise ankeediga. Sellest nähtub, et - vastustaja on hinnanud kaebaja kõrgohtlikuks vangidele (risk vanglas); - oht seisneb vägivalla kasutamises (nii vaimne kui füüsiline vägivald). Ohtu suurendavad tegurid on konflikti tekkimine ja enesevalitsuse kaotamine; - kõrgohtlik on nelja-astmelisel skaalal kolmas aste. Ohtlikkuse tasemed on väheohtlik ohtlik - kõrgohtlik - üliohtlik; - vastustaja on hinnangu aluseks olevate faktiliste asjaoludena viidanud otsuse punktis 13 nimetatud kohtulahendites toodud asjaoludele. Kohus tugineb riskihindamise ankeedile asja lahendamisel sedavõrd, et selline hinnang kaebaja ohtlikkusele on faktiliselt antud. Vaidlus riskihinnangu põhjendatuse üle langeb kokku otsuse punktis 13-15 käsitletuga.
11.Kaebaja väitel ei ole riskihindamise ankeet tõendina usaldusväärne, kuna riskihindamise metoodika ei ole arusaadav ja kontrollitav. Samuti leidis kaebaja, et riskihindamise ankeet ei ole asjasse puutuv tõend. Kohtu hinnangul on ankeet asjasse puutuv juba üksi sellepärast, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas sellele tuginenud. Riskihindamise metoodika arusaadavus või kontrollitavus ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, kuna kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui vangla tugineb vaidluses riskihinnangule, siis tuleb riskihinnangut vastavas kohtuasjas põhjendada ja kohus saab seda põhjendust hinnata. Kohus teeb seda otsuse punktides 13-16.
12.Kaebaja seadis kahtluse alla ka faktiväite, et ta on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda. Kohus alustuseks täpsustab, et vaidlustatud käskkirjas vastustaja ei väida, et kaebaja on neljal korral toime pannud kuriteo, mis seisneb kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamises, või neljal korral sellise teo eest süüdi mõistetud. Vaidlustatud käskkirja sõnastus on järgmine: „ ... on kaaskinnipeetavate suhtes kasutanud vägivalda, viibides vangistuses, kokku 4-l korral, mille eest on teda ka süüdi mõistetud“. Keskmise mõistliku isiku jaoks tähendab selline sõnastus, et kaebaja on neljal korral kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda ja mõnedel juhtudel on sellele järgnenud süüdimõistmine.
Kohus nõustub sellega, et kui viidatakse isiku süüdimõistmisele, tema sooritatud kuritegudele vms, siis peab seda tegema korrektselt. Kaebaja juhtis tähelepanu sellele, et vaidlustatud käskkirjas kasutatud sõnastus on ebamäärane, ja vastustaja parandas seda õiendis.
13.Väide, et kaebaja on vangistuses neljal korral kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, on tõendatud järgmiste kohtulahenditega.
13.1.Tallinna Linnakohtu 05.10.1995.a otsus (dtl 254-260, 263-268). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega C) ette heidetav tegu hõlmas vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes 15-20.04.1994 (kriminaalkoodeksi § 751).
13.2.Harju Maakohtu 27.05.1998.a otsus (dtl 269-275). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega C) ette heidetav tegu hõlmas vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes 22.07.1997. Maakohtu otsuses kvalifitseeriti tegu kriminaalkoodeksi § 142 lg 3 p 1 järgi. Kohtuotsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tehtud muudatustega ning tegu kvalifitseeriti ümber kriminaalkoodeksi § 108 järgi.
13.3.Tartu Maakohtu 22.03.2010.a otsus kohtuasjas 1-08-12376 (dtl 276-279). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega Z) ette heidetav tegu oli vägivalla kasutamine kaaskinnipeetava suhtes 12.08.2007 (karistusseadustiku § 121).
13.4.Viru Maakohtu 28.11.2013.a määrus kohtuasjas 1-12-6315 (dtl 281-284). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega Z) ette heidetav tegu oli vägivalla kasutamine kaaskinnipeetava suhtes 11.02.2012 (karistusseadustiku § 121). Kohus lõpetas kriminaalmenetluse, kuna mõistetav karistus tuleks liita kaebajale juba määratud karistusega, milleks on eluaegne vangistus. Tegemist on asjakohaste tõenditega, kuna nendest nähtuvad faktilised asjaolud, millele vastustaja tugineb ohu hindamisel ja prognoosimisel.
14.See, et kaebaja on vangistuses kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, ei võrdu väitega, et kaebaja on toime pannud kuriteo või -teod. Kinnipeetava ohtlikkuse hindamisel võib tugineda kõigile kinnipeetavat iseloomustavatele ja ohu prognoosimisele kaasa aitavatele asjaoludele. Oluline on see, kas saab väita, et kinnipeetav sooritas mingi teo või käitus mingil viisil, mitte see, kas vastav faktiline asjaolu on kindlaks tehtud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse raames või mõnes muus menetluses (näiteks süüteo- või distsiplinaarmenetluses). Otsuse punktis 13.1 – 13.3 nimetatud otsused on süüdimõistvad kohtuotsused, mis ühtlasi tõendavad, et kaebaja pani toime vastava teo. Ka otsuse punktis 13.4 nimetatud kohtuasjas lähtus kohus sellest, et kaebajale ette heidetav tegu (lõi kaaskinnipeetavat kääride teraga korduvalt keha vasaku külje piirkonda) leidis aset. Seda asjaolu on tõendatuks peetud ka muudes kohtumenetluses (vt otsuse punkti 16). Põhjendatud on tugineda kinnipeetavat iseloomustavatele andmetele tervikuna, s.h tegudele, mis on toimunud minevikus. Vastupidi, vale oleks tugineda kontekstist välja rebituna üksnes teole, mis oli vastava haldusmenetluse algatamise ajendiks. Olulise tähtsusega ohu prognoosimisel on see, kas tegemist on üksikjuhtumiga, aeg-ajalt korduva olukorraga, väljakujunenud käitumisviisiga vms.
15.Seda, et kaebajat iseloomustavad teod on toimunud minevikus, saaks arvestada, kui asjaolud kogumis näitaksid, et sellised teod ei ole hiljem kordunud. Kuid otsuse punktis 13 toodud andmed näitavad, et kaebaja puhul võib vastavatele tegudele järgneda pikk ajavahemik, mille jooksul selliseid tegusid ei toimu. Praegu on veel ennatlik öelda, et otsuse
punktis 13 toodud tegudest on möödas sedavõrd pikk aeg, et nendele ei ole kaebaja ohtlikkuse hindamisel kohane tugineda.
16.Kaebaja ohtlikkuse hindamist käsitleti ka kohtuasjas 3-21-939, mille lõpplahendiks on Riigikohtu 30.04.2024.a otsus (dtl 286-296). Tegemist oli hüvitamiskaebusega. Kaebuse aluseks oli muuhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja saatmisel vanglavälise tervishoiuteenuste osutaja juurde aastatel 2019-2021, mille põhjendamisel vastustaja tugines kaebaja ohtlikkusele antud hinnangule. Kaebaja leidis selles vaidluses, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud faktiliste asjaoludega ja vangla riskihinnangule ei saa tugineda (otsuse p 5.3). Riigikohus leidis, et vangla on igakülgselt põhjendanud kaebaja suhtes koostatud riskihinnangu paikapidavust. Kaebaja arvamus, et tema kõrgohtlikkus pole faktiliste asjaoludega põhjendatud, ei pea paika. Kaebaja kuriteod, ka vanglas toime pandud, näitavad, et ta on vägivaldne ja ohtlik kinnipeetav. 2012. a ründas ta kaaskinnipeetavat kääridega ning on ka hiljem käitunud agressiivselt ja vägivaldselt nii kaaskinnipeetavate kui ka vanglaametnikega. Kaebajat kirjeldatakse kui äärmiselt impulsiivset isikut, kes reageerib kohe ja agressiivselt talle mittemeelepärastele otsustele (otsuse p 22).
17.Vahekokkuvõttena leiab kohus, et asjaolud, millele vastustaja vaidlustatud käskkirjas tugines, on asjakohased ja tõendatud ning vastustaja hinnang, et kaebaja on vangistuses kõrgohtlik teistele kinnipeetavatele, on põhjendatud.
18.Kohus avaldas 08.04.2024.a määruses oma arusaama, et vastustaja soovis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ära hoida olukorda, kus kaebajal tekib verbaalne konflikt teise kinnipeetavaga, teine kinnipeetav kasutab kaebaja suhtes füüsilist vägivalda ja kaebaja vastab sellele vägivallaga. Vastustaja täpsustas, et konfliktis osapoolteks olnud kinnipeetavate, s.h kaebaja eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine olnud tõenäoline. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ohu tõrjumisele suunatud meede. Oht seisnes selles, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vahel võib tekkida veel mõni konflikt, mis võib viia füüsilise vägivalla kasutamiseni. Ka kaebaja pidas kaebuses võimalikuks, et tal võib teiste samas osakonnas paiknevate kinnipeetavatega tekkida konflikte. 15.03.2023.a juhtum näitas, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vaheline konflikt võib eskaleeruda füüsiliseks konfliktiks ning kaebaja ei kasuta tema ründamise korral rahumeelseid lahendusi füüsilise konflikti vältimiseks. On tõsi, et 15.03.2023.a füüsilist konflikti ei alustanud kaebaja. Vastustaja ei olegi seda väitnud. Vastustaja on tuginenud sellele, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse füüsilise vägivallaga. Kaebajal oli muid võimalusi peale vägivalla kasutamise, näiteks oleks kaebaja saanud liikuda eemale teda rünnanud kinnipeetavast, liikuda läheduses viibinud vanglaametniku taha või pöörduda vanglaametniku poole abi saamiseks. Kohus andis 08.04.2024.a määruses kaebajale võimaluse põhjendada, miks ei saanud ta neid võimalusi kasutada, kuid kaebaja seda ei teinud. Seda, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse vägivallaga, ei ole praegusel juhul kaebajale süüks pandud, s.h ei ole kohtu teada kaebaja suhtes algatatud süüteo- või distsiplinaarmenetlust. Kuid see ei tähenda, et kaebaja osavõtul ei saa tekkida ohtlik olukord. Kohus leiab, et kõiki vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid kogumina arvestades esines põhjendatud kahtlus, et sarnase juhtumi kordumist võib pidada tõenäoliseks. Vastustaja ei ole eksinud kaalutlusõiguse teostamisel, kui ta leidis, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestis suhteliselt lühikest aega, 16.-
27.03.2023 ehk 11 päeva. Sellise kestusega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vaidlustatud käskkirjas toodud põhjendustel on kohtu hinnangul proportsionaalne.
19.Kaebaja väitis tema ärakuulamise kohustuse rikkumist. Rikkumine seisneb selles, et kaebajale küll teatati võimalusest esitada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise suhtes oma seisukoht, kuid kaebaja väitel ei olnud kavandatava käskkirja sisu talle piisavalt arusaadav selleks, et seisukoht esitada. Kohus möönab, et olukorras, kus kaebajat rünnati ja ta vastas sellele, võis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kavatsus olla kaebaja jaoks uudne ja arusaamatu. Vastustaja on välja toonud mitu juhtumit, kus kaebaja ründas kaaskinnipeetavat, kuid ei ole välja toonud vastupidiseid olukordi. On võimalik, et kavandatavat haldusakti oleks tulnud kaebajale täpsemalt tutvustada. Samas riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 ütleb, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seda saab hinnata vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja põhjenduste alusel. Kohtule ei nähtu vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja seisukohtadest, et kaebajale kavandatava käskkirja põhjalikumal tutvustamisel oleks kaebaja tõenäoliselt esitanud seisukoha või vastuväited, mis oleks muutnud asja otsustamist.
20.Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud, taotlused, selgitused
21.Kaebaja esitas kaebuses taotluse kuulutada kohtuistung kinniseks. See taotlus ei vaja lahendamist, kuna asjas istungit ei toimund. Kuivõrd kaebaja esitas selle taotluse muuhulgas oma eraelu kaitsmise eesmärgil, siis asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.
22.Kohus jättis 08.04.2024.a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kohtuasjade liitmiseks. Kaebaja esitas sellele vastuväite. Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus põhjendas määruses, miks asjade liitmine ei aita kaasa kummagi kohtuasja kiiremale või lihtsamale lahendamisele. Kohus jääb nende põhjenduste juurde.
23.Kohus uuendas 08.05.2024.a määrusega asja arutamise ja võttis asja juurde täiendavad tõendid. Kohus ühtlasi kuulutas menetluse riskihindamise ankeedi osas kinniseks, piiras kaebaja õigust tutvuda riskihindamise ankeediga ja saada selle ärakirju. Kaebaja esitas eeltoodule vastuväite. Kaebaja leidis, et kohus võttis asja juurde vangla poolt viidatud asjakohatud ja asjasse mittepuutuvad otsused. Kaebaja ei nõustu menetluse kinniseks kuulutamise ja juurdepääsu piiramise põhjendustega. Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus selgitas eespool, miks on tegemist asjakohaste tõenditega. Kaebaja väitis oma 22.04.2024.a avalduses järgmist: „Vangla on esitanud 22.04.2024.a seisukoha milles väidab, et kaebajat on süüdi mõistetud vähemalt 4 korral kaaskinnipeetavate ründamise eest. Selline vangla väide on vale ning vangla üritab oma valedega kohut eksitada. Arvestades eeltoodut kaebaja palub kohut vanglat kohustada esitama oma väiteid kinnitavad otsused“. Seega on kohtuotsused asja juurde võetud kaebaja taotlusel.
Uute tõendite asja juurde võtmise korral on asja arutamise uuendamine paratamatu (HKMS § 130 p 2). Kohus ei käsitle kaebaja vastuväiteid sellele, et kohus piiras kaebaja juurdepääsu riskihindamise ankeedile. Kaebaja on esitanud halduskohtu sellekohase otsustuse peale määruskaebuse ning kaebaja väidete põhjendatust hindab ringkonnakohus. Sel juhul ei saa halduskohus sama küsimust lahendada vastuväitena.
24.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
25.Kohus vabastas kaebaja 07.12.2023.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub reaalne nõue või kulu, mille üle otsustada. Riigilõivu küsimust ei ole vaja käsitleda otsuse resolutsioonis. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.