Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 12. märts 2026, Tartu 3-23-1185
Haldusasi
X.X.-i kaebus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 23. jaanuari 2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. jaanuari 2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja vastuväide läbi vaatamata.
3.Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud täiendav tõend.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13. aprill 2026).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav X.X. osales 15. märtsil 2023 kakluses teise kinnipeetavaga. Sellega seoses kohaldati Viru Vangla 16. märtsi 2023. a käskkirjaga tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 27. märtsi 2023. a käskkirjaga.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt piirati tema õigusi õigusvastaselt, sest kaebaja ei olnud ise ründajaks. Seda tõendab asjaolu, et ründaja suhtes algatati kriminaalasi, kus kaebaja oli kannatanu staatuses. Samuti nõudis kaebaja kahju selle eest, et ta paigutati 15. märtsil 2023 vangla päevaruumis kokku koos kinnipeetavaga, kes teda ründas. Ründe tagajärjel tekkis kaebajal tervisekahju.
3.Tartu Halduskohtu 23. jaanuari 2025. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt toimus 15. märtsil 2023 vangla eluosakonna päevaruumis X.X.-i ja tema kaaskinnipeetava vahel sõnaline konflikt, mille järel lõi kaaskinnipeetav X.X.-i näo piirkonda. Seejärel hakkasid kinnipeetavad omavahel kaklema, mille käigus lõid nad üksteist nii käte kui jalgadega. Kaebaja väitel oli tema poolt tegemist hädakaitsega. Kohus leidis, et kaebaja vastuse osas ei jäänud konflikt hädakaitse piiridesse. Käskkirjas kirjeldatu, mille kohaselt pärast kaaskinnipeetava poolt kaebaja löömist näo piirkonda hakkasid kinnipeetavad omavahel kaklema, löödi nii käte kui jalgadega, tähendas kohtu hinnangul seda, et kaebaja käitumine väljus ilmselgelt hädakaitse piiridest, kuna tema tegu saab kvalifitseerida vasturünnakuks kaaskinnipeetava vastu.
3.2.Isegi kui kaebaja ei oleks ületanud hädakaitse piire, oleks vastustaja saanud kasutada tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ennetav meede õigushüve kahjustuse vältimiseks ning nende kohaldamisel ei oma tähtsust, kas isiku käitumine, kelle suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati, oli õigusvastane või õiguspärane.
3.3.Vangla on õigesti kvalifitseerinud kaebaja vasturünnaku vangla julgeolekut ohustavaks käitumiseks. Kaebaja näitas enda käitumisega selgelt agressiooni ja ületas hädakaitse piire, kuna ei tõrjunud kestvat rünnakut, vaid asus vasturünnakule. Kohtu hinnangul oli see piisav, et pidada kaebaja käitumist vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 järgi ohtlikuks teistele kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule. Vangla on õigesti võtnud arvesse seda, et kaebaja on tunnistatud kõrgohtlikuks kinnipeetavaks, kes on ise kasutanud teiste kinnipeetavate suhtes vägivalda. Vangla ei saanud olla kindel, et tekkinud konflikt oleks ammendunud vanglaametnike sekkumisega ja ei jätkuks uute osapooltega.
3.4.Seega oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes õiguspärane.
3.5.Seoses kaebaja hüvitisenõudega selle eest, et ta paigutati kokku teda rünnanud kaaskinnipeetava ühte osakonda, ei näinud kohus samuti alust kaebuse rahuldamiseks. Vangla kinnitas, et tal puudus teave võimaliku rünnaku või konfliktolukorra kohta. Kohus ei pidanud tõendatuks kaebaja väidet, et ta pandi ühte osakonda teda rünnanud kaaskinnipeetavaga kättemaksuks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada senises menetluses juba esitatud seisukohti arvestades. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole asja lahendanud kohtunik erapooletu. Uue tõendina esitas kaebaja Viru Ringkonnaprokuratuuri määruse, millega lõpetati kriminaalmenetlus vaidlusaluse intsidendiga seoses vahendusemenetluses ning kus kaebajat nimetati kannatanuks. Samuti esitas kaebaja apellatsioonimenetluses vastuväite kohtu tegevusele.
5.Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta varasemas menetluses juba esitatud põhjendustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja üle on juba toimunud kohtuvaidlus asjas nr 3-23-635, kus kaebaja oli esitanud selle käskkirja suhtes
tühistamisnõude. Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2025. a otsusega haldusasjas nr 3-23-635 jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning muutmata halduskohtu otsus, millega kaebus oli rahuldamata jäetud. Selles otsus märkis ringkonnakohus muuhulgas: „Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes seetõttu, et vaatamata asjaolule, et ta ei rünnanud esimesena, osutas ta siiski vastupanu ning sooritas ka ise lööke teise kinnipeetava suunas ehk astus aktiivselt kaklusesse. Praeguses haldusasjas esitas Viru Vangla juba kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse menetlemisel vaidluse aluseks oleva 15.03.2023. a sündmuse kohta tõendina videosalvestise, mis kinnitab 16.03.2023. a käskkirja aluseks olevas ettekandes toodud sündmuse kirjeldust, mille kohaselt algas kinnipeetavate vaheline füüsiline konflikt omavahelisest verbaalsest suhtlusest, D. Pronin ründas tõepoolest esimesena kaebajat, kuid ka kaebaja ei jäänud passiivseks ega üritanud konflikti muul viisil lõpetada, kuigi sealsamas oli ka valvur, vaid lõi D. Proninit vastu vähemalt ühe korra. Salvestiselt nähtub ka see, et antud olukord lõppes alles ametniku sekkumisega ja kumbki konflikti osapoolest ei taandunud vabatahtlikult.“ (otsuse p 10.2).
8.Seega on kaebaja väidet selle kohta, et ta ei rünnanud esimesena ning teostas reaktsioonina rünnakule üksnes hädakaitset, kohtumenetluses juba hinnatud. Riigikohtu 16. detsembri 2025. a määrusega jäeti kaebaja kassatsioonkaebus viidatud asjas menetlusse võtmata. Ringkonnakohus ei näe alust kohtumenetluses juba hinnatud seisukohtade ümberhindamiseks käesolevas asjas ja loeb kaebaja väited hädakaitse teostamisest põhjendamatuks.
9.Kuna kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane, on riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tulenevalt täitmata kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks olev haldusorgani tegevuse õigusvastasuse nõue. Hüvitisenõue on seega põhjendatult rahuldamata jäetud.
10.Kaebaja väide, et ta paigutati osakonda, kus rünnak toimus, vangla poolt teadlikult või kättemaksuks, ei vasta tõele. Vangla on selgitanud, et vanglale ei olnud teada, et selles eluosakonnas võiks kaebaja sattuda füüsilisse konflikti kaaskinnipeetavaga, kes teda ründas, kuna varasemalt ei olnud neil konflikte olnud (dtl 233). Seega ei ole vangla vastutav kaebajale kaaskinnipeetava poolt toime pandud rünnaku eest. Kaebajal on õigus nõuda nii väidetavat tervisekahju kui hüvitist muude kannatuste eest, mis ründega kaasnesid, teda rünnanud kaaskinnipeetavalt. Ringkonnakohus märgib ka, et vangla kinnitusel puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kaebaja sai ründe tagajärjel vigastusi (dtl 125).
11.Alusetu on ka kaebaja väide, et vanglaametnikud ei sekkunud konflikti ning lasid sellel jätkuda. Asja materjalidest nähtub, et vanglaametnik reageeris konfliktile koheselt – kaks sekundit pärast seda, kui kaebajat löödi, vajutas vanglaametnik kutsunginuppu, kaks sekundit pärast seda sekkus ise rüselusse ja lõpetas selle kolm sekundit hiljem. Viisteist sekundit pärast kaebaja löömist jõudsid ruumi teised ametnikud (dtl 43). Seega reageerisid vanglaametnikud koheselt ning lõpetasid füüsilise konflikti. Kiiremat reageerimist ei ole võimalik nõudagi.
12.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendav tõend – prokuratuuri määrus kaebajat rünnanud isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu, kus kaebajat oli nimetatud kannatanuks – kuulub kaebajale tagastamisele, kuna sellel ei ole asja lahendamisel tähtsust. See, et kaebajat oli nimetatud selles määruses kannatanuks, ei tähenda, et kaebaja suhtes julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane.
13.Kaebaja etteheide, et halduskohtu kohtunik ei olnud erapooletu, on oletuslik ja tõendamata.
14.Kaebaja on esitanud 29. detsembril 2025 apellatsioonimenetluses vastuväite kohtu tegevusele. Selles vastuväites tsiteeritakse erinevaid õigusnorme ja kohtulahendeid ning leitakse, et halduskohtu ja ringkonnakohtu tegevusetus/tegevus on vastuolus eeltoodud põhimõtetega ning ilmselgelt lubamatu, millega kohus alandab kaebaja inimväärikust ja rikub tema põhiõigust tõhusale menetlusele enda rikutud õiguste kaitseks ja saada asjas kohtuotsus (dtl 283). Ehkki sellest vastuväitest võib välja lugeda kaebaja pahameelt, ei ole selles esitatud ühtegi konkreetset taotlust. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle vastuväite läbi vaatamata.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.