Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Madis Ernits, Maili Lokk 12.06.2025, Tartu 3-23-635
Haldusasi
X.X.-i (X.X. ) kaebus Viru Vangla 16.03.2023. a käskkirja nr 3-23/1-2/128 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 24.05.2024. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.X.-ile 26.05.2025 esitatud tõend.
2.Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.05.2024. a otsus muutmata.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 12.06.2025, arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 16.03.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/128 (dtl 113-114, vaidlustatud käskkiri) kaebaja X.X.-i (endine nimi X.X. ) suhtes alates 16.03.2023 täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise (s.o spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise) keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Käskkirja andmise tingis asjaolu, et kaebaja ja teise kinnipeetava vahel tekkis 15.03.2023 kella 14.55 paiku osakonna päevaruumis füüsiline konflikt. Kinnipeetav D. Pronin lõi kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja kaebaja omavahel kaklema. Ametnikud lõpetasid kinnipeetavate vahelise kakluse ja suunasid kinnipeetavad kambritesse.
1.1.Vaidlustatud käskkirja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse edasiste võimalike konfliktide ja õigusrikkumiste ärahoidmiseks, sh põhjusel, et kaebaja võib sarnase käitumisega mõjutada teisi kinnipeetavaid
samalaadsetele rikkumistele; tuvastatud intsidendiga näitas kaebaja, et ta on võimeline kasutama ja kasutab vägivalda teiste isikute suhtes. Teiste isikute suhtes vägivalla kasutamine on raske, vangla julgeolekut ohustav rikkumine; kuigi ettekande kohaselt ei olnud kaebaja see, kes oleks alustanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamist, kasutas ta siiski vägivalda kakluse käigus, tehes samuti lööke kaaskinnipeetava suhtes; kaebajat ei heidutanud see, et vahetus läheduses viibis vanglateenistuse ametnik; kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele – risk vanglas; kaebaja on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on teda ka süüdi mõistetud; ka üldiselt on kaebaja kuriteod olnud vägivaldse iseloomuga; kohaldatud abinõud on valitud eesmärgil välistada kaebaja kokkupuude vanglas viibivate isikutega ja vältida võimalikke konflikte; käesoleval hetkel tegeleb vastustaja juhtunu täpsemate asjaolude väljaselgitamisega ning menetluslik seisukoht on kujundamise faasis.
1.2.Vastustaja andis kaebajale enne haldusakti andmist võimaluse vastuväidete esitamiseks. Kaebaja loobus seisukoha esitamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati käskkirja nr 3-23/1-2/141 alusel 27.03.2023.
2.X.X. esitas pärast edutut vaidemenetlust 01.05.2023 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse. Kaebaja esitas kokkuvõtvalt järgmised seisukohad.
2.1.15.03.2023. a juhtum oli füüsiline rünne kaebaja vastu, milles kaebaja oli sunnitud pärast mitut teda tabanud lööki kasutama enesekaitset. Läheduses viibinud ametnikud juhtumisse ei sekkunud. Kaebajat on valesti süüdistatud ründes ja ohtlikkuses, ta oli 15.03.2023. a juhtumis kannatanu. Kui käskkiri oleks antud põhjendusega, et tagada kaebaja tervise ja elu kaitse, siis poleks ka vaidlust, kuid vastustaja otsustas hakata kaebajat mustama oma järjekordse õigusvastase käskkirjaga.
2.2.Kaebaja ei ole ohtlik. Väited, et kaebajat on vangistuses neli korda süüdi mõistetud kinnipeetava ründamise eest ja kaebaja on riskihindamise kohaselt kõrgohtlik vangidele, on valed. Kaebaja on süüdi mõistetud ainult 22.03.2010. a kohtuotsusega. Lisaks ei oma tähtsust, mis on toimunud minevikus. Vangla riskihindamisi ei saa arvestada.
2.3.16.03.2023 tuli kaebaja juurde valvur A. Jaani ja küsis, kas kaebaja esitab seisukoha seoses kavatsusega kohaldada tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Käskkirja sisu ei osanud valvur selgitada. Samal päeval tutvustati kaebajale vaidlustatud käskkirja. Kaebaja ei saanud arvamust esitada, kuna ta ei teadnud, millise sisuga haldusakt on kavas anda.
3.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjenduste juurde.
3.1.Vaatamata asjaolule, et kaebaja ei olnud konfliktis osapool, kes sooritas esimese löögi, ei tähenda see, et vangla peaks jätma reageerimata tekkinud olukorrale või kiitma heaks füüsilises konfliktis osalemist. Kaebaja ei jäänud passiivseks ning sooritas samuti lööke. Vastustaja rõhutab, et käskkirjaga ei tunnistatud kedagi toimunus süüdlaseks. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati faktilise olukorra pinnalt, kus kinnipeetavate vahel toimus esmalt kõrgendatud hääletoonil verbaalne konflikt, see kasvas üle füüsiliseks konfliktiks ja mõlemad kinnipeetavad sooritasid üksteise suunas lööke. Kinnipeetavad ei lõpetanud konflikti iseseisvalt, vaid alles vanglaametniku sekkumisel. Arvestades ka kaebaja varasemat käitumist vangistuses laiemalt, esines põhjendatud kahtlus, et konfliktis osapoolteks olnud kinnipeetavate, sh kaebaja, eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine tõenäoline. 27.03.2023 ei olnud kakluses osalenud kinnipeetavate käitumine enam agressiivne ja mõlemad osapooled olid üksteisest isoleeritud, seetõttu langes julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ära.
3.2.Kaebaja kinnitas, et valvur käis tema juures ja andis talle võimaluse seisukoha esitamiseks seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Seega on kaebaja saanud võimaluse seisukoha esitamiseks. Kaebaja suhtes on korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid,
2
mistõttu ei olnud olukord kaebajale uudne. Usutav ei ole kaebaja väide, et talle jäi arusaamatuks, mille kohta ta seisukohta esitama peab.
4.Tartu Halduskohus jättis 24.05.2024. a otsusega esitatud kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgnevad.
4.1.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2 alusel on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine.
4.2.Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele. Vanglal tuleb arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kinnipeetava vabaduste täiendava piiramisega (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-88-14, nr 33-1-33-10 ja nr 3-3-1-63-09).
4.3.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sisaldab endas nii kaalutlus- kui ka hindamisotsust. Hindamisotsused on kaebaja ohtlikkuse hindamine ja tulevikus tekkida võiva ohu prognoosimine. Kaalutlusotsuse tegi vastustaja selle kohta, kas ja milliseid täiendavaid julgeolekuabinõusid nendest hinnangutest lähtudes kohaldada. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Hindamisotsuse kohta on Riigikohus selgitanud, et kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel. Hindamisotsusega on tegemist, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel. Hindamisotsuste puhul ei ole kohus seotud HKMS § 158 lg 3 sätestatud piirangutega ning hindamisotsuse kontrolli ulatus sõltub suurel määral hinnangu sisust ja mõjust (Riigikohtu otsus asjas nr 3-20-1198 p 13-14, nr 3-20-2474 p 20 jt).
4.4.Vaidlustatud käskkirja põhjal kohaldas vastustaja täiendavaid julgeolekuabinõusid edasiste õiguserikkumiste ärahoidmiseks. Vaidlustatud käskkirja põhjendustest tuleneb, et võimalik tulevikus aset leidev õiguserikkumine seisneb võimaluses, et sarnane olukord kordub ning kaebaja kasutab selle raames vägivalda teise kinnipeetava suhtes. Vastustaja on vaidlustatud käskkirja andmisel aluseks võtnud järgmised faktiväited: 1) kaebaja ja kinnipeetav D. Pronini vahel tekkis 15.03.2023 osakonna päevaruumis füüsiline konflikt. D. Pronin lõi kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja kaebaja omavahel kaklema. Käesolevas asjas puutub juhtum asjasse sedavõrd, et füüsiline konflikt leidis aset ja seda alustas D. Pronin; 2) konflikti ajal viibis läheduses vanglateenistuse ametnik; 3) kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas); 4) kaebaja on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on teda ka süüdi mõistetud; 5) kuriteod, mille eest kaebaja karistust kannab, on olnud vägivaldse iseloomuga. 3
4.5.Kaebaja seadis kahtluse alla faktiväite, et kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas). Kohtu hinnangul on see väide tõendatud kohtule esitatud riskihindamise ankeediga. Sellest nähtub, et vastustaja on hinnanud kaebaja kõrgohtlikuks vangidele (risk vanglas); oht seisneb vägivalla kasutamises (nii vaimne kui füüsiline vägivald). Ohtu suurendavad tegurid on konflikti tekkimine ja enesevalitsuse kaotamine; kõrgohtlik on nelja-astmelisel skaalal kolmas aste. Ohtlikkuse tasemed on väheohtlik-ohtlik-kõrgohtliküliohtlik; vastustaja on hinnangu aluseks olevate faktiliste asjaoludena viidanud asjakohastes maakohtu kohtulahendites toodud asjaoludele. Kohus tugineb riskihindamise ankeedile asja lahendamisel sedavõrd, et selline hinnang kaebaja ohtlikkusele on faktiliselt antud. Kaebaja väitel ei ole riskihindamise ankeet tõendina usaldusväärne, kuna riskihindamise metoodika ei ole arusaadav ja kontrollitav. Samuti leidis kaebaja, et riskihindamise ankeet ei ole asjasse puutuv tõend. Kohtu hinnangul on ankeet asjasse puutuv juba üksi sellepärast, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas sellele tuginenud. Riskihindamise metoodika arusaadavus või kontrollitavus ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, kuna kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui vangla tugineb vaidluses riskihinnangule, siis tuleb riskihinnangut vastavas kohtuasjas põhjendada ja kohus saab seda põhjendust hinnata.
4.6.Kaebaja seadis kahtluse alla ka faktiväite, et ta on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda. Kohus täpsustab, et vaidlustatud käskkirjas vastustaja ei väida, et kaebaja on neljal korral toime pannud kuriteo, mis seisneb kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamises, või on neljal korral sellise teo eest süüdi mõistetud. Vaidlustatud käskkirja sõnastus on järgmine: „ ... on kaaskinnipeetavate suhtes kasutanud vägivalda, viibides vangistuses, kokku 4-l korral, mille eest on teda ka süüdi mõistetud“. Keskmise mõistliku isiku jaoks tähendab selline sõnastus, et kaebaja on neljal korral kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda ja mõnedel juhtudel on sellele järgnenud süüdimõistmine. Kohus nõustub sellega, et kui viidatakse isiku süüdimõistmisele, tema sooritatud kuritegudele vms, siis peab seda tegema korrektselt. Kaebaja juhtis tähelepanu sellele, et vaidlustatud käskkirjas kasutatud sõnastus on ebamäärane ja vastustaja parandas seda õiendis. Väide, et kaebaja on vangistuses neljal korral kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, on tõendatud järgmiste kohtulahenditega - Tallinna Linnakohtu 05.10.1995. a otsus (dtl 254-260, 263-268). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega Paal) ette heidetav tegu hõlmas vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes 15-20.04.1994 (kriminaalkoodeksi § 751); Harju Maakohtu 27.05.1998. a otsus (dtl 269-275). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega Paal) ette heidetav tegu hõlmas vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes 22.07.1997. Maakohtu otsuses kvalifitseeriti tegu kriminaalkoodeksi § 142 lg 3 p 1 järgi. Kohtuotsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tehtud muudatustega ning tegu kvalifitseeriti ümber kriminaalkoodeksi § 108 järgi; Tartu Maakohtu 22.03.2010. a otsus kohtuasjas 1-08-12376 (dtl 276-279). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega ) ette heidetav tegu oli vägivalla kasutamine kaaskinnipeetava suhtes 12.08.2007 (karistusseadustiku § 121); Viru Maakohtu 28.11.2013. a määrus kohtuasjas 1-12-6315 (dtl 281-284). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega ) ette heidetav tegu oli vägivalla kasutamine kaaskinnipeetava suhtes 11.02.2012 (karistusseadustiku § 121). Kohus lõpetas kriminaalmenetluse, kuna mõistetav karistus tuleks liita kaebajale juba määratud karistusega, milleks on eluaegne vangistus. Tegemist on asjakohaste tõenditega, kuna nendest nähtuvad faktilised asjaolud, millele vastustaja tugines ohu hindamisel ja prognoosimisel.
4.7.See, et kaebaja on vangistuses kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, ei võrdu väitega, et kaebaja on toime pannud kuriteo või -teod. Kinnipeetava ohtlikkuse hindamisel võib tugineda kõigile kinnipeetavat iseloomustavatele ja ohu prognoosimisele kaasa aitavatele asjaoludele. Oluline on see, kas saab väita, et kinnipeetav sooritas mingi teo või käitus mingil viisil, mitte see, kas vastav faktiline asjaolu on kindlaks tehtud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse raames või mõnes muus menetluses (näiteks süüteo- või distsiplinaarmenetluses). Eelnimetatud maakohtute otsused on süüdimõistvad kohtuotsused, mis 4
ühtlasi tõendavad, et kaebaja pani toime vastava teo. Põhjendatud on tugineda kinnipeetavat iseloomustavatele andmetele tervikuna, sh tegudele, mis on toimunud minevikus. Vale oleks tugineda kontekstist välja rebituna üksnes teole, mis oli vastava haldusmenetluse algatamise ajendiks. Olulise tähtsusega ohu prognoosimisel on see, kas tegemist on üksikjuhtumiga, aegajalt korduva olukorraga, väljakujunenud käitumisviisiga vms.
4.8.Kaebaja ohtlikkuse hindamist käsitleti ka kohtuasjas nr 3-21-939, mille lõpplahendiks on Riigikohtu 30.04.2024. a otsus (dtl 286-296). Tegemist oli hüvitamiskaebusega. Kaebuse aluseks oli muuhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja saatmisel vanglavälise tervishoiuteenuste osutaja juurde aastatel 2019-2021, mille põhjendamisel vastustaja tugines kaebaja ohtlikkusele antud hinnangule. Kaebaja leidis selles vaidluses, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud faktiliste asjaoludega ja vangla riskihinnangule ei saa tugineda (otsuse p 5.3). Riigikohus leidis, et vangla on igakülgselt põhjendanud kaebaja suhtes koostatud riskihinnangu paikapidavust. Kaebaja arvamus, et tema kõrgohtlikkus pole faktiliste asjaoludega põhjendatud, ei pea paika. Kaebaja kuriteod, ka vanglas toime pandud, näitavad, et ta on vägivaldne ja ohtlik kinnipeetav. 2012. a ründas ta kaaskinnipeetavat kääridega ning on ka hiljem käitunud agressiivselt ja vägivaldselt nii kaaskinnipeetavate kui ka vanglaametnikega. Kaebajat kirjeldatakse kui äärmiselt impulsiivset isikut, kes reageerib kohe ja agressiivselt talle mittemeelepärastele otsustele (otsuse p 22). Seega leiab halduskohus, et asjaolud, millele vastustaja vaidlustatud käskkirjas tugines, on asjakohased ja tõendatud ning vastustaja hinnang, et kaebaja on vangistuses kõrgohtlik teistele kinnipeetavatele, on põhjendatud.
4.9.Kohus avaldas 08.04.2024. a määruses oma arusaama, et vastustaja soovis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ära hoida olukorda, kus kaebajal tekib verbaalne konflikt teise kinnipeetavaga, teine kinnipeetav kasutab kaebaja suhtes füüsilist vägivalda ja kaebaja vastab sellele vägivallaga. Vastustaja täpsustas, et konfliktis osapoolteks olnud kinnipeetavate, sh kaebaja eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine olnud tõenäoline. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ohu tõrjumisele suunatud meede. Oht seisnes selles, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vahel võib tekkida veel mõni konflikt, mis võib viia füüsilise vägivalla kasutamiseni. Ka kaebaja pidas kaebuses võimalikuks, et tal võib teiste samas osakonnas paiknevate kinnipeetavatega tekkida konflikte. 15.03.2023. a juhtum näitas, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vaheline konflikt võib eskaleeruda füüsiliseks konfliktiks ning kaebaja ei kasuta tema ründamise korral rahumeelseid lahendusi füüsilise konflikti vältimiseks.
4.10.On tõsi, et 15.03.2023.a füüsilist konflikti ei alustanud kaebaja. Vastustaja ei olegi seda väitnud. Vastustaja tugines sellele, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse füüsilise vägivallaga. Kaebajal oli muid võimalusi peale vägivalla kasutamise, näiteks oleks kaebaja saanud liikuda eemale teda rünnanud kinnipeetavast, liikuda läheduses viibinud vanglaametniku taha või pöörduda vanglaametniku poole abi saamiseks. Kohus andis 08.04.2024. a määruses kaebajale võimaluse põhjendada, miks ei saanud ta neid võimalusi kasutada, kuid kaebaja põhjendusi ei esitanud. Seda, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse vägivallaga, ei ole praegusel juhul kaebajale süüks pandud, sh ei ole kohtule teada olevalt kaebaja suhtes algatatud süüteo- või distsiplinaarmenetlust. Kuid see ei tähenda, et kaebaja osavõtul ei saanuks tekkida uus ohtlik olukord. Kohus leiab, et kõiki vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid kogumina arvestades esines põhjendatud kahtlus, et sarnase juhtumi kordumist võib pidada tõenäoliseks. Vastustaja ei ole eksinud kaalutlusõiguse teostamisel, kui ta leidis, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestis suhteliselt lühikest aega, 16.-27.03.2023 ehk 11 päeva. Sellise kestusega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vaidlustatud käskkirjas toodud põhjendustel on kohtu hinnangul proportsionaalne.
4.11.Kaebaja väitis tema ärakuulamise kohustuse rikkumist. Rikkumine seisneb selles, et kaebajale küll teatati võimalusest esitada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise suhtes oma seisukoht, kuid kaebaja väitel ei olnud kavandatava käskkirja sisu talle piisavalt arusaadav selleks, et seisukoht esitada. Kohus möönab, et olukorras, kus kaebajat rünnati ja ta vastas 5
sellele, võis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kavatsus olla kaebaja jaoks uudne ja arusaamatu. Vastustaja on välja toonud mitu juhtumit, kus kaebaja ründas kaaskinnipeetavat, kuid ei ole välja toonud vastupidiseid olukordi. On võimalik, et kavandatavat haldusakti oleks tulnud kaebajale täpsemalt tutvustada. Samas riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 ütleb, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seda saab hinnata vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja põhjenduste alusel. Kohtule ei nähtu vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja seisukohtadest, et kaebajale kavandatava käskkirja põhjalikumal tutvustamisel oleks kaebaja tõenäoliselt esitanud seisukoha või vastuväited, mis oleks muutnud asja otsustamist.
4.12.Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks, mistõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas 25.06.2024 apellatsioonkaebuse ja hilisema täienduse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 24.05.2024. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule tagasi uueks menetlemiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Halduskohus rikkus otsuse tegemisel kohtumenetluse norme ja materiaalõigust, mis on viinud ebaõige lahendi tegemiseni.
5.2.Kohus rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 ja lg 3 p-st c tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele, kuna jättis kohtuistungi korraldamata ja tunnistajad küsitlemata.
5.3.Halduskohus väljus kaebuse piiridest, kui tõlgendas kohtuotsuses alusetult olukorda nii, et kaebaja on vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatud juhtumis süüdi olev pool (ohtlik ründaja), aga mitte kannatanu. Halduskohus jättis meelevaldselt tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid selle kohta, et vaidlusalune käskkiri anti välja põhjendustega, et kaebaja lõi teda rünnanud kinnipeetavat. Kaebaja ei teinud midagi valesti, vaid õigustatult kasutas enda elu ja tervise kaitseks hädakaitset ning selle tõttu ei olnud kaebaja tegu õigusvastane tulenevalt KarS §-dele 28 lg 1 ja 29.
5.4.Kaebajat ründas ootamatult teine kinnipeetav, mitte vastupidi, mistõttu ei esinenud kaebajast tulenevat ohtu ning käskkirja andmine ja kaebaja õiguste piiramine oli õigusvastane.
5.5.Halduskohtu poolt toimikusse võetud varasemad linna- ja maakohtute otsused ja nendele tuginemine ei ole asjakohane ja kohus rikkus sellega kohtumenetluse norme.
6.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja jääb oma seniste vastuväidete juurde, pidades halduskohtu otsust õigeks ja põhjendatuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja esitas 26.05.2025 uue tõendina 13.03.2024. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse selle kohta, et D. Pronini suhtes 2023. a märtsis alustatud kriminaalasi seoses 15.03.2023 toimunud ründega kaebaja vastu lõpetati, kuna kannatanu ja kahtlustatav nõustusid menetluse lõpetamisega vahenduskokkuleppe teel. HKMS § 51 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Alles ringkonnakohtule esitatud tõend oli tegelikult olemas ja ilmselt kaebajale ka teada juba enne seda, kui halduskohus andis esimese astme kohtumenetluses menetlusosalistele 08.04.2024. a kirjaliku menetluse määrusega tähtaja mh uute tõendite esitamiseks. Kuigi sellise tõendi esitamisega alles 26.05.2025 on kaebaja rikkunud ka Tartu Ringkonnakohtu 21.04.2025. a kirjaliku menetluse määruses antud tähtaega täiendavate menetlusdokumentide, sh uute tõendite esitamiseks, mistõttu võiks ringkonnakohus nimetatud 6
tõendi tagastada ka HKMS § 51 lg 4 alusel, tagastab ringkonnakohus 13.03.2024. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse HKMS § 62 lg 2 alusel. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. See asjaolu, et kaebaja oli D. Pronini suhtes alustatud kriminaalasjas kannatanu, ei tähenda käesoleva asja kontekstis kuidagi seda, et üksnes sellest asjaolust tulenevalt ei võinud Viru Vangla X.X.-i suhtes 16.03.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/128 alates 16.03.2023 täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Seega ei ole 13.03.2024. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse näol tegemist HKMS § 62 lg 2 mõistes tõendiga, millel oleks käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust. Eeltoodud põhjusel tagastab ringkonnakohus 13.03.2024. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse selle esitajale.
8.Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus kaebaja ja vastustaja seisukohti ning muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise. Ka ei ole halduskohus rikkunud menetlusnorme, mis võiks anda alust kaebaja alternatiivse taotluse rahuldamiseks ehk asja halduskohtule uueks arutamiseks tagasi saatmiseks. Apellatsioonkaebuses esitatakse mõneti samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Kaebaja väitel rikkus halduskohus EIÕK art 6 lg-st 1 ja lg 3 p-st c tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele, kuna jättis kohtuistungi korraldamata ja tunnistajad küsitlemata. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
9.1.Kaebaja esitas kaebuses taotluse kutsuda tunnistajatena kohtuistungile II üksuse juht T. Salomets, vangla direktor M. Aas, kontaktisik R. Kivi ning valvurid A. Jaani, A. Kool, V. Kakitis ja R. Vaher. 07.12.2023. a määruses märkis halduskohus ka selle kaebaja taotluse osas, et kaebajal tuleb teatada kohtule kahe nädala jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest, kas mõni kaebuses esitatud taotlus tõendite kogumiseks on seotud vaidlustatud käskkirja tühistamise nõudega ning kui on, siis tuleb kaebajal need taotlused välja tuua ning iga taotletava tõendi kohta põhjendada, millist tühistamiskaebuses esitatud väidet ta tõendada soovib. Kaebaja halduskohtule ei vastanud ja ei põhjendanud, miks ta eelnimetatud isikuid käesolevas asjas tunnistajana üle kuulata soovib ja mida ta nende ütlustega tõendaks. Halduskohus jättis 08.04.2024. a määrusega kaebaja taotluse tõendite kogumiseks (sh tunnistajate ülekuulamiseks) rahuldamata ja otsustas, et asi vaadatakse HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel läbi kirjalikus menetluses, kuna vaidluse all on käskkiri, mis kehtis 11 päeva ja mille kehtivus on praeguseks lõppenud ning pooled ei vaidle olulisemate faktiliste asjaolude üle, sh selle üle, et kaebaja ja kinnipeetav D. Pronini vahel tekkis 15.03.2023 osakonna päevaruumis füüsiline konflikt, mille käigus D. Pronin lõi kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja kaebaja omavahel kaklema. Ei vaielda selle üle, et konflikti ajal viibis läheduses vanglateenistuse ametnik ega ka selle üle, et kuriteod, mille eest kaebaja karistust kannab, on olnud vägivaldse iseloomuga. Kaebaja väljendas vastuseisu üksnes neile vaidlusaluses käskkirjas toodud väidetele, et kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas) ning, et kaebaja on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on teda ka süüdi mõistetud. Viimatinimetatud väidete kohta palus halduskohus esitada vastustajal neid väiteid kinnitavad tõendid. Vangla esitas halduskohtule kaebaja kohta koostatud riskihindamise ankeedi ja viitas hinnangu aluseks olevatele ja riskihindamise ankeedis väljatoodud süüdimõistvatele otsustele. Samuti selgitas halduskohus, et asjas toimus kohtueelne menetlus ning pooled on juba korduvalt seisukohti vahetanud ja soovi korral on pooltel võimalik veel oma seisukohti täiendada ja teise poole seisukohtadele vastu vaielda kirjaliku menetluse määruse 7
resolutsioonis toodud tähtaegadel. Poolte samasisuliste seisukohtade kordamine kohtuistungil ei aita kaasa asja paremale ega kiiremale lahendamisele ning pooltel pole kohtuistungil reeglina enam õigust välja tuua uusi asjaolusid või esitada uusi tõendeid. Kohtumenetluse vorm ei mõjuta poole õigust olla asja arutamise juures, kuna ka kirjalikus menetluses on pooltel võrdne õigus esitada kohtu poolt antud tähtajaks seisukohti ja tõendeid, mida kohus asja lahendamisel sisuliselt käsitleb.
9.2.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et õigus kohtuistungi korraldamiseks ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Asja läbivaatamise vormi valik on kohtu diskretsiooniline otsustus ning kohus ei ole iseenesest seotud menetlusosaliste tahteavaldustega. HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. HKMS § 2 lg 2 kohaselt tuleb haldusasi lahendada mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Halduskohus otsustas vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses ja jättis kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, kuna kaebaja ei selgitanud kohtule, miks ta neid isikuid käesolevas asjas tunnistajana üle kuulata soovib ja mida ta nende ütlustega tõendaks. Samuti ei olnud asjas vaidlust selliste vaidlusaluses käskkirjas toodud vastustaja väidete üle, mida ei oleks saanud hinnata kirjalikus menetluses esitatuna. Seda, kas kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas) ja seda, kas ta on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on ta ka süüdi mõistetud, kontrollis kohus nende kirjalike dokumentide alusel, mille põhjal vangla vastavasisulised väited esitas – kaebaja riskihindamise ankeedi ja asja juurde võetud linna- ja maakohtu otsuste alusel. Selliste dokumentide hindamiseks puudus vajadus kohtuistungit korraldada. Ka ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses selgitanud, millist lisaväärtust oleks kohtuistungi korraldamine asja lahendamisele juurde andnud või kuidas kaebuses tunnistajate üle kuulamata jätmise tõttu jõudis halduskohus ekslikule otsusele. Seda arvestades keeldus halduskohus põhjendatult tunnistajate ülekuulamisest ja kohtuistungi korraldamisest. Halduskohus ei rikkunud käesoleval juhul oma tegevusega EIÕK artiklit 6.
10.Kaebaja väitel väljus halduskohus kaebuse piiridest, kuna tõlgendas kohtuotsuses asja nii, et kaebaja oli vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatud juhtumis süüdi olev pool (ohtlik ründaja), aga mitte kannatanu ja jättis alusetult tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid selle kohta, et kuigi vaidlusalune käskkiri anti välja põhjendustega, et kaebaja lõi samuti teda rünnanud kinnipeetavat, ei teinud kaebaja midagi valesti, vaid kasutas enda elu ja tervise kaitseks hädakaitset, mistõttu ei olnud kaebaja tegu õigusvastane. Kaebaja väidab apellatsioonimenetluse jätkuvalt ka seda, et kuna teda ründas ootamatult teine kinnipeetav, mitte vastupidi, siis ei esinenud kaebajast tulenevat ohtu ning vaidlusalune käskkiri on õigusvastane.
10.1.Kaebaja väide kaebuse piiride ületamisest halduskohtu poolt on ekslik. HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus (HKMS § 41 lg 1 ls 1). Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1 ls 2). Kaebuse piiridest väljumisega oleks HKMS § 2 lg-st 3 ja § 41 lg-st 1 tulenevalt tegemist siis, kui kohus teeb otsuse nõude kohta, mida kaebaja ei ole esitanud. Käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Halduskohtu menetluses oli kaebaja kaebus Viru Vangla 16.03.2023. a käskkirja nr 3-23/1-2/128 tühistamiseks. Halduskohtu otsusest nähtuvalt lahendas kohus eelnimetatud nõuet, jättes vaidlusaluse 24.05.2024. a otsusega X.X.-i kaebuse rahuldamata. Seega ei saa väita, et halduskohus oleks kaebaja poolt esitatud kaebuse piiridest väljunud. Seda, et halduskohus oleks 8
väljunud kaebuse piiridest, ei tulene ka kaebaja viitest HKMS § 158 lg-le 2 ja väitest, et haldusakti ja toimingu õiguspärasust peab kohus hindama haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.
10.2.Nõustuda ei saa ka kaebaja väidetega, et vaidlusaluses käskkirjas on teda alusetult peetud mingis teos süüdi olevaks pooleks ja et temast ei tulenenud 15.03.2023. a intsidendiga seoses mingisugust ohtu ning vangla 16.03.2023. a käskkiri on seetõttu õigusvastane. Vaidlusaluse käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid VangS § 69 tähenduses. VangS §-s 69 sätestatud julgeolekumeetmete kohaldamine on üheks abinõuks julgeoleku tagamisel vanglas ning neid kohaldatakse ohu ennetamiseks. VangS § 69 lg 1 lubab kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes seetõttu, et vaatamata asjaolule, et ta ei rünnanud esimesena, osutas ta siiski vastupanu ning sooritas ka ise lööke teise kinnipeetava suunas ehk astus aktiivselt kaklusesse. Praeguses haldusasjas esitas Viru Vangla juba kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse menetlemisel vaidluse aluseks oleva 15.03.2023. a sündmuse kohta tõendina videosalvestise, mis kinnitab 16.03.2023. a käskkirja aluseks olevas ettekandes toodud sündmuse kirjeldust, mille kohaselt algas kinnipeetavate vaheline füüsiline konflikt omavahelisest verbaalsest suhtlusest, D. Pronin ründas tõepoolest esimesena kaebajat, kuid ka kaebaja ei jäänud passiivseks ega üritanud konflikti muul viisil lõpetada, kuigi sealsamas oli ka valvur, vaid lõi D. Proninit vastu vähemalt ühe korra. Salvestiselt nähtub ka see, et antud olukord lõppes alles ametniku sekkumisega ja kumbki konflikti osapoolest ei taandunud vabatahtlikult. Seega on ebaõige X.X.-i väide, et ta ei kujuta endast ohtu vangla julgeolekule ega ka teistele kinnipeetavale, sest tema ei rünnanud esimesena. Arvestades seda, et kaebaja osales siiski mingil määral kakluses, osutas vastupanu ja lõi samuti kaaskinnipeetavat, ei saa pidada kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ilmselgelt põhjendamatuks. Käesoleval juhul ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid üksnes X.X.-i suhtes, vaid ka teise füüsilise konflikti osapoole suhtes. Kuni asjaolude täpsema väljaselgitamiseni oli põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ka kaebaja suhtes, kuivõrd seeläbi tagati vangla üldine julgeolek ning hoiti ära võimalikke uusi konflikte. Nähtuvalt käskkirjas väljatoodud kaalutlustest oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik vangla julgeolekukaalutlustel. Vaatamata asjaolule, et kaebaja ei olnud konfliktis osapool, kes sooritas esimese löögi, ei tähenda see seda, et vangla pidanuks jätma tekkinud olukorrale reageerimata või kiitma heaks kinnipeetavate osalemise füüsilises konfliktis. Vaidlusaluse käskkirjaga ei tunnistatud kedagi, sh kaebajat toimunus süüdlaseks ega ka kannatanuks, sest tegemist ei ole distsiplinaarmenetluse käskkirjaga ega kellegi suhtes kriminaalasja alustamisega, vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Viru Vangla 16.03.2023. a käskkirjast nähtuvalt võeti täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvesse nii kaebaja käitumist 15.03.2023 toimunud sündmuse ajal, kui ka tema varasemat käitumist vangistuses viibides laiemalt. On tõsi, et 15.03.2023.a füüsilist konflikti ei alustanud kaebaja, kuid kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse füüsilise vägivallaga. Nagu juba öeldud, siis seda, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse vägivallaga, ei ole praegusel juhul kaebajale süüks pandud, sh ei ole kaebaja suhtes algatatud süüteo- või distsiplinaarmenetlust, kuid see ei tähenda, et kaebaja osavõtul ei oleks saanud uuesti tekkida ohtlik olukord. Kõiki asjaolusid arvestades esines seega põhjendatud kahtlus, et konflikti osapoolteks olnud kinnipeetavate, sh kaebaja, eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine tõenäoline. Oht seisnes selles, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vahel võib tekkida veel mõni konflikt, mis võib viia uuesti füüsilise vägivalla kasutamiseni. 9
Kuna tegemist ei ole olnud distsiplinaar- või süüteomenetlusega, siis ei ole kaebaja poolt põhjendatud kasutada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga seoses mõisteid nagu „süüdlane“ ja „kannatanu“ ning viidata KarS-i §-des 28 ja 29 toodud mõistetele „hädakaitse“ ja „hädaseisund“ ning väita, et kuna tema tegevus 15.03.2023 oli hädakaitse, siis oli see õiguspärane tegevus ja tema suhtes ei tohtinud sellest tulenevalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada.
11.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, mille kohaselt ei ole halduskohtu poolt toimikusse võetud varasemad kohtuotsused asjakohased ja nendele tuginemine ei ole samuti asjakohane, kuna kohus pidi haldusakti õiguspärasust hindama üksnes haldusakti andmise aja seisuga.
11.1.Asja materjalidest nähtuvalt vaidles kaebaja vastu vaidlusaluses käskkirjas toodud seisukohale, et kaebaja on kõrgohtlik vangidele, kuna ta on vangistuses olles neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda ja selle eest on ta ka süüdi mõistetud. 08.04.2024. a määruses palus halduskohus esitada vastustajal oma seisukohti kinnitavad tõendid ja vangla esitas kaebaja riskihindamise ankeedi ning selgitas, et X.X. on kolmel korral süüdi mõistetud kaaskinnipeetavate ründamisega seoses, aga neljal korral on ta kaaskinnipeetavaid rünnanud. Vastustaja viitas ka sellele, et vastavate kriminaalasjades tehtud otsuste kohta on info olemas riskihindamise ankeedis. Kaebaja esitas 22.04.2024 halduskohtule taotluse, et vanglat kohustataks esitama oma väiteid kinnitavad kohtuotsused. Halduskohus rahuldas taotluse 08.05.2024. a määrusega ning võttis neli kriminaalasjades tehtud linna- ja maakohtu lahendit (kolm otsust ja määrus) asja materjalide juurde. Kuna vastustaja tugines vaidlustatud käskkirjas riskihindamise ankeedi alusel ka neile kriminaalasjades tehtud lahenditele kaebajast tingitud ohu hindamisel ja prognoosimisel ning halduskohus kontrollis eelnimetatud lahendite abil seda, kas X.X. on vanglas neli korda kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, siis oli tegemist igati asjassepuutuvate tõenditega HKMS § 62 lg 2 mõttes.
11.2.Halduskohus ei rikkunud ka seda põhimõtet, et haldusakti õiguspärasust hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga. Nagu juba märgitud, tugines vastustaja vaidlustatud käskkirjas riskihindamise ankeedi alusel ka kõnealustele kriminaalasjades tehtud lahenditele kaebajast tingitud ohu hindamisel ja prognoosimisel ning halduskohus hindas vangla 16.03.2023. a käskkirja õiguspärasust selle andmise aja seisuga, so hindas selle sisu ja põhjendusi sellistena, nagu need vaidlusaluses haldusaktis kirjas olid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja võis kaebajast tuleneva ohu hindamisel ja prognoosimisel tugineda kõigile kinnipeetavat iseloomustavatele ja ohu prognoosimisele kaasa aitavatele asjaoludele olenemata sellest, kas vastav faktiline asjaolu tehti kindlaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse raames või mõnes muus menetluses (näiteks varasemas süüteo- või distsiplinaarmenetluses).
12.Eeltoodu alusel jääb X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata.
13.HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud, kuna ringkonnakohus jätkas talle menetlusabi andmist. Seega puudub vajadus menetluskulude jagamiseks ja väljamõistmiseks käesoleva otsusega.
14.Vastavalt kaebaja taotlusele asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.