X kaebus Eesti Vabariigilt (Vabariigi Valitsuselt Justiitsministeeriumi kaudu) temale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks summas 5000 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Justiitsministeeriumi kaudu), volitatud esindaja Kadi Karus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Harju Maakohtu 28.02.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-5105.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.06.2024 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
X (kaebaja) ja Y (ema) kooselust sündis xx xx xxxx laps A (laps).
2.Vanemate kooselu lõppes veebruaris 2021. Kuivõrd kooselu lõppemise järgselt ei jõudnud vanemad kokkuleppele lapse hooldusõiguse asjas, siis pöördus kaebaja 31.03.2021 kohtusse enda ja lapse suhtluskorra määramiseks. Asja menetletakse tsiviilasjana nr 2-21-5105.
3.Pärast algatatud kohtumenetlust püüdsid vanemad kooselu taastada ning elasid perioodil juuli 2021-märts 2022 taas koos. Märtsis 2022 otsustasid vanemad lõplikult kooselu lõpetada leppides kokku, et laps viibib mõlema vanema juures võrdselt nädal-nädal suhtluskorra alusel.
4.Lapse ema lõpetas kehtinud suhtluskorra 07.06.2022 ning laps on alates 07.06.2022 keeldunud kaebajaga suhtlemast, sh isa juurde minemast. Kaebaja esitas sellega seoses 20.09.2022 tsiviilasjas nr 2-21-5105 esialgse õiguskaitse taotluse enda ja lapse suhtluskorra kindlaks määramiseks.
5.Harju Maakohus jättis kaebaja poolt esitatud esialgse taotluse 03.10.2022 määrusega rahuldamata ning kohaldas enda algatusel esialgset õiguskaitset ja määras kaebaja ja lapse suhtluskorra kohtumenetluse ajaks alljärgnevalt: a) kaebaja kohtub lapsega kord nädalas, kokku kolm korda Tallinna Perekeskuses. Täpsemad kohtumiste ajad lepib isa kokku teenusele suunava
3-23-2781 kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga või Tallinna Perekeskusega ning teavitab kohtumiste aegadest ema; b) Peale Tallinna Perekeskuses toimunud kohtumisi kohtub kaebaja lapsega üle ühe nädala (paaritul nädalal) selliselt, et isa võtab lapse neljapäeval lasteaiast ja toob lapse esmaspäeval lasteaeda. Kui laps ei ole neljapäeval lasteaias, siis antakse laps isale üle neljapäeval hiljemalt kell 18:00 aadressil xxxxxxx ning kui laps ei lähe esmaspäeval lasteaeda antakse laps emale üle tema elukohas hiljemalt esmaspäeva hommikul kell 9:00.
6.Kaebaja ja lapse kohtumised toimusid vastavalt Harju Maakohtu 03.10.2022 määrusele 10.10.2022, 27.10.2022, 03.11.2022 ja 10.11.2022 Tallinna Perekeskuses ning 09.11.2022 lasteaias (isadepäeva üritus). Üritusel lapse ema ei viibinud. 09.11.2022 puudusid lapsel mistahes võõrandumise tunnused. Ootamatult 10.11.2022 kohtumisel oli laps oma seisukohta muutnud ning hakkas korrutama, et ta ei soovi kaebaja juurde minna.
7.Hoolimata 03.10.2022 kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-21-5105 alustas ema lapse mõjutamist, mille tulemusel ei julge laps kaebajaga kohtuda ega kaebaja juurde minna. Arvestades, et 07.06.2022 seisuga lõpetas ema kokku lepitud lapse suhtluskorra ning Harju Maakohtu 03.10.2022 kohtumäärust ei täideta, siis ei ole lapse ema kaasanud kaebajat lapse elukorralduslike otsuste tegemisse, takistab lapse ja kaebaja suhtlust. Ema on alustanud lapse võõrutamist kaebajast.
8.Vanemad on püüdnud tekkinud erimeelsusi lahendada kahel korral perelepituses, pereringis, saviteraapias, mis ei andnud tulemusi. Mänguteraapiaks 09.01.2023 ema ei andnud nõusolekut. Kuivõrd ema mänguteraapiaks nõusolekut ei andnud, esitas kaebaja 11.04.2023 esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotles anda kaebajale ühekordne otsustusõigus mänguteraapia korraldamiseks lasteaias. Ema oli taotlusele vastu. Harju Maakohus rahuldas kaebaja taotluse oma 25.04.2023 määrusega. Kuna määrus oli seotud lasteaiaga, kuid laps alustas 01.09.2023 kooliteed, esitas kaebaja 14.08.2023 täiendava esialgse õiguskaitse taotluse. Harju Maakohus muutis 25.04.2023 kohtumäärust ning rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.
9.18.09.2023 esitas ema taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks märkides, et mänguteraapia ei ole andnud tulemusi. 02.10.2023 määrusega jäeti ema taotlus rahuldamata.
10.28.09.2023 seisuga on laps käinud terapeut J juures 9 seanssi. 28.09.2023 pidi toimuma mänguteraapia sessioon, mille läbi viimine ebaõnnestus ning terapeut avaldas kaebajale, et lapse huvides ei ole mänguteraapia sessioonide läbi viimise jätkamine, sest ema mõjutab last enda usaldamatusega terapeudi suhtes. Terapeut loobus.
11.28.02.2023 algatas kaebaja ema suhtes täitemenetluse nr 027/2023/1075 Harju Maakohtu 03.10.2023 kohtumääruse täitmiseks. 25.05.2023 algatas kaebaja ema suhtes uue täitemenetluse nr 022/023/3726. Faktiliselt on ema hakanud last kaebaja maja ette tooma ning võimaldanud paariks tunniks kaebajaga ka tuppa minna, kuid varasemalt on ema last kaebaja arvates sedavõrd mõjutanud, et lapsel puudub julgus kaebaja juurde jääda.
12.Ema tegevuse tulemusena on kaebaja esitanud 31.08.2023 avalduse ema vastu lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja kaebajale üleandmiseks. Ema on esitanud vastuavalduse ning leidnud, et hooldusõigus tuleks võtta ära kaebajalt.
13.05.12.2023 seisuga ei ole kaebajal võimalik lapsega ka telefoni teel suhelda. Sellest on korduvalt teavitatud laste heaoluspetsialisti, kuid hoolimata teavitustest ei ole kaebajale tagatud suhtlus lapsega.
14.05.12.2023 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigilt (Vabariigi Valitsuselt Justiitsministeeriumi kaudu) temale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks summas 5000 eurot. Kohus võttis kaebuse 14.12.2023 määrusega menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht 2(13)
3-23-2781
15.Kaebaja leiab, kokkuvõtvalt järgmist. 15.1 Harju Maakohtu 03.10.2022 kohtumäärusega määrati kindlaks kaebaja ja tema lapse suhtluskord, mis muutus vanematele teatavaks tegemisest kehtivaks ja kuulus ema poolt täitmisele alates 03.10.2022. 05.12.2023 seisuga ei täida ema kohtumäärust. Kaebaja on püüdnud võtta kasutusele sunnivahendeid. Sundtäitmise raames on kohtutäitur teinud emale sunniraha määramise hoiatuse, kuid kuna faktiliselt ema täidab kohtumäärust – ta ilmub lapsega maja ette, ei ole kohtutäituril võimalik emale sunniraha määrata. 15.2 Kohtutäituri poolt koostatud sunniraha määramise hoiatused ei ole toonud kaasa püsivat lahendust ja sunniraha määramine on olnud ebaefektiivne. Sunniraha määramine oleks kõige sobilikum meede ema sundimiseks suhtluskorda täitma, kuid võttes arvesse, et meedet saab edukalt nö blokeerida, on see ebaefektiivne. 15.3 Kaebaja tegi suhtluskorra täitmise huvides läbi ka perelepituse kahel korral, kuid need ei andnud tulemust. On ilmne, et leppimist kaebaja ja lapse ema vahel ei toimu. Riik peab kohtulahendi täitmise eest hea seisma ka siis, kui lapsevanemad ei suuda rahumeelselt kokkuleppele jõuda. Vanemate uude lepitusse suunamine poleks efektiivne. Põhiseaduse §-de 13 ja 27 koosmõjust tuleneb riigile kohustus tagada meede kaitsmaks üht osapoolt teise osapoole pahauskliku käitumise eest. Riigil on kohustus tagada lahendite igakordne täitmine, mitte loota menetlusosaliste heale usule. KarS § 3311 kohase avalduse esitamine prokuratuurile lapse ema vastu ei taga suhtluskorra täitmist kohtumääruse alusel, mistõttu on vastav meede ebasobilik kaebaja õiguste kaitseks. 15.4 Jõustunud kohtulahendiga kehtestatud suhtlemiskorra sundtäitmise valguses pole põhjust rääkida erieestkostja määramisest, sest see pole suhtluskorra täitmise vahendiks ja ei asenda ega dubleeri kohtutäituri tööd. Kohtulahendi täitmine ei tohi olla ülemäära keerukas, mistõttu ei saa kaebajale ette heita, et ta pole ära kasutanud kõikvõimalikke sunnimeetmeid. Kaebaja möönab, et tal oleks võimalik nõuda TMS § 179 lg-tes 3 ja 4 sätestatud täitmismeetmete lubamist, kuid need ei ole õigustatud ega efektiivsed. Selleks, et kohtutäituril oleks õigus kasutada TMS §179 lg 4 alusel jõudu määrust mittetäitva vanema suhtes peab olema talle selleks volitust andev kohtulahend, mistõttu võib meetme kasutamine võtta ebamõistlikult kaua aega ning on oma olemuselt ka ebasobiv. EIK on korduvalt märkinud, et laste õiguste vastaseid sunnimeetmeid ei tohi täitemenetluses soosida või tuleb need täielikult välistada, pidades silmas lapse huvisid (vt nt Malec v Poland (28623/12) p,77). 15.5 Kaebaja on seega tõendanud ja põhistanud, et ta on kasutanud kõiki mõistlikke ja lapse huvides olevaid meetmeid, mida Eesti Vabariigi õigusaktid võimaldavad, et saavutada kohtulahend ja seeläbi suhtluskorra täitmine ema poolt. Kohus on andnud kaebajale õiguse lapsega suhtlemiseks, kuid lapse ema vastupanu tõttu on kohtulahendi täitmine osutunud võimatuks. Eelnevast tulenevalt on ilmne, et suhtluskorda määrava kohtumääruse sundtäitmine ei ole olnud tulemuslik seadusandluse puudulikkuse ja süsteemi ebaefektiivsuse tõttu. 15.6 Tallinna Ringkonnakohus on 05.12.2019 otsuses nr 3-18-1636 hinnanud suhtluskorra sundtäitmise regulatsiooni efektiivsuse olulisust. Varasema kohtupraktika kohaselt on peetud õigustatuks vastavasisulise kaebuse lahendamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel. 15.7 Kaebaja nõuab eeltoodust tulenevalt Eesti Vabariigilt RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamist, mis on talle tekkinud seoses sellega, et kaebaja ja tema lapse suhted on pöördumatult lõhutud, kuivõrd Eesti Vabariigi seadusandlus (õigusaktid) on puudulikud ning suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi täitmise süsteem tervikuna on ebaefektiivne, mistõttu ei ole kaebaja õigused kaitstud. Kaebajal ei ole õnnestunud (täituri ja kohtu abil) enam kui ühe aasta jooksul sundtäita Harju Maakohtu 03.10.2023 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-21-5105 määratud suhtluskorda lapse ema suhtes, mistõttu kaebaja esitab käesoleva kaebuse. Suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahend peaks toimima ka juhul, kui üks kohustatud isikutest seda järjepidevalt täita ei soovi. Kui suhtluskorda oleks nõuetekohaselt järgitud pidevalt (õiguslik 3(13)
3-23-2781 regulatsioon oleks sundinud lapse ema efektiivselt kohtulahendit täitma), ei oleks lapse ja kaebaja suhted samas seisus, mis nad on täna, st sisuliselt olematud. 15.8 Riigi vastutust välistavaid asjaolusid RVastS § 13 lg 3 tähenduses ei esine ning riik on olnud vähemalt hooletu, jättes tagamata efektiivse regulatsiooni suhtluskorra kohtulahendite täitmisel. Suhtluskorra täitmisel on ajafaktor väga oluline, sest laps võib vanemast võõrduda, kui ta ei suhtle regulaarselt vanemaga. Kaebuse punktis 1 käsitletud asjaoludest tulenevalt on ilmne, et lapse ja kaebaja vaheline side on kaebaja tahte vastaselt pöördumatult lõhutud, mistõttu tuleb eeldada, et kaebajale on tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja hindab oma mittevaralise kahju nõude suuruseks 5000 eurot. 15.9 01.04.2024 seisuga ei ole endiselt suhtluskorra määrust suudetud täita ning kaebajal puudub endiselt oma alaealise lapsega kontakt. Ema on alustanud kaebaja poolt lapsele organiseeritud mänguteraapiate tühistamist väites, et laps on haige. Lapse heaolu spetsialist teeb lapse emaga seejuures koostööd, et suhtluskorra määrust ei oleks võimalik täita. 21.03.2024 e-kirjas keelas ema lapse ja isa mängimised terapeudi juuresolekul. Lapse heaolu spetsialist oli sellest teadlik, kuid ei näinud selles probleemi. 15.10 Kaebaja esitas kohtutäiturile juba 04.05.2023 avalduse teise vanema trahvimiseks, kuid 24.05.2023 otsusega jättis kohtutäitur taotluse rahuldamata. Seejärel vahetas kaebaja kohtutäiturit ning esitas 07.08.2023 korduva e-kirja, milles tõi välja teise vanema rikkumised. 30.08.2023 otsusega jättis kohtutäitur Elin Vilippus kaebaja taotluse rahuldamata. Kumbki kohtutäitur ei edastanud kaebaja taotlust kohtule lahendamiseks, vaid leidsid, et kuna teine vanem ei ole füüsiliselt takistanud kohtumääruse täitmist, siis puuduvad seaduslikud alused vaimset vägivalda kasutava vanema trahvimiseks. Kohtutäiturid ei saa vastutada puudulike õigusaktide eest. 15.11 Kaebaja taotleb kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel nende koosmõjus. Kaebuse pretensioonid on suunatud mitte üksnes Eesti Vabariigi õigusaktide puudulikkusele, vaid suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise ebaefektiivsusele tervikuna. Kaebajale ei ole kahju tekitatud mingi konkreetse õigusnormi rakendamise või rakendamata jätmise või üldise õigusloome puudulikkuse tõttu, vaid erinevate menetluste aegluse tõttu, st mitte üksnes kohtutäituri tegevusetuse tulemusel. Peaks olema võimalik trahvida ka vanemaid, kes vaid formaalselt täidavad kohtumäärusi, kuid tegelikkuses rakendavad lapse suhtes vaimset vägivalda, et last vanemast võõrandada. Vastustaja seisukoht
16.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, leides kokkuvõtlikult järgmist. 16.1 Kaebaja väidab, et suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise regulatsioon on puudulik, kuid kaebusest ei selgu, millise haldusakti andmata jätmine või toimingu tegemata jätmine on talle vaidlusaluses olukorras kahju tekitanud. 16.2 Eesti Vabariik on seadusega kehtestanud kõik võimalikud ja kohased meetmed nii lapse ja vanemate vahelise suhtlemise soodustamiseks ja säilitamiseks kui ka kohtu kaudu suhtluskorra määramiseks ja vajadusel selle sundtäitmiseks. Riigil on põhiseaduse §-st 27 tulenevalt kohustus tagada õiguslik raamistik lapse ja lahus elava vanema suhtluse tagamiseks, kuid selline kohustus ei ole ja ei saagi olla absoluutne. Seda on korduvalt kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Alates 2014. aastast on Eesti Vabariigi perekonnaõiguses ja tsiviilkohtumenetluse regulatsioonides kehtestatud hulk meetmeid, mille eesmärk tervikuna on lapse ja vanema suhtlust soodustada ning vajadusel kohtu abil kindlaks määrata ja ka sundtäita (alates 01.01.2010 kehtib lepitusseadus, 09.07.2014 jõustus perekonnaseaduse § 143 lg 2 ́suhtluskorra määramise osas, 29.03.2019 muudeti TsMS-i § 561 lg-t 1, 01.09.2022 jõustus riikliku lepitusmenetluse seadus, 01.09.2022 muudeti RLS ja tsiviilkohtumenetluse seadustikku ja täitemenetluse seadustikku, sh otsustati anda kohtule võimalus teha kohe sundtäidetav suhtluskorra lahend, määrates kindlaks sunnivahendid, anda võimalus poole trahvimiseks, 20.11.2022 jõustus TsMS § 348 lg 4 muudatus). Loetletud normide kaudu on riik järkjärgult kujundanud lapse ja vanema suhtluskorra kokkuleppimise ja määramise 4(13)
3-23-2781 korda ning see on kehtinud põhimõttel, et lapse parimates huvides on alati see, kui lahus elavad vanemad jõuavad lapse elu korraldamises ise omavahelisele kokkuleppele. Seega ei vasta ka tõele kaebaja väide, et riik ei ole peale lahendite tegemist haldusasjades nr 3-18-1636 ja 3-18-334 astunud mingeid märkimisväärseid samme suhtluskorra lahendite täitmise tagamiseks. 16.3 Kaebusest nähtub, et kaebaja on saanud lapsega suhtlemise tagamiseks rakendada erinevaid seadusest tulenevaid abinõusid, mis ei piirdu vaid täitemenetluse raames kehtestatud sunnimeetmete rakendamisega (perelepitus, perering, savi- ja mänguteraapiad lapsele). Kohtu määratud suhtluskorra täitmise erimeelsuste lahendamisse on kaasatud erinevad eksperdid ning kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad. Kogu vaidluse perioodi jooksul on kohus teinud korduvaid esialgse õiguskaitse taotluse lahendeid, mis kaebaja kinnitusel on andnud tulemusi, sest lapse ema on hakanud suhtluskorda täitma, sh on kaebaja saanud lapsega oma elukohas aega veeta. Asjaolu, et kohtud ei ole pidanud suhtluskorra täitmiseks sunni kasutamist põhjendatuks, ei tähenda, et suhtluskorra täitmise seadusandlus oleks puudulik. Täitemenetlus on olemuselt väga formaalne ja selle raames saab kehtestada piiratud valiku sunnimeetmeid, millest kõikide rakendamist suhtluskorra täitmist puudutavas täitemenetluses ei saa eeldada. Samas on ette nähtud ka täitemenetluse välised meetmed lapsega suhtlemise tagamiseks. Näiteks kohtusse pöördumine suhtluskorra uueks määramiseks (TsMK § 560 ́ lg 10), hooldusõiguse korra muutmiseks (PKS § 119) või erieestkostja määramiseks (PKS § 209). Seega ei ole alust kaebaja väitel, et suhtluskorra täitmiseks kehtestatud seadusandlus on puudulik. Universaalselt toimivat regulatsiooni, et täitemenetluses on suhtluskorda määrava lahendi täitmine alati edukalt sundtäidetav, ei ole võimalik kehtestada, sest sellist alati toimivat meedet ei ole olemas. 16.4 Lapse ja vanemate vahelist suhet puudutavate vaidluste korral lähtub riigi loodud õigusraamistik üldpõhimõttest, et lapse huvid seatakse kõrgemale vanema huvidest. Vaidluse lahendab juhtumipõhiselt kohus. Seadus ei saa sätestada vanema suhtlusõigust sajaprotsendiliselt tagavat meedet, sest teatud piirist hakkaks regulatsioon kahjustama lapse huve. 16.5 Täitemenetlus on vaid üks osa suhtluskorra kokkuleppimise ja täitmise terviklikust süsteemist ja ainult sel põhjusel, et kaebaja hinnangul see tema olukorras tulemust ei andnud, ei ole alust hinnata täitemenetluse regulatsiooni puudulikuks või süsteemi ebaefektiivseks. Täitemenetluse võimaluste ammendumisel tuleb otsida meetmeid väljaspool täitemenetlust. Selleks puhuks on seadusandja kehtestanud lapse vanemale võimaluse pöörduda kohtusse uue suhtluskorra määramiseks (TsMS § 560` lg 10) ja püüda kohtumenetluses leida poolte huve arvestav suhtluskorra lahendus. Samamoodi on võimalik kaaluda kriminaalmenetluse algatamist kohtulahendi mittetäitmise tõttu (KarS § 331 ́) või hooldusõiguse piiramise võimaluse kasutamist. 16.6 Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja olukorras saab kaebajale ette heita tegevusetust, ei ole kaebusest aru saada, millisest õigusaktist tulenevat kohustust on rikutud ja kelle poolt. RVastS § 7 lg 2 kohast rikkumist ei saa eeldada ka üksnes EIK poolt tehtud lahenditest teiste riikide sarnaste vaidluste suhtes. 16.7 Riigivastutuse korras tegevusetuse eest mittevaralise kahju väljamõistmiseks peab olema täidetud RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud süülisuse eeldus, mille hindamisest ei ole praegusel juhul alust RVastS § 9 lõikele 3 tuginedes loobuda. Vastustaja ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 3-18-334 toodud tõlgendusega RVastS § 9 lõike 3 kohaldamisest. Vastustaja hinnangul peab EIK vastav lahend olema tehtud Eesti avaliku võimu kandja tegevuse suhtes ning sarnaste asjaoludega kaasuses. Isegi kui tuvastada riigi tegevusetus, saab vastutus sellise tegevusetusega põhjustatud kahju eest olla vaid süüline. Praegusel juhul ei ole see tingimus täidetud. Praeguses vaidluses tuleb selgelt määratleda, kelle süülise tegevuse tagajärjel saab olla kaebajale mittevaraline kahju tekkinud. Kohane ei ole viidata Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-18-334. Vastustaja palub kohtul arvestada ka viidatud lahendi juurde koostatud eriarvamust. 16.8 Sundtäitmise etteheited ei saa pärast 01.09.2022 jõustunud uute täitemenetluse meetmete kehtestamist olla põhjendatud, sest neid meetmeid ei ole kaebajaga seotud täitemenetluses rakendatud. Muudatus kehtis ka juba ajal, mil Harju Maakohus tegi kaebajat puudutava suhtluskorra 5(13)
3-23-2781 määramise lahendi (03.10.2022) ja mille suhtes taotles kaebaja 28.02.2023 ning 25.05.2023 täitemenetluse algatamist. 25.05.2023 avalduse põhjal on kohtutäitur algatanud täitemenetluse ja teinud emale sunniraha hoiatuse. Dokument on koostatud 31.07.2023 ja juba sel ajal kehtis muudetud täitemenetluse regulatsioon ehk TMS § 179 lõiked 2-23, mis võimaldasid kohaldada lapse ema suhtes nii trahvi kui ka aresti. Kohtutäituri koostatud dokumendis on viidatud enne 01.09.2022 kehtinud regulatsioonile. Kaebaja etteheited on käesoleval hetkel seotud sellega, et täitemenetluses ei ole rakendatud kehtivaid võimalikke meetmeid suhtluskorra täitmiseks, mitte sellega, et vastavad normid oleksid ebaefektiivsed. Sunniraha asemel kehtestatud trahvi ja aresti meede on olnud suhtluskorra täitmise tagamise vahendina olemas juba alates 01.09.2022.
KOHTU PÕHJENDUSED
17.Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
18.Kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel. RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming sooritamata ja sellega rikuti kaebaja õigusi. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot seostades seda etteheitega, et puudub efektiivne vahend suhtluskorra täitmise tagamiseks. Kaebaja ei tugine üksnes õigusaktide puudulikkusele, vaid suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise toimimise ebaefektiivsusele tervikuna. Kaebaja märgib, et on kasutanud kõiki meetmeid, mida õigusaktid võimaldavad, et saavutada Harju Maakohtu 03.10.2022 kohtumääruse täitmine tsiviilasjas nr 2-21-5105.
19.Seega on kaebaja on oma nõude alused välja toonud ning oma seisukohti nõutaval määral põhjendanud. Tallinna Ringkonnakohus on oma 05.12.2019 lahendi nr 3-18-1636 punktis 20 selgitanud, et sellistel alustel esitatud kaebus tuleb lahendada RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel, järgides samas lahendis viidatud EIK lahendite juhiseid ning hinnates Eesti Vabariigi tegevuse efektiivsust kaebaja ja tema lapse suhtluskorda reguleeriva kohtulahendi täitmisel terviklikult. Seega on kaebaja kaebuses tuginenud kohastele RVastS normidele ning vastustaja sellekohased etteheited on põhjendamatud.
20.Tallinna Ringkonnakohus on 05.12.2019 otsuses nr 3-18-1636 hinnanud suhtluskorra sundtäitmise regulatsiooni efektiivsuse olulisust, leides järgmist: „EIK on olnud järjepidev oma EIÕK art 8 tõlgenduses, mille kohaselt on ametivõimudel kohustus efektiivselt ja tõhusalt tagada sobivate meetmetega vanemale lapse külastusõiguse täitmine. Suhted vanemate ja laste vahel on konventsiooni kaitsealas ning ametiisikud peavad tegutsema kiirelt ja hoolsalt, kasutamaks kõiki mõistlikke võimalusi külastusõiguse tagamiseks. Võimudele ei saa siiski panna absoluutset kohustust külastusõiguse tagamiseks, kui see ei ole asjaolusid arvestades võimalik. Oluline on, kas riigi poolt tagatud meetmed on konkreetsel juhul osutunud asjakohasteks ja piisavateks. Kiire tegutsemise kohustus tuleneb sellest, et lapse ja vanema suhetes mängib aeg sageli otsustavat rolli. Aja möödumine võib omada pöördumatut mõju lapse ja temaga mitte koos elava vanema suhetele. Kui lapsevanemate vahelt on kadunud omavaheline kiindumus, ei ole realistlik oodata, et riik suudaks sundida ühte vanemat omaks võtma positiivset meelestatust teise vanema suhtes. Suhtluskorra kindlaksmääramise vaidlused on oma olemuselt äärmiselt tundlikud kõigile osapooltele ja siseriiklikel ametiasutustel ei ole kerge ülesanne tagada kohtulahendite täitmist olukorras, kus ühe või mõlema vanema käitumine ei ole konstruktiivne. Kuid vanemate vahelise koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse õigustamisel. Pigem paneb see ametivõimudele kohustuse võtta kasutusele meetmeid, mis lepitaks konfliktsete osapoolte huvisid, pidades kõige olulisemana silmas lapse huvisid. Meetme asjakohasuse hindamisel on kõige olulisem meetme rakendamise kiirus. Oluline on ka, kas vanemate vaheline konflikt iseenesest on mõjutanud täitemenetluse kiirust ja käiku või on viivituse põhjuseks menetluse madal efektiivsus tervikuna. 6(13)
3-23-2781 Lapse ja vanema suhete vaidlustes lasub riigil kohustus toimida erakordse hoolsusega (expectional diligence), sest esineb risk, et aja möödumine iseenesest võib de facto määratleda vaidluse lõpptulemuse. Viivitused kohtu- ja täitemenetluses ei ole kooskõlas selliste erakordse hoolsuse meetmetega. Iga liikmesriik peab varustama end adekvaatse ja piisava õigusraamistikuga, et tagada EIÕK art-ga 8 võetud kohustuste täitmine (vt Z v Poland (34694/06), p-d 68-71 ja 75; Malec v Poland (28623/12), p-d 66-67, 72, 74 ja 76; Onodi v Hungary (38647/09), p-d 38-39 ja 41-42); Pisiva v Moldova (23641/17), p-d 66 ja 73). Viidatud kohtuasjades oli avaldaja kaotanud püsiva kontakti oma lapsega ametivõimude ebatõhusa tegevuse tõttu ning eeldades sellisel juhul isikul mittevaralise kahju tekkimist, on EIK mõistnud riigilt välja rahalise hüvitise.“. Täpsemalt oli nimetatud asjas kaebaja pöördunud suhtluskorda sätestava kohtulahendi täitmiseks mitmeid kordi kohtutäituri poole, kohtutäiturid tuvastasid, et kohtumisi ei toimunud ning rakendasid lapse ema suhtes korduvalt sunniraha nõudeid, mille lapse ema omakorda vaidlustas erinevates kohtumenetlustes. Kokku oli teine lapsevanem sunnitud lapsest eemal olema üle kahe ja poole aasta.
21.Teine oluline lahend, millele kaebaja ja vastustaja on menetluses tuginenud, on Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-334. Nimetatud lahendis nõustus ringkonnakohus Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2019 otsuses haldusasjas nr 3-18-1636 toodud printsiipidega märkides, et ka lahendamisel olev asi on sarnane EIK lahendites kirjeldatule. Ringkonnakohus selgitas, et sellises olukorras ei ole kaebajale kahju tekkinud mingi konkreetse õigusnormi rakendamise või rakendamata jätmise või üldise õigusloome puudulikkuse tagajärjel, vaid eelkõige on kahjulik tagajärg tekkinud erinevate menetluste aegluse tõttu. Ilmselt on võimalik Eesti õigussüsteemi efektiivsemaks muuta suhtluskorra kohtulahendite sundtäitmise osas, kuid sundtäitmist reguleerivaid norme abstraktselt ei ole halduskohtul võimalik kohaldamata jätta ning põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada. Täpsemalt tuleneb nimetatud vaidluse asjaoludest, et kohus oli andnud kaebajale õiguse lapsega suhelda, kuid lapse ema oli keeldunud suhtluskorda täitmast ning sundtäitmine ei olnud andnud tulemust. Laps oli isast niivõrd võõrdunud, et ei tundnud isa enam ära. Asja tehioludest tulenevalt nägi kaebaja last viimati 28.04.2016, mil laps oli umbes 2,5 aastane ja taaskohtumine toimus 2018. aasta kevadel.
22.Kohus leiab, et viidatud kaasuste faktiline baas ja kaebajate etteheited ei ole võrreldavad käesoleva kaasuse faktiliste asjaoludega. Praeguse asja eripäraks on see, et lapse ema ei ole füüsiliselt takistanud kaebaja ja lapse vahelist suhtlust. Vastava asjaolu tuvastasid nii kohtutäitur Risto Sepp oma 04.05.2023 vastuses kaebaja 04.05.2023 avaldusele (dtl 181-183) kui ka kohtutäitur Elin Vilippus oma 30.08.2023 vastuses kaebaja taotlusele (dtl 181-183). Kohtutäiturid leidsid, et kohtumised isa ja lapse vahel on takistatud seetõttu, et laps ei soovi isa juurde minna, mitte emast tulenevatel asjaoludel, mistõttu puudub alus ema trahvimiseks või tema suhtes sunniraha rakendamiseks. Kaebaja ei ole kohtutäituri otsuseid vaidlustanud. Kaebaja on ka ise kaebuses selgitanud, et lapse ema toob lapse kokku lepitud ajal kaebaja elukohta ning laps veedab isaga aega ca 2 tundi. Lapsel puudub aga julgus isa juurde jääda, kuna lapse ema on teda niivõrd palju mõjutanud. Seega on käesoleva vaidluse asjaolud oluliselt erinevad nendest, mida käsitles Tallinna Ringkonnakohus eelpool toodud lahendites.
23.Kaebaja leiab käesolevas vaidluses et Eesti õigussüsteemi tuleks efektiivsemaks muuta suhtluskorra kohtulahendite sundtäitmise osas, mis võimaldaks kohtutäituril trahvida ka vanemaid, kes „formaalselt“ täidavad kohtumäärust, kuid tegelikult rakendavad lapse suhtes vaimset vägivalda, et last teadlikult vanemast võõrutada. Kaebaja ei väida, et ta ei ole üleüldse saanud lapsega suhelda ja temaga aega veeta, vaid üksnes seda, et tema ja lapse suhteid on ema mõjutanud, mistõttu ei soovi laps isaga suhelda. Kohtule nähtub Harju Maakohtu menetluses oleva tsiviilasja nr 2-21-5105 materjalidest, et kohus ei ole enne 03.10.2022 määruse tegemist nõustunud kaebaja väitega, et lapse ema takistab lapse ja isa suhtlust (määrused 15.04.2021 ja 19.05.2021). Kohus on jätnud nimetatud põhjusel kaebaja poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. Seega on vaidluse all 03.10.2022 määruse (dtl 23-29) täitmisega seonduv.
24.Seadusandja on näinud vanematele ette eeskätt võimalused saavutada kohtuväline kokkulepe (PKS § 143 lg 21), mis on vabatahtlik ning toimub lepitusmenetluse kaudu. Alles siis, kui vanemad 7(13)
3-23-2781 ei suuda kohtuväliselt kokkulepet saavutada, on seadusandja näinud ette suhtlemise korraldamise abinõud kohtus (PKS § 143 lg 21 teine lause). Seega on tagatud kohtusse pöördumise võimalus lahus elavatele vanematele erimeelsuste esinemisel seonduvalt suhtlemiskorra kokku leppimisega. Seejuures saab kohus kasutada perekonnaseaduses ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud suhtlemise korraldamise abinõusid.
25.Kohus märgib esmalt, et ei saa arvestada vastustaja poolt välja toodud seadusandluse muudatustega, mis jõustusid 01.09.2022. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus § 26 lg-st 1 tulenevalt kui kohus on saanud avalduse vanema õiguste määramise kohta lapse suhtes või lapsega suhtlemise korraldamise kohta enne 2022. aasta 1. septembrit, lahendab kohus avalduse enne 2022. aasta 1. septembrit vanema õiguste määramise kohta lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamise kohta kehtinud sätete alusel. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjades tehtud kohtulahendite ja kokkulepete täidetavusele kohaldatakse enne 2022. aasta 1. septembrit kehtinud seadust. Vaidlusaluses asjas sai Harju Maakohus kaebaja avalduse enne 2022. aasta 1. septembrit, seega kohaldub vaidlusele ning ka kohtulahendite enne 2022 aasta 1. septembrit kehtinud seadus. Sama kehtib ka esialgse õiguskaitse määruste puhul.
26.Kuni 30.08.2022 kehtinud TsMS § 563 lg 1 sätestab, et kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalses vormis sõlmitud kokkulepet või raskendab selle täitmist, kutsub kohus vanema avalduse alusel enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Kohus ei pea vanemaid enda juurde kutsuma, kui selline lepitusmenetlus või sellele järgnev kohtuväline nõustamine on juba tulemusteta jäänud. Sama paragrahvi lõiked 7-9 sätestavad, et kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu või keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada; 2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust; 3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse või kokkuleppe täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks täitemenetluse võis läbi viia üksnes vastava kohtumääruse alusel. Nimetatud sätteid on oluliselt muudetud 01.07.2022 jõustunud muudatustega. Kuni 30.08.2022 kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 2 sätestas, et kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada TsMS § 813 sätteid. Vastavalt TMS § 183, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata sunniraha TMS § 261 sätestatud korras. TMS § 179 lg 3 kohaselt võib kohtutäitur vajaduse korral tõstatada lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse, § 179 lg 4 sätestab, et kohtutäitur võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. TsMS § 467 lg 5 kohaselt on esialgse õiguskaitse määrus viivitamatult täidetav. KarS § 3311lg 1 sätestab, et tsiviilasjas tehtud kohtulahendi, millega kohustatakse isikut välja andma laps või tegema toimingut või hoiduma toimingu tegemisest, täitmata jätmise eest, kui isikut on selle eest täitemenetluses trahvitud või kui tema suhtes on selle eest täitemenetluses kohaldatud sunniraha või aresti, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. 01.09.2022 tehtud muudatuste tulemusel on menetlus muutunud oma olemuselt efektiivsemaks ja tõhusamaks. Seega on seadusandja arvestanud igati kohtulahendites nr 3-18-1636 ja 3-18-334 toodud etteheidetega. Muudatused ei oma aga mõju kaebaja poolt tõstatatud vaidlusele, kuivõrd vaidlus algas enne 01.09.2022. Seega hindab kohus, kas kaebaja on kasutanud ära enne 01.09.2022 kehtinud õigusliku regulatsiooniga sätestatud meetmed ja kas meetmete ebatõhusus on põhjustanud kaebaja poolt esile toodud tagajärje, st kaebaja ei ole saanud lapsega suhelda Harju Maakohtu 03.10.2022 kohtumääruses (tsiviilasi nr 2-21-5105) toodud viisil.
27.Kohus märgib, et ka enne 01.09.2022 kehtinud regulatsiooni tingimustes ei olnud isikul takistusi, et pöörduda kohtutäituri poole esialgse õiguskaitse määruse viivitamatuks täitmiseks olukorras, kus 8(13)
3-23-2781 isik ei nõua määruse täitmisel jõu kasutamist (TsMS 467 lg 5). Asjaolu, et määruse sundtäitmiseks ei ole vajalik pöörduda kohtu poole (v.a jõu kasutamiseks), selgitas kaebajale ka Harju Maakohus oma 16.12.2022 määruses.
28.Asja materjalidest tulenevalt on kaebaja on pöördunud Harju Maakohtu poole avaldusega alaealise lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks (dtl 17-19). Kohus menetleb asja tsiviilasjana 2-21-5105. 03.10.2022 kohtumäärusega (dtl 23-29) jättis kohus kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata. Sama määrusega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset kohtu algatusel kohtumenetluse ajaks alljärgnevalt: a) kaebaja kohtub lapsega kord nädalas, kokku kolm korda Tallinna Perekeskuses. Täpsemad kohtumiste ajad lepib isa kokku teenusele suunava kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga või Tallinna Perekeskusega ning teavitab kohtumiste aegadest ema; b) Peale Tallinna Perekeskuses toimunud kohtumisi kohtub kaebaja lapsega üle ühe nädala (paaritul nädalal) selliselt, et isa võtab lapse neljapäeval lasteaiast ja toob lapse esmaspäeval lasteaeda. Kui laps ei ole neljapäeval lasteaias, siis antakse laps isale üle neljapäeval hiljemalt kell 18:00 aadressil xxxxxxx ning kui laps ei lähe esmaspäeval lasteaeda antakse laps emale üle tema elukohas hiljemalt esmaspäeva hommikul kell 9:00. Kaebajal peamiseks etteheiteks ongi, et tal ei ole õnnestunud (täituri ja kohtu abil) enam kui ühe aasta jooksul sundtäita Harju Maakohtu 03.10.2022 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-21-5105 määratud suhtluskorda lapse ema suhtes. Kaebaja leiab samuti, et peaks olema võimalik trahvida ka vanemaid, kes vaid formaalselt täidavad kohtumäärusi, kuid tegelikkuses rakendavad lapse suhtes vaimset vägivalda, et last vanemast võõrandada.
29.TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus on sundtäidetav (vt Riigikohtu 16. juuni 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10 p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13, Riigikohtu 17. detsembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 61). TMS § 467 lg 5 järgi on esialgse õiguskaitse määrus viivitamatult täidetav. Nimetatu tähendab, et kaebajal oli õigus pöörduda Harju Maakohtu 03.10.2022 määruse täitmiseks koheselt peale selle saamist kohtutäituri poole.
30.Kuivõrd esialgse õiguskaitse määrus on sundtäidetav, saab kohtutäitur TMS § 179 järgi teha täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks, sh võib kohtutäitur kasutada TMS § 179 lg 4 esimese lause järgi lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku vastu jõudu. Enne 2022. aasta 1. septembrit kehtinud TMS § 179 lg 2 sätestas, et kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada käesoleva seadustiku § 183 sätteid. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et TMS § 179 lg 2 tuleb koosmõjus §-dega 183 ja 261 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsega lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda (Riigikohtu 17.12.2013 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 69). Seega on seadusandja iseenesest näinud ette õiguslikud võimalused selleks, et sundida suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmist takistavat vanemat kohtulahendit täitma.
31.Harju Maakohtu menetluses oleva tsiviilasja nr 2-21-5105 materjalidest ja kaebaja poolt avaldatust nähtub, et kaebaja ei pöördunud nimetatud kohtulahendi saamisel koheselt täituri poole nimetatud määruse täitmiseks. Kaebaja enda poolt avaldatust nähtub hoopis, et vastavalt kohtumäärusele toimusid kaebaja ja lapse kohtumised 10.10.2022, 27.10.2022, 03.11.2022 ja 10.11.2022 Tallinna Perekeskuses ja 09.11.2022 lasteaias, st ema täitis kohtumäärust vabatahtlikult. Alates 10.11.2022 muutis laps oma seisukohta ning avaldas, et ei soovi kaebaja juurde minna. Kaebaja on avaldanud, et nimetatud muutus lapse käitumises on tingitud asjaolust, et lapse ema on last mõjutanud eesmärgiga last isast võõrutada. Kaebaja ei pöördunud ka peale nimetatud juhtumit täituri poole kohtulahendi täitmiseks. Kaebaja esitas hoopis Harju Maakohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotles, et kohus võimaldaks kasutada määruse täitmise suhtes sundi. Harju Maakohus on oma 16.12.2022 (dtl 88-92) ja 28.02.2023 määrustes väljendanud, et kaebaja taotlus TMS § 179 lg-s 4 toodud jõu kasutamist võimaldavate abinõude kohaldamiseks ei ole põhjendatud. Muus osas ei ole 03.10.2022 määruse täitmise osas kaebajal täituri poole 9(13)
3-23-2781 pöördumiseks olnud aga mingeid takistusi. Seega nähtub tsiviilasja nr 2-21-5105 materjalidest, et kaebaja soovis kohtumääruse täitmist talle ainusobival viisil, kuid kohus kaebaja käsitlusega ei nõustunud ning kaebajale TMS § 179 lg 4 regulatsioonist tulenevalt jõu kasutamiseks luba ei andnud. Seega ei olnud kaebaja poolt soovitud meetmete rakendamata jätmine tingitud puudulikust seadusandlusest, vaid asja lahendav kohus leidis asjaolusid kaaludes, et ei saa asuda seisukohale, et sunni kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida muul viisil ei ole võimalik lahendada (28.02.2023 määrus). Harju Maakohus on oma 25.04.2023 määrusega (dtl 47-51) rahuldanud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning andnud kaebajale otsustusõiguse lapse mänguteraapia korraldamiseks. Nimetatud määrust muudeti seoses lapse kooli minekuga. Laps käis mänguteraapias 9 seanssi, mille järgselt terapeut seonduvalt viimasel seansil toiminud intsidendiga soovitas seansid lõpetada, kuivõrd nende jätkamine ei olnud enam lapse huvides seonduvalt asjaoluga, et lapse ema ja õde ei usalda terapeuti. Terapeut soovitas mänguteraapiat jätkata mõne muu terapeudi juures (dtl 69-71).
32.Eeltoodust järeldub, et ehkki kaebaja väidete kohaselt on emast tulenevatel asjaoludel olnud suhtluskorra täitmine takistatud juba alates 10.11.2022, siis on kaebaja algatanud ema suhtes täitemenetlused Harju Maakohtu 03.10.2022 määruse täitmiseks tsiviilasjas nr 2-21-5105 alles 28.02.2023 ja 25.05.2023 (dtl 79-82). Olukorras, kus kaebaja ise ei olnud kasutanud ära seaduses sätestatud õiguslikke vahendeid suhtluskorra maksma panemiseks, ei saa nimetatud perioodi osas Eesti Vabariigile ette heita, et vastav õiguslik regulatsioon ei ole tõhus või on puudulik. Kohtulahendi maksma panek oli takistatud seetõttu, et kaebaja ei pöördunud täituri poole. Kaebuse punktist 1.12 nähtuvalt on kaebajal seejuures olnud võimalik nimetatud perioodil suhelda lastekaitseametnikuga, et kaardistada, milliseid võimalusi oleks võimalik kasutada lapse ja kaebaja suhete taastamiseks, kuivõrd perelepitus, perering ja saviteraapia ei olnud andnud tulemusi. Nimetatud kohtumise tulemusena otsis kaebaja mänguterapeudi, kellega laps kohtus 9 korda. Seega lapse ema asus täitma Harju Maakohtu 03.10.2022 määrust ja 25.04.2023 määrust, millega mänguteraapia osas anti esialgse õiguskaitse korras otsustusõigus kaebajale.
33.Eeltoodust nähtub, et kuivõrd kaebaja pöördus kohtutäituri poole Harju Maakohtu 03.10.2022 määruse sundtäitmiseks esmakordselt alles 28.02.2023, siis ei ole kuni nimetatud ajani kaebaja ja lapse suhtluse takistuseks riigi tegevusetus puuduliku õigusloome kehtestamisel.
34.Riigile ei saa seejuures ette heita, et ta on näinud ette TMS § 179 lg-s 4 regulatsiooni, mille kohaselt võib kohtutäitur kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Nimetatud sätet ei muudetud ka 01.07.2022 sätestatud regulatsiooniga. Täitemenetlus on oma olemuselt formaliseeritud menetlus ning selle raames saab kehtestada piiratud valiku sunnimeetmeid, millest kõikide rakendamist suhtluskorra täitmist puudutavas täitemenetluses ei saa eeldada. Igasugune regulatsioon suhtluskorra määramise lahendi täitmisel või suhtlemise õiguste tagamisel ei aita oma olemuselt kaasa eesmärgile saavutada või säilitada lapse ja lahus elava vanema normaalne suhtlus. Lapse ja vanema suhtlust käsitlev õigusraamistik ja kohtupraktika lähtub põhimõttest, et lapse huvid seatakse vanemate huvidest kõrgemale. Konkreetse sobivaima lahenduse kõigi osapoolte jaoks peab vaidluse korral saavutama kohtus, kus lõplik otsus tehakse juhtumipõhiselt. TMS § 217 lg 1 kohaselt võib täitemenetluse osaline esitada kaebuse kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel. Seega on isikule tagatud kaebeõigus kohtutäituri otsusele, mis käsitleb kohtutäituri tegevust suhtluskorda määrava lahendi täitmisel. Kohtu pädevuses on otsustada, kas meede oli kohane lapse huvidest lähtuvalt. Riigikohus on 17.12.2013 määruses nr 3-2-1-4-13 (p 36) selgitanud, et kohtulahendi täitmisel vastanduvad vanemate, s.o kohustatud isiku ja sissenõudja õigused ning huvid. Lapsega suhtlemise asjades lisanduvad neile lapse õigused ja huvid, mis ei pruugi kattuda kummagi vanema omadega. Ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 24 ja lastekaitse seaduse § 3 järgi tuleb last puudutava kohtulahendi täitmisel seada esikohale lapse huvid. Lastekaitseseaduse § 21 lg 1 sätestab, et kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel tuleb selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest 10(13)
3-23-2781 kui esmatähtsast kaalutlusest. Lapsega suhtlemise õiguse asjus näeb seadus ette lapse õiguse suhelda isiklikult mõlema vanemaga ja mõlema vanema kohustuse ja õiguse suhelda lapsega isiklikult (PKS § 114 lg 1). Kui vanemate vahelise vaidluse tõttu kujuneb olukord, kus mõlema vanema õigust lapsega suhelda pole võimalik tagada ilma lapse huve tõsiselt kahjustamata, tuleb seega alati seada esiplaanile lapse, mitte tema vanema huvid. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 13.12.2019 otsuses haldusasjas nr 3-18-334 viidanud Tallinna Halduskohtu 17.09.2013 määrusele haldusasjas nr 3-13-1845, milles kohus selgitas, et hooldusõiguse asjus riivab sundtäitmine nii lapse kui vanemate põhiõigusi äärmiselt intensiivselt ning see saab toimuda ainult hooldusõiguse asjade lahendamiseks pädeva kohtu täieliku kontrolli all. Kohus pidas mõeldamatuks, et eeskosteasutus otsustab lapse eraldamise perekonnast selleks sotsiaalhoolekande seaduse § 25 lg-s 1 ja PKS § 135 lg-s 4 sätestatud aluseid omamata, et sundida vanemat täitma suhtlemiskorra määrust. Kohus viitas, et kuna lapsega suhtlemise korda reguleeriva määruse eesmärk on tagada lapse koosviibimine vanemaga, mitte tema lahutamine vanematest ja lahendi täitmise tulemusel ei tohi tekkida kohtulahendi sisu ja eesmärgiga kardinaalselt vastuolus olevat olukorda. Tallinna Ringkonnakohus lisas, et Halduskohtu ülalviidatud seisukoht on kooskõlas EIK praktikaga. EIK on korduvalt märkinud, et laste õiguste vastaseid sunnimeetmeid ei tohi täitemenetluses soosida või tuleb need täielikult välistada, pidades silmas lapse huvisid (vt nt Malec v Poland (28623/12), p 77). Kohus lisas, et jõu kohaldamine (TMS § 179 lg 4) ei ole põhjendatud ja seda on võimalik teha üksnes kohtulahendi alusel ja see peab toimuma lapse heaolu huvides.
35.Kaebaja enda avaldatu kohaselt esitas ta esmakordselt kohtutäiturile avalduse Harju Maakohtu 03.10.2022 määruse täitmiseks 28.02.2023. Kohtutäitur Risto Sepp menetles täitemenetlust täiteasjana nr 027/2023/1075. Kaebaja on nimetatud täitemenetluses esitanud kohtutäiturile 04.05.2023 avalduse ema trahvimiseks, kuivõrd ema ei täida kohtulahendit. Kohtutäitur Risto Sepp on oma 04.05.2023 otsuses kaebaja 04.05.2023 avalduse osas (dtl 181-183) selgitanud, et mõlema lapsevanema käitumise ja suhtumise tagajärjed on põhjustanud olukorra, kus lapsel puudub soov isaga suhelda. Kohtutäituri hinnangul ei takista ema sundtäitmist. Kohtutäitur märgib, et on pakkunud välja lahendusi, mis viiksid lapse vaimset ning füüsilist heaolu ning arengut silmas pidades võimalikult kiiresti lapse ja lahus elava vanema (isa) vaheliste suhete paranemiseni vanemate ebakõlade üleselt. Kohtutäituril puudub käesolevas menetluses väljastatud täitedokumendi raames õigus jõu kasutamiseks lapse suhtes nagu seda märgib TMS § 179 lg 4. Lihtsustatult öeldes, ei saa kohtutäitur last füüsiliselt isa juurde viia või tagada lapse tahte vastaselt täitedokumendi täitmist (isaga suhtluskorra täitmist). Nimetatust järelduvalt jõudis kohtutäitur asjaolusid kaaludes järeldusele, et puuduvad alused ema suhtes sunnivahendite kohaldamiseks. Samas nähtub kohtutäituri otsusest, et kohtutäitur on asja menetlenud ning püüdnud leida lahendusi kohtulahendi täitmiseks. TMS § 217 lg 1 kohaselt võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, § 218 lg 1 kohaselt võib kohtutäituri otsusele esitada omakorda kaebuse kohtule. Seega oli kaebajal võimalus esitada esmalt kohtutäiturile ja hiljem kohtule kaebus kohtutäituri otsusele, kui ta leidis, et kohtutäituri keeldumine kaebaja poolt soovitud meetme kohaldamata jätmisel ei ole põhjendatud tulenevalt sellest, et lapse ema täidab kohtumäärust kaebaja arvates üksnes formaalselt. Kohus oleks saanud kaebaja poolt esitatud avaldust lahendades hinnata, kas kohtutäituri otsus on kaebaja poolt esile toodud asjaoludel põhjendatud, st hinnata, kas olukorras, kus ema küll füüsiliselt ei takista lapse suhtlust, kuid mõjutab last emotsionaalselt viisil, et laps isaga suhelda ei taha, on käsitletav kohtulahendi täitmisest kõrvale hoidumisena TMS mõttes. Kaebaja aga kaebust ei esitanud, st jättis seaduses sätestatud efektiivsed võimalused kasutamata.
36.Kohtutäituri ja seejärel kohtu poole pöördumise asemel vahetas kaebaja hoopis täiturit ning pöördus peale seda, kui kohtutäitur Risto Sepp oli teinud tema hinnangul ebasoodsa lahendi, hoopis 25.05.2023 avaldusega kohtutäitur Elin Vilippus poole. Kohtutäitur Elin Vilippus jättis oma 30.08.2023 otsusega kaebaja avalduse lapse ema suhtes sunnivahendina trahvi kohaldamiseks 11(13)
3-23-2781 rahuldamata. Kohtutäitur Elin Vilippus on oma 30.08.2023 vastuses (dtl 168-177) samuti leidnud, et lapse ema ei teinud takistusi lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendi kohaselt suhelda. Täitur märkis, et ei saa täitemenetluse käigus välja selgitada, miks laps ei soovi isaga täitedokumendiga määratud mahus suhelda. Täitur rõhutas, et kohtulahendi täitmisel tuleb seada esikohale lapse huvid. Kohtutäitur selgitas, et kuna kohtumised on jäänud toimumata lapsest tulenevatel põhjustel ning kohtutäitur ja lapse heaolu spetsialist ei ole tuvastanud kohustatud isiku poolseid takistusi sundtäitmisel, siis tuleks lahendus leida koostöös lastekaitse ja riigi poolse tugiteenuse (perelepituse) abil. Kohtutäitur küsis enne otsuse tegemist muu hulgas lastekaitsespetsialisti arvamust. Kaebaja ei ole ka nimetatud otsuse vaidlustamiseks kohtu poole pöördunud, st on jätnud kasutamata seadusest tulenevad võimalused kohtulahendi täitmise saavutamiseks. Seega ei saa kaebaja ka tugineda väitele, et sunniraha kohaldamine ei ole olnud efektiivne meede, et sundida lapse ema täitemenetluses kohtumäärust täitma. Kohtutäiturid ei ole pidanud sunniraha või trahvi kohaldamist põhjendatuks ning kaebaja on kohtutäiturite seisukohta aktsepteerinud, kuivõrd ta ei ole otsuseid vaidlustanud. Kohus nõustub, et sunniraha kohaldamine oleks kõige kohasem meede ema sundimiseks kohtumäärust täitma. Nimetatud meede on kehtivas õiguses ette nähtud, kuid kaebaja ei ole teinud endast olenevat, et seda maksma panna. Kaebaja poolt algatatud kohtuvaidluses oleks kohus saanud hinnata, kas kohustatud isiku suhtes on võimalik kohaldada sunniraha olukorras, kus vanem täidab formaalselt kohtulahendit, kuid faktiliselt mõjutab last viisil, et laps isaga kohtuda ei soovi. Seejuures puudub seos Harju Maakohtu tegevuse ja kohtutäituri tegevuse vahel. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-21-5105 28.02.2023 ja 16.12.2022 tehtud kohtumäärustes hinnanud küsimust sellest, kas anda luba täitemenetluses kohustatud isiku suhtes jõu kasutamiseks. Nimetatud lahendid ei ole seotud kaebaja poolt algatatud täitemenetlusega, kuivõrd algatatud täitemenetlused trahvi/sunniraha määramiseks ei eeldanud kohtu luba. Harju Maakohus on kaebajale seda ka selgitanud.
37.Kohus märgib täiendavalt, et seadusandluses ei ole võimalik sätestada sellist universaalset meedet, mis toimiks iga suhtluskorda sätestava lahendi puhul ja igal juhul. Sellise universaalse meetme kehtestamise puhul on suureks riskiks, et meetme rakendamisel konkreetse juhtumi puhul võivad ohtu sattuda lapse õigused ja huvid. Kui vanemate vahelise vaidluse tõttu kujuneb olukord, kus mõlema vanema õigust lapsega suhelda pole võimalik tagada ilma lapse huve tõsiselt kahjustamata, tuleb seega alati seada esiplaanile lapse, mitte tema vanema huvid. EIK on korduvalt märkinud, et laste õiguste vastaseid sunnimeetmeid ei tohi täitemenetluses soosida või tuleb need täielikult välistada, pidades silmas lapse huvisid (vt nt Malec v Poland (28623/12), p 77). Kohus lisas, et jõu kohaldamine (TMS § 179 lg 4) ei ole põhjendatud ja seda on võimalik teha üksnes kohtulahendi alusel ja see peab toimuma lapse heaolu huvides. Nimetatust tulenevalt ongi vaidluse lahendamine lapse huve kahjustada võivate meetmete kohaldamise põhjendatuse üle jäetud kohtu lahendada. Kohus saab asjaolude pinnalt hinnata, kas vanema taotletud meede vastab lapse huvidele. Seega ei saa kaebaja praegusel juhul heita Eesti Vabariigile ette seda, et kehtestamata on jäetud selline universaalne täitmise meede, mis tagaks kaebaja suhtluse lapsega igal juhul. Selline meede võiks sundida last suhtlema vanemaga, kes on tema suhtes vägivaldne vms. Nimetatu ei vasta aga ilmselgelt lapse huvidele.
38.Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et kaebaja etteheide, et ta ei ole saanud tõhusalt maksma panna Harju Maakohtu 03.10.2022 määrusest tsiviilasjas nr 2-21-5105 tulenevat õigust lapsega suhelda, ei ole olnud põhjustatud Eesti Vabariigi tegevusetusest õigusloome kujundamisel. Kaebaja ei ole saanud kohtumäärusest tulenevat õigust maksma panna esmalt seetõttu, eot ta ei esitanud enne 28.02.2023 avaldust kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks ning peale kohtutäiturite keelduvate otsuste saamist ei vaidlustanud kohtutäiturite poolt tehtud otsuseid. Kaebaja on enne kohtutäituri poole pöördumist püüdnud saavutada läbi esialgse õiguskaitse meetmete olukorda, kus kohus kohaldaks ema suhtes sundi. Asjaolu, et kohus kaebaja käsitlusega ei nõustunud ja sunni kohaldamist põhjendatuks ei pidanud, ei tähenda, et seadusandlus on puudulik. Seoses kaebaja väitega seonduvalt menetluse pikkusega märgib kohus, et halduskohus ei saa hinnata detailselt maakohtu poolt läbiviidava kohtumenetluse efektiivsust ja kestvust tsiviilasjas nr 2-21-5105, kuna 12(13)
3-23-2781 halduskohtul puudub selleks pädevus. Konkreetse kohtuasja menetlust juhib kohtunik, kes lahendab asja vastavalt selle spetsiifikale. Halduskohus saab üksnes hinnata õigusliku raamistiku efektiivsust vastavalt kaebaja esile toodud asjaoludele. Maakohus ei saa eirata menetlusosaliste poolt esitatud taotlusi ja seisukohti, vaid peab need lahendama, tagades seejuures menetlusosalistele võrdsed võimalused taotlustega tutvumisel ja neile vastamisel. Vastavad printsiibid tulenevad TsMS-i erinevatest sätetest. Kaebaja ei saa heita menetlusosalisele ette oma õiguste kasutamist ja vastupidi. Seega on menetluse kestvuse kujundamisel menetlusosalistel endil suur osakaal. Kohus üksnes tagab menetluse juhtimisega õiglase kohtupidamise ning õige lahendi. Eesti Vabariik on loonud õigusliku raamistiku tsiviilkohtumenetluse toimimiseks ning riik ei vastuta selle eest et menetlus on asja mahust ja spetsiifikast tulenevalt ajamahukam. Kaebajal on soovi korral õigus esitada menetluse kiirendamise taotlus. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et praeguses asjas puudub põhjuslik seos riigi tegevuse ja kaebajal tekkinud väidetava kahju vahel. Riigi poolt on loodud meetmed suhtluskorra täitmiseks ning kaebajal on võimalik neid kasutada.
39.Isegi kui möönda kahju tekkimise alusena Eesti Vabariigi tegevusetust, siis on kahju hüvitamine välistatud RVastS § 7 lg 1 järgi, sest kaebaja ei ole täitnud sättes toodud kahju vältimise kohustust olukorras, kus kahju tekkimine oleks välditav. Kahju oleks olnud välditav, kui kaebaja oleks koheselt peale 03.10.2022 määruse saamist pöördunud selle täitmiseks kohtutäituri poole ning täitmisest keelduva lahendi saamisel vaidlustanud selle kohtus. Kaebaja seda ei teinud. Nimetatu on täiendav alus kaebuse rahuldamata jätmiseks.
MENETLUSKULUD
40.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.