X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 26. juuli 2022. a otsuse nr P26O-2022-53393 ja 22. augusti 2022. a vaideotsuse nr 5.23/35691-2 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. juunil 2024 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X esindaja esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 10. juunil 2022 taotluse tööealisele inimesele puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramiseks. SKA ei tuvastanud 26. juuli 2022. a otsusega nr P26O-2022-53393 kaebajal puude raskusastet
3-22-1978 ning ei määranud puudega tööealise inimese toetust. Puude raskusastme tuvastamise aluseks võttis SKA kaebaja taotluses ja tervise infosüsteemis sisalduvad andmed ning SKA ekspertarsti arvamuse.
2.Kaebaja esindaja esitas SKA-le 4. augustil 2022 eelnimetatud otsuse peale vaide, mille SKA jättis 22. augusti 2022. a vaideotsusega nr 5.2-3/35691-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esindaja esitas Tartu Halduskohtule 20. septembril 2022 kaebuse SKA 26. juuli 2022. a otsuse nr P26O-2022-53393 ja 22. augusti 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/35691-2 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks.
4.Tartu Halduskohus kuulutas 20. septembri 2022. a määrusega haldusasja menetluse kinniseks, võttis X kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
5.Vastustaja palub kohtule esitatud vastuses jätta kaebus rahuldamata.
6.Tartu Halduskohus määras 4. märtsi 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
7.1.Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et tal ei esine raskusi ega piiranguid igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises määral, mis oleks aluseks puude raskusastme tuvastamisel. Kaebaja võib olla vanuse poolest küll tööealine, kuid on siiski veel koolikohustust täitev isik. Tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on halva nägemise tõttu oluliselt piiratud. Kaebaja nägemine on stabiilselt kehv ja sellega ei ole võimalik täielikult kohaneda. Kaebaja vastab puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (edaspidi PISTS) mõttes isikule, kelle tervislik seisund on selline, et tema igapäevane tegutsemine ning ühiskonnaelus osalemine on oluliselt takistatud. Kuna vastustaja jättis puude raskusastme määramata, jäi kaebaja ebaõigesti ilma puudest tulenevatest soodustustest ja hüvedest.
7.2.Kaebaja üritab sportida, kuid see ei tähenda, et tal ei esineks igapäevaelus osalemisel olulisi piiranguid. Kaebaja valitud spordiala ongi üks väheseid, millega saavad tegeleda niivõrd tugeva nägemisprobleemiga isikud, kellel on tunnetusmeel väljaarenenud. Arusaamatu on vastustaja järeldus, et kaebaja osaleb kehalise kasvatuse tundides meeleldi. Lisaks tuleb arvestada, et prillide kandmise tõttu on osade spordialadega tegelemine raskendatud või võimatu. Spetsiaalseid nägemispuudega inimeste ujumisprille ei ole võimalik kaebajale tellida. Füüsiliste jõuharjutuste teostamine on raskendatud raskete prillide tõttu. Vastustaja on ebaõigesti tõlgendanud viibimist ruumis, kus on lauatennise laud ja reketid, lauatennise mängimisena. Jalgrattaga sõitmine koos vanemaga toimus viimati 2020. aastal.
7.3.Puude raskusastme tuvastamine ja sellest tulenevalt puudega lapse toetuse määramine on suunatud ka olemasoleva tervisliku seisundi säilitamisele. Kaebaja tervislik seisund, mis on stabiilne tänu osutatavale kõrvalabile, ei takista puude raskusastme tuvastamist.
7.4.Kaebajal on nägemislangusest tingitud lisakulutused, mida kaebaja on puude raskusastme määramata jätmise tõttu sunnitud kandma ise. Lisakulud on seotud abivahendite, kõrvalabi ja transpordi kasutamisega, hoolduse ja rehabilitatsiooniga. Kaebaja ei nõustu vastustaja hinnanguga, et nägemisteravuse -8,75 puhul on tegemist kerge piiranguga. Kaebajal esinevad nägemisteravuse langusest tingitud probleemid inimestega suhtlemisel (ebakindlus),
3-22-1978 igapäevatoimingud kõrvalabita on raskendatud (aeglus) ja osad toimingud võivad olla ohtlikud tema elule ja tervisele (nt sauna ja pesuruumi kasutamine, võõras kohas liikumine). Nägemisteravus on aastate jooksul halvenenud. Seetõttu ei saa andmeid prillidega korrigeeritud nägemise kohta arvestada, sest tegemist on muutliku terviseseisundiga ning prillide või kontaktläätsede kandmisaeg on piiratud, sest tekib peavalu ja valu kaelalihastes.
7.5.Vastustaja ei ole arvestanud kaebajale osutatud kõrvalabiga ning tema perekonnaliikmete panusega. Kaebaja vajas ja sai igapäevast kõrvalabi ning kasutas rehabilitatsiooniplaani raames talle määratud teenuseid. Rehabilitatsiooniteenustele jõudmiseks kasutab ta ühistransporti, mis siiani oli tema kui raske nägemispuudega isiku ja tema saatja jaoks tasuta. Nüüd on ka see võimalus tema jaoks kadunud ja põhjustab perele lisakulusid. Tugiisiku aruanded ja temaga sõlmitud leping kinnitavad kõrvalabi vajadust ja intensiivsust. Samuti on pärast SKA otsust kaebaja toakaaslane aidanud teda igapäevastes tegemistes. Igapäevase kõrvalabita on kaebajal hügieenitoimingute tegemine raskendatud ja sellega võib kaasneda oht tema elule ja tervisele (libastumise ja enese kuuma veega kõrvetamise oht, raskused pesemisruumi ja selle inventari tunnetamisel ja kasutamisel jms).
7.6.Ebaõige on vastustaja vaideotsuses märgitud seisukoht, et kaebaja vormistas end tööle suhkruvati müüjana. Kuna tegemist on toiduaineid müüva ettevõttega, siis ettevõte korraldas talle tervisliku kontrolli, mille alusel oli väljastatud tervisetõend. Arusaamatu on, miks pidas vastustaja ainuüksi tervisetõendi väljastamist tööle vormistamiseks ja kasutas kontrollimata väidet vaide lahendamisel. Kaebaja käis kahel korral tööd õppimas ja vaatamas, kuidas teised tööd teevad ning ei saanud töötasu. Isegi, kui kaebaja oleks tõepoolest end tööle vormistanud, ei oleks see puude määramisel takistuseks. Puuetega inimesed teevad samuti tööd oma võimete piirides ja juhendamisel. Kaebaja lihtsalt hindas enda võimeid üle ja sai kinnituse, et sellise töö tegemiseks ta ei sobi.
7.7.Ei saa nõustuda ekspertarsti arvamusega, et kaebajal ei esine olulisi raskusi igapäevasel tegutsemisel ja ühiskonnaelus osalemisega, sest on esinenud olukordi, kus prillide kasutamine ei ole võimalik (prillid purunenud) ning enne prillide parandamist oli igapäevane tegevus ja ühiskonnas osalemine selgelt raskendatud, sh kehalise kasvatatuse tunnis osalemine. Läätsed ei korrigeeri kaebaja nägemist täielikult, sest nii suure kõrvalekalde puhul ei ole see võimalik. Muusika- ja kunstikoolides õppimine ei näita isiku terviseseisundit ega takista puude tuvastamist.
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
8.1.Puude raskusastme tuvastamine on toimunud kooskõlas sotsiaalkaitseministri
29.veebruari 2016. a määrusega nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (edaspidi määrus nr 18). Vaidlustatud otsus vastab nimetatud määruses ning PISTS-s sätestatud tingimustele. Otsuse tegemisel arvestati kaebaja taotluses ja tervise infosüsteemis sisalduvate andmetega ning ekspertarsti arvamusega. Vaidemenetluses vaatas asjakohased andmed ja ekspertarsti arvamuses kajastatud järelduse üle ka teine kaasatud ekspertarst. Ekspertarstid leidsid, et kaebajal esinevad piirangud ei ole sellised, mis annaks aluse puude raskusastme tuvastamiseks.
8.2.SKA tuvastab tööealise inimese puude raskusastme määruse nr 18 § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtuste järgi. Piiranguid hinnatakse koos abivahendi kasutamisega, ravivõimaluste kasutamata jätmine ei ole piiranguid võimendav asjaolu. Määruse nr 18 § 6 lg 2 alusel antakse hinnang inimese tegutsemise ja osalemise piirangute esinemise kohta seitsmes erinevas valdkonnas. Valdkondade võtmetegevuste arvväärtused ja piirangute aritmeetilised keskmised ei võimaldanud asuda seisukohale, et kaebajal esines määrus nr 18 sätestatud raskusastmele vastav puue.
3-22-1978
8.3.Vastustaja ei tuvastanud isikul piiranguid järgmiste valdkondade võtmetegevustes: käeline tegevus, suhtlemine (kuulmine, kõnelemine), teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, inimestevaheline lävimine ja suhted. Ekspertarst hindas kaebajal liikumise valdkonna võtmetegevust „liikumine eri tasapindadel“ arvväärtusega 0, võtmetegevust „ohutu ringiliikumine“ arvväärtusega 1 ning võtmetegevust „seismine ja istumine“ arvväärtusega 0. Kaebajal on liikumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 0,33, mis jääb alla arvväärtuse 2, mistõttu puudub alus puude tuvastamiseks liikumise valdkonnas. Ekspertarst hindas suhtlemise (nägemise) valdkonna võtmetegevust nägemisfunktsioon arvväärtusega 1 (kerge piirang), teistes võtmetegevustes (kuulmine, kõnelemine) piiranguid ei tuvastatud. Puude raskusastme tuvastamiseks peab ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme arvväärtus olema 2. Seega ei ole näidustatud keskmise puude raskusastme tuvastamine suhtlemise (nägemise) valdkonnas. Vastustaja hinnangul ei vasta kaebajal esinevad igapäevategevuste ja ühiskonnaelus osalemise piirangud vähemalt keskmisele puude raskusastmele, hinnatuna ka erijuhtumi kontekstis. Kaebaja saab osaleda ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel vähemalt enamikes tegevustes.
8.4.Tööealisel isikul ja lastel on puude raskusastme tuvastamise alused erinevad lähtuvalt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest, mistõttu ei saa eeldada sama tulemust puude raskusastme tuvastamisel. Lastel on puude tuvastamise aluseks püsiva iseloomuga funktsioonipiirangud, mida ei saa olulisel määral ohjata ravi, ravimite või abivahenditega ja mille tõttu nad vajavad eakohasest suuremat kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet. Tööealise puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse seda, kuivõrd piiratud on tema igapäevane tegutsemine ja ühiskonnaelus osalemine. Vastustaja ei eita, et kaebajal on puue, kuid puue ja puude raskusaste ei ole samastatavad mõisted. Kaebajal esineb nägemispuue, mis ei esine vähemalt keskmisele puude raskusastmele vastavas määras. Puude raskusastme tuvastamisel hinnatakse isiku seisundit alati koos kompenseerivate vahenditega. Ekspertarsti hinnangu järgi on kaebaja nägemisteravuses tugev langus, mis korrektsiooniga on 0,8/0,8. Parema silma vaateväli 3 kraadi, vasakul 170 kraadi. Kaebajal on halb nägemine, mis aga ei halvene ega parane sõltuvalt sellest, palju talle kõrvalabi osutatakse. Sportimisel kannab kontaktläätsi. Esineb kerge piirang suhtlemise valdkonnas nägemisel, mis on põhjustatud silma struktuuri kahjustusest. See, et nägemisteravus ja fookus on aja jooksul muutuv, ei väära fakti, et otsuse tegemise ajal oli mõlema silma nägemine korrigeeritult 0,8.
8.5.Seadusandja tahe on olnud see, et puudetoetust ei saa kõik puudega isikud vaid üksnes need, kelle puudeline seisund küündib vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks vastava lävendini. Kaebajal puuduvad olulised igapäevased piirangud igapäevategevustel ja ühiskonnaelus osalemisel. Hügieenitoimingute tegemine eraldiseisva alusena ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks tööealiste isikute puhul. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja poleks võimeline ennast iseseisvalt pesema.
8.6.Tugiisiku olemasolu ei tingi kaebajale automaatselt puude raskusastet. Kaebaja ei pea teostama ravitoiminguid, mis eeldaksid kõrvalise abi kasutamist. Kaebaja terviseandmed ei viita tugiisikuteenuse kasutamise vajadusele. Alates 29. juunist 2022 ei ole kaebajal enam tugiisikut, mistõttu varasemale tugiisiku olemasolule viitamine ei ole antud juhul asjakohane. Tervislikust seisundist tingitud lisakulude olemasolu alusel puude raskusastet ei tuvastata. Kui isikul on toimetulekuraskusi, siis on võimalik abi saamiseks pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. Samuti ei tuvastata puude raskusastet selle alusel, et isik soovib puudega isikute soodustusi kasutada.
8.7.Piirangud töötamisel ei seondu otseselt puude raskusastmega. Ka eraldiseisvalt ei kinnita ega välista tööle minemine või reaalselt tööl käimine puude raskusastet, kuna tööd teevad ka puude raskusastmega isikud, aga tööl käimine või tööle minemise planeerimine on jällegi üks aspekt, mida tuleb hinnata koostoimes sellega, millises valdkonnas kaebajal piirangud on.
3-22-1978 Asjaolu, kas kaebaja vaideotsuses märgitud ajal oma tegevuse eest palka sai või kas ta ametlikult tööle vormistati, ei oma tähtsust. Vastustaja tunnustab kaebaja südikust võimetekohase töö leidmisel, kuid asjaolu, et isik ei saa abivahendi kasutamisel ühe konkreetse töö tegemisega hakkama, ei tähenda, et ta ei ole üldse võimeline tööd tegema. Samuti ei tähenda ühe konkreetse töö tegemisega mitte hakkamasaamine automaatselt seda, et isikul on kõrvalabi vajadus sellises ulatuses ja mahus, mis annaks puude raskusastme tuvastamiseks aluse. Samuti ei tingi puude raskusastme tuvastamist see, et abivahendid (prillid) võivad olla ajutiselt katki. Kui abivahendiga on võimalik igapäevaselt ilma oluliste raskusteta toimetada ja ühiskonnaelus osaleda, siis see, et prillid on vahepeal katki läinud, ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks. Raskuste vähendamiseks võib soetada tagavara prillid, osta kontaktläätsesid varuga.
8.8.Muusikakoolis ja kunstikoolis õppimine ei välista puude raskusastme olemasolu, aga kui muusikakool ja kunstikool on kaebajal lõpetatud, siis on see väga tugev indikatsioon sellele, et kaebaja suudab teiste samaealistega võrreldes sama hästi endaga toime tulla.
8.9.Kaebajal ei ole puude raskusastet nägemisest tulenevate piirangute tõttu, sest ta saab edukalt sportida ning erinevate spordialadega tegeleda. Rehabilitatsiooniplaan kinnitab seda. Puude raskusastme mittetuvastamise eelduseks ei ole see, et isik peaks olema suuteline harrastama kõiki spordialasid. Asjaolu, et teatud spordialade harrastamisel isik kaasa lüüa ei saa, ei põhjusta puude raskusastet. Iseenesest ei oma puude raskusastme tuvastamisel tähtsust ka see, kas kehalise kasvatuse tunnis käiakse meeleldi või vastumeelselt, kuid kaebaja rehabilitatsiooniplaanis on hinnangute all selgelt kirjas, et kaebaja osaleb meeleldi kehalise kasvatuse tunnis. Samuti suutis kaebaja käia aasta aega jõusaalis, tegeleda maadluse ja teiste spordialadega. Vastustaja pole väitnud, et kaebaja käis lauatennise trennis, vaid viitas rehabilitatsiooniplaanis kirjeldatule. Tähtsust omab see, et kaebaja on võimeline mängima lauatennist ja käima jalgrattaga sõitmas. Spordiga tegelemine ei tähenda üheselt seda, et isikul ei võiks puude raskusastme tuvastamiseks alust olla, kuid olemasolevad andmed ei kinnita selliseid piiranguid, mis õigustaks puude raskusastme tuvastamist.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on SKA 26. juuli 2022. a otsuse nr P26O-2022-53393 ja 22. augusti 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/35691-2 õiguspärasus. Nimetatud otsusega ei tuvastatud kaebajal puude raskusastet. Vastustaja tuvastas, et kaebajal on nägemisega seonduvalt piirangud, kuid need ei ole sedavõrd tugevad, et annaks aluse puude raskusastme tuvastamiseks. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja piisavalt arvestanud kaebaja kõrvalabi vajaduse ja piirangute avaldumise ulatusega ning seetõttu tuleks SKA otsus ja vaideotsus tühistada ning kohustada SKA-d tegema uus otsus. Vastustaja on seisukohal, et SKA on asjakohaselt lähtunud PISTS-s ja määruses nr 18 kehtestatud tingimustest ja korrast ning kuigi kaebajal esinevad mõõdukas vormis piirangud teatud valdkondades ei ole tema seisund selline, mis õigustaks puude raskusastme tuvastamist, mistõttu tuleks kaebus jätta rahuldamata.
10.PISTS § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 21 järgi tuvastatakse 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel inimesele (tööealine inimene) lähtuvalt igapäevastest tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise piirangutest sügava, raske või keskmise raskusastmega puue. PISTS § 2 lg 21 p-dest 1-3 tulenevalt on sügav puue inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud, raske puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud ja keskmine puue on inimesel, kellel igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises
3-22-1978 esineb olulisi raskusi. Puude raskusastme määramisel on oluline tegutsemispiirangute esinemise tuvastamine ehk kas isikul esineb terviseseisundist tulenevaid piiranguid, mis takistavad tal igapäevast tegutsemist ja ühiskonnaelus osalemist võrdselt teiste samaealiste inimestega. PISTS § 23 lg 6 näeb ette, et puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit, tegevusvõimet, kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, samuti tehniliste abivahendite kasutamise vajadust, elukeskkonda ning rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusi. Määruse nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamuses sama määruse § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtusi ja muid asjasse puutuvaid andmeid. Vajaduse korral võib ekspertarst SKA vahendusel nõuda taotleja perearstilt või raviarstidelt puuduvate andmete tervise infosüsteemi kandmist (PISTS § 23 lg 4) või täpsustada andmeid taotluses nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt (määruse nr 18 § 4 lg 3). Arvamuse andmisel arvestatakse taotleja tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2).
11.Puude raskusaste tuvastatakse liikumise, käelise tegevuse, suhtlemise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkondades esinevate piirangute alusel. Määruse nr 18 § 6 lg 3 kohaselt arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks iga valdkonna kohta, v.a suhtlemise valdkond, võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Suhtlemise valdkonna puhul on määrusega kehtestatud erisus, mille puhul lähtutakse puude raskusastme tuvastamisel vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastmest. Kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine või määruse § 4 lg 5 p-s 3 nimetatud valdkonnas on vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme arvväärtus 2–2,75, esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ja tal tuvastatakse keskmine puude raskusaste. Arvväärtuse 2,76-3,49 korral on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine piiratud ja tal tuvastatakse raske puude raskusaste (määrus nr 18 § 6 lg 6 p-d 1-2). Erinev on teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas puude raskusastme määramine. Määruse nr 18 § 6 lg 7 kohaselt peab selles valdkonnas keskmise puude raskusastme tuvastamiseks olema arvväärtus 2,76-3,49 ja raske puude raskusastme tuvastamiseks 3,5-4. Kui piirangud esinevad mitmes valdkonnas, tuvastatakse puude raskusaste selle valdkonna järgi, milles piirangud on suurimad (määrus nr 18 § 6 lg 8).
12.Määruse nr 18 § 4 lg-st 6 lähtuvalt hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid vastavalt võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile järgmiste arvväärtustega: 0 – piirangut ei tuvastatud; 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub. Eelnevast nähtub, et kerge, mõõduka ja raske piirangu erinevus seisneb selles, millises ulatuses piirang isikule mõju osutab ehk kas piirang takistab sageli või oluliselt isiku igapäevaelu ning kas tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel
3-22-1978 või on tegevuse sooritamine hoopis peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav. Seega oleneb piirangu raskusaste mõju intensiivsusest.
13.SKA otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb silmas pidada, et kohus ei saa sisuliselt kontrollida eksperdiarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust. Kohus saab kontrollida, kas eksperdiarvamused vastavad nõuetele ning kas ekspertarst(id) on hinnanud kõiki kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes esinevaid piiranguid, mida isik on oma taotluses kirjeldanud. Kui ekspertarst(id) on meditsiinialastele erialateadmistele tuginevalt asunud kehtestatud korda järgivalt seisukohale, et isikul esinevad kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes teatud intensiivsusega piirangud, siis saab kohus hinnangu ebaõigeks tunnistada üksnes juhul, kui toimikus olevatest andmetest nähtub, et eksperdiarvamuse koostaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid ning nende asjaolude arvesse võtmise korral oleks võinud eksperdi lõppjäreldus olla teistsugune. Eksperdiarvamuse õigsuses kahtlemiseks võib anda seega põhjust see, kui ekspertarst on jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineb ratsionaalselt põhjendatud kahtlus ekspertarsti erapooletuses (Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-21-787, p 14). Menetluse raames koostatav ekspertarsti arvamus on tõend, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada (vt Riigikohtu 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1110, p 22). Samuti tuleb arvestada, et puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa üksnes sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab kaebaja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja tema hinnangul eksinud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-17-1110, p 21).
14.Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) alusel selgitab Eesti Töötukassa välja, kas inimese töötamine on tema terviseseisundi ja sellest tulenevate piirangute tõttu takistatud (TVTS § 5). SKA hindab omakorda PISTS alusel, kas inimesel on selline anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab tal ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel (PISTS § 2 lg 1). Seega hindab Eesti Töötukassa TVTS alusel tegutsemispiirangute esinemist töökeskkonnas, samas kui SKA hindab PISTS alusel üldisemalt seda, kas isikul on piiranguid, mis takistavad tal igapäevast tegutsemist ja ühiskonnaelus osalemist võrdselt teiste samaealiste inimestega. Sõltuvalt asjaoludest võivad isiku terviseseisundist tulenevad piirangud takistada tavatingimustes ja täiskoormusega töötamist, kuid piirangud ei pruugi olla samas sedavõrd rasked, et oluliselt piirata igapäevast tegutsemist või ühiskonnaelus osalemist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2021. a otsus asjas nr 320-1281, p 17).
15.Kaebaja hinnangul ei arvestanud vastustaja piisavalt nägemisega seonduvaid piiranguid ning kõrvalabi vajadust ning on andnud kaebaja võimekusele sportida ja töötada ebaõige hinnangu. Kohus sellega ei nõustu. Vastustaja on otsuse kujunemist detailselt selgitanud vaideotsuses ja vastuses kaebusele. Kohus lähtub nendes kajastatud põhjendustest otsuse õiguspärasuse kontrollimisel. Kohtu hinnangul on vastustaja vaideotsuses asjakohaselt selgitanud rakendatud metoodikat ja analüüsinud kaebaja väiteid. Vastustaja esitatud materjalidest nähtuvalt on vastustaja võtnud puude raskusastme määramisel arvesse asjakohased tervise infosüsteemis sisalduvad andmed, analüüsinud kaebajal nägemisraskustest tingituid piiranguid ning nende ulatust ning järginud seejuures määruse nr 18 sätestatud korda. Kohtul puudub alus kahelda ekspertarvamustes kajastatud sisuliste hinnangute õiguspärasuses, samuti ei nähtu, et SKA ekspertarstid oleks irdunud puude raskusastme määramise metoodikast
3-22-1978 või teinud meelevaldseid järeldusi. Ekspertarstid on lähtunud asjakohastest andmetest ning oma seisukohti põhjendanud, järelduste kujunemine on jälgitav ning mõistetav. Vastustaja otsus ei ole meelevaldne ning tugineb asjakohastele materjalidele ning otsuse ja vaideotsuse aluseks olevates ekspertarstide arvamustes on kaebaja terviseseisundit sisuliselt hinnanud.
16.Kohtu hinnangul ei anna asja materjalid alust kahelda otsuse tegemisel arvestatud ekspertarsti ning vaidemenetluse raames antud täiendava ekspertarsti arvamuste järeldustes, et kaebaja terviseseisundist tulenevalt esineb tal nägemisteravuse langusest tingitult igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises raskusi, kuid need ei ole sellise intensiivsuga, et tuvastada vähemalt keskmine puude raskusaste. Ekspertarstide arvamustes on kajastatud, et kaebajal on tuvastatud müoopia ehk lühinägelikus ning astigmatism, mistõttu esineb kaebajal tugev nägemisteravuse langus (-8,75), mis prillide korrektsiooniga on aga 0,8/0,8. Parema silma vaateväli on 3 kraadi, vasakul 170 kraadi. Sportimisel saab kasutada kontaktläätsi. Kaebaja igapäevasel tegutsemisel ja ühiskonnaelus osalemisel ei ole olulisi raskusi. Esineb kerge piirang suhtlemise valdkonnas nägemisel, mis on põhjustatud silma struktuuri kahjustusest. Nende asjaoludega on arvestatud nii liikumise (võtmetegevus ohutu ringiliikumine) kui ka suhtlemise (võtmetegevus nägemisfunktsioon) valdkonnas esinevate piirangute tuvastamisel. Ekspertarstid ei tuvastanud kaebajal piiranguid valdkondade võtmetegevustes käeline tegevus, suhtlemine (kuulmine, kõnelemine), teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, inimestevaheline lävimine ja suhted. Ühegi valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuse aritmeetiline keskmine ei ületanud määruse nr 18 § 6 lg 6 p-s 1 sätestatud määra. Seega liikumise ja suhtlemise valdkonnas tuvastati küll mõõdukad piirangud, kuid need ei olnud sedavõrd rasked, et ületanuks määra, mis annaks alust tuvastada kaebajal vähemalt keskmise puude raskusastme.
17.Kaebaja esindaja on rõhunud sellele, et kuigi kaebaja puude raskusastme tuvastamisel saab lähtuda tööealise inimese hindamise korrast, tuleb arvestada, et kaebaja puhul on siiski tegemist kooliealise lapsega. Nimetatud asjaolu ei muuda siiski puude raskusastme hindamise aluseks olevat korda ja arvestatavaid tingimusi määruse nr 18 § 6 mõttes. SKA on õigesti nimetatud normis kajastatud tingimustest lähtunud ja on järginud ekspertarstide arvamustes ka määruse nr 18 § 6 lg-s 2 reguleeritud funktsioone. Samuti on kaebaja omistanud kohtu hinnangul liiga suure tähenduse vaideotsuses kajastatud töötamise asjaoludele. See, kas kaebaja osales nn praktikapäeval või tasustatud tööpäeval ning milliseid ülesandeid ja kui ulatuslikult suhkruvati valmistamisel ta täitis, ei ole puude raskusastme tuvastamisel määravat tähendust. Puude raskusastme tuvastamisel ei ole töökeskkonnas tegutsemise võimekus määrav (vt ka määruse p 14). Kohtule esitatud materjalid ei viita siiski, et ka abivahendi kasutamisel oleks kaebajal tulevikus olulisi raskusi töötamiseks.
18.Kaebaja esindaja hinnangul ei ole vastustaja arvestanud kaebaja kõrvalabi vajadusega ja varasemalt tugiisikuteenuse saamisega. Sotsiaalhoolekande seaduse § 23 lg1 kohaselt on tugiisikuteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on iseseisva toimetuleku toetamine olukordades, kus isik vajab sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või tervislike probleemide tõttu oma kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel olulisel määral kõrvalabi. Kõrvalabi seisneb juhendamises, motiveerimises ning isiku suurema iseseisvuse ja omavastutuse võime arendamise. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai enne SKA otsuse tegemist tugiisikuteenust eelkõige liikumise hõlbustamise eesmärgil. Asjaolu, et varasemalt oli kaebajal kasutada liikumise hõlbustamiseks ka tugiisiku abi ei oma olulist tähtsust, sest vaidlustatud SKA otsuse tegemise ajaks oli tugiisikuteenuse osutamine lõpetatud ning uueks perioodiks selle teenuse osutamist ei jätkatud. Lisaks tuleb arvestada, et
3-22-1978 tugiisikuteenuse vajadus oli kaebajal enne 16 aastaseks saamist. Kõrvalabi vajaduse ulatus on vanusest, õppimise tulemusel kaasnevatest kogemustest ja tegutsemisvõimetest tingitult ajas muutuv. Asjaolu, et kaebaja esindaja jätkas 2022. a septembrist vabatahtlikult enda rahalistest vahenditest varasemalt tugiisikuks olnud isiku abi kasutamist seda järeldust ei muuda ega mõjuta. Ebaõige on ka kaebaja esindaja seisukoht, et vastustaja ei ole kõrvalabi vajaduse ja varasema tugiisikuteenuse kasutamise faktiga otsuse tegemisel üldse arvestanud. Rehabilitatsiooniplaanis ning kaebaja esitatud puude raskusastme tuvastamise ning toetuste taotluses on viidatud varem tugiisikuteenuse kaudu kõrvalabi saamisele. SKA võttis otsuse tegemisel terviseandmete kõrval arvesse ka nendes dokumentides esitatud asjaolusid. Kohus möönab, et SKA oleks võinud vaideotsuses kõrvalabi ning tugiisikuteenuse saamist detailsemalt kajastada, kuid miski ei kinnita, et need asjaolud oleksid vaidlustatud otsuste tegemisel täielikult tähelepanuta jäetud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kõrvalabi saamine tugiisikuteenuse kaudu ei tähenda automaatselt, et isiku terviseseisundist tulenevad piirangud on vähemalt keskmise puude raskusastme mõõtu.
19.Kaebaja on kohtule esitatud materjalide pinnalt võimeline iseseisvalt igapäevaelus otsuseid vastu võtma, ise tegevusi planeerima ja läbi viima ja võimeline osalema abivahendeid kasutades teistega võrdsetel alustel vähemalt enamikes tegevustes. Rehabilitatsiooniplaanis kajastatu kinnitab selgelt, et erinevate spordialadega tegelemine on kaebajal võimalik. Asjaolu, et mõnede spordialade harrastamine võib olla mõnevõrra raskendatud ei ole piisav, et järeldada vähemalt keskmise puude raskusastmele vastavaid piiranguid. Spordialadega tegelemise võime näitab, et abivahendite kasutamisega ei ole kaebaja piirangud sellised, mis oma intensiivsuselt osutuks vähemalt keskmise puude raskusastme tasemeni. Kohtu hinnangul on kaebaja liigselt pööranud tähelepanu otsuse ja eelkõige vaideotsuse sõnastusele ja vähem põhjenduste sisule. Vastustaja ei ole seisukohal, et kaebaja tervislik seisund võimaldab kõikvõimalike spordialadega tegeleda võrdses mahus ning et piiranguid üldse ei esine. Vastustaja on tuginenud peaasjalikult kaebaja terviseandmetele ning rehabilitatsiooniplaanis kajastatud tegevustele, millest nähtub, et kaebaja saab abivahendeid kasutades tegeleda edukalt ka osade spordialadega, mis omakorda kaudselt kinnitab, et piirangud ei ole sedavõrd rasked, et välistaks spordiga tegelemise ja kinnitaks ulatusliku kõrvalabi vajadust igapäevaselt. Ehk teisisõnu, kaebaja nägemisteravuse olulist langust on ekspertarstid ja vastustaja võtnud otsuse tegemisel arvesse, kuid on põhjendatult arvestanud abivahendite kasutamise võimalikkuse ning sellega kaasnevate piirangute leevendumisega, mistõttu ei takista piirangud isiku igapäevaelu olulisel määral ning võimaldavad ühiskonnaelus osaleda. Rehabilitatsiooniplaanis kajastatud erinevate spordialadega tegelemine ning selle ulatus ei võimalda asuda seisukohale, et nägemisest tulenevad piirangud koos abivahendi kasutamisega ületaks määra, mis annaks kinnitust olulistest igapäevaelus osalemise takistustest. Samuti ei saa nägemisteravuse languse muutust välja toodud ajavahemikul pidada sedavõrd oluliseks (-8 ja seejärel -8,75), millest tulenevaid raskusi igapäevaelus osalemisel ei oleks võimalik abivahendite kasutamisega piisavalt leevendada. Ka asjaolu, et prillide või kontaktläätsede kasutamine võib olla teatud tingimustel raskendatud või võib esineda olukordi, kus need purunevad ja sellest tingituna on nende kasutamine võimatu, ei anna alust kaebaja puude raskusastme muutmiseks, sest hinnang tuleb anda tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist arvestavalt. Ehk teisisõnu, aluseks on isiku seisund koos tegutsemisvõimet parandavate abivahenditega (praegusel juhul prillide ja/või kontaktläätsedega). Abivahendite purunemise võimalusega tuleb kaebajal endal arvestada ning sellest tingitud raskusi on võimalik leevendada tagavaraabivahendite soetamise kaudu. Ka kaasnevate lisakulude kandmine ei tingi iseseisvalt puude raskusastet.
3-22-1978
20.Kohtu hinnangul on ülepaisutatud ka kaebaja seisukoht, et hügieenitoimingute tegemisel vajab ta igapäevaselt olulist kõrvalabi. Sellise abi vajadust ei kinnita kaebaja terviseseisundit kajastavad andmed, rehabilitatsiooniplaan ega ka fakt, et kaebaja on varasemalt saanud tugiisikuteenust. Kaebaja ja vastustaja väited kaebaja muusika- ja kunstikoolis osalemist puudutavate asjaolude kohta on sedavõrd kaudses puutumuses tehtud otsusega, et kohus ei pea selles osas vajalikuks väiteid detailselt analüüsida, sest SKA otsuse järeldusele antavat hinnangut see oluliselt ei mõjutaks.
21.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on materiaalselt õiguspärane, selle andmisel on arvestatud asjakohaste andmetega ning järgitud puude raskusastme tuvastamise korda määral, mis ei tingi vaidlustatud otsuse õigusvastasust. Kaebaja nägemisteravuse langemisest tingitud piirangud ei mõjuta tema igapäevaelus hakkamasaamist määral, mis oleks vähemalt keskmise puude raskusastme mõõtu. Kuna vaidlustatud SKA otsus on õiguspärane ei esine alust ka vaideotsuse tühistamiseks. Kohus jätab seetõttu kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kohus otsustas 4. märtsi 2024. a määruse resolutsiooni punktis 5, et kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga, mistõttu ei ole vajalik otsuses seda teemat enam käsitleda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.