Rahvastik › Välismaalased

3-23-1005

3-23-1005 täitmisega oodata, ei alga sellega kaebetähtaeg täitmise peatamise lõpetamisest uuesti. Ka 23.04.2023 peatamise kui menetlustoimingu põhjendustest ei nähtu, et pikendataks kohtusse pöördumise tähtaega. Lahkumisettekirjutust tuleb käsitleda selle täideviimise toimingust eraldi. PPA ei ole kaebajat eksitanud. 22.04.2023 lahkumisettekirjutusega on ette nähtud nii kohustus Eestist lahkuda kui ka otsustus sissesõidukeelu kohaldamise kohta. PPA 23.04.2023 otsusega peatati väljasaatmine, st lahkumisettekirjutuse sundkorras täitmine. Väljasaatmise peatamise eesmärk ei olnud see, et PPA kaaluks, kas kaebajat välja saata või sissesõidukeeldu kohaldada. Väljasaatmise peatamise eesmärk oli see, et otsustada, kas kaebajal tuleb varem talle määratud karistus, mille kandmisest ta vabastati, Eestis lõpuni kanda. Ka 23.04.2023 otsuses on selgitatud, et väljasaatmine peatatakse, kuni kohus teeb lahendi mõistetud karistuse täielikult või kandmata jäänud karistuse osa täitmise kohta. Seega oli menetluse peatamise eesmärk üksnes karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamine avalikes huvides, mitte kaebaja soodustamise eesmärgil lahkumiskohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamisest loobumine. Välismaalastega seotud asjades on sage, et keelebarjääri või Eestis tuttavate puudumise tõttu ei suuda välismaalane oma õigustes, sh kaebeõiguses orienteeruda. Praegusel juhul see nii ei ole. Kaebaja on eelnevalt Eestis elanud ligikaudu 20 aastat ja omas siis pikaajalist elamisluba. Kaebajal oli õigusteadmistega kaitsja kriminaalasjas. Samuti esindab kaebajat praeguses asjas sama esindaja, kes esindas kaebajat tähtajalise elamisloa taotluse kohtuasjas aastatel 2015–2017 (haldusasi nr 3-15-3121). Seega oli kaebajal võimalik saada pädevat õigusabi. Olukorras, kus kaebaja lahkus Eestist juba 30.04.2023 ja võttis advokaadiga ühendust 08.05.2023 välisriigis viibides, saab pidada usutavaks, et kaebajal olid olemas nii teadmised kui ka oskused juba Eestis viibides advokaadiga ühenduse võtmiseks ja õigusnõu saamiseks, sh kaitsjaga konsulteerimise korral. Ei ole usutav, et PPA võis anda kaebajale teadlikult või tahtlikult valeteavet selle kohta, et 22.04.2023 ettekirjutus ei ole kehtiv ja kaebetähtaeg on pikenenud. Kaebajal oli vaidlustamissoovi korral juurdepääs õigusabile. Ettekirjutuses ja otsuses on selgitatud kaebetähtaega ning peatamise otsus ei puuduta sissesõidukeeldu. Kaebaja ekslik arusaam sai tekkida vaid tema enda eksituse ja tegevusetuse tõttu, kui ta niigi lühikese kaebetähtaja jooksul ei pöördunud õigeaegselt oma kaitsja ega ka endise esindaja poole selguse saamiseks. Puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Siseministeerium on taotlenud menetluse kinniseks kuulutamist osas, mis puudutab 20.12.2022 salastatud teaberegistri kokkuvõtet nr STR2222102001, millele on viidanud PPA oma 30.12.2022 ettepanekus. Tegemist on salajase tasemega riigisaladusega. Kaaluda tuleb ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt poole õigust tutvuda toimikuga ja osaleda menetlustoimingul, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 39; 22.11.2017 määrus nr 3-17-911, p-d 23-24; 09.06.2017 otsus nr 3-3-1-817, p 19; 15.05.2014 määrus nr 3-3-1-36-14, p-d 6 ja 8). Sissesõidukeelu kohaldamise menetluses võib piirata andmesubjekti õigust saada teavet ja juurdepääsu tema kohta kogutud isikuandmetele, samuti õigust tutvuda tema kohta andmekogusse kantud andmetega, sh menetlustoimikuga, kui see võib: 1) takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist, menetlemist või karistuse täideviimist; 2) kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi; 3) ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut; 4) ohustada avaliku korra kaitset, sh takistada välismaalase väljasaatmist (VSS § 336 lg 3). Teabe piiramine analoogsetel alustel on kooskõlas ka Euroopa Liidu õigusega, sest Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16.12.2008 direktiiv nr 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra 3(8)

3-23-1005 kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, mis reguleerib ka sissesõidukeelde (art 11), sätestab, et teavet faktiliste asjaolude kohta võib piirata, eelkõige riigi julgeoleku, riigikaitse ja avaliku korra kaitseks ning kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (art 12 lg 1 teine lause). PPA taotluses on tuginetud asjaolule, et kaebajast tulenev oht Eesti Vabariigi ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide avalikule korrale ja riigi julgeolekule ei ole ära langenud ning on jätkuvalt reaalne ja piisavalt tõsine. Kaebaja osas on põhjendatud alus arvata, et ta omab sidemeid rahvusvaheliselt tegutsevate kuritegelike ühendustega ning võib ise kuuluda kuritegelikku ühendusse. Seetõttu esinevad kõik VSS § 336 lg-s 3 nimetatud alused kaebajale juurdepääsu piiramiseks haldusmenetluses. Sama kaalutlus on asjakohane ka kohtumenetluses kaebaja toimikule juurdepääsu piiramiseks ning teabega tutvumise ja selgituste saamise menetlustoimingult eemaldamisest. Eeldades PPA taotluses toodu õigsust – halduskohus ei ole teabega tutvunud –, siis avaldades kaebajale teavet, mis on Eesti Vabariigile teada kaebaja võimaliku ebaseadusliku tegevuse kohta, võib see takistada nii süüteo tõkestamist, võimaldada sellega teisi isikuid kahjustada kui ka ohustada avaliku korra kaitset, kui seetõttu on võimalik toime panna uusi kuritegusid. Kuritegelikud ühendused võivad lisaks süütegude toimepanemisele ohustada laiemalt Eesti Vabariigi julgeolekut. Arvestada tuleb ka praeguse asja kaalukust kaebaja jaoks. Sissesõidukeeld piirab kaebaja võimalusi nii Eestisse kui ka laiemalt Schengeni alale saabumisel. Välismaalasel puudub subjektiivne õigus Eestis viibimiseks. Eesti Vabariigil on suveräänne õigus määratleda, milliste välismaalaste viibimine Eestis vastab avalikele huvidele (VMS § 13). Välismaalase viibimine Eestis võib kaaluda üles avaliku huvi olulise põhiõiguse riive korral, milleks on tavaliselt oht elule, tervisele või inimväärikusele või tõsine riive perekonnaelule. Sellised põhiõigused ei ole praeguses asjas vaidluse all. Kaebaja jaoks on kaalul võimalus Schengeni alale siseneda ja siin vabalt liikuda, kuid kaebaja jaoks ei ole kaalul mõni oluline põhiõigus, mis jääks Schengeni alal liikumise võimatuse tõttu kaitseta (õigus inimväärikusele, elu ja tervise kaitsele või perekonnaelule). Siseministeeriumi vastuses kohtule ja selle lisas on välja toodud täpsustav selgitus, millega on juurdepääsupiirangut kaebajaga seonduvalt sisustatud. Kaebajal on võimalik esitada eeltoodu kohta oma seisukoht ja ka tõendid. Kui varjatava tõendiga tutvumisel ja selgituste andmisel selgub, et kaebajale on võimalik avaldada täiendavat teavet ilma riigisaladuse kaitse eesmärki kahjustamata, saab kohus kohustada vastustajat seda täiendavat teavet ka kaebajale esitama. Varjatavat teavet ei ole võimalik tutvustada ka kaebaja advokaadist esindajale. Teabe sisu ei ole sellisel juhul võimalik kaitsta. Advokaat võib avaldada teavet esitatavate küsimuste kaudu ka tahtmatult. Teabe varjamine on vajalik tulevikus, st tegemist ei ole tähtsuse kaotanud, ammendunud teabega, mille kohta info saamine tagantjärele enam avalikku korda või julgeolekut kahjustada ei saaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-1005 § 14 lg 4 p 1 toodud olukorrana (väljasaatmist ei kohaldata, kui ettekirjutus on tühistatud või kehtetuks tunnistatud või kehtivuse kaotanud). Kui ringkonnakohus leiab, et halduskohtu seisukoht kaebetähtaja rikkumise osas on õige, siis tuleb kaebetähtaeg ennistada. Kaebajal puudus selge arusaam PPA 22.04.2023 ettekirjutuse kehtivusest ja kaebetähtaja kulgemisest. Eestisse tagasi jõudes hakkas kaebaja kohe välja selgitama oma võimalusi haldusakti vaidlustamiseks, sealjuures hakkas mõistliku aja jooksul otsima professionaalset õigusabi. Kaebus esitati esimesel võimalusel. PPA käitus eksitavalt, tehes ennatlikult ettekirjutuse, seejärel peatades selle ja andes kaebaja kohtu alla. PPA 23.04.2023 otsuses puuduvad mistahes viited või selgitused selle kohta, et tegemist oleks sundtäitmise peatamisega, st otsuse täitmise edasilükkamisega. Otsuse sisust ilmneb, et 22.04.2023 väljasaatmist ei kohaldata, sest ettekirjutust ei saa täita, mistõttu on pigem tegemist ettekirjutuse kehtetuks tunnistamisega sarnase olukorraga. Teise kohtuasjaga tegelemisega seoses ei jõudnud kaebaja analüüsida erinevaid PPA haldusakte ja toiminguid. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebajal ei olnud keelebarjääri. Seitse aastat tagasi kaebajaks olemine, lepingulise esindaja olemasolu ja pelgalt Eestis elamise fakt ei välista kaebetähtaja ennistamist. Õigusvastane on Tallinna Halduskohus otsus keelata kaebajal ja tema esindajal tutvuda riigisaladust sisaldava dokumendi ja ärakuulamisel antavate selgitustega ning saada neist ärakirju. Halduskohus ei saanud tutvumisõiguse piiramise vajalikkust sisuliselt kaaluda ega hinnata, sest kohus ise pole selle teabega tutvunud. PPA-l on võimalik teatud osa teabest kinni katta ja seda kaebajale mitte näidata, mitte paljasõnaliselt väita, et kogu vaidlusalust dokumenti peab kaebaja eest varjama. Halduskohus ei kontrollinud, millisel alusel on PPA poolt koostatud dokument nr STR2222102001 kaetud tervikuna juurdepääsupiiranguga ja kas seda on tehtud seaduses ettenähtud korras. Halduskohus ei saanud eeldada vastustaja väidete õigsust. Halduskohtu käsitluse järgi pole isikutel võimalik ennast PPA omavoli eest kaitsta.

Vastustajad paluvad vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

PPA ei peatanud väljasaatmist VSS § 14 lg 5 p 1 tähenduses, vaid peatatud oli väljasaatmistähtaeg, kuni kohus otsustas kriminaalkaristuse kandmise küsimust. VSS § 18 lg 5 järgi on see PPA pädevuses. VSS § 18 reguleerib väljasaatmise tähtaega. PPA 23.04.2023 otsus ei pikenda ega katkesta kaebetähtaega. Ka 23.04.2023 otsuse põhjendustest ei nähtu, et pikendataks kohtusse pöördumise tähtaega. Lahkumisettekirjutus erineb selle täideviimisest. Väljasaatmise peatamine ei peata ettekirjutuse vaidlustamise tähtaja kulgemist. PPA otsus oli 23.04.2023–28.04.2023 kehtiv. Tähtaja ennistamiseks puudub alus. Kaebaja saabus Eestisse 16.04.2023, mil tal oli KrMS § 426 lg-st 4 tulenev riiki tagasipöördumise keeld. See keeld kehtib veel viis aastat ja täitmiskohtunik võis pöörata kandmata jäänud karistuse osa täitmisele. Kaebaja oli sellest keelust teadlik. VSS § 7 lg-t 2 tuleb lugeda koosmõjus VSS § 3 lg-ga 2, mis näeb ette, et välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, on kohustatud lahkuma vahetult seadusest tulenevalt. PPA-l ei olnud kaalutlusõigust otsustamisel, kas lahkumisettekirjutus teha või mitte. Kuna oli tuvastatud, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, oli PPA kohustatud lahkumisettekirjutuse tegema. Tallinna Halduskohus on ka 10.07.2023 kohtumääruses õigesti selgitanud, et menetluse peatamise eesmärk oli avalikes huvides karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamine, mitte kaebaja soodustamise eesmärgil lahkumiskohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamisest loobumine. Kaebajal oli vaidlustamissoovi korral juurdepääs õigusteenusele. Ettekirjutuses on kaebetähtaega selgitatud. Väljasaatmise tähtaja peatamise otsus ei puuduta sissesõidukeeldu.

5(8)

3-23-1005 Juurdepääsuõigust riigisaladusele kohtumenetluses reguleerib riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 29 lg 1. Halduskohus on põhjendanud, milles seisneb praegusel juhul avalik huvi juurdepääsu piiramiseks. Vajadus kaitsta riigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust välismaalase siinviibimisest tingitud võimaliku ohu eest, samuti vajadus tagada PPA-le tema ülesannete tõhus täitmine kaaluvad üles välismaalase õiguse saada üksikasjalikku tõendusteavet põhjuste kohta, miks tema viibimisõigust piiratakse. Kaebajal on võimalik oma õigusi kaitsta ning esitada põhjendused ja tõendid nende asjaolude kohta, mis tema oletuste kohaselt tingisid Siseministeeriumi 20.01.2023 otsuse andmise. Halduskohus selgitas, et tegemist ei pruugi olla lõpliku otsusega, vaid see võib muutuda pärast seda, kui kohus on menetlusdokumendiga tutvunud. Seega on tagatud kohtulik kontroll ka selle üle, et kaebaja õigust tutvuda menetlusdokumendiga ei oleks piiratud ülemääraselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

6(8)

3-23-1005 II

3-23-1005 avalikkuse eest varjata igasugust juurdepääsupiiranguga teavet (Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (1054 SE I) eelnõu seletuskirja lk 69, § 25 lg 2 kommentaar).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.