Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 24. aprill 2024, Tartu 3-22-775
Haldusasi
Xi kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 6. veebruari 2023. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 6. veebruari 2023. a otsus muutmata.
2.Jätta Xi taotlus täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 24. mai 2024).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X paigutati 29. jaanuaril 2021 ajutiselt rahunemiskambrisse (kambrisse nr 1192). Rahunemiseks ümberpaigutamise põhjus oli see, et eelnevalt oli kaebaja enda kambris ärritunud, sõimles, sülitas ametnike suunas ja tagus vastu kambri ust rusikate ja toidunõudega, nii et kambri vaateavasse tekkis mõra. Xi suhtes otsustati vangla 3. detsembri 2021. a käskkirjaga kohaldada täiendava julgeolekuabinõuna muuhulgas käeraudade kasutamist. Käskkirja kehtivuse ajal ei allunud ta
detsembril 2021 käeraudade panemisel valvurite poolt antud korraldustele, mistõttu kasutati tema suhtes füüsilist jõudu.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X kaebuse, milles palus mõista talle välja hüvitis vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju eest. Kaebuse kohaselt paigutati ta 29. jaanuaril 2021 rahunemiskambrisse ebaseaduslikult ning tema suhtes kasutati vägivalda. Ka jõu kasutamine käeraudade paigaldamisel 12. detsembril 2021 oli õigusvastane. Lisaks sellele leidis kaebaja,
et tema suhtes on õigusvastaselt käitutud veel mitmel erineval moel (hoiti pidevalt üksikvangistuses, ei paigutatud Tallinna Vanglasse, ei võimaldatud videokõnesid, piirati kokkusaamisi, viidi jalutamiseks kõlbmatutesse boksidesse, ta nakatus vangla süül koroonaviirusesse, vangla süül kaotas ta elukaaslase ja elukoha jne).
3.Tartu Halduskohtu 6. veebruari 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja ärritus 29. jaanuaril 2021 pärast seda, kui ta ei saanud koheselt helistada. Ta hakkas karjuma, kasutas ebaviisakaid väljendeid ning peksis vastu kambri ust ega allunud korraldustele tegevus lõpetada. Ta sülitas valvurite poole, peksis toidunõudega vaateava kuni sellesse mõratekkimiseni. Valvurid sisenesid kambrisse, paigutasid kaebajale käerauad ning viisid ta rahunemiskambrisse. Kogu saatmise aja kasutas kaebaja ebatsensuurseid väljendeid ning üritas takistada ametnike liikumist. Rahunemiskambris sülitas ta pärast käeraudade eemaldamist uuesti valvurite suunas.
3.2.Vangistusseadus (VangS) ei sätesta rahunemiskambri mõistet. Vangla on selgitanud, et tegemist on kambriga, mis asetseb tavapärastest eluosakondadest väljaspool ning neist eemal, mistõttu ei ole võimalik sellisesse kambrisse paigutatud isikul teisi eluosakonna kinnipeetavaid häirida. Kaebaja viibis seal väga lühikest aega (u tund ja 17 minutit), mistõttu ei oma tähtsust, kas kamber vastas kõigile elukambri nõuetele. Kohus ei pidanud rahunemiskambrisse paigutamist õigusvastaseks.
3.3.Füüsilise jõu kasutamine kaebaja suhtes intsidendi käigus pole tõendatud. Kaebaja silma all märgati küll 18.56 paiku turset ja paistetust, kuid valvekaamera salvestiselt ilmnes, et kell 18.33 istus kaebaja küljega WC-potile, tema pea liikus edasi-tagasi WC poti raami suunas ning pärast potilt tõusmist oli näha, et tema põsesarn punetas. Enne potile istumist seda ei olnud. See viitab, et kaebaja tekitas endale vigastuse ise.
3.4.Kaebaja rahunemiskambrisse paigutamise ja kehavigastuse tekitamise ning tema suhtes pärast intsidenti julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja osas on kaebaja esitanud varem ka õigusvastasuse tuvastamise nõude (haldusasi nr xxx). Kohtud jätsid kaebuse rahuldamata.
3.5.Ka 12. detsembril 2021 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli õiguspärane, kuna kaebaja suhtes oli antud kehtiv käskkiri, mis nägi ette käeraudade kohaldamise. Kaebaja ei allunud korraldusele tulla käeraudade paigaldamiseks ukse juurde ning käeraudade paigaldamiseks tuli kohaldada vahetut sundi. See vormistati õiguspäraselt (protokolli koostamisega ja terviseseisundi kontrollimisega pärast sunni kasutamist vastavalt VangS § 71 lg-le 71). Kambrisse sisenemine oli vajalik loenduse läbiviimiseks ning kuna kaebaja suhtes oli täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldatud käeraudade kasutamist, siis tuli enne kambrisse sisenemist paigaldada talle käerauad. Kaebajat hoiatati eelnevalt jõu kasutamise kohta.
3.6.Terviseseisundi kontrollimisel fikseeritud vigastused ning fotod ei viita sellele, et kaebaja oleks läbi pekstud. Arvestades, et kaebaja suhtes kasutati jõudu ja käeraudu, on mõistetav, et selle raames võib kinnipeetav saada vigastusi, seda eriti olukorras, kus ta ise osutab aktiivset vastupanu. Ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks kasutatud ülemäärast füüsilist jõudu.
3.7.Kaebaja nõudis hüvitist perioodil 30. jaanuar 2021 kuni 24. november 2021 üksikvangistuses olemise eest. Sel perioodil oli vanglas vanglasisene suhtlemis- ja liikumisvabadus esimesel etapil piiratud koroonaviiruse leviku tõttu ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu kaebaja suhtes. Teisel perioodil olid kaebaja eluosakonna kambrite uksed algul lukustatud seetõttu, et kinnipeetavatel avastati kehavigastusi ning hiljem oli kaebaja suhtes kohaldatud jälle täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist seetõttu, et kaebaja osales kinnipeetavatevahelises konfliktis. Kolmandal perioodil oli kaebaja liikumisvabadus piiratud seetõttu, et ta oli nakatunud koroonaviirusesse. Kohus asus seisukohale, et vangla haldusakte, mille alusel kaebaja liikumisja suhtlemisvabadust piirati, ei saa pidada õigusvastasteks. Lisaks märkis kohus, et üht mitmest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast ei ole kaebaja vaidlustanud.
3.8.Seoses kaebaja tervisehäiretega selgitas kohus, et arst ei ole tuvastanud kaebajal sellist seisundit, mis oleks välistanud tema suhtes liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist.
3.9.Kaebaja väitel võimaldati tal jalutada jalutusaia asemel jalutusboksides, mis on tunnistatud jalutuskäikudeks kõlbmatuteks. Kohus ei näinud tõendid selle kohta, et jalutusboksid on tunnistatud jalutuskäikudeks kõlbmatuks ning pidas jalutamise võimaldamist jalutusboksis õiguspäraseks, kuna kaebaja suhtes oli kohaldatud julgeolekuabinõuna vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist ning õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust kasutada värskes õhus jalutamiseks just jalutusaeda.
3.10.Pärast koroonaviirusesse nakatumist kaebaja suhtes kohaldatud isolatsioonimeetmeid ja koroonaviiruse leviku vältimiseks vanglas kehtestatud meetmeid ei pidanud kohus samuti õigusvastaseks. Viiruse leviku ärahoidmiseks kehtestatud meetmetel oli legitiimne eesmärk – vanglatöötajate ja kinnipeetavate tervise kaitsmine. Seoses kaebaja väitega, et ta nakatus vangla süül, leidis kohus, et vanglas ei ole võimalik kokkupuuteid täielikult vältida, ning et parim, mida vangla sai teha, oli reeglite kehtestamine nakkuse edasikandumise ohu vähendamiseks.
3.11.Kaebaja jäi küll õigusvastaselt ilma ühest jalutuskäigust (talle ei võimaldatud jalutuskäiku kohe järgmisel päeval pärast määratud isolatsiooni lõppu), kuid kohus leidis, et ühest jalutuskäigust ilmajäämine pole käsitatav väärikust alandava kohtlemisena. Lisaks pakkus vangla kompensatsiooniks täiendavat jalutuskäiku.
3.12.Kaebaja on taotlenud enda ümberpaigutamist Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse, kuna tema elukaaslane elab Tallinnas. Ka selles küsimuses on kaebaja varem kohtusse pöördunud (haldusasi nr xxx) ning kaebus jäeti rahuldamata. Kinnipeetaval ei ole subjektiivsest õigust nõuda enda ümberpaigutamist. Kaebaja kannab karistust vägistamise katse eest ning selliste süütegude eest karistatud meessoost isikud paigutatakse Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p 3 järgi Tartu Vanglasse. Tõendamata on kaebaja väide, et tema elukaaslasel ei ole võimalik tulla Tartu Vanglasse kokkusaamisele töö tõttu.
3.13.Kaebaja oli taotlenud kohtumist lähedastega videosilla vahendusel, kuid see taotlus jäeti rahuldamata. Kohus nõustus, et kuna kehtivast õigusest videokõnede võimaldamise kohustust ei tulene, siis ei ole vanglal kohustust neid võimaldada.
3.14.Küsimuses, kas kaebaja soovitud lühiajaliste kokkusaamiste ärajäämine (30. aprillil 2021 ja 18. detsembril 2021) oli õiguspärane, on samuti olemas kohtulahendid (haldusasjad nr xxx ja xxx), milles loeti vangla käitumine õiguspäraseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse ja selle hilisemad arvukad täiendused, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebaja peksti 12. detsembril 2021 ametnike poolt läbi. Meditsiiniõe tunnistuse kohaselt oli kaebajal marrastus vasakul suunurgal ja ülemisel huulel, mis võib tekkida ainult pärast lööki sellesse piirkonda.
4.2.Ametnikud ei lasknud arstil kaebajat 12. detsembril 2021 täielikult üle vaadata. Alles päev hiljem tuli arst ja fikseeris vigastused, mis olid pluusi all. See, et ametnikud ignoreerisid kaebaja palvet enda ülevaatamiseks, näitab, et nad tahtsid varjata ülemäärase jõu kasutamist.
4.3.Euroopa inimõiguste kohus (EIK) on korduvalt leidnud, et ametnike tegevus erinevate kinnipeetavate kohtlemisel on olnud õigusvastane. Vangla ametnikud rikkusid erinevaid õigusakte.
4.4.Kaebajat peksti ka 29. jaanuaril 2021. Selle kohta on meditsiiniosakonna tõendid.
4.5.Seda, et kaebaja jäeti õigusvastaselt ilma kokkusaamisest, on tunnistanud ka Tartu Ringkonnakohus 12. novembri 2021. a määruses asjas nr xxx.
4.6.Kaebajat hoiti pidevalt üksiktingimustes ega antud võimalust suhelda lähedastega videokõne teel.
4.7.Vangla rikkus õiguskantsleri poolt väljendatud soovitusi, EIK-i praktikat erinevates asjades ning rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohti. Kohtu seisukohad on vastuolus ka siseriikliku kohtupraktikaga.
4.8.Käesolevat asja lahendades tuleb arvestada asjas xxx halduskohtu poolt tuvastatud asjaolusid.
4.9.Kaebajal on diagnoositud psüühikahäire ning teda poleks tohtinud hoida üksikvangistuses.
4.10.Kohus ei uurinud asjas piisavalt tõendeid, mis viitasid kaebaja vigastustele. Need tuleb välja nõuda ringkonnakohtul.
4.11.Kaebaja suhtes kasutati vägivalda ka pärast halduskohtu otsuses käsitluse all olnud intsidente.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata senises menetluses juba esitatud põhjendustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus märgib kaebaja apellatsioonkaebuse ning selle korduvate täiendustega seoses, et kaebaja ei üritagi mitte niivõrd halduskohtu seisukohti argumenteeritult ümber lükata, kuivõrd kordab lihtsalt järjekindlalt enda seisukohti tema õiguste rikkumiste kohta. Samuti märgib ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse täiendustega seoses, et neid on pealkirjastatud erinevalt, kuid kokku esitas kaebaja pärast apellatsioonkaebuse esitamist ning asjas kirjaliku menetluses lahendi teatavakstegemise aja määramist vähemalt 18 korral apellatsioonkaebuse täiendusena käsitatava dokumendi. Ringkonnakohus märgib, et selline käitumine läheb vastuollu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 52 lg-ga 1, mille järgi tuleb avaldus kohtule sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Nii arvukalt esitatud seisukohad raskendavad oluliselt kaebajast seisukohtadest arusaamist ning kohtulahendi koostamist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et niisuguses olukorras on kohtul õigus nõuda apellandilt lõppkokkuvõttes HKMS § 52 lg-le 1 vastava kokkuvõtliku apellatsioonkaebuse koostamist, kuhu oleks kaebaja ise oma erinevates dokumentides esitatud seisukohad lühidalt kokku võtnud. Kuna käesolev asi on oma olemuselt siiski piisavalt selge, ei pidanud ringkonnakohus seda praegu siiski vajalikuks.
8.Kaebaja arvates näitavad tema suhtes 12. detsembril 2021 ja 29. jaanuaril 2021 vägivalla tarvitamist erinevad tõendid, sh fotod ning meditsiiniosakonna poolt fikseeritud andmed vigastuste kohta. Pärast 12. detsembrit 2021 kaebajal suunurgas ja ülahuulel olnud vigastus on kaebaja arvates võimalik vaid löögi tagajärjel. Samas jätab kaebaja siin tähelepanuta selle, et 12. detsembril 2021 toimus kaebajale käeraudade panek füüsilist jõudu kasutades, kuna kaebaja ei allunud valvur korraldusele tulla käeraudade paigaldamiseks kambri ukse juurde. Pärast seda, kui kaebajale oli korraldus antud korduvalt ning hoiatatud teda ka selle osas, et järgneda võib jõu kasutamine, läksid valvurid kambrisse ning viisid isiku voodist põrandale maha, tõmbasid tal käed seljale ja paigaldasid käerauad. Kaebaja osutas aktiivset vastupanu ning üritas käsi ametnike haardest lahti saada (vt ametniku ettekanne, dtl 285). On ilmne, et isik, kes osutab mahaviimise käigus aktiivset vastupanu, võib saada ametnike tahtest sõltumatult ise vigastusi, sh ka näopiirkonda. Seetõttu ei pea paika kaebaja väide, et vigastus suunurka ja ülahuulele sai tekkida vaid löögi tagajärjel. Seoses kaebaja näopiirkonna vigastusega 29. jaanuaril 2021 on ringkonnakohus esitanud enda seisukohad 14. detsembri 2022. a otsuses asjas nr xxx. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega
ning kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata, tuvastades muuhulgas, et kaebaja suhtes rahunemiskambrisse paigutamisel ülemäärast jõudu ei kasutatud ning et vigastuse põsesarnale tekitas kaebaja endale tõenäoliselt ise (videosalvestisest nähtuvalt istus ta WC-potile ning liigutas enda pead edasi-tagasi WC-poti raami suunas, mille järel oli näha põsesarna punetust, mida tal enne polnud). Seega ei näita kaebaja poolt rõhutatud tõendid tegelikult seda, et kaebaja suhtes kasutati ülemäärast jõudu.
9.Kaebaja väide, et ametnikud ei lasknud arstil kaebajat kohe 12. detsembril 2021 pärast jõuga käeraudade paigaldamist üle vaadata, ei näita tema suhtes ülemäärase jõu kasutamist. Kaebaja kinnitab apellatsioonkaebuses ise, et ta vaadati üle päev hiljem ja siis vigastused fikseeriti. Seega ei saavutanud ametnikud kaebaja vigastuste varjamist.
10.Kaebaja viited erinevatele kohtulahenditele, sh EIK-i lahenditele ning erinevate institutsioonide seisukohtadele, mis kõik seonduvad vangla poolt kinnipeetavate suhtes jõu kasutamisega, ei ole eelnevat arvestades asjakohased, kuna käesolevas asjas ei ole tuvastatud kaebaja suhtes ülemäärase jõu kasutamist. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kaebaja teeb küll etteheiteid vanglale, justkui oleks vanglaametnikud kaebaja suhtes ülemäärast jõudu kasutanud, ent ei eita samas enda käitumist, mis viis rahunemiskambrisse paigutamiseni või käeraudade paigaldamiseni füüsilist jõudu kasutades. Ringkonnakohus ei näe, et kinnipeetavat, kes käitub nii, nagu kaebaja seda tegi (sõimab valvureid ja sülitab nende suunas, peksab kambri ust ja lööb selle vaateavasse mõra ning keeldub allumast korraldustele käeraudade paigaldamiseks), oleks võimalik kohelda teistmoodi, kui käesolevas asjas juhtus. Sisuliselt leiab kaebaja, et tema õigusrikkumistele ei peakski reageerima. Sellisel juhul ei oleks aga vanglas distsipliini ning õigusaktides ettenähtud korra järgimine enam mingil moel tagatud.
11.Ekslik on kaebaja arusaam, justkui oleks Tartu Ringkonnakohus 12. novembri 2021. a määruses asjas nr xxx tunnistanud seda, et kaebaja jäeti kokkusaamistest ilma õigusvastaselt. Selle määrusega tühistas ringkonnakohus üksnes halduskohtu poolt tehtud kaebuse tagastamise määruse. Halduskohus oli leidnud, et kaebajal puudub selles asjas kaebeõigus ning ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustunud. See ei tähenda aga, et ringkonnakohus oleks leidnud, et kaebus oleks olnud põhjendatud. Lõppkokkuvõttes jäi kaebaja kaebus selles asjas rahuldamata ning kaebaja apellatsioonkaebuse jättis rahuldamata ka ringkonnakohus enda 1. märtsi 2023. a otsusega.
12.Seose kaebajale lähedastega suhtlemiseks videokõnede võimaldamisest keeldumisega on halduskohus põhjendatult selgitanud, et kehtiv õigus sellist võimalust ette ei näe ning vastavalt pole kaebajal subjektiivset õigust seda nõuda.
13.Kaebaja on viidanud jällegi temal diagnoositud psüühikahäirele ning väidab, et tema suhtes poleks tohtinud üksikvangistust kohaldada. Samas jätab kaebaja tähelepanuta, et psühhiaater andis halduskohtule omapoolse selgituse, kus väljendas selget seisukohta, et kaebajal diagnoositud psüühikahäire ei ole eraldatud lukustatud kambris viibimist või kartserikaristuse kandmist välistav asjaolu (dtl 730). Seda tõendit kaebaja apellatsioonimenetluses ümber ei lükka. Ringkonnakohus ei näe alust ainuüksi kaebaja väidete põhjal selle tõendi arvestamata jätmiseks. Seega oli kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine lubatav.
14.Ka asjas xxx tehtud kohtuotsusest ei tulene selliseid järelmeid, nagu soovib kaebaja. Selles asjas oli vaidluse all kaebaja suhtes 3. detsembril 2021 antud täiendavate julgeolekuabinõude
kohaldamise käskkiri. On tõsi, et ühes kaebajale etteheidetud mitmest situatsioonist, mis olid aluseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele, ei näinud halduskohus 17. märtsi 2023. a otsuses ohtlikku käitumist kaebaja poolt. Sellele vaatamata jäi käskkirja peale esitatud tühistamiskaebus lõppkokkuvõttes rahuldamata. Seega ei tähenda ühes situatsioonis kaebaja arvamusega nõustumine seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oleks olnud õigusvastane. Seega pole see asjaolu aluseks hüvitamiskaebuse rahuldamisele käesolevas asjas.
15.Nõustuda ei saa seisukohaga, et kohus ei uurinud piisavalt tõendeid, sh fotosid ja muid tõendeid kaebaja vigastuste kohta 29. jaanuaril 2021 ja 12. detsembril 2021. Halduskohus on viidanud mitmetele fotodele (dtl 308-316, 319-326) ning leidnud, et fotodelt ei ole näha jälgi peksmise kohta. Tõendid asjas on piisavad ning täiendavate tõendite väljanõudmiseks pole seetõttu vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 62 lg 2 ls 2 järgi vajadust. See taotlus jääb rahuldamata.
16.Ka ülejäänud vaidluse all olnud küsimustes on halduskohtu põhjendused paikapidavad ning õiged ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses korduvalt esitatud dokumentides esitatud üksikud väljavõtted erinevatest kohtulahenditest või muudest seisukohtadest neid põhjendusi ei ümber ei lükka.
17.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud kirjeldused erinevate 2023. aastal vanglas toimunud intsidentide kohta ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuvad, kuna käesolevas asjas on vaidluse all peaasjalikult 2021. aastal toimunud sündmused. Ka kaebus esitati 2022. aastal, mistõttu ei saa vaidlust laiendada 2023. aastal toimunud intsidentidele.
18.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.