H.S-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.01.2023 otsuse nr 4.21/11008-6 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – H.S , esindaja v.adv Vladimir Sadekov; esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 28.03.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.H.S esitas 24.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi ka – PPA) 18.01.2023 otsuse nr 4.2-1/11008-6 "Relvaloa kehtetuks tunnistamine" tühistamise nõudes.
1.1.Vaidlustatud otsusest nähtuvalt väljastas PPA Põhja prefektuur 21.10.2020 H.S-i nimele relvaloa nr DL50010616 kehtivusajaga kuni 09.06.2025. Relvaloa alusel oli isikul õigus enese ja vara kaitse otstarbel omada ning kanda püstoleid CZ-75-B, kaliiber 9x19, nr C482122 ning Sig-Sauer-P-938, kaliiber 9x19, nr 52B009073. PPA Põhja prefektuuri 01.11.2022 otsusega nr 4.2-1/11008-2 peatati H.S-i relvaloa kehtivus relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 2 alusel, kuna ta oli kahtlustatav tervisevastases kuriteos. 17.11.2022 lõpetati kriminaalmenetlus nr 22231703326 kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 alusel. Vaidlustatud otsuses leiti, et H.S-i nimele väljastatud relvaluba nr DL50010616 tuleb kehtetuks tunnistada, kuna see on kohane meede teiste isikute turvalisuse ja avaliku
korra kaitse tagamiseks. Sama otsusega nr 4.2-1/11008-6 kohustati H.S-i relvi ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama võõrandamist.
2.Tallinna Halduskohtus võttis 06.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse.
3.Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 03.03.2023.
4.Tallinna Halduskohtus määras 16.01.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
5.Kaebaja esitas 29.01.2024 menetluskulude nimekirja.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja leiab, et relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses välja toodud põhjendused ei anna alust relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja vastu esitatud süüteoteade leidis aset seetõttu, et kaebaja abikaasa (hetkel on käimas lahutusprotsess) ründas emotsionaalselt H.S-i . Abikaasa oli see, kes tekitas tüli ja hiljem pahauskselt kaebas oma abikaasa peale. Kui käimas on lahutus, siis teadupärast on suuremal protsendil paaridest väga emotsionaalne õhkkond, ehk erinevad väljaütlemised, teod, mida tegelikult ei mõelda päriselt. 08.10.2022 väljakutsest, mille kohaselt oli mees peksnud naist ja tülitanud 16-aastast tütart, algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati kuu hiljem KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, ehk aluse puudumise tõttu. Kaebaja kordab, et kõik perekonnaga seonduvad asjad on üldiselt keerulised ja tulvil emotsioone ning eelmainitud kriminaalmenetluses oli tegemist kaebaja laimamisega. Kaebaja leiab, et teise inimese emotsionaalne reaktiivsus ei saa olla aluseks relvaloa kehtetuks tunnistamisele. Kaebaja ei ole kahtlustatav ega süüdistatav kuritegudes. Kaebaja leiab, et PPA Põhja prefektuuri otsus H.S-i relvaloa kehtetuks tunnistamiseks on põhjendamatu ning kuulub tühistamisele.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu leides, et vaidlustatav haldusakt on ammendavalt põhjendatud ning otsuse tegemisel on arvesse võetud kõiki haldusmenetluse ajal teada olnud asjaolusid, s.h kaebaja vastuväiteid, aga ka tema abikaasa ja tütre antud selgitusi.
8.Vastustaja on seisukohal, et järelduse, et isik on sobimatu relva omama, tema osas esinevad relvaseaduse (RelvS) § 43 lõikes 31 nimetatud asjaolud, võib teha ka selliste asjaolude pinnalt, millel ei ole otsest seost relva käitlemisega. Haldusorgan peab lähtuma kaalutlusotsustuse tegemisel oma sotsiaalsest kogemusest. Nõustuda saab küll seisukohaga, et relvaloa kehtetuks tunnistamine mõjutab kaebaja vaba eneseteostuse õigust, kuid antud põhiõiguse riive ei anna alust kahelda haldusorgani otsuse õiguspärasuses ja vastavuses relvaseaduses sätestatud nõuetele. Haldusakti andmise ajal tugines PPA teadmisele, et isiku käitumine ja tegutsemine on tekitanud tema lähedastes hirmu, ohtu ja ebaturvalisust. Asjaolu, et kaebajal võis puududa kavatsus lähedasi ähvardada või neile tulirelva kasutades kahju tekitada, ei lükka ümber sotsiaalse kogemuse pinnalt omandatud kartust, et olemas oli reaalne oht ennast või teisi ohustava tagajärje saabumisele. Kaebaja ei eita ning on ise pidanud oluliseks välja tuua, et abikaasade vahelise konflikti käigus on esitatud ähvardusi. Samuti ei eita kaebaja, et suhted abikaasaga on emotsionaalselt keerulised ning lahutusprotsess tekitab õhkkonda veel enam pinget. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel piisab põhjendatud kahtlusest, et isik võib käituda viisil, mille tulemusel võivad realiseeruda relvast kui kõrgemast ohuallikast tulenevad ohud. Asjaolu, et ka konflikti teine pool võis käituda ebaviisakalt või provokatiivselt, ei õigusta kaebaja käitumist.
Tuvastatud asjaoludest ilmneb selgelt, et kaebaja võib stressiolukorras käituda ettearvamatult ja ohtlikult.
9.PPA kaalutlusruum ei ole väga ulatuslik. Nimelt nähakse normis (RelvS § 43 lg 3 1) kaalumise õigusliku eeldusena ette, et isik on sobimatu relva omama. Kui normi eeldus on täidetud, s.t asjaolude pinnalt on tekkinud veendumus, et isik on sobimatu relva omama, siis on raske näha asjaolusid, mis saaksid õigustada relvaloa kehtetuks tunnistamata jätmist. Haldusorganil on uurimiskohustus ning vaidluse korral tuleb tal tõendada faktilisi asjaolusid, millele ta relvaloa kehtetuks tunnistamisel tugines. Samas ei tule haldusorganil tõlgendada asjaolude pinnalt tekkinud kahtlusi isiku kasuks. Otsuse tegemisel on oluline arvestada avalikku huvi ohutuse tagamiseks. Relvaloa tühistamise otsus on haldusorgani prognoosotsus. See tähendab, et haldusorgan peab hindama võimalikke tagajärgi (mis võib juhtuda), mitte ootama tagajärje saabumiseni. PPA on vaidlustatud otsuses põhjendatult pidanud kaebaja käitumist alarmeerivaks ja tuletanud selle prognoosi kaebajast lähtuva ohu kohta tulevikus.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 18.01.2023 otsust nr 4.21/11008-6 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud otsusega tunnistati kaebajale väljastatud relvaluba nr DL50010616 kehtetuks ning kohustati relvi ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama võõrandamist.
11.Vaidlustatud haldusaktis on viidatud selle andmise õigusliku alusena relvaseaduse § 43 lõikele 3 1 ja § 44 lõikele 6.
12.Relvaseaduse § 43 lg 31 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Relvaseaduse § 44 lõge 6 reguleeris relvaloa kehtivuse lõppemise või kehtetuks tunnistamisega kaasnevate tagajärgede-, iseäranis relvade üleandmise ja võõrandamisega seonduvaid aspekte. See ei ole käesoleva vaidluse puhul olemuslik. Kaebaja ei pea relvaloa kehtetuks tunnistamist põhjendatuks kuna relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses välja toodud põhjendused ei peaks andma alust relvaloa kehtetuks tunnistamisele, sest kaebaja vastu esitatud süüteoteade leidis aset lahutusprotsessi tõttu tekkinud emotsionaalse õhkkonna taustal. Politsei- ja Piirivalveamet omakorda on seisukohal, et kaebaja osas esinesid antud juhul relvaseaduse § 43 lõikes 31 nimetatud asjaolud ja et relvaloa võib kehtetuks tunnistada ka selliste asjaolude pinnalt, millel ei ole otsest seost relva käitlemisega, kusjuures haldusorgan lähtub vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ka oma sotsiaalsest kogemusest.
13.Lähtuvalt eeltoodust on vaja menetlusosaliste vastandlikke positsioone hinnata, kuid kaebuse rahuldamiseks ei ole antud juhul siiski alust. Kohus lähtub seonduvalt eelnimetatuga ühtlasi ka sellest, et Politsei- ja Piirivalveametil on relvalubade väljastamise ja kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusruum. Vastustaja pädevuses olevate relvalubade alaste küsimuste kohtulik kontroll on tegelikult ka mõningal määral üldse piiratud ning kohus saab sarnaste vaidluste lahendamisel kontrollida põhiliselt seda kas vaidlustatud haldusakti puhul ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ja kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Kaebaja on märkinud, et ei ole kahtlustatav ega süüdistatav kuritegudes, mis on relvaseaduse § 36 lg 1 p-s 8 nimetatud ehk siis kuritegudes, mis oleks relvaloa puhul välistavateks asjaoludeks. Samas ei ole see ainutähenduslik. Nii näiteks on Tallinna Ringkonnakohtu vastavasisulise 28.04.2021 lahendi punktis 9 haldusasjas nr 3-20-1675 selgitatud, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse ja et seonduvalt
eelnimetatuga peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva jätkuvalt omada ja kasutada.
14.Vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 loetakse haldusaktid õiguspärasteks kui nad on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Haldusakti õiguspärasuse eelduslikud tingimused võib lugeda käesoleva vaidluse puhul täidetuks. Vaidlustatud haldusakti lehekülgedel 2-3 on vastustaja kaalutlused piisavas ulatuses välja toodud ja isegi sel juhul kui asuda seisukohale, et detailsel tasandil ei pruugi kõik täpne olla või et midagi võis ka mõnevõrra teistsugusel viisil toimuda, siis kokkuvõttes ei saa vastustaja käsitust ning motiive ka ilmselgelt põhjendamatuks pidada. Teatavate aspektide või nende tähenduse osas võib alati vaielda, kuid sellega, et kaebaja turvalisust puudutava eluviisi või käitumise osas ei oleks vastustajal üldse olnud põhjust etteheiteid teha, ei saa sisulist vaidlust olla. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt on haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatuga kooskõlas ja ilmselgeid kaalutlusvigu selles täheldada ei saanud, ei ole ka kaebuse rahuldamiseks alust.
15.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustajal menetluskulusid ei ole või siis ei ole nende väljamõistmist taotletud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu ning protsessiosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.