W.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.06.2023 otsuse nr 4.2-1/2923-11 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja W.A , esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kärt Kasepõld
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.11.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
W.A
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
apellatsioonkaebus
RESOLUTSIOON
Võtta asja materjalide juurde Politseimenetlusdokumendi lisad 1–12 (dtl 128–155).
ja
Piirivalveameti
03.03.2026
Tunnistada menetlus Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2026 menetlusdokumendi lisade 10–12 (dtl 144–155) osas kinniseks.
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning keelata W.A-l ja tema esindajal tutvuda Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2026 menetlusdokumendi lisadega 10–12 (dtl 144–155) ja saada neist ärakirju.
Jätta W.A apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.11.2024 otsus muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Jõustunud kohtuotsus avaldada arvutivõrgus selliselt, et kaebaja nimi on asendatud tähemärgiga.
Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.04.2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-23-1877 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas W.A-le (kaebaja) 20.02.2023 relvaloa nr DL50034888 kehtivusega 15.11.2027. Relvaloa alusel on tal õigus turvalisuse tagamiseks omada ja kanda püstolit Glock-19, kaliiber 9×19.
2.Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas 09.06.2023 otsusega nr 4.2-1/2923-11 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 ja § 44 lg 6 alusel kaebaja relvaloa nr DL50034888 kehtetuks ning kohustas teda relva ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama võõrandamist. Kaebajaga seoses on PPA-s registreeritud järgmine juhtum. 09.03.2023 sai politsei väljakutse Tallinnas asuvasse korterisse. Teataja sõnul helistas talle tema ema ning ütles, et kodus toimub kaklus. Korteris elavad teataja ema, vend ja kasuisa. Viimane olevat vennalt peksa saanud. Kohale saabunud patrulli sõnul olid juhtumi kõik osapooled alkoholi tarvitanud ning tekkis konflikt. 09.03.2023 hommikul tegid piirkonnapolitseinikud lähisuhtevägivalla järelkontrolli. Ema selgitas, et eelneval õhtul olid nad koos pojaga (kaebaja) alkoholi tarvitanud, tähistasid naistepäeva ning relva saamist. Alguses oli kõik viisakas, aga mingil hetkel tuli teisest toast abikaasa, kes lasi pojale pipragaasi. Poeg oli isa löönud ja pärast seda kägistanud ka ema. Emal oli hirm, kuna nägi poja silmades hullu pilku. Kui ta haardest lahti sai, jooksis vannituppa rahunema. Ema ütles, et poeg kasutab kangeid antidepressante, tal on esinenud varem vihahoogusid, agressiivset käitumist ja mingil hetkel oli poeg kaalunud ka suitsiidi. Poeg kaotas hiljuti töö. Ka rääkis ema, et abikaasa on teda aastaid kodus peksnud ning ta on kannatanud koduvägivalla all. 09.03.2023 juhtumiga seoses alustati kriminaalmenetlust, mis hiljem lõpetati. Kaebajale kuuluv tulirelv ja laskemoon võeti politseisse hoiule. Alustatud järelevalvemenetluse käigus vesteldi kaebaja lähedastega, kelle sõnul esinevad tal vihahood, ta ärritub kergesti, on pereliikmete suhtes olnud nii verbaalselt kui ka füüsiliselt vägivaldne. Lisaks on tal esinenud enesetapumõtteid. Lähedaste sõnul vihkab kaebaja kõiki, kes ei jaga temaga sama maailmavaadet, ta ei salli mustanahalisi, ukrainlasi, seksuaalvähemusi jne. Konfliktid, sh füüsilised konfliktid tema ning isa vahel on sagedased. Isa on teda lapsena jõhkralt peksnud, mistõttu on tal siiani sügav vimm isa vastu. PPA tegi päringu kaebaja perearstile ja psühhiaatriakliinikusse. Perearsti vastuse kohaselt on kaebajal 2010. a-l diagnoositud mõõdukas depressioon, üle 10 aasta on kasutanud periooditi ravimit Paroxetin, sh viimased kaks aastat seoses raske depressiooni diagnoosiga. Psühhiaatri sõnul on kaebaja viimasel kümnel aastal püsinud ravi foonil stabiilses psüühilises seisundis. Psühhiaatriakliiniku vastuse kohaselt on kaebajal diagnoositud viiel korral depressiooniga ärevus. PPA-le teadaolevalt koondati kaebaja hiljuti töölt ja lähedaste hinnangul võib see tema seisundit mõjutada. 12.04.2023 vestlusel eitas kaebaja halba läbisaamist oma isaga ning enesetapumõtteid. Vanaema iseloomustas kaebajat üldiselt positiivselt, kuid tõi välja, et kaebaja on omamoodi iseloomuga, võib isa peale vihastada. Oma järsku iseloomu pidi näitama ainult kodus. Endise tööandja sõnul kaebajal teadaolevalt tööalaseid probleeme ei esinenud, aga tõi välja, et kaebaja on väga konservatiivse maailmavaatega. Kaebaja oli võtnud endale teise eesnime, 2(10)
3-23-1877 kuna tahtis oma nime saksapärasemaks muuta; oli rääkinud, et tal on seos Hitleriga, ukrainlastesse suhtus negatiivselt. 12.05.2023 teavitas PPA kaebajat e-posti teel, et tema suhtes esineb RelvS § 43 lg-s 31 sätestatud alus tunnistada relvaluba kehtetuks. Kaebaja esitas oma vastuväited 15.05.2023. Kaebaja puhul on alust arvata, et ta ei suuda oma emotsioone kontrollida, on kergesti ärrituv ja tal esinevad vihahood. Kaebaja suhted isaga on olnud läbi aastate halvad ja konfliktid peres on sagedased. 09.03.2023 toimunud konflikt isa ja poja vahel vajas politsei sekkumist. Peres, kus esinevad sagedased konfliktid ning verbaalne ja füüsiline vägivald, ei ole kohta tulirelval. Isiku vastuväidetest ei nähtu ka, et ta plaaniks lähitulevikus omaette elama asuda. Mitu lähedast on välja toonud, et kaebaja peab vimma oma isa vastu, mis on tingitud eestkätt lapsepõlves üle elatust. See on relvaomaniku puhul kindlasti ohumärgiks. Lapsepõlves üleelatu mõjutab inimest ka hilisemas elus. Kui ebaterve elukeskkond (alkoholi liigtarvitamine, pereliikme provotseeriv käitumine, gaasi kasutamine jms) ümbritseb inimest ka täiskasvanueas, on eluliselt usutav, et ühel hetkel võib kannatus katkeda ning pole välistatud, et kaebaja võib kasutada tulirelva oma lähedase, nt isa vastu. Kaebajal on korduvalt diagnoositud depressioon ning tal on lähedaste sõnul esinenud enesetapumõtted. Seejuures on ohumärgiks, et suulisel vestlusel väitis kaebaja, et tal pole enesetapumõtteid kunagi esinenud, kuid kirjalikes vastuväidetes väitis, et neid on varem esinenud. Enesetapumõtted ja relva omamine ei käi kokku ja sellest saab ilmselgelt aru ka relvaomanik ise, miks muidu on ta algselt püüdnud seda infot politsei eest varjata. Kaebajal on viimase 10 aasta jooksul korduvalt diagnoositud depressioon ja on üldteada, et depressiooniga võivad kaasneda ka enesetapumõtted. Arsti sõnul on kaebaja püsinud psüühiliselt stabiilses seisundis ravi foonil, seega pole teada, mis juhtub, kui ta enam ravi ei jätka. Isik, kellel on esinenud enesetapumõtted ning kellel on aastate vältel korduvalt diagnoositud depressioon, ei tekita relvaomanikuna usaldust. Haldusmenetluses kogutud tõendite pinnalt on leidnud kinnitust, et kaebaja ei salli mustanahalisi, ukrainlasi, seksuaalvähemusi jne. Ka oma vastuväidetes on kaebaja märkinud, et iga endast lugupidav eurooplane ei poolda massiimmigratsiooni üle Vahemere ja ukrainlaste lõimimist siinsesse ühiskonda. Kaebaja vihkab kõiki, kes ei jaga temaga sama maailmavaadet. Võib muutuda verbaalselt agressiivseks, arutades poliitilisi teemasid isikutega, kes ei jaga temaga sama arvamust. Tööandja ja üks lähedastest on maininud mh kaebaja väidetavat seost Hitleriga. Ohud, milleks kaebaja väitel on relva omamine vajalik (ukrainlaste varjus Eestisse imbunud jõhkardid; lageraie, mis on metsloomad liikvele ajanud; mobilisatsiooni korral väikese relva omamine juhuks, kui Kaitseväe antud automaat tõrgub), ei ole realistlikud. Kui isikul on soov tegeleda nt laskespordiga, siis sellega on võimalik tegeleda ka relvaluba omamata. Soov tulevikus patenteerida oma relvadesse puutuvaid ideid on paljasõnaline ja kaebaja suur huvi relvade vastu koos tema kohta laekunud muu infoga on alarmeeriv. Laekunud info kogumis ei tekita kaebajas kui relvaomanikus usaldust. Esineb reaalne oht, et teatud halbade asjaolude kokkulangemisel võib kaebaja olla relvaga ohtlik nii endale kui ka teistele. Kehtiv tervisetõend näitab, et isiku terviseseisund vastas tervisetõendi väljastamise hetkel relvaloa omajale ettenähtud tervisenõuetele, kuid see ei välista, et isiku käitumine on ennast ning teisi ohustav. Suutmatus oma emotsioone kontrollida, verbaalsed ning füüsilised rünnakud pereliikmete suhtes, ebaterve elukeskkond, enesetapumõtete esinemine, korduv depressiooni põdemine, negatiivsed hoiakud teatud ühiskonnagruppidesse ning suutmatus adekvaatselt põhjendada relva omamise vajadust – need asjaolud kogumis õigustavad järeldust, et isik ei ole sobilik relva omama. Teiste isikute õigus elule, tervisele ja avalikule korrale kaaluvad üles kaebaja õiguse eneseteostusele. Isikut positiivselt iseloomustav teave 3(10)
3-23-1877 (töökus ja abivalmidus) ei kaalu üles kaebajale etteheidetud ennast ja teisi ohustavat käitumist ja hoiakuid.
3.W.A esitas PPA 09.06.2023 otsuse peale vaide, mille PPA jättis 26.07.2023 vaideotsusega nr 4.2-1/2923-16 rahuldamata.
4.W.A esitas 24.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 09.06.2023 otsuse nr 4.21/2923-11 tühistamiseks. Vaidlustatud otsus on põhjendamatu, oluliste kaalutlusvigadega, tugineb väärinfol ning ei ole objektiivne. Vastustaja esile toodud alused on otsitud ning moonutatud ega vasta tegelikkusele. Kaebaja süüdistamine kergesti ärrituvuses ning vihahoogudes on ilmselge laim. Kaebaja on tervishoiuasutuses värskelt läbinud relvaloa taotlemisel terviseuuringud, sh psühhiaatrilise uuringu. Nendel uuringutel ei tuvastatud ühtegi asjaolu, mis takistaksid tal relvaluba saada. Kaebaja on töötanud üle 9 aasta laevanduses turvatöötajana. Seejuures on ta läbinud iga aasta kohustusliku meremehe tervisekontrolli, mille kohaselt on kaebaja mh sobiv laeval töötamiseks ega ohusta teisi. Tööandja oli kaebaja isikuomadusi politseile hoopis kiitnud ning tööandja esindaja võib vajadusel kinnitada eeltoodud seisukohta ka kohtule. Ka perekonnaliikmete arvamusega seoses on kaebaja selgitanud, et tema suhted vanematega on head, ta elab nendega koos ning kuidagi ei ole põhjendatud seisukoht, et konfliktid, sh füüsilised konfliktid tema ja isa vahel on sagedased või et ta on pereliikmete suhtes olnud nii verbaalselt kui ka füüsiliselt vägivaldne. Lisaks on otsuses leitud, et PPA-le teadaolevalt ei ole kaebaja kohta varem registreeritud juhtumeid, mis seaksid kahtluse alla tema usaldusväärsuse relvaomanikuna. Vastustaja esitatud suulise vestluse protokollist nähtuvalt on kaebaja selgitanud 09.03.2023 juhtumi asjaolusid, samuti on kaebaja vastanud ammendavalt menetleja asjakohatutele küsimustele enda terviseandmete, väidetavate diagnooside ja enesetapumõtete kohta. Kaebaja on usaldusväärne ja tasakaalukas inimene, kellel on turvatöötaja ja reservväelase taust, ta on karistamata ja tal puuduvad tervislikud vastunäidustused relva omada. Relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab kaebaja vaba eneseteostuse õigust.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja kohta teatavaks saanud teave kogumis ei tekita tema kui relvaomaniku suhtes usaldust. Asjaolu, et tervisekontrollis ei tuvastatud relvaloa omamist välistavat meditsiinilist seisundit, ei muuda olematuks kaebaja käitumist ega välista selle põhjal kaebaja ohtlikkuse kohta järelduste tegemist. See ei nõua meditsiinilisi teadmisi. Tulenevalt RelvS § 43 lg-st 3 1 on PPA-l endal pädevus anda hinnang isiku ohtlikkusele. Relvast lähtuva ohu ennetamiseks ei pea ega tohigi PPA jääda ootama esimest vahetult relvaga seonduvat sündmust, sest sel sündmusel võivad juba olla väga rasked tagajärjed. PPA on võtnud arvesse kaebajat positiivselt iseloomustavat teavet, kuid see ei kaalu üles kaebajale etteheidetavat käitumist ega saa tagantjärele muuta asjaolu, et politsei sekkumise tingis kaebaja agressiivne käitumine. Samuti on PPA kaalunud ühelt poolt kaebaja vaba eneseteostuse õigust omada ja kanda relva enese ja vara kaitseks, teiselt poolt vajadust ennetada ohtu teiste inimeste turvalisusele, tervisele ja elule ning avalikule korrale. Otsustades relvaloa kehtetuks tunnistamist relvaomaniku eluviisi või käitumise tõttu on PPA-l avar kaalutlusõigus.
6.Tallinna Halduskohus jättis 20.11.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. PPA-l on relvalubade väljastamise ning kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusruum ja kohtulik kontroll selle üle on piiratud. Kohus saab siinses asjas vaidlustatud haldusakti puhul kontrollida, kas ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ning kas haldusakt on haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetega vajalikul määral kooskõlas. HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse tingimused on siinsel juhul täidetud. Otsuses on vastustaja 4(10)
3-23-1877 kaalutlused piisavas ulatuses välja toodud ja isegi kui asuda seisukohale, et detailsel tasandil ei pruugi kõik täpne olla ning arusaamad ja tõlgendused võivad erineda, ei saa kokkuvõttes vastustaja käsitust ning motiive pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Vaidlustatud otsuses on toodud välja kaebaja lähedastelt, perearstilt ja endiselt tööandjalt saadud teave. Kaebaja on haldusmenetluse raames ära kuulatud. Küsitud on piirkonnapolitseiniku hinnangut. Selles, et kaebaja turvalisust puudutava eluviisi või käitumise osas ei oleks vastustajal üldse olnud põhjust etteheiteid teha, ei saa sisulist vaidlust olla. Seega ei esine ilmselgeid kaalutlusvigu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.W.A palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.11.2024 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja jääb seisukohale, et vaidlustatud otsus on põhjendamatu, oluliste kaalutlusvigadega, tugineb väärinfol ega ole objektiivne. Kaebaja süüdistamine kergesti ärrituvuses ja vihahoogudes on ilmselge laim. Vastustaja on ka ise möönnud, et kaebaja ei ole ühtegi süütegu toime pannud. Seega tuleb eriti hoolikalt kaaluda, kas on põhjendatud ja proportsionaalne vaid subjektiivsete kahtluste korral relvaluba kehtetuks tunnistada ning sellega nii oluliselt isiku omandipõhiõigust ja vaba eneseteostuse õigust riivata. Halduskohus on nõustunud vastustaja positsiooniga ilma sisulisi põhjendusi esitamata. Jääb arusaamatuks, kuidas halduskohus jõudis järeldusele, et vaidlustatud otsus on kooskõlas HMS §-ga 54 ja ilmseid kaalutlusvigu ei esine ning et kokkuvõttes ei saa vastustaja käsitust ja motiive ilmselgelt põhjendamatuks pidada, kui samas märkis, et detailsel tasandil ei pruugi kõik täpne olla ning arusaamad ja tõlgendused võivad erineda. Kui kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktis on asjakohatutel või põhjendamatutel kaalutlustel suur osakaal, siis pole kohtul võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt (vrd nt Riigikohtu 11.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, p 20). Vastustaja on teinud kaebaja kohta subjektiivseid ning tõele mittevastavaid järeldusi (vihkab kõiki, kes ei jaga temaga sama maailmavaadet; Hitler on kaebaja iidol; esineb reaalne oht, et teatud halbade asjaolude kokkulangemisel võib kaebaja olla relvaga ohtlik nii endale kui ka teistele; suutmatus oma emotsioone kontrollida, verbaalsed ja füüsilised rünnakud pereliikmete suhtes, ebaterve elukeskkond, enesetapumõtete esinemine, korduv depressiooni põdemine, negatiivsed hoiakud teatud ühiskonnagruppide suhtes ja suutmatus adekvaatselt põhjendada relva omamise vajadust). Sellised järeldused peaks olema niivõrd tõsiste süüdistuste korral põhjalikult tõendatud. Vastupidisel juhul tekib küsimus menetleja erapooletusest. Asja materjalidest ei nähtu, kuidas on jõutud järelduseni, et kaebajale on omane ohtlik käitumine, mis peab päädima tema relvaloa tühistamisega. Halduskohus ei rakendanud uurimispõhimõtet (HKMS § 2 lg 4), ei korraldanud kaebaja taotlusele vaatamata kohtuistungit ega lahendanud asja mõistliku aja jooksul (§ 2 lg 2). Samuti rikkus halduskohus otsuses põhjendamiskohustust. Kaebaja seisukohti toetavad ka apellatsioonimenetluses vastustaja esitatud lisad, eriti lisad 4, 6–9.
8.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
9.Vastustaja esitas ringkonnakohtu nõudmisel apellatsioonimenetluses 09.06.2023 otsuse aluseks olnud dokumendid, mida pooled ei olnud seni kohtumenetluses esitanud (PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisad 1–12, dtl 128–155). Ringkonnakohus võtab need dokumendid asja õigemaks lahendamiseks kohtutoimikusse (HKMS § 198 lg 3). 5(10)
3-23-1877
10.Vastustaja taotles HKMS § 77 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p 3 ning HKMS § 79 lg 1 p 3 alusel kuulutada menetlus 03.03.2026 menetlusdokumendi lisade 10–12 osas kinniseks ja piirata nendele kaebaja juurdepääsu selleks, et tagada kaebaja lähedaste eraelu kaitse.
11.Menetlusosalisel on HKMS § 88 lg 1 kohaselt õigus toimikuga tutvuda ja saada menetlusdokumentidest ärakirju, kuid HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 ning § 79 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel võib seda õigust minimaalses võimalikus ulatuses piirata mh muu isiku eraelu ning elu ja tervise kaitseks, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest toimikuga tutvuda. Juurdepääsu tõenditele võib piirata üksnes eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab vajalikke meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (nt Riigikohtu 04.11.2020 otsus nr 3-20-924, p 29; 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 39; 22.11.2017 määrus nr 3-17-911, p-d 23–24).
12.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja taotlus põhjendatud. 03.03.2026 menetlusdokumendi lisadena 10–12 on esitatud kaebaja lähedaste isikute poolt haldusmenetluses antud vastused PPA küsimustele. Need lisad kajastavad mh kaebaja lähedaste isikute nimesid ning neid puudutavaid andmeid, mille avaldamine võib riivata nende eraelu puutumatust ning seada ohtu nende tervise. Kõnealuste lisade avaldamine ei ole võimalik ka osaliselt, sest need sisaldavad teavet, mille alusel oleks võimalik nende isikuid tuvastada. Ringkonnakohus leiab, et PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisade 10–12 kaebajale avaldamata jätmine ei piira ülemäära kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. Nende lisade põhisisu, millele PPA on otsuse tegemisel tuginenud, on kaebajale avaldatud haldusmenetluses (vt menetleja 12.03.2023 e-kiri kaebajale, dtl 42–45), vaidlustatud otsuses ning ka 26.07.2023 vaideotsuses. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja saanud esitada kõnealustele lisadele tuginevatele PPA väidetele ka oma vastuväiteid (vt nt kaebaja kirjavahetus menetlejaga, kaebuse lisa 9, dtl 32–42). Seega tuleb PPA taotlus rahuldada ning HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 ning § 79 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel piirata kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisadele 10–12. Ühtlasi kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 1 alusel PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisade 10–12 osas kinniseks. II
13.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega, et PPA 09.06.2023 otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Kuigi halduskohtu otsus ei sisalda kaebajaga seostatud põhjendusi ning kohtuotsuse järelduste kujunemine ei ole jälgitav, samuti ei nõudnud halduskohus välja kõiki vaidlustatud otsuse aluseks olevaid dokumente (vt HKMS § 122 lg 2 p 5), ei too see kaasa asja saatmist halduskohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus peab siinses asjas võimalikuks kõrvaldada need rikkumised apellatsioonimenetluses.
14.PPA tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks RelvS § 43 lg 3 1 alusel. Selle sätte järgi võib PPA tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Kõnealuse sätte kohaldamine ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes kuriteos või väärteos. RelvS § 43 lg-s 31 peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi, eluviisi ja käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ning kasutada. Seejuures on lubatud tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kanta. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut taotleja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse inimese kohta teadaolevat teavet 6(10)
3-23-1877 teda iseloomustavana haldusmenetluses tehtava otsustuse tarvis, mille üldisemaks eesmärgiks on ohtude tõrjumine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2025 otsus nr 3-23-168, p 13). Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on tegemist inimesest potentsiaalselt tuleneva ohu maandamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Seejuures ei pea PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada usutavaks (Tallinna Ringkonnakohtu 16.06.2022 otsus nr 3-20-2571, p 13). Isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem oleks keelatud tugineda isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele, mis eelnesid loa andmisele. Relvade käsitlemise ohutus ning relvaloa omaja ja teiste inimeste turvalisus on õigushüved, mis võivad üles kaaluda õigustatud ootuse väljastatud relvaloa säilitamiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 13; 30.04.2025 otsus nr 3-22-1539, p 10).
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PPA kaebajast tõenäoliselt tuleneva ohu hindamisel, s.o prognoosotsuse tegemisel eksinud. Põhjendatud on PPA seisukoht, et kaebajast lähtub oht RelvS § 43 lg 31 mõttes. Nagu eespool märgitud, et ole selle kindlaks tegemise eelduseks see, et isik oleks mõne süüteo toime pannud.
16.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PPA arvamus tema kergesti ärrituvuse ja vihahoogude esinemise kohta on ilmselgelt alusetu. PPA on selle järelduse tegemisel tuginenud mitme kaebaja lähedase antud selgitustele. Kuigi osaliselt on siinkohal põhinetud selgitustele, mida on andnud anonüümsust soovinud kaebaja lähedased (vt PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisad 10–12, dtl 144–155), ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et tegemist oleks nende isikute väljamõeldiste või laimuga. Kõnealustes lähedaste selgitustes toodud kaebajat puudutavad asjaolud (nt isa vägivaldsus minevikus, kaebaja elukoht, antidepressantide tarvitamine, mõõdukas alkoholi tarbimine ja narkootikumide mittetarbimine, kaebaja suhted nendesamade lähedastega) on üldjoontes kooskõlas asja muudest materjalidest (sh kaebaja enda haldusmenetluses antud selgitustest) ilmnevaga. Samuti ei nähtu ringkonnakohtule, et kaebaja lähedastel oleks mingi huvi esitada PPA-le kaebaja kohta väljamõeldisi. Pigem võib arvata, et nende huvides oleks olnud jätta kaebajat negatiivselt ilmestavad selgitused andmata, sest nagu PPA on vaideotsuses märkinud (vt dtl 23), on kaebaja lähedased avaldanud ka, et tunnevad hirmu kaebaja ning tema võimaliku kättemaksu ees. PPA järeldust kaebaja ärrituvuse ning vihahoogude kohta kinnitab aga ka teiste lähedaste öeldu. PPA tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks pärast 09.03.2023 juhtumit. Selle järgsel hommikul tegid piirkonnapolitseinikud lähisuhtevägivalla järelkontrolli. PPA esitatud piirkonnapolitseinike 09.03.2023 järelkontrolli kohta antud selgitustest nähtub, et selle käigus selgitas kaebaja ema mh järgmist: kaebaja lõi oma isa ja seejärel kägistas ema; emal oli hirm, sest ta nägi poja silmades „hullu pilku“; kaebajal on olnud varem vihahoogusid, vahel esineb agressiivset käitumist (vt PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisa 2, dtl 128). Seega on kaebajal vihahoogude esinemist ja agressiivset käitumist kinnitanud ka kaebaja ema, kellega ühes eluruumis elamist on kaebaja ise kinnitanud (vt nt kaebaja kirjavahetus menetlejaga, kaebuse lisa 9, dtl 36) ja kes peaks seega kaebajat hästi tundma. Ringkonnakohtul puudub põhjus arvata, et politseiametnikud oleks eeltoodud kaebaja ema selgitused ise välja mõelnud või neid kuidagi moonutanud. Ka ei ole alust pidada neid selgitusi ebausaldusväärseks. Need on antud konflikti järgsel hommikul, s.t üsna ruttu pärast toimunut, kuid samas mitte vahetult pärast konflikti ja sellele eelnenud alkoholi tarbimist. Kuigi kaebaja ema on hiljem, 04.05.2023 telefonivestluses PPA menetlejale selgitanud, et ta oli 09.03.2023 purjus ja seetõttu kujutas asju ette ning politsei sekkumist ei olnud vaja, samuti kinnitanud, et pojal esines vihahoogusid ja agressiivsust ainult nooruses (vt PPA 04.05.2023 õiend, dtl 141), tuleb ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsemaks pidada konflikti järgsel hommikul antud ema selgitusi. Siis oli toimunu värskelt meeles ja tõenäoliselt ei olnud veel ka võimalust oma selgitusi teistega kooskõlastada. Lisaks on PPA 25.05.2023 õiendi kohaselt 7(10)
3-23-1877 leidnud ka kaebaja vanaema, et kaebaja on isa peale vihastanud ja „oma järsku iseloomu näitab kodus“ (dtl 142).
17.Samuti on PPA põhjendatult arvesse võtnud, et kaebajal esineb konflikte oma isaga ning minevikus on kaebaja suhted isaga olnud halvad. Seda, et kaebaja isa on vähemalt minevikus kasutanud kaebaja vastu vägivalda, on kaebaja kinnitanud ka ise (vt kaebuse lisa 9, dtl 36). Pidevat konfliktide olemasolu kaebaja ja isa vahel on väitnud anonüümsust palunud lähedased (vt dtl 144, 148, 153). Nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole alust pidada nende väidetut ebausaldusväärseks. Konfliktide esinemist kinnitab otseselt aga 09.03.2023 juhtum ja seejuures pole tähtsust, kelle (kas kaebaja või tema isa) tegevuse tõttu see alguse sai. PPA 09.06.2023 otsusest nähtuvalt helistas selle konflikti ajal kaebaja ema oma tütrele ja teatas kodus toimuvast kaklusest ning viimane pidas vajalikuks teavitada politseid. Asjaolu, et kaebaja ema pidas vajalikuks konflikti ajal kellegi poole pöörduda ning konfliktijärgsel hommikul öeldu kohaselt tundis ta hirmu oma poja ees (vt piirkonnapolitseinike 09.03.2023 järelkontrolli kohta antud selgitused, dtl 128), näitab, et tegemist ei olnud tühise juhtumiga. Samas ei ole vaidlust selles, et kõnealusel juhtumil tarvitas kaebaja ka alkoholi (vt nt kaebaja enda selgitused, kaebuse lisa 9, dtl 33), mis üldteada olevalt vähendab inimese enesekontrolli võimet. PPA on põhjendatult pidanud eluliselt usutavaks, et ühel hetkel võib sarnases konfliktiolukorras kaebaja kannatus katkeda ja enesekontrolli kaotades võib kaebaja sellises olukorras kasutada ka tal käe pärast olevat relva. Viimast ei välista see, et kaebaja võib samas oma isast hoolida ja pidada oma suhteid vanematega üldjuhul heaks, nagu kaebaja on haldusmenetluses esile toonud (vt dtl 36).
18.PPA on otsuse tegemisel asjakohaselt tuginenud asjaolule, et kaebajal on diagnoositud depressioon ning esinenud enesetapumõtteid. Kaebaja perearst on 10.03.2023 vastuses PPA päringule märkinud kaebaja kohta mh järgmist (aluseks mh psühhiaatri 25.10.2022 vastus): 2010. a mõõduka depressiooni diagnoos, üle 10 a kasutanud periooditi paroksetiini, viimased kaks aastat kasutanud seda 20 mg, viimane retsept tehtud raske depressiooni diagnoosiga, viimasel kümnel aastal on ravi foonil püsinud stabiilses psüühilises seisundis, kaebusteta (dtl 132–133). Psühhiaatriakliiniku 11.05.2023 vastuse kohaselt on kaebaja pöördunud kliinikusse viiel korral diagnoosiga depressiooniga ärevus (segatüüpi, F41.2) ning raviks on määratud paroksetiin (dtl 138). Seega ei saa olla vaidlust selles, et kaebajal on korduvalt depressioon diagnoositud ning selle vastu ka ravi määratud. Kaebajal enesetapumõtete esinemist (vähemalt minevikus) on kinnitanud mitu tema lähedast, piirkonnapolitseinike 09.03.2023 järelkontrolli kohta antud selgitustest nähtuvalt ka kaebaja ema (dtl 128). Elutüdimuse ja melanhoolsuse tunde esinemist minevikus ja antidepressantide kasutamist on kaebaja kinnitanud ka ise (vt dtl 37). Kuigi iseenesest nähtub asja materjalidest, et kaebajal diagnoositud depressiooni võttis psühhiaater arvesse ka relvaloa saamiseks sobivuse hindamisel (vt dtl 29–30), ei tähenda see, et PPA ei võiks jõuda psühhiaatri omast teistsugusele seisukohale. Psühhiaatril ei pruugi olla samasugust infot nagu PPA-l. Nagu eespool selgitatud, tuleb relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis. PPA on kaebajal esinevat depressiooni võtnud arvesse koos 09.03.2023 aset leidnud juhtumi ja kaebaja lähedastelt saadud teabega. Põhjendatud on PPA seisukoht, et kuivõrd arsti sõnul on kaebaja püsinud pikka aega psüühiliselt stabiilses seisundis ravi foonil, pole teada, mis juhtuks siis, kui ta mingil põhjusel enam ravi ei jätka.
19.Ringkonnakohtu hinnangul polnud PPA otsuse tegemisel asjakohatud ka kaalutlused, mis puudutavad kaebaja maailmavaadet ja tema negatiivset suhtumist teatud inimeste gruppidesse. Ringkonnakohtule arusaadavalt on PPA siin eeskätt tuginenud kaebaja anonüümsust soovinud lähedaste selgitustele (vt dtl 148, 154), mida võib pidada usaldusväärseks (vt eespool). Samas, nagu on PPA vaidlustatud otsuses esile toodud, on kaebaja ka ise haldusmenetluses 8(10)
3-23-1877 kinnitanud, et ta ei poolda massiimmigratsiooni üle Vahemere ja ukrainlaste lõimimist siinsesse ühiskonda (vt kaebuse lisa 9, dtl 39). Isegi kui tõele ei vasta PPA järeldus, et kaebaja muutis oma eesnime saksapäraseks väidetava seose tõttu hitlerismiga (kaebaja sõnul soovis ta eesnime täiendada oma vanaisa eesnimega ja seetõttu, et tal ei oleks isaga identne nimi, vt dtl 18), ei saa kaebaja seotust hitlerismiga ka täiesti alusetuks pidada. Viimast on kinnitanud nii kaebaja lähedane (dtl 154) kui ka PPA 25.05.2023 õiendist nähtuvalt kaebaja tööandja (dtl 142). Kaebaja on esitanud tööandja väidetu ümberlükkamiseks hilisema vestluse oma tööandjaga (kaebuse lisa 7, dtl 28), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei tulene sellest kuidagi, et tööandja oleks PPA-le väidetut eitanud. Tööandja on selles üksnes vastanud, et ta ei saa hetkel palju kirjutada ja et ta on enda arvates vägagi kaebajat kiitnud. Sama tööandja kiitvad hinnangud kaebaja kohta nähtuvad iseenesest ka tööandjaga vestlust puudutavast 25.05.2023 PPA õiendist (PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisa 9, dtl 142) ning vaidlustatud otsuse kohaselt on nt kaebaja töökuse ja abivalmidusega ka arvestatud. Isegi kui PPA järeldused oleksid ainuüksi kaebaja maailmavaate pinnalt olnud osaliselt ekslikud või liiga kategoorilised, nõustub ringkonnakohus kokkuvõttes PPA-ga, et koosmõjus muude kaebajat iseloomustavate asjaoludega (ärrituvus ja vihahood, konfliktiderohke elukeskkond, pikaaegne depressioon) tuleb tema negatiivset suhtumist teatud ühiskonnagruppidesse ja hitlerismi soosivat/mõistvat hoiakut pidada relva omamisel ohumärgiks (vt siinjuures eriti dtl-lt 154 nähtuvat).
20.Kokkuvõttes on PPA kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta. Arvestades kaebaja konflikte oma vanematega, kellega ta koos elab, ning asjaolu, et kaebaja on pika aja jooksul tarvitanud oma psüühilise seisundi stabiilsena hoidmiseks antidepressante, esineb tõsine oht, et kui tema ja vanemate (või teiste lähedaste) vahel tekib taas tüli, ei suuda kaebaja oma käitumist ja tegevust kontrollida ning ta võib kasutada relva. Samuti on põhjendatud hirm, et halbade asjaolude kokkusattumisel võivad kaebaja enesetapumõtted võimenduda, mistõttu võib relva omamine olla oht ka kaebajale endale. Kui kaebajal on kehtiva relvaloa tõttu võimalus kasutada relva, võivad sellega kaasneda pöördumatult kahjulikud tagajärjed nii temale endale kui ka teda ümbritsevatele isikutele. Ringkonnakohus jagab PPA seisukohta, et eelkirjeldatud oht esineb vaatamata kaebajale omistatud positiivsetele omadustele – nt vanaema väidetud töökus ning abivalmidus, üldine usaldusväärsus tööl. PPA ei olegi ette heitnud seda, et kaebaja on alati ja igas olukorras ettearvamatu ja agressiivne, vaid leidnud, et kaebajaga seotud asjaoludest tulenevalt on selline kaebaja käitumine teatud olukorras tõenäoline.
21.Kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole ebaproportsionaalne. PPA on arvestanud asjaoluga, et see piirab kaebaja õigust vabale eneseteostusele. Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mille põhjal tulnuks PPA-l pidada kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamist erakordselt koormavaks. Üldteada on asjaolu, et Eestis ei ole kuritegevuse tase selline, mille tõttu peaks enese kaitseks pidevalt tulirelva kaasas kandma. PPA on õigesti märkinud, et kui kaebajal on soov tegeleda laskespordiga, siis selleks ei ole tingimata vaja relva omada. Samuti ei eelda relva omamist võimalik mobilisatsioon. Kokkuvõttes on põhjendatud, et vastustaja pidas avalikku huvi tagada teiste inimeste turvalisus kaebaja õigustest kaalukamaks. III
22.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole menetluskulu hüvitamise taotlust esitanud, kannavad menetlusosalised oma võimaliku menetluskulu ise. 9(10)
3-23-1877
23.Jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avaldamisel tuleb kaebaja eraelu kaitseks asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.