Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14. juuli 2022. a otsuse nr 4.2-1/7583-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata relvaloa väljastamise taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ursula Tropp
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus kaebaja esitatud kohtumääruse tagastamiseks rahuldamata.
4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o 29. aprillil 2024 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-22-1675
1.X (kaebaja) esitas 9. juunil 2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse relvaloa saamiseks püstolile enese ja vara kaitse otstarbel. PPA Lõuna prefektuur keeldus 14. juuli 2022. a otsusega nr 4.2-1/7583-1 kaebajale relvaloa väljastamisest, sest politsei andmekogu teabest nähtuvalt on taotleja toime pannud mitmeid õigusrikkumisi ning tal on olnud kokkupuuteid politseiga seoses kehalise väärkohtlemise, konfliktsetesse olukordadesse sattumise ja liiklusreeglite rikkumisega. PPA keeldus relvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel, sest kaebaja on oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama.
2.Kaebaja esitas 5. augustil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PPA 14. juuli 2022. a otsuse nr 4.2-1/7583-1 ja kohustada PPA-d tema relvaloa saamise taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebuse kohaselt on relvaloa väljastamisest keeldumise põhjendused otsitud ja meelevaldsed. PPA tugineb vaidlusaluses otsuses PPA andmebaasi kaebaja kohta kantud andmetele, mis pärinevad juba aastast 2002. Sealhulgas tugineb PPA aegunud väärtegudele ning lõpetatud kriminaalmenetlustele. PPA püüab kaebajapoolsete rikkumistena näidata tegevusi, mis ei ole kinnitust leidnud või ei ole tegemist rikkumistega. PPA tugineb ka asjaoludele, mille üle käib vaidlus teises kohtuasjas.
3.Tartu Halduskohus võttis 15. augusti 2022. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
4.Vastustaja esitas kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus määras 8. veebruari 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
6.Kaebaja esitas 29. veebruaril 2024 kaebuse täienduse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja hinnangul on PPA tegevus õigusvastane ning tema õigusi rikkuv. PPA on kinnitanud, et karistusregistri andmetel kaebajal kehtivad karistused puuduvad, kuid on seejärel pidanud vajalikuks keeldumisel arvestada kaebaja kohta politsei andmebaasi kantud kõikvõimalike erinevate kannetega alates 2002. aastast, sh liiklusseaduse rikkumistega (14 karistust lubatud sõidukiiruse ületamise eest). Relvaseaduses loetlemata ja aegunud väärtegusid ei saa pidada sellisteks, mis annaks seadusliku aluse piirata kaebaja õigusi. Ebaõigesti on tuginetud ka kriminaalasjadele, mille menetlus on lõppenud ja mis samuti ei anna alust relvaloa väljastamisest keeldumiseks. Mitmed kanded on informatiivse iseloomuga või seonduvad eraõiguslike vaidlustega, mis ei oma relvaloa väljastamise otsustamisel olulist kaalu. PPA on ebaõigesti arvestanud kaebajat negatiivselt iseloomustava asjaoluna koroonapiirangute ebapiisava täitmisega seonduvat. Haldusasjas nr 3-21-2538 selgitas halduskohus, et kaebajaga seotud spordiklubi astus samaaegselt kohtus haldusakti ja toimingute vaidlustamisega samme ettekirjutuse täitmiseks ning 23. novembriks 2021, kui toimus vastustaja järelkontroll, oli ettekirjutus täidetud. Seega ei ole PPA märgitud koroonapiirangute eiramise argument oluline. Kaebaja esitas PPA-le ka avalduse politseiametnike ja Terviseameti töötajate ebaseadusliku tegevuse kohta (spordiklubi Corsagym ruumidesse omavoliline sisenemine). PPA on seda asjaolu käsitlenud relvaloa andmisest keeldumisel kaebajat negatiivselt iseloomustava asjaoluna. Samuti ei ole PPA arvestanud, et kaebaja tegeleb ranget enesedistsipliini nõudva
3-22-1675 spordialaga (kulturism) ja on silmapaistva tasemega sportlane. Kaebaja on eeskujulik isik, kes suunab paljusid noori tervislike ja sportlike eluviiside juurde. Seega vastab kaebaja relvaloa omamiseks vajalikele relvaseaduses toodud nõuetele.
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA-l on relvaloa andmise otsustamisel kaalutlusõigus. Kui taotleja käitumine ei anna alust pidada teda piisavalt usaldusväärseks tulirelva omama, siis esineb alus keeldumiseks. PPA ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ning on otsuse tegemisel võtnud arvesse olulised asjaolud ning otsus on ammendavalt põhjendatud. Relv on suurema ohu allikas, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt keskmisest vastutustundlikumat käitumist. Relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Turvalisust ohustava käitumise tuvastamisel tuleb kaaluda, kas see on loa taotleja enda või teiste isikute turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud loa andmisest keelduda. PPA hindas RelvS § 36 lg 4 p-st 3 tuleneva avara kaalutlusõiguse alusel kaebaja isikut tema toime pandud tegude kaudu ning leidis, et kaebaja elustiil ja käitumine ohustavad teiste isikute turvalisust. PPA tugines otsuse tegemisel politsei andmekogus talletatud teabele. Kaebajat iseloomustab asjaolu, et ta on korduvalt toime pannud erinevaid õigusrikkumisi ning ta ei ole enda käitumisest tulenevalt sobilik relva soetama või omama. Õigusvastase käitumise korduvus (liiklusnõuete rikkumised) annab piisava aluse järelduseks, et kaebaja ei ole aru saanud oma tegude tähendusest ega õiguskuuleka käitumise vajadusest. Korduv liiklusreeglite eiramine näitab kaebaja suhtumist õiguskorras erinevate ohtude realiseerumise takistamiseks kehtestatud eeskirjadesse. Kaebajal puudub märkimisväärne tahe oma käitumismustri muutmiseks. Vaidlustatud otsuses ei ole relvaloa andmisest keeldumise alusena viidatud RelvS § 36 lg-le 2 ega lg 4 p-le 5, samuti ei ole PPA tuginenud põhjendustes asjaolule, et kaebaja karistusandmeid ei ole kustutatud. PPA on otsuses eraldi rõhutanud, et karistusregistri andmetel kaebajal kehtivad karistused puuduvad. Relvaloa andmisest keeldumiseks piisab sellest, kui isiku varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust teda relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada. Kaebaja esitas haldusmenetluses üksnes enda varasemat käitumist õigustavaid vastuväiteid, näidates sellega, et ei mõista relvaomanikult eeldatavat õiguskuuleka käitumise nõude sisu, mis omakorda seab kahtluse alla tema võime relvaga hoolsalt ja vastutustundlikult ümber käia. Tema varasem käitumine ei ole olnud õiguskuulekas ning ta ei ole silma paistnud vastutustundliku tegevusega, teda ei saa pidada usaldusväärseks. Seda järeldust ei väära ka kaebuses märgitu, et kaebaja on tervislike eluviisidega silmapaistva tasemega sportlane, kes aastaid tegeleb ranget enesedistsipliini nõudva alaga. Teiste inimeste turvalisuse, elu ja tervise ning avaliku korra kaitse vajadus on kaebaja õigustest (vaba eneseteostuse õigus) kaalukam. Kaebaja viidatud kohtuasjas tehtud määruses kajastatud teave ei selgita täiendavalt ega saa muuta olematuks kaebaja mitteõiguskuulekat käitumist tema hinnangul põhjendamatute koroonapiirangute järgimata jätmisel ning see tõend tuleks kaebajale tagastada.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on PPA otsuse, millega kaebajale keelduti RelvS § 36 lg 4 p-le 3 tuginedes relvaloa väljastamisest, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on võtnud arvesse osaliselt ebakohaseid asjaolusid ning teinud asjaolusid hinnates kaebaja käitumise kohta ebaõigeid järeldusi, mistõttu on relvaloa väljastamisest keeldumine õigusvastane. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsuses märgitud asjaolud on piisavad jõudmaks järeldusele, et kaebaja senine käitumine ei kinnita tema sobivust relva omama ja relvaluba saama. PPA
3-22-1675 hinnangul on kaalutlusõigust rakendatud seadusele vastavalt ning kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
10.Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja esitatud Tartu Halduskohtu 26. septembri 2022. a määrus asjas nr 3-21-2538 tuleks kaebajale tagastada. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Vastustaja on vaidlustatud otsuses tuginenud ühe kaebaja käitumist iseloomustava asjaoluna ka kaebajaga seotud spordiklubile Corsagym tehtud ettekirjutuse faktile (puudutas nakkusohutust kinnitavate tõendite kontrollimist), samuti on viidatud kaebaja käitumisele sellega seonduvas järelkontrollis. Nimetatud kohtuasja üheks esemeks oli ka selle ettekirjutuse õiguspärasus, mistõttu menetluse lõpetamise määruses kajastatud asjaolud on selle sündmusega seotud. Seetõttu ei pea kohus nimetatud määrust ka selle asja lahendamisel asjakohatuks ning selle dokumendi tagastamiseks ei ole alust.
11.RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib loa andja keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. RelvS § 36 lg 4 p-s 3 sätestatud keeldumise aluse puhul on eesmärgiks piirata enda või teiste isikute turvalisust ohustava eluviisiga või käitumisega isiku võimalust saada enda valdusesse tulirelva. Selle aluse kohaldamisel on oluline tuvastada, kas isik on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Selleks tuleb PPA-l hinnata kaebaja käitumist iseloomustavaid elusündmusi ja prognoosida nende pinnalt isikust lähtuvat ohtu iseendale ja teistele, kui ta saaks relva ja relvaluba omada. RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa andmisest keeldumine ei eelda, et isiku suhtes oleks alustatud või lõppenud kriminaal- või väärteomenetlus.
12.Kohtupraktika kohaselt võib PPA isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. Relvaloa kohta otsuse tegemisel võib arvestada seejuures ka muid asjaolusid peale kehtivate karistuste, hinnates isiku süstemaatilist käitumist. Sealjuures võivad aluseks olla ka politsei andmebaasist nähtuvad ja karistusregistrisse kandmata või arhiveeritud andmed. Isikule loomuomase käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi (lühimenetlus). Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut isiku tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse isiku suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana. Ohu hindamisel teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-21-2047, 3-20-1675 ja 3-20-2365 ja Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-21-797). Samuti tuleb arvesse võtta aja jooksul toimunud muutusi ja arenguid isikut iseloomustavates asjaoludes ning põhimõtet, et kaugemasse minevikku jäänud sündmuste kaal tulevikku suunatud ohuprognoosi tegemisel on ajas vähenev. Seega on relvaloa andmise menetluses oluline hinnata taotleja käitumist iseloomustavaid andmeid pikema ajavahemiku jooksul. Isiku elustiili hindamisel omab muu hulgas tähtsust see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib olla isikule loomuomane (näiteks lähtuvalt iseloomujoontest, sh impulsiivsust).
13.Vastustaja on kaebaja senise käitumise iseloomustamiseks toonud haldusaktis välja erinevaid intsidente, mis tema hinnangul kinnitavad kogumis piisavalt kahtlust, et kaebaja ei ole oma senise käitumise tõttu sobilik relva omama. Vaidlustatud PPA otsuse põhjendustest saab kohus aru nii, et vastustaja hinnangul iseloomustavad eelkõige varasemad korduvad
3-22-1675 liiklusrikkumised, 2014. a kriminaalasja asjaolud seoses teise isiku kehalise väärkohtlemisega ning kaebaja kohta politsei andmebaasi kantud teave erinevate kaebajaga seotud konfliktide, sh koroonapiirangute järgimisega seonduvad asjaolud kaebajaga seotud spordiklubis, kohta.
14.Kohtu hinnangul on vastustaja tuginenud kaebaja käitumise ja relvaloa andmiseks vajalike tingimuste kontrollimisel asjakohasele teabele. Kohus möönab, et vastustaja oleks pidanud otsuses kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid enam kajastama, kuid asjaolusid kogumis arvestades ei saa kaebaja senise käitumise ja sellest lähtuva ohu kohta tehtud PPA järeldusi meelevaldseks pidada. Kohtu hinnangul on PPA järginud ka kaalutlusõiguse reegleid.
15.Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kaebajal kehtivaid karistusi ei olnud, kuid aastatel 20022018 pani kaebaja toime 23 liiklusrikkumist, millest valdava osa moodustas lubatud sõidukiiruse ületamisega seotud väärteod (14). Nõustuda ei saa kaebajaga, et tema käitumise hindamisel ei ole varasemate liiklusrikkumistega arvestamine asjakohane. Mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat vastutustundetult juhtides ohustab kaebaja nii ennast kui ka teisi inimesi ning liiklusrikkumised iseloomustavad isiku suhtumist kehtestatud reeglite järgimisse. Seepärast iseloomustavad ka liiklusrikkumised kaebajat ja tema suhtumist õiguskorda. Kui kaebaja ei pea oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest kinnipidamist, on oht, et ta ei pea oluliseks ka avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud tulirelva käitlemise nõuete järgimist (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsuseid asjades nr 3-22-305, 3-20-2571 ja 3-20-1675). Kohtu hinnangul viitab PPA otsuses kajastatud ja arvestatud liiklusrikkumiste arv sellele, et kaebajal oli eelnimetatud ajavahemikul süsteemselt probleeme liiklusreeglite järgimisega ning rikkumised moodustasid selge käitumismustri. Teisalt tuleb silmas pidada, et ajavahemikul 2018-2022 ei tuvastatud kaebajal liiklusrikkumisi, mis viitab sellele, et tema käitumine oli selles vallas relvaloa taotluse lahendamise hetkeks mõnevõrra muutunud. Nimetatud asjaolu vähendab kaebajast lähtuva ohu suurust. Seejuures tuleb ka silmas pidada, et PPA ei ole pidanud vajalikuks viidatud rikkumiste iseloomu ja raskust otsuses detailselt analüüsida ja on piirdunud üksnes liiklusrikkumiste toimepanemise fakti ja korduvuse märkimisega. Seetõttu on raske mõista, kui suurt kaalu vastustaja liiklusrikkumiste toimepanemise faktile ja neid iseloomustavatele asjaoludele otsuse tegemisel osutas. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud ca 4 aasta jooksul polnud kaebaja sarnaseid liiklusrikkumisi toime pannud, siis ei saa kohtu hinnangul varasematele liiklusrikkumistele ohuhinnangus olulist kaalu omistada. Seda hinnangut ei muuda ka asjaolu, et PPA andmete kohaselt on kaebaja pärast vaidlustatud otsuse tegemist 2023. aastal pannud toime liiklusrikkumisi ja saanud ka karistada. Kohus jätab vastustaja viidatud teabe kaebaja poolt 2023. aastal toime pandud liiklusrikkumise kohta tähelepanuta, sest vastustaja ei saanud kuidagi sellele teabele vaidlustatud otsuse tegemisel tugineda ning vastav teave ei ole vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohane, sest HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata haldusakti andmise aja seisuga.
16.Kohtu hinnangul saab vaidlustatud otsuses viidatud 2014. a kriminaalasja asjaolusid, otsuses kajastatud PPA andmebaasi väljavõtteid ning korduvalt liiklusrikkumiste toimepanemise fakti kogumis arvestades asuda seisukohale, et kaebajale on omane ohtlik käitumine ning esineb alus RelvS § 36 lg 4 p-le 3 tuginedes keelduda relvaloa andmisest. PPA otsuses kajastatud erinevad intsidendid seavad kahtluse alla kaebaja võimekuse lahendada teiste isikutega tekkinud erimeelsusi rahulikult ning teiste õigusi mitterikkuval viisil. Kaebaja senisest tegevusest nähtub tema valmisolek kasutada konfliktide lahendamiseks füüsilist jõudu ja panna toime teise isiku kehaline väärkohtlemine. Asjaolu, et kaebaja suhtes lõpetati 2014. a kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku § 202 alusel (kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur) ei muuda fakti, et
3-22-1675 kaebaja kasutas teise isikuga toimunud konflikti raames füüsilist vägivalda (lõi teist isikut rusikaga näkku). Nimetatud asjaolu on oluline isikust lähtuva ohtlikkuse hindamisel, sest ka teiste PPA otsuses välja toodud politsei andmebaasis ning piirkonnapolitsei hinnangus kirjeldatud intsidentide asjaolud viitavad kaebaja konfliktsele iseloomule, mille tulemusel on tekkinud kaebajal konfliktid, mille lahendamisse on osadel juhtudel pidanud sekkuma politsei. Kohus möönab, et PPA otsuses kajastatud osad sündmused on oma olemuselt eraõigusliku iseloomuga vaidlused, kuid sündmuste kirjeldused viitavad sellele, et kaebaja satub üsna tihti teiste isikutega konflikti ja ei pruugi suuta alati oma emotsioone adekvaatselt kontrollida ja väljendada. Kohus ei pea vajalikuks asuda detailselt hindama igat PPA otsuses viidatud intsidendi mõju, sest kogumis on need piisavalt veenvad kinnitamaks kaebaja raskusi lahendamaks konflikte vaoshoitult. Vaidlustatud otsuses kajastatust nähtub samuti, et aastast 2018 on kaebaja tegevuses konfliktsete intsidentide arv vähenenud, kuid koroonapiirangute järgimise vaidluse asjaolud viitavad samas, et suhtluses teiste isikute ja ametiisikutega ei suuda kaebaja alati viisakaks ja vaoshoituks jääda ning konfliktid võivad muutuda teravaks. Olukorras, kus kaebajal on varasemalt mitmel korral olnud raskusi lahendamaks inimeste vahelisi erimeelsusi rahulikult ning tema senist käitumist iseloomustab impulsiivsus ning teatud juhtudel valmisolek agressiivseks käitumiseks, sh sellisel viisil käitumine (kehaline väärkohtlemine) ning samuti viitavad varasemad järjepidevad liiklusrikkumised sellele, et isikul on raskusi kehtestatud reeglite järgimisega, siis on piisav alus kahelda, kas isik suudab relvaloa omamisel ka relva nõuetekohaselt vallata ja kasutada. Õiguskorra ja teiste isikute turvalisuse huvides on, et käitumismustrilt konfliktne ning vajadusel vaidluste lahendamiseks füüsilist jõudu kasutaval isikul ei ole käepärast relva. Seetõttu on kohus seisukohal, et relvaloa kui eriõiguse andmiseks ei saa kaebaja käitumist ja iseloomujooni pidada piisavalt usaldusväärseks ning PPA on põhjendatult keeldunud relvaloa väljastamisest. Eelnevat hinnangut ei mõjuta kaebaja viide oma sportlaskarjäärile ja spordiala (kulturism) iseloomule. Aktiivset spordiga tegelemist ning tervislikke elukombeid saab ja peab käsitlema kaebajat positiivselt iseloomustavate asjaoludena, kuid nimetatud asjaolud ei ole samas takistanud kaebajat käitumast verbaalselt või füüsiliselt agressiivselt ning teiste isikute huve mittepiisaval määral arvestavalt. Lisaks tuleb arvestada, et ohuprognoos ei pea olema seotud mõne konkreetse teise isikuga vahetult ettenähtavas tulevikus aset leidva intsidendiga, vaid võib olla üldisemat laadi.
17.Seoses koroonapiirangute järgimise etteheitega peab kohus vajalikuks märkida, et PPA ettekirjutuses (dtl 33) kajastatu ei jäta kahtlust selles, et kaebajaga seotud spordiklubis võis nakkusohutust kinnitavate tõendite kontrollimisel esineda minetusi määral, mis õigustas ettekirjutuse tegemist. Samuti ei ole põhjust kahelda selles, et kaebaja sattus nõudeid kontrollinud isikutega sügisel 2021 verbaalsesse konflikti. PPA on ekslikult siiski märkinud, et kaebaja ei täitnud ettekirjutuse nõudeid. Halduskohus asus määruses asjas nr 3-21-2538 seisukohale, et ettekirjutuse saamise järgselt astus spordiklubi, mille vastutavaks isikuks oli kaebaja, paralleelselt haldusakti vaidlustamisega samme ka ettekirjutuse täitmiseks (määruse p 18). Seda järeldust ümberlükkavaid asjaolusid ei ole PPA esile toonud. Nimetatud asjaolust nähtub seega, et kaebaja ei olnud nõuete täitmisel täiesti tegevusetu. Tõsi, see asjaolu ei muuda siiski fakti, et spordiklubi tegevuses ja seeläbi vastutava isiku tegevuses (kaebaja) tuvastati algselt kehtestatud nõuete eiramine ning tehti selle kõrvaldamiseks ettekirjutus. Samas nähtub eeltoodust, et kaebaja oma tegevust hiljem siiski korrigeeris ning seda asjaolu tulnuks PPA-l vaidlustatud otsuse tegemisel enam arvestada. Kohtu hinnangul ei muuda see minetus siiski PPA lõpphinnangut õigusvastaseks, sest kogumis teiste kaebaja varasemat käitumist iseloomustavate asjaoludega on isiku käitumisest lähtuv oht relvaloa väljastamisest keeldumiseks piisavalt kõrge.
3-22-1675
18.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on käsitlenud negatiivsena asjaolu, et ta esitas PPAle avalduse, milles viitas politseiametnike ja Terviseameti töötajate omavolilisele tungimisele spordiklubi Corsagym ruumidesse. Iseenesest on igal isikul õigus süüteotunnustega teo toimepanemise kahtluse korral juhtida asjakohaste ametkondade tähelepanu sellele ning paluda kontrollida, kas isikute tegevus on õigusaktidega kooskõlas ning ega selline tegevus ole ebaseaduslik. Praegusel juhul tuleb aga arvestada, et PPA on otsuses piirdunud avalduse esitamise fakti märkimisega, kuid ei ole otsuse põhjendustes seda kaebaja tegevust negatiivselt iseloomustava asjaoluna selgelt käsitlenud. Seetõttu ei ole kaebaja etteheide põhjendatud.
19.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et asjaolusid kogumis arvestades ei saa PPA lõppjäreldust kaebaja senise käitumise kohta pidada meelevaldseks ning tehtud otsustust kaalutlusõigust rikkuvaks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Xi kaebuse rahuldamata. HKMS § 158 lg 5 näeb ette, et kohus määrab otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.