Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.03.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2661
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17.11.2021 otsuse nr 4.2-1/10100-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja UT
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16.11.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 16.11.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2661.
Teha haldusasjas nr 3-21-2661 uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.
Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.04.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-21-2661 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 11.10.2021 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse vintraudse püstoli liigile relvaloa saamiseks enese ja vara kaitse otstarbel.
2.PPA keeldus 17.11.2021 otsusega nr 4.2-1/10100-2 relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel Xle relvaloa väljastamisest. Taotleja on alaealisena toime pannud mitmeid õiguserikkumisi. Politsei andmebaasis oleva teabe kohaselt on ta liikunud seltskondades ja noortekampades, mille liikmed on vägivallategusid toime pannud. Samuti on ta ise sattunud mitmel korral konfliktsetesse olukordadesse ja olnud ka kannatanu. 2017. a-l, mil ta ei olnud enam alaealine, mõisteti ta süüdi grupiviisiliste varguste toimepanemises. Ka pärast 2017. a süüdimõistvat kohtuotsust on ta sattunud konflikti, samuti eiranud mitmel korral liikluses kehtivaid reegleid, viimati paar kuud tagasi. Liikluses kehtivate reeglite rikkumine näitab mustrit, et alaealisena alanud seaduskuulmatu käitumine jätkub. Taotleja eluviis ja käitumine ei ole olnud varem ega ole ka praegu õiguskuulekas. Kuigi vägivallaga seotud konflikte pole pärast 2018. a-l toimunut rohkem teada, puudub taotleja muu käitumise taustal veendumus, et sarnast tulevikus enam ei juhtu. Seepärast ei usalda politsei talle ka relva, sest on oht, et selline isik võib tavaelus ette tulevaid konflikte asuda lahendama tulirelvaga. Taotleja käitumine ei ole ajas muutunud. Taotleja mõisteti süüdi 2017. a-l ja talle määratud 1-aastase katseaja algus oli kohtuotsuse kohaselt 2017. a oktoobris. Tema karistus kustus vahetult enne relvaloa taotluse esitamist. Seega pole karistuse kustumisest möödunud piisav aeg, et olla veendunud, et taolist enam ei juhtu. Taotleja peab näitama, et õigusrikkumised ei kordu ja ta suudab kinni pidada ühiskonnas kokku lepitud reeglitest. Praegu puudub isiku suhtes usaldus ning isiku senise eluviisi ja käitumise põhjal ei saa teda pidada isikuks, kellele saab usaldada tulirelva. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud nõudmistele.
3.X esitas 17.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.03.2021) PPA 17.11.2021 otsuse nr 4.2-1/10100-2 tühistamiseks ning relvaloa taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. PPA 17.11.2021 otsus ei ole piisavalt motiveeritud ja selles on olulised kaalutlusvead. PPA on otsuse tegemisel tuginenud üksnes arhiveeritud karistusandmetele ja PPA andmebaasides olevale teabele. RelvS § 36 lg 2 ning sama paragrahvi lg 3 p 5 ei luba relvaloa andmisest keelduda kustunud karistustele viidates. PPA-l on karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p 16 alusel õigus saada registri arhiivis asuvaid andmeid RelvS-s sätestatud taustakontrolli tegemiseks, mitte taotluse lahendamisel läbiviidava eelkontrolli tegemiseks. PPA viited nende andmebaasides olevale teabele on lubamatud. Andmebaasid on piiratud ligipääsuga ja kaebajal puudub võimalus nende andmete õigsust kontrollida või ennast nende väidete eest kaitsta. PPA on nende andmebaasides sisalduvaid andmeid kasutanud ja tõlgendanud üksnes politseile sobival viisil, püüdes jätta kaebajast mulje kui kriminaalse taustaga isikust. PPA-l puudub alus relvaloa andmisest keeldumiseks, viidates kaebaja rollile süütegudes kannatanu või tunnistajana. Jääb mulje, et relvaloa andmisest keeldumine on lisakaristus varasemalt toimepandud tegude eest. PPA küll võimaldas keeldumise otsusele vastuväiteid esitada, kuid tegu oli üksnes formaalse toiminguga. PPA pole esitanud ühtegi kaebajat positiivselt iseloomustavat asjaolu. Seega jääb arusaamatuks, kuidas sellise otsuseni jõuti. Vastutaja tõendab kaebaja ohtu avalikule korrale ja 2(7)
3-21-2661 riigi julgeolekule üksnes karistatuse faktile viidates. Pole arvestatud mitte ühegi süüteo asjaoluga ega hinnatud kaebaja isikuomadusi, käitumist karistuse kandmise ajal ega hiljem.
PPA palus 03.02.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata.
Vastustaja ei ole otsuses viidanud RelvS § 36 lg-le 2 või sama paragrahvi lg 4 p-le 5 ega tuginenud põhjendustes asjaolule, et relvaloa taotluse läbivaatamise ajal kaebaja karistatus ei ole kustutatud. PPA on otsuses eraldi välja toonud, et kaebaja karistus kustus vahetult enne relvaloa taotluse esitamist. PPA on otsuses märkinud, et kaebajat iseloomustab asjaolu, et ta on mitmel korral pannud toime süütegusid, kuid ei ole otsuses relvaloa andmisest keeldumisel tuginenud kaebaja kui isiku, kelle karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud, staatusele iseseisva alusena. Kaebaja ei ole RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel enda käitumisest tulenevalt sobilik relva soetama või omama. Politsei andmekogus olevate andmete kasutamine RelvS § 36 lg 4 p-s 3 ette nähtud kaalutlusotsuse tegemisel on õigustatud. PPA on kaevatavas otsuses märkinud, et kaebajal ei ole kehtivaid karistusi. Viited politsei andmebaasis sisalduvatele andmetele varasemate õiguserikkumiste asjaolude ja muude intsidentide kohta ei ole vastuolus KarRS § 20 lg 1 p-ga
4.RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamise eelduseks ei ole karistatus ning relvaloa andmisest keeldumine ei ole karistus varasemalt toime pandud õigusrikkumiste eest. Sätte sõnastus hõlmab laiemalt loa taotleja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele juhul, kui ta saaks relva omada ja kasutada. PPA saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul aluseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. PPA ei pea tõendama, et kaebaja on edaspidi relva omades ja kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Kaebaja on oma õigusvastase käitumisega põhjustanud olukorra, et teda ei saa usaldada tulirelvi käitlema. PPA-l on avar kaalutlusruum relvaloa taotleja eluviisile või käitumisele hinnangu andmisel. Kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumised ning liikluses kehtivate reeglite korduv rikkumine iseloomustab kaebajat kui mitte seaduskuulekat isikut, kes ei ole sobiv relva omama. Kehtestatud piirang ei ole lõplik. Kui kaebaja käitumisest nähtub, et ta suudab järgida ühiskonnas kokkulepitud reegleid, väljastatakse talle tulevikus relvaloa taotlemisel see luba loa andmist välistavate asjaolude puudumisel. PPA ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 16.11.2022 otsusega kaebuse, tühistas PPA 17.11.2021 otsuse nr 4.2-1/10100-2, kohustas vastustajat kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama, ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja kaebuselt tasutud riigilõivu 15 eurot. PPA on tuginenud relvaloa väljastamisest keeldumisel RelvS § 36 lg 4 p-le 3. Vaidlustatud otsuses sisalduvad olulised kaalutlusvead. Vastustaja on toonud kaebaja eluviisi ja käitumise negatiivseks ilmestamiseks välja politsei infosüsteemis leiduva teabe, mis seostub põhiliselt ajavahemikuga aastatel 2013‒2014. Sellel foonil on esitatud negatiivses võtmes veel kahte juhtumit aastatel 2015 ja 2016, kuid üks nendest kajastas olukorda, kus kaebaja helistas ise hädaabinumbril ja teisel puhul oli kaebaja kannatajaks, keda löödi, kusjuures lööja oli vägivallakuriteo toimepanemise eest ka süüdi mõistetud. Eelnevalt nimetatud kahe juhtumi lisamine aastaid 2013‒2014 puudutavale taustsituatsioonile võib luua kaebajast mulje, et ta oli järjekordselt milleski süüdi. Seda ei saa pidada põhjendatuks. Välja on toodud ka üks juhtum 2018. a-st, kus kaebaja oli kannatanu ning kuriteo toimepannud isik jäi tuvastamata. Täpsemate selgitusteta jääb aga seos turvalisust ohustava eluviisiga abstraktseks. Aastatel 2013‒2014 3(7)
3-21-2661 toime pandud õigusrikkumiste pinnalt ei ole põhjendatud konstateerida turvalisust ohustavat eluviisi või käitumist 2021. a-l. Kaebajat on küll karistatud 2016. a-l toime pandud varguse (KarS § 199) eest Harju Maakohtu 2017. a otsusega, kuid nähtuvalt haldusasja materjalist olid relvaloa taotluse esitamise ajaks sellekohased karistusandmed registrist kustutatud. Vaidlustatud haldusaktis on märgitud, et karistuse kustumisest ei ole möödunud piisav aeg, veendumaks, et taolisi asju enam ei juhtuks, kuid piisava aja määratlemine aegumise tähenduses ei ole PPA pädevuses. Seda teeb seadusandja. KarS § 199 ei sisaldu nende KarS-i paragrahvide loetelus, mis vastavalt RelvS § 36 lg 1 p-dele 6 ja 8 võiksid välistada füüsilisele isikule relvaloa andmise. Relvaloa väljastamisest keeldumisel RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel ei saa negatiivsete hinnangutena tuua välja süütegusid, mida § 36 lg 1 p-des 6 ja 8 nimetatud ei ole ning mille osas on karistusandmed kustutatud. Vastasel korral muutuks RelvS § 36 lg 1 p-des 6 ja 8 (koosmõjus § 36 lg 4 p-ga 3) välja toodud KarS-i paragrahvide loetelu tähendus sisutuks. RelvS § 36 lg 4 p-le 3 tuginemise korral ei peaks rõhuasetus olema aastatetagusel perioodil, vaid objektiivselt olulistel asjaoludel, mille pinnalt võiks järeldada, et isik on tema enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu vastavat liiki relvi soetama või omama. Alati ei saa ka teatava liiklusrikkumise pinnalt isiku turvalisust ohustavat eluviisi või käitumist tuletada. Nii näiteks ei saa pidada isiku turvalisust ohustava eluviisi konstateerimiseks kuigi veenvaks vaidlustatud haldusaktis välja toodud asjaolu, et politseipatrull tegi 28.01.2020 kaebajale mootorsõiduki vales kohas parkimise eest märkuse või 19.09.2021 hoiatati kaebajat vanalinnas jalakäijate alal sõitmise eest. Iga kiiruseületamine ei peaks samuti relvaloa väljastamata jätmist tingima. RelvS § 36 lg 1 p-d 7 ja 11 seda ei eelda. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.PPA palub 16.12.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.11.2022 otsus ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud RelvS § 36 lg 4 p-i 3 ja hinnanud ebaõigesti tõendeid. PPA on vaadelnud kaebaja käitumist taotluse esitamisele eelnenud kaheksa aasta vältel ning tuginenud politsei andmekogusse talletatud andmetele kaebaja õiguserikkumiste kohta. Kaebaja suhtumist õiguskorda ja tema suutmatust järgida kehtestatud reegleid näitavad tema poolt toimepandud õigusrikkumised. Liikluses kehtivate reeglite rikkumine on jätkuv, mida näitavad 2020. ja 2021. a rikkumised. Relvaloa taotleja eluviisile või käitumisele hinnangu andmisel on PPA-l avar kaalutlusruum. Elustiili hindamisel omab tähtsust ka see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Kaebaja õigusvastase käitumise korduvus viitab sellele selgelt. Kohtu järeldus on vastuolus senise kohtupraktikaga, mille kohaselt eristatakse RelvS-s selgelt relvaloa andmisest keeldumist loa taotleja karistatuse tõttu (RelvS § 36 lg 1 p-d 6, 7, 11‒14; lg 4 p 5) ning taotleja ohtliku eluviisi või käitumise tõttu (RelvS § 36 lg 4 p 3). Viimati nimetatud aluse kohaldamiseks nõutav analüüs peab hõlmama loa taotleja käitumist pikema aja vältel. Selle analüüsi raames ei saa PPA eirata teavet isiku sellise käitumise kohta, mis mh võis varem olla tema karistamise aluseks, samuti teavet isiku käitumisaktide kohta, mille osas süüteomenetlust kas ei alustatud või mille puhul selline menetlus lõpetati. Kõigi selliste isikut iseloomustavate käitumisaktide kogumi pinnalt peab PPA hindama, kas isiku eluviis võib olla teda ennast või teisi ohustav. Relvaloa taotleja käitumise ja eluviisi hindamisel võib ja peab PPA võtma arvesse kogu talle kätte saadavat ja seaduslikul alusel saadud teavet loa taotleja käitumise kohta, sh käitumise kohta, mille eest on isikut varem karistatud, kui ka käitumise kohta, millele mingisugust karistust järgnenud ei ole. 4(7)
3-21-2661 Haldusakti kirjeldavas osas ei ole keelatud ära näidata haldusmenetluses kogutud teavet, näitamaks, et selline teave on PPA-l olemas. Asjaolu, et kaebaja on mitmel korral osutunud kannatanuks füüsilise vägivallani paisunud konfliktis, võib viidata, et kaebaja satub kergesti konfliktidesse. Kaebaja konfliktsuse ilmnemisel ei pruugi ta olla suuteline teda ärritavale olukorrale reageerima tasakaalukalt ning halbade asjaolude kokkusattumisel võib relv kaebaja käes kujutata ohtu nii temale endale kui teistele isikutele või avalikule korrale. PPA on arvestanud kaebajale 2017. a-l varguse (KarS § 199) eest määratud karistuse kustumist ja selle eraldi vaidlusaluses otsuses välja toonud. PPA arvestas ka hiljem toime pandud õigusrikkumisi ning leidis kõike kogumis hinnates, et kaebajale ei ole võimalik relvaluba anda, sest kaebaja toimepandud õigusrikkumised ei näita isiku soovi käituda õiguskuulekalt, mistõttu PPA peab vajalikuks veenduda tema õiguskuulekuses pikema ajaperioodi jooksul. Selline otsustus ei ole ilmselgelt meelevaldne ning jääb PPA-le seadusega antud kaalutlusruumi piiresse. PPA on selgitanud, et RelvS § 36 lg 4 p-i 3 kohaldamisel hindab ta loamenetluses kaebaja tegude kaudu kaebaja käitumist ja isikuomadusi, mitte tema karistatust. Kohus on RelvS § 36 lg 4 p-i 3 sisustamisel eksimuses. Kohus on kohatult pisendanud liiklusseaduses sätestatud nõuete rikkumise olulisust ja see on vastuolus senise kohtupraktikaga. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et mootorsõiduki kasutamisega seotud liikluskäitumine on kaalukas argument, millest lähtudes hinnata isiku sobivust relva omamiseks. Mootorsõiduk on nagu relvgi kõrgema ohu allikas, mille kasutamisel võib väike hooletus kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Vastustaja tuvastas õigesti kaebaja käitumismustri ja tegi prognoosotsuse.
X palub 18.01.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
PPA otsusest ei selgu, millisel konkreetsel alusel võib kaebaja relva omades kujutada endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Ainuüksi karistatuse faktile viidates ei saa seda järeldada. Ohuhinnangu andmisel ei ole arvesse võetud süütegude liiki, ühiskonnaohtlikkust ega raskusastet. PPA on omistanud kõigile süütegudele võrdse kaalu, sõltumata nende toimepanemise ajast. Kaebaja rolli mõnes kuriteos tunnistajana või kannatanuna ei saa tõlgendada negatiivsena. Menetleja pole olnud erapooletu ning on proovinud luua kaebajast negatiivset kuvandit, justkui oleks kaebaja kuulunud noortekampadesse. Meelevaldne on PPA väide, et kaebaja liiklusalased rikkumised on jätkuvad. 2022‒2023. a-l puudusid kaebajal mis tahes rikkumised. PPA on rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Ärakuulamiskohustust ei saa lugeda täidetuks üksnes võimalusega esitada vastuväiteid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada.
9.Kaebajale keelduti relvaloa andmisest RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel, mis sätestab, et relvaloa andmisest võib keelduda isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Sellest sättest tulenevalt on PPA-l sätte kohaldamisel kaalutlusõigus otsustamaks, kas olukorras, kus isiku puhul on tuvastatud käitumine enda või teiste isikute turvalisust ohustaval viisil, tuleb temale relvaloa andmisest keelduda. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel on eelkõige oluline tuvastada, kas isik on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale kehtiva karistatuse. Siin peetakse silmas laiemalt loa taotleja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat 5(7)
3-21-2661 ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse (Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9). Et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik karistusõiguslikus mõttes (kaebaja viide karistatuse puudumisele), ei tähenda, et sama tegu (ka üksik käitumisakt) ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses. Isiku elustiili hindamisel omab tähtsust see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Isikule loomuomase käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes (vt RelvS § 36 lg 4 p 5), vaid kasutatakse isiku suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-17-2282, 3-20-1675, 3-20-2365, 3-21-2047). Niisiis iseloomustavad kaebajat lisaks kehtivate karistuste puudumisele ka politsei andmebaasis fikseeritud kaebajaga toimunud sündmused, sh erinevates konfliktides osalemine ja liiklusrikkumised. Lisaks viitab ringkonnakohus, et 15.03.2023 jõustus KarRS-i muudatus, mis võimaldab PPA-l kasutada karistusregistri arhiivi andmeid ka relvaseaduse nõuetele vastavuse kontrollimisel (KarRS § 20 lg 1 p 16). Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohane halduskohtu arutlus RelvS § 36 lg 1 p-dega 6, 7, 8 ja 11 seonduvalt.
10.Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil, mida toetab ka kaalul olev põhiõigus (praegusel juhul vaba eneseteostus). Järelikult ei ole täitevvõimul ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli ja see on kohtulikult kontrollitav (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545 p 26 ja seal viidatu kohtupraktika).
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PPA kaebajast tõenäoliselt tuleneva ohu hindamisel (prognoosotsus) teinud viga. Ehkki üldiselt on tõsi see, et isikuga alaealisena toimunud intsidentidele ei maksa ülearu suurt kaalu omistada, tuleb tähele panna, et relvaloa taotlemise ajaks oli kaebaja kõigest 23-aastane ja selleks ajaks oli korduvast grupiviisilisest sissetungimisega vargusest, mille eest kaebaja 09.10.2017 kohtuotsusega süüdi mõisteti ja mille toimepanemise ajal oli ta juba napilt täisealine, möödunud 5 aastat, ja intsidendist 2018. a suvel, mil teda noaga rünnati, vaid 3 aastat. Kuigi pärast seda ei ole kaebajaga olulisi juhtumeid olnud (paar suhteliselt ebaolulist liiklusrikkumist selleks ei kvalifitseeru), on PPA põhjendatult hinnanud, et arvestades kaebaja soodumust sattuda konfliktsituatsioonidesse ja seda, et kaebaja karistus oli kustunud vahetult enne relvaloa taotlemist, saab kaebajast lähtuvat ohtu hinnata veel piisavalt suureks selleks, et talle relvaloa andmisest keelduda.
12.Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebajale anti võimalus esitada oma seisukohad kavandatavale otsusele, vaidlustatud haldusaktis on neid kokkuvõtvalt kajastatud ning PPA on oma järeldusi piisavalt põhjendanud. Asjaolu, et kaebaja PPA otsuse põhjendustega ei nõustu, ei muuda akti õigusvastaseks. 2022‒2023. aastatel rikkumiste puudumine võib osutuda oluliseks siis, kui kaebaja otsustab uuesti taotleda relvaluba. Kaebaja 11.10.2021 taotluse lahendamisel ei saanud PPA nende asjaoludega arvestada. HKMS § 158 lg 2 alusel hindab halduskohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga.
13.Relvaloa andmisest keeldumisel ei saa ebaproportsionaalselt riivatud kaebaja põhiõigus vabale eneseteostusele. Kaebaja 09.11.2021 e-kirja (dtl 47) kohaselt soovis ta relvaluba enese 6(7)
3-21-2661 ja oma vara kaitseks. Pärast 2018. a suve noarünnakut ei tunne ta end enam turvaliselt. Kaebaja ei ole põhjendanud, et ta töötaks näiteks elualal, mis seaks tema elu või vara pidevalt ohtu või millisel muul põhjusel võiks ta tõenäoliselt sattuda ohtlikesse vägivaldsetesse situatsioonidesse. Selles kontekstis ei ole asjakohatu PPA 11.11.2021 kirjas (dtl 43) esitatud soovitus ise vältida olukordi ja seltskondi, kus on oht konflikti ja vägivalla tekkeks.
14.Kaebajal on võimalik esitada tulevikus uus relvaloa taotlus ja näidata selle menetluse käigus, et tema elumuutus on püsiv ning temas vaidlustatud haldusakti andmise ajal nähtud oht ei ole enam takistuseks relvaloa saamisel.
15.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb ise asjas uue otsuse, millega jätab X kaebuse rahuldamata (HKMS § 200 p 3).
16.Menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi menetlusosalise enda kanda.
17.Kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.