Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene 29. veebruar 2024, Tartu 3-21-1420
Haldusasi
Xi kaebus Viru Vangla direktori 16. märtsi 2021. a otsuse nr 6-10/4078-2 ja Justiitsministeeriumi 14. juuni 2021. a vaideotsuse nr 11-7/3235-2 tühistamiseks ja avavanglasse paigutamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2022. a otsus Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustajad – Viru Vangla ja Justiitsministeerium
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebused. Tühistada Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2022. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta Xi kaebus täielikult rahuldamata.
2.Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid.
3.Jätta Xi menetluskulu halduskohtus tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 1. aprill 2024).
Viru Vangla kinnipeetav X esitas Viru Vanglale taotluse enda paigutamiseks avavanglasse. Viru Vangla direktori 16. märtsi 2021. a otsusega nr 6-10/4078-2 jäeti taotlus rahuldamata.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust (vaie jäeti rahuldamata Justiitsministeeriumi 14. juuni 2021. a otsusega nr 11-7/3235-2) esitas x kaebuse, milles palus vangla otsus ja vaideotsus tühistada ning kohustada vanglat tema avavanglasse paigutamise taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebuse kohaselt on kaebaja läbinud kõik võimalikud programmid kinnises vanglas. Kuna tal esineb vajadus maandada retsidiivsuse riski, vajab ta paigutamist avavanglasse.
3.Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2022. a otsusega rahuldati kaebus ja tühistati vangla direktori otsus ning vaideotsus järgmistel põhjendustel.
3.1.Vangla direktor põhjendas oma otsust sellega, et vanglal puudub veendumus, et kaebaja ei pane avavanglas toime uusi õigusrikkumisi. Vangla viitas kaebaja poolt vangistuse ajal toime pandud rikkumistele (sh isikuvastasele kuriteole), tema suhtes kohaldatud täiendavatele julgeolekuabinõudele ja kaebaja suhtumisele toime pandud rikkumistesse. Kaebajat keelduti ümber paigutamisest viidates Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrusega nr 9 kehtestatud „Täitmisplaani“ § 17 lg 2 p-le 1 ja VangS § 20 lg-le 1, mille järgi võib avavanglasse ümberpaigutamisest keelduda muuhulgas siis, kui isik võib avavanglas toime panna uusi õigusrikkumisi.
3.2.Vastustaja tugines sellele, et viimati kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid 2019. a käskkirjaga. Kaebaja pussitas 2013. aastal vangistuse ajal kaaskinnipeetavat ning ei kahetsenud tehtud. Selle eest tunnistati ta süüdi karistusseadustiku § 121 alusel. Distsiplinaarkorras on teda karistatud kolmel korral. Kohus ei jaganud vangla seisukohta, et arvestades kaebaja käitumist vangistuse ajal on piisav alus oletada, et avavanglas paneks ta toime uusi õigusrikkumisi. Viimase isikuvastase kuriteo pani kaebaja toime küll vangistuse ajal, kuid keelduva otsuse tegemise hetkest 8 aastat varem. Distsiplinaarkaristusi on kaebajal 23 aasta jooksul vaid 3, neist viimane määrati 2 aastat tagasi. Seega distsiplinaarkaristusi kaebajal praktiliselt ei ole. Kaebaja on läbinud kriminogeensete riskide maandamise programme. Vangla haldusaktide ja toimingute vaidlustamine on kaebaja põhiseaduslik õigus ja selle õiguse kastutamist ei saa pöörata tema kahjuks.
3.3.Eelnevat arvestades oli kohtu hinnangul kaebaja käitumine 16. märtsi 2021. a seisuga piisavalt positiivne, et lugeda tema suhtes vangistuse täideviimise eesmärk saavutatuks. Aastaid tagasi toime pandud isikuvastane kuritegu vangistuse ajal ei ole hilisema 8 aastat kestnud positiivse käitumise valguses määrav.
3.4.Usutav ei ole oletus, et kaebaja viimaste aastate seadusekuulekus on tingitud vaid kinnise vangla tõhusast järelevalvest. Kaebaja ei ole pärast viimase kuriteo toimepanemist olnud muudest kinnipeetavatest ja töötajatest täielikult isoleeritud, kuid ei ole toime pannud uusi kuritegusid, väärtegusid või distsipliinirikkumisi. See viitab sellele, et kaebaja on varasemast käitumisest tõepoolest õiged järeldused teinud.
3.5.Kaebaja töötab alates 2014. aastast pesuruumi operaatorina ja tema vanus on 54 aastat. Tal on läbitud kõikvõimalikud rehabiliteerimise ja kuritegude riskide maandamise programmid. Sellega ei ole otsuses arvestatud.
3.6.Julgeoleku tagamise kõrval on avalikes huvides ka see, et pikaajaliselt vangistuses olnud kinnipeetav oleks pärast vanglast tingimisi ennetähtaegselt vabanemist täisväärtuslik ühiskonnaliige.
3.7.Avavangla on ka vangla, kus kantakse karistust. Tegemist ei ole tingimisi ennetähtaegse vabastamisega, mistõttu maakohtu ja ringkonnakohtu 2020. a seisukohad ennetähtaegse tingimisi vabastamise menetluses ei ole automaatselt ülekantavad juba seetõttu, et maakohtu hinnangul peaks kaebaja enda õiguskuulekat käitumist tõestama just avavangla tingimustes.
3.8.Võttes arvesse kaebaja käitumist vangistuse ajal tervikuna, ei nõustunud kohus vastustajaga, et kaebajast tulenev julgeolekurisk on nii kõrge, et kaaluks üles avaliku huvi. Pelgalt kaugemas minevikus toime pandud rasked isikuvastased kuriteod ei anna alust muid asjaolusid arvesse võtmata pidada kaebajat eluaegselt kõrgohtlikuks.
3.9.Vangla rikkus ka kaebaja ärakuulamise kohustust.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebaja kannab 1995. aastast eluaegset vangistust. Ta on süüdi tunnistatud kahe inimese tapmises raskendavatel asjaoludel ja ühe inimese tapmiskatses. Karistuse kandmise ajal ja 18 aastat pärast süüdimõistmist pani ta vanglas toime uue isikuvastase kuriteo, pussitades kaaskinnipeetavat noaga. Tema suhtes on 1. veebruaril 2019 kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid teo tõttu, mis oli taas suunatud teise inimese vastu. Samuti ei ole ta allunud ametniku korraldusele ning on omanud keelatud esemeid. Need kaalutlused viitavad kogumis asjaoludele, et kaebaja ei ole ka kinnises vanglas viibides suuteline alati õiguskuulekalt käituma.
4.2.Kaebaja pani 2022. aastal toime uued distsipliinirikkumised, teda karistati kaaskinnipeetavale kuuluva eseme omandamise eest ja kinnipeetavate vahelisest kaklusest teavitamata jätmise eest.
4.3.Halduskohus jättis tähelepanuta selle, et isik pani toime uue isikuvastase kuriteo 18 aastat pärast eelmist kuritegu ning seda karistuse kandmise ajal. See näitab, et tema kuritegelikud hoiakud pole muutunud ning see, et ta viimase 8 aasta jooksul pole uut kuritegu sooritanud, ei tähenda, et uue kuriteo toimepanemise risk on ära langenud. Vanglas kui kontrollitud keskkonnas kuriteo toimepanemine näitab, et kaebaja pidi kuritegu eelnevalt kavandama.
4.4.Avavanglas paiknevad kinnipeetavad liiguvad ilma järelevalveta tavaühiskonnas. Seetõttu ei ole määrav ainuüksi asjaolu, et kaebaja pole kontrollitud keskkonnas 8 aasta jooksul kuritegu toime pannud.
4.5.Kinnipeetava soov saada avavanglasse ei ole kaalukam avaliku korra kaitsmisest ja teiste isikute turvalisusest.
4.6.Ärakuulamiskohustust ei rikutud, kuna lähtuti kaebaja enda taotlusest.
5.Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Õige on vangla seisukoht, et kaebaja suhtes ei ole piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi.
5.2.Kaebaja pani uue kuriteo toime 18 aastat pärast eelmist kuritegu ja seda vanglas. See näitab, et ta ei ole oma kuritegelikke hoiakuid muutnud sõltumata erinevates programmides osalemisest. Asjaolu, et kaebaja pole viimase 8 aasta jooksul uut kuritegu sooritanud, ei tähenda, et uue kuriteo toimepanemise risk on ära langenud. Kuriteo toimepanemise viis ja hiljem väljendatud suhtumine teosse näitas, et kaebaja tegutses ründe toimepanemisel plaanitult ja otsusekindlalt, nähes end kogenud vangina, kes kontrollib olukorda ja on teisest vangist hierarhiliselt üle.
5.3.Seda kinnitab asjaolu, et 2019. aastal täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks oli see, et kaebaja viis kaaskinnipeetava kambrisse prügi ja nimetas kaaskinnipeetavat prügiks, kuid enda käitumises mingeid vigu ei tunnistanud. Kui kinnipeetav ei suuda vanglas olles ise konfliktidest hoiduda ja suhtub teise inimesse alandavalt, siis näitab see, et kaebaja ei suuda hoiduda olukordadest, mis võivad viia füüsilise konfliktini.
5.4.Veendumus, et kinnipeetav ei pane vabaduses viibides toime uut korrarikkumist, tekib vanglal igapäevasest pidevast kokkupuutest vangiga. Vangla on kõige pädevam hindama isikule iseloomulikke riske, tema sotsiaalseid oskusi hoiduda konfliktidest jne. Vangla on hinnanud kaebajaga kaasnevaid riske sellisteks seetõttu, et kaebaja ei ole tegelikult oma mõtlemist, käitumist ja hoiakuid muutnud.
5.5.Ka ennetähtaegse vabastamise kohta tehtud määrustes on leitud, et kaebaja ei ole enda karistusest vajalikke järeldusi teinud.
5.6.Kohus ei võtnud otsuse resolutsioonis seisukohta kaebaja kohustamisnõude osas.
6.X vastuses apellatsioonkaebustele palutakse jätta need rahuldamata järgmistel põhjendustel.
6.1.Vangla esitatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on asjassepuutumatud, kuna on antud pärast vaidlusalust keeldumist.
6.2.Vangla on avavanglasse lubanud sarnase taustaga kinnipeetavaid (isikuvastane kuritegu pandi toime 20 aastat pärast eelmist kuritegu, tegemist oli eluaegse vangiga, avavanglasse paigutamise ajaks oli eelmisest kuriteost möödunud 6 aastat).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebused tuleb rahuldada.
8.Halduskohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt pidas halduskohus kaebuse rahuldamisel oluliseks eeskätt seda, et viimase isikuvastase kuriteo pani kaebaja toime 8 aastat enne vaidlusaluse keelduva otsuse tegemist ning et distsiplinaarkaristusi on kaebajale 23 aasta jooksul määratud vaid kolm. Ringkonnakohus peab selle seisukohaga seoses igati põhjendatuks vangla ja Justiitsministeeriumi tähelepanekut, et kuigi kaebaja sooritas tõesti viimase isikuvastase kuriteo 8 aastat enne vaidlusalust otsust, oli ta selleks ajaks vanglas karistust kandnud juba 18 aastat. Teisisõnu oli ajavahemik kaebaja poolt toime pandud kuritegude vahel 18 aastat. Selles kontekstis ei oma ainuüksi asjaolu, et viimasest kuriteost on möödunud 8 aastat, märkimisväärset tähendust, sest kaebaja käitumine on ka varem olnud selline, et ta pole pikka aega kuritegu toime pannud, kuid siis sooritab selle ikkagi. Seetõttu ei saa ainuüksi asjaolule, et viimasest kuriteost on aastaid möödunud, omistada tähendust, et kaebaja poolt on uute kuritegude toimepanemine välistatud või vähetõenäoline.
9.Mis puudutab distsiplinaarkaristuste võrdlemisi väikest arvu, siis olukorras, kus sama isik on sooritanud vangistuse ajal raske kuriteo, ei saa paljalt distsiplinaarkaristuste väike arv näidata isiku õiguskuulekust. Pigem vastupidi, isik, kes hoidub väikestest rikkumistest (distsiplinaarsüüteod), kuid kavandab ja viib ellu raskeid õigusrikkumisi (sooritab isikuvastase kuriteo), võib olla avalikule korrale ning teiste isikute elule ja tervisele ohtlikumgi kui see kinnipeetav, kes on toime pannud rohkem distsiplinaarsüütegusid. Rasked õigusrikkumised on üldteadaolevalt igas mõttes ohtlikumad kui väiksed. Lisaks on vangla apellatsioonkaebuses välja toonud, et kaebaja on pärast keelduvat otsust pannud toime kaks uut distsiplinaarsüütegu. Ringkonnakohus võtab nende süütegudega seotud dokumendid asja materjalide juurde ning leiab, et need kinnitavad samuti täiendavalt kaebajast lähtuvat ohtu tema avavanglasse paigutamisel. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et neid distsiplinaarsüütegusid ei saa arvesse võtta seetõttu, et need on toime pandud pärast keelduvat otsust, mille õiguspärasust hinnatakse. Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude, mille lahendamisel tuleb arvestada ka hilisemaid asjaolusid kohtuotsuse tegemise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 ls 1). Ringkonnakohus märgib siinkohal, et halduskohus jättis kohustamisnõude otsuse resolutsioonis vastuolus HKMS § 162 lg-ga 1 lahendamata.
10.Halduskohus on oluliseks pidanud seda, et kaebaja on läbinud erinevaid kriminogeensete riskide maandamise programme. Samas ei saa ainuüksi programmide läbimisest teha järeldust, et kinnipeetav on muutunud piisavalt ohutuks, et tema avavanglasse paigutamise korral ei pane ta toime uusi õigusrikkumisi. Programmide läbimine ei anna selleks ilmselgelt mingit garantiid. Seda kinnitab juba asjaolu, et kaebaja pani 2022. aastal toime kaks uut distsipliinirikkumist. Lisaks on Justiitsministeerium viidanud sellele, et 2019. a distsipliinirikkumise ning julgeolekuabinõude kohaldamise tinginud
käitumise pani kaebaja toime pärast seda, kui oli 2018. aastal läbinud programmi „Agressiivsuse asendamise treening“ (Justiitsministeeriumi vastuse p 5).
11.Kohus ei pidanud usutavaks seda, et kaebaja viimaste aastate seadusekuulekus on tingitud kinnise vangla tõhusast järelevalvest. Kohus viitas, et kaebaja ei ole pärast viimase kuriteo toimepanemist olnud isoleeritud teistest isikutest, kuid ei ole toime pannud uusi süütegusid ning see viitab sellele, et kaebaja on varasemast käitumisest õiged järeldused teinud. Ringkonnakohus märgib, et siin ei arvestanud halduskohus jällegi sellega, et enne viimast kuritegu hoidus kaebaja kuritegude toimepanemisest veel kauem (18 aastat), kuid sooritas lõpuks ikkagi uue kuriteo. Samuti nõustub ringkonnakohus vanglaga, et olulist tähtsust omab asjaolu, et kaebaja pani kuriteo toime vanglas, kus on väga range järelevalve õigusrikkumiste ärahoidmiseks. See, et kaebaja tegi erinevatest järelevalveabinõudest hoolimata ettevalmistusi kuriteo toimepanemiseks (hankis külmrelva) ja pani teo toime, ehkki oht, et kuritegu vanglas avastatakse ja selle eest karistatakse on tänu vangla kontrollitud ja kinnisele keskkonnale ilmselgelt märksa suurem kui vabaduses, näitab kaebaja kuritegeliku mõttemaailma säilimist. Samuti ei ole ilmselt väär eeldada, et kui kaebaja viibiks avavanglas, kus kontroll tema üle on märksa nõrgem ning võimalused õigusrikkumisi toime panna ja sellest ka karistamatult pääseda on märksa suuremad, siis oleks tema poolt õigusrikkumiste toimepanemise oht suurem kui kinnises vanglas.
12.Kaebaja vanus (54 aastat) ei ole ringkonnakohtu arvates ilmselgelt selline, mis välistaks tema poolt õigusrikkumiste toimepanemise. Seda ei välista ka asjaolu, et kaebaja vanglas tööl käib.
13.Iseenesest õige on halduskohtu arutlus, et avalikes huvides on see, et pikaajaliselt vangistuses olnud kinnipeetav oleks pärast vanglast vabanemist täisväärtuslik ühiskonnaliige. Veel on halduskohus leidnud, et sujuvalt integreeruda vabaühiskonda pärast pikaajalist vangistust aitaks kaasa just avavangla tingimused (otsuse p 22). Samas ei selgitanud halduskohus, miks on just avavangla tingimused kõige õigem viis, tagamaks isiku taassulandumist ühiskonda ning miks ei ole võimalik sarnast tulemust saavutada muude vahenditega. Vangla on vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et ühiskonda sulandumist vabanemise järgselt on võimalik aidata tagada ka vabanemiseelse nõustamisega, mida vanglas pakutakse. Seetõttu ei ole ringkonnakohus veendunud, et eksisteerib kaalukas avalik huvi selle vastu, et kõik kinnipeetavad peaksid saama viibida avavanglas. Igal juhul peab ringkonnakohus sellest kaalukamaks avalikuks huviks aga avaliku korra ning julgeoleku tagamist ühiskonnas ning isikute elu ja tervise kaitset. Seda avalikku huvi aitab tõhusalt tagada see, kui avavanglasse jäetakse paigutamata kinnipeetav, kelle puhul pole alust veendumuseks, et ta ei pane avavanglas viibides toime uusi õigusrikkumisi.
14.Halduskohus leidis ka, et ainuüksi kaugemas minevikus toime pandud rasked isikuvastased kuriteod ei anna alust muid asjaolusid arvesse võtmata pidada kaebajat eluaegselt kõrgohtlikuks. Ringkonnakohus märgib esiteks, et avavanglasse paigutamata jätmine 2021. aastal ei tähenda seisukoha võtmist, justkui oleks kaebaja eluaegselt kõrgohtlik. See on ilmne liialdus, kuna sellist seisukohta ei ole vastustajad väljendanud ning selle üle ei käi ka vaidlust.
Lisaks tuleb arvestada, et kaebaja on toime pannud väga raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Ta on 1995. aastal süüdi mõistetud kahe inimese tapmises raskendavatel asjaoludel ning ühe inimese tapmiskatses. 2015. aastal mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku § 121 järgi kehalises väärkohtlemises (2013. aastal pussitas kaebaja kaaskinnipeetavat). 2019. aasta veebruaris kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna ta viis kaaskinnipeetava kambrisse prügi (tl 20) ja nimetas teda prügiks, millega provotseeris ta kaaskinnipeetavat konfliktile ega tunnistanud hiljem ka enda käitumises mingeid vigu (Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse p 2). Kaebajat karistati distsiplinaarkorras 2019. aastal vaimse vägivalla eest kaaskinnipeetava suhtes, 2016. aastal soki sisse sigarettide peitmise eest ning 2012. aastal ametniku korraldusele mitteallumise eest (tl 20). Aastal 2022 lisandus distsiplinaarkaristuste hulka veel karistus kaaskinnipeetavale kuuluva eseme omandamise eest ja ka kaklusest teavitamata jätmise eest (vangla apellatsioonkaebuse lk 2). Eeltoodud asjaolud näitavad ringkonnakohtu hinnangul piisavalt seda, et vangla hinnang – puudub piisav alus oletada, et kaebaja ei pane toime uusi õiguserikkumisi (mis on VangS § 20 lg 1 järgi avavanglasse paigutamise üheks eelduseks) – peab paika. Ringkonnakohus ei näe, et vangla oleks teinud asjas kaalumisvigu, st jätnud arvestamata olulised asjaolud või arvestanud ebaolulisi asjaolusid. Vangla keelduv otsus vastab haldusaktile esitatavatele olulisematele vorminõuetele ning on seega kokkuvõttes materiaalselt ja formaalselt õiguspärane ning selle tühistamiseks ja kaebaja taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks puudub alus.
15.Kaebaja väide, et vangla on avavanglasse lubanud kaebajaga sarnase taustaga kinnipeetavaid, ei tingi kaebuse rahuldamist. Pole teada, kas asjaolud olid ikkagi nii sarnased, nagu väidab kaebaja. Lisaks ei saa isik nõuda, et tema suhtes jätkatakse või laiendatakse ebaõiget halduspraktikat (RKHKo 3-3-1-59-06, p 16).
16.Halduskohtu seisukohaga, et kaebaja suhtes rikuti ärakuulamise nõuet, ringkonnakohus ei nõustu. Mõlemad vastustajad on põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et kuna kaebaja esitas ise taotluse avavanglasse paigutamiseks ning tema esitatud andmetest ei kaldutud kõrvale, vaid viidati üksnes täiendavalt dokumentidele ja asjaoludele, mis pidid kaebajale olema niikuinii teada. Seega ei ole haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 2 järgi tegemist ärakuulamisnõude rikkumisega.
17.Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebused, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Kaebaja menetluskulu halduskohtus (15 eurot) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.