Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 29.02.2024, Tartu 3-22-1201 P.B.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.04.2022. a otsuse nr 15.3-3.1/694-4 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 28.04.2023. a otsus P.B.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ P.B., volitatud esindajad Sofja Pevzner-Belošitski ja Jelena Karzetskaja Vastustaja ‒ Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta P.B.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.04.2023. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 29.02.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 03.07.2019. a otsusega anti Vene Föderatsiooni kodanikule P.B.ile (sündinud xxsünd. a Eestis) tähtajaline elamisluba nr 1047186498/TEP kehtivusega kuni 03.07.2024. Tartu Vangla 10.03.2020. a ettepanekul tunnistati PPA 08.04.2022. a otsusega nr 15.3-3.1/694-4 P.B. antud tähtajaline elamisluba kehtetuks alates 08.04.2022 ning tehti isikule ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel ja kohaldati sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
2.P.B. esitas pärast edutut vaidemenetlust Tartu Halduskohtule 30.05.2022 kaebuse PPA 08.04.2022. a otsuse nr 15.3-3.1/694-4 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
2.1.Kaebaja vangistus lõpeb 13.12.2024. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, miks PPA otsustas elamisloa kehtetuks tunnistada nii vara, s.o 1,5 aastat enne vangistuse lõppu. Vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Isiku käitumine karistuse kandmise ajal ei ole ainumäärav, kuid on siiski üks asjaolu kogumist, mis võib kinnitada seda, et vangistus on täitnud oma eesmärki suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele. Pelgalt kuritegude toimepanemise fakt või viide kohtuotsustele ei pruugi veel kinnitada isikust lähtuvat reaalset ja piisavalt tõsist ohu. Riigikohus pidas 13.04.2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-2-16 oluliseks aega, mis on möödunud süüteo toimepanemisest ja kaebaja käitumist selle aja jooksul. Kaebaja arvates ei ole vastustaja kaalunud kaebaja käitumist ja käitumise muutmist, mis toimus pärast tema vangistamist.
2.2.Kaebaja ei kujuta ohtu avalikule korrale. PPA ei ole arvestanud direktiivi 2003/109/EÜ art-s 12 sätestatud kriteeriume. Euroopa Liidu Kohtu praktika direktiivi tõlgendamisel näeb ette, et avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel ei või meetmeid võtta automaatselt süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsus asjas C-371/08). Kaebaja poolt toime pandud kuritegu ei ole nii ohtlik, et tema elamisluba tuleks kehtetuks tunnistada. PPA otsus ettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks ei ole põhjendatud.
2.3.PPA ei hinnanud sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. PPA on otsuse tegemisel unustanud, et kaebajal on ka vanemad. Sissesõidukeeld piirab kaebaja elu kolme aasta jooksul. Kaebaja ei saa hooldada oma vanemaid ega külastada neid viisa alusel.
2.4.Kogu oma elu on kaebaja elanud Eestis. Kaebaja jaoks on Eesti olnud ainus kodumaa. Kaebajat ootab isa, kes on haige eakas inimene. Pärast vabanemist plaanib kaebaja toetada oma isa, kes on jäänud üksi. Isale ei sobi sotsiaaltöötajad ja ta ei lase neid enda juurde. Kuigi Tartus elab ka kaebaja vend, ei ole temal suhted isaga kõige paremad.
2.5.Vanglas osales kaebaja eesti keele kursusel. Oli soov õppida keelt ka A2 tasemel, kuid vangla ei võimaldanud kaebajal kursusel osalemist. Vaatamata sellele õpib kaebaja keelt iseseisvalt, kasutades selleks õpikuid. Lisaks sellele osales ta sotsiaalprogrammis “12 sammu”. Vangla võimaldas ka töötamist, mis samuti iseloomustab kaebajat heast küljest.
2.6.Kaebaja on valmis alustama uut elu. Kaebajal on olemas töökoht ning koheselt, kui ta saab vanglast välja, alustab ta viivitamatult töötamist.
3.Tartu Halduskohus jättis 28.04.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab HKMS § 165 lg 2, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Vaidlustatud PPA otsuses on välja toodud kõik asjakohased faktilised asjaolud ning neid on põhjalikult hinnatud. Vastustaja teostas kaalutlusõigust tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja on haldusmenetluse käigus ära kuulatud ning tema vastuväiteid on vaidlustatud otsuses käsitletud. Kohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ega korda neid eeltoodust tulenevalt täies ulatuses käesolevas kohtuotsuses.
3.1.Vastustaja tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel (tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule). Kohtud on varasemates haldusasjades korduvalt selgitanud, et rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kohaselt on igal riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki lubamise, riigis viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Riigil puudub kohustus respekteerida mittekodanike elukohariigi valikut, mistõttu välismaalasel on õigus viibimisalusele vaid juhul, kui ta täidab selleks riigi poolt kehtestatud
tingimusi. Nimetatud põhimõte on sätestatud ka VMS § 13 lg-s 1, mille kohaselt on välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele.
3.2.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, justkui annaks üksnes tema pikaajaline Eestis viibimine kaebajale õiguse või õiguspärase ootuse siia jääda ning subjektiivse õiguse elamisluba saada. Ebaõiged on ka järeldused, mille kohaselt peaks pikka aega Eestis elaval isikul olema õigused, mis on otseselt seotud kodakondsusega ja tulenevad sellest. Samuti ei ole vaidlustatud otsusega riivatud kaebaja muid põhiõigusi või -vabadusi.
3.3.Vaidlustatud otsuses anti põhjalik ülevaade kaebaja kriminaalkorras karistamisest alates 1996. a, kui kaebaja oli 22 aastane. Kaebaja on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal 48 aastane ja on nende aastate jooksul viiel korral kriminaalkorras karistatud. Tartu Maakohtu 10.12.2019. a otsusega kohtuasjas nr 1-19-8345 (jõustunud), tunnistati kaebaja viimati süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 alusel ja mõisteti talle karistuseks kaheksa aastat vangistust. Kaebaja puhul esines alus raskeima tõkendi – vahistamise - kohaldamiseks, mistõttu arvati eelvangistusaeg karistusaja hulka. Vähetähtis ei ole ka see, et kaebajale kohaldati lähenemiskeeld kannatanu suhtes kolmeks aastaks - tal keelati kannatanuga suhtlemine nii vahetult kui ka sidevahendite teel ja ka viibimine kannatanule ja tema elukohale lähemal kui 100 meetrit.
3.4.Kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ei saa neil PPA otsuses toodud kohtulahenditega tõendatud asjaoludel pidada väikseks. Näiteks on kaebaja suhtes viimati jõustunud kohtuotsusega tõendatud, et kaebaja peksis 11.08.2019. a öösel korteris kannatanut (oma elukaaslast) käte ja jalgadega ning tekitas talle sellega süüdistuses kirjeldatud kehavigastused. Peensoole ülaosa traumaatiline vigastus põhjustas kannatanule mh eluohtliku tervisekahjustuse. Viimast kuritegu toime pannes oli kaebajal varasem karistatus: kriminaalkorras karistatud kolm korda, viimati Tartu Maakohtu 31.07.2017. a otsusega KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi ühe aasta vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi ühe aasta ja kaheksa kuu pikkuse katseajaga; Tartu Maakohtu 30.01.2019. a määrusega pikendati katseaega nelja kuu võrra. Neil ja PPA otsuses toodud asjaoludel nõustub kohus väitega, et arvestades kaebaja varasemat käitumist, esineb oht, et kaebaja võib ka tulevikus selliseid kuritegusid toime panna.
3.5.Kuna kaebaja elas Eesti Vabariigis tähtajalise elamisloa alusel, siis ei laiene talle tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele, sh ei vaja kaebaja puhul tegelikult põhistamist see, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.
3.6.Kaebajal oli võimalus taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, kuid ta ei ole seda teinud. Kohtu hinnangul on seetõttu kaebaja väited armastusest oma kodumaa Eesti vastu loosunglikud.
3.7.Vaidlustatud otsuse tegemisel tuli vastustajal prognoosida kaebaja tõenäolist käitumist vabaduses ning vastustaja ei ole sellele hinnangu andmisel kaalumisvigu teinud. Kuigi kaebaja väidab, et viimane reaalne vanglakaristus aitas tal aru saada, et tal on alkoholiprobleem, ning ta kavatseb oma käitumist muuta, ei ole kaebaja oma tegudega neid väiteid kinnitanud. Kaebaja poolt toimepandud kuriteod on muutunud ajas ohtlikumaks. Kaebajale on varasemalt antud võimalus probleemiga tegeleda ning oma käitumist muuta, kuid ta ei ole antud võimalusi kasutanud. Kaebajale Eestis elamise õiguse andmisel ei saa seejuures lähtuda eelkõige või määravas osas kaebaja käitumisest vanglas, st kontrollitud keskkonnas, kus kaebajale on loodud võimalused õppimiseks ja enesetäiendamiseks, samuti töötamiseks ning kus alkoholi tarbimine on välistatud.
3.8.Kaebaja heidab PPA-le ühelt poolt ette, et teda koormav otsus on tehtud liiga vara, s.o enam kui poolteist aastat enne kaebaja karistusaja lõppu. Teisalt on selge, et kõnealune PPA haldusakt on ilmselgelt mõjutanud ka kaebaja käitumist kinnipidamisasutuses olukorras, kus ta ei soovi
kodakondsusjärgsesse riiki lahkuda. Mis puudutab kaebaja väidet otsuse ennatlikkusest, siis kohus sellega ei nõustu. Kaebaja väite põhjendamatus nähtub mh sellest, et tema vangistus ei ole lõppenud ennetähtaegse vabanemisega vanglast.
3.9.Esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal on pikema ajaperioodi vältel olnud probleeme alkoholi liigtarvitamisega. Kuritegusid pani ta toime alkoholijoobes, ise seda hiljem mäletamata. Vangla iseloomustuse kohaselt kaebaja ise alkoholi tarvitamises probleemi ei näe, olenemata sellest, et talle on omaseks saanud järjepidev ühiskonnaohtlike ja isikuvastaste kuritegude toimepanemine, mille üheks vallandajaks on alkoholi tarvitamine. Kaebaja väljendas kaebuses soovi alkoholist loobuda, kuid kohtu hinnangul pole tegemist usutavate väidetega, arvestades kaebaja varasemat elukäiku. Kaebaja on paraku isegi kriminaalhoolduse ajal jätkanud alkoholi tarvitamisega, kuigi talle oli jõustunud kohtulahendiga kohaldatud alkoholi tarvitamise keeld. Ka kriminaalhoolduse ajal läbitud sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ ei näinud programmi läbiviija kaebajal motivatsiooni enda elu muutmiseks. Esitatud kaebusest ei tulene, kuidas just nüüd kaebaja oma elu muudab, kui varasemalt seda pole juhtunud. Teadaolevalt põhjustab vägivaldset käitumist mh alkoholi tarvitamine, millega seotud riskid pole kaebajal siiani maandatud. Seega ei ole aga välistatud, et isegi isa juurde elama asudes paneks kaebaja toime uusi raskeid kuritegusid ja oleks seeläbi ohtlik avalikule korrale. Mööda ei saa vaadata asjaolust, et kaebaja on varasemalt olnud ka oma isa suhtes vägivaldne. Vangla hinnangul ei ole kaebajal probleemide lahendamise oskust, ta ei suuda taganeda konfliktiolukorrast, teeb samu vigu korduvalt ja ei hinda adekvaatselt enda sotsiaalset olukorda ning sõltuvusprobleemi.
3.10.Neil asjaoludel ei ole kohtu hinnangul kaebaja puhul VangS § 6 lg-st 1 tulenev vangistuse eesmärk realiseerunud. Tuleb möönda, et kaebaja puhul esineb ka positiivseid asjaolusid, nagu perekonna toetus ja elukoht Eestis, kuid arvestades tema varasemat elukäiku ja suhtumist kehtivasse õiguskorda, saab kaebaja puhul jätkuvalt pidada uute kuritegude toimepanemise riski suureks.
3.11.Vastustaja on põhjendatult hinnanud, et kaebaja kujutab vanglast vabanedes endast ohtu avalikule korrale, mis võib realiseeruda alkoholijoobes süütegude toimepanemises. Kaebaja ei ole senini järginud Eesti Vabariigis elades põhiseaduslikku korda ja riigis kehtivaid õigusakte. Kaebaja karistatus ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning teiste inimeste õigustesse ja vabadustesse. Kuigi toime pandud kuritegude vahel on mitmeid aastaid, näitab jätkuvate kuritegude toimepanek isiku suhtumist seadustesse. Seega ei ole vanglakaristused täitnud oma eesmärki ning kaebajat ei suuda õiguskuulekale käitumisele suunata ka kõige karmim karistusliik - reaalne vangistus. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on hoolimata varasemast karistusest ning reaalsest vangistusest muutunud ajas raskemaks.
3.12.Vaidlustatud otsuses on kokkuvõttes õigesti arvesse võetud süütegude liiki ja laadi, nende toimepanemise korduvust, samuti Tartu Vanglas läbiviidud riskihindamise tulemusi. Kohus nõustub neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel vastustaja järeldusega, et kaebaja kujutab endast jätkuvalt ohtu avalikule korrale.
3.13.Kaebaja tugines kohtule esitatud kaebuses üldjoontes samadele vastuväidetele, kui haldusmenetluses. Vastustaja leidis vaidlustatud otsuses kohtu hinnangul õigesti, et need kaebaja esitatud asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et tema tähtajalise elamisloa saaks jätta kehtima. Kaebaja on keskealine, tal on Tartus eakas isa, kelle juures ta saab elada. Nimetatud faktid maandavad kaebaja ohtlikkust ühiskonnale, kuid samas on Tartu Vangla ettepaneku kohaselt kaebaja, elades vanemate juures, pannud toime kahel korral vägivallateo ema vastu ja oma tüdruksõbra vastu. Käitumiskontrolli ajal pani ta toime vägivallaakti oma isa vastu. Viimase kuriteo pani kaebaja toime oma elukaaslase vastu. Kaebaja ei ole tõsikindlalt mõelnud Eesti kodakondsuse taotlemisele. Ta ei ole seda teinud ka vanglas ajal, mil kaebuse väidete kohaselt on kaebaja hakanud Eestis elamist väärtustama. Kaebaja töötas enne vangistust kui ka vangistuses olles üksnes väga lühiajaliselt.
3.14.Kaebajal võib olla keeruline alustada uut elu Venemaal. Samas puuduvad andmed, et Venemaa Föderatsioon oleks keeldunud kaebaja tagasivõtmisest. Seega ei saa pidada kaebaja väljasaatmist perspektiivituks ka vastuvõtva riigi puudumise tõttu.
4.Käesolevas asjas otsustas vastustaja lisaks kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisele teha kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg-st 31 tulenevalt lahkumisettekirjutuse ning VSS § 74 lg-st 2 tulenevalt kohaldada sissesõidukeeldu. VSS § 17 lg 1 ls 1 järgi saadetakse väljasaadetav välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki, kui Euroopa Liidu õigusakt või välisleping ei sätesta teisiti. VSS § 171 lg 1 keelab välismaalast välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. VSS § 171 lg 2 kohaselt peab välismaalase väljasaatmine olema kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni (koos 31.01.1967. aasta pagulasseisundi protokolliga) artiklitega 32 ja 33. Eelnevast tuleneb keeld saata isikut välja riiki, kus tema elu, tervis või vabadus võib sattuda tõsisesse ja reaalsesse ohtu. Käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Kuigi kaebaja on keskealine, ei tähenda see, et viibides Venemaa Föderatsioonis, ei saaks ta vajalikku meditsiinilist abi või sotsiaalteenuseid. Kaebaja emakeel on vene keel, kaebaja vend elab vastustajale teadaolevalt Vene Föderatsioonis. Need asjaolud aitavad kaebajal teises ühiskonnas hakkama saada.
5.Kokkuvõttes on vaidlustatud PPA otsus õiguspärane nii elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja vastuväited ei anna alust selle tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 29.05.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.
6.1.Halduskohus rikkus põhjendamiskohustust ja otsusest ei nähtu, millistele tõenditele kohus otsuse tegemisel tugines. Samuti jättis kohus analüüsimata asjas tähtsust omavad asjaolud, sest otsustas vaadata asja läbi kirjalikus menetluses vaatamata sellele, et kaebaja palus korraldada istungi. Istung oli vajalik selleks, et kohus saaks kaebaja enda käest küsida, miks peab riik tegema tema puhul erandi ja kuidas kaebaja ise kirjeldab neid muutusi, mis temaga viimaste aastate jooksul toimusid.
6.2.Kaebaja märkis kaebuses, et hinnang isikust lähtuva ohu ja selle lävendi kohta tuleb anda võimalikult hilises staadiumis. See võimaldab teha maksimaalselt põhjendatud prognoositava otsuse, hinnates välismaalase käitumist vanglas viibimise ajal. Kaebajal ei olnud distsiplinaarmenetlust või karistust vanglas enne PPA otsust. Ta tegi koostööd vanglaga ning töötas köögitöölisena, õppis eesti keelt, avaldas soovi osaleda sotsiaalprogrammis ja kohtuda psühholoogiga. Asjaolu, et kaebaja vangistus ei lõppenud ennetähtaegse vabanemisega, ei pea mõjuma kohtuotsusele käesolevas asjas.
6.3.Tartu Vangla tegi ettepaneku kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks enam kui kolm aastat tagasi, 2020. a. PPA seda taotlust kohe ei rahuldanud. PPA otsus tehti alles 08.04.2022. Otsusest ei nähtu, missugused asjaolud mõjutasid PPA-d, et kahe aasta möödudes vangla taotlusest otsustas PPA siiski muuta oma seisukoha ning tunnistada kaebaja elamisluba kehtetuks.
6.4.Kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 4 järgi Eesti kodakondsust ei anta isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle
karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. PPA isegi ei võta nendelt isikutelt taotlusi vastu, kuna on arusaadav, et tuleb eitav otsus. Seega ei saa kodakondsuse mittetaotlemist kaebajale ette heita, kui puudus isegi teoreetiline võimalus avalduse esitamiseks.
6.5.PPA ega kohus ei tuvastanud kaebaja perega seotud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. PPA ei võtnud ühendust ega intervjueerinud kaebaja vanemaid ja venda. Kohus ei võtnud arvesse, et kaebaja isa terviseseisund on olulisel määral halvenenud ning tal puudub isik, kes saaks tema eest hoolitseda. Isa iseloom on selline, et temale ei sobi sotsiaaltöötajad ning neid ta enda juurde ei lase. Kuigi Tartus elab ka kaebaja vend, ei ole tema suhted isaga kõige paremad ja isa ei soovi, et vend oleks pidevalt temaga. Kaebaja ema on surnud. Asjas ei ole tuvastatud, kuidas mõjutab PPA otsus kaebaja isa olukorda praegu ja tulevikus. Kohus on küll märkinud, et kaebaja teine vend elab Vene Föderatsioonis, kuid jäi tuvastamata, et kaebajal puudub igasugune side selle vennaga.
6.6.Kohus ega vastustaja ei hinnanud sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. Kohtuotsusest ei ole näha, et hinnati kohaldatud sissesõidukeelu tagajärgesid kaebaja perekonnaliikmetele. Arvestades eeltoodut on kaalutlused sissesõidukeelu osas puudulikud. Vead kaalumisel võisid mõjutada asja sisulist otsustamist ning seetõttu ei ole võimalik jätta sissesõidukeeldu tühistamata.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.1.PPA vaidleb kaebajale vastu ja on seisukohal, et nende otsus ei olnud ennatlik. Kaebaja tähtajaline elamisluba tunnistati kehtetuks temast tuleneva ohu tõttu avalikule korrale. Vaidlusaluses otsuses on analüüsitud kaebaja kõigi karistuste mõju tema õiguskuulekale teele suunamisel. Arvesse on võetud, et ta ei ole varasematest temale mõistetud karistustest järeldusi teinud, ta pani toime õigusrikkumisi katseajal, rikkus korduvalt kriminaalhooldusnõudeid ning tal on probleemid alkoholi liigtarvitamisega. Seejuures on kaebaja nö õiguskuulekad perioodid ajas jäänud lühemaks ning tõusnud on toimepandud kuritegude raskusaste ja vägivaldsus. Samuti puudub kaebajal probleemide lahendamise oskus ja ta leiab ise, et tema käitumises ei ole mingeid probleeme. Oluliseks tuleb pidada ka asjaolu, et kuigi kaebaja osales vanglas erinevates programmides, ei täheldanud programmide läbiviijad tema juures positiivseid muutusi ning sisemist soovi ka tegelikult muutuda. Seetõttu, olenemata kaebaja eeskujulikust käitumisest vanglas, on otsuses jõutud põhjendatult järelduseni, et ta kujutab endast siiski jätkuvalt ohtu avalikule korrale. Lähtuvalt eeltoodust nõustub vastustaja kohtu põhjenduste ja selgitustega, et kaebajale Eestis elamise õiguse andmisel ei saa lähtuda eelkõige või määravas osas tema käitumisest vanglas, mis on kontrollitud keskkond.
7.2.Ka asjaolu, et kaebajat ei vabastatud ennetähtaegselt, ei ole vähetähtis. Maakohus leidis, et P.B., hoolimata positiivsetest asjaoludest, näitab oma käitumisega hoolimatust teiste inimeste tervise ja ühiskonnas kehtivate normide suhtes ning tal on probleemide lahendamise oskuse puudus, ta ei hinda adekvaatselt enda sotsiaalset olukorda ja sõltuvusprobleemi. Kõige selle tõttu võib pidada uute kuritegude toimepanemise riski suureks. Eeltoodu näitab, et ka maakohtu hinnangul ei ole kaebajast lähtuv oht võrreldes varasemaga muutunud ja vajalikul määral vähenenud. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ennetähtaegselt vabastamata jätmisel oli peamiseks põhjuseks elamisloa puudumine.
7.3.Tartu Vangla tegi 10.03.2020 ettepaneku P.B.i tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas ning 11.03.2020 algatas PPA menetluse. PPA ei teinud ühtegi otsust kohe, vaid tegi nimetatud menetluse tulemusena 08.04.2022 otsuse nr 15.3-3.1/694-4. Kaebaja on ekslikult aru saanud, et PPA Tartu Vangla 10.03.2020. a ettepanekut tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks varasemalt ei rahuldanud. P.B.i osas on tehtud vaid üks, 08.04.2022. a otsus nr 15.3-3.1/694-4 elamisloa
kehtetuks tunnistamise osas koos ettekirjutusega Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks kolmeks aastaks.
7.4.Halduskohus on viidanud õigesti asjaolule, et kaebaja pole taotlenud Eesti kodakondsust. Kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 4 puhul ei ole tegemist sättega, mis keelaks välismaalasel kodakondsust taotleda, vaid sättega, mis näeb ette, et kuritegusid toime pannud isikutele ei anta teatud juhtudel Eesti kodakondsust. Kaebajal on olnud võimalik käituda seadusekuulekalt ja teha pingutusi Eesti kodakondsuse omandamiseks, kuid ta pole pidanud vajalikuks seda teha. Isegi juhul, kui praegusel hetkel ei ole P.B.il võimalust edukalt kodakondsust taotleda, siis kuritegude toimepanemine ja seaduste mittejärgimine ei saa olla arvestatavaks vabanduseks ja põhjenduseks, miks kaebajal ei ole olnud võimalik kõigi Eestis elatud aastate jooksul taotleda Eesti kodakondsust. Vastustaja nõustub seega kohtu järeldusega, et kaebaja ei ole ilmselt tõsikindlalt mõelnudki Eesti kodakondsuse taotlemisele.
7.5.PPA on oma 08.04.2022. a otsuses punktides 25-26 tuvastanud ja analüüsinud kaebaja perega seotud asjaolusid ning 01.07.2022. a vastuses kaebusele selgitanud täiendavalt tema eraja perekonnaelu riive küsimust. Vastustaja selgitas, et täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitletavad perekonnana, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Vastustaja ei ole tuvastanud P.B.i ja tema isa vahel erakorralist sõltuvussuhet, samuti ei ole kaebaja esitanud sellekohaseid tõendeid. Kaebaja kirjeldab kaebuses oma isa tervislikku seisukorda ja tema iseloomuomadusi ning väidab, justkui oleks tema ainuke inimene, kes saab hoolitseda oma isa eest. Vastustaja hinnangul on see väide väheusutav ning on kohane rõhutada, et P.B. on varasemalt kasutanud vägivalda ka oma isa suhtes ning elanud ise terve senise elu vanemate ülalpidamisel. Seetõttu ei ole usutav, et P.B.i isa põhiliseks abiosutajaks ja toetajaks saab olla just kaebaja. Eestis elab ka üks kaebaja vend.
7.6.PPA on sissesõidukeelu kestust põhjalikult hinnanud ja kaalunud oma otsuse p-s 27 ning samuti selgitanud oma seisukohti 01.07.2022. a vastuses kaebusele, mistõttu ei pea vastustaja vajalikuks neid uuesti üle korrata. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et on sissesõidukeelu kohaldamisel õiguspäraselt ja piisava põhjalikkusega hinnanud P.B.i sidemeid Eestiga, sh arvestanud tema pereliikmetega ning kohus leidis õigesti, et vastustaja otsus on ka sissesõidukeelu kohaldamise osas kaalutletud ja õiguspärane.
8.19.02.2024 esitas kaebaja ringkonnakohtule nn lõpliku seisukoha, milles sisuliselt kordas juba kaebuses, 03.04.2023 halduskohtule esitatud seisukohas ja apellatsioonkaebuses esitatud vastuväiteid ja põhjendusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et PPA 08.04.2022. a otsus nr 15.3-3.1/694-4 on õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonimenetluses kaebaja poolt halduskohtu ja PPA otsustele esitatud vastuväidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt rikkus halduskohus põhjendamiskohustust ning otsusest ei nähtu, millistele tõenditele otsuse tegemisel tugineti.
10.1.HKMS § 165 lg 1 p 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Olukorras, kus kohus jätab kaebuse rahuldamata, peab kohus seega põhjendama eeskätt seda, miks ta ei nõustu kaebaja poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust
oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Sellisel juhul saab kohus viidata väite korduvusele ning sellele, et ta nõustub selle väite osas haldusmenetluses juba võetud seisukohaga. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud kõik kaebuses toodud põhilised vastuväited juba haldusmenetluses ning PPA on neile oma 08.04.2022. a otsuses vastanud. Otsuse põhjendava osa p-s 31 viitas halduskohus sellele, et ta nõustub PPA seisukohtadega ning järgib neid põhjendusi ja ei korda neid kõiki oma otsuses. Seega ei olnud halduskohus kohustatud vastama veelkord igale üksikule kaebaja väitele. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on välja toodud põhilised põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust nõustuda väitega, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud ning otsuse tegemisel põhjendamiskohustust rikkunud. Samuti märkis halduskohus vaidlusaluse otsuse põhjendava osa p-des 26 ja 27 ära selle, millised tõendid asjas esitati (kaebaja esitas PPA 08.04.2022. a otsuse ja vaideotsuse; PPA esitas haldusmenetluse materjalid, sh haldusmenetluses kogutud tõendid) ning leidis, et hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, tuleb asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Seega ei ole halduskohus jätnud tähelepanuta ega hindamata asjas esitatud tõendeid. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud halduskohtule ühtegi muud tõendit, kui PPA 08.04.2022. a otsuse ja vaideotsuse ning seega ei ole alust asuda seisukohale, et halduskohus oleks jätnud mõne kaebaja poolt täiendavalt esitatud tõendi alusetult tähelepanuta.
10.2.Põhjendatud ei ole ka väide, et halduskohus rikkus uurimisprintsiipi ja jättis analüüsimata asjas tähtsust omavad asjaolud, kuna otsustas vaadata asja läbi kirjalikus menetluses vaatamata sellele, et kaebaja palus korraldada istungi. Uurimispõhimõte tähendab, et kohus peab asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud vajaduse korral välja selgitama omal initsiatiivil (RKHK 25.11.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-76-08, p 12). Halduskohtu otsuse põhjendustest ja asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus ei oleks seda teinud. Ainuüksi see, et halduskohus otsustas vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, ei tähenda seda, et kohus rikkus uurimisprintsiipi ja jättis analüüsimata asjas tähtsust omavad asjaolud. Nagu juba märgitud, nõustus halduskohus PPA väga põhjaliku 08.04.2022. a otsusega, viidates HKMS § 165 lg-le 2 ning leidis, et ka asjas olemasolevad tõendid ei anna alust esitatud kaebuse rahuldamiseks. Kui halduskohus leidnuks, et mingid asjaolud vajaksid PPA otsusega seonduvalt täpsustamist, olnuks ta tõesti võinud lahendada asja istungimenetluses või nõuda kohtunõudega vastustajalt asjaolude kirjalikku selgitamist. Kui halduskohus seda ei teinud, siis puudus selleks järelikult sisuline vajadus ja eeltoodu ei tähenda, et kohus rikkus uurimisprintsiipi ja jättis asjas tähtsust omavad asjaolud analüüsimata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ning vaidluse iseloomu, sealhulgas kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused. Halduskohus asus 16.03.2023. a määruses seisukohale, et käesolev haldusasi on asjakohane lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtule on esitatud kaebus kaebaja esindaja vahendusel ja haldusmenetluse toimik ning pooled on saanud kohtumenetluses esitada kirjalikke seisukohti. Ka ringkonnakohtu hinnangul olid asja kirjalikus menetluses lahendamise eeldused käesolevas asjas täidetud. Faktilised asjaolud on asjas selged. Vaidlus käib peaasjalikult ainult õiguslike küsimuste üle. Ka kaebaja ei viita ühelegi sellisele asjaolule, mille väljaselgitamine on võimalik ainult kohtuistungil. Väide, et istung oli vajalik selleks, et kaebaja saaks ise suuliselt kohtule selgitada, miks peab riik tegema tema puhul erandi ja kuidas ta ise kirjeldab neid väidetavaid positiivseid muutusi, mis temaga viimaste aastate jooksul vanglas toimusid, ei anna alust asuda
istungi korraldamise küsimuses halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale. Kaebaja esitas samasisulised vastuväited juba haldusmenetluses PPA-le ja vastustaja põhjendas 08.04.2022. a otsuses, miks need ei väära PPA hinnangut, et P. B. antud tähtajaline elamisluba tuleb kehtetuks tunnistada. Ringkonnakohtule ei nähtu seega, et halduskohus eksis 28.04.2023. a otsuse tegemisel tõendite või asjaolude hindamisel, mida oleks saanud vältida kaebaja ärakuulamisega kohtuistungil. Haldusasja lahendamine kirjalikus menetluses ei toonud kaasa ka materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Eeltoodust lähtudes ei ole asja lahendamine kirjalikus menetluses asjaolu, mis tooks kaasa halduskohtu otsuse tühistamise ning ringkonnakohtul puudub igasugune alus tühistada halduskohtu vaidlusalune otsus ja saata asja halduskohtule uueks arutamiseks tagasi.
11.Kaebaja väited selle kohta, et hinnang isikust lähtuva ohu ja selle lävendi kohta tuleb anda võimalikult hilises staadiumis, sest see võimaldab teha maksimaalselt põhjendatud prognoositava otsuse, hinnates välismaalase käitumist vanglas viibimise ajal, on käesoleval juhul samuti põhjendamatud. Seda, et isiku käitumine karistuse kandmise ajal on siiski üks asjaolu kogumist, mis võib kinnitada seda, et vangistus on täitnud oma eesmärki suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele ning, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei või tugineda pelgalt isiku süüdimõistmisele ja hinnang isikust lähtuva ohu ja selle lävendi kohta tuleb anda võimalikult hilises staadiumis, selgitas Riigikohus oma 19.02.2019. a otsuses asjas nr 3-17-1545 p-s 29. Nimetatud otsus tehti aga olukorra kohta, kus kehtetuks tunnistati pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja elamisluba, mis PPA 08.04.2022. a otsusega kehtetuks tunnistati, ei olnud pikaajalise elaniku elamisluba, vaid tähtajaline elamisluba. Viidatud Riigikohtu lahendi p-s 36 selgitati mh ka seda, et tähtajalise elamisloaga isik kaotab direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Seega ei ole käesoleval juhul asjakohased ka kaebaja viited direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisele ja sellele, et PPA ei ole neid väidetavalt järginud. PPA-l puudus igasugune seadusest tulenev takistus teha kaebaja suhtes 08.04.2022. a otsus varem, kui oleks lõppenud tema tähtajalise elamisloa nr 1047186498/TEP kehtivus (03.07.2024) ja ka varem, kui lõpeb kaebaja karistusaeg (13.12.2024). Kuna kaebaja väitis, et PPA 08.04.2022. a otsus on ennatlik, kuna ei võimalda arvesse võtta kõiki väidetavaid kaebaja vanglas paremuse poole muutumist kinnitavaid asjaolusid, siis märkis halduskohus vaidlusaluses otsuses iseenesest põhjendatult, et kaebaja vangistus ei ole lõppenud tema ennetähtaegse vabanemisega. Nimelt jättis Tartu Maakohus 14.04.2023. a määrusega P.B.i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks esitatud taotluse rahuldamata, põhjendades seda mh sellega, et kuigi kinnipeetava puhul esineb ka positiivseid asjaolusid nagu perekonna toetus ja kindel elukoht vabaduses, siis arvestades tema varasemat elukäiku ja suhtumist kehtivasse õiguskorda, saab uute kuritegude toimepanemise riski pidada siiski suureks ning P.B.il tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses, kus ta saab edasise korrektse käitumise ja individuaalse täitmiskava eduka täitmisega tõestada, et väidetavad muudatused tema suhtumises on püsivad.
11.1.Neid väiteid, et kaebajal ei olnud distsiplinaarmenetlust või -karistust vanglas enne PPA 08.04.2022. a otsust; ta töötas köögitöölisena; õppis eesti keelt; osales sotsiaalprogrammis ja soovis kohtuda psühholoogiga, hindas juba PPA viidatud 08.04.2022. a otsuses, tuginedes Tartu Vangla iseloomustusele kaebaja kohta ja tema osas koostatud riskihinnangule ning leidis, et olenemata kaebaja heast käitumisest vanglas, kujutab ta jätkuvalt ohtu avalikule korrale ning tema suhtes tuleb kohaldada lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu 3 aastaks. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebaja hea käitumine viimase vangistuse ajal ei muuda oluliselt hinnangut tema ohtlikkuse kohta. Kaebaja käitumine vangistuses, sh sotsiaalprogrammi läbimine, töökohustuse täitmine, keeleõpe ja distsiplinaarkaristuste puudumine iseloomustab kaebajat positiivselt, kuid tuleb arvestada, et
vangistuses olles viibib kaebaja kontrollitud keskkonnas, kus tal ei ole juurdepääsu alkoholile ega majanduslikku survet kuritegevusega tulu teenimiseks. Vangla riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks (risk ühiskonnas) ning kõrgohtlikuks konkreetsetele täiskasvanutele/täiskasvanutele üldse (risk ühiskonnas). Seetõttu ei muuda kaebaja positiivne käitumine viimase vangistuse jooksul üldist hinnangut kaebajast lähtuvatele riskidele. Kaebaja on ka varem suutnud õiguskuulekalt käituda, kuid seejärel ikkagi uue ja raskema kuriteo toime pannud. Kaebaja ei ole seega oma käitumisega näidanud, et on tegelikult oma mõtteviisi muutnud ega kujuta enam ohtu avalikule korrale. Vastustaja on põhjendatult osutanud, et varasemalt ei suutnud kaebajat väidetavalt positiivselt mõjutavad asjaolud (perekond, töökoht, elukoht) hoida teda eemal uute kuritegude toimepanemisest ning väheusutav on kaebaja väide, et ta on vanglas täielikult muutnud oma suhtumist ja elu. Näiteks on Tartu Maakohus 05.06.2018. a määrusega kohaldanud kaebaja suhtes kohustusena sõltuvusravi ning kaebaja registreerus raviprogrammi, mistõttu anti talle võimalus jätkata kriminaalhooldust, kuid kaebaja eelpoolnimetatud programmis tegelikult ei osalenud. Kaebaja jätkas alkoholi kuritarvitamist ning alles 07.12.2018 asus osalema sõltuvusprogrammis. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja osales raviprogrammis „Kainem ja tervem Eesti“, samuti sõltuvuskäitumise muutumisele suunatud sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ ning liiklusohutusprogrammis. Programmide läbiviijad täheldasid aga, et tema osas ei esinenud positiivseid muutusi ning kaebaja osales programmides ilmselt pigem välistest ajenditest tingituna, kui sisemisest soovist muutuda. Sõltumata erinevatest läbitud abiprogrammidest, pani kaebaja alkoholijoobes toime ka üliraske kuriteo, mille tagajärjel seadis ohtu kannatanu elu. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga ka selles, et kaebaja ei ole tegelikult teinud püüdlusi Eesti ühiskonda integreeruda ning kuigi eesti keele õppimine vanglas viibides on küll tervitatav, ei anna see asjaolu alust lugeda vaidlusalust PPA otsust põhjendamatuks. Kaebaja ei ole rohkem kui 40 aasta jooksul pidanud vajalikuks omandada eesti keelt ja võib arvata, et väidetav integreerumissoov tekkis tal alles ajal, kui tema tulevik ja jätkuv viibimisõigus Eestis muutusid ebakindlaks.
11.2.Ringkonnakohut ei veena samuti see kaebaja väide, et ta on vangistuses viibides oma käitumise ümber hinnanud ning talle varasemalt määratud karistustest ei saa järeldada, et kaebaja ka tulevikus jätkab kuritegude toimepanemist. Kuigi kohtupraktikas on leitud, et isiku ohtlikkus on olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv, võib teatav käitumine minevikus anda siiski piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks1. PPA põhjendas kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale sisuliselt otsuse p-des 21-24. Kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab kahtlemata tema korduv karistatus2. Sealjuures annab KarRS § 20 lg 1 p 4 PPA-le õiguse kasutada VMS-is sätestatud menetluste läbiviimisel ka karistusregistri arhiivi kantud andmeid, mis on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks ning seda kinnitas ka Riigikohus3. Kaebajast lähtuva ohu hindamisel on oluline jälgida kaebaja õigusrikkumiste dünaamikat ajas. PPA on oma otsuses leidnud, et kaebaja poolt toimepandud süütegude kronoloogiast nähtub selgelt, et ajavahemikul 1996 kuni 2019 ei ole kaebaja käitumismustris toimunud pööret paremusele ega seaduskuulekusele, vaid vastupidi – varavastastest kuritegudest on välja kasvanud kehaline väärkohtlemine lähisuhtes ja korduvalt ning lõpuks ka kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamine, mis näitavad, et lisaks teiste inimeste varalisele puutumatusele ei hooli kaebaja ka nende inimeste tervisest. Samuti on jätkunud alkoholi tarvitamine aastast aastasse. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et eeltoodud kuritegude dünaamika kinnitab kaebaja ohtlikkust avalikule korrale. Kaebaja ei ole järjepidevalt järginud õigusnorme, tema kuriteod on läinud ajas raskemaks ja kinnitavad, et ta võib olla ohuks teistele isikutele, sh lähedastele. Tartu Vangla poolt PPA-le edastatud kaebaja
RKHK 04.04.2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51. RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 27.
RKHK 26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18.
iseloomustusest nähtub, et vastavalt viimasele riskihindamisele on kaebaja poolt uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 35% ning uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 45%. Oht seisneb selles, kui kaebaja on alkoholijoobes ja tekib konflikt teiste isikutega või lähedastega, siis kaebaja ei suuda seda adekvaatselt lahendada ja kasutab selleks füüsilist vägivalda. Halvimal juhul võib see lõppeda teise isiku jaoks vähemalt raskete kehavigastustega. Samuti selles, kui kaebaja on tarvitanud alkoholi ning peale seda sõidab mootorsõidukiga, seades oma tegevusega ohtu kaasliiklejad ning ühiskonna tervikuna. Oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja on tarvitanud alkoholi ja seda suurendavad impulsiivsus, grupi mõju ja kaebaja kuritegelikud hoiakud.
11.3.Samuti ei ole alust halduskohtule ette heita, et kohus ei ole kaebaja ohtlikkust piisavalt põhjendanud. See ei olegi halduskohtu ülesanne. PPA 08.04.2022. a otsuse õiguspärasuse hindamisel pidi halduskohus kontrollima, kas PPA on otsust nõuetekohaselt põhjendanud ja tõendanud. Ringkonnakohus nõustub, et vastustaja on selle ülesande täitnud.
12.Halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust kaebaja väide, et kuigi Tartu Vangla tegi ettepaneku tema elamisloa kehtetuks tunnistamiseks 2020. a, siis PPA seda taotlust kohe ei rahuldanud, vaid tegi otsuse alles 08.04.2022, kuid otsusest ei nähtu, missugused asjaolud mõjutasid PPA-d, et kahe aasta möödudes vangla taotlusest otsustati siiski muuta oma seisukoha ning tunnistada kaebaja elamisluba kehtetuks. PPA ei teinud tõesti otsust kohe 2020. a, vaid algatas vastava menetluse ja tegi selle tulemusena 08.04.2022 otsuse nr 15.3-3.1/694-4. See, et vastustaja ei teinud kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust kohe 2020. a ei tähenda, et vahepeal oleks PPA teinud Tartu Vangla 10.03.2020. a ettepaneku osas keelduva haldusakti või olnud kuidagi muul viisil seisukohal, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alused puuduvad. Seega jääb ka ringkonnakohtu jaoks arusaamatuks kaebaja väide, et „mõlema otsuse tegemisel olid haldusorganile teada samad asjaolud.“ P.B.i osas on tehtud vaid üks, 08.04.2022. a otsus nr 15.3-3.1/694-4 elamisloa kehtetuks tunnistamiseks koos ettekirjutusega Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks kolmeks aastaks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kuidagi asjakohane viidata võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele ja sellele, et isikut ei saa ühesuguste asjaolude puhul erinevatel ajahetkedel kohelda erinevalt.
13.See, et kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 4 järgi ei anta tõesti Eesti kodakondsust isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, ei muuda põhjendamatuks või alusetuks halduskohtu järeldust, et kaebaja ei ole tegelikult tõsikindlalt mõelnud Eesti kodakondsuse taotlemisele ning tema väited armastusest Eesti, kui oma kodumaa vastu on loosunglikud. Kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 4 ei keela välismaalasel taotleda Eesti kodakondsust, vaid näeb ette, et kuritegusid toime pannud isikutele ei anta teatud juhtudel Eesti kodakondsust. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebajal oli Eestis elades võimalik käituda seadusekuulekalt ja teha pingutusi Eesti kodakondsuse omandamiseks, kuid ta pole pidanud seda vajalikuks. Isegi juhul, kui praegusel hetkel ei ole P.B.il võimalust Eesti kodakondsust saada, siis kuritegude toimepanemine ja seaduste mittejärgimine ei saa olla arvestatavaks vabanduseks ja põhjenduseks, miks kaebajal ei ole olnud võimalik kõigi Eestis elatud aastate jooksul taotleda soovi korral Eesti kodakondsust.
14.Põhjendamatu on kaebaja väide, mille kohaselt ei ole PPA ega kohus tuvastanud kaebaja perega seotud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. PPA 08.04.2022. a otsuse p-dest 25-27 nähtub, et PPA on otsuse tegemisel kaebaja vanemate ja vendadega seotud asjaolusid piisavalt käsitlenud ning halduskohus nõustus nende põhjendustega HKMS § 165 lg 2 alusel, märkides
lisaks, et asjas tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on korduvalt olnud vägivaldne ka oma vanemate suhtes ning elanud terve senise elu sisuliselt nende kulul, kuid tahab nüüd asuda vabanemisel elama isa juurde, kelle suhtes on ta samuti olnud vabaduses olles vägivaldne. Seega ei ole usutav kaebaja väide, et PPA otsus mõjutab negatiivselt tema isa, kes teda praegu väga vajab ja keda ta ise tahab väga aidata ja üleval pidada, sest Eestis elav vend ei saa rahaliselt pidevalt isa aidata. Nagu juba märgitud, nähtub PPA 08.04.2022. a otsusest, et kaebaja on enne vangistust kogu elu elanud vanemate kulul ning viljelenud sisuliselt parasiitlikku eluviisi, olles materiaalsetel põhjustel olnud vanemate ülalpidamisel. Isa abistamise soovi osas saab öelda seda, et haldusmenetluses ei tuvastatud kaebaja ja tema vanemate vahel erakordset sõltuvussuhet. Vastupidi, kaebaja on korduvalt kasutanud oma vanemate suhtes füüsilist vägivalda, samuti on ta viibinud aastaid vangistuses ning tal ei ole sel ajal olnud võimalik kuidagi oma isa abistada ning tuvastatud ei ole ka sellise soovi esinemist varasemalt. Seetõttu on kaebaja soov oma isa hooldama ja ülal pidama hakata siis, kui tema suhtes alustati tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust ja tehti PPA 08.04.2022. a otsus, hüpoteetiline ja ebausaldusväärne.
15.Alusetu on kaebaja väide, et kohus ega vastustaja ei ole hinnanud sissesõidukeelu proportsionaalsust ning selle mõju kaebaja perekonnaliikmetele. PPA 08.04.2022. a otsuse p-des 25-27 on kõiki sellekohaseid olulisi asjaolusid põhjalikult analüüsitud ja PPA kaalus ka kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kui kaebaja era- ja perekonnaelu riivava meetme proportsionaalsust, asudes siiski seisukohale, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale kaalub üles kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise. PPA vaidlustatud otsuse p-s 27 on toodud ka kaalutlused selle kohta, miks kohaldati kaebajale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, mis on lühem, kui seaduses ettenähtud maksimaalne keelu kohaldamise aeg (5 aastat). Vastustaja arvestas sellega seonduvalt kaebaja sidemeid Eestis - vanemate ja venna siin elamist ning kaebaja enda isikut ja temaga seotud asjaolusid. Vastustaja märkis samuti, et sissesõidukeelu lõppedes saab kaebaja Eestisse tagasi tulla juhul, kui temast tulenev oht avalikule korrale on vähenenud ning ta on edukalt taotlenud Eesti Vabariigi tähtajalist elamisluba. Sarnaselt halduskohtule nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et 3-aastast sissesõidukeeldu ei saa pidada kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ebamõistlikult pikaks ja seega ebaproportsionaalseks.
16.Kõike eeltoodut arvestades ei anna kaebaja esitatud seisukohad alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
17.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
18.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.