Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. aprilli 2022. a otsuse nr 15.3-3.1/694-4 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Seega on viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks 29. mai 2023. a.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 03.07.2019. a otsusega anti Vene Föderatsiooni kodanikule Xile (sündinud 13.09.1974. a Eestis) tähtajaline elamisluba nr 1047186498/TEP kehtivusega kuni 03.07.2024. a.
2.X, olles Tartu Maakohtu 10.12.2019. a kohtuotsusega nr 1-19-8345 süüdi tunnistatud KarS § 118 lg 1 p 1 alusel kaheksa aastase vangistusega, lõpliku karistusega 5 aastat 4 kuud, viibib kinnipeetavana Tartu Vanglas, karistuse tähtajaga 13.12.2024. a.
3.Tartu Vangla 10.03.2020. a ettepaneku alusel tunnistati PPA 08.04.2022. a otsusega nr 15.33.1/694-4 Xile antud tähtajaline elamisluba kehtetuks alates 08.04.202. a. Sama otsusega tegi PPA isikule ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel. PPA kohaldas ühtlasi isikule sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
4.Vaidemenetluse edutu läbi järgselt esitas X 30.05.2022. a Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 08.04.2022. a otsuse nr 15.3-3.1/694-4 tühistamiseks.
5.PPA esitas 01.07.2022. a vastuse kaebusele, taotledes kaebuse rahuldamata jätmist.
6.Kaebaja esitas 09.02.2023. a taotluse asjas menetluse kiirendamiseks.
7.Halduskohus otsustas 16.03.2023. a vaadata asja läbi kirjalikus menetluses.
8.Tartu Maakohtu 14.04.2023. a määrusega kriminaalasjas nr 1-19-8345 otsustas maakohus jätta Xi Tartu Maakohtu 10.12.2019. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-8345 mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Poolte seisukohad
9.Kaebaja leiab kohtupraktikale tuginedes, et tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei või tugineda pelgalt isiku süüdimõistmisele ning hinnang isikust lähtuva ohu ja selle lävendi kohta tuleb anda võimalikult hilises staadiumis. See võimaldab teha maksimaalselt põhjendatud prognoositava otsuse, hinnates välismaalase vanglas viibimise ajal käitumist. Sügavalt piiravat otsust ei saa pidada vajalikuks ja mõistlikuks meetmeks avaliku korra kaitseks olukorras, kui välismaalane jääb Eestis viibima seaduslikul alusel, mis tuleneb seadusest.
10.Kaebaja vangistuse lõpp on 13.12.2024. a. Vaidlustatud otsusest ei näha, miks PPA otsustas elamisloa kehtetuks tunnistada nii varakult, s.o 1,5 aastat enne vangistuse lõppu. Vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Isiku käitumine karistuse kandmise ajal ei ole küll ainumäärav, kuid on siiski üks asjaolu kogumist, mis võib kinnitada seda, et vangistus on täitnud oma eesmärki suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele. Pelgalt kuritegude toimepanemise fakt või viide kohtuotsustele ei pruugi veel kinnitada isikust lähtuvat reaalset ja piisavalt tõsist ohu. Riigikohus pidas lahendis 3-3-1-2-1 oluliseks aega, mis on möödunud süüteo toimepanemisest ja kaebaja käitumist selle aja jooksul. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja pole kaalunud kaebaja käitumist ja käitumise muutmist, mis toimis pärast vangistamist.
11.Kaebaja on seisukohal, et ta ei kujuta ohtu ei avalikule korrale ega riigi julgeolekule. PPA ei ole arvestanud direktiivi 2003/109/EÜ art-s 12 sätestatud kriteeriume. Euroopa Liidu Kohtu praktika direktiivi tõlgendamisel näeb ette, et avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel ei või meetmeid võtta automaatselt süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsus asjas C-371/08). Kaebaja poolt toime pandud kuritegu ei ole nii ohtlik, et tema elamisluba tuleks kehtetuks tunnistada. PPA otsus ettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks ei ole põhjendatud.
12.Kui kohus rahuldab kaebuse elamisloa osas, siis tuleb tühistada otsus ettekirjutuse osas. PPA ei hinnanud sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. PPA on oma otsuse tegemisel unustanud, et otsuse taga seisavad kaebaja vanemad. Oma otsusega kohaldas PPA sissesõidukeelu, mis oluliselt piirab kaebaja elu tulevase kolme aasta jooksul. Kaebaja ei saa hooldada oma vanemaid, külastada neid viisa alusel, isegi külastada surma puhul. Just praegu, kui kaebaja on parandanud ning oluliselt muutunud oma eluhoiakuid, olla vanematele toeks ning abistada neid igapäevaselt on äärmiselt oluline.
13.Arvestades eeltoodut on PPA kaalutlused sissesõidukeeldu puudutavas osas puudulikud Vead kaalumisel võisid aga mõjutada asja sisulist otsustamist ning riigivastutuse seaduse (RvastS) § 3 lg 3 p 1 alusel ei ole võimalik jätta ettekirjutust vastavas osas tühistamata.
14.Kogu oma elu on kaebaja elanud Eestis. Kaebaja jaoks on Eesti olnud ainus kodumaa. Elades Eestis, on kaebaja alati olnud kursis Eesti poliitilise, kultuurilise ning sotsiaalse eluga.
Kaebaja on sündinud ja kasvanud üles Tartus. Tartu on tema kodulinn. Kuigi kaebaja elu ei saa nimetada õnnelikuks, muud kodu kui Tartu ja tema vanemate kodu temal ei ole. Ei ole ka temal kedagi peale isa, kes suudaks teda toetada. Kaebajal ei ole kedagi lähedasemat, kui oli tema ema. Kahjuks on ema 23.03.2023. a surnud. Kaebaja jaoks on eelnimetatud asjaolu osutunud traumaatiliseks ning valulikuks sündmuseks. Kaebaja ema aitas oma poega, tänu emale parandas kaebaja oma elu, on palju õppinud, palju saavutanud ja saab paljudest asjadest nüüd aru hoopis teistmoodi. Kaebaja on vanglas oluliselt mõtisklenud oma elu üle, on aru saanud, et elu peab olema elatud selliselt, et olla väärikas inimene, et ei ole kunagi hilja alustada oma elu algusest.
15.Kaebajat ootab isa, kes on haige eakas inimene. Peale vabastamist plaanib kaebaja hoolitseda ning toetada oma isa, kes on jäänud üksinda maailma. 2023. a. veebruaris amputeeriti isal varbad. Tema silmanägemine on äärmiselt kehv. Isale ei sobi sotsiaaltöötajad ja ta ei lase neid enda juurde. Kuigi Tartus elab ka kaebaja vend, ei ole suhted isaga tal kõige paremad. Isa ei soovi, et vend oleks pidevalt temaga. Seda ei soovi ka kaebaja vend, kellel on väike laps ja kes ei jõua pidevalt kanda hoolt isa eest.
16.Kaebaja peab oluliseks rõhutada et vangla lubas tal osaleda ema matustel, mis tehakse ainult erandjuhul. Vangla otsust saab tõlgendada kaebaja kasuks ning järeldada, et vangla ei loe teda kõrgohtlikuks. Kaebajal on ideaalne käitumine. Etteheiteid ega noomitusi ei ole ta saanud. Kaebaja ootab, et vangla koostaks temale uuendatud iseloomustuse. Kaebaja rõhutab, et vanglas olles, on ta tasunud enamuse nõudeid. Ka eelnimetatud asjaolu näitab, et kaebaja on aru saanud oma väärast käitumisest, kahetseb seda ning üritab seda heastada.
17.Vanglas osales kaebaja eesti keele kursusel, sooritades eksami A1 tasemele. Oli soov õppida keelt ka A2 tasemel, kuid PPA otsuse tõttu keeldus vangla kaebajal kursusel osalemisest. Vaatamata sellele õpib kaebaja keelt iseseisvalt, kasutades selleks õpikuid. Lisaks sellele osaleb sotsiaalprogrammis “12 sammu”. Samuti avaldas soovi kohtuda psühholoogiga, et läbi töötada oma probleeme, hirmu ja traumad. Psühholoog aitab tal paremini aru saada tema käitumise põhjustest, et tulevikus vältida sarnaseid olukordi. Tänu psühholoogile saab kaebaja aru, kuidas peab elama edasi, milliseid hoiakuid kaebajale on vaja, et saada elus toime.
18.Vangla võimaldas ka töötamist, mis ka iseloomustab kaebajat parimast küljest. Kaebaja oskab teha koostööd keskkonna ja võimu esindajatega. Kaebaja austab võimude tööd ning saab aru, et koostöös peitub tema tulevase elu edu- ehk just tänu sellele, et kaebaja suudab paluda abi, selgitada ja pöörduda õigetesse instantsidesse on võimalik tulevikus saavutada stabiilne elukvaliteet.
19.Kaebaja on täiesti valmis alustama uut elu. Kaebajal on olemas töökoht. Ning koheselt, peale seda, kui kaebaja saab vanglast välja, alustab viivitamatult tööd. Töö aitab taas tunda ennast ühiskonna liikmena, kiiremini adapteeruda reaalsuses ning paremini kohaneda vabaduses. Stabiilne töökoht võimaldab kaebajal tunda ennast vajalikuna ühiskonnas, mis soodustab tema integreerumist ühiskonda. Töökoht ja sissetulek aitavad kaebajal paremini toime tulla ning vaadata tulevikku.
20.Kaebaja palub veelkord anda temale võimalus tõendada, et tema on valmis oma eluga minema edasi. Kaebaja lubab, et teeb kõik endast võimalikku, et olla väärikas ning vajalik ühiskonna liige. Kaebaja palub, et kohus võimaldaks olla koos oma isaga, hoolitseda, armastada ning aidata teda.
21.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
22.Vaidlustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
23.PPA on Xi elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuses lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud välismaalaste seaduse norme.
24.PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
25.PPA on nõuetekohaselt tõendanud, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ning et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne arvestades kaebaja eraelu riivet. Samuti leiab vastustaja, et kuna PPA on õiguspäraselt tunnistanud kaebaja elamisloa kehtetuks, on põhjendatud ja proportsionaalne ka lahkumisettekirjutuse koostamine ja sissesõidukeelu kohaldamine kolmeks aastaks. Kohtu seisukoht
26.Kaebaja on kaebuse põhistamiseks tõenditena esitanud PPA vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse.
27.PPA esitas kaebusele esitatud vastuväidete tõendamiseks haldusmenetluses kogutud tõendid.
28.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
29.PPA vaidlustatud otsusega on tunnistatud kaebajale väljastatud tähtajaline elamisluba kehtetuks, tehtud kaebajale ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks pärast Tartu Vanglast vabanemist ja saadetud välismaalasena Eesti Vabariigist välja Venemaa Föderatsiooni, kohaldades sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
30.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.
31.Vaidlustatud otsuses on välja toodud kõik asjakohased faktilised asjaolud ning neid on põhjalikult hinnatud. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja on haldusmenetluse käigus ära kuulatud ning kaebaja vastuväiteid on vaidlustatud otsuses käsitletud. Kohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses käesolevas kohtuotsuses.
32.Vastustaja tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel. Nimetatud sätte kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
33.Kohtud on varasemates haldusasjades korduvalt selgitanud, et rahvusvahelise õiguse
üldpõhimõtete kohaselt on igal riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki lubamise, riigis viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Riigil puudub kohustus respekteerida mittekodanike elukohariigi valikut, mistõttu välismaalasel on õigus viibimisalusele vaid juhul, kui ta täidab selleks riigi poolt kehtestatud tingimusi. Nimetatud põhimõte on sätestatud ka VMS § 13 lg-s 1, mille kohaselt on välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele.
34.Kohus ei nõustu kaebaja nimel esitatud menetlusdokumentide seisukohaga justkui annaks kaebaja pikaajaline Eestis viibimine talle õiguse või õiguspärase ootuse siia jääda ning subjektiivse õiguse elamisluba saada. Ebaõiged on ka järeldused, mille kohaselt peaks pikka aega Eestis elaval isikul olema õigused, mis on otseselt seotud kodakondsusega ja tulenevad sellest. Samuti ei ole vaidlustatud otsusega riivatud kaebaja muid põhiõigusi või -vabadusi.
35.Vaidlustatud otsuses on antud põhjalik ülevaade kaebaja kriminaalkorras karistamisest alates 1996. aastast, kui kaebaja oli 22 aastane. Kaebaja on kohtuotsuse tegemise ajal 48 aastane ja on nende aastate jooksul viiel korral kriminaalkorras karistatud.
36.Tartu Maakohtu 10.12.2019. a otsusega kohtuasjas nr 1-19-8345, mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu 06.01.2020. a määrusega {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=263414155, 11.04.2023} tunnistati kaebaja viimati süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks kaheksa aastat vangistust. Kohtuasja menetlusliiki arvestades vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja kaebajat karistati viie aasta nelja kuu pikkuse vangistusega.
37.Halduskohtu hinnangul väärib märkimist, et kaebaja puhul esines alus raskeima tõkendi vahistamine kohaldamiseks, mistõttu arvati eelvangistusaeg karistusaja hulka. Vähetähtis ei ole samuti, et kaebajale kohaldati lähenemiskeeld kannatanu suhtes kolmeks aastaks, keelates kaebajal kannatanuga suhtlemine nii vahetult kui ka kaugsidevahendite teel, keelates lõppkokkuvõttes kaebajal viibida kaebajale ja tema elukohale lähemal kui 100 meetrit.
38.Kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ei saa neil kohtulahenditega tõendatud asjaoludel pidada väikseks. Nimelt on kaebaja suhtes viimati jõustunud kohtuotsusega tõendatuks loetud, et kaebaja peksis 11.08.2019. a öösel korteris kannatanut käte ja jalgadega ning tekitas talle sellega süüdistuses kirjeldatud kehavigastused. Kusjuures kaebajat süüdistati selles, et ta võttis kätega kinni kannatanust, viskas kannatanu maha pikali ning peksis käte ja jalgadega kannatanu kõhtu. Tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused: peensoole ülaosa traumaatilise vigastuse, vasaku neeru lisaarteri ja vasaku munasarjaveeni traumaatilise vigastuse, VII-VIII roide kinnised murrud vasakul, verevalumid nimmelihase ees vasakul, peen- ja jämesoolekinnistis, nahaaluse verevalumi vasakul õlavarrel. Kehavigastuse tüsistustena tekkisid kannatanul äge kõhukelmepõletik, vedelikkõht, vasaku neeru osaline infarkt ning vasakpoolne vedelikrind. Peensoole ülaosa traumaatiline vigastus põhjustas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse.
39.Märkimata ei saa jätta, et viimast kuritegu toime pannes oli kaebajal varasem karistatus: kriminaalkorras karistatud kolm korda, viimati Tartu Maakohtu 31.07.2017. a otsusega KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ühe aasta vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi ühe aasta kaheksa kuu pikkuse katseajaga; Tartu Maakohtu 30.01.2019. a määrusega pikendati katseaega nelja kuu võrra.
40.Neil ja PPA otsuses toodud asjaoludel nõustub kohus väitega, et arvestades kaebaja varasemat käitumist, esineb oht, et kaebaja võib tulevikus kuritegusid toime panna. Kuna kaebaja elas vangistuseni ja käesoleva kohtuotsuse tegemiseni Eesti Vabariigis tähtajalise elamisloa alusel, siis ei laiene talle tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele, sealhulgas ei vaja kaebaja puhul põhistamist see, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.
41.Kaebajal on olnud võimalus taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, kuid ta ei ole seda teinud kohtule esitatud tõendite kohaselt kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni. Seda aga olukorras, kus Tartu Vangla on juba enam kui kolm aastat tagasi, s.o 10.03.2020. a teinud PPAle ettepaneku kaebajale antud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Kohtu hinnangul on seetõttu kaebaja väited armastusest oma kodumaa Eesti vastu loosunglikud.
42.Vaidlustatud otsuse tegemisel tuli vastustajal prognoosida kaebaja tõenäolist käitumist vabaduses ning vastustaja ei ole sellele hinnangu andmisel kohtu arvates kaalumisvigu teinud. Kuigi kaebaja väidab, et viimane reaalne vanglakaristus aitas tal aru saada, et tal on alkoholi probleem, ning ta kavatseb oma käitumist muuta, ei ole kaebaja oma tegudega kinnitanud enda väiteid. Kaebaja poolt toimepandud kuriteod on muutunud ajas ohtlikumaks. Kaebajale on varasemalt antud võimalus probleemiga tegeleda ning oma käitumist muuta, kuid kaebaja ei ole antud võimalusi kasutanud. Kaebajale Eestis elamise õiguse andmisel ei saa seejuures lähtuda eelkõige või määravas osas kaebaja käitumisest vanglas, st kontrollitud keskkonnas, kus kaebajale on loodud võimalused õppimiseks ja enesetäiendamiseks, samuti töötamiseks ning alkoholi tarbimine on välistatud.
43.Kaebaja heidab PPA-le ühelt poolt ette, et kaebajat koormav otsus on tehtud liiga vara, s.o enam kui poolteist aastat enne kaebaja karistusaja lõppu. Teisalt on selge, et kaebajat koormav PPA haldusakt on ilmselgelt mõjutanud ka kaebaja käitumist kinnipidamisasutuses. Seda olukorras, kus ta ei soovi kodakondsusjärgsesse riiki lahkuda. Mis puudutab kaebaja väidet otsuse ennatlikkustest, siis kohus selle väitega ei nõustu. Kaebaja väite põhjendamatus nähtub mh sellest, et kaebaja vangistus ei ole lõppenud ennetähtaegse vabanemisega vanglast.
44.Tõendikogumi kohaselt on kaebajal pikema ajaperioodi vältel olnud probleeme alkoholi liigtarvitamisega. Kuritegusid on ta pannud toime alkoholijoobes ise seda hiljem mäletamata. Vangla on kaebajat iseloomustades sedastanud, et kaebaja ise alkoholi tarvitamises probleemi ei näe, olenemata sellest, et talle on omaseks saanud järjepidev ühiskonnaohtlike ja isikuvastaste kuritegude toimepanemine, mille üheks vallandajaks on alkoholi tarvitamine. Kaebaja õigusnõustajate koostatud menetlusdokumentides on kaebaja nimel väljendatud kaebaja soovi alkoholist loobuda, kuid halduskohtu hinnangul pole tegemist usutavate väidetega arvestades tõendite kohast kaebaja varasemat elukäiku. Kaebaja on paraku ka varem jätkanud isegi kriminaalhoolduse ajal alkoholi tarvitamisega, kuigi talle oli jõustunud kohtulahendiga kohaldatud tarvitamise keeld. Ka kriminaalhooldusel läbitud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ei näinud läbiviija kaebajal motivatsiooni enda elu muutmiseks. Kaebaja nimel esitatud menetlusdokumentidest ei tulene, kuidas just nüüd peaks kaebaja elu muutuma ja paremaks minema. Üldteada olevalt põhjustab vägivaldset käitumist mh alkoholi tarvitamine, millega seotud riskid pole maandatud, ei ole aga seega välistatud, et isa juurde elama asudes ei paneks kaebaja toime uusi kuritegusid ja ei oleks seeläbi ohtlik avalikule korrale ja julgeolekule. Mööda ei saa vaadata asjaolust, et kaebaja on varasemalt olnud ka oma isa suhtes vägivaldne. Vangla hinnangul ei ole kaebajal probleemide lahendamise oskust, ta ei suuda taganeda konfliktiolukorrast, teeb samu vigu korduvalt ja ei hinda adekvaatselt enda sotsiaalset olukorda, sõltuvusprobleemi.
45.Neil asjaoludel ei ole kohtu hinnangul kaebaja puhul VangS § 6 lg 1 kohane vangistuse
eesmärk realiseerunud. Tuleb möönda, et kaebaja puhul esineb ka positiivseid asjaolusid nagu perekonna toetus ja elukoht Eestis, siis arvestades tema varasemat elukäiku ja suhtumist kehtivasse õiguskorda, saab kaebaja puhul jätkuvalt pidada uute kuritegude toimepanemise riski suureks.
46.Vastustaja on põhjendatult hinnanud, et kaebaja kujutab vanglast vabanedes endast ohtu avalikule korrale, mis võib realiseerida alkoholijoobes süütegude toimepanemises, sh joobes juhtimiste näol ning seksuaalsuunitlusega kuriteo toimepanemises lapseealise suhtes. Kaebaja ei ole järginud Eesti Vabariigis elades põhiseaduslikku korda ja riigis kehtivad õigusakte. Kaebaja karistatus ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning austust teiste inimeste õigustesse ja vabadustesse. Kuigi toime pandud kuritegude vahel on mitmeid aastaid, näitab jätkuvate kuritegude toimepanek isiku suhtumist seadustesse. Seega ei ole vanglakaristused täitnud oma eesmärki ning kaebajat ei suuda õiguskuulekale käitumisele suunata ka kõige karmim karistusliik, milleks on reaalne vangistus. Kuriteod on hoolimata varasemast karistatusest ning reaalsetest vangistusest muutunud ajas raskemaks, kuivõrd viimane kuritegu oli suunatud lapseealise vastu ning teo toimepanekuga põhjustati kannatanule füüsilist valu.
47.Vaidlustatud otsuses on kokkuvõttes õigesti arvesse võetud süütegude liiki ja laadi, süütegude toimepanemise korduvust, samuti Tartu Vanglas läbiviidud riskihindamise tulemusi.
48.Kohus nõustub neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel vastustaja järeldusega, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale.
49.Kaebaja tugines kohtule esitatud kaebuses üldjoontes samadele vastuväidetele kui haldusmenetluses. Seda vangistuse ajal toimunud muudatusega seoses kaebaja emaga. Vaatamata nimetatud asjaoludele on vastustaja leidnud vaidlustatud otsuses kohtu hinnangul õigesti, et need asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et kaebaja tähtajalise elamisloa saaks jätta kehtima.
50.Kaebaja on keskealine. Kaebajal on Tartus eakas isa, kelle juures ta saab elada. Nimetatud faktid maandavad kaebaja ohtlikkust ühiskonnale.
51.Tartu Vangla ettepaneku kohaselt on kaebaja vanemate juures elades pannud toime kahel korral vägivallateo ema vastu ja tüdruksõbra vastu. Käitumiskontrolli ajal pani toime vägivallaakti isa vastu. Viimase kuriteo elukaaslase vastu. Kaebaja ei ole tõsikindlalt mõelnud Eesti kodakondsuse taotlemisele. Ta ei ole seda teinud ka vanglas ajal, mil menetlusdokumentides esitatud väidete kohaselt on kaebaja hakanud Eestis elamist väärtustama. Kaebaja on töötanud nii enne vangistust kui vangistuses üksnes väga lühiajaliselt.
52.Kohus möönab, et kaebajal võib olla keeruline alustada uut elu Venemaal. Samas puuduvad kohtul andmed, et Venemaa Föderatsioon oleks keeldunud kaebaja tagasivõtmisest. Seega ei saa pidada kaebaja väljasaatmist perspektiivituks vastuvõtva riigi puudumise tõttu.
53.Käesolevas asjas otsustas vastustaja lisaks kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisele teha kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg-st 31 tulenevalt lahkumisettekirjutuse ning VSS § 74 lg-st 2 tulenevalt kohaldada sissesõidukeeldu.
54.VSS § 17 lg 1 ls 1 järgi saadetakse väljasaadetav välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki, kui Euroopa Liidu õigusakt või välisleping ei sätesta teisiti. VSS § 171 lg 1 keelab välismaalast välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja
põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. VSS § 171 lg 2 kohaselt peab välismaalase väljasaatmine olema kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni (koos 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga) artiklitega 32 ja 33.
55.Eelnevast tuleneb keeld saata isikut välja riiki, kus tema elu, tervis või vabadus võib sattuda tõsisesse ja reaalsesse ohtu. Käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Kuigi kaebaja on keskealine, ei tähenda see, et viibides Venemaa Föderatsioonis ei saaks ta vajalikku meditsiinilist abi või sotsiaalteenuseid. Kaebaja emakeel on vene keel, kaebaja vend elab vanglale ja PPA-le teadaolevalt Vene Föderatsioonis. Need asjaolud aitavad kaebajal teises ühiskonnas hakkama saada.
56.Kaebaja on toime pannud korduvalt vägivallakuritegusid ja seda ka enda lähedaste suhtes. Ajas on tõusnud kaebaja poolt toimepandud kuritegudes vägivaldsuse raskusaste. Kannatanuteks on olnud kriminaalasjades nii ema kui ka elukaaslane ja nüüd soovib isik vabanemisel asuda elama isa juurde, kelle suhtes on ta toime pannud vägivallaakti. Kaebaja käitumine lähedastega on olnud pikka aega probleemne. Asjas kogutud tõendite kohaselt on kaebaja varasemalt elanud vanemate kulul. Kaebajal endal on väga vähesed ametliku töötamise kogemused ja enamuse ajast on ta vangla ja PPA tuvastatult elanud vanemate kulul, kellede suhtes on käitunud vägivaldselt. Tal puudub kogemus iseseisvaks eluks, omane on vägivaldne käitumine ning ta püüab enda senist käitumist pehmendavalt õigustada. Puudub probleemide lahendamise oskus, ta ei suuda taganeda konfliktsest olukorrast ja kordab enda varasemaid vigu. Kriminaalhooldust enda jaoks vajalikuks ei pidanud, on pannud selle kohaldamise ajal toime vägivallaakti. Võttes arvesse kaebaja poolt toimepandud tegusid ja tema suhtumist õiguskorda, tuleneb tema isikust arvestatav risk uute kuritegude toimepanemiseks.
57.Kokkuvõttes on vaidlustatud PPA otsus õiguspärane nii elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks.
58.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
59.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
60.Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud, sh riigilõiv 20 eurot tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
61.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.