3-23-426/14 - Korrakaitse - Vanglad - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

4.Justiitsministeeriumi 10.02.2023 vaideotsusega nr 11-7/311-2 jäeti X vaie rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused: „Tallinna Vangla direktori 25.05.2022 käskkiri nr 1-1/22/55 (edaspidi käskkiri) on õiguspärane, kui see vastab HMS § 54 nõuetele. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Käskkiri on antud pädeva isiku poolt ning formaalselt õiguspärane. Käskkiri anti välja 25 05.2022 ning see esitati vaide esitajale 21.12.2022. Riigikohus on 13.02.2008 otsuses nr 3-3-1-95-07 punktis 13 öelnud, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele võib ilmneda alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise rakendamiseks. Käskkirjaga kehtestatud regulatsiooni võib rakendada näiteks juhul, kui ilmneb käskkirjas kirjeldatud olukord. Käskkirjas kirjeldatud olukorraks on COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levik ning vajadus kohaldada kinnises vanglas paiknevatele vahistatute ja kinnipeetavate suhtes nakkusohu leviku tõkestamiseks käskkirjas kirjeldatud meetmeid. VangS § 41 lg-s 2 on silmas peetud kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek aga tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, k.a oht inimese elule ja tervisele. Käskkirja eesmärgiks on piirata koroonaviiruse levikut ja kaitsta nii kinnipeetavate kui ka vanglateenistujate elu ja tervist. Koroonaviirus levib piisknakkusena, mistõttu levib see õhu ja pindade kaudu. Viirust kannavad edasi nakatunud isikud. Piirangute seadmisel on vangla lähtunud Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 16, mis on eelduseks kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamisele. PS §-st 28 tuleneb, et riik peab kaitsma inimest ka teistest inimestest lähtuva terviseohu eest. Seadusandja eesmärk vangistuse täideviimise ja inimväärikuse põhimõtte (VangS § 6 lg 1) kehtestamisel on mõeldud teenima neid põhiõigusi, mille suhtes riigil on positiivne soorituskohustus. PS § 28 lg 1 paneb riigile soorituspõhiõigusena kohustuse

kaitsta inimese elu ja tervist. Vältida tuleb inimeste haigestumist (nt nakkushaigustesse) ja surma. 1 Seega, riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele), mille eelduseks need on. Isolatsiooni kohustuse eesmärk on, et haigestunud isik või potentsiaalne nakkusekandja ei kannaks nakkust edasi uutele isikutele. Selle täitmiseks peab isik vältima vahetuid kontakte, samuti ei tohi ta viibida kohtades, kus temast nt ruumi pindadele jäänud nakkus võib suure tõenäosusega kanduda üle tervetele isikutele. VangS § 55 lg 2 annab kinnipeetavale õiguse tunniseks jalutuskäiguks värskes õhus. Tuleb aga arvestada, et jalutuskäigule saatmise puhul ei ole võimalik järelevalvetoimingute tegemiseks vältida vahetut füüsilist kontakti vanglaametnikega. Jalutuskäigule saatmine eeldab erinevate ruumide läbimist, kus viibivad tööülesannete täitmiseks vanglateenistujad, samuti läbiksid samu ruume sel juhul teised kinnipeetavad. Võimalik nakkusekandja võib sellises olukorras nakatada nii ametnikke kui veel terveid kaaskinnipeetavaid vaatamata asjakohaste isikukaitsevahendite kasutamisele. Täiendav nakatumine on ühest küljest ohuks konkreetsete isikute elule ning tervisele, mille kaitsekohustus riigil on. Samuti on nakatumiste kasv koormaks kogu riigi tervishoiusüsteemile ning riigi rahalistele võimalustele, sealhulgas vanglale. Vangla jaoks tähendab teenistujate võimalik nakatumine ja haigestumine, et raskendatuks muutub kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ning vangla julgeoleku tagamine, sest teenistujaid võib jääda hädapäraste toimingute jaoks liiga väheks. Teenistujate massiline haigestumine tooks seetõttu paratamatult kaasa veel täiendavaid piiranguid kogu vanglas ning see mõjutaks negatiivselt oluliselt rohkemaid kinnipeetavaid. Lisaks sellele kuuluvad paljud vanglas viibivad isikud erinevatel põhjustel haiguse riskirühma, mistõttu tuleb jaatada viiruse suurt ohtu mitte ainult tervisele, vaid koguni elule. Varasemad viirusepuhangud Eesti vanglates on näidanud, et viiruse leviku tõkestamine ja kontrolli alla saamine on keeruline ning juba üksiku viirusekandja sattumine vanglasse võib endaga kaasa tuua viiruse puhangu. Seega ei saa viiruse leviku ohtu vanglas võrrelda viiruse leviku ohuga väljaspool vanglat. Vaide esitaja leiab, et ta ei kuulu ühegi eneseisolatsiooni paigutatava grupi hulka. Vaide esitaja oli lähikontaktne ning ta vaktsineeriti COVID-19 vastu Pfizeri vaktsiiniga 03.06.2021 ja 14.07.2021. Seega puudus vaide esitajal kehtiv COVID-19 tõend. Kuigi vaide esitaja kiirtest osutus negatiivseks ning puudusid silmnähtavad haigussümptomid, ei saa sellest ilmtingimata järeldada, et vaide esitaja ei ole viirusega nakatunud. Praktika on näidanud, et COVID-19 haigestumine ei too alati kaasa haigussümptomeid ning haigestumise korral ei pruugi ka nakatunu teada, et on viiruse edasikandja. Viiruse levitajate tuvastamise teeb keeruliseks ka asjaolu, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal. Peiteperiood ehk aeg, mil isik on nakatunud koroonaviirusega, kuid tal puuduvad haigussümptomid esineb nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimestel ning võib kesta 2-14 päeva. Lisaks sellele on teada, et antigeeni kiirtest tuvastab viirust ainult siis, kui viiruse kogus organismis on väga kõrge, mis tavaliselt on kuni 4-5 päeva pärast sümptomite tekkimist. Inimene võib olla nakkusohtlik juba enne sümptomite teket ja veel mitu nädalat pärast sümptomite tekkimist, aga antigeeni test seda alati tuvastada ei suuda.2 Liikumispiirangu kehtestamine on seega sobiv meede legitiimse eesmärgi saavutamiseks, kuna kontaktide minimeerimine takistab viiruse levikut.

8.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla direktori 25.05.2022 käskkiri nr 1-1/22/55 ja Justiitsministeeriumi 10.02.2023 vaideotsus nr 11-7/311-2 on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Käskkiri ja vaideotsus on kohtu hinnangul piisavalt motiveeritud. Kohus nõustub nendes esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata (vt HKMS § 165 lg 2). Täiendavalt märgib kohus vastuseks kaebusele järgmist. 8.1 VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õigus ei ole absoluutne (vt Riigikohtu 12.09.2023 otsus asjas nr 3-21-884, p 17). „VangS § 41 lg 2 järgi võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel /---/. Ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis“ (vt samas). VangS § 41 lg 2 kohaldamisel peab arvestama proportsionaalsuse põhimõttega (sobivus, vajalikkus ja mõõdukus legitiimse eesmärgi suhtes). Piirangu eesmärk kaitsta vangla toimimist ning kõikide vanglas viibivate isikute elu ja tervist oli legitiimne. Seda õigustas väga kaalukas avalik huvi koroonahaiguse levikut igati takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida. Justiitsministeerumi väitel on vangid juba vanglasse saabudes keskmisest halvema tervisega (dtl 40). Meede oli eesmärgi saavutamiseks sobiv. Kinnipeetavate liikumise (sh jalutamisvõimaluse) piiramine viib võimalike kontaktide tekkimise tõenäosuse miinimumini ning langetab oluliselt nakatumisriski (vt samas). Tallinna Vangla selgituse järgi eeldab jalutuskäigule saatmine erinevate ruumide läbimist, kus viibivad tööülesannete täitmiseks vanglaametnikud, samuti läbivad samu ruume teised kinnipeetavad (dtl 14). Piirang oli vajalik. VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse piiramine oli ennetav meede COVID-19 haiguse leviku