X kaebused Tallinna Vangla kohustamiseks tagada osakonna piires vaba liikumine vähemalt neli tundi päevas ning Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3760 eurot
Menetlusosalised ja nende
Kaebaja X
esindajad
Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X kaebused rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.02.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab 2
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
X peeti kahtlustatavana kinni 20.09.2021 karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos (korduv teise inimese kehaline väärkohtlemine). Prokuratuur esitas 22.09.2021 vahistamistaotluse, milles märkis, et vahistamine on vältimatult vajalik, et hoida ära uute kuritegude toimepanemine ning viia kriminaalmenetlus läbi ökonoomselt ja kiirelt. Harju Maakohus andis 22.09.2021 määrusega asjas nr XXXXXX loa X vahistamiseks. Kohus nõustus prokuratuuriga, et X vahistamiseks annab alust uute kuritegude toimepanemise oht. Kohus leidis, et X puhul saab uute kuritegude toimepanemise riski pidada tavapärasest märkimisväärselt kõrgemaks, kuna X eelnevad süüteod, teise tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse esemeks olevad süüteod ja kahtlustuse aluseks olevad kuriteod on olemuselt sarnased; peamine X süütegusid iseloomustav tegur on vägivald. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.10.2021 määrusega maakohtu vahistamismäärusele esitatud kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend jõustus 01.11.2021 Riigikohtu määrusega, millega jäeti kahtlustatava kaitsja kaebus menetlusse võtmata.
X edastas 13.10.2021 Harju Maakohtule taotluse tema suhtes kohaldatud vahistuse asendamiseks elektroonilise valvega. Harju Maakohus jättis 26.10.2021 määrusega nimetatud X taotluse rahuldamata, asudes seisukohale, et vahistamisalused ei ole ära langenud ning elektroonilise valve kohaldamisega ei ole uute kuritegude jätkamine X poolt välistatud. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.11.2021 määrusega X kaitsja määruskaebuse Harju Maakohtu 26.10.2021 määruse peale kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
Harju Maakohus pikendas 18.11.2021 määrusega X vahistamist tuginedes kuritegude jätkuva toimepanemise takistamisele.
28.12.2021 esitas prokuratuur Xle süüdistuse KarS § 121 lg 2 p 1 ja 3 ning KarS § 184 lg 1 järgi. Süüdistuse kohaselt oli X lisaks eespool nimetatule toime pannud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise.
X jätkuva vahistamise põhjendatust kontrollis Harju Maakohus 18.01.2022 määruses asjas nr XXXXXX, millega X anti kohtu alla süüdistatavana KarS § 121 lg 2 p 1, 3 ja § 184 lg 1 järgi. Sama määrusega jättis maakohus tõkendina kohaldatud vahistamise X suhtes muutmata, asudes seisukohale, et X vahistamise alused ei ole ära langenud. Kohus leidis, et on endiselt piisav alus arvata, et vabaduses olles võib X jätkata kuritegude toimepanemist. Ühtlasi jättis kohus rahuldamata X ja tema kaitsja 08.12.2021 taotluse vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.02.2022 määrusega X kaitsja määruskaebuse Harju Maakohtu 18.01.2022 määruse peale kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
X kaitsja esitas 16.03.2022 Harju Maakohtule taotluse X suhtes kohaldatud vahistuse asendamiseks elektroonilise valvega. Kohus luges X vahistuse jätkuvalt põhjendatuks ja jättis X suhtes kohaldatud tõkendi muutmata. Kohtu hinnangul oli risk X poolt uute kuritegude toimepanemiseks endiselt väga kõrge ning elektrooniline valve seda riski ei maandaks.
Harju Maakohtu 30.06.2022 otsusega samas kriminaalasjas tunnistati X süüdi KarS § 121 lg 2 p 1, 3 järgi. Süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi mõisteti X õigeks. Tallinna
Ringkonnakohus tühistas 15.12.2022 otsusega Harju Maakohtu 30.06.2022 otsuse X õigeks mõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi, tegi tühistatud osas uue otsuse ja mõistis X KarS § 184 lg 1 järgi süüdi. X kaitsja esitas kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis 27.02.2023 määrusega menetlusse võtmata.
X esitas 26.07.2022 Tallinna Vanglale taotluse (dtl 32) tagada talle osakonna piires vabalt liikumine vähemalt neli tundi päevas sarnaselt süüdimõistetutega.1 X tugines õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanekule nr 24, mille kohaselt on vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-d 3 ja 5 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).2 Tallinna Vangla jättis 23.08.2022 vastusega nr 5-8/22/15398-2 X taotluse rahuldamata (dtl 3). Tallinna Vangla selgitas, et vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8. Selle lg 1 näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt 4 tundi päevas, kuid pole lg-test 4 ja 5 tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ega vahistatule, kellel tuleb VangS § 90 lg 3 järgi olla lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale ja töötavale vahistatule, keda ei pea lukustatud kambris hoidma ajal, kui ta töötab või õpib. Tegemist on kehtiva õigusaktiga. Kaebaja on vahistatu staatuses, seega puudub vastustajal tema osas kaalumisruum. Tallinna Vangla ei saa teha seadusega vastuolus olevat toimingut.
9.X esitas Tallinna Vangla 23.08.2022 vastusele vaide (dtl 33), mille vangla jättis 28.09.2022 vaideotsusega nr 5-15/22/259-2 rahuldamata (dtl 4 jj). Vaideorgan leidis, et Tallinna Vangla otsus ei ole vastuolus kehtiva õigusaktiga. VangS § 90 lg-t 3 ei ole tunnistatud põhiseadusevastaseks. Kaebajat ei ole diskrimineeritud. Vahistatud ja süüdimõistetud ei ole omavahel võrdsed grupid, seega on nende erinev kohtlemine põhjendatud. Kõiki vahistatuid koheldakse selles osas vanglas võrdselt.
10.X esitas 27.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastuse nr 58/22/15398-2 ja vaideotsuse nr 5-15/22/259-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajale osakonna piires vaba liikumine Tallinna Vangla kodukorras sätestatud vabal ajal vähemalt neli tundi päevas (haldusasi nr 3-22-2303). Kohus võttis kaebuse 22.11.2022 määrusega menetlusse ja määras vastustajaks Tallinna Vangla.
11.X esitas 27.10.2022 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (dtl 43). X leidis, et VangS § 90 lg 3 on PS-ga vastuolus; see riivab ebamõistlikult vahistatute põhiõigusi ja on diskrimineeriv.
12.Tallinna Vangla jättis 23.12.2022 vastusega nr 5-37/22/157-2 X kahju hüvitamise 27.10.2022 taotluse rahuldamata (dtl 44 jj). Vastuse põhjendus:
12.1.VangS § 90 lg 3 järgi peab vahistatu viibima ööpäev läbi lukustatud kambris. Tegemist on kehtiva regulatsiooniga, mille täitmine on vastustajale kohustuslik ja vanglal puudub selles osas igasugune kaalumisruum. X saabus Põhja prefektuuri kinnipidamiskeskusest (arestimajast) Tallinna Vanglasse 23.09.2021 ja on staatuselt vahistatu, seega kohalduvad tema suhtes eelvangistust reguleerivad sätted. Kuna taotluse esitaja ei õpi ega tööta, siis tuleb teda hoida 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja võimaldada tal sealt väljuda ainult 1 tunni pikkuse värskes õhus viibimise ajaks (VangS § 93 lg 5). Kohus võttis kaebaja kaebuse asjas nr 3-22-2303
Taotlusel on 28.07.2022 kuupäeva kandev tempel, taotlus on registreeritud numbriga 5-8/22/15398-1. Arvutivõrgus kättesaadav: 6iguskantsleri_ettepanek_nr_24_riigikogule_vahistatu_liikumisvabadus_ja_ suhtlemisvoimalus_teiste_vahistatutega.pdf (oiguskantsler.ee).
menetlusse, kuid ei ole veel teinud otsust, millega oleks tunnistanud vastustaja tegevuse õigusvastaseks. Seega ei ole RVastS § 7 lg 1 eeldus täidetud ja puudub alus kahju hüvitada.
12.2.X ei väida taotluses, et tema muid õigusi oleks vahistaturežiimil hoidmisega rikutud ja sellega kahju tekitatud, vaid viitab üksnes diskrimineerimisele. VangS § 90 lg-st 3 tulenevat piirangut rakendatakse kõikide vahistatute suhtes. Taotluse esitajat ei ole koheldud ebavõrdselt süüdimõistetud kinnipeetavatega võrreldes, kuna vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrreldavad grupid. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 (p 19) sedastanud, et kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit on tingitud tema vahistatu staatusest ja seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks.3
13.X esitas 02.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi hüvitada Tallinna Vangla tekitatud mittevaraline kahju summas 3760 eurot. Kohus võttis 27.02.2023 määrusega asjas nr 3-23-4 kaebuse menetlusse ja liitis selle asjaga nr 3-22-2303. Liidetud haldusasja numbriks jäi 3-22-2303.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.Kaebuste põhjendused.
14.1.VangS § 90 lg 3 on PS-ga vastuolus, kuna riivab ebamõistlikult vahistatute põhiõiguseid ja on diskrimineeriv. Kuna vastus nr 5-8/22/15398-2 ja vaideotsus nr 5-15/22/259-2 on tehtud juhindudes põhiseadusega vastuolevast sättest, siis on need õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele.
14.2.Tallinna Vangla on kaebajat kohelnud diskrimineerivalt ning on rikkunud ebamõistlikult kaebaja põhiõigusi. Kaebajat on ajavahemikul 22.09.2021–27.10.2022 (400 ööpäeva) hoitud lukustatud kambris ja ei ole võimaldatud osakonnasiseselt vabalt liikumist 4 tundi päevas sarnaselt süüdimõistetutega.
15.Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata ja esintab neile järgmised vastuväited.
15.1.VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 seatud piirangud on õiguspärased ning vahistamise eesmärgiga kooskõlas. Piirangud ei ole ka ebaproportsionaalsed arvestades vahistamise eesmärke. Seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum ja sellesse kuulub ka otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda ning millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus vahistatu õiguste üle otsustamisel.
15.2.Vangistust reguleerivate õigusaktidega on vastustajale pandud kohustus välistada vahistatute suhtlemise kaudu kriminaalmenetluse läbiviimise ohtu sattumine. Selle tagamiseks tuleb vastustajal lisaks VangS § 12 lg-s 1 sätestatule, mis kohustab eraldi hoidma mehi ja naisi (p 1), alaealisi ja täiskasvanuid (p 2), kinnipeetavaid ja vahistatuid (p 3), isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht (p 4), eraldi hoida ka vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (VangS § 90 lg 3) ning välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (VangS § 90 lg 5). Arvestada tuleb asjaoluga, et mida rohkem süüdistatavaid ühes ja samas kriminaalasjas on, seda kergem on neil leida võimalusi vanglas info edastamiseks (nt edastatakse info tuttavale vahistatule, kes selle omakorda edastab, kuni info jõuab soovitud isikuni). Seega on ainukeseks võimaluseks vanglas info liikumise piiramiseks vahistatute omavahelise kokkupuute minimeerimine. Tallinna Vangla
Vrd Tallinna Vangla eksis kahju hüvitamise taotlusele vastamisel asjaomase lahendi numbri ja kuupäevaga.
erinevates üksustes on kokku ligi 200 vahistatut. Arvestades, et neid kõiki saadetakse igapäevaselt vanglasiseselt erinevatele toimingutele (jalutuskäigud, arsti külastused, kokkusaamised jms), ei oleks vastustajal juba olukorras, mil mõni üksik vahistatu osakonnas vabalt ringi liigub, võimalik tema suhtlust saadetava vahistatuga välistada. Lisaks ei saa osakonnas vabalt liikuva vahistatu puhul vältida ka tema suhtlust teise vahistatuga läbi kambriukse. Vahistatute hulka arvestades ei suudaks vastustaja ka kõigile erinevate kambrite kinnipeetavatele eraldiseisvalt 4-tunnist kambrivälist liikumisvõimalust tagada. Seega vahistatutele 4-tunnise kambrivälise liikumisvõimaluse tagamise korral ei oleks vastustajal enam võimalik vahistatute omavahelist kokkupuudet vältida. Kuivõrd vangla kriminaalmenetluses ei osale, ei oska ta ka hinnata, kas ja kuivõrd mõni vahistatu endast ohtu kriminaal-menetluse läbiviimisele kujutab. Eelnevast tulenevalt satuks vahistatutele 4-tunnise kambrivälise liikumisvõimaluse tagamise korral kriminaalmenetluste läbiviimine potentsiaalselt ohus.
15.3.Kohustamiskaebus on muutunud ainetuks. Kohustamiskaebuse esitamise ajal hoiti kaebajat suletud režiimil VangS § 90 lõike 3 alusel. Käesolevaks ajaks on õiguslik olukord muutunud. Alates 10.04.2023 viibib kaebaja Tartu Vanglas. Kaebaja on staatuselt kinnipeetav. Kuni 02.06.2023 oli kaebaja vastuvõtuosakonnas suletud režiimil VangS § 14 lg 3 alusel ning alates 02.06.2023 on avatud eluosakonnas ehk kinnipeetava tavarežiimil.
15.4.Vahistatu režiimist olenemata ei pidanud kaebaja kõikidel päevadel 23 tundi lukustatud kambris viibima, vaid ta sai olla ka teises keskkonnas, ta oli pidevalt mõtestatud tegevuses ja sai pidada tähenduslikku suhtlust. Vangiregistri andmetel kaebaja ajavahemikul 22.09.2021−27.10.2022 vanglas ei töötanud ega õppinud. Teda ei ole siiski täielikus isolatsioonis hoitud. Kaebaja sai igapäevaselt viibida vähemalt tund aega värskes õhus (VangS § 93 lg 5). Perioodidel 23.09.2021−20.01.2022, 04.02−17.05.2022, 16.08−06.09.2022 ja 17.−24.10.2022 oli kaebajal kambrikaaslane, kellega ta sai igapäevaselt suhelda. Perioodid, mil tal ei olnud kambrikaaslast, ei ole olnud pikad ja sel ajal oli tal võimalik ka ikkagi suhelda. Kaebajal on toimunud regulaarselt vestlused vanglateenistujatega (inspektor-kontaktisikuga, sotsiaaltöötajaga, teabe- ja uurimisosakonna spetsialistiga, meedikutega, sh psühhiaatriga, kliinilise psühholoogiga). Igapäevaste toimingute käigus suhtlevad kaebajaga ka valvurid. Kaebaja sai lugeda raamatuid ja ajalehti, kuulata raadiot ja vaadata televiisorit. 05.10.2022−18.11.2022 osales X sotsiaalprogrammis „Viha juhtimine“, millest 6 kohtumist (kestvusega 2 h) toimusid 04.10, 05.10, 18.10, 19.10, 25.10 ja 26.10.2022. Programmis osalemise ajal ei olnud kaebaja kambris. Ajavahemikul 22.09.2021−27.10.2022 toimus kaebajal 17 lühiajalist kokkusaamist lähedastega kestvusega 2 h − 04.10.2021, 04.12.2021, 11.12.2021, 29.01.2022, 07.03.2022, 01.04.2022, 11.04.2022, 04.05.2022, 11.05.2022, 28.06.2022, 16.07.2022, 22.07.2022, 25.08.2022, 31.08.2022, 13.09.2022, 08.10.2022 ja 17.10.2022. Ametiisikuga toimus 8 kohtumist kestvusega ca 30 min kuni 1,5 h – 23.09.2021, 03.12.2021, 10.12.2021, 13.01.2022, 23.02.2022, 14.03.2022 ja 16.03.2022. Kokkusaamiste ajal ei viibinud kaebaja kambris. Kaebaja on saanud lähedastelt seitse pakki ning tal on olnud võimalik suhelda ka kirja ja telefoni teel (24.03.2023 vastus kaebusele; lisad 1 ja 2). Kaebaja viibis ajavahemikul 22.09.2021−27.10.2022 sageli ka väljaspool vanglat. Kaebaja osales Harju Maakohtus kohtuistungitel 26.10.2021 kell 8.50−11.05; 16.11.2021 kell 9.05−13.35; 18.11.2021 kell 8.45−13.00, 08.04.2022 kell 8.20−16.00; 18.04.2022 kell 9.00−15.41; 25.04.2022 kell 8.59−13.22; 06.05.2022 kell 8.30−13.05; 30.06.2022 kell 8.40−11.00; 29.09.2022 kell 9.00−13.56. Kaebaja käis Põhja Ringkonnaprokuratuuris menetlustoimingutel 20.01.2022 kell 8.56−14.54 ja 03.03.2022 kell 8.40−12.20 ning seoses kohtupsühhiaatrilises ekspertiisiga viidi teda 03.11.2021 kell 10.20−12.00 AS Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
16.Kohus leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata.
16.1.Kohustamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuna kohtumenetluse kestel muutunud faktiliste asjaolude tõttu on nõutava toimingu tegemine muutunud võimatuks. Nimelt on kaebaja alates 10.04.2023 paigutatud Tartu Vanglasse ning nähtuvalt 12.10.2023 vastusest kohtunõudele on kaebaja alates 02.06.2023 avatud eluosakonnas ehk kinnipeetava tavarežiimil (dtl 257). Seega käesoleva otsuse tegemise ajal saab kaebaja liikuda väljaspool kambrit teiste kinnipeetavatega võrdsetel alustel ja määral vastavalt Tartu Vangla kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Samas, kuna kaebaja on esitanud ka hüvitamiskaebuse, siis on kaebajale osakonna piires vähemalt 4 tundi päevas vabalt liikumise võimaldamisest keeldumise õiguspärasuse küsimus oluline hüvitamiskaebuse sisulisel lahendamisel.
16.2.Vastustaja on Tallinna Vanglas eelvangistuses viibinud kaebajale osakonna piires vaba liikumise võimaldamisest vähemalt 4 tundi päevas keeldumisel tuginenud VangS § 90 lg-le 3 ja VSKE §-le 8. VangS § 90 lg 3 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Seejuures hoitakse eraldi vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. VSKE § 8 lg 1 järgi ei ole kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et seda paragrahvi ei kohaldata vahistatule ega arestialusele.
16.3.Eeltoodud sätetest nähtub selgelt, et vahistatul ei ole lubatud väljaspool kambrit viibida, v.a ühetunnisel jalutuskäigul vabas õhus (VangS § 93 lg 5) või kui ta töötab või õpib. Lisaks saab vahistatu viibida väljaspool kambrit saatmiste ja kokkusaamiste ajal. Viidatud sätted on üheselt selged ega anna tõlgendamisvõimalusi. Samuti ei anna need sätted vastustajale võimalust kaaluda, kas lubada vahistatul väljaspool kambrit osakonna piires vabalt liikuda. Seega on vastustaja tegevus olnud õigusnormidele vastav. Kohus nõustub vastustajaga, et haldusorganil ei ole võimalik kehtivat normi eirata ega teha kaebaja taotlusel talle erandeid.
16.4.Kohus ei nõustu kaebajaga, et VangS § 90 lg 3 või lg 5 oleksid põhiseadusevastased. Kohus ei anna asjas hinnangut normi põhiseaduspärasusele abstraktselt, vaid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid arvestades. Kohtu hinnangul ei riiva viidatud normid kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt.
16.5.Kaebaja viitas õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanekule, milles leiti, et VangS § 90 lg 3 esimene lause ja lg 5 on kehtival kujul vastuolus PS §-ga 11, § 19 lg-ga 1 ja §-ga 26 osas, milles nimetatud sätted ei võimalda menetlejal kaaluda, kas vahistatu liikumisvabaduse piirangu (kohustus viibida ööpäevaringselt oma kambris) ja teiste vahistatutega suhtlemispiirangu rakendamine on konkreetsel juhul kriminaalmenetluse asjaolusid (sh menetlusstaadiumi) arvestades menetluse huvides vajalik ja seega proportsionaalne eraelu puutumatuse ja vaba eneseteostuse õiguse piirang või ei.4 Kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et õiguskantsler ei leidnud oma ettepanekus, et VangS § 90 lg-d 3 ja 5 oleksid igal juhul põhiseadusevastased, vaid põhiseadusevastasus väljendub selles, et liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangut kohaldatakse valimatult kõigile vahistatutele, arvestamata nendele ette heidetud süütegu ning
Riigikogu toetas 24.01.2014 istungil õiguskantsleri ettepanekut ning õiguskomisjon sai ülesande algatada eelnõu VangS kooskõlla viimiseks PS-ga. Tänaseni ei ole kõnealuseid sätteid muudetud.
nendest lähtuvat potentsiaalset ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele. Ettepaneku peamine mõte oli see, et vahistatule suhtluspiirangute kehtestamist saavad õigustada konkreetsed ja tuvastatud kriminaalmenetluse huvid.
16.6.Kohus nõustub nimetatud õiguskantsleri ettepanekus toodud seisukohaga, mille kohaselt on VangS § 90 lg 3 ls-s 1 kui ka lg-s 5 sätestatud piirang ennekõike seatud eesmärgiga mitte niivõrd pärssida täiendavalt isiku liikumisvabadust (vrd VangS § 63 lg 1 p 4 sätestatud alusel kartserisse paigutamine, mil eesmärgiks on täiendav liikumisvabaduse piiramine karistusena), vaid vähese liikumisvabaduse kaudu kärpida just tema suhtlust teiste isikutega. Sätestades kinnipeetava õiguse liikuda väljaspool kambrit, ei pea VSKE § 8 mitte niivõrd silmas kinnipeetavate füüsilist kambrivälist liikumisvabadust, kuivõrd kinnipeetavate omavahelist suhtlemisvabadust ja ühistegevust. Viimaste sidumine liikumise mõistesse on õige, kuna kinnipeetavate vanglasisese paigutamise tõttu kambritesse kujutab kinnipeetava kambrist väljumise lubamine igasuguse koostoimimise esmast eeldust. Kohus peab siinkohal oluliseks märkida, et kinnipeetavate loomuliku liikumis- ja suhtlemisvajaduse rahuldamisega aidatakse eelkõige vähendada puhtakujulise kamberrežiimi tüüpilisi ebasoovitavaid mõjusid nagu inimese täielik isoleerimine ühiskonnast, pidevast väikses ruumis viibimisest tingitud potentsiaalsed tervisehäired jms, mis kõik kahtlemata võivad edaspidi takistada kinnipeetava taasühiskonnastamist. Resotsialiseerimise aspekt moodustab aga vangistuse täideviimise kandva telje. Eelvangistusel puuduvad vangistuse täideviimise eesmärgid, kuna tegemist on tõkendiga, s.o vahi all pidamine teenib eelkõige kriminaalmenetluse huve, seetõttu võib vahistatu rangemat kinnipidamisrežiimi põhjendada kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamise vajadusega.
16.7.Vahistatutele VangS § 90 lg 3 ls-s 1 ja lg-s 5 seatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute eesmärgiks on selgitada välja tõde ehk oletatava õigusrikkuja poolt toimepandu, tuua ta kohtu ette ja kindlustada tõhus õigusemõistmine. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja jätkuvat kuritegude toimepanemist. Kohus leiab, et nimetatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangu legitiimseks eesmärgiks võib olla lisaks õiguskantsleri ettepanekus nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise (õigusemõistmise mõjutamisega seotud kuritegude sooritamise läbi) vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. 5 Kaebaja vahistamisel, mille vahetuks tagajärjeks oli liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, tugines kohus kuritegude tõkestamise vajadusele. Riigikohus on aktsepteerinud, et vahistamisaluseks võib olla ka muude (mitte ainult õigusemõistmisvastaste) kuritegude toimepanemise oht. Kohtupraktika kohaselt on selline prognoos muu hulgas võimalik eeskätt n-ö süstemaatiliste kuritegude puhul. Vahistamismäärusest nähtuvalt seondus kaebaja puhul nimetatud oht eelkõige isikuvastaste kuritegude toimepanemisega. Kohus tõi esile, et kaebaja eelnevad süüteod, mille alusel talle varasemalt on karistust mõistetud, samuti menetluses oleva kriminaalasja aluseks olevad süüteod ning kahtlustuse aluseks olevad vägivallateod on hoiakutelt sarnased. PS § 26 võimaldab era- ja perekonnaellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis tähendab seda, et PS lubab otsesõnu põhiõigust piirata seadusega, kuid ei täpsusta eesmärke, mis piiramist õigustavad, seega on seda õigust võimalik riivata põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Eeltoodust tulenevalt on seega tegemist PS-ga lubatud põhiõiguste riivega.
16.8.Praegusel juhul võimaldas kaebaja vahistamine vältida tema poolset jätkuvat kuritegude toimepanemist. Kohus nentis eespool, et kinni peetava isiku kambrist väljumise lubamine
Vrd RKHKm 3-14-51567, p 26.
kujutab igasuguse koostoimimise esmast eeldust. Arusaadavalt seisneb vahistamise kaudu vabaduse kaotanud isiku võimalus kriminaalmenetlus toimetamise huvisid kahjustada ennekõike suhtluses erinevate isikutega, milles raames ei ole välistatud uute kuritegude planeerimine või ka sooritamine. Nii nähtub ka vanglateenistuse 2022. aasta ülevaatest, et vangistuse ajal alustatud kriminaalmenetlustest moodustavad märkimisväärse osa vägivallateod (KarS §§ 120, 121) ning kinni peetava isiku poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine ja arsti ettekirjutuseta tarvitamine (KarS § 331),6 seega tegemist ei ole kuritegudega, mida vanglas viibimise tõttu oleks võimatu sooritada (vrd õiguskantsleri eelviidatud ettepanekus mainitud liiklussüüteod). Arvestades, et kaebaja vahistamist peeti põhjendatuks eelkõige kaebaja poolt korduvate vägivallategude toimepanemisest ning kaebaja sõltuvushäirest tingituna, siis peab kohus tõenäoliseks, et vahistatule kohaldatavad liikumis- ja suhtluspiirangud aitavad lisaks juba vabaduse võtmisele täiendavalt pärssida ka nimetatud kuritegude toimepanemist. Eeltoodust tulenevalt esines kaalukas põhjus piirata kaebaja suhtlust teiste vahistatutega. Selliselt kaitsti piirangutega olulisi avalikke huve, aga ka teiste inimeste õigusi. Muul viisil ei ole võimalik sama efektiivselt neid huve kaitsta. Seega on piirang sobiv ja vajalik. Piirang ei ole ebaproportsionaalne, arvestades ka kaebajale etteheidetavate süütegude raskust – Harju Maakohtu 30.06.2022 otsusega tunnistati kaebaja süüdi KarS § 121 lg 2 p 1, 3 järgi ning Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2022 otsusega süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ning mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 8 aastat 1 kuu ja 1 päev vangistust.
16.9.Antud juhul kaalus kaebaja õiguste piiramise põhjendatust maakohus. Maakohus on kaebaja vahistatuse põhjendatust korduvalt hinnanud. Kaebaja vahistati Harju Maakohtu 22.09.2021 määrusega ning vahi all pidamise tähtaega pikendati Harju Maakohtu 18.11.2021 määrusega. Kaebaja anti kohtu alla Harju Maakohtu 18.01.2022 määrusega, millega jäeti tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine muutmata. Harju Maakohus kontrollis taaskord vahistatuse põhjendatust 08.04.2022 määrusega. Kaebajal oli võimalik määrusi vaidlustada ning kaebaja kasutas seda võimalust. Seega on kaebaja õiguste piiramise proportsionaalsust hinnatud menetluse erinevates etappides ja erinevates kohtuastmetes. Maakohus arvestas vahistatuse põhjendatuse hindamisel konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid, talle etteheidetavaid süütegusid ja kaebajast lähtuvalt võimalikku ohtu. Nii pidas kohus kõige kõnekamaks asjaoluks uute kuritegude toimepanemise riski väga kõrgeks lugemisel asjaolu, et juba vanglast vabanemise päeva õhtul vahistati kaebaja seoses uue kuriteokahtlusega. Kohus märkis kriminoloogilise kogemuse pinnalt, et tegu on praktikas väga harvaesinevate juhtumitega, kui vanglast vabanenu paneb samal päeval toime uue analoogse süüteo. Kohus tõdes üheselt, et kaebaja kuritegelik aktiivsus ei näita mingeid vaibumise märke. Kohus toonitas vahistamise pikendamisel, et kaebaja puhul saab uute kuritegude toimepanemise riski pidada tavapärasest märkimisväärselt kõrgemaks, kuna nii tema eelnevad süüteod kui kahtlustuse aluseks olevad teod on hoiakutelt sarnased just vägivaldse käitumismustri poolest. Samuti pidas kohus kaebajat negatiivselt iseloomustavaks asjaoluks ka narkootiliste ainete tarvitamist. Kohus viitas ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi 08.11.2021 aktile nr 7.1-3/636, mille kohaselt on kaebaja amfetamiini kuritarvitaja. Kohus tõdes, et narkootikumidest tingitud sõltuvusprobleeme on kohtupraktikas käsitletud uute kuritegude toimepanemise riski suurendava tegurina. Järelikult pidas maakohus ohtu kuritegude toimepanemiseks tõenäoliseks. Seda arvestades pidas maakohus kaebaja jätkuvat vahistamist põhjendatuks. Samal põhjusel oli põhjendatud ka
Vanglateenistuse aasta ülevaade. Arvutivõrgus jaarvud/vanglateenistuse-aasta-ulevaade (12.01.2024).
kättesaadav:
https://vanglateenistus.ee/meist/uudised-
kaebaja suhtes jätkuvalt kehtiv liikumis- ja suhtlemispiirang vanglas, sest ilma selleta jäänuks vahistamise eesmärk saavutamata.
16.10.Puudus vajadus, et sama kaalumise oleks teostanud ka vastustaja. Seda enam, et vastustaja ei ole kriminaalmenetluses menetleja ega osaline, tal puudub teave kriminaalmenetluses oluliste asjaolude, esitatud tõendite ja menetluskäigu kohta ning seetõttu puudub tal võimalus asjakohaselt hinnata, kas ja kuivõrd võib kaebaja võimalik tulevane käitumine ohustada kriminaalmenetluse eesmärke, õigusemõistmist ja teiste isikute õigusi. Riigikohus on vahistatutele pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist puudutavas kohtuasjas märkinud, et seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum. 7 Sellesse kuulub ka otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda. 8 Samuti peab seadusandja otsustusruum hõlmama valikut küsimuses, millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus vahistatu pikaajaliste kohtumiste lubatavuse otsustamisel juhul, kui selle sätestamist peetakse vajalikuks, ning milline kohtuvõimu haru kontrollib selle kaalumisõiguse teostamist.9 Kehtiva regulatsiooni järgi antakse lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, kriminaalkohtumenetluses. Selline regulatsioon vastab ka paremini kohtuharude sisemise pädevusjaotuse põhimõttele.10 Kohtu hinnangul saab ka praeguses asjas lähtuda sarnasest põhimõttest – kuna maakohus on hinnanud kaebaja vahistatuse üle otsustamisel kaebaja kinnipidamise vajadust, temaga seotud asjaolusid ja temast lähtuvat ohtu, siis ei saa ainuüksi VangS-s vanglal kaalutlusõiguse puudumine muuta normi põhiseadusevastaseks.
16.11.Usutavad on vastustaja selgitused, et neil ei jätkuks olemasolevat töötajaskonda ja kinni peetavate isikute arvu arvestades piisavalt ressurssi selleks, et tagada kõigile kinni peetavatele isikutele ette nähtud jalutuskäigud, saatmised, kokkusaamised ja täita muid vajalikke ülesandeid ning tagada seejuures, et vahistatud ei saaks suhelda teiste vahistatute ega süüdimõistetutega. Vanglateenistuse veebilehe andmetel oli Tallinna Vanglas 2022. aastal 776 kinni peetavat isikut, sh 594 süüdimõistetut ja 182 vahistatut. 11 Seejuures töötas Tallinna Vanglas samal ajal 415 inimest.12 Samuti ei oleks vanglas piisavalt ruumi selleks, et tagada kõigi süüdimõistetute ja vahistatute liikumine ja paiknemine selliselt, et välistada vahistatute puhul esinev oht kahjustada kriminaalmenetluse huve.
16.12.Kohus nõustub, et kaebaja vahistatu staatus kestis pikka aega, kuid praegusel juhul ei saa siiski veel järeldada, et see oleks muutnud vahistamisega kaasnevad tagajärjed kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Asjaolu, et kaebaja oli vaidlusalusel ajavahemikul (ligi 1 aasta ja 1 kuu) eelvangistuses, ei kohustanud vanglat kohtlema teda võrdselt kinnipeetavatega. Kohus nõustub vastustajaga, et vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrreldavad grupid. Kuigi kaebaja oli n-ö pikaajaline vahistatu, pidi vangla jätkuvalt järgima eraldihoidmise printsiipi. Kaebaja eelvangistuse pikkus ei sõltunud vangla tegevusest. Menetluse pikk kestus oli eelkõige tingitud uuritavate süütegude laadist.
16.13.Kaebaja väide ebavõrdse kohtlemise kohta kinnipeetavatega võrreldes ei ole asjakohane. Vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrdses olukorras, seega ei pea neid võrdselt kohtema ja nende erinevat kohtlemist ei saa pidada põhjendamatuks. Vahistatutele kehtib vanglasisene liikumis- ja suhtlemispiirang muu hulgas põhjusel, et nad ei saaks õigusemõistmist takistada.
Vt RKPJKo 3-4-1-2-16, p 114. Vt samas.
Vt samas.
Vt samas, p 115.
Vanglateenistuse aasta ülevaade. Arvutivõrgus kättesaadav: https://vanglateenistus.ee/meist/uudisedjaarvud/vanglateenistuse-aasta-ulevaade (12.01.2024). 12 Vt samas.
Süüdimõistetute suhtes on kriminaalmenetlus juba lõppenud ning neil puudub enam võimalus õigusemõistmist takistada. Seetõttu puudub vajadus neile liikumis- ja suhtlemispiirangut kohaldada.
16.14.Puudub vaidlus, et kaebajal on olnud mitmeid võimalusi väljaspool kambrit viibimiseks – saatmised, lühiajalised kokkusaamised, kohtumised ametiisikuga, osalemine sotsiaalprogrammis, millest 6 kohtumist (kestusega 2 tundi) toimusid 04.10, 05.10, 18.10, 19.10, 25.10 ja 26.10.2022 (dtl 132). Puudub vaidlus, et kaebajale võimaldati igapäevased tunniajased jalutuskäigud. Samuti selles, et välismaailmaga kursis olemiseks ja meelelahutuseks sai kaebaja kasutada kambris telerit ja raadiot, lugeda raamatuid ja ajalehti. Nähtuvalt kohtule esitatud andmetest kaebaja telefonikõnede ja kirjavahetuse kohta, oli tal võimalik suhelda telefoni ja kirja teel (dtl 134 jj). Seega ei olnud kaebaja täielikus isolatsioonis. Lisaks oli kaebajal võimalik taotleda tööle määramist või õppima asumist. Vaidlusalusel ajavahemikul oli kaebajal enamasti ka kambrikaaslane, kellega tal oli soovi korral võimalus igapäevaselt suhelda.
16.15.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja keeldumine kaebajale osakonna piires vähemalt 4 tundi päevas vabalt liikumise võimaldamisest oli õiguspärane. Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, pole täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused (vt RVastS § 7 lg 1), mistõttu puudub alus ka hüvitamiskaebuse rahuldamiseks. Kaebaja suhtes kehtinud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang oli vahistamisega kaasnenud tagajärg ning selleks esines kaebaja puhul ka vajadus, mistõttu polnud kaebaja puhul tegemist ebaproportsionaalse tagajärjega.
17.Menetluskulud jäävad kaebaja kanda (vt HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (vt HKMS § 109 lg 1). /allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.