Xi kaebus Viljandi Vallavalitsuse 30. jaanuari 2023. a otsuse nr 98 tühistamiseks ja kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viljandi vald, volitatud esindaja Luule Vitsur
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale kaebuse lisaks olevad KREDEX väikeelamute energiatõhususe suurendamise toetuse taotlus ning energiakulude kallinemise mõjude leevendamise toetuse taotlus (dtl 17-23).
2.Rahuldada Xi kaebus.
3.Tühistada Viljandi Vallavalitsuse 30. jaanuari 2023. a otsus nr 98 ning kohustada Viljandi valda lahendama uuesti kaebaja taotlus.
4.Jätta võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. jaanuaril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-23-385
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 5. jaanuaril 2023 Viljandi Vallavalitsusele sotsiaaltoetuse taotluse (registreeritud
6.jaanuaril 2023 nr-ga 8-2/952-5), milles palus ühekordset sotsiaaltoetust seoses eluaseme suurenenud ettenägematute kuludega nii teenuste kui muude teenuste sundkasutuseks (eluohtliku puu raie juurdepääsu tee ääres) (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 62-67). Koos taotlusega esitas kaebaja pangakonto väljavõtted taotluse esitamisele eelneva kolme kalendrikuu kohta (dtl 55-57) ja Hekilõikus OÜ arve (dtl 58).
2.Viljandi Vallavalitsuse alatine sotsiaalkomisjon otsustas 30. jaanuari 2023. a otsusega nr 98 mitte määrata ja maksta kaebajale ühekordset sotsiaaltoetust, kuna isiku sissetulekud ületavad kahekordset riiklikult kehtestatud toimetulekupiiri määra (dtl 14-15).
3.Kaebaja esitas 21. veebruaril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viljandi Vallavalitsuse alatise sotsiaalkomisjoni 30. jaanuari 2023. a otsuse nr 98 peale (dtl 25-26).
4.Tartu Halduskohus võttis 21. veebruari 2023. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viljandi valla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 32-33).
5.Viljandi vald esitas 22. märtsil 2023 vastuse kaebusele (dtl 50-53).
6.Kaebaja esitas 30. mail 2023 vastuväited Viljandi valla vastuse kohta (dtl 93).
7.Viljandi vald esitas 29. septembril ja 10. oktoobril 2023 täiendavad selgitused (dtl 103-104, 110-111).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja taotleb Viljandi Vallavalitsuse 30. jaanuari 2023. a otsuse nr 98 tühistamist ja Viljandi valla kohustamist rahuldada kaebaja taotlus, põhjendades kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Kaebajale soovitati teha avaldus sotsiaaltoetuse saamiseks. Taotluse rahuldamata jätmisega on vald tegutsenud sõnamurdlikult ja oma huvid seadnud kõrgemale kodaniku palvest. Kaebaja ei saa aru vastustaja pretensioonist, et taotlus oli esitatud puudulikult. 2) Vastustaja on jätnud tähelepanuta, et kaebaja arvele laekunud Eesti Hoiuse intressid kanti samal päeval kaebaja abikaasa arvele, sest see on kaebaja abikaasa raha. 3) Ohtlik puu oli vaja langetada ohutuse pärast naabrite suhtes ja ka teiste teekasutajate, prügiveo, postiveo, kiirabi ja päästeteenuse huvides. Selleks küsis kaebaja hinnapäringud kolmelt ettevõttelt ja kaebaja tellis kõige odavama.
9.Viljandi vald vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgnevad. 1) Viljandi Vallavolikogu 27. juuni 2018. a määruse nr 36 „Sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise kord“ (määrus) § 11 lg 2 esimene lause sätestab, et ühekordset sotsiaaltoetust võib taotleda vähekindlustatud isik või perekond. Määruse § 2 p 7 sätestab, et vähekindlustatud isikuks on inimene, kes elab üksi ning kelle sissetulek jääb pärast määruse
3-23-385 § 13 lg-s 2 märgitud kulude tasumist alla kahekordset riiklikult kehtestatud toimetulekupiiri määra. Seega on ühekordse sotsiaaltoetuse näol tegemist sissetulekust sõltuva toetusega. 2) Viljandi Vallavalitsuse sotsiaaltöö spetsialist on kaebajale öelnud, et kui tal on abi tarvis, siis tuleb esitada sotsiaaltoetuse taotlus, kuid kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et esitatud sotsiaaltoetuse taotlus rahuldatakse ning kaebajale sotsiaaltoetust määratakse ja makstakse. 3) 2023. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p 2 kohaselt on üksi elava isiku või perekonna esimese liikme toimetulekupiir 200 eurot kalendrikuus. Järelikult on kahekordne toimetulekupiir üksi elavale inimesele 400 eurot. 4) Kaebaja viimase kolme kalendrikuu sissetulekuna võeti arvesse taotluse esitamisele eelnenud kolmel kalendrikuu vanaduspension summas 579,08 eurot, sotsiaaltoetus puuetega inimestele summas 26,85 eurot, kord aastas Sotsiaalkindlustusameti poolt makstav üksi elava pensionäri toetus 200 eurot, ühekordne hinnaleevendamise toetus 50 eurot ning intressi ja hoiuse väljamaksed kogusummas 288,42 eurot. Kaebaja esitatud sotsiaaltoetuse taotluse eelnenud kolme kalendrikuu sissetulek oli 2356,21 eurot. Kaebaja väljaminekuteks võeti arvesse arvelduskonto väljavõttelt viimase kolme kalendrikuu makstud elektrienergia maksumus (oktoober 59,61 eurot + november 73,51 eurot + detsember 103,85 eurot) ja hekilõikus 1. osamakse (detsember 217 eurot). Kaebaja esitatud sotsiaaltoetuse taotluse esitamise eelnenud kolme kalendrikuu arvesse võetud väljaminekud olid kokku 453,97 eurot. Seega ületab kaebaja sissetulek pärast põhjendatud kulutuste tasumist (elekter, puulõikuse 1.osamakse) kahekordset toimetulekupiiri ning seetõttu ei olnud sotsiaaltoetuse määramine ja maksmine põhjendatud. 5) Vastavalt kaebaja arvelduskonto väljavõttele toimub hoiuse ja intressi väljamakse kaebaja arvelduskontole ning väljamaksete selgituses puudub informatsioon, et väljamaksed kuuluvad kaebaja abikaasale.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Esmalt märgib kohus, et kuna Tartu Halduskohtu 8. mai 2023. a kirjast tulenevalt oli kaebajal õigus esitada kirjalik arvamus vastustaja vastuse kohta hiljemalt 26. mail 2023, kuid kaebaja esitas arvamuse 30. mail 2023, on kaebaja pöördunud vastava avaldusega kohtusse hilinenult. HKMS § 51 lg 4 kohaselt kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lg-tes 1-3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuna kohtu hinnangul ei põhjusta hilinenult vastustaja vastuse kohta arvamuse esitamine menetluse viibimist, võtab kohus hilinenult esitatud 30. mai 2023. a arvamuse arvesse.
11.Kaebaja on koos kaebusega esitanud KREDEX väikeelamute energiatõhususe suurendamise toetuse taotluse (dtl 17-20) ning energiakulude kallinemise mõjude leevendamise toetuse taotluse (dtl 21-23). HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kohus nõustub vastustajaga, et eelviidatud dokumendid ei ole asja lahendamisel olulised, mistõttu kohus tagastab need kaebajale.
12.Kohtu menetluses on kaebaja nõue Viljandi Vallavalitsuse 30. jaanuari 2023. a otsuse nr 98 tühistamiseks ja Viljandi valla kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus, milles kaebaja soovis ühekordset sotsiaaltoetust seoses ohtliku puu raiumisega kaasnevate kulutuste kandmisega.
3-23-385
13.Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus kuulub rahuldamisele. Kohtu põhjendused on järgnevad.
14.Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 14 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SHS § 14 lg 2 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, millistel tingimustel ta oma eelarvest täiendavaid sotsiaaltoetusi maksab. Nagu vastustaja selgitas, kehtib Viljandi vallas eelnimetatud kehtestatud korrana Viljandi Vallavolikogu 27. juuni 2018. a määrus nr 36 „Sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise kord“ (edaspidi määrus).
15.Vastustaja on vaidlustatud otsuses keeldunud kaebajale ühekordse sotsiaaltoetuse maksmisest põhjusel, et isiku sissetulekud ületavad kahekordset riiklikult kehtestatud toimetulekupiiri määra (400 eurot kalendrikuu kohta). Täpset arvutuskäiku ei ole vastustaja oma otsuses välja toonud, kuid on põhjendanud, et kaebaja on rahvastikuregistri andmetel üksi elav Viljandi valla elanik, kelle sissetulekuks taotluse esitamisele eelnenud kolmel kalendrikuul on olnud igakuiselt vanaduspension 579,08 eurot, sotsiaaltoetus puuetega inimestele 26,85 eurot, lisaks kord aastas Sotsiaalkindlustusameti poolt makstav üksi elava pensionäri toetus 200,00 eurot ja ühekordne hinnaleevendamise toetus 50,00 eurot. Esitatud pangakontolt nähtub, et isiku kontole laekuvad lisaks eelpool nimetatud sissetulekutele intressi väljamaksed vastavalt lepingule (igakuised, kogusummas 288,42) eurot. Need arvud liidetuna annavad sissetulekuks 1144,35 eurot (579,08+26,85+200+50+288,42). Seejuures on vanaduspension 579,08 eurot ja sotsiaaltoetus puuetega inimestele 26,85 eurot kuupõhine, aga intressi väljamaksed 288,42 eurot on märgitud kogusummas. Kaebaja väljaminekutega seoses on vastustaja vaid selgitanud, et kaebaja poolt esitatud sotsiaaltoetuse taotluses ei ole märgitud igakuised väljaminekuid, v.a Hekilõikus OÜ arve ja Aktsiaselts Viljandi Hambakliinik arve. Vaidlusalusest otsusest ei nähtu, kas vastustaja on kaebaja väljaminekuid arvesse võtnud. Sellisena ei ole haldusakt selge ega üheselt mõistetav (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1).
16.Vastustaja on vaidlusaluses otsuses väitnud, et võttis otsust tehes aluseks määruse § 13 lg-d 1 ja 6 ning § 15 p-i 7, mis sätestavad, et toetust määratakse määruse § 2 lg 1 p-de 7 ja 8 mõistes vähekindlustatud isikutele konkreetselt põhjendatud vajaduse tõttu. Komisjon hindab kaalutlusõiguse alusel taotluse põhjendatust ja taotlusele lisatud dokumente ning otsustab toetuse eraldamise või eraldamata jätmise komisjoni haldusaktiga 10 tööpäeva jooksul pärast kõigi nõutud dokumentide esitamist. Toetuse määramisest võib keelduda, kui esinevad muud objektiivsed asjaolud. Määruse § 2 p-d 7 ja 8 (määruse §-l 2 ei ole ühtegi lõiget) sätestavad, et vähekindlustatud isik on inimene, kes elab üksi ning kelle sissetulek jääb pärast määruse § 13 lg-s 2 märgitud kulude tasumist alla kahekordset riiklikult kehtestatud toimetulekupiiri määra; vähekindlustatud perekond on perekond (kaks ja enam inimest), kelle iga liikme sissetulek jääb pärast määruse § 13 lg-s 2 märgitud kulude tasumist alla 1,5-kordset riiklikult kehtestatud toimetulekupiiri määra. Määruse § 13 lg 2 sätestab, et toetuse taotlejal loetakse väljaminekuks järgmisi kulutusi kalendrikuus: 1) korteriüür ja hooldustasu; 2) kütteks ja soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütte maksumus; 3) tarbitud vee ja kanalisatsiooni maksumus; 4) tarbitud elektrienergia maksumus; 5) tarbitud majapidamisgaasi maksumus; 6) olmejäätmete veotasu; 7) telefoni- ja internetiteenuste kulu 15 eurot kalendrikuus ja kooliskäivate lastega perekonna kohta kuni 25 eurot kalendrikuus; 8) lasteaia õppe- ja kohatasu; 9) igapäevane transpordikulu; 10) ravimite maksumus.
3-23-385
17.Riigikohtu praktika järgi võib kohus haldusakti vaatamata põhjendamispuudustele jõusse jätta juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest juba otsust tehes. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt otsus nr 3-17-1927/37, p 23 ja asi nr 3-3-1-29-12, p 20).
18.Vastuses kaebusele selgitas vastustaja, et kaebaja viimase kolme kalendrikuu sissetulekuna võeti arvesse taotluse esitamisele eelnenud kolmel kalendrikuu vanaduspension summas 579,08 eurot, sotsiaaltoetus puuetega inimestele summas 26,85 eurot, lisaks kord aastas Sotsiaalkindlustusameti poolt makstav üksi elava pensionäri toetus 200 eurot ja ühekordne hinnaleevendamise toetus 50,00 eurot. Esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et isiku kontole laekuvad lisaks eelpool nimetatud sissetulekutele intressi ja hoiuse väljamaksed (igakuised, kogusummas 288,42) eurot. Täiendavalt märkis vastustaja, et kaebaja esitatud sotsiaaltoetuse taotluse eelnenud kolme kalendrikuu sissetulek oli 2356,21 eurot. Kohtule on arusaamatu, kuidas jõuti sellise summani. Nagu kohus eelnevalt märkis, annavad need arvud liidetuna sissetulekuks 1144,35 eurot (579,08+26,85+200+50+288,42). Kui korrutada see kolmega, siis 3433,05.
19.Lisaks selgitas vastustaja vastuses kaebusele üllatuslikult, et kaebaja väljaminekutena võeti arvesse arvelduskonto väljavõttelt viimase kolme kalendrikuu makstud elektrienergia maksumus (oktoober 59,61 eurot + november 73,51 eurot + detsember 103,85 eurot) ja hekilõikus 1. osamakse (detsember 217 eurot). Kaebaja esitatud sotsiaaltoetuse taotluse esitamise eelnenud kolme kalendrikuu arvesse võetud väljaminekud olid kokku 453,97 eurot. Seega kaebaja sissetulek pärast põhjendatud kulutuste tasumist (elekter, puulõikuse 1.osamakse), ületab kahekordset toimetulekupiiri ning seetõttu ei olnud sotsiaaltoetuse määramine ja maksmine põhjendatud (2356,21 – 453,97=1902,24÷3=634,08 eurot). Ka sellest arvutuskäigust ei ole kohtul võimalik aru saada, kuna jätkuvalt on arusaamatu 2356,21 euro kujunemine. Siiski võib vastustaja kohtumenetluses antud täiendavatest selgitustest järeldada, et vastustaja on toetuse maksmise üle otsustamisel oluliseks pidanud kaebaja väljaminekuid ning arvestanud seejuures kaebaja väljaminekutena elektrienergia maksumusega ning hekilõikuse kuluga. Kahjuks ei kajastu see vaidlusaluses otsuses.
20.Kuna vastuses kaebusele tõi vastustaja välja, et kaebaja viimase kolme kalendrikuu sissetulekuna võeti arvesse mh kord aastas Sotsiaalkindlustusameti poolt makstav üksi elava pensionäri toetus 200 eurot ja ühekordne hinnaleevendamise toetus 50 eurot, palus Tartu Halduskohus vastustajal 21. septembri 2023. a kohtunõudes esitada täiendavaid selgitusi. Muuhulgas palus kohus vastustajal täiendavalt põhjendada, miks ei saa üksi elava pensionäri toetust ja ühekordset hinnaleevendamise toetust jätta kaebaja sissetulekuna arvesse võtmata. Nimelt sätestab määruse § 12 lg 4, et sissetulekute hulka ei arvestata: 1) ühekordseid toetusi, mida on perekonna liikmetele makstud riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarve vahenditest; 2) kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktide kohaselt perekonna sissetulekust sõltuvaid või konkreetse teenuse kulu kompenseerimiseks määratud kohaliku omavalitsuse eelarve vahenditest makstud toetusi (va hooldajatoetus); 3) tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel või struktuuritoetuste vahenditest makstavat stipendiumi ning sõidu- ja majutustoetust; 4) riigi tagatisel antavat õppelaenu. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib komisjon lisaks § 12 lg-s 4 nimetatule perekonna sissetulekute hulka mitte arvata sihtotstarbeliselt makstud stipendiume ning konkreetse kulu või kahju katmiseks makstud hüvitisi. Seega määrusest tulenevalt ei oleks vastustaja pidanud üksi elava pensionäri toetust 200 eurot ja ühekordse hinnaleevendamise toetust 50 eurot kaebaja sissetulekuna arvesse võtma. Kohtule ei ole usutav vastustaja selgitus, et need toetused olid vaidlusaluses otsuses nii informatiivsel kui ka tähelepanu juhtival eesmärgil. Kohtu hinnangul viitas vastustaja neile toetustele põhjusel, et pidas neid ekslikult kaebaja sissetulekuks.
3-23-385
21.Lisaks näeb määruse § 13 lg 2 p 7 ette, et toetuse taotlejal loetakse väljaminekuks telefonija internetiteenuste kulu 15 eurot kalendrikuus ja kooliskäivate lastega perekonna kohta kuni 25 eurot kalendrikuus. Määruse § 13 lg 3 järgi võib toetuse taotluse menetlemisel kulutusteks lugeda ka muud sundkulutused, mida taotleja ei saa jätta tegemata kahjustamata enda või teiste pereliikmete tervist või toimetulekut. Kohus palus vastustajal selgitada, miks on vastustaja jätnud kaebaja väljaminekuna arvesse võtmata telefoni- ja internetiteenuse kulud ning kaebaja hambaravikulu.
22.Vastustaja esitas 29. septembril 2023 vastuse kohtunõudele, milles tõi välja uue arvutuskäigu, kuid vastust eelpool nimetatud küsimusele ei andnud. Uues arvutuskäigus ei võetud sissetulekutena arvesse üksi elava pensionäri toetust 200 eurot ja ühekordne hinna leevendamise toetust 50 eurot ning väljaminekutena on lisatud ja arvestatud telefoni- ja internetiteenuse kulud ning kaebaja hambaravikulu, kuigi kaebaja ei ole neid ühekordse sotsiaaltoetuse taotluses kulutusi märkinud (v.a hambaravikulu). Vastustaja leidis kohtumenetluses, et võttes arvesse kaebaja arvelduskontol nähtuvat, on kaebaja sissetulekuks taotluse esitamisele eelnenud kolmel kalendrikuul talle igakuiselt Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud vanaduspension (3 × 579,08 =1737,24 eurot) ja puudega vanaduspensioniealise inimese toetus (3 × 26,85 = 80,55 eurot), millele lisanduvad Eestihoius HLÜ poolt samuti igakuiselt intressi ja hoiuse väljamaksed kogusummas 288,42 eurot. Kaebaja sissetuleku suuruseks taotluse esitamisele eelnenud kolmel kalendrikuul on seega 2106,21 eurot (1737,24+80,55+288,42). Vastustaja tõi kohtumenetluses ka uue väljaminekute arvutuskäigu, mille kohaselt arvestatakse nimetatud summast väljaminekutena maha kulutused arvatavale telefoni- ja internetiteenusele summas 45 eurot (teenusepakkuja TELIA EESTI AS, oktoober 96,02 eurot + november 113,40 eurot + detsember 102,49 eurot =311,91 eurot, millest normkulu on 3 × 15 eurot=45 eurot); elektrienergiale 237 eurot (teenusepakkuja EESTI ENRGIA AS, oktoober 59,61 eurot + november 73,54 eurot + detsember 103,85 eurot), puulõikus 217 eurot (teenusepakkuja Hekilõikus OÜ – 1.osamakse) ja hambaravi (17,18 eurot), jääb järgi 1590,03 eurot. Kokkuvõttes järeldas vastustaja, et esitatud arvutuskäigust selgub, et kaebaja eelneva kolme kalendrikuu keskmine sissetulek, 530,01 eurot, pärast põhjendatud kulutuste tasumist (elekter, puulõikuse 1.osamakse, telefoni- ja internetiteenus ning hambaravi), ületab kahekordset toimetulekupiiri (400 eurot kalendrikuu kohta) ning seetõttu ei olnud sotsiaaltoetuse määramine ja maksmine põhjendatud.
23.Kohus palus 2. oktoobri 2023. a kohtunõudes vastustajal taaskord selgitada, miks võttis vastustaja otsuse tegemisel kaebaja sissetulekuna arvesse üksi elava pensionäri toetuse ja ühekordse hinnaleevendamise toetuse. Lisaks palus kohus vastustajal põhjendada, miks ei küsinud vastustaja kaebajalt puuduolevat kuludokumenti, s.o taotluses kaebaja poolt märgitud Viljandi Hambakliiniku arvet summas 112 eurot. Määruse § 1 lg 4 kohaselt kohaldatakse korda mh koostoimes HMS-ga. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 15 lg 2 näeb ette, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Käesolevas asjas on tõendamata, et vastustaja seda kohustust täitis. See tingib vaidlustatud korralduse formaalse õigusvastasuse.
24.Vastustaja selgitas vastuses kohtunõudele, et kaebaja eelneva kolme kalendrikuu keskmine sissetulek, 530,01 eurot, pärast põhjendatud kulutuste tasumist (elekter, puulõikuse 1.osamakse, telefoni- ja internetiteenus ning hambaravi summas 17,18 eurot), ületab kahekordset toimetulekupiiri (400 eurot kalendrikuu kohta) igal juhul, ka siis, kui sissetulekuna ei võeta
3-23-385 arvesse üksi elava pensionäri toetust ja ühekordset hinnaleevendamise toetust. Vastustaja jättis kohtule põhjendamata, miks ei küsitud kaebajalt puuduolevat kuludokumenti.
25.Kuigi vastustaja väidab, et on kaebaja taotlust menetlenud vastavalt määrusele, ei ole see asjaoludest tulenevalt siiski nii. Vastustaja viitab määrusele ja märgib, et ühes taotlusega tuleb esitada kolme viimase kalendrikuu kulutusi tõendavad dokumendid, eluruumi üürileping (kui isik ei ole eluruumi omanik), vajadusel tõendid õppimise/töötuse kohta ning sissetuleku suurust tõendavad dokumendid kuni kolme viimase kalendrikuu kohta. Vastuses kaebusele märkis vastustaja, et hambakliiniku arvet ei ole kaebaja vastustajale esitanud. Vastustaja juhtis tähelepanu asjaolule, et kaebaja esitas kuludokumendina ainult puulõikuse arve. Samas on määruse § 12 lg-test 3 ja 9 tulenevalt sotsiaalametnikul õigus hankida lisainformatsiooni ja nõuda taotlejalt täiendavaid andmeid, sh väljavõtteid taotleja ja tema perekonnaliikmete pangakontodest, vara kasutamise lepinguid ja muid otsustamiseks vajalikke lisaandmeid ja dokumente ning vajadusel külastada toetuse taotleja kodu. Sotsiaalametnik võib nõuda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis täiendavate dokumentide esitamist 10 tööpäeva jooksul. Kui nõutud dokumente ei ole tähtajaks esitatud, on õigus sotsiaalametnikul jätta taotlus läbi vaatamata. Määruse § 13 lg-s 7 viidatakse otseselt HMS §-dele 4 ja 6 ning sätestatakse, et otsuse tegemisel lähtutakse kaalutlusõigusest ja uurimispõhimõttest. Kui haldusorgan jätab toetuse taotluse lahendamisel arvestamata taotleja sissetulekute ja väljaminekutega või teeb seda viisil, mis ei ole kohtule kontrollitav, siis on haldusorgan eksinud HMS § 4 lg-s 2 sätestatud põhimõtte vastu, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti on jätnud vastustaja välja selgitamata menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.
26.Kuna vastustaja on kohtumenetluse ajal esitanud vastuolulisi seisukohti ja arvutuskäike ning on jätnud kohtu küsimustele korduvalt vastamata, ei ole kohtul veendumust, et vastustaja lähtus vaidlusalust haldusakti andes kohtumenetluse käigus esitatud põhjendustest. Seega pole vastustaja kohtu hinnangul tõendanud, et teostas enne vaidlustatud otsuse tegemist kaalutlusõigust seoses kaebaja sissetulekute ja väljaminekute arvestamisega. Kuna tõendite puudumise tõttu tuleb lugeda, et vastustaja pole saanud ka kaalumisõigust korrektselt teostada, st arvestada kõigi oluliste asjaoludega, siis tähendab see, et vaidlusalune korraldus tuleb lugeda õigusvastaseks ka materiaalses mõttes.
27.Eeltoodu põhjal ei ole alust jätta kaebust rahuldamata vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjenduse pinnalt.
28.Kaebaja on esitanud ka nõude Viljandi valla kohustamiseks rahuldada tema taotlus. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 võib kohus teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kohus on praegusel juhul heitnud vastustajale ette kaalutlusõiguse ebaõiget teostamist. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-15, p 26). Seega teeb kohus ka praegusel juhul vastustajale ettekirjutuse kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Kohus ei kohusta vastustajat kaebaja taotlust ilmtingimata rahuldama.
29.Eeltoodut arvestades rahuldab kohus kaebuse tervikuna.
3-23-385
30.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p-le 2. Muude menetluskulude tekkimise kohta ei ole kaebaja kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud, seega jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
31.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime tähemärgiga. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.