X kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 150 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ja otsuses nimetatud vanglaametnike nimed tähemärkidega X, A ja B.
5.Tagastada kohtuotsuse või asjas muu menetlust lõpetava lahendi jõustumisel Viru Vanglale haldusasja toimikust eraldi asuv andmekandja.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. jaanauril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viru Vangla kohaldas 14. veebruari 2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/67 kinnipeetav X (edaspidi ka kaebaja) suhtes järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: tema vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud
3-23-997
lukustatud kambrisse paigutamine ja ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine. Käskkirja kohaselt kehtestati täiendavaid julgeolekuabinõusid kuni asjaolude äralangemiseni.
1.1.X esitas 28. veebruaril 2023 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeritud nrga 6-16/52-1), milles soovis vanglalt hüvitist 1500 eurot 14. veebruaril 2023 jõu kasutamisega tekitatud kahju eest (valvurite tegevuse tagajärjel on tema sõrm jätkuvalt tuim ning pinges kätele raudade asetamisega tekitati talle ka valu) ning 5000 eurot hüvitist selle eest, et ta pidi olema 14 tundi ilma oma asjadeta ning kaks tundi madratsita.
1.2.Viru Vangla jättis 26. aprilli 2023. a otsusega nr 6-16/52-2 (dtl 11-12) X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, põhjendas otsust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) vangla ei nõustu, et valvurid on ületanud kinnipeetava suhtes võimupiire. Valvuri 14. veebruari 2023. a ettekandest nr 3-23-957 selgub, et kinnipeetav ründas (viskas vedelikuga) ning solvas vanglaametnikku ebatsensuursete sõnadega. Ta ei allunud vanglaametnike korraldustele ning keeldus minemast oma kambrisse. Sellest tulenevalt pidid ametnikud kasutama füüsilist jõudu isiku kambrisse paigutamiseks. Kinnipeetava vastupanu tõttu paigaldati talle käerauad, kuid ta jätkas vastupanu. Kinnipeetava enda tegevuse tõttu ei saa ebatõenäoliseks pidada, et toimunu tõttu tekkinud sõrme tuimus on suuresti tema enda tegevuse tagajärg; 2) kuna kinnipeetav kujutas ohtu vanglaametnikele, oli käeraudade paigaldamine vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2 mõttes õiguspärane ega riivanud ülemääraselt kinnipeetava õigusi ja vabadusi. Kinnipeetava poolt vastupanu osutamine ei tähenda, et vanglaametnikud oleksid käeraudu valesti kasutanud. Kinnipeetavat koheldi õiguspäraselt justiitsministri määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 371 lg 2 tähenduses; 3) meditsiinitöötaja on neljal korral fikseerinud kinnipeetava kaebused seoses parema käe pöidla tuimusega. Talle on iga kord osutatud asjakohast ravi; 4) kuna kinnipeetav oli agressiivne ja osutas vastupanu, oli põhjendatud esmalt ta ümber paigutada ja alles seejärel asjad kätte anda. Julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga ei kohaldatud talle isiklike asjade keeldu, mida tuleb lugeda isikut soodustavaks asjaoluks, kuna sellevõrra riivati tema õigusi vähem. Samas võib vastavalt Vang S § 69 lg-le 4 täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka edasilükkamatul juhul viivitamatult, st ilma käskkirjata. Kinnipeetav pidi olema ilma asjadeta ajutiselt. Seega oli vangla tegevus proportsionaalne, vajalik ja õiguspärane VangS § 69 lg 1 ja § 69 lg 2 p 2 tähenduses; 5) kinnipeetavat koheldi inimväärikalt VangS § 41 lg 1 mõttes. Talle ei ole tekkinud mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses.
2.X esitas 4. mail 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 6500 euro ulatuses. Kohus võttis kaebuse 8. mai 2023. a määrusega menetlusse. Viru Vangla esitas 5. juunil 2023 vastuse kaebusele ning 26. juunil 2023 täiendava vastuse seoses tõendite kogumisega.
3.Kohus määras 27. juuli 2023. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Sama määrusega kuulutas kohus haldusasjas nr 3-23-997 kinniseks Tartu Vangla poolt 22. juunil 2023 kohtule esitatud turvakaamera salvestiste osas (resolutsiooni p 1) ning piiras kaebaja õigust tutvuda nimetatud tõenditega (resolutsiooni p 2). Kaebaja vaidlustas 27. juuli 2023. a määruse resolutsiooni p 2 määruskaebusega. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2023. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja
2(7)
3-23-997
halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata 2. detsembril 2023. Pooled ei ole kirjalikus menetluses kohtu antud tähtaegdel täiendavaid seisukohti ega taotlusi esitanud. Kohus teatas 6. detsembri 2023. a määrusega kohtuotsuse teatvaks tegemise uue aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, esitades järgmised väited: tema vastu kasutati füüsilist jõudu, mille tulemusena oli sõrm tuim; kaebajat hoiti 14 tundi ilma asjadeta, sh ilma „plätudeta“, kuigi tal ei olnud (isiklike) asjade keeldu.
5.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, väites järgmist.
5.1.Vangla jääb 14. veebruari 2023. a ettekandes nr 3-23-957 ja käskkirjas nr 3-23/1- 2/67 ning 26. aprilli 2023. a otsuses nr 6-16/52-2 väljendatud seisukohtade juurde ja palub kohtul järgida ka vangla varasemaid põhjendusi.
5.2.Kinnipeetav käitus vanglaametnikega allumatult, äärmiselt ebaviisakalt ja agressiivselt. Ta keeldus minemast oma kambrisse – ametnikud suunasid teda kambrisse, kuid isik keeldus. Valvekaamerate salvestistelt on näha, et kinnipeetav hoidis enda jalgu ja kätt ukse vahel ning ametnikel ei õnnestunud kambri ust sulgeda. Seejärel viskas kinnipeetav kambri ukse vahelt välja suppi, millega said ametnikud ka pihta. Kuna kambriust sulgeda ei õnnestunud, pidid ametnikud kaebaja koridori tõstma. Samal ajal osutas ta aktiivset vastupanu. Vältimaks ametnikele kahjuliku tagajärje saabumist, kasutati käeraudu, mis oli kaebaja enda tegevuse tagajärg. Arvestades kinnipeetava aktiivset vastuhakku ametnikele, on tõenäoline, et kaebaja väidetud sõrme tuimuse tingis tema enda agressiivne tegevus. VangS § 71 lg 2 annab õiguse taolises olukorras käeraudu kasutada. VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab üldise julgeoleku vanglas. Kaebaja eelkirjeldatud tegevus ohustas otseselt vanglaametnike turvalisust ja seeläbi vangla julgeolekut.
5.3.Kaebaja tervisekaardil on fikseeritud 15.02.2023, 18.02.2023, 09.03.2023 ja 18.03.2023 kaebused seoses parema käe pöidla tuimusega. Kaebajale on igakordselt osutatud ravi. Kinnipeetava tervisekaebustega on tegeletud ja talle on pakutud vajadusel ravi.
5.4.Kaebajale ei kohaldatud isiklike asjade keeldu. Kaebuse kohaselt sai kaebaja madratsi kätte 2 tundi ja muud esemed 14 tundi pärast ümberpaigutamist. Võimalik, et ametnikud ei saanud koheselt kaebajale asju kambrisse anda – seda võis põhjustada vanglaametnike nappus (ametikohad on alatäidetud), aga ka vajadus täita muid tööülesandeid (nt kinnipeetavate saatmised, loendused jpm). Vastustaja rõhutab et 14. veebruari 2023. a õhtul saabusid kaebajale kõik kaebuses nimetatud tagajärjed tema enda käitumise tõttu ja tal oli võimalik seda vältida. Vangiregistri andmetest nähtub, et kaebaja paigutati S4 osakonna S416 kambrist P2 osakonna lukustatud kambrisse P216 kella 18.24 paiku. Ebatõenäoline on, et kaebajale anti kambrisse vaid madrats, sest magamistarbed väljastatakse täiskomplektina, mille hulka kuuluvad ka padi, tekk, 2 lina, padjapüür. Kaebaja väidetust saab järeldada, et vooditarbed anti talle kambrisse kella 20.30 ajal, seega olid tal magamiseks vajalikud asjad olemas. Öösel kaebajal isiklike esemete järele hädavajadust ei olnud ja asjaolu, et isiklikud asjad toodi talle järgmise päeva hommikul, ei saanud tekitada kaebajale kahju, mida tuleks rahas hüvitada. Kambris ei ole ka vajadust kanda jalanõusid, sest Viru Vangla kõikides kambrites on põrandaküte ning seetõttu ei saanud kaebajal ka külm hakata.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist järgmistel alustel: tema suhtes kohaldati füüsilist jõudu, mille tõttu oli tema sõrm tuim; ta pidi olema 14 tundi ilma asjadeta, sh 2 tundi 3(7)
3-23-997
ilma madratsita, kuigi talle ei olnud kohaldatud asjade keeldu, ning kaebaja tundis end seetõttu alandatuna. Kohus on kaebust tõlgendanud selliselt, et osaliselt on kaebus esitatud tervisekahju hüvitamise nõudes (jõu kasutamisest tingitud sõrme tuimus) ning osaliselt nõuab kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist (väidetavalt ülemäärane jõu kasutamine, valu põhjustamine, ilma madratsi ja isiklike asjadeta jätmine).
7.Haldusasja tõenditest ilmneb, et kaebaja suhtes kohaldati 14. veebruari 2023 käskkirjaga nr 3-23/1-2/67 järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ning ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine (dtl 5-9). Vaidlus praeguses asjas ei ole selle käskkirja õiguspärasuse üle, vaid esmalt selles, kas väidetav kahju on tekitatud kaebaja tervisele ja väärikusele jõu kasutamisel selle käskkirja andmise ajendanud juhtumi käigus, mille asjaolud ja käik on kajastatud vanemvalvuri 14. veebruari 2023. a ettekandes nr 3-23-957 (dtl 54-55).
8.Viidatud ettekandest ilmneb, et valvurid püüdsid ärritunud olekus kaebajat suunata minema tema kambrisse. Ettekande koostanud valvur on kirjeldanud, kuidas ta tundis ohtu, et talle umbes 1,5 m kaugusele lähenenud kinnipeetav võib teda ootamatult rünnata. Valvur hoiatas kinipeetavat gaasi kasutamise võimaluse eest ning end kilbiga kaitstes veensid valvurid kaebajat enda kambrisse minema. Kuna kinnipeetav keeldus kambrisse minemast, hakkas valvur A teda kambrisse suunama, kuid kinnipeetav hakkas vastu ning tema suhtes kasutasid teised ametnikud füüsilist jõudu, et kinnipeetav kambrisse suunata. Jõudu kasutati kell 18:04:35. Kinnipeetav saadi osaliselt oma kambrisse kell 18:05. Kell 18:05:48 viskas ta valvur B. jala pihta suppi ning peksis nii metallist kruusi kui ka käega vastu kambri ust. Kell 18:09 „tõmmati kinnipeetav X jalast kambri ukse pealt eluosakonna koridori“ ning talle paigaldati kell 18:09:20 käerauad. Kinnipeetavale paigaldati ka mask, kuna ta sülitas nii maha kui ka ametnike poole. Kell 18:13:28 hakkati kinnipeetavat toimetama 4 ametniku vahel P-hoone poole. Kinnipeetav hakkas koheselt üles tõstes siplema ning 18:14:09 suruti ta vastu maad, kuna ei allunud korraldustele, siples ja hakkas vastu. Kell 18:15 oli kinnipeetav nõus ise kõndima ning ta aidati püsti. Kinnipeetav paigutati kambrisse P216. Hiljem tuvastati videopildist, et kell 18:05 tegi kinnipeetav valvur B. suunas äkilise liigutuse, salvestiselt on näha kuidas valvur tõmbab pea eest ära. Kohus, olles tutvunud kirjeldatud tegevust kajastava S4 ja P2 osakondade turvakaamerate videosalvestisega (digitaalsest kohtutoimikust eraldi asuval andmekandjal) koostoimes vastustaja selgitustega salvestise juurde (dtl 68-70), leiab, et eeltoodud asjaolud on tõendatud. Videosalvestisest koos selle juurde antud selgitustega ilmneb kaebaja vastupanu vanglaametnikele, ähvardav hoiak tema käitumises, žestikuleerimine valvurite suunas ja ka veel kartserikambris pärast käeraudadest vabastamist (18:23:38) lööb ta jalaga suletud ukse pihta. Ettekande koostanud valvur märgib, et kaebaja oli tema suhtes väga agressiivselt meelestatud ning ta tundsin ohtu terve sündmuse vältel. Sündmuse tunnistajana on ettekandes märgitud 12 ametnikku. Kohtu hinnagul järeldub videosalvestisel kajastatust koos asjas esitatud kirjalike tõenditega, et valvuri hinnag kaebajst lähtuva ohu osas oli põhjendatud.
9.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). Riigivastutusnõude rahuldamise üheks oluliseks eelduseks on avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus. RVastS § 9 lg-s 1 on piiratud füüsilisele isikule mittevaralise kahju rahalist hüvitamist juhtudega, kui kahju on põhjustatud avaliku võimu poolt süüliselt väärikuse alandamise, tervise 4(7)
3-23-997
kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega.
10.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et vanglaametnikud kasutasid agressiivselt käitunud ning korraldustele mitteallunud kinnipeetava suhtes jõudu. Kaebaja ise ei eita eelpool kirjeldatud tegevust, millega seoses kohaldati talle täiendavaid julgeolekuabinõusid ning jõudu tema paigutamisel. Kaebaja taotleb aga kahju hüvitamist, väites ülemäärase jõu kasutamist, mille tõttu on tema pöial tuim.
11.Kaebaja tervisekaardi kannetest ilmneb, et 15.02.2023, 18.02.2023, 09.03.2023 ja 18.03.2023, st pärast eelpool kirjeldatud vahejuhtumit on fikseeritud tema kaebused meditsiiniosakonnale seoses parema käe pöidla tuimusega (dtl 71-75) Seega ei ole välistatud, et pöidla tuimus võidi kaebajale põhjustada 14. veebruaril 2023 jõu kasutamise käigus. Ülal viidatud riigivastutuse normidest tulenevalt on kahjunõude rahuldamise üheks esmaseks eelduseks avaliku võimu õigusvastane tegevus. Kohus nõustub vastustajaga, et jõu kasutamise tingis kaebaja enda tegevus (korraldustele mitteallumine ja aktiivne füüsiline vastupanu). VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vanglateenistuse ametnik vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas (§ 66 lg 2). VangS 71 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Kohtu hinnangul esinesid praegusel juhul mõlemad viidatud normis sätestatud alused. Vaidlust ei ole, et vanglaametnikud tegutsesid teenistuskohustusi täites ning kohus nõustub vanglateenistuse ametnike ohuhinnanguga. Erivahendite (sh käerauad) kasutamisel tuleb hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu (VangS § 71 lg 1 ls 2). Vanglaametniku õigus enesekaitsele ja füüsilise jõu kasutamisele (VangS § 71 lg 2) ei ole eeltoodud sätetega piiratud, kuid seejuures tuleb proportsionaalsuse põhimõttest kinni pidada. Kinnipeetav on kohustatud täitma vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist (VangS § 67 p-d 1 ja 2). Nende kohustuste mittetäitmise korral on vanglaametnikel ülal viidatud norme arvestades õigus tagada kinnipeetava poolt tema kohusdtuste täitmine ka põhjendatud vajaduse korral seadusest tulenevaid abinõusid, sh jõudu kasutades. Asjas kogutud tõenditest koigumis ning eelkõige videosalvestistest nähtuvalt ei ole valvurite tegevus kaebaja suhtes olnud ülemäärane ega seega ka õigusvastane. Kaebaja on osutanud füüsilist vastupanu erinevates vormides – lisaks liikumiseks antud korraldustele mitteallumisele ja ukse sulgemise takistamisele ka mööbliesemete pihta jalaga löömine. Olukorra tõsidust ja julgeoleku tagamiseks käeraudade ning füüsilise jõu kasutamise põhjendatust kinnitab ka asjaolu, et valvurid on kaebaja saatmist korraldades pidanud vajalikuks kasutada kilpe ning kandnud kiivreid.
12.Lisaks kohtu järeldusele, et valvurite tegevus jõu kasutamisel ei olnud ülemäärane ega õigusvastane, on kohus ka arvamusel, et niisuguse tegevusega ei ole kaebajale tekitatud sellist tervisekahju, mis vääriks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja terviseandmetest nähtuvalt on kaebaja terviseseisundit kõigi eelpool nimetatud nelja pöördumise korral kontrollitud ning pöidla tuimuse leevendamiseks on määratud ravigeele ja antud juhiseid võimlemisharjutusteks.
5(7)
3-23-997
13.Kaebaja väidab ka valu põhjustamist käeraudade panekuga ning seeläbi tema väärikuse alandamist. Kohus leidis eelnevalt, et vastustaja ametnikud ei kohaldanud oma teenistusülesandeid täites kaebaja suhtes ülemääraselt ja õigusvastaselt jõudu, vaid see oli vältimatult vajalik tema ohjeldamiseks vangla ja vanglaametnike ohutuse ning julgeoleku tagamise eesmärgil. Tõenditest, sh videosalvestiselt selgub veenvalt, et ülemääraselt ei kasutatud jõudu ka käeraudade panekul. Kaebaja tingis ise oma allumatu käitumisega käeraudade kasutamise ning muutis vastupanu osutades ise selle toimingu ebamugavamaks. Videosalvestiselt ilmneb vastupanu osutamine ametnikele, mille tulemusena on valu lühialajaline tekitamine tõenäoline, kuid tegemist ei ole vanglaametnike õigusvastase tegevusega, mis võinuks alandada kaebaja väärikust ja tuua kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Jõu kasutamine on dokumenteeritud ning 15. märtsi 2023.a õiendis (dtl 57) on kajastatud, et käeraudade kasutamisest on jäänud sissesoonimise jäljed mõlemal randmel ning kerge valulikkus vasaku käelaba välisküljel. Samas on märgitud, et nähtavad vigastused puuduvad. Õiendis on ka kirjas, et kuna kinnipeetav kurtis üldisemalt valu, osutati talle esmaabi kohe pärast vahejuhtumit kell 18:43.
14.Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist ka kahju eest, mida vangla väidetavalt tekitas sellega, et jättis kaebaja kaheks tunniks ilma madratsita ning kuni järgmise hommikuni ilma muude isiklike asjadeta, millest kaebaja eraldi nimetab „plätusid“. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale pole 14. veebruari 2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/67 kohaldatud isiklike asjade kasutamise keeldu VangS § 69 lg 2 p 2 alusel. Kohtu jaoks jääb ebaselgeks, kas vastustaja on kohaldanud isiklike asjade keeldu siiski edasilükkamatu vajaduse tõttu viivituseta ajutiselt ilma käskkirja andmata (nagu märgitud 26. aprilli 2023. a otsuse p-s 2.6; dtl 12) või oli tegemist vangla töökorraldusest tingitud viivitusega (nagu vastustaja peab võimalikuks vastuses kaebusele p 3.4; dtl 53). Samas polegi see praeguse vaidluse lahendamisel määrav, vaid kohtu hinnangul on mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamise seisukohast oluline, mil määral asjade kätteandmisega väidetav viivitamine kaebaja õigusi riivas ning kas tegemist oli RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüvede kahjustamisega, mis võiks kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise.
15.Vastustaja möönab, et asjade kätteandmine kaebajale ei pruukinud toimuda koheselt tema teise kambrisse paigutamisel seetõttu, et valvurid oli seotud muude ülesannetega. Samas on kaebaja ilma madratsita olnud vaid väga lühiajaliselt – kaebaja enda väitel umbes kaks tundi. Vastustaja märgib asjakohaselt, et madratsi andmata jätmist väites ei ole kaebaja kurtnud muu voodivarustuse puuudmise üle. Seega ei ole alust aravata, et madratsi puuudmine mõne tunni vältel ning ajal, mil vanglas ei olnud veel päevakavajärgselt öörahu1, saanuks kaebaja õigusi riivata kuigivõrd intensiivselt ning põhjustada hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kaebaja väitel pidi ta ilma muude isiklike asjadeta olema 14 tundi. Kuna kaebaja paigutati kambrisse P215 kella 18.20 paiku (õiend, dtl 57), siis suurem osa kõnealusest ajavahemikust oli vanglas öörahu ning eelpool on tõendamist leidnud, et vajalik magamisvarustus oli kaebajal selleks ajaks olemas. Kaebaja ei ole eraldi välja toonud, millised kahjulikud tagajärjed ning ebamugavused talle kaasnesid isiklike asjade puudumise tõttu. Kaebaja on küll eraldi maininud jalanõude puuudmist, kuid veenev on vastustaja selgitus, et kuna Viru Vangla kõikides kambrites on põrandaküte, ei saanud kaebajal ka ilma jalanõudeta külm hakata (vastus kaebusele p 3.4, dtl 53) ning talle ei saanud tekkida üleelamisi, mis ületaks kujunenud õiguspraktikas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju lävendit.
Viru Vangla kodukorra p-s 5.1. viidatud lisa nr 1
6(7)
3-23-997
16.Kohus leiab, et madratsi ja isiklike asjade ajutine lühajaline puuudmine, isegi juhul, kui vastustaja viivitus asjade kätteandmisel ei olnud objektiivselt põhjendatud, ei saanud kahjustada RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüvesid. Tegemist oli kaebaja õiguste väga vähese riivega, mis ei anna alust järeldada hüvitamisele kuuluva kahju olemasolu, ning ka selles osas puudub alus hüvitamisnõude rahuldamiseks.
17.Eeltoodut kogumis arvesse võttes tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
18.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus on 8. mai 2023. a määrusega rahuldanud kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastanud kaebaja riigilõivu (150 eurot) tasumise kohustusest ning see summa jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1; § 109 lg 1 ls 4).
19.Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetluse kinniseks tõendite osas, mis sisaldavad teavet kaebaja terviseseisundi kohta (väljavõte haigusjuhtudest, dtl 71-75). HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks ning kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja osaliselt kinniseks kuulutamine on praegusel juhul vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning ülekaalukas huvi asja avaliku arutelu vastu puudub. HKMS § 89 lg-st 2 tulenevalt ei või menetlusväline isik tutvuda haldusasja toimikuga kinniseks kuulutatud osas.
20.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus isikute eraelu kaitse eesmärgil kaebaja ja otsuses nimetatud vanglaametnike nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
21.Viru Vangla on parema tehnilise lahenduse puuudmisel esitanud kohtu nõutud tõendid (vaidluse ajendanud juhtumi videoslavestise) eraldi andmekandjal, millel salvestatud faile ei olnud võimalik laadida e-toimikusse ega edastada kohtule muul moel elektrooniliselt (dtl 79, 88). Nimetatud andmekandja kuulub digitaalselt peetava kohtutoimiku juurde. Käesolevas asjas kohtuotsuse või asjas muu menetlust lõpetava lahendi jõustumisel tuleb Viru Vanglale haldusasja toimikust eraldi asuv andmekandja tagastada.