3-23-1901 X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt pikaajalise kokkusaamise ärajäämisega
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. jaanuaril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 23. märtsil 2023 Tartu Vanglale taotluse nr 6-23/761-1 (dtl 25), milles soovis 13. mail 2023 pikaajalist kokkusaamist oma kolme vennaga. Vangla otsustas lubada kaebajale pikaajalise kokkusaamise maikuus. Kokkusaamine planeeriti vabale nädalavahetuse päevale ehk 20. maile 2023. Planeeritud pikaajalist kokkusaamist ei toimunud.
2.X esitas 30. mail 2023 Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude (registreeritud 31. mail 2023 nr-ga 1-13/109-1, dtl 7), milles taotles 500 euro suurust hüvitist mittevaralise kahju tekitamise eest. Kahjunõude kohaselt põhjustas vangla kaebajale hingelist valu, lõhkus tema peresidemed ning alandas väärikust sellega, et ei lubanud kaebaja alaealist venda (koos isaga) 20. mail 2023
3-23-1901
pikaajalisele kokkusaamisele. Kaebaja palus kahjunõudes hüvitada ka tema isale tekkinud sõidukulud marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn.
3.Tartu Vangla jättis 28. juuli 2023. a otsusega nr 1-13/109-2 (dtl 9-10) kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla märkis otsuses, et kaebajale oli 20. mail 2023 planeeritud pikaajaline kokkusaamine kolme vennaga, kellest kaks on täisealised ja üks alaealine. Kaebaja ei andnud teada, et vanemad vennad kokkusaamisel ei osale ning alaealist venda saadab kokkusaamisel tema isa. Kuna vanglale ei olnud teatatud, et alaealist venda saadab vanglasse isa, puudus isal ka luba vanglasse siseneda. Kaebaja alaealine vend ei saanud kaebajat vanglas pikaajalisel kokkusaamisel külastada, sest teda pidi vanglas saatma täisealine isik. Kuna vanglat ei olnud teavitatud, et venda tuleb saatma isa, ei olnud ka võimalik vanglal lisada kaebaja isa pikaajalisel kokkusaamisel alaealise venna saatjaks. Vanglasse ei lubata siseneda isikutel ilma ette teatamata. Vangla selgitas, et olukorra vältimiseks oleks kaebaja pidanud vanglale teada andma, et kaks vanemat venda ei tule kokkusaamisele ning alaealist venda saadab tema isa. Lisaks märkis vangla, et kaebajal ei ole võimalik nõuda kolmandatele isikutele (s.o kaebaja isa) tekkinud kahju hüvitamist ja selles osas jääb kahjunõue läbi vaatamata.
4.X esitas 27. augustil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse (dtl 1), milles palub Tartu Vanglalt
20.mail 2023 ära jäänud pikaajalise kokkusaamise eest välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot. Tartu Halduskohus võttis 13. septembri 2023. a määrusega X kaebuse menetlusse.
5.Tartu Vangla esitas 20. oktoobril 2023 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele (dtl 22-24), paludes jätta kaebus rahuldamata.
6.Kohus määras 23. oktoobri 2023. a kohtumäärusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalised täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja märgib kaebuses järgmist.
7.1.Kaebajal pidi 20. mail 2023 toimuma pikaajaline kokkusaamine kolme vennaga. Paar päeva enne kokkusaamise toimumist selgus, et kaks venda ei saa kokkusaamisele tulla. Kolmandat venda, kes on 17-aastane, oli nõus vanglasse kokkusaamisele saatma nende isa, kes on ka varasemalt korduvalt vanglas kokkusaamistel käinud. Vanglasse saabudes aga kaebaja venda kokkusaamisele ei lubatud, sest ta on alaealine ja tal polevat kaasas täiskasvanut saatjat, kuigi kohal oli ka isa.
7.2.Kaebaja leiab, et vangla rikkus kokkusaamise mittevõimaldamisega tema peresuhteid ja pereelu, millega põhjustas talle hingelist valu. Teda ei koheldud inimlikult ning vangla takistas lähedaste sidemete hoidmist perega. Samal seisukohal on Riigikohus 20. oktoobri 2021. a otsuses asjas nr 3-19-2061 ja Tartu Halduskohus 31. märtsi 2023. a otsuses asjas nr 3-21-1939. Kaebaja palub mittevaralise kahju hüvitisena vanglalt välja mõista 500 eurot.
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib järgmist.
8.1.Kehtiva õiguse ja kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud, et alaealine laps tuleb üksinda kokkusaamisele. Siiski tuleb eristada otsust kokkusaamise toimumise lubamise kohta ja kokkusaamise korralduslikku poolt. Kuigi alaealine võib üksinda kokkusaamisele tulla, tuleb arvestada vanglasse sisenemisega kaasnevate protseduuride ja turvakontrolliga. Tagamaks 2(6)
3-23-1901
alaealise huvide ja õiguste kaitse, peab selliste toimingute juures olema täiskasvanust saatja. See ei tähenda, et ka saatjal tuleb pikaajalisele kokkusaamisele minna, vaid seda, et alaealise seaduslik esindaja või äärmisel juhul mõni teine lähedane isik annab lapse kokkusaamistoas kinnipeetavale üle. Kui kokkusaamist taotlev kinnipeetav ei avalda alaealist saatva täiskasvanu nime või ei teavita saatja isiku muutumisest, siis iseenesest ei keela vangla mitte kokkusaamist alaealisega, vaid nendib, et alaealise sisenemine vanglasse ja turvakontrolli läbimine ei ole võimalik.
8.2.Planeeritud pikaajalisele kokkusaamisele saabus vanglasse ainult üks kaebaja vendadest, kes oli alaealine (sündinud 13. detsembril 2005). Tema saatjaks pikaajalise kokkusaamise ruumini tuli kaasa kaebaja isa. Viimasega ei olnud kaebaja kokkusaamist taotlenud ja tema osas ei olnud vanglasse sisenemiseks luba antud, mistõttu ei saanud vangla lubada isal vanglasse siseneda ja alaealist poega kokkusaamistoani saata. Vanglasse sisenemise alusdokumentidega ja sisenemisega seonduvat reguleerib justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 19. Määruse nr 44 § 19 lg 5 esimese lause kohaselt siseneb kinnipeetavaga lühiajalisele või pikaajalisele kokkusaamisele tulnud isik vanglasse, kui taotletud kokkusaamine on kantud kokkusaamiste graafikusse, isikut tõendava dokumendi alusel. Kuna kaebaja ei olnud taotlenud pikaajalist kokkusaamist oma isaga ning sellist kokkusaamist ei olnud kantud ka pikaajaliste kokkusaamiste graafikusse, ei olnud vanglal ka alust lubada kaebaja isal vanglasse siseneda. Kaebaja isal ei olnud ka ühtegi määruse nr 44 § 19 lg-s 1 nimetatud dokumenti, mille alusel saanuks vangla sisenemist lubada.
8.3.Tartu Vangla möönab, et arvestades kaebaja venna vanust (kokkusaamise toimumise ajal 17-aastane), oleks vangla saanud tekkinud olukorra lahendada paremini ja püüda leida võimalus kokkusaamise toimumiseks. Tartu Vangla vabandab ärajäänud kokkusaamise ja sellega kaasnenud üleelamiste ning ebameeldivuste pärast. Siiski, sõltumata hinnangust vangla tegevuse õiguspärasusele, ei ole alust kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks ja rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Ainuüksi õigusvastase tegevuse tuvastamine ei anna veel alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Isikule peab olema tekkinud ka kahjulik tagajärg ja see peab täitma mõne riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikes 1 nimetatud koosseisu.
8.4.Vaidlust ei ole selles, et lähedase isikuga kokkusaamise ärajäämine riivab perekonnapõhiõigust. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Vangla on lubanud kaebajale kokkusaamisi vennaga rohkem kui õigusaktid minimaalselt ette näevad. Käesoleval aastal on kaebajal toimunud kokkusaamised jaanuaris, aprillis, juunis ja augustis. Lisaks olid kokkusaamised planeeritud ka juulis ja oktoobris, kuid kaebaja vend kokkusaamisele ei tulnud. Arvestades, et kaebajal on toimunud pikaajalised kokkusaamised 2-3-kuulise intervalliga ja lisaks sellisele suhtlemisvõimalusele on võimalik suhelda ka teistel viisidel, ei saa ühe pikaajalise kokkusaamise ärajäämist pidada sedavõrd intensiivseks, et see õigustaks rahalise hüvitise maksmist. Ei ole eluliselt usutav, et ühe pikaajalise kokkusaamise ärajäämine võiks põhjustada kaebajale selliseid hingelisi üleelamisi või kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise maksmist.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt 20. mail 2023 alaealise vennaga pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise eest mittevaralise kahju hüvitist 500 eurot. Kaebusest nähtuvalt tekitas kokkusaamise ärajäämine kaebajale hingelist valu, lõhkus tema peresidemeid ja alandas kaebaja väärikust.
10.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju 3(6)
3-23-1901
ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja tugineb praegusel juhul eelkõige oma väärikuse alandamisele ning eraelu puutumatuse riivele.
11.Vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sätestatakse pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade loetelu vangla sisekorraeeskirjas (VSkE). VSkE § 42 lõigete 1 ja 2 kohaselt esitab pikaajalise kokkusaamise taotluse kinnipeetav vähemalt üks kuu enne taotletavat kokkusaamist. VSkE § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul.
12.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja esitas 23. märtsil 2023 Tartu Vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks (dtl 25). Taotluses märkis kaebaja pikaajalisele kokkusaamisele tulevate isikutena oma kolm venda, kellest üks oli alaealine. Kuigi kaebaja soovis taotluse kohaselt pikaajalist kokkusaamist 13. mail 2023, siis asja materjalidest nähtuvalt lepiti vanglaga kokku kokkusaamise toimumine 20. mail 2023. Vangla rahuldas seega kaebaja taotluse 2023. a maikuus kolme vennaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks.
13.Kohus nõustub vastustajaga selles, et eristada tuleb taotluse alusel kokkusaamiseks loa andmist ja kokkusaamise korralduslikku poolt. Kinnipeetavale ja temaga kokku saavale isikule võidakse küll anda kokkusaamise luba, kuid kui kokkusaaja ei vasta kinnipidamisasutusse kokkusaamisele tulles vanglasse sisenemise tingimustele (nt puudub isikut tõendav dokument, kokkusaamisele tulnud isik on alkoholijoobes vm), ei saa ta kinnipidamisasutusse siseneda vaatamata sellele, et tal on olemas eelnevalt antud luba kokkusaamiseks. Praegusel juhul lubas vastustaja kaebajaga pikaajalisele kokkusaamisele kolm venda, kellest üks oli alaealine. Seevastu
20.mail 2023 selgus, et vanglasse saabus kokkusaamisele vaid alaealine vend koos isaga. Kohus nõustub vastustajaga selles, et isegi kui alaealist isikut on võimalik lubada pikaajalisele kokkusaamisele üksinda, tuleb arvestada kinnipidamisasutusse sisenemise protseduuridega ja turvakontrolliga ning kokkusaaja võimaliku läbiotsimisega. Seega on oluline, et alaealist isikut, kes kinnipidamisasutusse kokkusaamisele tuleb, saadaks täiskasvanud saatja (lapsevanem või muu lähedane isik), kes saab tagada, et alaealise huvid ja õigused oleks kaitstud.
14.VSkE § 44 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavate taotluste põhjal koostatakse igakuine kokkusaamiste graafik. Määruse nr 44 § 19 lg 5 kohaselt siseneb kinnipeetavaga lühiajalisele või pikaajalisele kokkusaamisele tulnud isik vanglasse, kui taotletud kokkusaamine on kantud kokkusaamiste graafikusse, isikut tõendava dokumendi alusel. Eelnevast nähtub, et kokkusaamise eesmärgil saavad isikud vanglasse siseneda juhul, kui nendega kokkusaamine on kantud kokkusaamiste graafikusse. Kohus mõistab, et kui kinnipidamisasutus otsustab pikaajalise kokkusaamise loa andmise üle, siis samaaegselt tehakse ka otsus graafikusse märgitava isiku vanglasse lubamise kohta. Otsustus puudutab kindlat isikut. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei taotlenud pikaajalist kokkusaamist oma isaga, kes 20. mail 2023 kaebaja alaealise vennaga vanglasse kokkusaamisele saabus. Vastustaja kinnitusel ei olnud kaebaja isal ka ühtegi muud määruse nr 44 §-s 19 nimetatud vanglasse sisenemise alusdokumenti. 4(6)
3-23-1901
Kohus rõhutab, et vangla on oma olemuselt kinnine asutus, kus toimub vangistuse täideviimine ning isiku kinnipidamisasutusse sisenemine pikaajalise kokkusaamise eesmärgil peab olema ette planeeritud, et vangla saaks eelnevalt veenduda selles, et konkreetse isiku kokkusaamine kinnipeetavaga on lubatav. Kohtu hinnangul toimis vastustaja seega õiguspäraselt, kui ei lubanud vanglasse siseneda kaebaja isal, kelle saabumisest alaealise saatjana polnud vanglale eelnevalt teatatud. Kaebaja toob kaebuses välja, et ta sai paar päeva enne kokkusaamise toimumist teada, et kaks vanemat venda ei saa kokkusaamisele tulla. Seega oli kaebajal veel aega, et vanglat muudatusest teavitada ning uurida, kas kahe vanema venna asemel saaks kokkusaamisele tulla kaebaja isa. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud.
15.Vastustaja on oma 20. oktoobri 2023. a vastuses kaebusele möönnud, et vangla oleks saanud kaaluda seda, kas arvestades kaebaja venna vanust (17-aastane), oleks olnud võimalik teda ikkagi vanglasse kokkusaamisele lubada (s.o siseneda vanglasse ja läbida turvakontroll). Tartu Vangla on vastuses kaebusele seetõttu ka kaebaja ees vabandanud. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole vajadust tõsikindlalt tuvastada seda, kas vastustaja käitus, arvestades kaebaja venna vanust, tema vanglasse sisenemise ja kokkusaamisele jõudmise takistamisel õigusvastaselt või mitte. Isegi kui leida, et vanglale saab ette heita vangla süül kokkusaamise ärajäämist, ei ole kohtu hinnangul kaebajale tekkinud sellist mittevaralist kahju, mis tuleks RVastS § 9 lg 1 alusel rahaliselt hüvitada. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Olukorras, kus vastustaja 20. oktoobri 2023. a vastusest nähtuvalt on Tartu Vangla võimaldanud käesoleval aastal kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi alaealise vennaga rohkem kui VSkE §-s 45 sätestatud miinimum, ei saa ühe pikaajalise kokkusaamise ärajäämine alandada kaebaja väärikust või lõhkuda kuigivõrd tema peresidemeid. Kaebaja võis küll tunda kokkusaamise ärajäämise tõttu nördimust, kuid toimunu ei kvalifitseeru väärikust alandavaks kohtlemiseks. Vastustaja kinnitusel on kaebaja oma noorema vennaga kohtunud pikaajalistel kokkusaamistel 31. jaanuar 2023 kuni 1. veebruar 2023, 18. aprill 2023 kuni 19. aprill 2023, 27. juuni 2023 kuni 28. juuni 2023 ja 24. august 2023 kuni 25. august 2023. Lisaks olid vennaga kokkusaamised planeeritud ka 29. juuli 2023 kuni 30. juuli 2023 ja 7. oktoober 2023 kuni 8. oktoober 2023, kuid vend ei tulnud kokkusaamistele (vt dtl 23-24). Seega on kaebaja oma noorema vennaga kohtunud pikaajalistel kokkusaamistel enam kui üks kord poole aasta jooksul ning seega on 20. mail 2023 ära jäänud üks kokkusaamine sisuliselt olnud kompenseeritud teiste pikaajaliste kokkusaamistega. Peresidemete säilitamiseks on kinnipeetaval võimalik lisaks kokkusaamistele suhelda ka kirja ja telefoni teel.
16.Nagu eelpool juba märgitud, on vastustaja kaebaja ees vabandanud ja eeltoodut arvesse võttes puudub kohtu hinnangul käesolevas asjas alus vastustajalt kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmiseks.
17.Kohus märgib, et kaebaja viidatud otsused haldusasjades (nr 3-19-2061 ja nr 3-21-1939) ei ole tehtud käesolev vaidlusega analoogsetel asjaoludel. Neis haldusasjades oli tegemist olukorraga, kus kinnipeetavast kaebajale ei võimaldatud pikaajalist kokkusaamist oma lapsega üle ühe aasta. Pealegi ei ole Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2023. a otsus asjas nr 3-21-1939 käesoleval ajal veel ka jõustunud.
18.Eeltoodut arvestades jätab kohus kaebuse rahuldamata.
MENETLUSKULUD
5(6)
3-23-1901
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamise eest tasunud riigilõivu 20 eurot, mis jääb kaebaja enda kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.