Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks.
Menetlusosalised
Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Anastassia Donets Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – X (sündinud Aserbaidžaanis XX XX XXXX), volitatud esindaja Indrek Põder
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses, 24.11.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata.
2.Keelduda loa andmisest X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.
3.Tõlkida määruse resolutsioon ja põhjendused X aserbaidžaani keelde. Politsei- ja Piirivalveametil tuleb määrust viivitamatult X tutvustada ja selgitada, et määruse resolutsiooni ja põhjenduste tõlge aserbaidžaani keelde edastatakse talle pärast selle valmimist.
4.Avaldatavas kohtumääruses asendada puudutatud isiku ees-ja perekonnanimi tähemärkidega.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (edaspidi ka isik) saabus viimati Schengeni viisaruumi 04.03.2022 läbi Poola Vabariigi. Schengeni viisaruumi sisenemiseks kasutas isik oma valduses olnud Aserbaidžaani kodaniku biomeetrilist passi nr XXXXXXX (kehtivus 06.02.2016-05.02.2026) ja Ukraina elamisluba nr XXXXXX. Eesti Vabariiki saabus isik 09.03.2022 töötamise eesmärgil ning põhjusel, et Ukrainas kuulutati välja sõjaline olukord Ukraina-Vene sõja tõttu. Isik taotles Eesti Vabariigis
ajutist kaitset välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 55 lg 1 alusel.
2.30.12.2022 esitas isik Politsei- ja Piirivalveametiile (edaspidi PPA) tema ajutise kaitse alusel väljastatud elamisloa pikendamise taotluse nr 72212300133. PPA oma 30.06.2023 otsusega keeldus isikule tema elamisloa pikendamisest VRKS § 57 lg 1 p 6 alusel. Otsus oli isikule teatavaks saanud 07.08.2023, millele isik esitas 15.08.2023 kaebuse Tallinna Halduskohtusse (haldusasi nr 3-23-1814). 23.08.2023 isik loobus oma esitatud kaebusest, kuid 24.08.2023 esitas isik Tallinna Halduskohtule korduva kaebuse samale PPA 30.06.2023 otsusele selle tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu 13.09.2023 otsusega kohus ei võtnud isiku korduvkaebust menetlusse ning lõpetas haldusasja nr 3- 23-1875 menetluse. Peale Tallinna Halduskohtu otsust jätkas isik Schengeni viisaruumis, sh Eestis, viibimist omamata selleks õiguslikku alust. 15.11.2023 pöördus isik PPA teenindusbüroosse aadressil A. H. Tammaare tee 47, kus PPA ametnikud tegid kindlaks, et isikul puudub seaduslik alus Schengeni viisaruumis, sh Eestis, viibimiseks alates 23.08.2023 kuupäevast. Isik kutsuti PPA Põhja prefektuuri PVB PMJVT-se tema Eesti Vabariigis ja Schengeni viisaruumis viibimisasjaolude väljaselgitamiseks.
3.23.11.2023 viisid PPA Põhja prefektuuri PVB PMJVT järelevalveametnikud isikuga läbi vestluse tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 293 lg-st 2. Andmete kontrollimisel oli tuvastatud, et isikul puudub seaduslik alus Schengeni viisaruumis, sh Eesti Vabariigis viibimiseks alates 23.08.2023 kuupäevast. PPA oli kohustatud alustama illegaalimenetlust ning koostama ettekirjutuse Eestist lahkumiseks välismaalasele, kes viibib Eesti territooriumil ilma seadusliku aluseta. 15.11.2023 oli isiku suhtes alustatud illegaalimenetlus.
4.23.11.2023 oli illegaalimenetluse raames läbiviidud küsitlus, milles täpsustati isiku Eesti Vabariigis ja Schengeni viisaruumis viibimise asjaolusid, andes isikule võimalus esitada PPAle oma selgitusi, arvamusi, avaldusi ja/või vastuväiteid. Isik selgitas, et saabus Schengeni viisaruumi Ukrainas alanud sõja tõttu. Eestis taotles ta ajutist kaitset koos oma Ukraina kodanikust elukaaslasega. Küsitluse raames tegi PPA kindlaks, et isik töötas Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta. Isiku sõnade kohaselt on tal Schengeni viisaruumis abikaasa ja laps, kuid vastavasisulisi dokumente tal ei olnud esitada ning teatas, et ta ei ela nendega koos. Kuna isikul puudus seaduslik alus Schengeni viisaruumis, sh Eestis, viibimiseks, koostas PPA isikule ettekirjutuse Eestist ja Schengeni viisaruumist lahkumiseks vabatahtliku täitmisega 7 päeva jooksul. Isikule olid arusaadavad ettekirjutuse koostamise ja rakendatava sissesõidukeelu alused ja põhjused. Isiku viimane lahkumistähtaeg oli 22.11.2023.
5.23.11.2023 alustas PPA isiku lahkumiskohustuse sundtäitmise menetlust. Kuna isiku lahkumiskohustus kuulub sundtäitmisele alates 23.11.2023 ja isik pole taotluse esitamise hetkeks lahkunud Eestist ja Schengeni viisaruumist, koostas PPA isikule sundtäitmise protokolli nr 1052273887 ning pidas isiku kinni.
6.Taotluse esitamise hetkeks on isiku PPA poolt lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustus täitmata ja kuulus sundtäitmisele.
7.PPA esitas 24.11.2023 taotluse loa saamiseks X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks üheks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 1 ja § 23 lg 1 p 1 sätestatud alused ja VSS § 68 p 1 ja 6 nimetatud põhimõte. Taotlust arutati Tallinna Halduskohtus 24.11.2023 toimunud istungil.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt taotluse loa saamiseks esitab selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.
9.VSS § 2 lg 1 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. X on välismaalane ja tal puudub vastavalt välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 sätestatule seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isikule oli 15.11.2023 koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks tähtajaga 22.11.2023 ning ettekirjutus kuulus sundtäitmisele alates 23.11.2023.
10.VSS § 23 lg 1 alusel võib PPA taotleda halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui VSS sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht. VSS § 15 lg 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet võib välismaalast ilma halduskohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi, et kontrollida välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikke aluseid ning selgitada välja tema kinnipidamise vajalikkus VSS § 23 lõikes 1 sätestatud alusel. PPA on selgitanud puudutatud isiku võimalikku põgenemisohtu tuginedes VSS 68 p-le 1 ja ple 6. VSS 68 p 1 sätestab, et välismaalase põgenemise oht esineb muu hulgas kui välismaalane ei ole Eestist või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja p 6 sätestab, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. PPA on taotluses välja toonud, et isikul oli kohustus hiljemalt 22.11.2023 riigist lahkuda, kuid ta seda ei teinud. Isik välismaalasena on kohustatud tegema endale kindlaks Schengeni viisaruumis, sh Eestis, kas tema viibimine on seaduslik. Olukorras, kus isik usaldas oma õiguskaitsja üldsõnalisi lubadusi tema seadusliku viibimise osas ning ei pöördunud kohalike ametivõimude (PPA) poole tema viibimisaluse väljaselgitamiseks ning jättis tähelepanuta oma viibimise alused ja kohustuste täitmise, viitab sellele, et isik eiras oma hoolsus- ja teavitamiskohustust. Isikul oli õigus pöörduda iseseisvalt PPA poole olukorra väljaselgitamiseks ja vajalike taotluste esitamiseks (lahkumiskohustuse tähtaja pikendamiseks), kuid isik seda ei teinud. Isik oli varasemalt PPA-d veennud, et täidab oma lahkumiskohustust ja lahkub Ukrainasse, kuid selgus, et isik ei kavatsenud lahkuda ja oma lahkumiskohustust täita. Riigikohtu halduskolleegiumi 31.05.2017 määruses asjas nr 3-3-1-93-16 (p 13) väljendatud seisukohast tulenevalt peab VSS § 68 p-de 4 ja 6 kohaldama koos VSS § 68 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Samas selgitab Riigikohus, et ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu hindamisel ei tohi asjaolusid jäigalt siduda VSS §‐s 68 loetletud nõuetega. Taotluse materjalidest selgub, et isikul tuli lahkumisettekirjutus täita hiljemalt 22.11.2023 ja riigist lahkuda, mida isik ei teinud. Samas nii taotluse juures olevatest materjalidest kui isiku poolt istungil antud ütlustest selgub, et põgenemisohtu isiku puhul pigem ei esine, kuigi isik riigist ei lahkunud. Isikul on Tallinnas elukoht, kuhu ta on ka rahvastikuregistri järgi sisse kirjutatud. Isik elab aadressil koos enda elukaaslasega. Kooselu on saanud alguse Ukrainas aastal 2021 ning k.a detsembrikuus soovitakse oma ka abielu registreerida. Ühtlasi ei selgu, et isik oleks endale, teistele või ühiskonnale ohtlik. Isik on Eestis viibimise ajal töötanud ja maksnud makse. Isik on nõus vabatahtlikult minema Aserbaidžaani asemel ka Ukrainasse, millises riigis tal elamiseks on isiku enda kinnitusel ka elamisluba. Kohus peab usutavaks isiku
esindaja selgitusi, et isik ei lahkunud Eestist seetõttu, et kohus menetles tema esialgse õiguskaitse taotlust ja isik lootis põhjendatult, et kohus teeb tema kohta soodsa lahendi. Isiku esindaja selgitas, et toimingute õigeaegne tegemine jäi ka selle taha, et kaitsja sai asjaoludega tutvuda lühikest aega ning pidi töö tõttu lahkuma välisriiki, mistõttu menetlusdokumentide esitamine oli raskendatud. See küll ei saa õigustada tähtaegade ületamist, kuid kohus peab isiku eelnevat käitumist ja taotluse asjaolusid arvestades usutavaks, et isiku tegelik soov ei ole olnud enda väljasaatmist võimatuks teha. Asjaolu, et isik ei soovi Eestist lahkuda (kuna tema elukaaslane elab Eestis), ei ole piisav, et põgenemisohtu sedastada.
11.VSS § 10 lg 2 näeb ette leebemad järelevalvemeetmed kui puudutatud isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine nagu näiteks elamine kindlaksmääratud elukohas ja ilmumine määratud ajavahemike järel Politsei- ja Piirivalveametisse registreerimisele. Kohtu hinnangul on antud juhul võimalik leebemate järelevalvemeetmete rakendamine. Isik ei ole rikkunud kaasaaitamiskohustust ega Eestis elades seadusi. Isik on asunud oma õigusi kaitsma, vaidlustades lahkumisettekirjutust. Isiku esialgset õiguskaitse taotlust küll Tallinna Halduskohus ei rahuldanud osas, mis puudutab isiku kohustust riigist lahkuda, kuid isikul on võimalik nimetatud määrus ringkonnakohtus vaidlustada. Isikul on olemas Tallinnas elukoht. Isik ei ole ohtlik. Isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist tuleb pidada sedavõrd intensiivseks meetmeks, mis on õigustatud ja proportsionaalne vaid juhul, kui leebemad abinõud lahkumisettekirjutuse täitmist ei tagaks. Taotlusest ei selgu, miks VSS § 10 lg 2 sätestatud abinõud ei ole vajalikul määral tõhusad. Arvestades lähedaste perekonnaliikmete olemasolu ja elukohta Tallinnas, jääb ebaselgeks, miks ei ole asjakohane kohustada isikut elama kindlaksmääratud elukohas (§ 10 lg 2 p 1) või ilmuma määratud ajavahemike järel PPAsse registreerimisele (p 2).
12.Kokkuvõtvalt jätab kohus PPA taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole PPA taotlus piisavalt põhjendatud, et sellest selguks vältimatu vajadus isiku kinnipidamiseks.
13.Määrus jõustub selle kättetoimetamisel PPAle (HKMS § 265 lg 3). X tuleb kätte toimetada määruse resolutsiooni ja põhjenduste tõlge aserbaidžaani keeles.
14.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.