Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.11.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1767
Haldusasi
X kaebus Tallinna Perekonnaseisuameti 02.03.2021 toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, Tallinna Perekonnaseisuameti kohustamiseks rahvastikuregistrist andmeid kustutama (sh avalduse alusel, millest Tallinna Perekonnaseisuamet 19.10.2021 keeldus) ja Siseministeeriumi 06.07.2021 kirja nr 22/327-2 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja advokaat Helen Tomberg Vastustajad – Tallinna linn, esindaja KP; Siseministeerium, esindaja LO Kolmandad isikud – C, esindaja advokaat Helen Hääl; Y, esindaja vandeadvokaat Birje Kalmus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.09.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Võtta asja materjalide juurde Riigikohtu 19.05.2023 määrus asjas nr 2-21-7200.
2.Rahuldada X apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 28.09.2022 otsus asjas nr 3-21-1767.
3.Teha asjas nr 3-21-1767 uus otsus, millega rahuldada kaebus ja kohustada Tallinna Perekonnaseisuametit kustutama rahvastikuregistrist Y Q isana ning tuvastada Siseministeeriumi 06.07.2021 kirja nr 2-2/327-2 õigusvastasus.
Mõista Tallinna linnalt ja Siseministeeriumilt X esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja 1059,80 (üks tuhat viiskümmend üheksa eurot 80 senti) eurot kummaltki. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
5.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja, tema lapse ja kolmandate isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
3-21-1767 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.12.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 02.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tallinna Perekonnaseisuameti 02.03.2021 toimingu, millega kanti rahvastikuregistrisse Q isana Y, õigusvastasus, kohustada Tallinna Perekonnaseisuametit kanne kustutama ning tuvastada Siseministeeriumi 06.07.2021 vaide tagastamise kirja nr 2-2/327-2 õigusvastasus (haldusasi nr 3-21-1767). X esitas 17.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse seonduvalt Tallinna Perekonnaseisuameti 19.10.2021 keelduva toiminguga ning Tallinna Perekonnaseisuameti kohustamiseks kustutada Y isaks olemise kanne (haldusasi nr 3-21-2669). Tallinna Halduskohus liitis 08.07.2022 määrusega haldusasjad nr 3-21-1767 ja 3-21-2669 ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-21-1767. Seejuures jäi Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2022 määruse tulemusena haldusasja nr 3-21-2669 raames menetlusse üksnes Tallinna Perekonnaseisuameti kohustamise nõue. Kaebuse kohaselt on kaebajal ja Cl ühine laps Q. Lapse bioloogiline ema on C. Kaebaja lapsendas Q peresisese lapsendamisena ning lapse vanematena kanti rahvastikuregistrisse C ja X. Harju Maakohus tegi 16.12.2020 otsuse, millega luges tuvastatuks, et C poeg Q põlvneb Yst. Kaebaja sai 08.06.2021 teada, et rahvastikuregistrisse on tehtud kanne ka Q bioloogilise isa Y kohta. Kande tegemisega on tekkinud olukord, kus lapsel on justkui kolm vanemat. Kaebaja esitas Siseministeeriumile kande tegemise kohta vaide, mille Siseministeerium 06.07.2021 kirjaga tagastas, väites, et kaebajal puudub õigus vaiet esitada. Kolmanda vanema rahvastikuregistrisse kandmise toiming on õigusvastane. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 455 lg 2 sätestab üheselt, et kohus saadab kohtuotsuse ärakirja registripidajale üksnes siis, kui kohtuotsusega on muudetud registrisse kantavaid isikuandmeid. Maakohtu otsuse resolutsioonist ei nähtu, et sellega on muudetud või tuleks muuta registrisse kantavaid isikuandmeid. TsMS § 457 lg 4 teise lause kohaselt ei kehti põlvnemise tuvastanud kohtuotsus isiku suhtes, kes nimetatud õigust omaks peab, kuid asjas menetlusosaline ei olnud. TsMS § 198 lg 1 p 1 kohaselt on hagimenetluses menetlusosalisteks pooled (s.t hageja ja kostja) ning kolmas isik. Kohtuotsusest nähtuvalt oli hagi esitatud lapse vastu, kaebaja oli hooldusõigust omava vanemana kostja seaduslik esindaja, kuid mitte 2(10)
3-21-1767 menetlusosaline. Kuna Harju Maakohtu 16.12.2020 otsus kaebaja suhtes ei kehti, ei saanud registripidaja muuta (täiendada) vanemakandeid, sest sinna olid juba tehtud kanded Q vanemate kohta, kelleks on kaebaja ja C. Perekonnaseaduse (PKS) § 162 kohaselt lõpeb lapsendamisega lapse ja tema alanejate sugulaste sugulussuhe endiste sugulastega ning lõpevad ka sugulusest tulenevad õigused ja kohustused. Seega lõppes Y sugulussuhe lapsega ning kõik sellest tulenevad õigused ja kohustused õiguslikus tähenduses, kui kaebaja lapsendas Q, sõltumata sellest, kas Y sugulus oli tuvastatud või mitte. Seadus ei näe ette, et kehtivast lapsendamisest hilisem isaduse tuvastamine taastaks õiguslikult varem lõppenud sugulussuhte. PKS-st, perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 15 lg-st 7 ja regionaalministri 03.05.2010 määruse nr 8 (määrus nr 8) § 3 p-dest 1 ja 11 järeldub, et rahvastikuregistrisse kantult saab lapsel olla ainult kaks vanemat, kes võivad olla kas eri soost või samast soost. Praegu on lapse sünnitõend vormis, mida kehtiv õigus ette ei näe ja mis ei ole seega lubatav. Toiming kolmanda vanema kandmisel rahvastikuregistrisse riivab oluliselt kaebaja subjektiivseid õigusi. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg-test 1 ja 2 tulenevalt omab rahvastikuregistri kanne ja selle alusel väljastatud lapse sünni tõend Q vanemate kohta kolmandate isikute jaoks määravat õiguslikku tähendust. See piirab kaebaja võimalusi lapse esindamisel, sundides kaebajat kolmandate isikute jaoks esindamist kooskõlastama isikuga, kellel tegelikult lapse esindamise õigust üldse ei ole. Samuti annab sünni tõend kolmandate isikute ees lapse esindamise õiguse isikule, kes tegelikult last üldse esindada ei või. See rikub ka kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele (põhiseaduse (PS) § 12). Kui kaebaja oleks olnud samadel asjaoludel meessoost kooselupartner Cle ja oleks peresiseselt lapsendanud C lapse, kelle põlvnemine isast ei olnud seaduses sätestatud alusel kindlaks tehtud (või oleks võtnud omaks isaduse), oleks kaebaja kantud lapsendamisel rahvastikuregistrisse isana ning isaduse vaidlustamisel kohaldunuks PKS § 91 lg-s 1 sätestatud üheaastane õigust lõpetav tähtaeg alates lapse sünnist. PKS § 91 lg 1 ja ka selle alusel tehtud kohtuotsuse kandmine registrisse on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei ole sätestatud õigust lõpetavat tähtaega vaidlustada lapse (samasoolist) vanemlust, kuid on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg vaidlustada lapse isadust. Veel rikub sama lünk PS §-i 26, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Lapse lapsendanud samasooline vanem ei pea elama hirmus, et lapse bioloogiline isa jätab vastuolus hea usu põhimõttega ühel hetkel koos lapse bioloogilise emaga tegutsedes teise vanema armastatud lapsest ilma. Kaebaja esitas 21.09.2021 Tallinna Perekonnaseisuametile taotluse kustutada rahvastikuregistri kanne, millega on Q isana kantud rahvastikuregistrisse Y. Tallinna Perekonnaseisuamet keeldus 19.10.2021 vastusega kande kustutamisest, põhjendades seda sisulise ja õigusliku aluse puudumisega. Keeldumine on õigusvastane. RRS § 33 lg 1 sätestab, et RRS § 32 lg-s 3 sätestatud juhtudel on volitatud töötleja kohustatud kontrollima andmete õigsust ja ebaõiged andmed parandama. RRS § 32 lg 3 p 1 kohaselt on volitatud töötleja kohustatud tegema andmeandjale andmete õigsuse kohta järelepärimise, kui isik on vaidlustanud tema kohta rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsuse. Sama kohaldub, kui isik on vaidlustanud rahvastikuregistrisse tema lapse kohta andmete kandmise õiguspärasuse. Kuna Harju Maakohtu 16.12.2020 otsuse alusel ei saanud isakannet teha, pidanuks vastustaja vähemalt kontrollima, kas kohtuotsuse resolutsiooni toime ulatuse laiendamine registripidaja poolt on lubatav. Kanne seab kolmandate isikute jaoks kahtluse alla kaebaja kui „teise ema“ hooldusõiguse õiguskindluse. Õigusvastane on ka Siseministeeriumi poolt vaide läbivaatamatult tagastamine. Asjakohatu on Siseministeeriumi seisukoht, et põlvnemise tuvastamise kande tegemisega rahvastikuregistrisse ei ole muudetud kaebaja ja lapse suhet ega hooldusõiguse andmeid, sest vaid kahel vanemal kolmest on lapse suhtes „hooldusõigused“ ja lapse isal hooldusõigus puudub.
3(10)
3-21-1767
2.Tallinna linn palus 11.02.2022 ja 02.08.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata ning taotles menetluse lõpetamist. Jõustunud kohtulahendi alusel rahvastikuregistrisse tehtud isa kanne ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ja kaebajal puudub kaebeõigus. Vaidlustatav kanne ei loo ka täiendavaid aluseid lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks, kuivõrd need on tekkinud tulenevalt jõustunud kohtuotsusest. Rahvastikuregistri kande kustutamine ei muudaks kohtuotsuse kehtivust. Kuna isaduse tuvastamise kohta on kehtiv kohtuotsus, ei ole kaebuse eesmärki võimalik saavutada. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Rahvastikuregistri kannete tegemine või nende muutmine toimub seaduses loetletud alusdokumentide andmete alusel ning perekonnaseisuametnikul ei ole õigust kande tegemise aluseid ise tuvastama hakata. Tegemist on formaliseeritud menetlusega. Perekonnaseisuamet on teinud andmehõivekande Harju Maakohtu jõustunud kohtulahendilt nr 2-20-9602 ning kandnud andmed rahvastikuregistrisse oma pädevuse ja õigusaktides ettenähtud andmekoosseisu piires. Perekonnaseisuamet ei ole asunud enda initsiatiivil kohtuotsuse resolutsiooni laiendama ja isikuandmeid muutma. Kohtuotsuselt andmehõive tegemisel ei muudetud kaebaja ja lapse suhet ega hooldusõiguse andmeid. Kuna kohtulahendis isa hooldusõigusi ei käsitletud, siis lapse isal hooldusõigused rahvastikuregistris puuduvad. Maakohtu otsusest nähtuvalt oli kaebaja kostja seadusliku esindajana kohtumenetlusse kaasatud ning tal oli võimalik oma õigusi kaitsta kohtumenetluses.
3.Siseministeerium palus 11.02.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Rahvastikuregistri kanne lapse põlvnemise kohta on tehtud jõustunud kohtulahendi alusel ja kooskõlas kehtiva õigusega. Siseministeeriumi 06.07.2021 vaide tagastamise kiri on õiguspärane. Kuigi kaebaja taotles vaidega rahvastikuregistri kande kustutamist, siis sisuliselt on vaides eelkõige vaidlustatud lapse põlvnemise tuvastamist Yst olukorras, kus lapsel oli rahvastikuregistrisse kantud juba kaks hooldusõiguslikku vanemat. Isaduse tuvastamise osas on aga jõustunud Harju Maakohtu 16.12.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-20-9602. Vaide saab esitada üksnes isik, kelle õigusi on rikutud või vabadusi piiratud. Võttes arvesse, et kande tegemisel rahvastikuregistrisse ei muudetud ega rikutud kuidagi kaebaja vanemlikke õigusi, samuti ei piiratud tema vabadusi, ei olnud kaebajal õigust esitada vaiet rahvastikuregistri kande kustutamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 71 lg 1). Kaebajal ei ole võimalik vaidemenetluse käigus vaidlustada kohtulikku isaduse tuvastamist ning sellele järgnevalt jõustunud kohtulahendi alusel tehtud rahavastikuregistri kannet, mistõttu oli vaide tagastamine õiguspärane. Kehtiv õigus kohustab kandma rahvastikuregistrisse kohtulahendid, millega tuvastatakse isiku põlvnemine. Rahvastikuregistrisse sellise kande tegemise kohustus tuleneb RRS § 21 lg 1 p-st 15, § 22 lg 1 p-st 4 ning Vabariigi Valitsuse 20.12.2018 määruse nr 129 „Rahvastikuregistri turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate kaupa nende üleantavate andmete loetelu“ (määrus nr 129) § 24 p-st 6. PKTS § 13 lg-st 3 tulenevalt võib perekonnaseisuasutus teha perekonnaseisuandmetes vajalikud muudatused ka ametiülesande korras, kui perekonnaseisuandmed on muutunud kohtuotsuse alusel või kui andmete ebaõigsus ilmneb Eesti või välisriigi perekonnaseisu või muudest dokumentidest. Kui kohus otsustas, et põhjendatud ja võimalik on tuvastada lapse põlvnemine Yst, mis sai kinnituse kohtulahendis, siis kaasnes sellega ka kohustus selliste andmete muutmiseks rahvastikuregistris. Siseministeerium möönab, et tekkinud olukord on keeruline, kuid sellest hoolimata ei saa Siseministeerium rahvastikuregistrikande kustutamisega muuta olematuks maakohtu jõustunud kohtuotsust ega asjaolu, et lapse põlvnemine Yst on tuvastatud. PKS § 83 kohaselt on lapse ema naine, kes on lapse sünnitanud ning § 84 kohaselt on lapse isa mees, kes on lapse eostanud. Sama sätte kohaselt loetakse, et lapse on eostanud mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus, kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus. Ql oli küll kaks vanemat, kuid ei olnud PKS-s defineeritud isa, mistõttu tekkis olukord, kus kehtiv õigus 4(10)
3-21-1767 võimaldas isaduse kohtulikku tuvastamist, olenemata asjaolust, et laps oli tegelikult juba lapsendatud naise poolt. Lapse bioloogiliseks isaks olemine ja selle kande tegemine rahvastikuregistrisse ei anna bioloogilisele isale siiski hooldusõigust. Lapse hooldusõiguslikud vanemad on lapse bioloogiline ema ja kaebaja, kes on rahvastikuregistrisse kantud teise emana. Täielik isiku- ja varahooldusõigus on vaid kaebajal ja Cl. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal mingit kohustust kooskõlastada enda tegevust lapse esindamisel Yga. Kuivõrd Ql ei olnud rahvastikuregistrisse isana kantud ühtegi meest, vaid kaks ema, siis ei muutunud rahvastikuregistri kandega ka kaebaja kui Q ema õigused ja kohustused. Seega kehtib kohtuotsus põlvnemise kohta ka kaebaja suhtes, kuivõrd laps ei saa põlvneda kaebajast.
4.C palus 04.08.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu otsuse alusel oli perekonnaseisuasutus kehtiva õiguse kohaselt kohustatud tegema isa kande rahvastikuregistrisse. Lapsel on rahvastikuregistri andmete kohaselt kaks hooldusõiguslikku vanemat, lapse bioloogiline ema C ja teise emana X. Rahvastikuregistris on küll kolm kannet, kuid hooldusõiguslikke vanemaid (PKS § 120 lg 1) on endiselt kaks. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja väited, et lapsel on kolm vanemat ja bioloogilise isa kanne rahvastikuregistrisse piirab kaebaja võimalusi lapse esindamisel. Lapse isa kanne ei saa kuidagi mõjutada vanema hooldusõiguslikke küsimusi ja lapse esindamist. Samuti ei saa üksnes Y isaduse tuvastamine ning isa kande tegemine rahvastikuregistrisse riivata kaebaja subjektiivseid õigusi. Riigikohtu menetluses on Y avaldus Q lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 221-7200). Välistatud ei ole avalduse rahuldamine ning kaebaja kande kustutamine Q vanemana. Y on lapse bioloogiline isa ja seda asjaolu ei muuda miski.
5.Y palus 04.08.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Perekonnaseisuameti 02.03.2021 toiming on õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega. Siseministeeriumi 06.07.2021 kiri nr 22/327- 2 ei ole õigusvastane. TsMS § 582 lg 4 kohaselt saadab kohus põlvnemise või vanema kande ebaõigsuse tuvastamise määruse pärast selle jõustumist perekonnaseisuasutusele. Määrus on aluseks muudatuste tegemiseks lapse perekonnaseisuandmetes. Muudatused on tehtud vastava jõustunud kohtulahendi alusel. Kuigi eeldatakse, et rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmed on õiged (PKTS § 2 lg 5), ei tekita põlvnemise registrisse kandmine kui selline lapse ja vanema suhtes õigusi ega kohustusi. Samuti ei muuda isa kohta kande tegemine kannet kaebaja kohta kehtetuks. Ka ei muutu isa kande tegemisega kaebaja õigused ja kohustused lapse suhtes. Kuivõrd rahvastikuregistris puudus isa kanne ning kohtulahend on aluseks sellise kande tegemisele, on kaebaja vaie tagastatud põhjendatult.
6.Tallinna Halduskohus jättis 28.09.2022 otsusega Tallinna linna 11.02.2022 taotluse menetluse lõpetamiseks või kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ning jättis kaebuse rahuldamata. Määruse nr 129 § 24 p 6 kohaselt kantakse rahvastikuregistrisse andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine. PKTS § 13 lg 2 kohaselt muudetakse perekonnaseisuandmeid (ka) kohtuotsuse alusel. RRS § 21 lg 1 p 15 ning § 22 lg 1 p 4 koosmõjus kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka ka andmed isiku vanemate kohta, mis baseeruvad vastaval kohtulahendil. Eeltoodud õiguslikud alused võimaldasid vastustajal vaidlustatud kannet teha ning seega ei saa sellekohast toimingut pidada õigusvastaseks. Lähtuvalt PKTS § 13 lg-st 3 võib perekonnaseisuasutus teha perekonnaseisuandmetes vajalikud muudatused ka ametiülesande korras, kui perekonnaseisuandmed on muutunud kohtuotsuse alusel. Seega ei ole viide või etteheide uurimispõhimõtte ebapiisavast järgimisest asjakohane. TsMS § 457 lg 4 teise lause järgi ei kehti põlvnemise või vanemliku hoolduse tuvastanud kohtuotsus isiku suhtes, kes nimetatud õigust omaks peab, kuid asjas menetlusosaline ei olnud. 5(10)
3-21-1767 Antud juhul ei olnud aga tegemist situatsiooniga, kus oleks otsustatud lapsendamise järgsete õiguste või kohustuste üle või analüüsitud mõne (varasema) kohtulahendi kehtivust kaebaja suhtes. Harju Maakohtu 16.12.2020 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-20-9602 loeti tuvastatuks, et Q põlvneb Yst. Perekonnaseisuasutus lähtus jõustunud ja täitmiseks kohustuslikust kohtulahendist ning see seostus üksnes kande tegemisega kui sellisega. Seoses väitega, et enam kui kahe vanema kajastamine rahvastikuregistris ei peaks olema lubatav, on Harju Maakohtu 16.12.2020 otsuse p-s 11 muu hulgas märgitud: „Asjaolu, et X ja C vahel oli sõlmitud kooseluleping ja et X C nõusolekul Q lapsendas, ei tähenda seda, et Y ei saa nõuda oma isaduse tuvastamist Q suhtes, sest ühtki meest lapse sünnitõendile ega rahvastikuregistrisse tema isana kantud ei ole.“ Kanne on tehtud kehtivate õigusaktide alusel ja õiguspärane. Kaebaja on taotlenud ka Siseministeeriumi 06.07.2021 kirja nr 2-2/327-2 õigusvastasuse tuvastamist. Vastavalt HMS § 79 lg 1 p-le 4 tagastatakse vaie, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Antud juhul on Siseministeerium andnud kaebajale 06.07.2021 otsustusega rahvastikuregistri kande muutmise taotlusele eitava vastuse ja seda on ka sisuliselt põhjendatud. Samas vormistati see vaide tagastamisena asjas olemas oleva jõustunud kohtuotsuse tõttu. Taolist lähenemist ei saa pidada ebaõigeks, sest sisuliselt baseerubki vaidlustatav kanne jõustunud kohtulahendil. Olukorras, kus vastavate andmete rahvastikuregistrist kustutamisele suunatud kohustamisnõue jääb rahuldamata, ei saa Siseministeeriumi sellekohast otsustust, mis on oma sisult samalaadne, pidada õigusvastaseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X palub 26.10.2022 apellatsioonkaebuses (ja 19.10.2023 seisukohas) tühistada halduskohtu 28.09.2022 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus, ning jätta kaebaja menetluskulud vastustajate kanda. Halduskohtu otsusest ei ole üheselt arusaadav, kas kohtu hinnangul tegi perekonnaseisuamet vaidlustatud kande Harju Maakohtu 16.12.2020 otsust täites või oma ametiülesannete korras, lähtudes PKTS § 13 lg-st 3. Kui perekonnaseisuamet tegi kande n-ö kohtuotsuse täitmisena, on kanne ebaõige seetõttu, et maakohtu otsuse resolutsioon ei näe ette rahvastikuregistris muudatuste tegemist. Halduskohus ei ole esitanud analüüsi, miks oli kande tegemine maakohtu otsuse resolutsiooni ületavas osas lubatav. Seetõttu on halduskohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata. Maakohtu otsuse resolutsioonist ei nähtu, et sellega oleks muudetud või tuleks muuta registrisse kantavaid isikuandmeid. Seega ei saanud perekonnaseisuamet lähtuda isakande tegemisel kohtuotsuse resolutsioonist. See, et kohtukantselei ametnik on kohtulahendi ekslikult saatnud perekonnaseisuametile, ei oma õiguslikku tähendust kande tegemisel. TsMS § 455 lg 2 sätestab üheselt, et kohus saadab kohtuotsuse ärakirja registripidajale üksnes siis, kui kohtuotsusega on muudetud registrisse kantavaid isikuandmeid. Kui perekonnaseisuamet tegi kande oma ametiülesannete korras, tulnuks kohaldada uurimispõhimõtet. Ka selle tagajärjel ei saanud registrisse isakannet teha, sest kohtuotsuse põhjendavast osast ei nähtu, et selle alusel tuleks muuta registriandmeid, ning enne vaidlustatud kande tegemist sisaldas register juba andmeid kahe Q vanema kohta. Halduskohtu otsusest ei nähtu, kas ja mil viisil rakendati uurimispõhimõtet ja millised olid asjakohased kaalutlused. Kaebaja ei nõustu, et rahvastikuregistrisse kohtulahendi alusel andmehõive tegemisel piirdub perekonnaseisuameti uurimispõhimõte vajalike asjaolude kindlakstegemisel vaid sellega, mida kohus sisuliselt otsustas ja kas kohtulahend on jõustunud. Uurimispõhimõte ulatub ka selleni, kas rahvastikuregistri seis võimaldab kande tegemist või on seal n-ö juba kaks vanemat ees, mis täiendava kande tegemise välistab. Y sugulussuhe lapsega ning kõik sellest tulenevad õigused ja kohustused lõppesid lapse lapsendamisega sõltumata sellest, kas Y sugulus oli lapsendamise ajaks tuvastatud või mitte. 6(10)
3-21-1767 Kehtivast lapsendamisest hilisem isaduse tuvastamine ei taasta varem lõppenud sugulussuhet. Seega ei saanud maakohtu otsuse õiguslik toime olla rohkemat kui bioloogilise pärinemise fakti tuvastamine. Perekonnaseisuametil oleks tulnud seaduse analoogia alusel jätta kanne kolmanda vanema kohta tegemata. Kolmanda vanema lisamine rahvastikuregistrisse (sõltumata vanema soost) ei ole kehtiva õiguse alusel lubatud. TsMS § 457 lg 4 teise lause järgi ei kehti maakohtu otsus kaebaja suhtes, sest ta peab vanemaõigust omaks, kuid ei olnud asjas menetlusosaline. Ekslik on vastustaja seisukoht, et kaebaja oleks saanud kaitsta oma õigusi selles menetluses. Kaebaja ei olnud menetlusosaline ega saanud enda kaitseks apellatsioonkaebust esitada. Perekonnaseisutoiming, mille käigus kanti Y lapse kolmanda vanemana rahvastikuregistrisse, ja kande kustutamisest keeldumine, tõid kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste olulise riive. Kanne rikub kaebaja õigusi lapse esindamisel, sundides teda kolmandate isikute jaoks esindamist kooskõlastama isikuga, kellel tegelikult lapse esindamise õigust üldse ei ole. Kolmandate isikute jaoks seab kanne kahtluse alla kaebaja kui „teise ema“ hooldusõiguse õiguskindluse. Isakande tegemine jätab kaebaja kohase kaitseta tulenevalt tema soost, mis on vastuolus PS §ga 12. Kui kaebaja olnuks samadel asjaoludel meessoost kooselupartner Cle ja oleks peresiseselt lapsendanud C lapse, kelle põlvnemine isast ei olnud seaduses sätestatud alusel kindlaks tehtud (või oleks kaebaja võtnud omaks isaduse), oleks ta lapsendamisel kantud rahvastikuregistrisse isana ning isaduse vaidlustamisel kohaldunuks PKS § 91 lg-s 1 sätestatud 1-aastane õigust lõpetav tähtaeg alates lapse sünnist. PKS § 91 lg 1 ja selle alusel tehtud kohtuotsuse kandmine registrisse on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei ole sätestatud õigust lõpetavat tähtaega vaidlustada lapse (samasoolist) vanemlust, kuid on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg vaidlustada lapse isadust. Haldusmenetluse toiming, mille tagajärjeks on õigusvastane olukord, ei ole õiguspärane. Siseministeeriumi 06.07.2021 kiri nr 2-2/327-2 kui eitav otsustus rahvastikuregistri kande muutmise taotlusele on samuti õigusvastane. Riigikohus tegi 19.05.2023 määruse tsiviilasjas nr 2-21-7200, millega jättis Y määruskaebuse rahuldamata. Nimetatud asjas vaatasid kohtud läbi Y avaldust Q lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks ja Yle hooldusõiguse andmiseks. Harju Maakohus tunnistas 08.10.2021 määrusega lapsendamise kehtetuks ja andis Yle hooldusõiguse. Ringkonnakohtu 28.01.2022 määrusega maakohtu määrus tühistati ja lapsendamine jäeti kehtetuks tunnistamata. Riigikohus märkis 19.05.2023 määruses, et kehtiv PKS ei võimalda olukorda, kus lapsel oleks õiguslikus mõttes ühel ajal rohkem kui kaks vanemat ja selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel. Riigikohus leidis, et olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84 sätestatud alusel kindlaks tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost), ei saa isaduse tuvastamise hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks, ning kohus peaks sel juhul kaaluma hagi menetlusse võtmata jätmist. Sama põhimõte peaks kaebaja hinnangul olema kohaldatav praeguses menetluses.
8.Tallinna linn palub 22.11.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Rahvastikuregistri kanne Q põlvnemise kohta on tehtud jõustunud kohtulahendi alusel ja on kooskõlas kehtiva õigusega. Olenemata sellest, kas kohtuotsuse resolutsioonis on selgesõnaliselt pandud kohustus rahvastikuregistri andmeid muuta, tuleneb kande tegemise kohustus siiski kohtulahendist, millega põlvnemine tuvastati, ning kehtivast õigusest. Ükski õigusakt ei takista kande tegemist, vaid RRS § 21 lg 1 p 15 kohustab selleks. Haldusorgani uurimispõhimõte ja diskretsioon ei ulatu õiguse tõlgendamiseni ning kohtulahendi sisu õiguspärasuse hindamiseni. Uurimispõhimõte ei anna alust seada 7(10)
3-21-1767 kahtluse alla jõustunud kohtuotsuse sisu. Kehtiv õigus kohustab kandma rahvastikuregistrisse kohtulahendid, millega tuvastatakse isiku põlvnemine. Rahvastikuregister on küll informatiivne register, ent just selle abil tehakse enamikul juhtudel kindlaks põlvnemissuhe. Mida adekvaatsem on rahvastikuregistri info, seda parem. Olukord, kus lapse isal tuleks põlvnemissuhet tõendada kohtulahendiga, ei ole alternatiiv rahvastikuregistri kandele. Üldreeglina eeldatakse rahvastikuregistri andmete õigsust. Lapse bioloogiliseks isaks olemine ja selle kande tegemine rahvastikuregistrisse ei anna bioloogilisele isale hooldusõigust. Rahvastikuregistrisse kohtuotsuselt andmehõive tegemisel ei muudetud kaebaja ja lapse suhet ega hooldusõiguse andmeid. Kuna kohtulahendis isa hooldusõigusi ei käsitletud, puuduvad lapse isal hooldusõigused rahvastikuregistris. Vaatamata isa kandele on kaebajal lapse suhtes kõik vanema õigused ja kohustused. Seega ei piira kanne kaebaja võimalusi lapse esindamisel. Kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada, kohustades perekonnaseisuametit vastavaid andmeid rahvastikuregistrist kustutama. See ei muudaks kehtetuks Harju Maakohtu 16.12.2020 otsuse nr 2-20-9602 õiguslikke tagajärgi. Ka isakande kustutamine ei muudaks jõustunud kohtuotsuse kehtivust ning asjaolu, et lapse põlvnemine Yst on tuvastatud.
9.Siseministeerium palub 30.11.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Siseministeeriumi 06.07.2021 kiri nr 2-2/327-2 ja halduskohtu otsus on seaduslikud ja põhjendatud. Halduskohus on põhjendanud, millistel õiguslikel alustel rahvastikuregistri kanne tehti. Lisaks on kohus viidanud ka täiendavale võimalusele, mis on samuti õiguspärane. Siseministeerium tagastas kaebaja vaide HMS § 79 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel. Vastustaja on 06.07.2021 kirjas põhjendanud, miks ta leiab, et isikul ei olnud õigust vaiet esitada, ning selgitanud, et rahvastikuregistrisse kantakse kohtulahendid, millega tuvastatakse isiku põlvnemine. Seega on kande alus jõustunud kohtotsus. Siseministeerium põhjendas taotluse lahendamata jätmist ja vaide tagastamist, mitte ei lahendanud isiku taotlust sisuliselt. Tegu oli toiminguga, millega vaie tagastati.
10.C palub 30.11.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Rahvastikuregistri kanne on õiguspärane. Perekonnaseisuametil oli kohustus kanda jõustunud kohtuotsuse alusel lapse bioloogilise isana registrisse Y. Kandest olenemata on kaebajal lapse suhtes kõik vanema õigused ja kohustused. Seega ei riku kanne tema subjektiivseid õigusi. Isakanne ei anna Yle hooldusõigust. Kandel on vaid tõenduslik tähendus. Kande kustutamine ei muudaks jõustunud kohtuotsuse kehtivust ega asjaolu, et laps põlvneb Yst.
11.Y palub 05.12.2022 vastuses (ja 20.10.2023 seisukohas) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtu otsusest selgub üheselt, et isakanne on tehtud õiguspäraselt, kuna see on tehtud põlvnemise tuvastamise lahendi alusel ning sama kanne tulnuks teha ametiülesande alusel ka juhul, kui seda poleks tehtud varasemalt. Kanne ei vähenda kaebaja õigusi lapse suhtes – kaebajal on endiselt lapse hooldusõigus. Põlvnemise registrisse kandmine ei tekita lapse ja vanema suhtes õigusi ega kohustusi. Kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut (PKS § 120 lg 7). Seetõttu ei teki ka reaalsuses olukorda, kus vaid kanne saaks kaebaja võimalusi lapse esindamisel piirata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde Riigikohtu 19.05.2023 määruse nr 2-217200 asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3). Tõend on asjakohane (asja materjalide juures on ka samas asjas tehtud esimese ja teise kohtuastme lahendid) ja menetlusosalistele teada. 8(10)
3-21-1767
13.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.
14.Y kandmine rahvastikuregistrisse Q isana oli õigusvastane põhjusel, et Eesti õigus ei võimalda olukorda, kus lapsel oleks õiguslikus mõttes ühel ajal rohkem kui kaks vanemat (vrd 01.01.2024 jõustuva PKS § 82). Selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel ega isaduse hilisemal tuvastamisel. Seadusandja ei ole ette näinud võimalust, et lapsel oleks rohkem kui kaks (hooldusõiguslikku) vanemat sõltumata vanemate soost (Riigikohtu 19.05.2023 määrus nr 2-21-7200, p-d 23.3 ja 24). PKTS § 30 lg-te 1‒3 kohaselt väljastatakse sünni tõendamiseks kinnitatud väljavõte järgmistest rahvastikuregistri andmetest: 1) sündinu isikunimi, isikukood, sünniaeg ja sünnikoht; 2) sündinu mõlema vanema isikunimi, isikukood ja sünniaeg; 3) kande number. Sündinu ja tema vanemate isikunimed esitatakse sünnitõendil kande tegemise seisuga. Avaldaja soovil lisatakse sünnitõendile väljavõte sündinu või vanemate nime või muude käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete muudatustest. Lapsendatu sünnitõendil esitatakse andmed lapsendamisjärgse seisuga. PKTS § 15 lg 7 kohaselt on perekonnasündmuse kohta väljastatavale tõendile kantavate andmete loetelu kehtestatud määrusega nr 8. Selle määruse § 3 p-dega 1 ja 11 on kehtestatud perekonnasündmuse kohta väljastatava tõendi andmekoosseisuna andmed, mis on toodud tõendi vormides, eri soost vanemate puhul määruse lisas 16 toodud sünni tõendi vormis ja samast soost vanemate puhul lisas 26 toodud sünni tõendi vormis. Tõendi vormidest järeldub, et rahvastikuregistrisse kantult saab lapsel olla kaks vanemat, kes võivad olla kas eri soost või samast soost.
15.Kui kaks vanemat on juba rahvastikuregistrisse kantud, ei saa perekonnaseisuasutus kolmandat vanemat sinna juurde lisada ei kohtuotsuse alusel ega ametiülesande korras, vaid vanema kande muutmine saab toimuda vaid juhul, kui n-ö uus vanem astub senise vanema asemele, st kehtivat vanemakannet tühistava kohtulahendi (vanema kande vaidlustamise hagi) alusel (vrd Riigikohtu 23.05.2012 määrus nr 3-2-1-48-12, p 19). Praegusel juhul ei tunnistatud Harju Maakohtu 16.12.2020 määrusega nr 2-20-9602 (dtl 17 jj) lapsendamist kehtetuks ega tühistatud X kohta tehtud vanemakannet rahvastikuregistris. Järelikult ei olnud kohtulahendit, mille alusel oleks perekonnaseisuasutus saanud vanema kannet muuta. Riigikohus on 19.05.2023 määruse nr 2-21-7200 p-des 24.1 ja 24.2 lisaks selgitanud, et lapsendamine toob PKS § 162 kohaselt kaasa lapse ja tema endiste sugulaste sugulussuhete lõppemise. Ka peresisesel lapsendamisel ei teki põlvnemissuhet rohkem kui kahe vanemaga, sest lapsendaja astub ühe (bioloogilise) vanema asemele. Olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84 sätestatud alusel kindlaks tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost), ei saa isaduse tuvastamise hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks. Kohus peaks sellises olukorras kaaluma isaduse tuvastamise hagi menetlusse võtmata jätmist TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
16.Praegusel juhul lisas perekonnaseisuasutus Harju Maakohtu 16.12.2020 määruse nr 2-209602 alusel rahvastikuregistrisse kolmanda vanema, millega tekkis Ql õigusvastane sünnitõend (kaks ema ja üks isa). Kuna lapsendamine oli jätkuvalt kehtiv, puudus perekonnaseisuasutusel viidatud kohtumääruse tulemusel järelikult õiguslik alus rahvastikuregistris lapsendamisjärgse sünnitõendi muutmiseks (PKTS § 30 lg 3) ja perekonnaseisuasutus ei oleks tohtinud vastavat andmehõivet teha. Perekonnaseisukande tegemiseks vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks võib perekonnaseisuametnik rakendada haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimispõhimõtet (PKTS § 6 lg 1).
17.Eelnevast tulenevalt oli õigusvastane Tallinna Perekonnaseisuameti 02.03.2021 toiming, millega kanti rahvastikuregistrisse Q isana Y, ja samal põhjusel oli õigusvastane Tallinna Perekonnaseisuameti 19.10.2021 keeldumine (dtl 82) isa kande kustutamisest. Nende toimingute õiguspärasuse hindamisel ei oma iseseisvat tähendust, kas Harju Maakohtu 9(10)
3-21-1767 16.12.2020 määrus nr 2-20-9602 on TsMS § 457 lg 4 alusel X suhtes kehtiv või mitte. Samuti puudub alus hinnata PKS § 91 lg 1 kooskõla PS-ga, sest viidatud norm ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjassepuutuv.
18.Õigusvastane oli ka Siseministeeriumi 06.07.2021 vaide tagastamine, sest puudus kohtuotsus, mille alusel oleks saanud Q isana rahvastikuregistrisse kanda Y (vt põhjendusi eespool) ja vale vanema kanne riivas X subjektiivseid õigusi. Rahvastikuregistri kandel on tõenduslik tähendus: rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse ja nendest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib õigustatud isik paluda selle parandamist (RRS § 3 lg 2 ja § 104 lg 1). Järelikult ei saanud Siseministeerium X vaiet tagastada HMS § 79 lg 1 p 1 ega p 4 alusel.
19.X apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb ise asjas uue otsuse, millega rahuldab X kaebuse, kohustab Tallinna Perekonnaseisuametit kustutama rahvastikuregistris Y Q isana ja tuvastab Siseministeeriumi 06.07.2021 kirja õigusvastasuse.
20.HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb Tallinna linnalt ja Siseministeeriumilt mõista välja X esimese ja teise kohtuastme menetluskulud. Esimeses kohtuastmes oli X esindajakulu 621,60 eurot (koos käibemaksuga), mille lisandus riigilõiv 30 eurot, seega kokku 651,60 eurot (dtl 33, 84, 152 jj). Apellatsiooniastmes oli kaebaja esindajakulu 1448 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandus riigilõiv 20 eurot, seega kokku 1468 eurot (dtl 185 ja 211 jj). Kaebaja menetluskulud on kahes kohtuastmes kokku 2119,60 eurot. Ehkki üldreeglina ei tohiks apellatsioonimenetluse esindajakulud olla suuremad kui esimeses kohtuastmes, tuleb praegusel juhul võtta arvesse, et kaebaja võttis endale esindaja ajal, kui kohtumenetlus halduskohtus oli juba pooleli. Esindajakulud on olnud vajalikud ja mõistlikus suuruses. Kuna vastustajaid on praeguses haldusasjas kaks ja mõlema suhtes tuleb kaebus rahuldada, mõistab ringkonnakohus vastustajatelt välja kaebaja menetluskulud võrdsetes osades, s.o 1059,80 eurot Tallinna linnalt ja 1059,80 eurot Siseministeeriumilt. Kaebaja taotlus viivise tasumise kohustamiseks võlaõigusseaduse § 113 lg 1 alusel jääb rahuldamata. Sellise võimaluse sätestab küll TsMS § 177 lg 4, kuid HKMS ei näe hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise tasumist ette (HKMS § 1 lg 3). Vastustajate ja kolmandate isikute menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.