Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme, Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
10.12.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1767
Haldusasi
X kaebus Tallinna Perekonnaseisuameti 02.03.2021 toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tallinna Perekonnaseisuameti kohustamiseks rahvastikuregistrist andmeid kustutama ning Siseministeeriumi 06.07.2021 kirja nr 2-2/327-2 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustajad – Tallinna linn, Siseministeerium
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.09.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 06.09.2021 määruse peale haldusasjas nr 3-21-1767.
Rahuldada X määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 06.09.2021 määrus haldusasjas nr 3-21-1767 ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.
Tagastada X-le määruskaebuse eest tasutud riigilõiv 15 eurot.
Määruse avaldamisel asendada kaebaja ning teiste määruses sisalduvate isikute (C, B, Q) nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 2 peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
1.X esitas 02.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega tuvastada Tallinna Perekonnaseisuameti 02.03.2021 toimingu õigusvastasus, millega kanti rahvastikuregistrisse B isana Q, ja kohustada Tallinna Perekonnaseisuametit kanne kustutama ning tuvastada Siseministeeriumi 06.07.2021 vaide tagastamise kirja nr 2-2/327-2 õigusvastasus. Kaebajal ja C-l on ühine laps B. Laps on sündinud C-st, kaebaja lapsendas B peresisese lapsendamisena ja lapse vanematena kanti rahvastikuregistrisse C ning X. Harju Maakohus tegi 16.12.2020 otsuse, millega luges tuvastatuks, et C poeg B põlvneb Q-st. Kaebaja sai 08.06.2021 teada, et rahvastikuregistrisse on tehtud kanne ka B bioloogilise isa Q kohta. Kande tegemisega on tekkinud olukord, kus lapsel on justkui kolm vanemat. Kaebaja esitas Siseministeeriumile kande tegemise kohta vaide, mille Siseministeerium 06.07.2021 kirjaga tagastas, väites, et kaebajal puudub õigus vaiet esitada. Toiming kolmanda vanema kandmisel rahvastikuregistrisse on õigusvastane. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 455 lg 2 sätestab üheselt mõistetavalt, et kohus saadab kohtuotsuse ärakirja registripidajale üksnes siis, kui kohtuotsusega on muudetud registrisse kantavaid isikuandmeid. Kõnealuse kohtuotsuse resolutsioonist ei nähtu ühegi sõnaga, et tegemist oleks sellise kohtuotsusega, millega on muudetud või tuleks muuta registrisse kantavaid isikuandmeid. TsMS § 457 lg 4 teise lause kohaselt ei kehti põlvnemise tuvastanud kohtuotsus isiku suhtes, kes nimetatud õigust omaks peab, kuid asjas menetlusosaline ei olnud. TsMS § 198 lg 1 p 1 kohaselt on hagimenetluses menetlusosalisteks pooled (s.t hageja ja kostja) ning kolmas isik. Kohtuotsusest nähtuvalt oli hagi esitatud lapse vastu, kaebaja oli hooldusõigust omava vanemana kostja seaduslik esindaja, kuid mitte menetlusosaline. Kuna Harju Maakohtu 16.12.2020 otsus kaebaja suhtes ei kehti, ei saanuks registripidaja muuta (täiendada) vanemakandeid, sest sinna olid juba tehtud kanded B vanemate kohta, kelleks on kaebaja ja C. Perekonnaseaduse (PKS) § 162 kohaselt lõpeb lapsendamisega lapse ja tema alanejate sugulaste sugulussuhe endiste sugulastega ning lõpevad ka sugulusest tulenevad õigused ja kohustused. Seega lõppes Q sugulussuhe lapsega ning kõik sellest tulenevad õigused ja kohustused õiguslikus tähenduse, kui kaebaja lapsendas B, sõltumata sellest, kas Q sugulus oli tuvastatud või mitte. Seadus ei näe ette, et kehtivast lapsendamisest hilisem isaduse tuvastamine taastaks õiguslikult varem lõppenud sugulussuhte. PKS-st, perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 15 lg-st 7 ja regionaalministri 03.05.2010 määruse nr 8 § 3 p-dest 1 ja 11 järeldub, et rahvastikuregistrisse kantult saab lapsel olla kaks vanemat, kes võivad olla kas eri soost või samast soost. Praegu on lapse sünnitõend vormis, mida kehtiv õigus ette ei näe ja mis ei ole seega lubatav. Toiming kolmanda vanema kandmisel rahvastikuregistrisse riivab oluliselt kaebaja subjektiivseid õigusi. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg-test 1 ja 2 tulenevalt omab rahvastikuregistri kanne ja selle alusel väljastatud lapse sünni tõend B vanemate kohta kolmandate isikute jaoks määravat õiguslikku tähendust. See piirab kaebaja võimalusi lapse esindamisel, sundides kaebajat kolmandate isikute jaoks esindamist kooskõlastama isikuga, kellel tegelikult lapse esindamise õigust üldse ei ole. Samuti annab sünni tõend kolmandate isikute ees lapse esindamise õiguse isikule, kes tegelikult last üldse esindada ei või. See rikub ka kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele (PS § 12). Kui kaebaja oleks olnud samadel asjaoludel meessoost kooselupartner C-le ja oleks peresiseselt lapsendanud C lapse, kelle põlvnemine isast ei olnud seaduses sätestatud alusel kindlaks tehtud (või oleks võtnud omaks isaduse), oleks kaebaja kantud lapsendamisel rahvastikuregistrisse isana ning isaduse vaidlustamisel kohaldunuks PKS § 91 lg-s 1 sätestatud üheaastane õigust lõpetav tähtaeg alates lapse sünnist. PKS § 91 lg 1 ja ka selle alusel tehtud kohtuotsuse kandmine registrisse on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei ole sätestatud õigust lõpetavat tähtaega vaidlustada lapse (samasoolist) vanemlust, kuid on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg vaidlustada lapse isadust. Veel rikub sama 2(5)
3-21-1767 lünk PS §-i 26, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kuulub samasooliste isikute kooselu, kui tegemist on püsiva faktilise partnerlusega, perekonnaelu kaitsealasse. Lapse lapsendanud samasooline vanem ei pea elama hirmus, et lapse bioloogiline isa jätab vastuolus hea usu põhimõttega ühel hetkel koos lapse bioloogilise emaga tegutsedes teise vanema armastatud lapsest ilma.
2.Tallinna Halduskohus tagastas 06.09.2021 määrusega kaebuse. Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, kuivõrd kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ehk kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ning kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. RRS § 21 lg 1 p 15 kohaselt kantakse rahvastikuregistrisse isikuandmetena isiku vanemate, abikaasa ja lapse andmed ning § 22 lg 1 p 4 kohaselt kuuluvad rahvastikuregistri andmete koosseisu sama seaduse §-s 21 nimetatud isikuandmete aluseks olevate kohtulahendite andmed. Vabariigi Valitsuse 20.12.2018 määruse nr 129 § 24 p 6 kohaselt kantakse registrisse andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine. Haldusasja materjalist nähtuvalt on Harju Maakohus 16.12.2020 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-20-9602 tuvastanud, et B põlvneb Q-st. Maakohus tuvastas põlvnemise PKS § 94 lg 1 alusel. Seega on kanne rahvastikuregistrisse tehtud kohtulahendi alusel ja kooskõlas RRS § 22 lg 1 p-ga 4. Halduskohtu kaudu tsiviilasjas tehtud lahendit vaidlustada ei saa. Seetõttu on kaebus perspektiivitu. Lisaks oleks kaebus kohustamisnõude osas ennatlik, sest HKMS § 46 lg 2 järgi eeldaks kohustamisnõue keelduvat vastust. Siseministeerium on lahendanud üksnes kaebaja vaide ja leidnud, et selle esitamiseks ei olnud õigust. Kaebaja on aga taotlenud perekonnaseisuameti kohustamist teatavaid andmeid kustutama ning vaide tagastamise kohta tehtud otsustust ei saa pidada eitavaks vastuseks selles tähenduses. Kuivõrd kaebaja on taotlenud perekonnaseisuameti toimingu ja vaide tagastamise kui toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist, ei oleks kaebajal õigusvastasuse tuvastamise nõudega võimalik oma sisulisi eesmärke saavutada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3.X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata asi tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 on diskretsiooniline alus, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Kehtivast õigusest ja kohtupraktikast ei tulene, et praegusel juhul on kaebeõiguse puudumine vaidluse asjaolusid arvestades selge ilma kahtlusteta. Kaebaja vaidlustas perekonnaseisuameti toimingu, millega tekkis tema lapsele rahvastikuregistrisse kolm vanemat. Kehtiv õigus ei võimalda olukorda, kus lapsel oleks rohkem kui kaks vanemat. Maakohtu 16.12.2020 otsuse põhjendav osa ega resolutsioon ei näinud ette isikuandmete muutmist rahvastikuregistris. Perekonnaseisuamet asus enda initsiatiivil kohtuotsuse resolutsiooni laiendama, mis ei ole lubatav. Seega ei saa maakohtu otsus olla halduskohtule siduvam suuremas ulatuses kui bioloogilise põlvnemise fakt, mille osas ei saa halduskohus tõepoolest asuda teistsugusele seisukohale. Küll aga saab halduskohus anda hinnangu sellise asjaolu rahvastikuregistrisse kandmise õiguspärasusele olukorras, kus enne kande tegemist olid registris juba andmed mõlema vanema kohta. Vaidega taotles kaebaja elulist tagajärge, et ebaõige kanne kustutataks. Kaebajale vaide tagastamist saab lugeda eitavaks vastuseks ja kohustamiskaebust asjakohaseks, sest vaide tagastamisega öeldi, et kaebaja ei või sellist tagajärge soovida. Kaebajale ei öeldud, et ta peab esmalt pöörduma perekonnaseisuametisse taotlusega kanne kustutada, vaid öeldi, et kanne tehti kohtuotsuse alusel (s.t on õige) ja kaebaja õigusi see ei riku.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(5)
3-21-1767
4.Ringkonnakohus võtab HKMS § 204 lg 1 ja § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele.
5.Määruskaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 15 eurot. Kuna määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9), tagastab ringkonnakohus tasutud riigilõivu selle maksjale (HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1).
6.Määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
7.Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Tegu on diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (Riigikohtu 04.10.2017 määrus asjas nr 317-505, p 8). Kui olukord pole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsust tehes ning jätta kaebus kaebeõiguse puudumise korral rahuldamata (vt Riigikohtu 25.04.2019 määrus nr 3-18913, p 9 ja seal viidatud varasemad lahendid). Kaebeõiguse tekkimiseks ei pea kaebuses väidetud õiguste riive ja haldusorgani õigusvastane tegutsemine olema kindel. Kohtul on kohustus haldusasja menetleda juba siis, kui möönda kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel (Riigikohtu 15.05.2008 määrus asjas nr 3-3-1-9-08, p 15). Kaebaja soovib, et rahvastikuregistrist kustutataks kanne selle kohta, et B isa on Q. Kaebaja hinnangul ei ole selline kanne õigusaktidega lubatav, sest lapse vanemaid ei saa olla rohkem kui kaks ning kehtivast lapsendamisest hilisem isaduse tuvastamine ei saa taastada varem lõppenud sugulussuhet. PKS § 162 kohaselt lõpeb lapsendamisega lapse ja tema alanejate sugulaste sugulussuhe endiste sugulastega ning lõpevad ka sugulusest tulenevad õigused ja kohustused. PKS § 164 järgi ei tohi lapsendatud lapse sünnitõendilt nähtuda, et laps on lapsendatud. Regionaalministri 03.05.2010 määruse nr 8 „Perekonnaseisuasutusele esitatavate avalduste, paberil tehtavate perekonnaseisukannete ja perekonnasündmuse kohta väljastatavate tõendite vormid, abieluvõimetõendile kantavad andmed ning võõrkeelses tõendis kasutatavate keelte loetelu“ § 3 lg-tega 1 ja 11 on kehtestatud perekonnasündmuste kohta väljastatava tõendi andmekoosseisu andmed tõendi vormides, mille kohaselt saab nii eri kui ka samast soost vanemate lastel olla vaid kaks vanemat. Seega peaks õigusaktidest tulenevalt lapsendamise korral üldjuhul lapse ja tema bioloogilise vanema õiguslik suhe lõppema ning rahvastikuregistri andmetel põhineval sünnitõendil peaks kajastuma vaid lapsendamisjärgne olukord (vt ka PKTS § 30 lg 3). Samuti ei saa lapse sünnitõendil olla korraga kolme vanemat. Kuigi õige on halduskohtu järeldus, et vaidlustatud kanne on rahvastikuregistrisse tehtud jõustunud kohtulahendi alusel ja seega kooskõlas RRS § 22 lg 1 p-ga 4, ei ole praegusel juhul ilmne see, kas sellise kande tegemine on siiski lubatav. Kuigi rahvastikuregistri kande tegemine toimub formaliseeritud menetluses, võib perekonnaseisuametnik perekonnaseisukande tegemiseks vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada siiski ka uurimispõhimõtet (PKTS § 6 lg 1 teine lause, vt Riigikohtu 03.06.2013 otsus asjas nr 3-3-1-13-13, p 12). Kokkuvõttes on tegemist õiguslikult keerulise ja ebaselge olukorraga, kus kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge. RRS § 6 lg 1 kohaselt eeldatakse rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust ning lg 2 järgi lähtutakse avaliku ülesande täitmisel registrisse kantud põhiandmetest. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et selline olukord võib tekitada segadust ja ebakindlust tema vanemlike õiguste ulatuses ja mõjutada seega ka suhteid tema lapsega, hoolimata sellest, kuidas on hooldusõigus parajasti vanemate vahel jagatud. Seetõttu riivab vaidlustatud rahvastikuregistri kanne kaebaja põhiõigusi, eeskätt PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas on tunnustatud õigust vaidlustada 4(5)
3-21-1767 halduskohtus toiminguid, mis puudutavad rahvastikuregistris andmete muutmist (vt nt Riigikohtu 03.06.2013 otsus asjas nr 3-3-1-13-13) või kannete tegemist (nt haldusasi nr 3-152355).
8.Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud halduskohus tagastada kaebust ka HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. On õige, et õigusvastasuse tuvastamise nõudega ei oleks kaebajal võimalik oma tegelikku eesmärki saavutada. Lisaks on tuvastamiskaebuse esitamine lubatud üksnes siis, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 2). Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu seisukohaga, et kohustamisnõue on esitanud ennatlikult ning kohustamiskaebuse esitamise eelduseks on andmete kustutamise kohta eitava vastuse saamine. Selline kohustamisnõude esitamise eeldus on asjassepuutuv juhul, kui mõni õigusakt näeb isikule ette taotluse esitamise kohustuse. Praegusel juhul on haldusorgan teinud väidetavalt õigusvastase kande rahvastikuregistrisse maakohtu edastatud kohtulahendi alusel omal algatusel (vt PKTS § 13 lg 2). Seega saab kaebaja oma õigusi rikkuva toimingu vaidlustamiseks pöörduda otse kaebusega halduskohtusse. Ringkonnakohus nõustub ka kaebajaga, et sisuliselt on Siseministeerium andnud kaebaja vaide tagastamisega tema rahvastikuregistri kande muutmise taotlusele eitava vastuse.
9.Kuna kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 ja p 2 alusel ei olnud õiguspärane, tuleb halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule tagasi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
10.Kohtumääruses on kajastatud kaebaja ja teiste isikute eraelu puudutavaid andmeid, sh ka eriliiki isikuandmeid, seetõttu tuleb määruse avaldamisel isikute nimed asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.