Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 20.02.2024, Tartu 3-23-526 Xi kaebus Viru Vangla 13.01.2023. a otsuse nr 610/725-2 tühistamiseks, vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks ning Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.01.2024. a määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale Kirjalik menetlus Kaebaja - X
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.01.2024. a määruse resolutsiooni punktid 2 ja 3 muutmata.
2.Jätta läbi vaatamata kaebaja 12.02.2024. a taotlus halduskohtu kohtunike taandamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X esitas 09.01.2023 Viru Vanglale taotluse (registreeriti numbriga 6-10/7251) võimaldada talle lühiajaline väljasõit perioodil 09.02.2023 - 10.02.2023. Viru Vangla jättis 13.01.2023. a otsusega nr 6-10/725-2 kaebaja taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks rahuldamata.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas X 02.03.2023 kaebuse Tartu Halduskohtule, paludes Viru Vangla 13.01.2023. a otsus nr 6-10/725-2 tühistada, teha vastustajale kohustav ettekirjutus anda luba lühiajaliseks väljasõiduks või väljaviimiseks või alternatiivselt teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Lisaks taotles kaebaja tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tegevus VangS §-dest 32 ja 33 tulenevate õiguste illusoorseks tegemisel ning nende poolt kaebaja maine kahjustamine, au ja hea nime teotamine ning ebaõigete faktiväidete levitamine. X taotles sellega seoses Eesti Vabariigilt moraalse kahju hüvitise väljamõistmist summas 5000 eurot.
TsMS § 24 lg 2Kohtuniku taandamine menetlusosalise avalduse alusel
3.Tartu Halduskohus selgitas 18.12.2023. a kohtunõudega kaebajale, et vaidlustatav Viru Vangla 13.01.2023. a otsus nr 6-10/725-2 on muutunud kehtetuks, sest kuupäevad, milleks kaebaja väljaviimist taotles, on möödunud, mistõttu ei ole vangla vastaval otsusel enam mingit mõju ega praktilist tähendust ja tühistamis- ning kohustamiskaebus on muutunud lubamatuks. Kohus küsis kaebajalt, kas ta soovib üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele.
4.Kaebaja vastas kohtunõudele ja leidis, et kuigi taotluses märgitud väljasõidu kuupäevad on möödunud, ei tähenda see, et Viru Vangla 13.01.2023. a otsus ei kehtiks enam. Vangla ega ükski kohus ei ole nimetatud otsust kehtetuks tunnistanud ega tühistanud, seega on tegemist kehtiva haldusaktiga. Kaebaja jäi esitatud nõuete juurde.
5.Kaebaja esitas 05.01.2024 kohtule vastuväitena pealkirjastatud avalduse, milles leidis, et kohus venitab asja menetlemist, kuigi tegemist on lihtsa asjaga ja palus, et kohus alustaks viivituseta asja menetlemist.
6.Tartu Halduskohtu 24.01.2024. a määrusega jäeti kaebaja taotlus kohtumenetluse kiirendamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1), lõpetati asja menetlus tühistamis- ja kohustamisnõude osas (resolutsiooni p 2) ja tagastati kaebus hüvitamisnõude osas (resolutsiooni p 3). Halduskohtu põhjendused nimetatud osas olid kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Kohus tõlgendab kaebaja 05.01.2024. a avaldust kohtumenetluse kiirendamise taotlusena ja jätab selle rahuldamata. Kohus ei ole olnud asja menetlemisega alusetus viivituses. Kohus tegi asjas kohtunõude Viru Vanglale, et saada kaebusega seonduvaid dokumente, sest kaebaja neid koos kaebusega kohtule ei esitanud. Samuti oli kohtunõude tegemine vajalik, et kontrollida, kas kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Vanglalt dokumentide saamise järel tegi kohus kaebajale kohtunõude, et anda talle võimalus tuvastamisnõudele üleminekuks. Samuti on kohtul hulgaliselt muid kohtuasju, milles tuleb paralleelselt kaebaja kaebuse menetlemisega menetlustoiminguid teha.
6.2.Kohus ei pea eraldiseisvaks nõudeks kaebaja nõuet tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tegevus VangS §-dest 32 ja 33 tulenevate õiguste illusoorseks tegemisel. Kohtule ei saa esitada sellise abstraktse sõnastusega tuvastamisnõuet, vaid kohtult saab taotleda üksnes konkreetse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist (HKMS § 5 lg 1 p 6 ja § 37 lg 2 p 6). Sisuliselt on kaebaja sellise tuvastamisnõude esitamisega väljendanud, et ta ei nõustu sellega, kuidas on Viru Vangla 13.01.2023. a otsuse nr 6-10/725-2 tegemisel ja Justiitsministeerium vaideotsuse tegemisel VangS §-e 32 ja 33 kohaldanud. Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi seisukohti kaebaja taotlusega seoses saab kohus kontrollida vangla 13.01.2023. a otsuse nr 6-10/725-2 tühistamise nõude raames. Seetõttu loeb kohus kõnealuse tuvastamisnõude hõlmatuks vangla 13.01.2023. a otsuse tühistamise nõudega. Ehkki kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist Eesti Vabariigilt, nähtub kaebusest, et kaebaja hinnangul on talle kahju tekitanud Viru Vangla ja Justiitsministeerium. Kaebaja heidab vastustajatele ette tema maine kahjustamist, au ja hea nime teotamist ning teda puudutavate ebaõigete faktiväidete levitamist. Täiendavalt heidab kaebaja Justiitsministeeriumile ette, et see ei ole järelevalveorganina kontrollinud vangla esitatud faktiväiteid, mistõttu jäi kaebajal käimata väljasõidul/väljaviimisel. Kaebaja nõue tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi poolt kaebaja maine kahjustamine, au ja hea nime teotamine ning ebaõigete faktiväidete levitamine tuleb lugeda hõlmatuks hüvitamisnõudega. Kaebusest ei nähtu sellise eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks muud eesmärki, kui saavutada kahjuhüvitise väljamõistmine. Haldusorgani tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud hüvitamisnõudega ning hüvitamisnõude lahendamisel tuleb kohtul hinnata ka vangla ja Justiitsministeeriumi tegevuse õiguspärasust. Seetõttu puudub vajadus sellise eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks.
6.3.Halduskohus ei nõustu kaebaja väitega, et Viru Vangla 13.01.2023. a otsus nr 6-10/725-2 on endiselt kehtiv. Vaidlusaluse otsusega jäeti rahuldamata kaebaja 09.01.2023. a taotlus
lühiajaliseks väljaviimiseks perioodil 09.02.2023 - 10.02.2023. Kaebaja esitas 02.03.2023 kohtule kaebuse, millega nõudis vangla 13.01.2023. a otsuse nr 6-10/725-2 tühistamist. Kohtupraktika kohaselt ei ole sellises olukorras tühistamiskaebus enam kohane õiguskaitsevahend, kuna vaidlustatud otsuse mõju oli halduskohtule kaebuse esitamise ajaks lõppenud, sest kuupäevad, milleks kaebaja väljasõitu taotles, olid möödunud (Tartu Ringkonnakohtu 25.10.2023. a määrus haldusasjas nr 3-22-1452, p 8; Tartu Ringkonnakohtu 30.03.2017. a otsus haldusasjas nr 3-15-2189, p 10). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kohtupraktika kohaselt on haldusakti mõju lõppemine samaväärne sellega, nagu oleks haldusakt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Mõlemal juhul, nii haldusakti mõju lõppemisel kui tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel, on haldusakti mõju täielikult kadunud ja seda poleks nagu kunagi antudki. Seega oli vaidlusaluse Viru Vangla otsuse kehtivus kaebuse esitamise ajaks lõppenud. HKMS § 37 lg 2 p 1 järgi võib tühistamiskaebusega nõuda haldusakti osalist või täielikku tühistamist. Kohtupraktikas on iseenesest lubatud vaidlustada tühistamisnõudega ka haldusakte, mille kehtivus on kohtumenetluse ajaks lõppenud, kuid seda juhul, kui haldusaktil võib säilida isiku jaoks mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist (nt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad, millele vangla ja kohtud võivad edasiste otsustuste tegemisel tugineda). Tühistamiskaebus sellise kehtetu haldusakti peale, mille täiendavast tühistamisest ei saa kaebajale enam mingisugust tulu tõusta, ei täida enam õiguste kaitse funktsiooni (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 53). Viru Vangla 13.01.2023. a otsuse "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks kuidagi vajalik, kuna isegi tühistamiskaebuse rahuldamisel ei saaks kaebaja ikka luba lühiajaliseks väljasõiduks/väljaviimiseks 09.01.2023. a taotluses soovitud ajal, sest need kuupäevad on juba möödunud. Samuti on alternatiivsed kohustamisnõuded lubamatud, kuivõrd kohus ei saa kohustada haldusorganit tegema toimingut, mille tegemise aeg on möödunud. Kohustamisnõude rahuldamise korral saab kohus kohustada vastustajat sama taotlust uuesti läbi vaatama, aga ainult selle perioodi osas, mille kohta oli taotlus esitatud. Kohtul ei ole võimalik kohustamisnõude rahuldamisel kohustada Viru Vanglat taotlust uuesti läbi vaatama, sest see aeg, milleks kaebaja lühiajalist väljasõitu taotles, oli kaebuse esitamisel juba möödunud (Tartu Ringkonnakohtu 30.03.2017. a otsus haldusasjas 3-15-2189, p 11). Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et Viru Vangla 13.01.2023. a otsus on täielikult ammendunud ning kaebuses esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuded on muutunud menetluslikult lubamatuteks nõueteks õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Riigikohus selgitas, et sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 (RKHK 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12 ja 04.12.2017. a otsus asjas nr 3-15-873, p 34). HKMS § 152 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 3 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lg-s 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kaebaja ei soovinud 29.12.2023 kohtusse saabunud avalduses menetluse jätkamist vangla 13.01.2023. a otsuse nr 6-10/725-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kaebaja ei ole tuvastamisnõudele üleminekut taotlenud, lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel praeguse asja menetluse osas, milles kaebaja taotleb vangla 13.01.2023. a otsuse tühistamist ning kohustava ettekirjutuse tegemist vanglale anda luba lühiajaliseks väljasõiduks või väljaviimiseks või alternatiivselt ettekirjutuse tegemist asja uueks otsustamiseks.
6.4.Kaebaja taotles Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt maine kahjustamise, au ja hea nime teotamise ning teda puudutavate ebaõigete faktiväidete
levitamisega 13.01.2023. a otsuses 6-10/725-2. Kaebaja hinnangul on Viru Vangla ametnik esitanud lühiajalise väljaviimise taotluse rahuldamata jätmise otsuses tema kohta ebaõigeid faktiväiteid, mis kahjustasid tema mainet ning teotasid au ja head nime. Kaebaja tugineb kahjunõude esitamisel au ja hea nime teotamisele riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõttes. HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kaebaja esitatud hüvitamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne menetlus ette nähtud VangS § 11 lg-s 8. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks enne Viru Vangla vastu hüvitamiskaebuse esitamist pöördunud esmalt kaebuse asjaoludega seonduva kahju hüvitamise taotlusega vangla poole ehk läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. 24.11.2023 edastatud kahju hüvitamise taotlustest ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses maine kahjustamise, au ja hea nime teotamise ning teda puudutavate ebaõigete faktiväidete levitamisega Viru Vangla 13.01.2023. a otsuses nr 6-10/725-2. Kaebaja ise ei ole samuti kaebuses välja toonud ega tõendanud, et ta oleks varem samasisulise nõudega kahju hüvitamise taotlusega vangla poole pöördunud. Seega ei saa kaebaja Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbituks lugeda ja kaebus tuleb seetõttu nimetatud osas tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
6.5.Kaebaja nõuab talle Justiitsministeeriumi poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist tema au ja hea nime teotamise eest. Kaebaja leiab, et tema au ja head nime teotati, kui Justiitsministeerium pidas 16.02.2023. a vaideotsuses Viru Vangla tegevust lühiajalise väljaviimise võimaldamata jätmisel õiguspäraseks ja nõustus vangla põhjendustega. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 21 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Au või hea nime teotamisega saab tegu olla siis, kui vaidlustatud tegevus on suunatud avalikkusele. Hea nime ja maine riive eeldab avalikku, laia publiku ees aset leidvat või suurt hulka inimesi mõjutavat sekkumist (Ü. Madise jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2017, § 17, p 4). Ka kohtupraktikas on sedastatud, et isiku au või hea nime teotamine eeldab toimingut, mis kahjustab isiku mainet avalikkuse ees, teiste sõnadega nõuab au teotamine au teotava informatsiooni avalikustamist kui teotunnust (Harju Maakohtu 09.03.2020. a kohtuotsus asjas nr 2-17-12877, p 20). Seda ei ole praegusel juhul aset leidnud. Viru Vangla lahendas kaebaja 09.01.2023. a lühiajalise väljaviimise taotluse 13.01.2023. a otsusega konkreetses haldusmenetluses. Niisamuti on nimetatud otsusega seotud vaidemenetlus toimunud konkreetses haldusmenetluses. Viru Vangla 13.01.2023. a otsusest ja Justiitsministeeriumi 16.02.2023. a vaideotsusest saavad olla teadlikud ainult need ametnikud, kelle tööülesannete täitmiseks see vajalik oli. Mõlemad dokumendid on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Arvestades eelnevat ning asjaolu, et kaebaja ei ole väitnud, et Justiitsministeerium oleks vangla 13.01.2023. a otsuses ja Justiitsministeeriumi 16.02.2023. a vaideotsuses sisalduvat teavet avaldanud isikutele, kellele seda õigusaktide järgi avaldada ei tohiks, leiab kohus, et Justiitsministeerium ei ole oma tegevusega kaebaja au ega head nime teotanud ning sellest tulenevalt on hüvitamiskaebuse edulootused vähesed. Kuna Justiitsministeeriumi vaideotsus ei ole laiemale ringile isikutele kättesaadav, ei saa vaideotsuses tehtud Justiitsministeeriumi järeldus Viru Vangla 13.01.2023. a otsuse nr 6-10/725-2 õiguspärasuse kohta kaebaja õigusi intensiivselt riivata.
6.6.Arvestades, et kaebaja heidab Justiitsministeeriumile ette ka järelevalveorganina vangla esitatud faktiväidete mittekontrollimist ning seeläbi väljaviimisest/väljasõidust ilmajäämist, mõistab kohus, et kaebaja taotleb ka kirjeldatud asjaoludega seoses Justiitsministeeriumilt
mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Kaebajal puudub kõnealuse hüvitamisnõude osas ilmselgelt kaebeõigus. VangS § 105 lg 4 kohaselt teostab Justiitsministeerium vangla üle teenistuslikku järelevalvet. Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et teenistusliku järelevalve läbiviimiseks võib muu hulgas korraldada teenistusvalve, mis on vangla kontrollimine eesmärgiga avastada ja parandada ning edaspidi vältida vigu vangla tegevuses ja töökorralduses. Teenistusvalve teostamisse võib kaasata ametnikke ja töötajaid, kes kuuluvad vanglateenistusse, ning teisi asjatundjaid. Ka Vabariigi Valitsuse 23.12.1996. a määruse nr 319 „Justiitsministeeriumi põhimääruse kinnitamine“ p 69 täpsustab, et justiitsminister teostab teenistuslikku järelevalvet muu hulgas ministeeriumi valitsemisalas olevate valitsusasutuste ja nende juhtide aktide ning toimingute üle seadusega ettenähtud korras. Vastavalt VangS § 105 lg-le 1 on vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus. Eelmainitud sätete eesmärk ei ole kinnipeetava subjektiivsete õiguste kaitse ning sellest tulenevalt ei riiva Justiitsministeeriumi tegevusetus seoses järelevalvekohustuse täitmata jätmisega kaitsenormi teooriast lähtudes kaebaja õigusi. Kaebajale ei tulene ühestki õigusaktist subjektiivset õigust nõuda Justiitsministeeriumilt vangla üle järelevalve teostamist. Kuna kaebajal ei ole Justiitsministeeriumi vastu esitatud kahjunõude osas ilmselgelt kaebeõigust, tuleb kaebus vastavas osas tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
7.Kaebaja esitas 08.02.2024 Tartu Ringkonnakohtule hiljem täiendatud määruskaebuse halduskohtu 24.01.2024. a määruse tühistamiseks. Kaebaja taotleb asjas uue määruse tegemist, millega saata haldusasi tagasi halduskohtule selle menetlusse võtmiseks. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
7.1.Seda, kas Viru Vangla ja Justiitsministeerium on kaebaja õigusi rikkunud, saab otsustada alles kohtuotsuses, pärast asja sisulist menetlemist ja tõendite kogumist.
7.2.Kaebaja viitab Tartu Ringkonnakohtu määrustele asjades nr 3-20-2532; nr 3-21-932 ja Tallinna Ringkonnakohtu määrusele asjas nr 3-21-1767.
7.3.Halduskohus lõpetas tühistamisnõudes asja menetluse ebaõigesti, sest muul viisil pole võimalik kohtumenetluses haldusakti õiguspärasuse kontrolli taotleda. VangS § 11 lg 5 järgi on kinnipeetaval samuti õigus esitada vangla haldusakti peale kaebus, kui vaidemenetlus on läbitud.
7.4.Tallinna Halduskohus on kokkusaamise taotluse osas, mille puhul oli samuti taotletud kokkusaamise kuupäev möödunud, asja sisuliselt lahendanud (haldusasi nr 3-23-1246).
7.5.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et seoses ebaõigete faktiväidete levitamisega ja seeläbi kaebaja maine kahjustamisega seoses esitatud hüvitamiskaebuse puhul on rikkumise intensiivsus väike. Kohtupraktikas on mõistetud isiku maine kahjustamise eest hüvitisi välja nii meediaväljaannetelt kui ka eraisikute vahelistes suhetes, kus maine kahjustamine ei toimunud ka avalikult, vaid näiteks kolmandale isikule. Kaebaja suhe vangla ja ministeeriumiga on avalik-õiguslik.
8.12.02.2024 saabus ringkonnakohtule Xi taotlus Tartu Halduskohtu kohtunike M. Lõbusa, R. Kitsingu ja Ü. Polluksi taandamiseks kõikidest kaebajaga seotud kohtuasjadest, mis nimetatud kohtunike menetluses on ning kõikide kohtuasjade menetlemistest tulevikus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Kuna esitatud määruskaebuse ja selle täienduste sisust ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud ka halduskohtu otsustust jätta rahuldamata tema 05.01.2024. a taotlus kohtumenetluse kiirendamiseks, siis käsitleb ringkonnakohus esitatud määruskaebust selliselt, et see on esitatud üksnes Tartu Halduskohtu 24.01.2024. a määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale.
10.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.01.2024. a määrus vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 24.01.2024. a määruse kõigi põhjendustega esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebuse osas
menetluse lõpetamise ning hüvitamiskaebuse osas kaebuse tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses ega ka selle täiendustes ei ole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.Kaebaja väide, mille kohaselt halduskohus lõpetas Viru Vangla 13.01.2023. a otsuse nr 6-10/725-2 tühistamise ja sellega seoses vanglale kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes asja menetluse ebaõigesti, sest muul viisil pole võimalik kohtumenetluses haldusakti õiguspärasust kontrollida, ei ole õige. Halduskohus leidis põhjendatult, et vangla 13.01.2023. a otsuse mõju kaebajale oli halduskohtule kaebuse esitamise ajaks lõppenud, sest kuupäevad, milleks kaebaja väljasõitu/väljaviimist taotles, olid möödunud. Sellises olukorras pakkus halduskohus igati õigustatult kaebajale võimalust minna vangla otsuse tühistamise nõudelt üle tuvastamisnõudele, mille käigus oleks samuti olnud võimalik kontrolliga 13.01.2023. a otsuse õiguspärasust, kuid kaebaja ei soovinud tuvastamisnõudele üle minna. Seetõttu lõpetas halduskohus nimetatud nõude osas õigesti asja menetluse. Isegi tühistamiskaebuse rahuldamisel ei oleks kaebaja enam saanud luba lühiajaliseks väljasõiduks/väljaviimiseks 09.01.2023. a taotluses soovitud ajal ehk 2023. a veebruaris, sest need kuupäevad on juba möödunud. Sel põhjusel olid lubamatud ka kohustamisnõuded, kuna kohus ei saa kohustada haldusorganit tegema toimingut, mille tegemise aeg on möödunud. Kohustamisnõude rahuldamise korral saab kohus kohustada vastustajat sama taotlust uuesti läbi vaatama, kuid üksnes selle perioodi osas, mille kohta oli vanglale taotlus esitatud. Kohtul ei oleks olnud võimalik kohustada Viru Vanglat ka kaebaja 09.01.2023. a taotlust uuesti läbi vaatama, sest see aeg, milleks kaebaja lühiajalist väljasõitu taotles, oli kaebuse esitamisel juba möödas. Kuna käesoleva kaebuse esemeks oli 13.01.2023. a otsus, millega kaebaja taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks perioodil 09.02.2023 - 10.02.2023 jäeti rahuldamata, siis ei oleks kohus saanud teha vanglale käesoleva asja raames ka ettekirjutust võimaldada kaebajale lühiajalist väljasõitu käesoleval ajahetkel või tulevikus. Samuti ei kohusta üksnes asjaolu, et kinnipeetaval on õigus esitada vangla haldusakti peale halduskohtule kaebus, kui vaidemenetlus on läbitud, halduskohtuid igal juhul kõiki kinnipeetavate poolt esitatud tühistamis- või kohustamiskaebusi sisuliselt menetlema. Kui sellise kaebuse puhul esinevad HKMS-is sätestatud kaebuse tagastamise, läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise alused, siis tuleb halduskohtul neid ka kohaldada.
10.2.See, et Tallinna Halduskohus on kokkusaamise taotluse osas, mis jäeti Tallinna Vangla otsusega rahuldamata, lahendanud sisuliselt esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebust, kuigi eelnimetatud asjas oli samuti taotletud kokkusaamise kuupäev möödunud (29.09.2023. a otsus haldusasjas nr 3-23-1246), ei anna alust pidada käesolevas asjas tehtud halduskohtu määrust ebaõigeks. Kohtupraktika võibki olla erinev ja pikaajalise kokkusaamise ning lühiajalise väljaviimise taotluste rahuldamata jätmise asjaolud on samuti erinevad. Halduskohus viitas vaidlusaluses määruses põhjendatult sellisele jõustunud kohtupraktikale, milles käsitleti just lühiajalise väljasõidu/väljaviimise taotluse rahuldamata jätmise otsuse vaidlustamiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid olukorras, kus otsuse mõju kinnipeetavale on kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Samuti on Tallinna Halduskohus asjas nr 3-22-551 tagastanud 16.03.2022. a jõustunud määrusega kinnipeetava kaebuse Tallinna Vangla otsuse tühistamiseks, millega ei rahuldatud isiku taotlust lühiajaliseks väljaviimiseks. Halduskohus pidas tühistamiskaebust eesmärgipäratuks, kuna isegi selle rahuldamisega ei kaasneks kinnipeetavale enam mingit eelist või õiguslikku kasu, sest taotluses märgitud kuupäev on möödas.
10.3.Kaebaja viited Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2021. a määrusele asjas nr 3-20-2532 ja 12.11.2021. a määrusele asjas nr 3-21-932 ning Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2021. a määrusele asjas nr 3-21-1767 on asjakohatud ning ei anna alust halduskohtu 24.01.2024. a määruse tühistamiseks resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas. Kaebaja ei ole esitatud määruskaebuses ka kuidagi põhjendanud, kuidas on neis määrustes väljendatud ringkonnakohtute seisukohad seotud Tartu Halduskohtu 24.01.2024. a määruse sisuga. Viidatud lahendite kohaselt oli
halduskohtutele esitatud tuvastamiskaebused, mille halduskohtud tagastasid põhjendusega, et isikul puudub kaebeõigus ja ringkonnakohtud leidsid, et konkreetsetel juhtudel ei saa kaebeõiguse puudumist pidada ilmselgeks. Käesolevas asjas ei ole esitatud Viru Vangla või Justiitsministeeriumi vastu tuvastamisnõuet, mis oleks tagastatud kaebeõiguse puudumise tõttu. Käesolevas asjas tagastas halduskohus kaebeõiguse puudumise tõttu üksnes Justiitsministeeriumi vastu esitatud hüvitamiskaebuse, millega nõuti mittevaralise kahju hüvitamist sisuliselt väitega, et ministeerium ei teostanud järelevalvet vangla esitatud faktiväidete kohta 13.01.2023. a otsuses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruse p-des 33-35 toodud põhjendustega, sh sellega, et kinnipeetavale ei tulene ühestki õigusaktist subjektiivset õigust nõuda Justiitsministeeriumilt vangla üle järelevalve teostamist, mistõttu on kaebeõiguse puudumine sellise sisuga hüvitamiskaebuse esitamiseks ilmselge ja kaebus tuli selles osas tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
10.4.Kaebaja väide, et tema suhe Viru Vangla ja Justiitsministeeriumiga on avalik-õiguslik, ei anna samuti kuidagi alust pidada ebaõigeks halduskohtu seisukohta, et hüvitamiskaebus Justiitsministeeriumi poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebaja au ja hea nime teotamise eest sellega, et ministeerium pidas 16.02.2023. a vaideotsuses nr 11-7/628-2 Viru Vangla tegevust kaebajale lühiajalise väljaviimise võimaldamata jätmisel õiguspäraseks ja nõustus vangla põhjendustega, tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et sellise sisuga nõude puhul on kaitstava õiguse riive väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Sellele, et Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebus seonduvalt maine kahjustamise, au ja hea nime teotamise ning kaebajat puudutavate ebaõigete faktiväidete levitamisega vangla 13.01.2023. a otsuses nr 6-10/725-2 tuli tagastada kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu, kaebaja määruskaebusest nähtuvalt vastu ei vaidle.
10.5.Väide, et seda, kas Viru Vangla ja Justiitsministeerium on kaebaja õigusi rikkunud, saab otsustada alles kohtuotsuses, pärast asja sisulist menetlemist ja tõendite kogumist, ei anna samuti alust halduskohtu 24.01.2024. a määruse tühistamiseks vaidlustatud osas. Kui kaebeõiguse puudumine oli ilmselge ja kaitstava õiguse riive väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine ebatõenäoline, siis oli halduskohtul õigus Justiitsministeeriumi vastu esitatud hüvitamisnõuded HKMS § 121 lg 2 p 1 ja lg 2 p 2 1 alusel tagastada.
11.Eeltoodu alusel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.01.2024. a määrus muutmata.
12.Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et HKMS § 13 kohaselt kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-e 23-30. TsMS § 24 lg 2 alusel esitatakse kohtuniku taandamise avaldus kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. Seega tuleb halduskohtu kohtunike taandamise avaldus esitada halduskohtule. Kuna ringkonnakohtu pädevuses ei ole lahendada halduskohtu kohtunike taandamise taotlust, siis jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.