Xi kaebus Tallinna Vangla 06.06.2023 käskkirja nr 1-23/13/75 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ann-Enel Valter
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde www.vangla.ee avaldatud Tallinna Vangla avavangla kodukord ja seletuskiri.
2.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 27.11.2023. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
Tallinna Vangla 06.06.2023 käskkirjaga nr 1-23/1-3/75 (edaspidi 06.06.2023 käskkiri) karistati Xi (edaspidi kaebaja) noomitusega, kuna ta rikkus Tallinna Vangla avavangla kodukorra (edaspidi kodukord) punkti 1.8.17. Viidatud punkti kohaselt on kinnipeetaval keelatud võtta vastu, omandada ja võõrandada esemeid ning aineid teistelt kinnipeetavatelt. 06.06.2023 käskkirja
kohaselt lubas kaebaja Y (edaspidi kaaskinnipeetav) võtta külmkapist kaebajale kuuluva juustu endale.
2.X esitas 06.06.2023 käskkirjale vaide, mis 12.07.2023 vaideotsusega nr 5-15/23/113-2 jäeti rahuldamata.
3.X esitas 23.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 15.08.2023 menetlusse 06.06.2023 käskkirja tühistamise nõudes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.Kaebaja ei ole kodukorda rikkunud ning vastu võtnud, omandanud või võõrandanud esemeid või aineid kaaskinnipeetavalt või kaaskinnipeetavale. Seega puudub kaebaja käitumises õigusrikkumise koosseis. Kabaja selgitas kaaskinnipeetavale teo lubamatust, kuid viimane eiras seda ning võttis omavoliliselt ja kaebaja nõusolekuta juustu.
4.2.Distsiplinaarmenetlus alustati põhjuseta ning menetlus viidi läbi ühepoolselt ja kaalutlusõigust erapoolikult rakendades. Asja õigeks lahendamiseks ei vaevunud menetleja kuulama üle tunnistajaid, rõhutades, et need võivad olla kallutatud ja ebausaldusväärsed. Jääb arusaamatuks, millisel õigusaktil või kohtulahendil selline järeldus põhineb. Riigikohus on varasemates lahendites korduvalt leidnud, et iga tunnistaja (ka kinnipeetava) ütlusi tuleb koguda ja hinnata individuaalselt, sõltuvalt menetluse asjaoludest, mitte sildistades inimgruppe paljasõnaliselt. Menetlejal puudus asja lahendamiseks helisalvestis ning samuti ei ole arvestatud kaaskinnipeetava selgitust, kus ta tunnistab, et võttis juustud omal riisikol ja luba küsimata.
4.3.Kaaskinnipeetava poolt juustu võtmise ajal viibis kaebaja ühisköögi teises osas, seljaga külmkapi poole ning tegeles endale toidu valmistamisega. Kaebajal ei olnud võimalik kaaskinnipeetava tegevust jälgida ega takistada seda. Samaaegselt viibisid ühisköögis ka teised kinnipeetavad, keda vangla tunnistajana üle kuulata ei soovinud. Videosalvestise kontrollimine, kaaskinnipeetavate ja tunnistajate ütluste kontrollimine oleks ümber lükanud menetleja seisukohad. Ilmselt on menetleja enda huvides kogunud ja kallutatult fikseerinud vaid süüdimõistvat otsust kinnitavad asjaolud, luues toimunust väära ja erapooliku pildid.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.06.06.2023 käskkiri on õiguspärane ning vastustaja jääb selles toodud põhjenduste juurde. Kinnipeetaval on kohustus õigusrikkumist nähes sellest viivitamata teavitada, kuid kaebaja seda ei teinud.
5.2.Asjaolu, et kaebajale ei olnud meelepärane distsiplinaarmenetluse tulem, ei saa järeldada, et vanglaametnikud on huvitatud kaebaja kahjustamisest. Justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga nr 176 vastu võetud „Vanglateenistuja eetikakoodeksi“ punkt 1.3 sätestab: „Vanglateenistuja teeb oma tööd kohusetundlikult, ta on õiglane ja usaldusväärne. Ta ei valeta ega moonuta tõsiasju“. Vastavalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) §-le 133 on vanglaametnik kohustatud viivitamatult teatama vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut. Ka kohtupraktikas on leitud, et ametiülesandeid täitva vanglateenistuja pahausklikku käitumist ja ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist
2 (5)
ei saa eeldada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2019 otsus nr 3-18-58, punkt 14). Vanglal ei ole alust kahelda valvuri ettekandes ega inspektor-kontaktisiku tegevuses.
5.3.Videosalvestiselt on näha, et kaebajale olid nähtavad külmkapid, sündmuse ajal tõstis ta mitmel korral pead ning vestles kaaskinnipeetavaga samal ajal, kui viimane võttis kaebaja külmkapilaekast juustu. Samuti kinnitab videosalvestis, et 24.05.2023 kella 16:38 paiku käis valvur vestlemas kinnipeetavatega ning mõlemad isikud istusid laua taga üksteisega juttu ajades.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Vaidluse esemeks on kaebajale distsiplinaarkaristusena noomituse määramine vastustaja 06.06.2023 käskkirjaga (dtl 13–16) kodukorra punkti 1.8.17 rikkumise eest. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. 06.06.2023 käskkirja õiguspärasuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas kaebaja tegu vastab süüteokoosseisule ning on tõendatud, kas kaebaja oli selles süüdi ning kas karistus oli proportsionaalne.
7.Tallinna Vangla avavangla kodukord1 kehtestab punktis 1.8.17, et kinnipeetaval on keelatud võtta vastu, omandada ja võõrandada esemeid ning aineid teistelt kinnipeetavatelt. Viidatud punkti seletuskiri2 täpsustab, et kinnipeetaval on lubatud vallata ainult temale kuuluvaid esemeid ja aineid ning keelatud on esemeid ja ained omandada ja võõrandada teistelt kinnipeetavatelt. Sätte eesmärk on, et vanglas ei toimuks asjade üksteisele andmist ega vahetamist jms. Oluline on ka see, et vangla omaks kinnipeetavate ja neile kuuluvate esemete üle korrektset ülevaadet.
8.Ehkki normi sõnastus ei ole kõige õnnestunum, siis nõustub kohus, et selle sätte kohaselt on keelatud kinnipeetaval oma asjade võõrandamine (sh tasuta üle andmine) teisele kinnipeetavale. Võttes aluseks kaebaja esitatud väited vaide- ja kohtumenetluses, siis oli kaebaja sellest keelust ka teadlik. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et ajal mil kaebaja viibis 24.05.2023 Tallinna vangla avavangla ühisköögis ja süüa valmistas võttis kaaskinnipeetav kaebaja juustu, asetas selle karpi, kuhu lisas ka enda ostetud juustu ning asetas selle enda külmikusse. Praegusel juhul taandub vaidlus eeskätt küsimusele sellest, kas kaebaja lubas enda juust võtta või oli tegemist kaaskinnipeetava omavoliga, millest kaebaja teadlik ei olnud, mistõttu ei saaks kaebajale omistada ka juustu võõrandamist.
10.06.06.2023 otsus on haldusakt, mille õiguspärasust hindab kohus selle tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Sel põhjusel on oluline hinnata, milline teave oli vastustajal distsiplinaarkaristuse määramise ajal. Distsiplinaarkaristuse määramisel oli vastustajal olemas järgmine teave: 24.05.2023 ettekanne nr 1-23-6220 (dtl 77), milles kirjeldatakse lühidalt 24.05.2023 intsidenti; 25.05.2023 turvakaamera salvestus3 ja selle vaatlus (dtl 27), kus on minutilise täpsusega välja toodud sündmuste käik;
kaebaja 25.05.2023 (dt 29) ja kaaskinnipeetava 28.05.2023 seletus (dtl 31), mille eestikeelne kokkuvõte on esitatud 02.06.2023 distsiplinaarmenetluse protokollis nr 1-23/1-5/77 (dtl 19–22); 02.06.2023 distsiplinaarmenetluse protokoll nr 1-23/1-5/77.
11.Kohus jääb 08.08.2023 määruse põhjendava osa punktis 9.2. toodud seisukohtade juurde, neid siinkohal koguulatuses kordamata. Nagu kohus 08.08.2023 määruses välja tõi, siis on nii kaebaja enda kui ka juustu võtnud kaaskinnipeetava ütlused toimunust on olnud ajas muutuvad ning kirjeldavad tegu erinevalt. Kui 24.05.2023 selgitas kaebaja, et ta andis kaaskinnipeetavale toiduaineid ning ta ei olnud teadlik tegevuse lubamatusest, siis 25.05.2023 seletuses selgitab kaebaja, et kaaskinnipeetav küsis temalt juustu ning kaebaja vastas talle, et kui ta juustu võtab, siis on see kaaskinnipeetava enda vastutus ja risk. Sama kirjeldas kaebaja ka vaides (dtl 42), kus kaebaja märgib, et ta ei andnud kaaskinnipeetavale oma juustu, vaid ta selgitas, et see on lubamatu ja hoiatas, et kui kaaskinnipeetav juustu võtab, siis vastutab kaaskinnipeetav rikkumise eest ise. Täiendavalt lisab kaebaja, et ilmselt otsustas kaaskinnipeetav seejärel ise riskida ja võttis märkamatult kaebaja juustu, kuigi teda oli eelnevalt hoiatatud. Ka kohtumenetluses jäi kaebaja endale kindlaks, et ta selgitas kaaskinnipeetavale teo lubamatust, kuid kaaskinnipeetav sellele vaatamata võttis tema juustu. Seega esialgu kaebaja tunnistas rikkumist, s.o kaaskinnipeetavale oma juustu lubamist ja võimaldamist, kuid hiljem asus seda eitama. Juustu enda karpi pannud kaaskinnipeetav selgitas aga, et võttis loata juustu, kuna saavad kaebajaga hästi läbi.
12.Nagu punktis 11 tehtud kokkuvõttest nähtub, siis on kaebaja ja kaaskinnipeetava selgitused erinevad, kuid kaebaja enda sõnul oli ta teadlik kaaskinnipeetava soovist tema juust endale võtta, ta oli teadlik teo keelatusest, kuid ta ei teinud midagi, et seda takistada. Nt oleks kaebajal olnud võimalik tõusta püsti ja keelata enda juustu võtmine, aga kaebaja seda ei teinud. Ehkki Tallinna Vangla videosalvestis on helita, siis vastab see 25.05.2023 turvakaamera salvestuse vaatlusel kirjeldatule. Videost ei nähtu, et kaebaja oleks juustu võtmise ajal olnud kaaskinnipeetava poole seljaga või hõivatud sibulate hakkimisega viisil, et ta ei märganud kaaskinnipeetava tegevust. Videolt on näha, et vahetult enne juustu võtmist suhtlesid kaebaja ja kaaskinnipeetav omavahel ning ajal, mil kaaskinnipeetav juustu külmikust võttis, selle karpi asetas ning sellele enda ostetud juust lisas, vaatas kaebaja korduvalt kaaskinnipeetava tegevust. Seega kaebaja kohtule esitatud täiendavate seisukohtade väide, et tal ei olnud võimalik jälgida kaaskinnipeetava tegevust ega takistada seda, on vale. Samuti on vale kaebaja väide, et kaaskinnipeetav võttis juustu märkamatult.
13.Kohus möönab, et arvestades kaebaja seisukohtade muutuvust ajas, siis peab kohus usutavaks, et kaebaja oli teadlik, et kaaskinnipeetav tema juustu endale võtab. Asjaolu, kas kaebaja ise sõnadega lubas kaaskinnipeetaval juustu võtta ei oma selles kontekstis aga tähendust, kuivõrd piisavalt on tõendatud see, et kaebaja oli teadlik temale kuuluva juustu võtmisest ning ta ei takistanud seda. Kohtu hinnangul ei oma praegusel juhul distsiplinaarkaristuse määramisel tähendust ka see, kas ja millal kaebajale avavangla kodukorda tutvustati, kuna kaebaja korduvate kinnituste kohaselt oli ta teadlik sellest, et kaaskinnipeetavale juustu andmine ei ole lubatav.
14.Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebaja distsiplinaarmenetluse protokollis ja 06.06.2023 käskkirjas kirjeldatud tegevus – kaaskinnipeetavale juustu andmine – vastas distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud süüteokoosseisule (teisele kinnipeetavale asja võõrandamine).
15.06.06.2023 ei ole süü vormi märgitud ega sisuliselt analüüsitud. Distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui hooletusega toimepandud süütegu (Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-24-
4 (5)
10, punkt 11). Praegusel juhul võib kaebaja tegu hinnata tahtliku teona, kuna kaebaja sai aru teo keelatusest ning ta selgitas seda ka kaaskinnipeetavale. Ent isegi kui võtta aluseks kaebaja 24.05.2023 selgitus, mille kohaselt ta ei teadnud teo lubamatust, siis normi mittetundmine ei välista süüd (tahtlust ega hooletust). Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt tutvus kaebaja kodukorraga 24.05.2023, st rikkumisega samal päeval ning kohtule ei ole teada, kas kaebaja tutvus kodukorraga enne teo toimepanemist või pärast seda. Küll aga ei saa olla vaidlust, et samasugused reeglid kehtisid ka kinnises vanglas (Tallinna vangla kodukord, punkt 1.14.22), kus kaebaja paiknes enne 09.05.2023 avavanglasse üle toomist. Seega ei saa ka öelda, et tegemist oleks olnud avavangla spetsiifiliste reeglitega, mis kaebajale veel selgeks polnud saanud.
16.Kaebajale määrati karistuseks kõige leebem karistus – noomitus. Kohtu hinnangul ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks noomitus ebaproportsionaalne karistus. Distsiplinaarmenetluse protokollis ning 06.06.2023 käskkirjas on selgitatud, et avavanglas toimub intensiivsem kinnipeetavate vabanemiseelne taasühiskonnastamine ja väga suurt rõhku pannakse distsipliinile ja korra järgimisele, et soodustada kinnipeetavate edaspidist õiguskuulekat käitumist. Samuti on 06.06.2023 käskkirjas välja toodud, et kodukorrapunkti 1.8.17 eesmärk, mille on vältida asjade üksteisele üleandmist ning seda, et tagada ülevaade kinnipeetava asjadest. Lisaks märgib kohus, et ehkki seda ei ole 06.06.2023 käskkirjas välja toodud, siis sel viisil asjade võõrandamine ja omandamine vanglas võib tekitada keelatud võlasuhteid, mis omakorda võivad kaasa tuua kinnipeetavate omavahelisi konflikte ja olla julgeolekuohuks. Kohtu hinnangul on kaebaja tegevus ja 06.06.2023 käskkirjas toodud põhjused piisavad, et kaebajat distsiplinaarmenetluse tulemusel karistada. Seejuures nõustub kohus 06.06.2023 käskkirjas tooduga, mille kohaselt ei tunnista kaebaja oma tegu. Võttes aluseks kaebaja antud selgitused, siis pidi kaebaja teo lubamatust mõista. Toime pandud süüteoga peab proportsionaalne olema karistus, süüteo toime pannud isikut ei saa jätta karistamata (seejuures leebeima võimaliku karistusega) põhjusel, et sellega võivad kaudselt kaasneda talle muud ebameeldivad tagajärjed, nagu näiteks piirangud lühiajalisele väljasõidule.
17.Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebus põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Menetluskulud
18.Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulu dokumente esitanud, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.