Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 10.10.2023, Tartu 3-21-440 Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.02.2021. a otsuse nr 15.3-3.1/2781-5 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 31.10.2022. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Esindaja v.adv.abi Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.10.2022. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 09.11.2023 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 19.02.2021. a otsusega nr 15.3-3.1/2781-5, tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p-st 3, Xi tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 19.02.2021 (p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni väljasaatmisega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2) ning VSS § 74 lgte 2 ja 3 alusel kohaldas Schengeni alale sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused: X on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Teda on karistatud kriminaalkorras 5-l korral ja väärteokorras 2-l korral. Ta on toime pannud esimese ja teise astme kuritegusid. X kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Oluline oht seisneb selles, et toime
pandud varavastastes kuritegudes on ta kasutanud vägivalda ning teiste inimeste tervis ei ole tema jaoks kaitsmist vajav huvi. Ei ole alust uskuda, et ta enam uusi kuritegusid toime ei pane. X on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt käituma. Kuritegude toimepanemise üheks põhjuseks on olnud alkoholi tarvitamine. Täidetud on VMS § 135 lg 2 p 3 eeldus. Xi ja tema ema vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. X on vallaline, lapsi ei ole. Xi elukaaslane on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Emal, vennal ja elukaaslasel on soovi korral võimalik asuda koos Xiga Venemaa Föderatsiooni elama või teda seal külastada. X ei ole teinud püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks. Ta ei ole taotlenud Eesti kodakondsust. Vene keele oskamine loob head eeldused Venemaa Föderatsioonis lõimumiseks ning töö- ja elukoha leidmiseks. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne ja vajalik avaliku korra kaitseks. Täidetud on VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused. Lahkumisettekirjutus tuleb kohe pärast Xi vabanemist sundtäita, sest ta kujutab endast tegelikku, jätkuvat ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Arvestades Xi pikaajalisi sidemeid Eestiga ning seda, et tal elavad ema ja vend Eestis, on põhjendatud kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu.
2.X esitas 01.03.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 29.09.2022 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada PPA 19.02.2021. a otsus nr 15.3-3.1/2781-5. Kaebaja põhjendused: Elamisloa äravõtmise, väljasaatmise ja pikaajalise sissesõidukeeluga kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebajal ei ole Venemaal sugulasi. Eestis on ema ja vend. Kaebaja on elanud Eestis alates sünnist ja seob oma tuleviku Eestiga. Vene kodakondsuse sai kaebaja alaealisena, see oli tema ema otsus. Kaebaja ei kujuta ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Vangistuses viibides on kaebaja käitumine muutunud paremaks. Kaebajal puudusid distsiplinaarkaristused, ta läbis sotsiaalprogramme ja sooritas eesti keele eksami A1 tasemel. 2021. a suve algusest on kaebaja vabaduses ega ole süütegusid toime pannud. Vastustaja tugines arhiveeritud karistustele. Vastustajal oli võimalik jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
3.Tartu Halduskohus jättis 31.10.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kuna kaebaja elas Eesti Vabariigis tähtajalise elamisloa alusel, ei laiene talle tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elaniku elamisloaga isikutele, s.h ei vaja kaebaja puhul põhistamist see, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Tähtajalise elamisloaga isikul ei ole Euroopa Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevat tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu. PPA-l oli õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel arhiveeritud andmeid ja arvesse võtta väärteokaristusi. 2) Kaebaja on korduvalt toime pannud vargusi ja röövimisi, kasutades ka vägivalda. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkoholi tarbimine. Kaebaja on üles näidanud hoolimatust ja julmust ning tema aastakümnete pikkune kriminaalne käitumisviis tõestab, et ta ei austa Eesti Vabariigi õiguskorda ega teiste isikute õigusi ega soovi ennast muuta. Katseajal uue raske kuriteo toimepanemine ja kontrollnõuete korduv rikkumine näitab kaebaja üleolevat suhtumist ja seda, et teda ei hoia kuritegusid toime panemast ka reaalne võimalus vanglasse sattuda. Kaebaja kujutab endast jätkuvalt ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. PPA ei saa ega pea esitama tõendeid, et kaebaja kindlasti paneb toime uue kuriteo. PPA näitas ära, et kaebaja poolt teiste isikute tervise ja vara kui kaitstavate õigushüvede kahjustamine on tõenäoline. Kaebaja ei esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid anda PPA hinnangust kaebaja võimalikule tulevasele käitumisele teistsuguse hinnangu. Järeldust kaebajast lähtuva ohu kohta avalikule korrale ei muuda ka see, et kaebaja ei pannud viimase vangistuse jooksul toime
distsiplinaarrikkumisi. Seda, et kaebajast tulenev oht ei ole ära langenud, kinnitab teave, et pärast 2021. a märtsis vanglast vabanemist on kaebajaga seoses PPA-s registreeritud 2 väljakutset, sest ta on viibinud avalikus kohas teisi isikuid häirivas joobes ja 1-l korral osalenud kakluses. Seega on kaebaja jätkanud alkoholi tarvitamisega. Kaebaja ei ole oma käitumisega tõestanud, et on mõtteviisi muutnud ega kujuta enam ohtu avalikule korrale. Kaebaja kinnitused, et ta soovib elu paremaks muuta ja õiguskuulekalt elada, ei ole usutavad. 3) Ei nõustu kaebajaga, et PPA seisukoht kaebaja ohtlikkuse kohta on vastuolus vangla järeldustega. Kaebaja ema väidetava kehva tervisliku seisundi ega venna invaliidsuse kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Kaebaja ja tema lähedaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. PPA osutas õigesti, et kuna kaebajal on Vene kodakondsus ja tema emakeel on vene keel, ei saa tal olla ülemääraseid raskusi Venemaal hakkama saamiseks. Alles viimase vangistuse jooksul omandas kaebaja eesti keele A1 taseme. Ta ei ole väitnud, et oleks jätkanud eesti keele õpingutega. Kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Kaebaja ei ole näinud vaeva, et Eesti ühiskonda integreeruda. PPA on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, kaalutlused on asjakohased ja lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine põhjendatud. 4) Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne. Kaebaja esile toodud asjaolud ei ole käsitatavad humaansete asjaoludena, millest tingituna tulnuks sissesõidukeeld jätta kohaldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X esitas 30.11.2022 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.10.2022. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja on direktiivi nr 2003/109/EÜ mõttes pikaajaline elanik. Kaebajale laienevad tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele. 2) Arvesse tuleb võtta, et kaebaja poolt toime pandud kuriteod ei olnud seotud avaliku korra rikkumisega karistusseaduse mõttes. Elamisloa kehtetuks tunnistamine ei saa olla lisakaristuseks. Kohus viitab üksnes sellele, et kaebaja oli mitu korda süüdi tunnistatud erinevate süütegude toimepanemises. Kohus võinuks kontrollida karistusregistri andmeid ja veenduda, et vabaduses viibides kaebaja ei jätkanud seaduse rikkumist. Kaebaja käitumine vangistuses ja peale vabastamist näitab, et tulevikus ta ei kujuta ohtu avalikule korrale. Kaebaja teeb pingutusi, et muuta käitumist ja elustiili seaduskuulekaks. PPA ja kohtu otsustes puuduvad kaalutlused ja hinnangud antud asjaolu kohta. 3) Kohus ei tohi viidata üksnes sellele, et vangla andis kaebajale negatiivse hinnangu. Kui võtta iseloomustus arvesse, on selle tegemisest möödunud 2 aastat ja kaebaja käitumine möödunud aja jooksul võis muutuda paremaks. 4) Kuna kaebajal puudub raha, toob tema väljasaatmine kaasa selle, et ta on kodutu ja töötu ning arstiabita. Arvesse tuleb võtta ka sihtriigi sisest olukorda – Venemaa sõda Ukraina vastu. Teadaolevalt Venemaal sotsiaalselt kindlustamata isikuid aktiivselt värvatakse sõjakompanii „Wagner“ poolt. Antud asjaolud jättis kohus tähelepanuta. 5) Tehtud otsused rikuvad põhiseaduse §-s 12 kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.
5.PPA esitas 19.12.2022 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kohtu tõlgendus direktiivile nr 2003/109/EÜ on õiguspärane. 2) Elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole lisakaristus toimepandud kuritegude eest, vaid tegemist on haldusõigusliku ohutõrjemeetmega. Väljasaatmisotsuse tegemine ei olnud automaatne järelm ühele toimepandud kuriteole. Edasise ohu ennetamiseks ja teiste Eestis viibivate isikute kaitseks on põhjendatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ning
sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine koos sissesõidukeeluga, sest on suur tõenäosus, et isik jätkab vabaduses süütegude toimepanemist. Õigus viibida Eestis tähtajalise ega pikaajalise elaniku elamisloaga ei ole absoluutne ja riik saab seda riigis olevate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. 3) Kaebajast tulenev oht ei ole ära langenud. Peale vanglast vabanemist on kaebaja kohta PPA-s registreeritud 2 väljakutset, sest ta on viibinud avalikus kohas teisi isikuid häirivas joobes ja 1-l korral osalenud kakluses. 4) Kaebaja ei ole välja toonud, millised konkreetsed positiivsed asjaolud on jäetud õigusvastaselt kaalumata ja millised neist on toonud kaasa otsuse ebaproportsionaalsuse.
6.X palus 20.09.2023. a seisukohas alternatiivnõudena tühistada PPA 19.02.2021. a otsus osaliselt lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja märkis, et kui PPA-l keelatakse kaebajat Eestist välja saata, siis PPA-l tekib vajadus otsustada kaebaja Eestis viibimist tähtajalise elamisloa alusel. Halduskohtu menetluses on kaebaja nõue PPA vastu tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise kohta (kohtuasi nr 3-22-1929). Kaaludes riigi huve (huvi kõrvaldada kaebajast tulevikus tulenevat ohtu ühiskonnale) ja kaebaja eraelu huve, on mõistlik, kui kaebajale antakse pikaajalise elamisloa asemel tähtajaline elamisluba. Kohus ei kaalunud antud võimalust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme määral, mis tingiks otsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus selgitab esmalt kaebaja nõudeid (I); hindab seejärel tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise (II); lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasust (III) ning lahendab apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (IV). I
8.Kaebuses halduskohtule taotles kaebaja PPA 19.02.2021. a elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse täies ulatuses tühistamist. 20.09.2023. a seisukohas esitas kaebaja väidetavalt alternatiivse nõude, tühistada PPA otsus vaid osaliselt – lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole alternatiivse nõudega. Alternatiivseid nõudeid saab esitada selliselt, et ühe nõude rahuldamine tuleb kõne alla ainult teise nõude lubamatuse või põhjendamatuse korral1. See aga eeldab, et nõuded ei oleks kattuvad. Kuna kaebaja esitas põhinõudena PPA 19.02.2021. a otsuse tervikuna tühistamise nõude, siis nõude lubamatuse või põhjendamatuse korral langeb samaaegselt ära ka otsuse osaliselt tühistamise nõue. Ringkonnakohus arvestab samas kaebaja poolt 20.09.2023. a seisukohas esitatud põhjendusi käesoleva otsuse tegemisel. II
9.Vaidlustatud otsusega (p 1) tunnistas PPA kehtetuks kaebaja tähtajalise elamisloa alates 19.02.2021. Sellest hoolimata on kaebaja seisukohal, et ta on pikaajaline elanik, kuna ta elab Eestis sünnist, seaduslikult ja pidevalt. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et talle laienevad Euroopa Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ artikli 12 lõikes 1 ettenähtud tagatised, st liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab
Merusk, K., Pilving, I. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, lk 161.
tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebaja näol ei ole tegemist pikaajalise elanikuga, kuna kaebaja viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel (otsuse p 8). Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et see, kas kaebaja viibib praegu Eestis tähtajalise või pikaajalise elamisloa alusel, ei oma asjas tähtsust ning lähtuda tuleb faktilistest asjaoludest.
10.Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. VMS § 6 kohaselt on välismaalase püsiv Eestis elamine VMS tähenduses välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel. Seetõttu tuleb eristada, kas kaebaja Vene Föderatsiooni kodanikuna elab Eestis tähtajalise elamisloa (§ 112) või pikaajalise elamisloa (§ 230) alusel. Vaid pikaajalise elaniku elamisluba annab välismaalasele nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ III peatükis sätestatud õigused (§ 231).
11.Halduskohus viitas õigesti Riigikohtu otsusele2, milles leitakse, et „[k]ui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ artikli 12 lõikest 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu“ (p 36). Samas otsuses selgitas Riigikohus järgmist: „Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus“ (p 20). Seega ainuüksi sünnist saadik Eestis elamine ei välista pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja tähtajalise elamisloa andmist. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsusest nähtub, et PPA andis kaebajale 19.06.2020. a otsusega tähtajalise elamisloa viieks aastaks kehtivusega alates 19.06.2020 kuni 19.06.2025. Vastav elamisluba on kehtiv. Seega ei saa kaebaja tugineda pikaajalise elanikuna Eestis elamisest tulenevale tugevdatud kaitsele riigist väljasaatmise vastu. Ringkonnakohus märgib ka seda, et kaebaja eksib väites, nagu oleks halduskohtu menetluses kaebaja nõue PPA vastu tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise kohta (kohtuasi 3-221929). Nimetatud kohtuasjas ei ole menetlusosaliseks kaebaja, vaid hoopis teine kinnipeetav.
12.PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel, st välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. PPA analüüsis otsuses põhjalikult kaebaja poolt toime pandud kuritegusid. Kuritegude loetelust nähtub, et kaebaja alustas kuritegude toimepanemisega 22-aastasena, teda karistati 1992-2019 kriminaalkorras viiel korral, millest kolmel korral vägivaldsete kuritegude toimepanemise eest. Kaebaja on vanglakaristust kandnud kahel korral. Ka nähtub, et kaebaja on korduvalt eiranud kontrollnõudeid katseajal, mis PPA hinnangul kinnitab, et kaebajat ei motiveeri õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht. PPA hinnanguga võib nõustuda. PPA võttis kaebajast johtuva ohu hindamisel arvesse kaebaja poolt toime pandud varavastaseid ja rahvatervisevastaseid süütegusid ning vägivallaga seotud kuritegusid. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud otsus tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise osas piisaval määral põhjendatud.
13.Kaebaja leiab, et tema poolt toime pandud kuriteod ei olnud vahetult seotud avaliku korra rikkumisega karistusseaduse mõttes. Ka on kaebaja seisukohal, et 2021. a suvest vabaduses
RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545.
olles ei ole ta seaduserikkumisega jätkanud. Kaebaja käitumine vangistuses ja peale vabastamist näitab, et ta ei kujuta endast tulevikus ohtu avalikule korrale.
14.Ringkonnakohus ei saa nõustuda ka kaebaja selle seisukohaga. Avaliku korra mõistet VMS-is ei saa tuletada vaid avaliku korra vastaste süütegude liigitusest KarS-i 16. peatüki 2. jaos. Kohtupraktikas on lähtutud avaliku korra mõiste sisustamisel KorS-ist3. KorS § 4 lg 1 järgi on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, nagu peaksid tema kuriteod olema seotud konkreetselt avaliku korra rikkumisega KarS mõttes. On ilmne, et kaebaja poolt toime pandud korduvad varavastased kuriteod, sh röövimised võivad kujutada endast ühiskonnale isegi suuremat ohtu kui näiteks KarS §-s 262 sätestatud avaliku korra rikkumine. Seetõttu ei ole avaliku korra mõiste kitsendatud tõlgendus põhjendatud.
15.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja on loonud avaliku korra ohu, mis on realiseerunud korduvates röövimistes, vargustes, omavolilistes sissetungides ja teistele inimestele füüsilise valu ja kehavigastuste tekitamises ning kehalises väärkohtlemises lähisuhtes. Ka nõustub ringkonnakohus vastustaja tõdemusega, et kuna kaebaja on läbivalt kuritegudes kasutanud kannatanute suhtes vägivalda, võib järeldada, et teiste inimeste tervis ei ole tema jaoks kaitsmist vääriv huvi. Kuigi kohtupraktikas on leitud, et isiku ohtlikkus on olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv, võib teatav käitumine minevikus anda siiski piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks4. Viru Vangla 24.11.2020. a iseloomustusest (dtl 71) nähtub, et kaebaja on kõrgohtlik konkreetsele täiskasvanule (elukaaslane) ja ohtlik avalikkusele. Korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 34%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus samal ajal on 45%. Ohustatud on eelkõige avalikkus, elukaaslane ja meessoost isikud, kellega tekib konfliktioht. Oht on kõige tõenäolisem olukorras, kus kinnipeetav on alkoholijoobes või perioodil, mil esineb majanduslikus mõttes raskuseid. Iseloomustusest nähtub, et kuigi kaebaja on läbinud erinevaid sõltuvusega tegelevaid programme, on ta sellest hoolimata jätkanud alkoholi tarvitamist ja kuritegelikku käitumist, mistõttu võib järeldada, et alkoholi tarvitamine on kaebaja puhul oluliseks probleemiks. Ringkonnakohus on varem leidnud, et korduvate kuritegude toimepanemise oht on suur ka alkoholisõltuvuse puhul5. Seega ei saa kaebajast lähtuvat jätkuvat kuritegude toimepanemise ohtu alahinnata. Kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab kahtlemata ka tema korduv karistatus6.
16.Mis puudutab kaebajast lähtuvasse ohtu pärast vanglast vabanemist, siis PPA 30.09.2022. a vastusest kohtunõudele nr 1.2-2/94-12 selgub, et 30.04.2022 sai politseipatrull väljakutse Narvas, Kreenholmi tn 42a asuvale laste mänguväljakule, kust leiti pikali joobes kaebaja. 19.09.2022 sai politseipatrull väljakutse Narvas Kreenholmi 32 aadressile seoses joobes inimeste kaklusega, neist üks oli kaebaja. Samas vastuses kohtunõudele selgitas PPA, et kuigi kaebajale Viru Vanglas viibimise perioodil 14.09.2020 – 12.03.2021 distsiplinaarkaristusi ei määratud, registreeriti intsident, mille kohaselt ilmus kaebaja karistust kandma alkoholijoobes (dtl 140). Seega ei saa nõustuda kaebajaga selles, et ta ei kujuta endast enam pärast vabanemist ohtu avalikule korrale ning põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et kaebaja paljasõnalised kinnitused, et ta soovib õiguskuulekalt elada, ei ole veenvad.
TlnRKK 11.11.2022. a otsus asjas nr 3-20-2389, p 11. RKHK 04.04.2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51.
TrtRKK 06.06.2023. a otsus asjas nr 3-21-2178, p 15
RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 27.
17.Kaebaja rõhutab, et elamisloa äravõtmine toob talle kaasa rasked tagajärjed. Nimelt on kaebaja elanud Eestis sünnist, seob oma tuleviku Eestiga, kavatseb oma elu paremaks muuta, perekonnasuhteid korraldada ja elada õiguskuulekalt. Ka juhib kaebaja tähelepanu, et Venemaa kodakondsuse sai ta alaealisena ning see oli tema ema otsus. Väljasaatmisel muutub kaebaja kodutuks ja töötuks ning jääb arstiabita. Ka on teadaolev see, et Venemaal värvatakse kaebaja Wagneri armeesse. Kaebaja hinnangul jättis halduskohus kõik kaebaja eeltoodud väited tähelepanuta.
18.Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on kaebaja poolt kaebuses esitatud väiteid hinnanud (vt halduskohtu otsuse p-d 11.1-11.3). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja poolt esile toodud asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et õigustaksid kaebajale tähtajalise elamisloa alles jätmist. PPA on vaidlustatud otsuses kõiki kaebajaga seotud asjaolusid põhjalikult kaalunud ning selgitanud, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine kui kaebaja era- ja perekonnaelu riivav meede on ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks proportsionaalne. Kaebaja on sündinud Narvas ja käesoleva ajani elanud Eestis, on Vene Föderatsiooni kodanik, rahvuselt venelane ja tema emakeel on vene keel. Rahvastikuregistri andmeil on kaebaja vallaline ning tal ei ole lapsi. Kaebaja ema VSS § 29 lg 4 järgi kaebaja perekonnaliikmeks ei loeta. PPA ega halduskohus ei ole tuvastanud, et kaebaja ja kaebaja ema vahel esineks erakorralist sõltuvussuhet, nt kaebaja ema võimalikust tervislikust seisundist tulenevalt. PPA on otsuses õigesti leidnud, et Venemaa Föderatsiooni elama asumisel säilib kaebaja lähedastel (emal, vennal, elukaaslasel) võimalus kaebajat seal külastada või sinna elama asuda. PPA on õigesti arvesse võtnud ka seda, et kaebaja ei ole teinud püüdlusi end Eestiga siduda ja Eesti ühiskonda integreeruda. Ringkonnakohtule ei nähtu, et miski oleks takistanud kaebajal jätkata eesti keele õpingutega või taotleda Eesti kodakondsust. Riigikohus on selgitanud, et elamisloa kehtetuks tunnistamise vältimatuks eelduseks ei ole hõimlaste ja sugulaste olemasolu välisriigis7. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga selles, et kuigi kaebajal tuleb Venemaal leida töö ja elukoht, on kaebajal olemas selleks vajalikud eeldused (kodakondsus ja keeleoskus). Ringkonnakohtul puudub ka alus arvata, et Venemaa Föderatsioonis sotsiaalabi süsteem puudub. Kaebaja väited Wagneri armeesse värbamise kohta on paljasõnalised. Kuna tegemist on eraarmeega, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et sinna värvatakse inimesi sunniviisiliselt. III
19.Apellatsioonkaebuse nõudest võib järeldada, et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust ka seonduvalt PPA 19.02.2021. a otsuses koostatud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu muutmata jätmisega. Selgeid põhjendusi ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses samas halduskohtu tühistamiseks esile toonud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks otsuse tegemisel materiaalõigust valesti kohaldanud või menetlusnorme rikkunud, kui leidis, et PPA otsus on ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas õiguspärane.
20.Vaidlustatud otsusega tegi PPA kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Vene Föderatsiooni, kuna pärast vanglast vabanemist puudub kaebajal seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Otsuse koostamisel tugines PPA VSS § 7 lõikele 1, mille kohaselt tehakse Eesti Vabariigis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 4 järgi võib lahkumisettekirjutuse koheselt sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul tuvastas PPA kaebaja puhul ohu avalikule korrale, mistõttu saab PPA lahkumisettekirjutust kõrvaltingimusega, et see kuulub sundtäitmisele peale vanglast vabanemist, pidada
RKHK 27.02.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 28.
põhjendatuks. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebajat teavitati tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusest, samuti elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevast lahkumisettekirjutuse tegemisest ja sissesõidukeelu kohaldamisest (dtl 66), ta sai võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited (dtl 68-69) ning nendega vaidlustatud otsuse tegemisel ka arvestati.
21.VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Kohtupraktikas on siiski leitud, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Ka on leitud, et igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne8. Käesoleval juhul on PPA kohaldanud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, mis on lühem kui seaduses ettenähtud, märkides, et pärast seda võib kaebaja taotleda Eesti Vabariigis tähtajalist elamisluba. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et 3-aastast sissesõidukeeldu ei saa pidada kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ebamõistlikult pikaks.
22.Kaebuses halduskohtule asus kaebaja seisukohale, et PPA võis VSS § 74 lg 4 alusel ka sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta. Vastuses halduskohtule leidis vastustaja, et VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Ka leidis vastustaja, et kaebaja poolt välja toodud asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks. Vastustaja hinnangul on kolmeaastane sissesõidukeeld Schengeni õigusruumi Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse eesmärgil proportsionaalne ja õiguspärane. Sellega nõustus ka halduskohus (otsuse p 13).
23.Kohtupraktikas on leitud, et humaansed kaalutlused peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje9. Käesoleval juhul ei ole PPA selliseid asjaolusid tuvastanud ning need ei ole ka ringkonnakohtule äratuntavad. Seetõttu ei saa ka kaebajale kehtestatud sissesõidukeelu tähtaega ebaproportsionaalseks pidada. IV
24.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.10.2022. a otsus muutmata. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 33. TlnRKK 28.06.2023. a otsus asjas nr 3-22-2508, p 29.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.