Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-21-440 31. oktoober 2022 Maria Lõbus Valeriy Arsentievi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19. veebruari 2021. a otsuse nr 15.3-3.1/2781-5 tühistamiseks Kaebaja – Valeriy Arsentiev esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Triinu Moora Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 10. märtsi 2021. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. november 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-21-440 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA või vastustaja) tunnistas 19. veebruari 2021. a otsusega nr 15.3-3.1/2781-5 Valeriy Arsentievi (kaebaja) tähtajalise elamisloa kehtetuks alates
19.veebruarist 2021, tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas kaebajale Schengeni alale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja sündis Eestis, kuid on rahvuselt venelane ja Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Väärteokorras on kaebajat karistatud kahel korral avaliku korra rikkumise eest ja alkoholiseaduse alusel. Kriminaalkorras on kaebajat karistatud viiel korral ning vangistuses viibib teist korda. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud korduvate röövimiste, varguste, omavolilise sissetungi, teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamise, korduvate kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi tekitavate kehaliste väärkohtlemiste ning vägivalla kasutamisega avalike varguste eest. Kaebaja on toime pannud nii esimese kui ka teise astme kuritegusid. Oluline oht seisneb selles, et kõikides kaebaja poolt toime pandud varavastastes kuritegudes on ta kasutanud vägivalda ning teiste inimeste tervis ei ole tema jaoks kaitsmist vajav huvi. Kaebaja viibis kolm päeva kestnud kannatanu (naisterahva) piinamise ja peksmise juures ning jäi ükskõikseks, visates lõpus kannatanu pihta klaasi. Viimane karistus, mis määrati elukaaslase suhtes vägivalla kasutamise eest, viitab sellele, et peale eelneva karistuse kandmist ei ole kaebaja suhtumine muutunud. Kaebaja on korduvalt eiranud kontrollnõudeid katseajal, olles teadlik, et kontrollnõuete eiramine toob kaasa vanglakaristuse täitmisele pööramise. Seega ei motiveeri kaebajat õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht. Oma tegevusega on kaebaja tugevalt kahjustanud teiste isikute õigusi ja vabadusi ning otseselt ohustanud avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet. Tema kuritegude laad näitab hoolimatust teiste isikute elu, tervise ja vara suhtes. Kaebaja puhul ei ole alust uskuda, et ta enam uusi kuritegusid toime ei pane. On ilmne, et kaebaja ei ole varasematest karistustest teinud mingeid järeldusi ning ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt käituma. Kaebaja on ise tunnistanud alkoholi kuritarvitamist ja alkoholijoobes olles vägivaldset käitumist. Kuritegude toimepanemise üheks põhjuseks on olnud alkoholi tarvitamine. Kaebaja lähikondlaste hulka kuuluvad ema, kellel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, ja vend, kes on määratlemata kodakondsusega. Kaebaja ja tema ema vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja vallaline, lapsi ei ole. Siiski on kaebajal olnud elukaaslane, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Elukaaslane on teadlik, et kaebaja elab kriminaalset elu. Emal, vennal ja elukaaslasel on soovi korral võimalik asuda koos kaebajaga Venemaa Föderatsiooni elama või siis teda seal külastada. Hoolimata sellest, et kaebaja on kogu enda elu elanud Eestis, ei ole ta teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks. Samuti ei ole ta taotlenud Eesti kodakondsust. Kaebaja on hariduse omandanud vene keeles ja tema emakeel on vene keel. Vene keele oskamine loob head eeldused Venemaa Föderatsioonis lõimumiseks ning töö- ja elukoha leidmiseks.
3-21-440 Lahkumisettekirjutus tuleb kohe pärast kaebaja vabanemist sundtäita, et sest ta kujutab endast tegelikku, jätkuvat ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eestiga ning seda, et kaebajal elavad ema ja vend Eestis, on põhjendatud kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu.
2.Tartu Halduskohtusse saabus 1. märtsil 2021 kaebaja kaebus vastustaja 19. veebruari 2021. a otsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 19. veebruari 2021. a otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Elamisloa äravõtmise, väljasaatmise ja pikaajalise sissesõidukeeluga kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebajal ei ole Venemaal sugulasi, aga Eestis on tal ema ja vend. Kaebaja on elanud Eestis alates sünnist ja seob oma tuleviku Eestiga. Kaebaja kavatseb oma elu paremaks muuta, perekonnasuhteid korraldada ning elada õiguskuulekalt. Vene kodakondsuse sai kaebaja alaealisena, see oli tema ema otsus ja kaebajast midagi ei sõltunud. Pärast vanglast vabanemist on kaebaja ema valmis võtma kaebaja enda korterisse elama. Venemaal ei ole kaebajal elukohta ega sotsiaaltoetusi. Töökoha ja sotsiaaltoetuste saamiseks peab isikul olema Venemaal sissekirjutus. Arvestades kaebaja varalist seisundit, on raske eeldada, et kaebaja leiab endale kiiremas korras Venemaal elukoha. Võib tekkida oht kaebaja elule. Tema elatustase vältimatult halveneb. Neid asjaolusid ei ole vastustaja analüüsinud, mistõttu on tema otsus kaalutlusvigane. Elamisloa äravõtmine ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Elamisloa äravõtmise otsustamisel ei saa piirduda üksnes ühelaadse oletusega, et ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudab ning rohkem kuritegusid toime ei pane. Vastustaja seisukoht kaebaja ohtlikkuse kohta on vastuolus vangla järeldustega. Vastustaja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma järeldust, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja leiab, et ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Vangistuses viibides on kaebaja käitumine muutunud paremaks. Kaebajal puudusid distsiplinaarkaristused, ta on läbinud sotsiaalprogramme ja sooritas eesti keele eksami A1 tasemel. Need asjaolud annavad alust eeldada, et vabaduses viibides tegeleb kaebaja jätkuvalt sellega, et muuta oma käitumine õiguskuulekamaks. Eesti keele eksami sooritamine näitab kaebaja soovi integreeruda Eesti ühiskonda. Vastustaja on kohustatud vähemalt andma kaebajale võimaluse demonstreerida, et tema käitumine jääb positiivseks ka vabanemisel. 2021. aasta suve algusest on kaebaja vabaduses ega ole selle aja jooksul süütegusid toime pannud. Kaebaja elab koos emaga ning püüab muuta oma elu õiguskuulekamaks ja tema pingutuste tulemused on nähtavad. Vastustaja on tuginenud arhiveeritud karistustele. Karistuste arhiveerimine tähendab seda, et kaebaja kandis täies mahus ära temale määratud karistuse ja karistuse ärakandmisest on möödunud palju aega. Samuti ei ole kaebaja suhtes kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamine põhjendatud ega proportsionaalne. Vastustajal oli võimalik jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
3-21-440
Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
Õiguslikuks mõttes ei ela kaebaja Eestis perekonnaelu. Eestis sündimine ja elamine ei ole kaebajat kuigivõrd hästi Eesti ühiskonda integreerinud. Asjaolu, et kaebaja sai Vene kodakondsuse alaealisena ema otsusel, ei välista täisealiseks saamisel võimalust näidata üles huvi Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Kaebaja aga ei ole sellist soovi kunagi üles näidanud. Venemaale minemine võib kaebaja jaoks olla emotsionaalselt raske, kuid puudub alus arvata, et Venemaal tekib integreerumisel tõsiseid raskusi. Kaebajal on võimalik asuda elama piiri lähedale, et tema lähikondlased saaksid teda soovi korral külastada. Kaebaja ema tervis ei saa olla nii kehv, sest PPA infosüsteemi andmetel külastab ta Venemaa Föderatsiooni. Järelikult saab kaebaja ema oma elukorraldusega ise hakkama. Kaebaja ei ole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba, vaid on viibinud Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Seetõttu ei laiene kaebajale tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele. Toime pandud kuritegudes on kaebaja läbivalt kasutanud kannatanute suhtes vägivalda, millest saab üheselt järeldada, et kaebaja jaoks teiste inimeste tervis ei ole kaitsmist vääriv huvi. Röövimine on raske kuritegu ning mõlema kuriteo tehiolud viitavad erilisele julmusele ja elu ohustavale vägivallale. Isiku ohtu avalikule korrale saab ja tuleb hinnata läbi tema käitumise minevikus, millest saab teha järeldusi tema käitumise kohta tulevikus (prognoosotsus). Eriti kui süüteod on korduvad ning tegemist on sõltuvuskuritegudega. Kui isik on kuriteo toime pannud ja seda kinnitab süüdimõistev otsus, võib seda pidada ohtu kinnitavaks asjaoluks. Vaidlustatavas haldusaktis on tuginetud kaebajast lähtuva ohu hindamisel tema korduvale karistatusele, hinnates sealjuures tema toimepandud süütegude olemust ja raskusastet ning dünaamikat. Samuti on hinnatud karistuste, sh tingimuslike karistuste mõju kaebajale. Kaebaja on korduvalt rikkunud katseaja nõudeid ning talle on reaalseid vangistusi mõistetud kahel korral, kuid ka see ei ole suunanud teda seaduskuulekale käitumisele. Seega on näha, et kaebajat ei motiveeri õiguskuulekale käitumisele ei kohtuvõim ega kartus uuesti vanglasse sattuda, rääkimata kriminaalhooldusest kui preventsioonimeetmest. Kaebaja ei ole teinud eelnevatest karistustest järeldusi. Kaebaja eelnev õigusvastane käitumine ja ükskõikne suhtumine Eesti õiguskaitsesüsteemi näitab, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale on jätkuv ja reaalne. Väheusutav on kaebaja väide, et ta on täielikult muutunud. Kaebajale on varem korduvalt antud võimalusi oma õiguskuulekat käitumist demonstreerida. Nimelt on kaebaja korduvalt määratud kriminaalhooldusele, kuid ta ei ole hooldusnõudeid järginud. Ka viimane vanglakaristus pöörati täitmisele kriminaalhoolduse nõuete järjekordse rikkumise tõttu. Vangla iseloomustusest nähtub, et isegi karistust kandma tulles oli kaebaja alkoholijoobes. Tõepoolest on kaebaja sõltuvuskäitumise muutmisele suunatud sotsiaalprogrammides osalenud, kuid sellele vaatamata jätkanud vägivaldse käitumisega. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt ei ole kaebaja viimase vangistuse jooksul osalenud üheski taasühiskonnastavas tegevuses ega ka tööhõives. Kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel on lähtutud oluliselt pikemast ajast kui aeg, millal kaebaja viimast vanglakaristust kandis. Asjaolu, et kaebaja ei ole viimase vangistuse kandmise ajal toime pannud distsiplinaarrikkumisi, ei vähenda kaebajast tulenevat ohutaset. Pärast 12. märtsil 2021 vanglast vabanemist ei ole kaebajat süüteokorras karistatud, kuid temaga seoses on PPA infosüsteemis registreeritud kaks väljakutset seoses joobes olekuga ning kakluses osalemisega. Kaebajal on jätkuvalt probleeme alkoholi kuritarvitamisega, mis on olnud varem kuritegude
3-21-440 toimepanemise soodusteguriks. Kuna kaebaja ei ole tegelenud oma probleemkäitumise põhjustega, vaid on jätkanud varasema elustiiliga, ei ole kaebajast tulenev ohutase muutunud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et põhjendamatu on tugineda kaebaja arhiveeritud karistustele. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lõike 1 punkti 4 alusel on registri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada mh politseiasutusel välismaalaste seaduses ja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. KarRS § 5 lõike 2 punkt 1 täpsustab, et õiguslik tähendus on ka registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel KarRS § 20 lõike 1 punktis 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel. Kustutatud karistused iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ning eelnevat käitumist. Väljasaatmisel ei pruugi kaebaja kohe sotsiaaltoetusi saada, kuid esmase toetusmeetmena Venemaale elama asumiseks on kaebajal võimalik taotleda väljasaadetavale mõeldud rahalist toetust ning hiljem taotleda kodakondsusjärgses riigis toimetulekuks vajalikke sotsiaaltoetusi. Väljasaadetavale eraldatava materiaalse toetuse eest on kaebajal võimalik üürida sobilik eluase või pöörduda Venemaa Föderatsioonis sotsiaalabi pakkuva asutuse poole. Vastustaja on sissesõidukeelu kestuse määramisel lähtunud õigetest asjaoludest ning on neile andnud õiglase hinnangu. Kaebaja poolt välja toodud asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Vaidluse all on, kas vastustaja poolt kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine, kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine oli õiguspärane.
6.Vaidlust ei ole selle üle, et enne otsuse tegemist teavitas vastustaja kaebajat tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning selgitas kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Vastustaja andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja vastuväidetest nähtub, et ta mõistis, et teda ähvardab oht elada väljaspool Eestit. See tähendab, et ta sai aru väljasaatmise ja sissesõidukeelu tagajärgedest ning tal oli võimalus selles osas vastuväiteid esitada. Niisiis on kaebaja nõuetekohaselt ära kuulatud.
7.Vastustaja tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks välismaalaste seaduse § 135 lõike 2 punkti 3 alusel, mis sätestab, et tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
8.Kuna kaebaja elas siiani Eesti Vabariigis tähtajalise elamisloa alusel, siis ei laiene talle tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elaniku elamisloaga isikutele, sealhulgas ei vaja kaebaja puhul põhistamist see, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis viibinud isiku õigusliku positsioon on eelduslikult tugevam kui isikul, kes viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel, sest esimesse gruppi kuuluvat isikut saab riigist välja saata üksnes juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, samal ajal kui teise grupi puhul piisab ohust. Tähtajalise elamisloaga isikul ei ole direktiivi 2003/109/EÜ artikli 12 lõikest 1 tulenevat tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu.
3-21-440 (Vt Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, punkti 36 viimane lause; Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-19-416, punkt 23; Tartu Halduskohtu 3. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-19-832, punkt 10.)
9.Kaebajat on kahel korral väärteokorras karistatud avaliku korra ja alkoholiseaduse rikkumise eest. Kriminaalkorras on kaebajat karistatud viiel korral ning ta on kaks korda viibinud vangistuses. Need hõlmavad ka arhiveeritud süütegusid. Siinkohal nõustub kohus vastustajaga selles, et KarRS § 20 lõike 1 punktist 4 tulenevalt oli vastustajal õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid. Seda õigust kinnitab ka kohtupraktika. Samuti võib arvesse võtta väärteokaristusi, ehkki nendel on menetlusotsuste tegemisel väiksem kaal kui kuritegudel, kuid need näitavad siiski isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda. (Vt nt Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2021. a otsus asjas nr 3-20-915, punkt 11.)
9.1.Kaebaja alustas kuritegude toimepanemist 20-aastaselt ning viimase kuriteo pani toime 48-aastaselt. Seega on kaebaja kuritegusid toime pannud pea kogu oma täiskasvanuea jooksul. Kaebaja on korduvalt toime pannud vargusi ja röövimisi, kasutades seejuures ka vägivalda: kaebaja on vara saamise eesmärgil ohvreid rusikaga ja jalgadega peksnud, tekitades neile kehavigastusi. Samuti on kaebaja naisterahvalt nõudnud raha, ähvardades teda tappa ja visates tema pihta klaasi. Viimane karistus määrati selle eest, et kaebaja lõi oma elukaaslast rusikaga näkku, tekitades talle valu ja kehavigastuse. Seega on vägivaldsus (sh naisterahvaste vastu) olnud kaebaja tegudes läbiv. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkoholi tarbimine.
9.2.Kaebajale on korduvalt antud võimalusi tõestada, et ta on oma tegudest ja karistustest järeldusi teinud ning soovib asuda õiguskuulekale teele, kuid kaebaja ei ole neid võimalusi kasutanud. Kaebaja pani 2005. aastal toime uue kuriteo (röövimine vägivalla kasutamisega), ehkki tal kestis sel ajal eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg. Kaebaja suhtes pöörati varasem karistus (3 aastat 6 kuud vangistust) täitmisele, millele lisandus uue kuriteo toimepanemise eest mõistetud 3-aastane vangistus. Kaebaja viibis vangistuses 11. detsembrist 2007 kuni 4. juunini 2014. Selle vangistuse jooksul pani ta toime distsiplinaarrikkumisi. Seega ei suutnud kaebaja ka kontrollitud keskkonnas oma käitumist reguleerida. Ehkki kaebaja osales selle vangistuse jooksul ka sotsiaalprogrammides, ei kasutanud kaebaja talle õpetatud võtteid oma elu positiivsemas suunas muutmiseks. 2019. aastal pani kaebaja toime uue kuriteo (elukaaslase peksmine). Karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, kuid see jäeti täitmisele pööramata, tingimusel et kaebaja ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab käitumiskontrolli nõudeid. Kaebaja rikkus korduvalt kontrollnõudeid, mispeale vangistus pöörati täitmisele. Viimase vangistuse jooksul kaebaja sotsiaalprogramme ei läbinud.
9.3.Eeltoodust nähtub, et kaebaja on korduvalt kahjustanud olulisi õigushüvesid − teiste isikute vara ja tervis. Kaebaja on üles näidanud hoolimatust ja julmust ning tema aastakümnete pikkune kriminaalne käitumisviis tõestab, et ta ei austa Eesti Vabariigi õiguskorda ega teiste isikute õigusi ning ei soovi ennast muuta. Katseajal uue raske kuriteo toimepanemine ja kontrollnõuete korduv rikkumine näitab kaebaja üleolevat suhtumist ja seda, et teda ei hoia kuritegusid toime panemast ka reaalne võimalus vanglasse sattuda. Ükski riigi poolt kasutatud meede (sh korduvad vangistused) ei ole kaebajat sundinud oma elustiilis korrektuure tegema.
9.4.Kuna kaebaja kriminaalne teguviis on kestnud aastakümneid (seejuures on viimase kuriteo toimepanemisest möödunud üksnes paar aastat) ja kaebaja käitumine ei kinnita, et ta plaaniks oma elu õiguskuulekamaks muuta, on õige vastustaja järeldus, et kaebaja kujutab
3-21-440 endast jätkuvalt ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja ei ole põhjendanud oma järeldust kaebaja ohtlikkuse kohta. Vastustaja põhjendused sisalduvad vaidlustatud otsuse lehekülgedel 3−13. Vastustaja on osutanud faktilistele asjaoludele ja neid kinnitavatele tõenditele, millele tuginedes ta on sellise järelduse teinud. Vastustaja ei saa ega peagi esitama tõendeid selle kohta, et kaebaja kindlasti paneb toime uue kuriteo. Ohtlikkuse hindamise näol on tegu prognoosotsusega, mille tegemise raames hinnatakse tuvastatud asjaolude põhjal üksnes seda, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht on tõenäoline. Vastustaja on õigesti ära näidanud, et kaebaja poolt teiste isikute tervise ja vara kui kaitstavate õigushüvede kahjustamine on tõenäoline. Vastustaja on põhjendatult arvestanud sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi tunnistatud ja karistatud. Ka kohtupraktikas on sellele tähelepanu juhitud (Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-1-14 ja 3-17-1545). Kaebaja on toime pannud süütegusid, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur. Kaebaja pole kohtule esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid anda PPA hinnangust kaebaja võimalikule tulevasele käitumisele teistsuguse hinnangu.
9.5.Järeldust kaebajast lähtuva ohu kohta avalikule korrale ei muuda ka see, et kaebaja ei pannud viimase vangistuse jooksul toime ühtegi distsiplinaarrikkumist. 6 kuu jooksul vangistuses ehk rangelt kontrollitud keskkonnas, kus alkoholi tarvitamine ei ole võimalik, toimunud positiivne käitumine ei saa n-ö tühistada kaebaja eelnevat aastakümnete pikkust kriminaalset elustiili. Kaebaja ei ole veenvalt tõestanud, et suudab vabaduses viibides olla piisavalt motiveeritud ja tahtejõuline, et igal juhul vältida uute kuritegude toimepanemist. Kaebaja on ka varem suutnud näiteks mitme aasta jooksul õiguskuulekalt käituda, kuid on sellest hoolimata mõne aja möödudes jälle kuritegelikule teele astunud. Seda, et kaebajast tulenev oht ei ole ära langenud, kinnitab ka vastustaja poolt kohtule edastatud teave, et pärast 2021. a märtsis vanglast vabanemist on kaebajaga seoses PPA-s registreeritud kaks väljakutset, sest ta on viibinud avalikus kohas teisi isikuid häirivas joobes ja seejuures ühel korral ka osalenud kakluses. Seega on kaebaja ka pärast teist vangistust jätkanud alkoholi tarvitamisega, ehkki teab, et see on tema puhul kuritegude toimepanemise soodusteguriks. Kaebaja ei ole oma käitumisega tõestanud, et on oma mõtteviisi muutnud ega kujuta enam ohtu avalikule korrale.
9.6.Kaebaja paljasõnalised kinnitused, et ta soovib oma elu paremaks muuta ja õiguskuulekalt elada, ei ole kõige eelneva taustal usutavad.
10.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja seisukoht kaebaja ohtlikkuse kohta on vastuolus vangla järeldustega. Viru Vangla on 25. septembri 2020. a ettepanekus kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks leidnud, et kaebaja senist käitumist arvestades kujutab ta ohtu avalikule korrale ka pärast vanglast vabanemist. Vangla hinnangul ei olnud alust uskuda, et kaebaja vanglast vabanedes uusi kuritegusid toime ei pane. Ka 24. novembri 2020. a iseloomustuses on vangla selgitanud, et kaebaja kujutab endast ohtu oma elukaaslasele, meessoost isikutele, kellega tekib konfliktolukord, ja avalikkusele. Vangla hinnangul seisneb oht vägivalla kasutamises ja materiaalse kahju tekitamises. Vangla lisas, et oht on kõige tõenäolisem olukorras, kus kaebaja on alkoholijoobes, või perioodil, mil esineb majanduslikke raskusi.
11.Kaebaja on osutanud sellele, et tema elamisloa äravõtmise, väljasaatmise ja sissesõidukeeluga kaasneb tema era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebaja märkis, et tal ei ole Venemaal sugulasi, aga Eestis on tal ema ja vend. Kaebaja on elanud Eestis sünnist saadik ja soovib oma tuleviku siduda Eestiga. Kaebaja sooritas vanglas eesti keele eksami A1 tasemel. Vene kodakondsuse sai ta alaealisena, see oli tema ema otsus ja kaebajast midagi ei sõltunud.
3-21-440 Pärast vanglast vabanemist saab kaebaja elada ema juures. Venemaal ei ole kaebajal elukohta ega sotsiaaltoetusi. Töökoha ja sotsiaaltoetuste saamiseks peab isikul olema Venemaal sissekirjutus. Arvestades kaebaja varalist seisundit, on raske eeldada, et kaebaja leiab endale kiiremas korras Venemaal elukoha. Kaebaja elatustase vältimatult halveneb ja võib tekkida oht tema elule. Kaebaja ema ja vend esitasid kohtule ka oma selgitused, kus märkisid, et kaebaja ema on pensionär ja tema tervis on väga halb. Kaebaja vend ei ole võimeline üksinda toetama kaebaja ema, sest ta on invaliid. Kaebaja vend küll töötab, kuid ta võib iga hetk kaotada töökoha oma invaliidsuse tõttu. Enne vangistust abistas kaebaja oma ema materiaalselt ja muudel viisidel.
11.1.Vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et need asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et õigustaksid kaebajale tähtajalise elamisloa allesjätmist. Kaebaja ema väidetava kehva tervisliku seisundi ega kaebaja venna invaliidsuse kohta ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit. Kohus leiab, et kui kaebaja vend saab töötada, ei saa järelikult tema tervislik seisund olla nii kehv, et ta ei saaks kaebaja ema eest hoolt kanda. Seda, et kaebaja ema tervislik seisund ei saa olla kuigi halb, kinnitab see, et kaebaja ema on 2021. aastal ja 2022. aastal korduvalt käinud Venemaal (vt PPA esitatud piiriületuste andmeid). Kaebaja ja tema lähedaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Kuna kaebaja emal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, saab ta soovi korral juriidiliste takistusteta asuda elama kaebaja juurde Venemaale või kaebajat seal sagedasti külastada. Ka kaebaja vennal on võimalik kaebajat Venemaal külastada või taotleda Venemaale elama asumiseks õiguslikku alust. Samuti on erinevates riikides elamise korral kaebajal võimalik oma ema ja vennaga suhelda sidevahendite teel.
11.2.Vastustaja on õigesti osutanud sellele, et kuna kaebajal on Vene kodakondsus ja tema emakeel on vene keel, ei saa tal olla ülemääraseid raskusi Venemaal hakkama saamiseks. Vastustaja selgitas ka seda, et kaebajal on võimalik taotleda väljasaadetavale mõeldud rahalist toetust, mille eest saab ta endale hankida elukoha Venemaal, et seejärel leida endale töökoht ja vajaduse korral taotleda Vene riigilt sotsiaalabi. Neid asjaolusid arvestades ei ole Venemaal kaebaja elu ohtu sattumine tõenäoline.
11.3.Vastustaja on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kaebaja sidet Eestiga ei saa pidada kuigi tugevaks. Kaebaja ei ole suurema osa oma elust osanud eesti keelt. Alles viimase vangistuse jooksul omandas ta eesti keele A1 taseme, mis on algtase. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et oleks jätkanud eesti keele õpingutega. Kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti kodakondsuse taotlemiseks. See, et kaebaja sai lapsena oma ema otsusel Vene kodakondsuse, ei tähenda, et kaebajal ei oleks olnud täiskasvanuna võimalik teha pingutusi Eesti kodakondsuse saamiseks. Kaebaja ei ole näinud vaeva selle nimel, et Eesti ühiskonda integreeruda.
12.Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kuna kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale, on vajalik teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lõike 2 punkt 4). Otsuses on asjakohaselt märgitud, et tegemist on vastustaja kaalutlusotsusega. Kohus leiab, et vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, vastustaja kaalutlused on asjakohased ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine seetõttu ka põhjendatud.
13.VSS § 74 lõikest 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vaidlustatud otsusega kohaldas vastustaja kaebaja suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. VSS § 74 lõikest 3 tuleneb, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid
3-21-440 arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks. Otsusest nähtuvalt kaalus vastustaja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga seotud asjaolusid ning kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ning leidis, et arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ning asjaolu, et kaebajal elavad ema ja vend Eestis, tuleb kaebaja suhtes kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu. Kohus on seisukohal, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne. Kaebaja esile toodud asjaolud ei ole käsitatavad humaansete asjaoludena, millest tingituna tulnuks sissesõidukeeld jätta kohaldamata.
14.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja 19. veebruari 2021. a otsus kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta on õiguspärane. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
15.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
16.HKMS § 253 lõike 3 esimene lause näeb ette, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Arvestades seda, et praegusel juhul jääb kaebus rahuldamata, tühistab kohus Tartu Halduskohtu 10. märtsi 2021. a määrusega seatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lõike 3 kolmas lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.