Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 29.02.2024, Tartu 3-22-1513 M.S.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.07.2022. a otsuse nr 15.3-3.1/1850-8 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 15.05.2023. a otsus M.S.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja M.S. Esindaja adv. Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta apellatsioonkaebuse lisad (Viru Vangla 26.05.2023. a iseloomustus ja ärakuulamise protokoll tsiviilasjas 2-23-2632) haldusasja materjalide juurde.
2.Võtta PPA 09.02.2024. a päring ja Viru Vangla 12.02.2024. a vastus päringule haldusasja materjalide juurde.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15.05.2023. a otsus muutmata.
4.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.
5.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 01.04.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 01.07.2022. a otsusega nr 15.3-3.1/1850-8, tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-st 2, M.S.i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 01.07.2022 (p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni
väljasaatmisega, mis kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2) ning VSS § 74 lg 2 alusel kohaldas Schengeni alale sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused: M.S. on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Teda on karistatud kriminaalkorras 7-l korral ja väärteokorras 29-l korral. M.S. on toime pannud erinevaid kuritegusid: vargused, kelmused, omastamised, joobes juhtimised, lähisuhte vägivald, ähvardamine, röövid. Kuriteod on läinud ajas raskemaks. M.S.ist lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine. M.S. ei ole suutnud katseaegasid läbida positiivselt ja on 4-l korral pannud katseajal toime uue kuriteo. M.S. on viimase vanglakaristuse ajal läbinud sotsiaalprogramme, mille eesmärgiks on vähendada kriminaalsete isikute retsidiivsust, kuid siiski on tal viimase vangistuse jooksul 25 kehtivat distsiplinaar- ja 5 väärteokaristust. Täidetud on VMS § 241 lg 1 p 2 eeldus. M.S.i lähikondlaste hulka kuuluvad isa, ema, õde ja alaealine poeg. M.S.i ja tema vanemate vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. M.S.i suhtes on pooleli kriminaalmenetlus, kus teda süüdistatakse oma alaealise poja tõukamises ja sellega talle kehavigastuste tekitamises. M.S.i elama jäämine Eestisse ei tähenda, et alaealise lapse parimad huvid oleksid tagatud. M.S.i väidetavalt täisealise, kuid mitte lihase poja osas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et isik on M.S.ist sõltuv. M.S. ei ole teinud erilisi pingutusi, et Eesti ühiskonda integreeruda. Ta ei ole taotlenud Eesti kodakondsust ega oska riigikeelt. Tal ei ole Eestis kinnisvara. Ehkki teise riiki elama asumine võib olla emotsionaalselt raske, on M.S.il olemas kõik eeldused Venemaa Föderatsioonis edukaks hakkama saamiseks. Tema emakeel on vene keel. See annab talle head eeldused Venemaal töö leidmiseks ja elama asumiseks. Tal on võimalik taotleda Eesti Vabariigilt lahkumistoetust. M.S. on aastatel 2014-2015 külastanud Venemaa Föderatsiooni 9-l korral, mis näitab, et sealne elukorraldus ei ole talle võõras. M.S. saab Venemaal elades lähikondlastega suhtlust jätkata sidevahendeid kasutades. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne ning vajalik avaliku korra ja julgeoleku kaitseks. M.S.ist lähtub oht, et ta paneb lühikese aja jooksul peale vanglast vabanemist toime uue raske kuriteo, mistõttu on oluline lahkumisettekirjutuse sundtäitmine. Täidetud on VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused. M.S.ile tuleb kohaldada pikim võimalik sissesõidukeeld, s.o 5 aastat. PPA ei tuvastanud humaanseid kaalutlusi, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
2.M.S. esitas 13.07.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PPA 01.07.2022. a otsus nr 15.3-3.1/1850-8. Kaebaja põhjendused: 1) Ei nõustu, et PPA võttis arvesse arhiveeritud karistused. Kaebajal on probleemid psüühikaga ja talle on määratud psühhotroopsed ravimid, mida tuleb arvestada, hinnates kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal. Kaebaja on vaidlustanud talle määratud distsiplinaarkaristused. PPA jättis tähelepanuta asjaolud, mis võivad näidata kaebajat positiivsest küljest. 2) Käimasolevate kohtumenetluste arvesse võtmine on asjakohatu. Asjas nr 1-21-5320 puudub jõustunud kohtuotsus, mistõttu ei tohi kaebaja poolt vägivalla kasutamist poja suhtes käsitleda faktina. Kaebaja soovib säilitada suhted pojaga. Kui sissesõidukeeld kehtib kogu Schengeni ala suhtes, ei saa ta ema ja õde Hispaanias külastada. Arvestades Euroopa Liidu ja Venemaa pingelisi suhteid seoses Venemaa ja Ukraina sõjaga, ei ole tõenäoline, et kaebaja emal ja õel oleks võimalik kaebajat Venemaal külastada. Kaebaja suhted isaga on väga tihedad. 3) Väljasaatmine Venemaale võib ohustada kaebaja vabadust ja tervist. Venemaal võidakse ta Ukrainasse sõdima saata. Kaebaja on sünnist saadik elanud Eestis ja seob oma tuleviku Eestiga. Venemaa kodakondsuse sai kaebaja alaealisena, see oli tema ema otsus. Vangistuses on kaebaja omandanud eesti keele A2 tasemel. On tõenäoline, et Venemaale väljasaatmise korral ei saa kaebaja kohe töökohta ega sotsiaaltoetusi. Tal puudub Venemaal eluase. Kaebaja peab Venemaal akrediteerima enda haridust tõendavad dokumendid.
4) Elamisloa äravõtmine ja sissesõidukeeld ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Kaebaja ei kujuta ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule. PPA-l oli võimalus jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
3.Tartu Halduskohus võttis 15.05.2023. a otsusega asja juurde PPA esitatud kohtulahendid (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata kaebaja taotluse tõendite kogumiseks (resolutsiooni p 2); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3); jättis kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda ja menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused: 1) PPA põhjendas piisaval määral, et kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, ning viitas tuginetud tõenditele. PPA ei omistanud pooleliolevatele kriminaalasjadele kuigi suurt kaalu. PPA pidas määravat tähtsust omavaks kaebaja jõustunud lõpplahenditega süüteomenetlusi. PPA võis pooleliolevaid väärteomenetlusi arvestada, kuid otsusest nähtuvalt ei andnud PPA neile kuigivõrd suurt kaalu. Asjaolu, et kaebaja on distsiplinaarkaristused vaidlustanud, ei tähenda, et PPA ei võinud neile tugineda. Kaebaja karistamine vanglas distsiplinaarkorras näitab, et kaebaja ei ole ka rangelt kontrollitud keskkonnas võimeline õiguskuulekalt käituma. 2) Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik. Kaebaja viiteid probleemidele psüühikaga tuleb pidada ennastõigustavateks. Kaebaja ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et tema psüühiline seisund on nii halb, et ta ei ole võimeline oma käitumist juhtima. Kaebaja paljasõnalist kinnitust mõtteviisi muutumise kohta ei saa pidada paljulubavaks. PPA arvestas kaebajat heast küljest näitavaid asjaolusid (vanglas töötamine, sotsiaalprogrammides osalemine), kuid leidis õigustatult, et need ei kaalu üles kaebajat negatiivsest küljest näitavaid asjaolusid. Kaebajale on korduvalt antud võimalusi (elamisloaga ja katseaegadega) tõestada õiguskuulekat käitumist, kuid ta on neid võimalusi kuritarvitanud. Toime pandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. 3) PPA hindas kõiki VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolusid. Kaebaja ainsaks perekonnaliikmeks Eestis on VSS § 29 lg 4 mõttes tema alaealine poeg. Praeguseks on Viru Maakohtu otsus nr 1-21-5320 jõustunud, milles kaebaja tunnistati süüdi lapse kehalises väärkohtlemises. PPA järeldas õigesti, et lapse huvides ei ole kaebaja jäämine Eestisse. Seda järeldust ei lükka ümber kaebaja initsiatiivil algatatud kohtuasi lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Kaebaja ja tema muude lähedaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Ei ole alust arvata, et Venemaa-Ukraina sõja tõttu oleks Venemaa kodanikel võimatu kodakondsusjärgsesse riiki siseneda. Kaebajal on võimalik lähedastega suhelda erinevaid sidevahendeid kasutades. PPA ei tuvastanud, et kaebaja ja tema väidetava teise poja vahel oleks sõltuvussuhet. 4) Kaebaja alustas alles Viru Vanglas eesti keele õpet, kuid ei teinud selles erilisi pingutusi. Kaebaja alustas riigikeele õpet A2 tasemel 01.03.2021, kuid 05.03.2021 teatas, et ei soovi keelt õppida. Kaebaja ei ole näidanud üles soovi taotleda Eesti kodakondsust. Kaebaja vanust arvestades (sünd 1987. a) ei ole alust arvata, et esineks ülemääraseid takistusi kodakondsusjärgses riigis hakkama saamisel. Kaebaja on korduvalt külastanud Venemaa Föderatsiooni. Vajadust akrediteerida haridust tõendavad dokumendid Venemaal ei saa pidada ületamatuks takistuseks. Psüühiliste probleemide jaoks vajalikku ravi on võimalik saada ka Venemaal. Venemaale väljasaatmist ei välista kaebaja soovimatus sõjas osaleda. 5) Kuna pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses (VMS § 241), ei olnud PPA-l kohustust arvestada kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes. PPA on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, kaalutlused on asjakohased ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine seetõttu põhjendatud. 6) Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne. Kaebaja ei ole esile toonud, milliseid asjaolusid oleks pidanud humaansete kaalutlustena käsitlema. Asja materjalid ei viita taoliste asjaolude olemasolule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.M.S. esitas 14.06.2023 apellatsioonkaebuse ja 15.06.2023 selle täienduse. Kaebaja palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.2023. a otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4 ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada või alternatiivselt teha uus otsus, millega tühistada PPA 01.07.2022. a otsus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ning jätta menetluskulud PPA kanda. Kaebaja palus asja juurde võtta Viru Vangla 26.05.2023. a iseloomustus ja ärakuulamise protokoll asjast nr 2-23-2632. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Vangla iseloomustus tõendab, et kaebaja käitumine viimase karistuse ärakandmise ajal on muutunud õiguskuulekamaks, sest tal puuduvad distsiplinaarkaristused ja ta töötab majandustöödel. 2) Põhjendatud ei ole hinnang, et kaebaja kujutab reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod ei olnud vahetult seotud avaliku korra rikkumisega karistusseaduse mõttes. Elamisloa kehtetuks tunnistamine ei saa VMS § 135 lg 2 p 3 alusel olla lisakaristuseks. Kahtlused selles, et isiku käitumine ei ole muutunud paremaks ega õiguskuulekamaks, peavad olema tõsised. 3) Iseloomustuses vangla hindas kaebaja poolt retsidiivkuriteo toimepanemise tõenäosust protsentides. Kohus ei tohi põhjendada oma arvamust uue kuriteo toimepanemise riisiko kohta üksnes vangla protsentuaalse hinnanguga. Arusaadav ei ole, missugusel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. Kohus on kohustatud analüüsima iseloomustuses tehtud järelduste põhjuseid. 4) Kuigi VMS § 237 lg 4 ei reguleeri pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, oleks mõeldav tõlgendada samamoodi ka VMS § 241 lg 1 p 2. VMS-i tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod ei ole nii ohtlikud ega rasked, et neid oleks võimalik samastada narkoainete käitlemisega. Õige ei ole hinnang, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale tulevikus. 5) Arvestada tuleb, et alates eelmisest aastast on Venemaa Föderatsiooni konsulaadi tegevus praktiliselt peatatud. Selles olukorras ei ole võimalik ette heita kaebajale, et ta ei loobunud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ega taotlenud Eesti kodakondust. 6) Kaebaja esitas tõendid, mis iseloomustavad tema kõrgendatud huvi Eestis elamisõiguse säilitamise vastu. Kohus ei võtnud tõendeid vastu, millega rikkus uurimispõhimõtet, mis põhjustas ebaõige kohtuotsuse tegemise. Tõele ei vasta järeldus, et kaebaja ei ole näidanud valmisolekut integreeruda Eesti ühiskonda ja jagada Eesti Vabariigi väärtusi. Välistatud ei ole, et väljasaatmisel kutsutakse kaebaja sõjaväeteenistusse ja saadetakse sõdima Ukrainasse. Seega võib kaebaja väljasaatmine kujutada ohtu kaebaja põhiõigustele. Välistatud ei ole, et kaebaja isa seisund muutub tulevikus halvemaks. Sissesõidukeelu kohaldamisega kaotab kaebaja võimaluse külastada isa või ema pikaajalises perspektiivis. 7) Asjas nr 2-23-2632 teostatud ärakuulamisest ilmneb, et laps on võõrandunud isast. Kaebajat süüdimõistvast otsusest tulenevalt toimus vägivalla kasutamine lapse suhtes üks kord ega olnud intensiivne ega lapse tervist kahjustav. Olukorras, kus lapse ja isa suhte halvenemise põhjuste tuvastamiseks korraldatakse kohtuekspertiis asjas nr 2-21-1857, ei ole korrektne baseeruda Sotsiaalabiameti seisukohale. Kaebaja väljasaatmisega kaotatakse võimalus suhete taastamiseks tulevikus. 8) Kohus võiks kaaluda PPA otsuse kehtetuks tunnistamist ka osaliselt, s.o väljasaatmise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Kohtu menetluses on kaebaja nõue PPA vastu läbi vaadata tema tähtajalise elamisloa taotlus (asi nr 3-22-1929). Kui kaebaja saadetakse Eestist välja sissesõidukeeluga, siis tal ei ole võimalust taotleda pikaajalise elamisloa asendamist tähtajalise elamisloaga. Kohus ei kaalunud antud võimalust.
5.PPA esitas 10.07.2023 vastuse, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:
1) Kaebaja kuriteod ei pea olema seotud vahetult avaliku korra rikkumisega karistusseadustiku mõttes. PPA otsusest nähtub, et kaebajat on karistatud ka avaliku korra rikkumise eest väärteomenetluses, lisaks nähtub kaebaja karistusregistrist ka teisi arhiveeritud avaliku korra rikkumisi. Kaebaja elamisluba on kehtetuks tunnistatud mitte VMS § 135 lg 2 p 3 alusel, vaid VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. 2) PPA võttis otsuse tegemisel arvesse kaebaja käitumist vanglas ja vangla iseloomustust. Asjaolu, et 2 kuritegu on seotud kaebaja lapsega, tuleb pidada ohu tõsidust veelgi suurendavaks. Kaebaja väited, et ta soovib muuta oma elu paremaks ja õiguskuulekamaks, on paljasõnalised. 3) Isegi, kui kaebajal ei ole viimase karistuse kandmise ajal distsiplinaarrikkumisi, mida tuleb pidada positiivseks muutuseks, ei ole temast lähtuv oht avalikule korrale muutunud, temast tulenev ohutase ei ole madalam võrreldes varasemaga ning ületatud on vajalik ohulävend lahkumisettekirjutuse koostamiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Vangla majandustöödel osalemist on positiivsena arvesse võetud otsuse tegemisel, mistõttu ei ole selles osas muutuste väljatoomine asjakohane. Vangla 26.05.2023. a iseloomustusest ei nähtu kaebaja ohutaseme muutusi, ta on kõrgohtlik. Vangla toetas M.S.i ennetähtaegset vabastamist vaid tingimusel, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. 4) Asjakohatu on välja tuua Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumise keerulist teekonda. Ainuüksi Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega ei ole võimalik saada Eesti Vabariigi kodakondsust. 5) Lapsega suhtlemise kord otsustatakse tsiviilasjas nr 2-21-1857, mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Ärakuulamise protokoll ei ole vaidluses asjakohane. 6) Kaebaja tekitas lapsele tõukamisega kehavigastusi ning peres toimunud füüsilise ja vaimse vägivalla tagajärjel on lapsel ebastabiilne psüühiline seisund, mistõttu ei ole õige väita, nagu ei oleks vägivalla kasutamine olnud lapse tervist kahjustav. Kaebaja poolt psühhiaatriaekspertiisi taotlemine ei anna põhjust järeldada, et tema perekondlikke huvisid ei ole arvestatud.
6.M.S.i esindaja märkis 05.02.2024. a seisukohas, et hinnata tuleb isiku käitumist vangistuses. Kaebaja käitumine on oluliselt muutunud, tal puuduvad distsiplinaarkaristused, mis viitab positiivsele arengule. Kuritegude toimepanemine minevikus ei tähenda, et kaebaja kavatseb nende toimepanemisega tulevikus jätkata. Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks ei tohi olla kaebaja vaated. Kaebaja väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvestada Venemaaga seotud olukorda.
7.M.S. märkis 05.02.2024. a seisukohas, et ta ei soovi osaleda sõjas Venemaa poolel. Tal on Eestis invaliidist isa ning ka poeg, kelle suhtes ta soovib taastada vanemlikke õigusi ja kasvatada teda. Kaebaja arvates on ebaproportsionaalne ja ebaõiglane võtta temalt kodumaa Eesti Vabariik. Ta on karistuse Eestis õiglaselt ära kandnud.
8.PPA teatas 13.02.2024. a seisukohas, et kaebajal on viimase karistuse kandmise ajal 27.05.2023-12.02.2024 vanglas registreeritud järgmised rikkumised: 1 sündmus seoses allumatusega, 2 sündmust seoses leitud keelatud esemetega ja 3 sündmust seoses võõras kambris viibimisega ning 01.02.2024 karistati teda distsiplinaarkorras noomitusega vangla kodukorra p 1.12.5 nõuete rikkumise eest (kinnipeetaval on keelatud viibida temale mitte ettenähtud kambris). PPA arvates on eeltoodut asjakohane arvestada kaebajast lähtuva jätkuva ja tegeliku ohu hindamisel ning ei saa väita, et kaebaja käitumine oleks paremuse poole muutunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme.
10.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist või alternatiivselt uue otsuse tegemist, millega tühistatakse PPA 01.07.2022. a otsus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Ringkonnakohus märgib, et alternatiivseid nõudeid saab esitada selliselt, et ühe nõude rahuldamine tuleb kõne alla ainult teise nõude lubamatuse või põhjendamatuse korral1. Kui kaebuses esitatakse mitu nõuet, siis esmanõue ja alternatiivnõue on üksteist välistavad2. Käesoleval juhul kattub kaebaja alternatiivnõue lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas põhinõudega, mis tähendab, et põhinõude põhjendamatuse korral oleks põhjendamatu ka alternatiivnõue. Seeläbi on kaebaja poolt esitatud alternatiivnõue sisutu. Ringkonnakohtul on seega paraku võimalik tühistada PPA 01.07.2022. a otsus lahkumisettekirjutuse ja/ või sissesõidukeelu osas vaid apellatsioonkaebuse osalisel rahuldamisel.
11.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse õigsust seoses PPA poolt kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ja ettekirjutusega Eesti Vabariigist lahkumiseks (I) ning seoses kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ning jaotab menetluskulud (III). I
12.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohtupraktikas on leitud, et pikaajalise elaniku elamisloaga seotud riigisisese õiguse sätteid tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt direktiiviga 2003/109. Kuigi nii direktiivi art 12 lg 1 eestikeelses tekstis kui ka VMS § 241 lg 1 p-s 2 on kasutatud sõnastust „oht avalikule korrale ja (riigi) julgeolekule“, on Riigikohus asunud seisukohale, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks võib piisata ka üksnes ohust avalikule korrale. Ühtlasi võimaldab VMS § 241 lg 1 p 2 tunnistada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. Seevastu lahkumisettekirjutuse saab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha üksnes juhul, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule3. Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik pidada prognoositavat olukorda tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui haldusorgan ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud4.
13.PPA käsitles kaebajast johtuvat ohtu analüüsides põhjalikult kaebaja seitset kriminaalkuritegu aastatest 2010, 2011, 2013, 2015 (arhiveeritud karistused), 2017, 2018 ja 2019 (kehtivad karistused) ning viitas ka pooleliolevale kohtumenetlusele kriminaalasjas nr 1-21-5320, selgitades, et käsitleb viimast kui kaebajat iseloomustavat materjali, ent ei anna pooleliolevale kohtumenetlusele märkimisväärset kaalu. Ringkonnakohus märgib, et Viru Maakohtu 30.11.2021. a otsus kriminaalasjas 1-21-5320 kaebaja KarS § 209 lg 2 p 1, § 121 lg Merusk, K., jt „Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne“ 2013, lk 161. RKHKo 08.04.2021, 3-18-2244. p 23.
RKHKo 26.01.2022, 3-20-915, p 16.
RKHKo 3-17-1545, p 26.
2 p-de 2 ja 3 ning § 1573 lg 1 järgi karistamise kohta vangistusega 2 aastat 7 kuud ja 20 päeva alates 02.12.2019, jõustus 18.11.2022. PPA pidas oluliseks ka seda, et 14.01.2022 jättis Viru Maakohus kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamata, kuna kohtu hinnangul säilib märkimisväärne risk, et isik võib vabanemisel jätkata kuritegude toimepanemist, ja sellega nõustus 01.03.2022 ka Tartu Ringkonnakohus. Lisaks võttis PPA arvesse kaebaja poolt 2006-2022 toime pandud 26 väärtegu (sh 6 kehtivat karistust). PPA otsusest nähtub, et kaebaja pani korduvalt toime varavastaseid kuritegusid (omastamine, vargus, kelmus, asja omavoliline kasutamine), juhtis korduvalt mootorsõidukit joobeseisundis, kehaliselt väärkohtles oma elukaaslast, keda ähvardas ka tervisekahjustuse tekitamisega ning pani relvataolise esemega toime röövi. Kaebaja väärteod on seotud vangla vara (akna, WC poti, kraanikausi) lõhkumise ja vanglaametniku solvamisega, kuid ka vabaduses joobeseisundis aknaklaasi lõhkumise, korduvalt kauba eest tasumata jätmise ja turvavööta mootorsõiduki juhtimisega.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et KarRS § 20 lg 1 p-st 4 tulenevalt oli vastustajal õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel karistusregistri arhiveeritud andmeid. KarRS § 5 lg 2 p 1 järgi on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud VMS ja VSS alusel menetluste läbiviimisel õiguslik tähendus. Sellist seisukohta kinnitab ka senine kohtupraktika5.
15.Riigikohus on leidnud, et hinnang süüteo raskusele väljendub mõistetud karistuses. Seepärast tuleb juhtudel, mil isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule seisneb tema toime pandud süütegudes, võtta muu hulgas arvesse ka isikule mõistetud karistuse määra.6 PPA otsusest nähtuvalt määrati kaebajale 2010. aastal vanglakaristus pikkusega 2 aastat, 2011. aastal vanglakaristus pikkusega 2 aastat, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra; 2013. aastal vangistus 1 aasta 2 kuud ja 27 päeva; 2015. aastal 7 kuud tingimisi vangistust 8 kuu pikkuse katseajaga; 2017. aastal 1 aasta 3 kuud vangistust, mis pöörati täitmisele osaliselt; 2018. aastal vanglakaristus 1 aasta 27 päeva vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga; 2019. aastal liitkaristusena 4 aastat vangistust, mida vähendati kolmandiku võrra, mille tulemusena kuulus ärakandmisele 2 aastat 8 kuud vangistust.
16.Ringkonnakohus möönab, et kaebajale määratud vangistused ei ole olnud väga pikad. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebajale anti korduvalt ka võimalus tõestada, et ta on oma kuritegudest ja mõistetud karistustest järeldused teinud – pöörati vangistus täitmisele tingimisi või asendati üldkasuliku tööga. Sellegipoolest jätkas kaebaja iga kord kuritegude toimepanemist ning eiras talle pandud kohustusi. Nii asendas Viru Maakohus 29.06.2010. a otsusega vangistuse üldkasuliku tööga, mida kaebaja ei täitnud, pannes samal ajal toime uue kuriteo. Sama muster ilmneb ka kaebaja hilisemas käitumises. Viru Maakohus vabastas kaebaja tingimisi vangistusest 09.03.2012 - pärast mõne kuu möödumist pani kaebaja toime uued kuriteod ning rikkus kohustust mitte tarvitada alkoholi. Ka rikkus kaebaja Viru Maakohtu 19.01.2017. a otsusega määratud katseaja nõudeid, mistõttu pöörati vangistus täitmisele. Samuti pööras Viru Maakohus täitmisele 03.01.2018. a määratud vangistuse, mis algselt asendati üldkasuliku tööga. Nimelt rikkus kaebaja kohustust mitte tarvitada alkoholi.
17.Nõustuda võib PPA ja halduskohtuga selles, et kaebaja õiguskuuleka elu perioodid on olnud äärmiselt lühikesed. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud. Ka on Riigikohus pidanud joobes juhtimist ning varavastaseid süütegusid ühiskonna põhihuve tõsiselt kahjustavateks ja avalikku korda ohustavateks süütegudeks7.
RKHKo 26.01.2022, 3-20-915, p 18. RKHKo 26.01.2022, 3-20-915, p 23.
RKHKo 05.12.2019, 3-16-2123, p 12.
Ringkonnakohus on samas varem leidnud, et korduvate kuritegude toimepanemise oht on suur ka alkoholisõltuvuse puhul8. Seega ei saa kaebajast lähtuvat jätkuvat kuritegude toimepanemise ohtu alahinnata.
18.Kaebaja väide, et tema poolt toime pandud kuriteod ei olnud vahetult seotud avaliku korra rikkumisega karistusseadustiku mõttes on Riigikohtu eelnevat seisukohta arvestades ainetu. Avaliku korra mõistet VMS-is ei saa tuletada vaid avaliku korra vastaste süütegude liigitusest KarS-i 16. peatüki 2. jaos. Kohtupraktikas on lähtutud avaliku korra mõiste sisustamisel KorS-ist9. KorS § 4 lg 1 järgi on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, nagu peaksid tema kuriteod olema seotud konkreetselt avaliku korra rikkumisega KarS mõttes. On ilmne, et kaebaja poolt toime pandud korduvad varavastased kuriteod, sh joobes juhtimine, kehaline väärkohtlemine ja relvataolise esemega röövimine võivad kujutada endast ühiskonnale isegi suuremat ohtu kui näiteks KarS §-s 262 sätestatud avaliku korra rikkumine. Seetõttu ei ole avaliku korra mõiste kitsendatud tõlgendus põhjendatud.
19.PPA on hinnanud kaebajast lähtuvat ohtu nii tegelikuks (selle avaldumise tõenäosus on suur) kui ka piisavalt tõsiseks (kahjuliku tagajärje olulisus). Kaebajast lähtuvat ohtu piisavalt tõsiseks hinnates võttis PPA arvesse asjaolu, et kaebaja pani toime kaks järjestikust kuriteoepisoodi, mille esemeks oli vägivallaga ähvardades võõra vallasasja ära võtmine, tehes seda relvaähvardusel. Ühtlasi tõi PPA välja, et varavastaseid kuritegusid on kaebaja toime pannud süstemaatiliselt, st ligi 12-aastase perioodi vältel 5 varavastast kuritegu, mis on sisaldanud üle 20 varavastase kuriteoepisoodi, mille hulka kuuluvad vargused, kelmused, omastamised ning viimastena on lisandunud röövid. Lisaks võttis PPA arvesse kaebaja isikuvastaseid vägivallaepisoode lähisuhtes. Kuna vägivald pandi toime alaealise lapse juuresolekul, sai kannatada ka lapse vaimne tervis. Ringkonnakohus märgib, et PPA otsuse tegemise ajal pooleliolevas kriminaalmenetluses tänaseks jõustunud Viru Maakohtu 30.11.2021. a otsusega asjas 1-21-5320 on kinnitust leidnud ka kaebaja poolt enda alaealise, tollal 4-aastase poja, kehaline väärkohtlemine KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi ning endise elukaaslase ahistav jälitamine KarS § 1573 lg 1 järgi.
20.Ringkonnakohtu hinnangul võib kõiki eeltoodud asjaolusid koosmõjus hinnates nõustuda PPA ja halduskohtu seisukohaga selles, et kaebajast lähtub oht on tegelik (selle avaldumise tõenäosus on suur) ning oht on eriti puutuvalt kaebaja lähedastesse piisavalt tõsine ehk kahjulik tagajärg on oluline10.
21.VMS § 241 lg 3 järgi tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttis arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Halduskohus leiab otsuses õigesti, et vastustaja on kõiki VMS § 241 lõikes 3 nimetatud asjaolusid hinnanud (vt PPA otsuse p 26).
22.PPA otsuses selgitatakse muu hulgas, et kuigi kaebaja on Eestis sündinud, siin hariduse omandanud ja ajutiselt töötanud, on ta valinud kuritegeliku tee, riigikeelt ei oska ning on Viru Vanglas viibides oma suhtumisega korduvalt mõista andnud, et eesti rahvas, Eesti Vabariik ja selles kehtiv moraal ning tavad ei ole talle vastuvõetavad. Apellatsioonkaebuses vaidlustab
TrtRKKo 10.10.2023, 3-21-440, p 15; 06.06.2023, 3-21-2178, p 15 TlnRKKo 11.11.2022, 3-20-2389, p 11.
RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 19.
kaebaja PPA seisukoha, et ta ei ole teinud erilisi pingutusi, et Eesti ühiskonda integreeruda. Nimelt on Venemaa Föderatsiooni konsulaadi tegevus praktiliselt peatatud. Selles olukorras ei ole võimalik kaebajale ette heita, et ta ei loobunud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ega taotlenud Eesti kodakondsust. Ringkonnakohus on seisukohal, et küsimus ei ole viimases paaris aastas. PPA otsuses selgitatakse asjakohaselt, et kaebajal oli võimalus taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust juba 17 aastat, kuid paraku ta seda ei teinud.
23.PPA otsuses hinnatakse põhjalikult ka kaebaja võimalikku pere- ja eraeluriivet. Halduskohus märgib otsuses õigesti, et vastustaja on põhjalikult analüüsinud kaebaja suhteid oma alaealise pojaga. Nii kaebaja poolt lapse suhtes toime pandud vägivald kui ka PPA otsuses esile toodud Narva Linna Sotsiaalabiameti seisukoht, mille järgi ei ole isaga kontakti saavutamine lapse huvides, viitavad sellele, et kaebajast lähtuv oht on suurema kaaluga kui otsusega kaasnev perekonnaelu riive. Kaebaja leiab, et kaebajat süüdimõistvast otsusest tulenevalt toimus vägivalla kasutamine lapse suhtes üks kord ega olnud intensiivne ega lapse tervist kahjustav. Kaebaja väljasaatmisega kaotatakse võimalus suhete taastamiseks tulevikus. Ringkonnakohus märgib, et asjas nr 2-23-2632, mille ärakuulamisprotokolli kaebaja ringkonnakohtule esitas, on Viru Maakohtu 02.05.2023. a määrusega kaebajalt alaealise lapse hooldusõigus täielikult ära võetud ning vastav määrus on 20.11.2023 jõustunud.
24.PPA ei ole käsitlenud kaebaja vanemaid kaebaja perekonnana ning selgitab, et puuduvad asjaolud, mis annaks alust arvata, et isikute vahel esineb erakorraline sõltuvussuhe. Kuigi kaebaja isale on tehtud südameoperatsioon ja tal võib olla vaja ajutist tuge taastumisel, saavad seda tuge pakkuda ka kaebaja lähedased (ema või õde), kes on seda pakkunud ka kaebaja vangistuses viibimise ajal. Ka selgitab PPA, et hoopis kaebaja vanemad on teda vanglas viibimise ajal rahaliselt toetanud. PPA otsuses leitakse, et pere- ja eraeluriive, mis kaasneb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ja väljasaatmisega Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni, on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra ja julgeoleku kaitsmiseks vastavalt EIÕK art 8 lg-le 1 ja VMS § 241 lg-le 3. Samal seisukohal on ka halduskohus. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohaga.
25.Vaidlustatud otsuses tegi PPA kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni väljasaatmisega, mis kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel. VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutus kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Käesoleval juhul tegi PPA otsuses õigesti kindlaks kaebajast lähtuva ohu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
26.Kohtupraktikas on leitud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muutusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud11.
27.Kaebaja esitas ringkonnakohtule Viru Vangla 26.05.2023. a iseloomustuse ning ärakuulamise protokolli asjas 2-23-2632. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja taotluse võtta need haldusasja materjalide juurde.
28.Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita vangla iseloomustus siiski seda, et kaebajast tulenev oht on ära langenud. Ringkonnakohus möönab, et isiku ohtlikkus on omadus, mis võib olla ajas muutuv. Samas võib teatav käitumine minevikus anda piisava aluse põhjendatud
RKHKo 03.05.2019, 3-18-89, p 10.
arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks12. Vangla iseloomustuses leitakse, et üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on kaebaja puhul 73%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 52%. Kaebaja on loetud ohtlikuks lastele ja avalikkusele ning kõrgohtlikuks konkreetsele täiskasvanule või täiskasvanutele (risk ühiskonnas). Oht seisneb mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimises, füüsilise vägivalla kasutamises ning kergete kehavigastuste tekitamises konfliktiolukordades lähisuhtes isikutega, röövimises relva kasutamisega ning ähvardamises, mille tõttu kannatanu tunneb ohtu oma elule ja tervisele. Vägivallategusid võivad käivitada alkoholi kuritarvitamine ning oskamatus konfliktisituatsioone lahendada. Kuigi iseloomustusest nähtuvalt töötab kaebaja alates 20.01.2023 majandustöödel koristajana ja kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad, ilmneb vastukaaluks kaebaja esitatud tõenditele vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud Viru Vangla 12.02.2024. a vastusest PPA päringule, et alates 27.05.2023 kuni vastuse esitamiseni on kaebaja suhtes registreeritud üks sündmus seoses allumatusega, kaks sündmust seoses leitud keelatud esemetega ning kolm sündmust seoses võõras kambris viibimisega. Kaebajat on karistatud 01.02.2024 distsiplinaarkorras noomitusega Viru Vangla kodukorra p 1.12.5 nõuete rikkumise eest (kinnipeetaval on keelatud viibida temale mitte ettenähtud kambris, välja arvatud vanglateenistuse ametniku loal). Ringkonnakohus võtab PPA 09.02.2024. a päringu ja Viru Vangla 12.02.2024. a vastuse PPA päringule haldusasja materjalide juurde.
29.Ka kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud ärakuulamise protokoll asjas 2-23-2632 ei kinnita, et kaebajast lähtuv oht on ära langenud. Kaebaja poolt esitatud kaebaja alaealise lapse ja tema ema ärakuulamise protokollist nähtub, et kaebaja alaealise lapse ema tunneb end kaebaja poolt ohustatuna ning väidab, et kaebaja ähvardab teda ja selle tõttu on algatatud uus kriminaalasi. Ka selgitab endine elukaaslane, et kaebajal on tugev alkoholisõltuvus ning lapsel on isa tõttu psühholoogiline trauma. Ringkonnakohtu hinnangul seega puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kaebajast lähtuv oht on pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ära langenud või oluliselt muutunud.
30.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et välistatud ei ole, et väljasaatmisel kutsutakse kaebaja sõjaväeteenistusse ja saadetakse sõdima Ukrainasse. Seega võib kaebaja väljasaatmine kujutada ohtu kaebaja põhiõigustele. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Halduskohus on asjakohaselt leidnud, et üksnes asjaolu, et kaebaja on rahvuselt ukrainlane, ei tähenda, et tema väljasaatmine Venemaale peaks Ukrainas toimuva sõja tõttu olema välistatud. Ringkonnakohus jääb enda varasema seisukoha juurde, et isik, kes on otsustanud Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse kasuks, peab paraku kandma ka riske, mis selle kodakondsusega isikutele kaasneda võivad. See, et valitud kodakondsuse omamine ei pruugi olla isikule hetkel valitsevatel poliitilistel ja sõjalistel põhjustel meelepärane, ei ole isiku väljasaatmisest loobumise aluseks. Eesti kui riigi, kus kaebaja on toime pannud kuritegusid, kanda ei saa jätta kaebajast lähtuvat ohtu üksnes seetõttu, et kaebaja peab võimalikuks enda mobiliseerimist kodakondsusjärgse riigi poolt13.
31.Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisega kaasneb üldjuhul imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine14. Vaidlustatud otsusest nähtub, et PPA võimaldas kaebajal esitada kahel korral: 07.07.2020 ja 05.12.2021 oma arvamus ja vastuväide lahkumisettekirjutuse tegemisele. PPA on vaidlustatud otsuses selgitanud, et kaebajast lähtub oht, et ta paneb lühikese aja jooksul pärast vanglast vabanemist toime uue raske kuriteo. Seda on näidanud kaebaja poolt toime pandud süüteod, sh katseajal, samuti
RKHKo 04.04.2003, 3-3-1-14-03, p 51. TrtRKo 20.12.2021, 3-20-2615, p 14.
RKHKo 03.05.2019, 3-18-89, p 10.
arvukad distsiplinaarsüüteod ning väärteod kinnipidamisasutuses viibides. Olgugi, et kaebaja on läbinud ka varasemate vangistuste jooksul taasühiskonnastavaid tegevusi, ei ole need tema käitumist seaduskuulekaks või ühiskonda austavaks muutnud. Seetõttu on oluline ka lahkumisettekirjutuse sundtäitmine. Halduskohus nõustus PPA otsusega, leides, et vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, kaalutlused on asjakohased ning lahkumisettekirjutuse sundtäitmine on põhjendatud (otsuse p 18). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. II
32.PPA kohaldas vaidlustatud otsusega kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja vaidlustab ringkonnakohtus jätkuvalt ka PPA poolt sissesõidukeelu kohaldamist.
33.VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/115/EÜ tulenevad imperatiivselt alused, mil tuleb tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeeld: 1) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või 2) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud15.
34.VSS § 6 lg 1 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Seaduseelnõu seletuskirjas16 selgitatakse, et sissesõidukeelu kohaldamise eesmärk on nii ohu ennetamine kui ka soov anda selgelt märku, et riigi õigusnorme juba rikkunud välismaalased (nt süüteo toime pannud isikud, ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased) ei saa sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul riiki uuesti tulla. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA on vaidlustatud otsuses sissesõidukeelu pikkust kaalunud ja põhjendanud, jõudes seisukohale, et isik kujutab endast niivõrd suurt ohtu, et selle ära hoidmiseks on vajalik ta maksimaalseks ajaks Eesti Vabariigi territooriumilt eemaldada.
35.Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades kaalutletud ja proportsionaalne (otsuse p 19). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Vaidlustatud otsusest nähtub, et PPA ei tuvastanud kaebaja puhul ka humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks (VSS § 74 lg 4).
36.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et sissesõidukeelu kohaldamisega kaotab ta võimaluse külastada isa või ema pikaajalises perspektiivis. Välistatud ei ole, et isa seisund muutub tulevikus halvemaks. Ringkonnakohus möönab kaebaja võimatust Eestis isa ja Hispaanias ema külastada, kuid leiab, et oma lähedastega on kaebajal võimalik suhelda ka kirja või telefoni teel. PPA on kaebaja suhteid vanematega otsuses põhjalikult kajastanud (vt ka kohtuotsuse p 24) ning ringkonnakohtu hinnangul puudub alus PPA järelduste muutmiseks.
Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seadus 444 SE, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3d29680f-dcbd-4866-900f-cd4e5e995e25, lk 5.
Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse muutmise seadus (Schengeni acquis’ sätete rakendamine tagasisaatmise valdkonnas) 518 SE, RT I, 08.06.2022, 3 – jõust. 18.06.2022, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d191c7ac-a61b-45b3-9eb3-2357c4372bd0
37.Kaebaja väitel esitas ta halduskohtule tõendid, mis iseloomustavad tema kõrgendatud huvi Eestis elamisõiguse säilitamise vastu. Kohus ei võtnud tõendeid vastu, millega rikkus uurimispõhimõtet, mis põhjustas ebaõige kohtuotsuse tegemise. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohtu otsusest nähtub, et kaebaja taotles tema poolt Viru Vangla vastu algatatud teiste haldusasjade materjalide asja juurde võtmist, millise taotluse jättis halduskohus õigesti rahuldamata. Ka ringkonnakohtu arvates ei saa sellistel materjalidel olla käesolevas asjas tähtsust. Mis puudutab kaebaja taotlust halduskohtule, küsida Viru Vanglalt informatsiooni kaebaja käitumise, sh distsiplinaarkaristuste olemasolu kohta tänasel päeval, siis ringkonnakohus möönab, et sellisel informatsioonil võib olla tähtsust lahkumisettekirjutuse hindamisel (vt kohtuotsuse p 26). Kaebaja ja vastustaja esitasidki ringkonnakohtu menetluses uusi tõendeid kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemiseks, mida ringkonnakohus ka asja lahendamisel arvestas. Siiski ei andnud kaebaja esitatud tõendid alust halduskohtu järelduste muutmiseks. Seega tuleb pidada halduskohtu otsust kaebuse rahuldamata jätmise kohta õiguspäraseks. III
38.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15.05.2023. a otsus muutmata.
39.Kaebaja oli Tartu Ringkonnakohtu 16.06.2023. a määruse alusel ringkonnakohtus menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivust vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kaebajat esindas riigi õigusabi korras määratud esindaja. Tartu Halduskohus andis kaebajale haldusasjas 3-20-1284 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlust esitanud. Seega ringkonnakohus menetluskulusid PPA kasuks välja ei mõista.
40.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.