2.Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis summas 2862,43 eurot.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 85,88 eurot. Jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.11.2023. a.
X xx xx xxxx sündinud lapsele taotleti 01.07.2020 Tallinna Haridusameti iseteeninduskeskkonna kaudu vastuvõttu kolme lasteasutusse: Tallinna Endla Lasteaeda, Rõõmutarekese Lasteaeda ja Tallinna Lasteaed Sipsik. Nimetatud kolme lasteasutusse koha saamise soovitud ajaks (aastaks) märgiti 2021 (dtl-d 23, 83). Lasteasutuste valikut on teise lapsevanema poolt muudetud 21.01.2021. Muudeti Rõõmutarekese Lasteaia valikut ning esitati taotlus lapse vastuvõtmiseks Tallinna Kelmiküla Lasteaeda sooviga saada lasteaiakoht samuti 2021. aastal (dtl-d 23, 82-83).
2.Alates 06.10.2021 hakkas X laps käima eralastehoius (dtl 25). Lastehoiu ja X vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingu 01.09.2022 muudatuse (dtl 25 jj) p 3 kohaselt oli teenuse soovitud mahuks 2 hoiupäeva nädalas ning vastavalt alates 01.01.2022 3 hoiupäeva, 01.05.2022 4 hoiupäeva ja 01.09.2022 5 hoiupäeva nädalas. Teenuse kohatasu oli 2021/2022 aastal vastavalt 2 hoiupäeval nädalas 355 eurot, 3 hoiupäeval 395 eurot, 4 hoiupäeval 455 eurot ja 5 hoiupäeval 515 eurot. Lisaks sellele kohustus lapsevanem katma lapse toidukulu 3,50 eurot päevas (lepingu 01.09.2022 muudatuse p 6). Tallinna linn on X maksnud lapsehoiuteenuse hüvitist ajavahemikul veebruar 2022–jaanuar 2023 igas kuus 200 eurot ja 2023. aastal ajavahemikul veebruar–aprill igas kuus 264 1(15)
eurot ning toidukuluhüvitist hoius kohal käidud päevade eest 2022. aastal 1,80 eurot päeva kohta ja 2023. aastast 2,70 eurot päeva kohta (dtl-d 304-305).
3.X esitas 08.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks (dtl-d 375, 397) jäi hüvitada Tallinna linna tekitatud varaline kahju kokku summas 2867,25 eurot seoses ajavahemikul 01.01.2022–27.03.2023 lapsehoiuteenuse kasutamisel kaebaja lapse eest enam makstud toiduraha 62,43 eurot, kohatasu 2 686,92 eurot ja 2022. aastal saamata jäänud tulumaksutagastusega 117,90 eurot. Asjas 05.05.2023 toimunud eelistungil kinnitas kaebaja, et kaebaja laps käib munitsipaallasteaias.1 Ühtlasi nõustus kaebaja algsele kaebusele 03.12.2022 lisatud ja 07.12.2022 menetlusse võetud kaebaja lapsele lasteaiakoha andmiseks Tallinna linna kohustamise nõudes menetluse lõpetamisega. Kaebuse põhjendused:
1.Leping kaebaja lapsele lapsehoiuteenuse osutamiseks sõlmiti seoses tööle asumise vajadusega. Pärast kaebaja lapse pooleteiseaastaseks saamist jätkati lapsehoiuteenuse kasutamist, kuna vastustaja ei andnud kaebaja lapsele lasteaiakohta ka alates xx xx xxxx, kuigi vastuvõtu taotluses märgitud koha saamise soovitud ajast sai järeldada, et lasteaiakohta soovitakse sh kui laps on 1,5-aastane. Tallinna Haridusameti iseteeninduskeskkonnas lasteasutusse vastuvõtu taotlemise vormil on küll märkuste lahter, ent kusagil pole kirjas, et sinna peab kirjutama ja kordama oma koostatavat taotlust.
2.Kaebaja lapse isa sai septembris 2021. a ja 2022. a teavitused lasteaiarühmade komplekteerimise lõppemise ja soovitud lasteaedadesse koha mittesaamise kohta. Pärast teavituste saamist vaadati Tallinna Haridusameti iseteeninduskeskkonnast kui palju oli järjekord muutunud eelistatud lasteaedades, samuti vaadati vabu kohti kodulähedases piirkonnas. Kesklinna ja Kristiine piirkonnas tollel hetkel vabu kohti ei olnud. Kaebaja helistas Tallinna Haridusameti iseteeninduskeskkonna kaudu vastuvõttu taotletud kolme lasteasutuse juhtkonnale ning sai vastuseks, et kohti pole ja uus komplekteerimine on järgmisel aastal. Soovitust helistada Tallinna Haridusametisse lasteaedadest ei tulnud.
3.Linna poolt määratud kompensatsioon ei kata ära vahet võrreldes linna lasteaiakohaga, mistõttu on tulnud rohkem maksta toiduraha, kohatasu, ühtlasi on jäänud saamata tulumaksutagastus.
4.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata:
1.Iseteeninduskeskkonnas kohataotluste esitamisega kinnitas kaebaja, et on tutvunud Tallinna Linnavalitsuse 22.04.2015 määrusega nr 18 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord“ (edaspidi määrus nr 18 või Kord). Määrusega tutvumiseks piisas taotluses toodud määruse lingil klikates. Määrusega tutvudes pidi kaebaja teada saama kuidas ja mis tingimustel lapsi lasteaedadesse vastu võetakse. Määruse nr 18 § 6 lg-st 1 tulenevalt ei saa lapsevanem vastuvõtu taotlust esitades valida, mis kuust alates laps lasteaias käima hakkab, vaid taotlusse saab märkida, et kohta soovitakse konkreetse aasta 15. augustist. See on seotud vajadusega komplekteerida uued rühmad õppeaasta alguseks lastega, kes on õppeaasta alguseks pooleteiseaastased. Tallinna hariduse infosüsteemis (edaspidi infosüsteem) peetava kohta ootavate laste järjekordade registri kohaselt on soovitud kolme lasteaia koha saamise soovitud ajaks kaebaja poolt märgitud august 2021. Kuna augustiks 2021. a ei olnud kaebaja laps veel saanud pooleteiseaastaseks, siis KELS § 10 lg 1 kohaselt ei olnud vastustajal kohustust selleks ajaks lapsele lasteaiakohta tagada. Lapsevanemal on infosüsteemi iseteeninduskeskkonnas last järjekorda lisades võimalik märkida, et ta soovib kindlasti kohta siis, kui laps on saanud pooleteiseaastaseks. Kui õppeaasta kestel on vaba koht tekkinud pärast seda kui laps on saanud pooleteiseaastaseks, siis lasteaiakohta lapsele pakutakse. Kaebaja ei ole märkinud esitatud taotlustes, et ta soovib lasteaiakohta kui tema laps on saanud pooleteiseaastaseks.
Varasemalt oli kaebaja kohut teavitanud (dtl 295), et kaebaja laps alustab Tallinna Linnupesa Lasteaias 13.03.2023.
2(15)
2.Pärast rühmade komplekteerimist teavitati 06.09.2021 kaebajat lasteaiakoha mittesaamisest. Kuna vastuvõtu taotluses märgitud lasteaedade sõimerühmadesse ei tekkinud vabu kohti ka õppeaasta jooksul, siis ei saanud kaebaja lapsele lasteaiakohta pakkuda. Kui kaebaja oleks soovinud oma lapse panna lasteaeda õppeaasta kestel, oleks ta saanud talle edastatud teavituses osundatud Tallinna Haridusameti veebilehe kaudu tutvuda teiste lasteaedade vabade sõime- ja liitrühmade kohtadega ning koha saamiseks esitada taotluse. Kaebaja ei ole sellist taotlust esitanud. Teavituses viidatud teise võimalusena oleks kaebaja saanud lasteaia koha küsimuses pöörduda Tallinna Haridusameti alushariduse spetsialistide poole. Kui kaebaja oleks Tallinna Haridusameti poole pöördunud, oleks soovi korral võimalus 2022. aasta alguses saada kohta lasteaeda Tallinna Kesklinna Magdaleena piirkonnas.
3.Vastustaja ei ole KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust rikkunud. KELS § 10 lõike 1 rikkumisena ei saa käsitleda olukorda, kui vastustaja ei taga lasteaiakohta lapsevanema soovitud lasteaeda. KELS § 10 lõikes 1 sätestatud nõuet oleks rikutud juhul, kui kaebaja lapsel ei oleks võimalik käia mitte üheski Tallinna linna haldusterritooriumi lasteaias. Kuna vabu sõime- ja/või liitrühmade kohti oli piirkonnas, kus kaebaja elab ja on soovinud lasteaiakohta saada, siis oli vastustaja loonud kaebaja lapsele võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS-ist ega määrusest nr 18 ei tulene vastustajale kohustust personaalselt kaebajale lasteaiakohta pakkuda lasteaeda, mida ei ole lasteaiakoha saamise taotluses märgitud. Vastustaja ei saanud teada, et lasteaiakoht on kaebajale eluliselt oluline, sest kaebaja ei teatanud sellest talle. Vastustaja poolt lasteaiakoha pakkumisena tuleb käsitleda ka kaebajale saadetud teavituses viidatud haridusameti veebilehel vabadest kohtadest info kuvamist.
4.Kohase õiguskaitsevahendi kasutamine oleks kahju tekkimise ära hoidnud. Kui kaebaja oleks pöördunud Tallinna Haridusameti alushariduse spetsialisti poole sooviga saada konkreetseks ajaks oma lapsele lasteaiakohta, oleks nimetatud spetsialist koostöös lapsevanemaga leidnud sobiva lahenduse.
5.Kaebaja oleks saanud lapse Tallinna Linnupesa Lasteaeda panna mitte hiljem kui alates 01.02.2023, seetõttu ei kuulu hüvitamisele kaebaja kulutused 2023. a veebruari ja märtsi eest.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.HKMS § 152 lg 1 p 4 näeb ette menetluse lõpetamise, kui taotletav toiming on sooritatud. Kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb (HKMS § 152 lg 2). Kaebaja teavitas 05.03.2023 kohut, et kaebaja laps alustab Tallinna Linnupesa Lasteaias 13.03.2023. Asjas 05.05.2023 toimunud eelistungil kinnitas kaebaja, et kaebaja laps käib munitsipaallasteaias. Kaebaja avaldas eelistungil nõustumist kohustamisnõudes menetluse lõpetamisega. Kuna vastustaja on kaebuses nõutava toimingu teinud ja kaebaja laps on munitsipaallasteaias koha saanud, siis saab kohus selles osas menetluse lõpetada. Menetluse jätkamine kaebaja lapsele lasteaiakoha pakkumisel viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole vajalik, kuna nimetatud nõue sisaldub juba kahju hüvitamise nõudes, mida kohus järgnevalt sisuliselt lahendab. Kohus selgitas kaebajale eelistungil ning kordab siinkohal üle, et menetluse lõpetamisel selles nõudes ei saa kaebaja sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöörduda (HKMS § 43 lg 1 p 2).
6.Koolieelse lasteasutuse seadus (KELS) § 10 lg 1 sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega. Kohustuse eesmärk on võimaldada lapsel saada alusharidust ning tema vanematel korraldada oma elu viisil, kus lasteasutuse tööajal ei oleks nad seotud lapse kasvatamisega ega peaks leidma võimalusi muul viisil lapsehoiu korraldamiseks. Nimetatud kohustus on olemuslikus osas sellisel kujul kehtinud alates 01.07.2002, s.o ligikaudu 20 aastat. 3(15)
Poolte vahel ei ole vaidlust järgnevas: - kuna kaebaja laps on sündinud xx xx xxxx, siis sai ta 1,5-aastaseks xx xx xxxx; - kaebaja ja tema lapse elukoht on rahvastikuregistri kohaselt Tallinn, sh on tegemist sama elukohaga; - 01.07.2020 taotleti Tallinna Haridusameti iseteeninduskeskkonna kaudu lapse vastuvõttu kolme lasteasutusse: Tallinna Endla Lasteaeda, Rõõmutarekese Lasteaeda ja Tallinna Lasteaed Sipsik. Lasteasutuste valikut on muudetud lapsevanema poolt 21.01.2021. Muudeti Rõõmutarekese Lasteaia valikut ning esitati taotlus lapse vastuvõtmiseks Tallinna Kelmiküla Lasteaeda; - lasteaiakoha võimaldamist sooviti lapse 1,5-aastaseks saamisest (dtl-d 21, 391). Laps hakkas erahoius käima 06.10.2021 ning sai koha teeninduspiirkonna lasteasutuses 13.03.2023. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et ka vaatamata lapsehoiutoetuse saamisele maksis kaebaja ajavahemikul 01.01.2022–27.03.2023 lastehoiu koha kasutamise eest suuremat igakuist tasu, kui ta oleks pidanud maksma juhul, kui tema laps oleks käinud kõnealusel ajal munitsipaallasteaias, s.o kaebajale on tekkinud kahju. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas kaebajale on kõnealusel ajavahemikul kahju tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel.
7.Vastustaja selgituste kohaselt ei tehtud kaebaja lapsele 2021/2022 õppeaastaks lasteaiakoha pakkumist vanuse tõttu, kuna õppeaasta alguses oli laps 1 aasta 2 kuu vanune. Vastustaja leiab, et kuna lapsevanema märgitud lasteaiakoha soovi ajaks (august 2021) ei olnud laps veel pooleteiseaastane, siis KELS § 10 lg 1 kohaselt ei olnud vastustajal kohustust selleks ajaks lapsele lasteaiakohta tagada. Vastustaja on kohtumenetluses põhjendanud kaebaja lapsele lasteaiakoha andmise edasilükkamist lasteaia järjekorraga ja vaba koha puudumisega, laste vanuse arvestamisega õppeaasta alguse (1. september) seisuga ning asjaoluga, et vastustajal ei ole võimalik võtta lasteaiarühma rohkem lapsi, kui näeb ette KELS § 7 lg 1 p 1.
8.KELS § 15 lg 4 kohaselt kehtestab laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra vallavõi linnavalitsus. Nimetatud korra all tuleb mõista menetlust ehk seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist (vt Riigikohtu 19.03.2014 otsus nr 3-4-1-66-13, p 32). Haldusmenetluse seaduse § 14 lg 1 teise lause kohaselt võib haldusorganile esitatavale taotlusele näha seadusega või selle alusel ette kohustusliku vormi.
9.Tallinna linnale kuuluvatesse koolieelsetesse lasteasutustesse laste vastuvõtu taotlemist, vastuvõtmist ja sealt väljaarvamist reguleerib KOKS § 6 lg 2 ja KELS § 15 lg 4 alusel kehtestatud määrus nr 18. Määruse nr 18 § 4 lg 1 nägi kaebaja lapsele kohataotluse esitamise ajal ette, et lapse lasteasutusse vastuvõtu taotlemiseks esitab vanem asjaomasel vormil vastuvõtu taotluse. Taotluse vormi kehtestab haridusameti juhataja ning see on kättesaadav haridusameti ja lasteasutuste veebilehtedel ning infosüsteemi iseteeninduskeskkonnas info.haridus.ee/lasteaiakoht. Vanem märgib taotluses kuni kolm lasteasutuse valikut ning lasteasutuses koha saamise soovitud aja (aasta). Taotluse esitab vanem lasteasutusele kas lasteasutuses kohapeal, e-posti teel digiallkirjastatult, posti teel või iseteeninduskeskkonna kaudu (§ 4 lg-d 2 ja 3).
10.Vastustaja märgib (dtl 74) vastuses kaebusele, et infosüsteemis peetava kohta ootavate laste järjekordade registri kohaselt on kõigi kolme lasteaia koha sooviks kaebaja poolt märgitud 2021. a augustikuu. Vastustaja on koos vastusega kaebusele esitanud kohtule lapse koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu määruse nr 18 § 4 lg-s 1 viidatud taotluse täitmata plangi, kus on mh märgitud „Kohta soovin [...] aasta 15. augustist“. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud (dtl 74), et määruse nr 18 § 6 lg-st 1 tulenevalt ei saa lapsevanem vastuvõtu taotlust esitades valida, mis kuust alates laps lasteaias käima hakkab, vaid taotlusse saab märkida, et kohta soovitakse konkreetse aasta 15. augustist. 4(15)
Vastuse kohaselt on see seotud vajadusega komplekteerida uued rühmad õppeaasta alguseks lastega, kes on õppeaasta alguseks pooleteiseaastased. Vastusele lisatud väljavõttest kaebaja lapse kohta nähtub kohtule, et kaebaja lapse teine vanem (kes ei ole praeguses asjas kaebajaks) on 01.07.2021 lisanud lapse Tallinna Endla Lasteaia ja Tallinna Lasteaed Sipsiku järjekorda, 21.01.2021 lisanud lapse Tallinna Kelmiküla Lasteaia järjekorda ning on märkinud kõigi kolme lasteaia koha saamise soovitud ajaks: 2021 (dtl-d 82-83). Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja lapsele lasteaiakohta taotletud Tallinna Haridusameti iseteeninduskeskkonna kaudu. Kaebusele lisatud Tallinna Haridusameti iseteeninduskeskkonna väljavõttest (dtl 23) nähtuvalt on eespool nimetatud kolmes lasteasutuses koha saamise soovitud ajaks (aastaks) märgitud samuti 2021. a. Vastusele lisatud iseteeninduskeskkonna väljavõttest (dtl 85) nähtuvalt on lapse järjekorda lisamisel võimalik märkida koha saamise soovitud aeg aasta, mitte kuu täpsusega. Kohtule arusaadavalt ei pea vanem iseteeninduskeskkonnas lapse lasteasutusse vastuvõtu taotlemisel lisaks iseteeninduskeskkonnas andmete sisestamisele määruse 18 § 4 lg-s 1 nimetatud vormikohast allkirjastatud taotlust eraldi esitama ning kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja või lapse teine vanem oleks seda teinud. Kohtule arusaadavalt on seega konkreetsel juhul tulenevalt rühmade õppeaastapõhisest komplekteerimisest infosüsteemi andmete töötleja lapsevanema taotluses märgitud koha saamise soovitud aastat (2021) mõistnud selliselt, et vanem soovib lasteaiakohta taotleda 2021. aastal algava õppeaasta algusest, mitte lapse pooleteiseaastaseks saamisest.
11.Eespool viidatud Riigikohtu 19.03.2014 otsuse punktis 36 on Riigikohus leidnud, et seadus ei volita kohalikku omavalitsust kehtestama piiranguid KELS § 10 lg-st 1 tulenevale õigusele. Õigust piiranguid kehtestada ei tulene Riigikohtu arvamuse kohaselt ka ühestki muust seadusenormist. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et kohaliku omavalitsuse määrusega lasteaiakohtade eraldamist järjekorra alusel tuleb tõlgendada põhiseaduskonformselt ning see ei kujuta endast seaduse piirangut (pd 37-39). Riigikohus on hiljem 06.02.2023 otsuses nr 5-22-10 selgitanud, et järjekord ei ole koha andmise materiaalõiguslik alus, s.t kohta ei ole võimalik anda, kui järjekord ei ole konkreetse lapseni jõudnud, vaid tegemist on menetlusliku normiga ning seega ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist (sh lasteaiakoha andmise edasilükkamist) neile vanematele, kellel on seadusest tulenevalt tekkinud õigus lasteaiakoht saada. Riigikohus asus 19.03.2014 otsuses seisukohale, et kui kohaliku omavalitsuse üksus lähtub määruses sätestatud järjekorrast, kuid peab seejuures lasteaiakoha tegelikul eraldamisel kinni mõistliku menetlusaja põhimõttest, täidab ta sellega KELS § 10 lõikest 1 tuleneva nõude (p 38). Eeltoodust tulenevalt ei saa seega lapse asukoht lasteaia järjekorras, rühmade komplekteerimise aeg ega laste vanuse arvestamine
1.septembri seisuga kujutada endast piirangut KELS § 10 lõikest 1 tulenevale õigusele ning Korra vastavaid sätteid tuleb tõlgendada KELS § 10 lõikega 1 kooskõlas.
12.Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud (dtl 74), et kuna lasteasutuse rühmade moodustamise periood on 1. maist 15. augustini, siis ei saa lapsevanem taotlust esitades valida, mis kuust alates laps lasteaias käima hakkab, vaid taotlusse saab märkida, et kohta soovitakse soovitud aasta 15. augustist, mis on tingitud vajadusest komplekteerida uued rühmad õppeaasta alguseks. Vastustaja sõnul peavad lasteaia juhid komplekteerima rühmad lastega, kes on õppeaasta alguseks pooleteiseaastased. Alustuseks märgib kohus, et määrusest nr 18 ei nähtu otseselt, et Tallinna linnas peetaks kohataotlejate osas arvestust vanuserühmade kaupa, s.o vastustaja nägemuse kohaselt käimasoleva aasta 1. september – järgmise aasta 31. august. Ühtlasi ei nähtu määruse nr 18 § 6 lg-st 2, et lapse vanust jooksva aasta 1. septembri seisuga arvestataks rühmade komplekteerimisel. Nimetatud sätte kohaselt lähtub lasteasutuse direktor n-ö masskomplekteerimise perioodil (1. maist kuni 15. augustini) koha pakkumise otsustamisel: taotluse esitamise ajast, taotluses esitatud lasteasutuse valikutest ja lasteasutuses koha saamise soovitud ajast. Loetletud andmetest lähtudes teavitab lasteasutuse direktor vanemat koha saamise võimalusest alates 1. maist viie tööpäeva jooksul. Vanem peab pärast teate saamist aktseptima ühe pakkumise 15. maiks. Seejärel koostab direktor vanematelt saadud aktseptide põhjal 5(15)
avatavate rühmade eelnimekirjad, teeb vastavad kanded infosüsteemis ja kinnitab 15. augusti seisuga kolme tööpäeva jooksul rühmade nimekirjad käskkirjaga (§ 6 lg-d 3 ja 4). Määrusest nr 18 nähtuvalt arvestatakse lapse vanust lasteasutusse vastuvõtmisel. Korra § 7 lg 1 kohaselt võetakse lasteasutusse vastu pooleteise- kuni seitsmeaastasi lapsi. Kohtu hinnangul ei tulene nimetatud sättest lasteaia direktorile kohustust arvestada rühmade komplekteerimise ja lasteasutusse vastuvõtmise vormistamise staadiumis lapse vanust selliselt, et pakkuda kohta üksnes lastele, kes saavad 1,5-aastaseks hiljemalt pärast lasteasutuse rühmade moodustamise perioodi lõppu enne õppeaasta algust. Isegi kui nimetatud kohustus oleks Korrast selgelt tuletatav, leiab kohus, et kui lähtuda kohaliku omavalitsuse eesmärgist moodustada rühm 1. september – järgmise aasta 31. august vanuserühma lastest, kusjuures lähtealuseks rühmade komplekteerimisel võetakse laste vanus jooksva aasta 1. septembri seisuga, oleks nimetatu ning KELS § 10 lõikega 1 vastuolus käsitlus, mille kohaselt jääks jooksva aasta 1. septembril 1,5-aastaseks saav laps samal aastal lasteaeda vastu võtmata ning peaks ootama järjekorras kuni ca 2,5-aastaseks saamiseni, mil kõigil tema vanuserühma lastel on 1,5 aastat täitunud. Eelviidatuga oleks vastuolus ka käsitlus, mille järgi tuleks 1. septembri seisuga 1,5-aastaseks saav laps nimetatud vanuserühmast eraldiseisvalt lasteaeda vastu võtta ning ülejäänud temaga samasse vanuserühma kuuluvad lapsed komplekteeritakse aasta hiljem moodustatavasse rühma. Seega leiab kohus, et KELS ning Korra sätete järgi oli linnal õiguslik alus asuda alates 01.09.2021 kuni 31.08.2022 (k.a) 1,5-aastaseks saavatest lastest lasteaiarühma komplekteerima juba 2021. aasta kevadel. Kuna kaebaja laps sai 1,5-aastaseks xx xx xxxx, pidi ta seega kuuluma samasse vanuserühma lastega, kellel täitus 01.09.2021 ja pärast nimetatud kuupäeva KELS § 10 lg-s 1 ning Korra § 7 lg-s 1 märgitud vanus. Eeltoodust tulenevalt polnuks linnal kohtu hinnangul ka Korra alusel formaalseid takistusi juba 2021. aasta kevadel etteulatuvalt rühma moodustamiseks ajavahemikus 01.09.2021 kuni 31.08.2022 1,5-aastaseks saavatest lastest ning nende lasteaeda vastuvõtmiseks alates ajast, mil neil täitub KELS-is märgitud vanus. KELS § 7 lg 1 p 1 järgi võib sõimerühmas olla kuni 14 last. Seega ei ole takistatud ajutiselt ka väiksema sõimerühma moodustamine, mis aasta jooksul täieneb sõimeealiste vanusesse jõudvate lastega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja ei ole vastustajalt taotlenud lasteaiakoha võimaldamist varem, kui vastustajal oleks selleks KELS § 10 lg 1 järgi tekkinud kohustus.
13.Vastustaja hinnangul (dtl 391) takistaks õppeaasta vältel rühmade täitumine alushariduse andmist ja õppekava täitmist. Kohus märgib siinkohal, et KELS § 2 lg-st tulenevalt loob alusharidus eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis, seejuures näevad KELS § 16 lg 2 p 3 ning Vabariigi Valitsuse 29.05.2008 määrusega nr 87 kehtestatud „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“ ette õppe- ja kasvatustegevuse kaudu kindlaksmääratud üldoskuste kujunemise alles 6-7-aastastel lastel, mistõttu on lasteaia roll alla 2-aastase lapse õpioskuste kujundamisel pigem vähene ning piirdub eelkõige lapsele turvalise keskkonna ja mänguvõimaluste loomises. Seega ei saa ka vastustaja eelviidatud argumendiga õigustada Korra tõlgendamist vastuolus KELS § 10 lõikes 1 sätestatuga.
14.Vastustaja kinnitusel oleks kaebajal võimalik lapsele soovitud ajal ehk 1,5-aastaseks saamisel lasteaiakoht saada, kui kaebaja oleks infosüsteemi iseteeninduskeskkonnas last järjekorda lisades märkuste lahtris maininud, et kohta soovitakse kindlasti siis, kui laps on saanud pooleteiseaastaseks. Kohus saab vastustajast aru nii, et vajadusel võimaldatakse lapsele lasteaiakoht õppeaasta keskel, kui vanem, kelle laps saab pooleteiseaastaseks pärast lasteasutuse rühmade moodustamise perioodi lõppu õppeaasta kestel, märgib vastuvõtu taotluses lisaks soovitud aastale kommentaarina kuupäevalise täpsusega, millal koha saamist soovitakse. Kohus päris eelistungil korduvalt vastustajalt, kust peaks mõistlikul lapsevanemal tulema teadmine, et kui kohta soovitakse alates KELS-is märgitud minimaalsest vanusest, siis tuleb konkreetne soov märkida eraldi ära. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja suutnud veenvalt põhjendada, et nimetatud vajadus pidi lapsevanemale olema arusaadav. Vastuses kaebusele märgib vastustaja (dtl 74), et iseteeninduskeskkonnas kohataotluste esitamisel määrusega nr 18 tutvudes pidi kaebaja teada saama kuidas ja mis tingimustel lapsi lasteaedadesse vastu võetak6(15)
se. Kohus arvestab, et määruse nr 18 § 4 lg 2 kohaselt tuleb lasteasutusse vastuvõtu taotlemisel vanemal märkida vaid lasteasutuses koha saamise soovitud aeg (aasta) ning määrusest ei tulene, et see aeg peaks olema alates õppeaasta algusest (september) pärast lapse pooleteiseaastaseks saamist. Teisisõnu ei näe määrus nr 18 ette erisusi vastuvõtu taotluses märgitavate kohustuslike andmete osas lapse puhul, kes saab pooleteiseaastaseks pärast lasteasutuse rühmade moodustamise perioodi lõppu õppeaasta kestel. Arvestades iseteeninduskeskkonnas märkuste lahtri asetsemist vastuvõtu taotluse alajaotises „Kontaktandmed“ ei ole kohtu hinnangul taolise soovi lahtrisse märkimise vajadus ka loogiliselt tuletatav. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et vastustaja – seaduses toodud teenuse korraldaja ja tagajana – oleks iseteeninduskeskkonnas märkuste lahtri eesmärki ja võimalusi mingis oma kirjalikus allikas (muus õigusaktis, infosüsteemis, veebilehel) selgitanud. Kohus märgib täiendavalt, et kui kaebaja (või lapse isa) oleks taotlusesse märkinud koha saamise ajaks 2022. aasta, ei oleks vastustaja talle samuti ilmselgelt kohta 2021/2022 õppeaasta kestel pakkunud.
15.Ühtlasi ei pea kohus usutavaks vastustaja väidet, et vastustaja ei saanud teada, et lasteaiakoht on kaebajale eluliselt oluline, sest kaebaja ei teatanud sellest vastustajale muul viisil. KELS § 10 lg 1 kohase kohustuse täitmine vastustaja poolt ei sõltu sellest, kas lasteaiateenus on vanemale eluliselt oluline, mugavusteenus vms. Koht tuleb luua lapsevanema soovil, sõltumata lapsevanema ajendist. Samas selline teadmine võiks kohtu arvates olla tuletatav juba ainuüksi asjaolust, et pärast kaebaja lapse pooleteiseaastaseks saamist ning lasteaiakoha mittesaamist jätkati lapsehoiuteenuse kasutamist ja selle eest igakuiselt arvestatava summa maksmist (nii oli nt ajavahemikul jaanuar 2022 kuni septembris 2022 kaebuse esitamiseni vaatamata hoiu eest tasutud arvete vastustaja poolt osalisele hüvitamisele kohatasude vahe igakuiselt vahemikus 113,75-183,75 eurot) ning nähtuvalt koos vastusega kaebusele esitatud andmetest kaebajale lapsehoiutoetuse maksmise kohta oli vastustaja sellest ka teadlik: kohtuasja materjalidest nähtuvalt (dtl 130) pöördus kaebaja vastustaja poole taotlusega lapsehoiuteenuse hüvitise saamiseks juba xx xx xxxx. Kohus küll ei välista täielikult, et on vanemaid, kes võivad eelistada erahoide, kui laps käib seal nt väga vähe (ega pea seetõttu maksma kuutasu, vaid on võimalik maksta päeva kaupa); kui seal on märgatavalt väiksemad rühmad, mõni meelepärasem õppemetoodika või kasvatusfilosoofia vms. Sellisel juhul on ka vähetõenäoline, et vanem pöördub hiljem tekkinud kulutuste hüvitamiseks kohtusse. Ometi arvestades käesoleva kohtuasja lõplikku resolutsiooni, st vastustajalt väljamõistetavat rahasumma suurust, ei nähtu kohtule mõistlikku põhjust, miks peaks keskmine lapsevanem eelistama seaduses toodud teenuse tagamisele ise erahoiu otsimist ja selle eest arvestatava summa maksmist. Vastustaja leiab, et kuna erinevalt koolikohustusest seadus lasteaias käimise kohustust ette ei näe, siis ei saa välistada, et vanemate soovil laps üldse lasteaias käima ei hakka ja lasteaiakohta ei vajata. Kohus on eespool toonud esile, et KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse eesmärk on lisaks lapsel alushariduse saamise võimaldamisele ka võimaldada lapse vanematel korraldada oma elu viisil, kus lasteasutuse tööajal ei oleks nad seotud lapse kasvatamisega ega peaks leidma võimalusi muul viisil lapsehoiu korraldamiseks. Antud juhul sõlmitigi lastehoiuga leping seoses tööle asumise vajadusega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puudub mõistlik alus arvata, et kaebaja oleks oma lapse pannud munitsipaallasteaia koha järjekorda tegeliku soovita lapse 1,5- aastaseks saamisel pakutavat kohta vastu võtta, eelistades selle asemel panna lapse erahoidu ja nõuda vastustajalt kõigi lisakulude täielikku hüvitamist. Kohus ei pea tõenäoliseks, et pärast lasteaiakoha mittesaamist jätkati lapsehoiuteenuse kasutamist ka nt lapse soovitud lasteasutustesse vastuvõtu taotlejate nimekirjas säilitamise eesmärgil, kuivõrd kaebaja võttis vastu kohtumenetluse ajal pakutud koha lasteaeda, mida ei olnud kohataotluses märgitud valikute hulgas.
16.Toimides õiguspäraselt, pidanuks vastustaja seega kaebaja lapsele kohta alates xx xx xxxx pakkuma, sh selleks ajaks pidanuks olema tagatud soovitud koht ehk pakkumine ise tulnuks teha varem. 7(15)
Korra kohaselt pidi kõik esitatud taotlused reastama koha kasutamise õppeaasta põhiselt ja arvestades taotluse esitamise aega ning vastustajale pidi pärast avatavate rühmade eelnimekirjade koostamist olema teada, kellele järjekorras olevatest lastest 2021/2022. õppeaastal munitsipaallasteaias kohti jagub. Neile, kelle taotlus jäi rahuldamata, tulnuks teha haldusakt soovitud ajal koha mitteandmise kohta (Riigikohtu 12.05.2014 määrus nr 3-3-1-5-14, p 152). Korra kohaselt peab lapse lasteaeda vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise otsustama lasteaia direktor. Kui lasteasutuse direktor otsustab jätta lapse lasteasutusse vastu võtmata, sätestab Korra § 7 lg 5 vanema õiguse otsusega mittenõustumisel pöörduda haridusameti poole. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole aga taotluses märgitud lasteasutuste direktorid või vastustaja andnud haldusakte, millega keelduti kaebaja taotlust rahuldamast. Kaebaja lapse isa teavitati soovitud aastal lasteaiakoha saamise taotluse rahuldamata jätmisest 06.09.2021 ja 05.09.2022 teavitustes, milles mh märgiti, et vabu lasteaiakohti pakutakse haridusameti veebilehel http://info.haridus.ee/Asutused/Nimekiri/L ning Tallinna Haridusameti alushariduse spetsialistide poole soovitati pöörduda küsimuste tekkimisel. Eeltoodust tulenevalt ei välista kohus, et kaebajale ei pruukinud koha saamiseks alushariduse spetsialistide poole pöördumise vajadus olla selgelt arusaadav. Käesoleval juhul nõudis kaebaja kohataotluses vastuvõttu küll konkreetsetesse lasteaedadesse, ent üksnes seetõttu, et vastustaja Kord ei näegi ette sellise taotluse esitamist, mis võimaldaks nõuda lasteaiakoha tagamist teeninduspiirkonnas üldjärjekorra alusel; vanema valikud on Korra § 4 lg-st 2 tulenevalt piiratud kolme valikuga. Vastustaja leiab, et kaebaja on haldusmenetluses lasteaiakoha saamiseks jäänud passiivseks. Samas näeb KELS § 10 lg 1 ette just kohaliku omavalitsuse kohustuse aktiivseks tegevuseks teeninduspiirkonna lasteasutuses koha tagamisel. Eelkõige seetõttu, et vaid vastustajal on andmeid rahvastiku liikumise kohta ning kogemused varasemate või menetluses olevate taotluste menetlemisest, mille alusel saab vajaminevat lasteaiakohtade üldist arvu, kohtade täituvust ja järjekorra konkreetse vanemani jõudmist adekvaatselt prognoosida ja muutustele operatiivselt reageerida, et tagada taotlejale koha eraldamine mõistliku aja jooksul. Kohtu hinnangul ei saa kohalik omavalitsus tagada KELS §10 lg-st 1 tuleneva kohustuse õigeaegset täitmist kui omavalitsuse haldusterritooriumil puudub kohataotlejate üldjärjekord ning õppeaasta kestel sõimeealiseks saavale lapsele pakutava faktiliselt kättesaadava koha olemasolu on juhuse küsimus. Haldusmenetluse üldise kulgemise loogika kohaselt esitab vanem koha saamiseks taotluse, mille vastustaja peab lahendama. Sealjuures on koha andmisest lõplik keeldumine põhjusel, et soovitud kolmes lasteaias ei ole kohti, KELS § 10 lg 1 mõttes õigusvastane. Vastustajal tuleb KELS § 10 lg 1 mõtet järgides vanemale soovitud koht tagada. On vastustaja kujundada, kas koht tagatakse vanema valikul äratoodud kolmes lasteaias või mõnes muus teeninduspiirkonna lasteaias. Ka olukorras, kus vastustaja saadab üldise teavituse, mille sisuks on, et vanem asugu teistest lasteaedades kohta otsima ja taotlema – on sisuliselt tegemist vastustaja tegevusetusega ja koha andmise taotluse lahendamise kohustuse vanema vastutada jätmisega. Ajaks, mil on täidetud lasteaiakohad vanema soovitud kolmes lasteaias, on tõenäoliselt täidetud ka võimalikud soovitud kohad lapsevanemale sobivuselt neljandas, viiendas jne järgnevas lasteaias eelduslikult sobivas kauguses. Ennekõike on vastustajal teadmine, kus ja kui palju lapsi lasteaiakohti vajavad; sh on nende kohtade tagamine vastustaja kohustus (KELS § 10 lg 1). Seega tuleb kõikidele kohtade soovijatele kohad tagada analoogselt elukohajärgse kooli tagamisega – st lasteaiakoht tagatakse kõigile, kes on seda soovinud, arvestades võimalusel vanema eelistusega. Vastustaja senine halduspraktika, mis n.ö põrgatab taotluse tagasi vanemale uuesti koha otsimiseks, ei ole kooskõlas hea halduse tava ega haldusmenetluse üldise vastutuse jaotusega menetlusosalise ja haldusorgani vahel taotluse lahendamisel. Taotluse sisuline lahendamine on vastustaja, mitte kaebaja ülesanne.
Riigikohus leidis, et haldusakt tuleb anda ka siis, kui taotlus saada soovitud aastal lasteaiakoht jäetakse rahuldamata, aga isik jääb lasteaiakoha järjekorda edasi. Järjekorda jäämine ei tähenda niisuguses olukorras isiku taotluse rahuldamist.
8(15)
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asjas ei ole ka oluline, kas kaebaja asus ise aktiivselt täiendavalt lasteaia kohta otsima. Siiski kaebaja sõnul vaadati pärast teavituste saamist vabu kohti kodulähedases piirkonnas, ent Kesklinna ja Kristiine piirkonnas tollel hetkel vabu kohti ei olnud. Vastustaja on selgitanud, Tallinna Haridusamet kinnitusel oli vabasid sõime- ja/või liitrühmade kohti ka siis kui kaebaja laps sai pooleteiseaastaseks ning kaebaja lapsele sobivad lasteaiakohad asusid ka piirkonnas, kus kaebaja elab ja on soovinud lasteaiakohta saada. Samas kohtule ei ole esitatud andmeid, millest nähtuks, et info väidetavatelt vabadest ja kaebajale faktiliselt kättesaadavatest kohtadest oleks olnud alates xx xx xxxx kuni kohustamisnõude esitamiseni üleval ka haridusameti veebilehel. Kohus leiab, et kaebajalt saaks 1,5-aastasele lapsele koha saamise tegeliku soovi olemasolul eeldada lasteasutuse valiku muutmiseks uue taotluse esitamist vaid juhul, kui info vastustaja toodud lasteasutustes vabade kohtade oleks kuvatud vastavalt Korra § 8 haridusameti veebilehel ja iseteeninduskeskkonnas. Kohus arvestab, et ka kohustamisnõude 03.12.2022 esitamise ajal olid kaebaja sõnul iseteeninduskeskkonnas ainsad kuvatavad vabad kohad Lasnamäe piirkonnas. Sellele ei ole vastu vaielnud ka vastustaja. Kuna määrus nr 18 ei näe ette lasteaiakohtade eraldamist ka järjekorraväliselt, siis ei saaks ka oletatavasti määrusega tutvunud kaebajalt eeldada taolise sooviga alushariduse spetsialistide poole pöördumist. HMS § 93 lg 1 kohaselt kehtib määrus seni, kuni selle tunnistab kehtetuks haldusorgan või Riigikohus või kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni. Linnavalitsuse kehtiv õigusakt, mis näeb ette lasteaiakohtade eraldamise järjekorra alusel, on kohustuslik ka vastustajale.
17.Kuna soovitud lasteaedadesse ei pakutud kohti ka 2022/2023 õppeaastast (dtl 343), siis järeldab kohus, et soovitud lasteasutustesse koha andmise edasilükkamise põhjuseks oli vaba koha puudumine. Kaebajal on õigus nõuda KELS § 10 lg-st 1 kinnipidamist ja lapse lisamine lasteaiakoha järjekorda ei tähenda, et vastustaja oleks sättes nimetatud kohustuse täitnud. Vastustaja hinnangul oli vastustaja loonud kaebaja lapsele võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses, kuna vabu sõime- ja/või liitrühmade kohti oli piirkonnas, kus kaebaja elab ja on soovinud lasteaiakohta saada. Vastustaja leiab, et vastustaja poolt lasteaiakoha pakkumisena tuleb käsitleda ka kaebajale saadetud teavituses (lasteaiarühmade komplekteerimise lõppemise ja soovitud lasteaedadesse koha mittesaamise kohta) viidatud haridusameti veebilehel vabadest kohtadest info kuvamist. Nagu kohus eelnevalt sedastas, ei ole üksnes viide veebilehele faktiliselt koha pakkumine ega vanema poolt esitatud taotluse lahendamine KELS § 10 lg 1 mõttes. Kohus märgib, et vaatamata sellele, et Tallinnas on loodud üks teeninduspiirkond, võib üksnes Lasnamäel vabade kohtade olemasolu ja sellise koha vastuvõtmise kohustus olla vastuolus lasteaiakoha faktilise kättesaadavusega. Kohus on varasemalt kohtumenetluses viidanud (dtl 67) Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2022 otsusele nr 3-21-336. Nimetatud otsuses on ringkonnakohus leidnud, et kuigi KELS § 10 lg 1 ei anna vanemale õigust nõuda, et lapsele tagatakse koht pere elukohale lähimas lasteaias, siiski ei sätesta KELS § 10 lg 1 pelgalt kohustust pakkuda lapsele kohta teeninduspiirkonna lasteasutuses, vaid kohustab valla- või linnavalitsust looma võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Nimetatud otsuse kohaselt hõlmab lasteaias käimise võimaluse loomine teeninduspiirkonna lasteasutuses koha tagamist ning seda, et pakutav lasteaiateenus peab olema ka faktiliselt kättesaadav. Lapse sünniajast ja vanema taotlusest sõltuvalt tuleb lasteaiakoht vajadusel võimaldada õppeaasta keskel (p-d 13-14). Kohaliku omavalitsuse suurem aktiivsus koha tagamise aspektis tõenäoliselt lühendanuks haldusmenetluse kestust ning võimaldanuks anda kaebaja lapsele kohta lasteasutuses mõistliku aja jooksul pärast taotluse esitamist.
18.Vastustaja ei ole oma KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitnud hoiukoha pakkumisega (lõike teine lause). Viidatud norm ütleb, et lasteasutuse koha võib asendada hoiukohaga vanema nõusolekul. Lastehoid ja lasteasutus (lasteaed) erinevad järgnevas: 9(15)
- Koolieelne lasteasutus võimaldab alushariduse omandamist (KELS § 1 lg 1), samas kui lapsehoiuteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on toetada last kasvatava isiku toimetulekut või töötamist või vähendada lapse erivajadusest tulenevat hoolduskoormust (SHS § 451 jj). - Koolieelse lasteasutuse tegutsemiseks on vajalik koolitusluba (KELS § 12), mis võimaldab maksustamisperioodist koolituskulud maha arvata (TuMS § 26). Sotsiaalteenusele sellist erisust ette nähtud ei ole. - Koolieelne lasteasutus peab lähtuma riiklikust õppekavast3, mille järgimise kohustust lapsehoiul ei ole. - Koolieelses lasteasutuses tegelevad lastega pedagoogid, kes vastavad kvalifikatsiooninõuetele (KELS § 11 lg 2 p 1, § 22), samas kui lapsehoiuteenuse osutamiseks piisab lapsehoidja kutsest või töökogemusest lastega ja sobivatest isikuomadustest, mida hindab tööandja (SHS § 454 lg 1 p 3 ja lg 2). - Koolieelse lasteasutuse organiks on ka hoolekogu, kuhu kuuluvad vanemad, ning mille ülesanne on mh otsustada toidukulu päevamaksumus (KELS § 24 lg 3 p 5). Munitsipaalomandis oleva lasteasutuse korral võib toidukulu päevamaksumus kujuneda lisaks veel riigihanke läbiviimise käigus. Lapsehoiuteenuse toidukulu ja muude lisanduvate kulude suurus kujuneb vabal turul. Riigikohus selgitas 06.02.2023 otsuses nr 5-22-10 hoiukohaga nõustumisega seoses, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest (p 35). Käesolevas asjas ei ole vastustaja tõendanud, et kaebajale selgitati hoiukoha ja lasteasutuse koha erinevusi. Tegemist ei ole üldteada erinevuste loeteludega. Eluliselt on usutav, et vastustajalt vastust, sh kohta saamata, on keskmine vanem sundseisus ja ta otsib alternatiive, sh ka juhul, kui need on perele kulukamad. Koha puudumine ja vanema soov saada lapsele koht juba 2021. aastast oli ka vastustajale teada, kuid sellegipoolest ei taganud vastustaja kaebaja lapsele vaba kohta lasteasutuses. Seega olid eluliselt kaebaja ees üksnes valikud, kas panna laps erahoidu või tagada lapse kodus hoidmine. Sellist olukorda ei saa pidada vabatahtlikuks nõusolekuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja muul viisil oma seadusest tulenevat kohustust täitnud.
19.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 21.11.2014 otsuses haldusasjas nr 3-13-1457 pärast Riigikohtu 19.03.2014 otsust nr 3-4-1-63-13 koha tagamise mõistliku aja kohta, et haldusmenetlus lasteaiakoha saamiseks algab nõuetekohase taotluse esitamisega vanema poolt. Menetluse kestust, mis HMS § 5 lg 4 kohaselt peab olema mõistlik, tuleb hinnata kogu ajavahemikku silmas pidades. Arvestades lasteaiakohtade hulga kohati keerukat prognoosimist ja kohtade arvu suurendamiseks kuluvat aega, aga ka üldjärjekorra alusel koha saamiseks õigustatud laste kindlakstegemiseks ja vastava haldusakti teatavakstegemiseks kuluvat aega, võib üldjuhul selline tähtaeg olla umbes kaks kuud. Kohtupraktikas on hiljem leitud, et mõistlikuks ajaks on kaks kuud, mis võib olla vajadusel ka lühem. Käesolevas asjas esitas kaebaja taotluse koha saamiseks 01.07.2020. Seega esitati taotlus ligikaudu poolteist aastat ette ning selle lahendamiseks oli vastustajal aega tunduvalt rohkem kui minimaalselt nõutav mõistlik aeg. Olukorras, kus kaebaja ei olnud oma taotlust muutnud, pidi vastustaja jätkuvalt arvestama sellega, et kaebaja laps vajab lasteaiakohta alates 2021/2022 õppeaastast. Kuna kohapakkumine Tallinna Linnupesa Lasteaeda toimus määruses nr 18 sätestatud üldisest lasteasutusse vastuvõtmise korrast erinevalt ning vastustaja ei ole esitanud kohtule 2023. a jaanuaris väidetavalt toimunud telefonivestluse, mis vastustaja eelistungil antud selgituste kohaselt sisaldas Linnupesa Lasteaeda vastuvõtmise protsessi osas kaebajale selgistuste andmist, kõnelogi, siis lähtub kohus, et vastustaja on KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitnud Linnupesa Lasteaeda kaebaja lapsele alates 13.03.2023 kohta pakkudes ning ühtlasi kuni 13.03.2023 tuleb vastustaja viivitust pidada õigusvastaseks.
https://www.riigiteataja.ee/akt/13351772
10(15)
20.Kuna vastustaja on õigusvastaselt, vastuolus KELS § 10 lg-ga 1 jätnud kaebaja lapsele koha lasteasutuses pakkumata, sh puudus ka vabatahtlik nõusolek hoiukoha saamiseks, on täidetud RVastS § 7 lg 1 esmane tingimus kahju hüvitamiseks ehk vastustaja õigusvastane tegevus. Kahju hüvitamise korral tuleb kaebaja panna olukorda, kus ta oleks olnud siis, kui vastustaja ei oleks kohustust rikkunud. Selliseks olukorraks on see, kui vastustaja oleks kaebaja soovitud ajal pakkunud lapsele lasteaiakohta. Vastustajal tuleb hüvitada kahju terves ulatuses, mis on tekkinud seetõttu, et kaebaja laps ei saanud käia teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses. Kohus esitas 13.06.2023 määruses kahjunõude esialgse arvutuskäigu. Vastustaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hüvitamiskaebuse aluseks võetud kahju tekkimise arvutuskäigule ega kaebaja viidatud kulutuste vajalikkusele või nende tegelikule kandmisele.
21.Järgnevalt kontrollib kohus kahju elementide kaupa kahju tekkimist ja õigusvastast seost. Kohus lähtub kahjuarvestuses mh kaebaja poolt kohtule esitatud maksekorraldustest, hoiu arvetest ja kohtumenetluses vastustaja esitatud andmetest kaebajale lapsehoiutoetuse maksmise kohta.
21.1.Toiduraha lisakulud Kohus lähtub toiduraha kahjuarvestuses lisaks vastustaja esitatud andmetest (dtl 301) vaidlusalusel ajavahemikul kaebaja algselt soovitud kolme lasteaia toiduraha päevamaksumuse ja kaebaja kodulähedaste piirkondade (Kristiine ja Kesklinn) lasteasutuste toiduraha kõrgeima päevamaksumuse kohta. Toiduraha vahe osas arvestab kohus järgnevaga: - Kaebaja on vastusena kohtu 13.06.2023 määrusele kinnitanud 07.08.2023, et nõustub kohtu arvutuskäiguga ja hinnanguga erahoius käimisel tekkinud lisakulude suuruse kohta. Kohus täpsustab, et kohtu 13.06.2023 määruses toodud esialgne kahjuarvestus ei sisaldanud endas detsembrikuu toiduraha, kuivõrd kohtu hinnangul oli küsitav, kas tegemist on taotletaval perioodil tekkinud kahjuga (dtl 362). Kuna kaebaja nõustus kohtu arvutuskäiguga, siis järeldab kohus, et kaebaja 2021. a detsembrikuu toiduraha osas nõuet esitada ei soovi. - Kohus arvab toiduraha vahe arvestamisel erahoius toitlustamise eest tasutud summast maha lisaks lapsehoiutoetusega hõlmatud toidukuluhüvitisele ka munitsipaallasteaia toidukulu. Määrusest nr 18 ei nähtu, et vastustaja oleks teeninduspiirkonna sees seotud vanema valikuga, kuigi vanem võib oma eelistust väljendada. Seetõttu tuleb arvestada vastustaja õiguspärasest käitumisest tuleneva kalleima võimaliku valikuga – vastustaja 10.04.2023 esitatud andmete kohaselt oli ajavahemikul 01.01.2022–27.03.2022 kaebaja kodulähedases piirkonnas toiduraha kõrgeim päevamaksumus Tallinna Kristiine Lasteaias (dtl 301). Arvestades sõimerühmaealiste laste toidukulu katmise Tallinna Linnavalitsuse kehtestatud piirmäära, s.o kuni 31.12.20224 1,80 eurot ja alates 01.01.20235 2,70 eurot, oleks toiduraha päevatasu munitsipaallasteasutuses ajavahemikul jaanuar 2022–juuli 2022 kaebajale igas kuus 0 eurot ja ajavahemikul august 2022–detsember 2022 1,99 eurot igas kuus, 2023. aastal igas kuus 1,09 eurot. - Vastustaja on vastuses kaebusele (dtl 78) selgitanud, et toiduraha hüvitise arvestus toimub kaks kuud tagantjärele, sest teenuse osutaja kajastab arvel toiduraha eelmise kuu eest. Kohtule arusaadavalt maksti toidukuluhüvitist 2022. aastal 1,80 eurot päeva kohta ja 2023. aastast 2,70 eurot päeva kohta.6 - Hoiu arve nr 2018810 kohaselt on märtsis 2023. a arvestatud toitlustuse tasu 10 toidupäeva eest ning makskorraldusest nr 1264 nähtuvalt (dtl 254) on kaebaja maksnud arves märgitud tasu. Sa4
Tallinna Linnavalitsuse 20.09.2017 määrus nr 29 „Tallinna linna koolieelsete munitsipaallasteasutuste laste toidukulu katmise piirmäära kehtestamine“, vt https://www.riigiteataja.ee/akt/423092017022.
Tallinna Linnavalitsuse 21.12.2022 määrus nr 42, vt https://www.riigiteataja.ee/akt/429122022014.
Tallinna Linnavolikogu 22.03.2007 määrus nr 8 „Lapsehoiuteenuse rahastamise kord“ § 2 lg 41, vt https://www.riigiteataja.ee/akt/429122021076.
11(15)
mas kaebaja on varasemalt kohtule avaldanud, et kaebaja laps alustab Tallinna Linnupesa Lasteaias 13.03.2023. Kohus järeldab, et alates nimetatud kuupäevast võimaldati kaebaja lapsel kasutada munitsipaallasteaia kohta. Seetõttu võtab kohus arvesse ajavahemiku 01.03.2023–12.03.2023 toidupäevad, kokku 8 päeva. ToiduToiduraha raha päevatasu päevata- Arvestatud munitsipaal- su era- toidupäevade Tasutud Kuu lasteasutuses hoius arv toiduraha Tõend (dtl) Jaanuar 2022 0,00 € 3,50 €
Kaebaja on lapse eest toiduraha tasunud võrreldes munitsipaallasteaiaga 57,61 eurot rohkem.
21.2.Kohatasu lisakulud Kohus arvestab, et vaidlusalusel ajavahemikul oli Tallinna koolieelsete munitsipaallasteasutuste kohatasu Tallinna linna elanikele ühe lapse kohta 71,25 eurot kuus.7 Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud lapsehoiuteenuse hüvitamise korda: vastustaja hüvitab hoiu eest tasutud arved järgmisel kuul, seega on nt 2022. a jaanuari erahoiu kohatasu eest hüvitist makstud 2022. a veebruaris (vrd kaebaja laps on teenust kasutanud 01.01.2022–31.01.2022 ja kaebaja teenuse eest tasunud samuti 2022. a jaanuaris, 01.02.2022 otsus (dtl 90) abinõu väljamaksmiseks on tehtud taotluse kohta ajavahemikul 01.01.2022–31.01.2022 lapsehoiuteenuse ostmisel hüvitise saamiseks, vt dtl 121). Kohtule arusaadavalt maksti lapsehoiuteenuse hüvitist 2022. aastal8 iga kuu eest 200 eurot ja 2023. aastast9 264 eurot. Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus kahjuarvestuses konkreetsel kuul arvestatud lapsehoiuteenuse hüvitisest, s.o ajavahemikul jaanuar–detsember 2022
Vt ka Tallinna Linnavolikogu 10.12.2015 määrus nr 27: https://www.riigiteataja.ee/akt/417092021009?leiaKehtiv. Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2021 määrus nr
on hüvitist arvestatud igas kuus 200 eurot ja 2023. aastal ajavahemikul jaanuar–märts igas kuus 264 eurot. Lastehoiu 01.03.2023 arvest nr 2018810 nähtuvalt (dtl 249) on kaebaja lapse osas lapsehoiuteenuse tasu arvestatud ajavahemiku 01.03.2023–27.03.2023 eest. Makskorraldusest nr 1264 nähtuvalt (dtl 254) on kaebaja maksnud arves märgitud tasu. Lastehoiu ja kaebaja vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingu 01.09.2022 muudatuse (dtl 25 jj) p 13 kohaselt on vanemal õigus leping igal ajal üles öelda, teatades sellest 1 kalendrikuu ette. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 27.02.2023 Tallinna Linnupesa Lasteaeda vastuvõtu taotluse kohasooviga alates 13.03.2023. Kohus eeldab, et hiljemalt samal päeval teatas kaebaja lastehoiule, et ta soovib lepingu korraliselt üles öelda. Eeltoodust tulenevalt oli kõige hilisemaks ülesütlemistähtpäevaks 29.03.2022. Olukorda, kus kaebajal tuli kohatasu tasuda etteteatamistähtaja perioodi sisse jäävate päevade eest, ei oleks tekkinud, kui vastustaja oleks kaebaja lapsele taganud tema 1,5-aastaseks saamisel lasteaiakoha munitsipaallasteaias. Seetõttu arvab kohus ajavahemiku 01.03.2023–27.03.2023 kohatasu kahjuarvestuse sisse. Kuna kaebaja laps kasutas 2023. a märtsis lapsehoiuteenust 27 päeva, siis arvestab kohus, et kohatasu munitsipaallasteasutuses oleks vastavalt 71,25÷31×27=62,0564516129≈62,06 eurot10.
Kuu
Kohatasu erahoius
Tõend (dtl)
Kohatasu munitsipaal- lasteasutuses
Lapsehoiuteenuse hüvitis
Tõend (dtl)
Kohatasu vahe
Jaanuar 2022
385,00 € dtl 28, 38
71,25 €
200,00 € dtl 90
113,75 €
Veebruar 2022 Märts 2022 Aprill 2022 Mai 2022 Juuni 2022 Juuli 2022 August 2022 September 2022 Oktoober 2022 November 2022
Eeltoodust tulenevalt on kaebaja tasunud lapse eest ajavahemikul 01.01.2022–27.03.2023 kohatasu 2686,92 eurot rohkem, kui ta oleks tasunud munitsipaallasteaias.
21.3.Saamata jäänud tulumaksutagastus Nähtuvalt kaebaja 01.09.2023 avaldusest (dtl 397) on kaebaja soovinud kahjunõuet vähendada 2023. aastal saamata jääva tulumaksutagastuse võrra. Seega piirdub kohus munitsipaallasteasutuse kohatasult tulumaksutagastuse arvestamisega 2022. aasta eest.
Vt määruse nr 18 § 9 lg 2.
13(15)
Kuna munitsipaallasteaed on haridusasutus, oleks kaebajal võimalik igakuine kohatasu tuludeklaratsioonil maha arvata ja selle arvelt tulumaks tagasi saada (TuMS § 26). Kuna erahoiu korral ei ole tegemist koolituskuluga, ei olnud võimalik seda tuludeklaratsioonis maha arvata. Tulumaksutagastuse arvestuses tuleb arvestada kaebaja vastava maksustamisperioodi maksustatava tuluga ja kohatasuga, mida lapse eest oleks makstud, kui laps oleksid käinud erahoiu asemel vastustaja munitsipaallasteaias. Tulumaksutagastuse arvestuses saab arvestada üksnes kohatasusid, mida kaebaja oleks maksnud olukorras, kus kaebaja lapsele oleksid tagatud koht munitsipaallasteaias ja millelt kaebaja oleks seega saanud tulumaksutagastuse. Kui ajavahemikul 01.01.2022–31.12.2022 oleks kaebaja laps saanud käia munitsipaallasteaias, tasunuks kaebaja lapse eest munitsipaallasteaia kohatasu 855 eurot. Kaebaja 2022 FIDEK andmetest (dtl 344) nähtuvalt olnuks kaebajal võimalik teha täiendavalt koolituskulu mahaarvamisi üksnes 589,50 euro ulatuses (1200-300-30-280,50) ja saada seega tagasi 117,90 eurot (589,50×0,2).
21.4.Kahjuarvestuse kokkuvõte Arvestades eelnevat, on kaebaja lapse erahoius käimisega seonduvalt võrreldes munitsipaallasteaiaga: - tasunud rohkem toiduraha – 57,61 eurot; - tasunud rohkem kohatasu – 2686,92 eurot; - jäänud ilma tulumaksutagastusest 2022. aastal – 117,90 eurot. Seega on kaebaja kahju seoses lapse ajavahemikul 01.01.2022–27.03.2023 munitsipaallasteaias käimise asemel eralapsehoius käimisega kokku 2862,43 eurot (57,61+2686,92+117,90).
22.Kohus leiab, et eelnevalt analüüsitud kahju ei oleks tekkinud, kui vastustaja oleks taganud kaebaja lapsele taotluses soovitud ajal koha teeninduspiirkonna lasteasutuses. Seega on vastustaja õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. RVastS § 13 lg-te 1 ja 3 koosmõjus tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada vastutust piiravate asjaoludega, nt kahju tekkimise ettenägematus; objektiivsed takistused kahju ärahoidmisel; õiguste rikkumise raskus; eraõiguses sätestatud piirangud seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muud asjaolud, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohus leiab, et käesoleval juhul sellised asjaolud puuduvad. Ka varasem lasteaiakohtade alane kohtupraktika kinnitab, et reeglina mõistetakse lapsevanematele tekitatud varaline kahju, s.o rohkem kantud kulutused välja terves ulatuses. Kaebaja, s.o lapsevanema vaates on kohustus täitmata ja lasteasutuse koht saamata. Kohustus tagada lapsele lasteaiakoht vanema soovil alates lapse 1,5aastaseks saamisest kehtib juba 20 aastat. Kui kaebaja laps sai 1,5-aastaseks xx xx xxxx ja vastustajal kohta pakkuda polnud, pidi vastustajale olema ettenähtav, et tema tegevusetuse tõttu tekib lapsevanemale kahju ning vastustaja võib olla kohustatud hüvitama kohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju. Samuti puuduvad objektiivsed takistused oma kohustuste täitmisel, mida vastustaja ei ole saanud ise mõjutada. Vastustaja pidi olema ise hoolas ja tagama talle esitatud lasteaiakoha taotluse lahendamise, mitte uuesti kaebajale tagasi suunamise, kellele võis olla ebaselge, kellega konkreetselt tuleb ühendust võtta (vt dtl 343). Puudub mõistlik põhjus ja ka seadusest tulenev alus, et lasteasutuse koha andmata jäämisest tuleneva riski ja tagajärje peaks enda kandma võtma pere, lapsevanem või laps. Erinevalt vastustajale ei pidanud kaebajale olema arusaadav, et vastustaja tegevusetus on õigusvastane ning kui kaebaja ei asu ise aktiivselt oma taotlusele lahendust otsima, kannab sellekohase riski kaebaja. Kohtule ei nähtu ka kaebaja pahausksust ega soovi vastustaja tegevusetust enda jaoks hüvede saamise nimel ära kasutada. Kohus märgib ka täiendavalt, et ka kaebuse menetlusse võtmisest oktoobris 2022, kus kohus küsis vastustajalt, kas vastustaja on seadusest tuleneva kohustuse täitnud, 14(15)
läks kaebaja lapsele koha reaalse tagamiseni kohtumenetluse kestel veel 6 kuud (koht tagati märtsis 2023); sh ei ole tõendatud kaebaja poolne viivitus koha vastuvõtmisel. Arvestades poolte teadmiste, oskusteabe erinevust, tuleb lugeda, et vastustaja on käesoleval juhul tugevamas positsioonis ja kannatanu enda tegevuse(tüse) tõttu kahjuhüvitise vähendamine ei ole põhjendatud.
23.Kohus mõistab kokku välja 2862,43 eurot. Rahasumma väljamõistmist puudutavas osas tuleb kohtuotsus täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates (HKMS § 168 lg 11).
24.Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu 87,04 eurot. Kohus rahuldas kaebuse nõudes 2862,43 eurot. Kohus rahuldas nõude 98,7% % ulatuses (2862,43/2901,26), mistõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 85,88 eurot HKMS § 108 lg 2 alusel. Menetlusosaliste muud menetluskulud jäävad nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.