3-22-2193 Xi kaebus Harku vallalt varalise kahju hüvitise summas 1733 eurot ja 11 senti väljamõistmiseks.
Haldusasi Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Harku vald
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Harku vallalt Xi kasuks välja viivis ajavahemikul 07.08.2022 kuni 20.12.2022 vastustaja poolt hüvitatud summalt 648,96 eurot kokku summas 19, 34 eurot.
2.Jätta kaebus ülejäänud nõuetes rahuldamata.
3.Mõista Harku vallalt Xi kasuks välja menetluskulu kokku 60 senti.
4.Tagastada Xile riigilõiv summas 19,45 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11.09.2023 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Xi vanem laps A (sündinud xx xx xxxx, isikukood xxxxxxxxxxx) (laps1) sai 1,5 aastaseks xx xx xxxx ja noorem laps B (sündinud xx xx xxxx, isikukood: xxxxxxxxxxx) (laps2) sai 1,5 aastaseks xx xx xxxx.
2.X soovis lapsele 1 kohta munitsipaallasteaias alates septembrist 2018 ja lapsele 2 alates augustist 2020, esitades selleks vallale nõuetekohased taotlused.
3.Kuna vallal lasteaiakohta pakkuda polnud, suunati Xi lapsed eralastehoidu. Laps 1 käis ajavahemikul september 2018 kuni juuli 2019 eralastehoius Nööp KV OÜ. Õppeaastal 2019/ 2020 käis laps 1 Tabasalu lastehoius kuni sai koha 03.08.2020 Pangapealse lasteaias. Laps 2 käis ajavahemikul 01.09.2020 kuni 30.06.2022 eralastehoius Nööp KV OÜ. Lasteaiakoha munitsipaallasteaias Pangapealse lasteaed sai laps 2 alates 01.08.2022.
4.Eralastehoiu teenuse kasutusest tekkisid Xil lisakulud, mille hüvitamist ta soovib. X esitas 07.08.2022 Harku Vallavalitsusele kahjunõude avalduse, milles soovis 1474,21 euro suuruse kahju hüvitamist, mis tekkis perioodil september 2018 kuni juuni 2022 kahe lapse eralastehoius olemisest. Kahjunõude suuruse moodustasid taotluse kohaselt enammakstud toidukulu (646,14 eurot) ja erahoiu kohatasu (468,14 eurot) vahe võrreldes munitsipaallasteaiaga ning koolituskuludelt tagastamata tulumaks (355,22 eurot). Harku Vallavalitsus jättis 04.10.2022 antud korraldusega avalduse rahuldamata.
5.X (kaebaja) esitas 15.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Harku valda hüvitama talle lapse eralastehoiu kulud summas, mida ta maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias, kui vastustaja oleks vastavalt seadusele taganud lasteaiakoha õigeaegselt. Harku valla tegevusetusest tekitatud kahju summa on 2383,07 eurot.
6.Harku Vallavalitsus vaatas vahepeal kaebaja poolt vallale esitatud kahju hüvitamise nõude uuesti läbi ning 20.12.2022 antud korraldusega rahuldas kaebaja nõude osaliselt.
7.Tulenevalt Harku valla poolt osaliselt nõude rahuldamisest esitas kaebaja 20.12.2022 kaebusele täienduse. Kaebaja vähendas rahalise hüvituse nõuet ja lõplikuks nõutavaks hüvitise summaks jäi 1733, 11 eurot koos viivisega. Nõutav summa koosnes varasemalt hüvitamata jäänud summast 825,25 eurot, mille vastustaja jättis hüvitamata tuginedes nõude aegumisele ja kahju, mis tekkis seoses transpordile tekkinud kuludega summas 907, 86 eurot. Kaebaja palus viivisemääraks arvata 0,05% protsenti tasumata summalt päevas. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 16.02.2023 antud määrusega menetlusse, kus muuhulgas selgitas, et eelmenetluse käigus tuleb selgeks teha, kas kaebuse nõuded võivad olla osaliselt aegunud.
8.Vastustaja vastas kaebusele 16.03.2023 ja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg tuleb jätta ennistamata ja kaebus Harku vallalt kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Pooled on nõus kirjaliku menetlusega.
9.Tallinna Halduskohus otsustas 25.04.2023 määrusega vaadata kaebuse läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalistel oli õigus esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid (sh menetluskulusid puudutavaid dokumente) kuni 09.05.2023. Kohus selgitas, et kohtu hinnangul ei ole hüvitamisnõue perioodi september 2018 kuni 07.08.2019 esitatud tähtaegselt, siiski andis kohus kaebajale võimaluse kaebuse tähtaegsust selgitada ning vajadusel esitada põhjendatud tähtaja ennistamise taotlus. Lisaks tuli kaebajal täpsustada nõutava summa 825, 25 eurot suurust, sest kohtu arvutused ja kaebaja arvutused ei langenud kokku. Veel tuli kaebajal sarnaselt enammakstud kohatasu ja söögiraha nõudega tõendada transpordile tekkinud kulutusi.
Esitada tuli kuludokumendid ja maksekorraldused, mis tõendavad, et kaebajale on kahju tekkinud. Menetlusosalistel oli õigus esitada vastuväiteid poolte esitatule kuni 23.05.2023.
10.Kaebaja esitas 06.05.2023 vastamise tähtaja pikendamise taotluse, mille kohus rahuldas. Uuteks tähtaegadeks määras kohus 23.05.2023 ja 06.06.2023.
11.Kaebaja esitas avalduse täienduse 23.05.2023. Kaebaja esitas põhjendused, miks kaebaja hinnangul ei saa aegumisele tugineda. Kaebaja jättis esitamata kuludokumendid tõendamaks transpordile tekkindu kulutusi, sest kaebajal neid dokumente enam ei olnud. Kaebaja nõustus kaebuse nõudest summa 825, 25 eurot vähendamisega summani 777, 10 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Xi põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Harku vald ei täitnud oma kohustust pakkuda lastele alates nende 1,5 aastaseks saamist kohta munitsipaallasteaias, mille tõttu tekkisid kaebajal lisakulud. Harku vald on teadlikult rikkunud hea usu põhimõtet. Kaebaja sai oma õiguste rikkumisest teada 2022 aasta suvel meedia kaudu ja esitas koheselt nõude Harku vallale. Kuna Harku vald oma korralduses tunnistas, et antud teema on olnud juba enne 2018 aastat meedias, tunnistab ta, et oli teadlik oma kohustuse rikkumisest. Sellest tulenevalt palub kaebaja kohtul rakendada 10 aastast aegumistähtaega, sest kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Kuna aegunud nõue puudutab kaebaja esimese lapse eralastehoius tekkinud tasude vahet võrreldes tasudega, mida kaebaja oleks maksnud munitsipaallasteaias, siis puudus kaebajal varasem kogemus lasteaiakoha tasudega ja tema õigustega antud teemal. Kuna kaebaja ei saanud oma lapsele kohta munitsipaallasteaias, ei olnud tal ka põhjust kahelda kohaliku omavalitsuse heatahtlikkuses ja usus, et ta käitub heauskselt ja seadusepäraselt oma valla elanike suhtes. Kohalik omavalitsus jättis teadlikult täitmata oma teavitamiskohustuse. Lapsevanemad on olnud läbivalt teadmatuses, et vallal on kohustus lasetaiakoht tagada ja suutmatuse korral tuleb erahoius tekkinud suuremad kulud lastevanematele hüvitada. Ka siis, kui kaebaja võis saada teada kahjust (st talle saabus erahoiu arve), ei nähtu ühestki asjaolust, et kaebaja oleks pidanud varem aru saama, kelle tegevusetuse tõttu (käesoleval juhul Harku valla) tal igakuiselt selliseid summasid tasuda tuli. Kahju arvestamise tähtajaks on võimalikuks peetud ka aega, mil isik sattus võrreldavasse olukorda ja pidi saama aru, et talle on varem kahju tekkinud (kohtupraktika Tallinna Vangla tingimuste osas). See järeldus ei ole käesolevas asjas üheselt kohaldatav – saades koha n.ö aiarühma, s.o üle kolmeaastasele lapsele, ei pidanud kaebaja sellest järeldama, et keegi, st vastustaja on kaebajale jätnud õigusvastaselt tagamata koha sõimeealisele lapsele, s.o lapsele vanuses 1,5- 3 aastat. Riigikohus on pidanud 11.10.2022 määruses nr 3-19-1340 õigustatuks (küll erandlikult) ka kahjunõude 10-aastase kaebetähtaja ennistamist, kui avalik võim (käesoleval juhul vald) ei ole viga pika aja jooksul kõrvaldanud ning samasuguses eksituses on olnud suhteliselt palju pooli (käesoleval juhul teised lapsevanemad). Kaebaja arvab, et valda lisanduv rahvastik on olulises osas vastustaja enda suunata, seda nii üldplaneeringute kui ka detailplaneeringute kaudu. Kui rahvastiku kasv hakkab ületama valla finantsvõimekust või võimekust osutada inimestele vajalikke teenuseid, tuleb seda arvestada nii üldplaneeringute korralisel ülevaatamisel kui ka rohkem kui 5 aastat realiseerimata detailplaneeringute analüüsimisel kuivõrd detailplaneering on ennekõike lähiaastate ehitustegevuse alus. Kaebaja ei pea võimalikuks, et sellise olukorra eest tuleks lugeda
vastutavaks kõige nõrgemad, s.o väikelastega pered kohaliku omavalitsuse ja riigi kõrval (riigi vastutuse kohta vt Riigikohtu 06.03.2023 otsuse nr 5-22-10 p 58). Kahju tekkimine pidi olema vastustajale nii ettenähtav kui ka objektiivselt ära hoitav. Kaebajal puudub võimalus transpordile tekkinud kulude tõestamiseks esitada kuludokumente, kuna polnud kulude tekkimise olukorras teadlik, et peab dokumente säilitama kuna polnud teadlik ka valla kohustusest. Kaebaja võimalus kasutada ühistransporti oli piiratud seoses riskiraseduse ning bussiliiklusega. Kaebaja sai bakalaureuse kraadi õigusteaduses 2004 aastal. Kaebaja pole kunagi juristina töötanud ja ebamõistlik on eeldada, et ammune omandatud haridus annab inimesele õigusalased teadmised kogu eluvaldkonnas. Kaebaja viitas oma kirjas asjaolule, et kaebusele eitava vastuse andmisele oleks võinud kohaliku omavalitsuse juristid tutvuda kohtulahendite, määruste ja korraldustega, mis käesolevat teemat puudutab. Seda tegi kaebaja enne nõude esitamist Harku vallale.
13.Harku valla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Vastustaja on rahuldanud 20.12.2022 korraldusega nr 669 kaebaja nõude laps 2, B, toitlustuskulude ja enammakstud kohatasu osas, samuti välja mõistnud saamata jäänud tulumaksutagastuse summa alates augustist 2019, mille arvestusse on kaasatud ka kaebaja laps 1, A osa. Vallavalitsus on seisukohal, et on oma 20.12.2022 korralduses nr 669 nõude tähtaegsust korrektselt käsitlenud ning jääb käesolevas vastuses samale seisukohale – kaebaja kahju hüvitamise nõue enne 07.08.2019 on aegunud ning selles osas isikul kaebeõigus puudub. Vastustaja ei nõustu kaebajaga osas, milles isik viitab enda teadmatusele ja usaldusele, kuivõrd kaebaja on kirjavahetuse käigus märkinud, et on läbinud õigusalased õpingud. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebajat ei saa käsitleda kui isikut, kellel puuduvad igasugused õigusalased arusaamised või teadmised. Lisaks ei ole oma õiguste mittetundmine ja -teadmine või teise isiku usaldamine põhjenduseks, mis võiksid olla nõude aegumisel selle vabandatavuse ning tähtaja ennistamise aluseks. Selleks saavad olla vaid objektiivsed ning mõjuvad põhjused, mida käesoleval juhul ei esine. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust oma kodanikke õigusalaselt nõustada või harida, st nt anda sisulist faktilist teavet, millist seaduses sätestatud valikuvariantidest on isikul õiguslikult mõistlikum või soodsam kasutada. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja lapsehoius kantud kõrgemate kulude või kahju hüvitamise nõude osas varasemalt, st enne kahjunõude esitamist 2022. aasta suvel, vastustaja poole selgituste saamiseks pöördunud. Vastustaja hinnangul ei saa käesolevas asjas kahjust teadasaamise hetke siduda 2022. aasta suvega, kuivõrd õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Seega asjaolu, et 2022. aasta suvel avaldati nii artikleid kui intervjuusid sh kohtunikuga meedias, kes mh justkui õiguslikult kinnitas kahju hüvitamise nõudeõigust kõigile kaebajaga sarnases olukorras olevatele lapsevanematele, ei tähenda, et kaebaja ei pidanud oma õigustest juba 2018. aastal teadlik olema, arvestades sealjuures asjaolu, et kaebaja on oma õigusalastele teadmistele viidanud. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine sai selguda vaid konkreetselt kaebaja kaasuse asjaoludest, mitte läbi meedia. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks arvestada kaebetähtaja ennistamisel eelkõige õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimusi protsessitoimingutes või haldusorgani poolset isiku eksitamist. Vastustaja ei ole käesoleval juhul kaebajat eksitanud. Isik peab oma õigusi kaitsma mõistliku aja jooksul ja ei tohi kahju omapoolsete viivitustega suurendada. Kui isiku käsutuses olid õiguskaitsevahendid, sh pidi talle arusaadav olema nii õigusvastaselt kahju tekitamine kui ka sellega tekkinud kahju, siis ei saa isik eeldada, et ta võib kahju hüvitamise nõude esitamisega piiramatult oodata või süüdistada kaebetähtaja aegumises vastustajat. Hüvitusnõude tähtaeg
kaitseb nii menetlusosalisi, avalikku huvi kui ka õigusrahu. Seega kaitseb seadus aegumistähtaega sätestades ka vastustajat. Kaebaja ei ole kaebuses välja toodud 907,86 eurost transpordihüvitist vallalt varasemalt kahju hüvitamise nõudes nõudnud. Seega ei ole vastustaja selles osas varasemalt seisukohta võtnud ning ka transpordikulude hüvitise nõude osas tuleb arvestada aegumise aspekti. Kaebaja on transpordikulude arvestamise aluseks ekslikult võtnud Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määruse nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“, mille § 1 on toodud määruse reguleerimisala, milleks on ametniku, töötaja või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme teenistus-, töövõi ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja kulude maksuvaba hüvitise maksmise kord. Kaebaja ei ole käesoleva kaebuse raames ükski määruse reguleerimisalasse kuuluv isik ning seega ei oleks õige transpordikulude hüvitamise summa alusena ka nimetatud määruses toodut kohaldada. Vastupidine oleks õiguslikult meelevaldne ja vale. Lisaks on kaebaja arvestanud hoidu ja tagasi sõidule päevas kaks sõitu, kuid elukohast täiendava sõitmise korral oleks isik seda pidanud tegema neli korda – hommikul edasi-tagasi viimine ja õhtul sama. Tõendatud ei ole, et kaebaja lapsehoiuteenuse kasutamisel eraldi selleks täiendavaid sõite tegi, arvestades lapsehoiu paiknemist, mitte ei viinud last tööle vm toimetustele suundumisel hoidu, sh ka kaebaja ise on arvutuskäigu tegemisel lähtunud ühekordsest sõidust ehk vaid hoidu ja tagasi, mis viitab otseselt sellele, et täiendavaid sõite lapse lasteasutusse viimisel isik ei teinud. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja pöördunud valla poole murega, et tal ei ole majanduslikust olukorrast tulenevalt võimalik oma lastele transporti lasteasutusse tagada, laste transportimine ei ole perele võimetekohane või et ta sooviks ebamõistlike transpordikulude kompenseerimist. Vastustaja on seisukohal, et väidetavate transpordikulude tõendamata hüvitamisega kaebajale võib tekkida alusetu rikastumise olukord ehk olukord, kus isik oleks pärast väidetava kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras, kuivõrd tõendatud ei ole, et kaebajal reaalselt transpordikulud üldse tekkisid või kaebuses välja toodud ulatuses tekkisid. Kaebaja ei ole pidanud lapsi lapsehoidu viima Harku valla haldusterritooriumist väljapoole. Vastustaja on seisukohal, et laste lastehoidu viimist kaebuses välja toodud 5 või 7 km kaugusele lastehoidu ei saa pidada ebamõistlikult kaugeks või aja- ja rahakulukaks. Kaebuses ei ole tõendatud ega välja toodud, et lapsi oleks lastehoidu igakordselt viinud kaebaja just temale kuuluva sõidukiga, lisaks, kas lapsi viis sinna ainult kaebaja või ka keegi kolmas isik, kas laste lastehoidu viimisel tehti igakordselt eraldi sõidud või viidi lapsed hoidu n-ö teel tööle vms ning samamoodi toodi pärast hoiupäeva koju tagasi. Samuti ei ole tõendatud see, kes on kandnud sõidukite toimimiseks vajalikud kaasnevad kulud ning nende kulude seos lapsehoiuteenuse kasutamisega. Arvestades nimetatud väidetavaid terviseprobleeme on vastustaja hinnangul kaheldav, et kaebaja ainuüksi ise lapse/laste hoidu viimise ja toomisega tegeles. Vastustaja kordab, et on eluliselt loomulik, et laste lasteaeda või -hoidu viimisel tuleb vanemal kanda üldjuhul mõistlikke sõidukulusid, sh kantakse sõidukulusid ka laste munitsipaallasteaeda viimisel.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab koolieelse lasteasutuse (KELS) § 10 lg 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). RVastS § 17 lg 3 sätestab, et taotlus kahju tekitanud haldusorganile või kaebus halduskohtule tuleb esitada kolme aasta jooksul,
arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sama põhimõtet kordab ka HKMS § 46 lg 4. Kaebaja on kaebuse täienduses välja toonud, et Harku vald jättis kaebaja hüvitusnõude osaliselt rahuldamata, tuues välja, et kaebaja nõue 2018 aastast kuni 2019 aasta augustini on aegunud, sest möödunud on kolm aastat ajast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai. Rahuldamata jäänud nõue puudutas ajaperioodil 01.09.2018 kuni 07.08.2019 kaebajale tekkinud liigseid kulutusi toidule, erahoiu kohatasule ning saamata jäänud tulumaksu. Nõude suuruseks oli 825,25 eurot, mida kaebaja oli nõus vähendama 777, 10 eurole. Kohus selgitas juba kirjaliku menetluse kohaldamise määruses, et kohtu hinnangul ei ole hüvitamisnõue perioodi september 2018 kuni 07.08.2019 esitatud tähtaegselt ja kordab siinkohal varasemalt toodud seisukohti. Kaebaja sai igakuiselt arveid lastehoiust ning kaebajal oli koheselt võimalik mõistlike pingutustega selgeks teha, et lastehoius on kaebaja kulud suuremad, mistõttu hakkas jooksma ka kaebetähtaeg. Isegi kui hinnata, et Harku valla poolt mõlema lapse suhtes lasteaiakoha võimaldamata jätmisel oli tegemist jätkuva tegevusega, pidi kaebajale olema esimeste arvete saamisel võimalik mõista või selgeks teha, et tema kulutused on kõrgemad kui oleksid seda munitsipaallasteaias. Riigikohtu halduskolleegium on oma 15. juuni 2015. a määruse nr 3-3-1-20-15 p 12 märkinud, et üldjuhul hakkab jätkuva toimingu puhul kaebetähtaeg kulgema pärast jätkuva toimingu lõppemist, aga kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Lisaks täpsustab Riigikohtu halduskolleegium eelnevat seisukohta oma 14.06.2017 otsuses nr. 3-3-1-15-17 punktis 11 tuues välja, et määravaks on tingimus, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Pärast esimeste arvete saamist oli kaebajal võimalik mõistlike pingutustega selgeks teha, kas talle on tekkinud kahju või mitte. Kui mitte varem, siis vähemalt veebruariks 2019 pidi kaebajale olema arusaadav, et kaebajale võib olla kahju tekkinud, sest toimusid muudatused lasteaiakoha tasudes ja kaebajale esitatud arvetes. Kohtule pole usutav, et kaebaja sai tekkinud kahjust teada alles augustis 2022 ehk rohkem kui kolm aastat hiljem. Kahju tekitavast tegevusest teadasaamisel oli kaebajal võimalik koheselt kohustamisnõudega nõuda lastele kohta munitsipaallasteaias ja tekkinud kahju hüvitamist. Kohus andis kaebajale siiski võimaluse kaebuse tähtaegsust selgitada ning vajadusel esitada põhjendatud tähtaja ennistamise taotlus. Kaebaja esitas täiendavad selgitused, kus tõi muu hulgas välja, et kaebajal puudus varasem kogemus lasteaiakohta puudutavate tasude ja õiguste osas, kaebaja on olnud teadmatuses kohaliku omavalitsuse kohustusest õigeaegselt lasteaiakohta võimaldada ja tänu sellele oli arusaamisel, et eralastehoiuga kaasnevad tasud on paratamatus. Ühtlasi pole kaebaja kunagi juristina töötanud kuigi omandas aastal 2004 bakalaureuse kraadi õigusteaduses. Kaebaja on palunud alternatiivselt kaaluda ka kümne aastase tähtaja kohaldamist. Kohtu hinnangul on võimalik tähtaega ennistada sisuliselt kahel juhul: 1) mõjuval põhjusel, kuid mitte hiljem kui 14 päeva pärast takistuse äralangemist. Tegemist on sisuliselt lühiajalise ja ootamatu takistusega, või 2) õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Kaebetähtaegade järgimine tagab õiguskindluse ja stabiilsuse ning mööda lastud tähtaegade kergekäeline ennistamine lubatav ei ole. Antud juhul ei ole kohaldatav ka kümne aastane kaebetähtaeg. RVastS § 17 lg 3 toodud võimalus, et taotluse või kaebuse saab sõltumata teadasaamisest esitada ka 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates kohaldamise eelduseks on asjaolu,
et kahju tekkimisest sai isik teada esmakordselt ja kahju tekkimisest on möödas rohkem kui kolm aastat ja vähem kui kümme aastat. Antud juhul sellist olukorda ei ole. Kohus on seisukohal, et hiljemalt veebruariks 2019 pidi kaebajale olema arusaadav, et kaebajale võib olla kahju tekkinud, sest toimusid muudatused lasteaiakoha tasudes ja kaebajale esitatud arvetes. Kokkuvõtvalt tuleb jätta kaebus nõudes 777, 10 eurot rahuldamata.
15.Kaebaja on esitanud nõude ka transpordikulude hüvitamiseks. Riigikohtu halduskolleegium oma 07.10.2015 otsuses nr. 3-3-1-11-15 punktis 12 selgitanud, et kannatanule ei tule hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Tuginedes KELS § 10 lg 1 sõnastusele ja väljakujunenud kohtupraktikale võib väita, et kulutused transpordile sellise kahju sisse kuuluda ei pruugi. KELS § 10 lg 1 sätestab muu hulgas, et valla- või linnavalitsus loob võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Teeninduspiirkonnad võivad olla piisavalt suured ja varustatud suhteliselt halva ühistranspordiga, kus muud võimalust kui isikliku sõiduauto kasutamist laste viimiseks võimalik kasutada pole. Munitsipaallasteaeda viimisel tekkiv kulu ei pruugi olla suurem ega välditav, mistõttu tuleb hinnata, kas KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine. KELS § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Tallinna Ringkonnakohus viitab haldusasjas nr. 3-21-336 punktis 17 muu hulgas õiguskantsleri seisukohtadele (01.06.2020 seisukoht nr 7-5/200640/2003209 punktid 33 ja 34, 21.05.2021 seisukoht nr 75/210971/2103494), kus õiguskantsler selgitab, et ehkki KELS ei sätesta, kui kaua võib kuluda aega kodust lasteaeda jõudmiseks ja ei keela volikogul kehtestada teeninduspiirkonnaks kogu asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, ei ole vald või linn täitnud KELS § 10 lg 1 kehtestatud lasteaiakoha võimaldamise kohustust, kui perele pakutakse kohta koolieelses lasteasutuses, mis jääb pere elukohast kaugele, mistõttu sinna minek võtab ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. See tähendab, et lasteaiakoha pakkumisel tuleb arvestada ka lasteaiateenuse tegeliku kättesaadavusega. Seadus ei näe ette, et lapsele peab andma lasteaiakoha, mis asub tema pere elukohale võimalikult lähedal. Siiski ei saa lugeda valla- või linnavalitsuse kohustust täidetuks, kui perele pakutakse kohta lasteaias, kuhu minek võtab näiteks ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. Tallinna Ringkonnakohus jagab eelnimetatud seisukohta, tuues oma otsuse punktis 18 välja, et eriti sõimeealiste laste heaolu huvides on üldjuhul see, et lasteaed asub võimalikult kodu lähedal. Sel juhul ei kujune lasteaiapäev lapsele ülemäära pikaks ja väsitavaks. Samuti võib eeldada, et lapse käimine kodulähedases lasteaias on perele tavaliselt kõige mugavam ja vähem kulukas lahendus. Kuna nii õigusnormid kui kohtupraktika toetavad olukorda, kus munitsipaallasteaias koha loomata jätmise tõttu tekkinud kõrgem kulu tuleb üldjuhul kaebajatele hüvitada, peab nõustuma eeltoodud põhjendustega, et kõrgem kulu võib tekkida ka transpordi osas. Kuna võib tekkida olukordi, kus transpordile kulunud kõrgem kulu tuleb kaebajale hüvitada, peab jaatama tõlgendust, et KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine.
RVastS § 7 lg 4 sätestab, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud juhul on kaebaja toonud välja küll arvutused, kuidas kaebajale on kahju tekkinud, kuid nimetatud arvutused ei näita tekkinud kahju suurust ega tõenda, et kahju kandis just kaebaja. Kaebaja ei ole esitanud kuludokumente, mis näitaksid, et kaebaja on transpordile tekkinud kulud kandnud. Kaebaja on lähtunud tekkinud kulu arvestamisel Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määruse nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“, mille § 1 on toodud määruse reguleerimisala, milleks on ametniku, töötaja või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme teenistus-, töövõi ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja kulude maksuvaba hüvitise maksmise kord. Kaebaja ei ole käesoleva kaebuse raames ükski määruse reguleerimisalasse kuuluv isik ning seega ei oleks õige transpordikulude hüvitamise summa alusena ka nimetatud määruses toodut kohaldada. Lisaks on kaebaja arvestanud hoidu ja tagasi sõidule päevas kaks sõitu, kuid elukohast täiendava sõitmise korral oleks isik seda pidanud tegema neli korda. Eeltoodu näitab, kas tegelikkuses jäi hoid teiste tehtud sõitudega (näiteks töölesõit) samale marsruudile või kaebaja pole nõudnud kogu transpordile tekkinud kulude hüvitamist. Igatahes ilma kuludokumentideta ei ole võimalik hinnata, milline oli kaebaja tegelik kulu või isegi kaebaja mõistlik kulu, mis tuleks kaebajale hüvitada. Kuludokumentide esitamise vajadusele on kohus käesolevas menetluses varasemalt ka viidanud. Eeltoodu kohaselt tuleb kaebus nõudes hüvitada transpordile tekkinud kulud summas 907, 86 eurot jätta rahuldamata.
16.VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik. Kaebaja esitas vastustajale 07.08.2022 esmakordselt kahju hüvitamise avalduse, mis jäi vastustaja poolt rahuldamata, kuid rahuldati hiljem osaliselt. Vastustaja 20.12.2022 korraldusega nr 669 otsustati hüvitada kaebajale lapsehoius enamkantud kuludest tekkinud kahju kokku summas 648,96 eurot. Kuna kaebaja esitas nõude kahju hüvitamiseks esmakordselt 07.08.2023 ehk vastustaja sai nimetatud kuupäeval nõudest teadlikuks, tuleb hakata viivist arvestama samuti eelnimetatud tähtajast ja arvestada kuni 20.12.2022 ehk vastustajapoolse kohustuste täitmiseni. Kuna kaebaja rahaline nõue summas 825, 25 eurot (kohtumenetluse käigus vähendatud summani 777,10 eurot), mille vastustaja jättis hüvitamata, tuginedes aegumisele ja summas 907, 86 eurot transpordile tekkinud kulu osas jäeti kohtu poolt rahuldamata, ei mõisteta viivist nende summade eest. Kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja ajavahemikul 07.08.2022 kuni 20.12.2022 summalt 648, 96 eurot tekkinud viivise, milleks on 19, 34 eurot. Kohus kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit (https://www.viivisekalkulaator.ee/). Viivisekalkulaatorit on tsiviilkohtute praktikas tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse abivahendina.
17.Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebuse põhinõueteks oli hüvitada varasemalt hüvitamata jäänud summa 825,25 eurot (vähendati kohtumenetluse käigus summale 777, 10 eurot), mille vastustaja jättis hüvitamata tuginedes nõude aegumisele ja kahju, mis tekkis seoses transpordile tekkinud kuludega summas 907, 86 eurot. Kaebaja nõudis ka seadusjärgse viivise tasumist. Kokku nõudis kaebaja 1684, 96 euro hüvitamist koos viivisega. Kohus ei rahulda kaebust põhinõuetes ehk jätab kaebuse rahuldamata nõudes hüvitada kahju summas 1684, 96 eurot, kuid rahuldab nõudes tasuda kaebajale viivist. Viivist tuleb kaebajale tasuda summas 19, 34 eurot. Kaebaja on riigilõivu tasunud 71, 35 eurot. Kohus selgitas menetlusse võtmise määruses, et riigilõivu tuleb maksta 3% hüvitisnõude summalt, milleks on 51, 9 eurot, seega on kaebaja rohkem riigilõivu tasunud 19, 45 euro võrra. Nii riigilõivuseaduse (RLV) § 15 lg 1 p 1 kui ka HKMS § 104 lg 5 p 1 sätestavad, et enammakstud riigilõiv tagastatakse. Eeltoodu kohaselt tuleb kaebajale tagastada riigilõiv summas 19, 45 eurot. Nõutavast 1684, 96 eurost moodustab 19, 34 eurot 1,1 %. 1,1 % allesjäänud riigilõivuks tasutud summalt 51, 9 eurot on 60 senti. Kaebaja kasuks tuleb vastustajalt menetluskuludena välja mõista 60 senti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.