Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel 17.07.2023, Tartu 3-23-808 X kaebus Viru Vangla vastu Tartu Halduskohtu 19.06.2023. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja X
RESOLUTSIOON
Rahuldada X määruskaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 19.06.2023. a määruse resolutsiooni punkt 1 ja saata asi tagasi Tartu Halduskohtule menetluse jätkamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 10.04.2023 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse. Taotluse kohaselt on X tervis (silmanägemine) halvenenud põhjusel, et vangla ei hoia piisavalt pikki vahesid kartserikaristuste vahel. X palus kohtul Viru Vanglat kohustada hoidma vahet minimaalselt 20 päeva pärast 45 päeva kartseris.
2.Viru Vangla teatas 18.04.2023. a vastuses kohtunõudele, et kinnipeetav ei ole vanglale ülaltoodud põhjendustega vaiet esitanud. Seega ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav.
3.Tartu Halduskohus jättis 18.04.2023. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja menetlusabi taotluse läbi vaatamata. Kohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotlus ei ole esitatud vaide- ega kohtumenetluse ajal.
Tartu Ringkonnakohus tühistas 08.05.2023. a määrusega Tartu Halduskohtu 18.04.2023. a määruse ning saatis asja tagasi halduskohtule uueks lahendamiseks, kuna halduskohus järeldas ebaõigesti, et esialgse õiguskaitse taotlus ei ole esitatud vaidemenetluse ajal.
5.X esitas 17.05.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta teatas, et kartseris viibimiste (kinnipidamine 45 päeva kaupa) ja lühikeste vaheaegade (6, 7 või 9 päeva) tõttu on tal silmanägemine halvenenud. Kaebaja pöördus vangla poole taotlusega hoida pikemat vahet kartserikaristuste vahel silmadele tekitatud kahju tõttu, kuid talle ei vastatud. Ka esitas kaebaja vaide, kuid ei ole vastust saanud. Kaebaja palus kohtul kohustada hoidma kartserikaristuste
vahel vahet 21-30 päeva. Kaebaja märkis, et esialgne õiguskaitse on vajalik otsuse tegemiseni. Kaebaja palus end vabastada riigilõivu tasumisest, kuna tal puuduvad rahalised vahendid.
6.X märkis 25.05.2023. a täiendavas seisukohas, et silmaarsti kinnitusel kaebaja nägemisteravus nõrgenes, sest ta viibib pidevalt kinnises ruumis kartserikaristuste tõttu.
7.Viru Vangla palus 08.06.2023. a vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Vangla märkis, et meditsiinilist vastunäidustust kartserikaristuste täitmisel X puhul ei ole.
8.Tartu Halduskohus jättis 19.06.2023. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ning andis kaebajale riigilõivu summas 40 eurot tasumiseks 5 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 2). Määruse põhjendused: Kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaateid tuleb pidada pigem kasinateks. Kuna kaebuse rahuldamine selles esitatud asjaoludel ei oma eduväljavaateid halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg 1 mõttes, siis ei ole kaebajale menetlusabi andmine põhjendatud. Kaebaja esitas haldusasjas nr 3-23-983 kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses nägemisteravuse langusega ja kaebus on menetlusse võtnud. Vähetõenäoline on, et kohus kaebaja kaebuse rahuldaks ning ei ole alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine oleks edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.X esitas 26.06.2023 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 19.06.2023. a määruse peale. Kaebaja palus kohtul võtta ühendust J. Varkkiga, et esitada talle küsimus, mis põhjustas kaebaja nägemise halvenemise ning kohtul kontrollida, kas on alust esitada prokuratuurile avaldus valeandmete esitamise või andmete võltsimise eest kriminaalasja algatamiseks. Määruskaebuse põhjendused: 13.04.2023 ei toimunud silmaarsti vastuvõttu. Silmaarst peab kirjutama, et kaebajat kahjustab pikaajaline viibimine suletud kambris, kuid keegi ei kirjutanud silmaarstile J. Varkkile, et seda välja selgitada. Kaebaja sulgus kartserisse, et teda rahule jäetaks. Kaebaja süü on selles, et ta allus provokatsioonidele. Kaebaja ei palunud end kartserist vabastada, vaid veidi pikemat pausi silmakahjustuse tõttu. Meditsiiniosakond ja vangla suhtuvad kaebaja tervisesse hoolimatult või pahatahtlikult. Kaebajal ei ole võimalik riigilõivu tasuda, sest tal ei ole raha. Kaebaja pöördumisel on perspektiivi ning ta palub vabastada end riigilõivu tasumisest kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.HKMS § 2 lg 4 ls-st 2 lähtudes tõlgendab ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades kaebaja määruskaebuses märgitut, leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb Tartu Halduskohtu 19.06.2023. a määruse resolutsiooni p-i 1 tühistamist, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
11.HKMS § 210 lg 3 kohaselt kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Vajaduse korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud kohtule.
12.Määruskaebemenetluses on vaidluse all küsimus, kas halduskohus jättis HKMS § 111 lg-le 1 tuginedes õigesti rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
13.HKMS § 111 lg 1 järgi antakse menetlusabi, kui selle taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega menetlusabi andmise esmaseks tingimuseks on kaebaja võimetus riigilõivu tasuda. Kuigi halduskohus ei ole vaidlustatud määruses selgelt märkinud, kas kaebaja majanduslik olukord võimaldab viimasel riigilõivu tasuda, saab asjas pidada ilmseks, et halduskohus pidas kaebaja majanduslikku seisundit selliseks, mis ei võimalda tal riigilõivu tasuda. Seega asus halduskohus asjakohaselt ka hindama, kas kavandatav menetluses osalemine on edukas.
14.Halduskohus luges vähetõenäoliseks, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine oleks edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes (määruse põhjenduste p 11). Ühtlasi sedastas halduskohus, et kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaateid tuleb pidada pigem kasinateks (määruse põhjenduste p 10).
15.Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivust vabastamine sõltub sellest, kui intensiivselt on sekkutud isiku õigustesse. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud (RKHKm 04.05.2011, 3-3-1-11-11, p 10). Kaebuse lubatavust ega rahuldamist ei välista see, et kaebaja saab üksikvangistust vältida vanglas korrarikkumisest hoidudes (RKHKo 14.02.2023, 3-19-2164, p 25). Halduskohus on käesolevas haldusasjas menetluse edukust hinnates jätnud tähelepanuta kohtupraktikas sedastatu, et isiku üksikvangistusse paigutamine ja seal hoidmine on olemuselt isiku õiguste intensiivne riive, mistõttu tuleb kaebuse rahuldamise võimalust hinnata asja sisulisel lahendamisel (RKHKm 18.02.2021, 3-19-1837, p 12). Eeltoodut tulnuks halduskohtul silmas pidada nii kaebuse kui ka esialgse õiguskaitse taotluse osas esitatud menetlusabi taotluse lahendamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja väidetut – kartserikaristuste liiga väikese vahega täitmisele pööramine – käsitada kaebaja õiguste väheintensiivse riivena. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus ebaõigeks halduskohtu poolt kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata jätmise kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse vähese edulootuse tõttu HKMS § 111 lg 1 mõttes.
16.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vaidlustatud halduskohtu määruses puudub ka jälgitav põhjendus, mis on halduskohtu arusaamise kohaselt kaebaja kaebuse nõue (kohustamis- või keelamisnõue). HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue ja alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Poolte võrdsuse tagamiseks peab kohus vajadusel kaebajale selgitama kaebuse täpsustamise vajadust ning andma selleks tähtaja (RKHKm 11.05.2005, 3-3-1-22-05, p 7). Ühtlasi võib halduskohtul esineda vajadus nõuda kaebajalt või vastustajalt välja asjakohased tõendid. Tõendite kogumine või kogumata jätmine seondub HKMS § 56 ja § 59 lg 3 kaudu HKMS § 2 lg-s 4 sätestatud uurimispõhimõttega, mille kohaselt tagab kohus ka omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus peab tõendite kogumise abil kõrvaldama lüngad protsessiosaliste poolt kohtule antud teabes selliselt, et asja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi (RKHKo 29.09.2005, 3-3-1-32-05, p 18).
17.Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebemenetluse raames hindab kohus üksnes vaidlustatud halduskohtu määruse õiguspärasust. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja määruskaebuse väite, milles ta palus kohtul kontrollida, kas on alust esitada
prokuratuurile avaldus valeandmete esitamise või andmete võltsimise eest kriminaalasja algatamiseks.
18.Kõike eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 19.06.2023. a määruse resolutsiooni p-i 1 ja saadab asja tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks.
19.Kaebaja palus määruskaebuses ringkonnakohtul võtta ühendust J. Varkkiga, et esitada talle küsimus, mis põhjustas kaebaja nägemise halvenemise. Ringkonnakohus selgitab, et tõendi kogumise üle otsustab halduskohus edasise menetluse käigus.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.