Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 10. juuli 2023, Tartu 3-22-1152 V.K.i kaebus Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti 2. märtsi 2022. a sunniraha rakendamise otsuse nr 1-13.2/380-5 ja 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 vaidlustamiseks V.K.i määruskaebus Tartu Halduskohtu 22. märtsi 2023. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja V.K. esindaja v.adv Keijo Lindeberg Vastustaja Narva linn esindaja Sergei Solodov
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 22. märtsi 2023. a määrus Narva Linnavalitsuse 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 tühistamise nõude tagastamise ja kaebetähtaja ennistamise taotluse läbivaatamata jätmise osas.
3.Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V.K. esitas 24. mail 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks pärast kaebuse täiendamist ja täpsustamist jäid nõue Narva Linnavalitsuse 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks, samuti 2. märtsi 2022. a sunniraha rakendamise otsuse nr 1-13.2/380-5 ja 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 alusel sunniraha sissenõudmise ja rakendamise keelamiseks. Ühtlasi taotles kaebaja kaebetähtaja ennistamist vastustaja 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse vaidlustamise osas,
2.22. märtsi 2023. a määrusega halduskohus tagastada kaebuse 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 tühistamis- ja õigusvastasuse kindlakstegemise nõuete osas
(resolutsiooni p 1), jättis taotluse möödalastud kaebetähtaja ennistamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 2), tagastas kaebuse keelamisnõude osas (üldine sunniraha määramise keeld
5.veebruari 2021. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 alusel) (resolutsiooni p 3) ja võttis kaebuse menetlusse muu keelamisnõude osas (resolutsiooni p 4). Halduskohus selgitas, et Narva linn tegi kaebajale 5. veebruaril 2021 ettekirjutuse esitada hiljemalt 5. juulil 2021 Narva linnale XXX korterite nr 17, 20, 23, 26 ja 29 köögi püstaku osas ventilatsioonisüsteemi audit ja täitma hiljemalt 4. oktoobril 2021 auditi aruande ettepanekud ehitise nõuetega vastavusse viimiseks.
12.juulil 2021 andis vastustaja kaebaja 9. juuli 2021 avalduse põhjal uue haldusakti nr 1-13/3802 „Ettekirjutuse muutmine/ettekirjutuse tähtaja pikendamine“, mille kohaselt on 5. veebruari 2021. a ettekirjutus muudetud. Kaebajat kohustati esitama linnale ainult korteri nr 29 osas köögi ventilatsiooni kordategemise (originaalkonstruktsiooni taastamise) ehitusteatise projekt hiljemalt 5. septembril 2021. Kui 12. juuli 2021. a haldusaktiga pandi kaebajale uued kohustused tema korteri köögis olemasoleva ventilatsioonikanali korda tegemiseks, millega ühtlasi lõpetati 5. veebruari 2021. a ettekirjutusest tulenev korterite nr 17, 20, 23 26 ja 29 köögi ventilatsiooni püstaku osas erakorraline auditi esitamise kohustus ja selles auditis tuvastatud rikkumiste kõrvaldamise kohustus, on 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 õiguslik jõud ja ka regulatiivsus lõplikult ammendunud. Seega 5. veebruari 2021. a ettekirjutus alates 12. juulist 2021 ei riiva kaebaja õigusi. Vastavalt esineb alus ettekirjutuse tühistamise ja alternatiivse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas kaebuse tagastamiseks kaebeõiguse ilmselge puudumine tõttu. Nende nõuete tagastamise tõttu jäi ka ettekirjutuse vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlus läbi vaatamata. Keelamiskaebuse esitamine, milles taotletakse kohtult kehtiva ettekirjutuse täitmata jätmise eest üleüldse sunniraha määramise keelamist ei ole kohtupraktikast tulenevalt lubatav. Selline nõue läheb kindlasti vastuollu Riigikohtu seisukohaga. Riigikohus ei ole kunagi asunud seisukohale, et kaebaja saab taotleda ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha määramise keelamist. Kui vastustaja ei piirdu 2. märtsi 2022. a sunniraha määramise otsusega nr 1-13.2/380-5 ja tuleb uus sunniraha määramise diskretsiooniline otsus 12. juuli 2021. a haldusakti nr 1-13/380-2 „Ettekirjutuse muutmine/ettekirjutuse tähtaja pikendamine“ täitmata jätmise korral, saab kaebaja uuesti pöörduda kohtusse ja taotleda näiteks ebaproportsionaalselt määratud sunniraha rakendamise keelamist.
3.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles märgib, et vaidlustab halduskohtu määruse osas, milles kohus tagastas kaebuse 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse tühistamis- ja õigusvastasuse kindlakstegemise nõuded. Määruskaebuses osutas kaebaja, et tegemist on õigusselgusetu olukorraga. Kaebajale riigi õigusabi andmisel leidis kohus, et kaebajal on sunniraha määramise osas kaebeõigus olemas ja selle kaudu saab kaebaja tulenevalt kohtupraktikast taotleda ka ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamist, mille täitmata jätmise eest oli määratud sunniraha. Vaidlustatavas määruses aga on kohus jõudnud täiesti vastupidisele arvamusele, mille kohaselt puudub kaebajal kaebeõigus ilmselgelt. Selge ei ole, kas riikliku järelevalve eesmärgipäraseks toimimiseks õigusvastaste ettekirjutuste alusel on lubatav rakendada isikute suhtes sunnivahendeid. Käesolevas asjas on ettekirjutus ja haldusmenetlus üldiselt sedavõrd tõsiste vigadega, et ettekirjutuse kehtivust ei ole võimalik jaatada. Selles tulenevalt ei ole ka sellisel juhul võimalik selle alusel rakendada kaebaja suhtes sunniraha.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Ringkonnakohus asub seisukohale, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
5.HKMS § 44 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seetõttu ei ole lubatav vaidlustada haldusakti, millel ei ole mõju isiku õigustele ja kohustustele. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus aga, et Narva Linnavalitsuse 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse kehtivus ei ole ammendunud. Nimelt nähtub Narva Linnavalitsuse 12. juuli 2021 dokumendist nr 1-13.2/380-2, et sellega ei tunnistatud 5. veebruari 2021. a ettekirjutust kehtetuks, vaid muudeti ettekirjutuse üksikuid punkte. Tõsi, muudatused olid olulised, kuna muudeti nii kaebajale ettekirjutusega pandud kohustuste koosseisu kui ka ettekirjutuse täitmise tähtaega. Sellest ei saa aga järeldada varasema ettekirjutuse kehtivuse lõpetamist. Selline järeldus oleks otseses vastuolus 12. juuli 2021. a haldusakti sõnastusega ega järgiks ettekirjutuse andmiseni viinud haldusmenetluse eesmärki. 17. septembri 2021. a haldusaktiga on vastustaja veelkord pikendanud 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse täitmise tähtaega. Mõlemal korral viitas vastustaja 5. veebruari 2021. a ettekirjutusele selle numbri kaudu ja märkis, et muudab ettekirjutuse konkreetseid punkte. Teistsugusele järeldusele ei vii seegi, et nii 12. juuli 2021. a kui ka 17. septembri 2021. a haldusaktis vastustaja kordas sunniraha kohaldamise hoiatust. Ka nendes hoiatustes nimetatakse otsesõnu ettekirjutuse nr 2112899/00015 punktides 3.1 ja 3.2 sätestatud kohustuste tähtaegselt täitmata jätmist sunniraha kohaldamise faktilise alusena. Seega on vastustaja järjepidevalt lähtunud sellest, et 5. veebruari 2021. a ettekirjutus on haldusaktina kehtiv, ja kehtib 12. juulil ja 17. septembril 2021 muudetud redaktsioonis.
6.Vastustaja on vaidlusaluses suhtes andnud ühe haldusakti. Ettekirjutuse hilisemad muudatused ei ole iseseisvad uued haldusaktid, vaid muutsid üksnes algse haldusakti tingimusi. Ettekirjutuse vaidlustamisel ei pidanud kaebaja esitama kaebust iga muudatuse kohta. Kaebuse nõue tühistada 5. veebruari 2021. a ettekirjutus hõlmab ühtlasi nõude tühistada kõik selle haldusakti hilisemad muudatused, sest haldusakt kehtib ühes 12. juuli ja 17. septembri 2021 muudatustega. Seetõttu on halduskohus eksinud, leides, et 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse kehtivus on lõppenud, ettekirjutusel puudub mõju kaebaja õigustele ja kohustustele ja vaidlustada tulnuks hoopis 12. juuli 2021. a haldusakti. Vastavalt ei olnud alust ka ettekirjutuse tühistamise nõude tagastamiseks kaebeõiguse puudumisele viidates, sest 5. veebruari 2021. a ettekirjutuse kehtivusest sõltus nii kaebaja kohustus ventilatsioonitööde tegemiseks kui ka vastustaja õigus määrata kaebajale sunniraha kohustuse täitmata jätmise korral. Sel põhjusel tuleb halduskohtu määrus tühistada tühistamisnõude tagastamise osas. Kuna tühistamisnõude tagastamine ei olnud õiguspärane, siis ei olnud põhjust jätta tühistamisnõude esitamise tähtaja ennistamise taotlus läbi vaatamata. Ka selles osas tuleb halduskohtu määrus tühistada. Kaebaja ei ole määruskaebuses otsesõnu nõudnud halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 2 tühistamist. Määruskaebuse taotlusest tühistada halduskohtu määrus tühistamisnõude tagastamise osas ilmneb aga üheselt kaebaja tahe, et kohus lahendaks kaebetähtaja ennistamise taotluse, kuna vastasel juhul ei ole võimalik saavutada tühistamisnõude sisulist läbivaatamist. Viimast aga kaebaja määruskaebuse esitamisega aga taotlebki.
7.Tühistamisnõue hõlmab endas ka haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude, sest haldusakti õigusvastasus on selle tühistamise eelduseks. Tühistamisnõude läbivaatamisel on kohtu ülesandeks kontrollida, kas haldusakt on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Seetõttu tühistamisnõude kõrval ei ole tuvastamisnõudel iseseisvat väärtust. Kuid ringkonnkohtu hinnangul ei oleks tuvastamisnõue praeguses asjas lubatav ka juhul, kui halduskohus otsustab jätta kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning seega tühistamisnõude osas menetluse lõpetada. Tuvastamisnõuet hinnates leidis halduskohus põhjendatult, et tuvastamisnõude rahuldamine ei aitaks parandada kaebaja õiguslikku
positsiooni. Seetõttu ei ole tuvastamisnõue suunatud kaebaja õiguste kaitsele ja kaebajal puudub kaebeõigus ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
8.Riigikohus on selgitanud, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele1. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 10 lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kindlaks hoiatusega. Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (AtSS § 2 lg 1). Seetõttu pole sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis vormistada sunniraha määramise otsust. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu. Proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit.2
9.Kaebaja on esitanud nõude sunniraha sissenõudmise keelamiseks. Selle nõude lahendamisel tuleb halduskohtul seega hinnata, kas sunniraha määramise eeldused on täidetud ja kas sunniraha määramine oli kõiki asjaolusid arvesse võttes kaebaja suhtes proportsionaalne. Olukorras, kus kaebaja eesmärgiks on vältida sunniraha tasumiseks ja ettekirjutuse täitmist, ei aita ettekirjutuse õigusvastasuse kontrollimine kaebaja eesmärgi saavutamisele kuidagi kaasa, sest täita tuleb kehtivat ettekirjutus ka selle õigusvastasuse korral. Ettekirjutusega taotletava eesmärgi olulisust ja sellega seonduvat avalikku huvi saab aga arvesse võtta aga sunniraha määramise õiguspärasuse kontrollimisel. (allkirjastatud digitaalselt)
Vt RKHK 12. aprilli 2022. a otsus asjas nr 3-19-2051 (p 10). Vt RKHK 22. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-72-14 (p-d 12-16, 27).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.