Juri Surussini kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses laktoosivaba toidu mittesaamisega kuu aja jooksul ning meditsiinitöötaja tegevuse, pikaajalise kokkusaamise ära jäämise ja kaebaja kartserisse paigutamisega tema tervislikku seisundit arvestamata
Menetlusosalised
Kaebaja – Juri Surussin Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Lugeda esitatuks.
Juri
Surussini
kaebus
mittetähtaegselt
2.Jätta Juri Surussini taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.
3.Lõpetada haldusasja nr 3-22-2176 menetlus kaebust menetlusse võtmata.
4.Jätta kaebaja taotlus vangistusseaduse § 11 lg 8 osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 3, § 155 lg 5 ja § 204 lg 1).
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kaebajale kätte.
ASJAOLUD
1.Juri Surussin esitas 09.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt anti kaebajale 11.11.2019 korraldus asuda tööle, millest kaebaja keeldus tervislikel põhjustel. Meditsiiniõde tunnistas kaebaja töövõimeliseks, sisenemata isegi kambrisse, ning kaebajale määrati korralduse täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine7 ööpäevaks. Kaebaja jaoks oli selline ametnike ja meditsiiniõe suhtumine inimväärikust alandav ning tekitas vaimseid kannatusi ja moraalset kahju. Distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele 12.12.2019, mil kaebajal pidi olema pikaajaline kokkusaamine, kuid see jäi vangla süül ära. Kaebaja abikaasa oli sel päeval juba vanglas läbiotsimise protseduuride ootel. Vangla tegevus oli kaebaja hinnangul meelevaldne ja põhjendamatu. Lisaks sellele tekitas vangla kaebajale füüsilisi kannatusi ja piinu ning kahjustas
3-22-2176 tema tervist, sest kaebajal põlv valutas, kuid ta pandi ikka kartserisse. 05.07.2020 tuvastati kaebajal laktoositalumatus ning 21.07.2020 määrati kaebajale laktoosivaba toitlustus. Laktoosivaba toitu hakkas kaebaja reaalselt saama 24.08.2020, s.o kuu aega pärast selle määramist. Seetõttu pidi kaebaja vangla tegevuse tõttu põhjendamatult kannatama kõhuvalude käes. Kaebaja palub vanglalt välja mõista hüvitise 4000 eurot. Kaebaja taotleb kohtult vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaldamata jätmist ning selle põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) vastuolus olevaks tunnistamist. Kaebusele on lisatud kaebaja 11.09.2020. a taotlus nr 6-16/148-1 vanglale ja 14.08.2020. a taotlus nr 6-16/133-1 vanglale.
2.Viru Vangla esitas 19.06.2023 vastuseks kohtunõudele vangla otsused kaebaja kahju hüvitamise taotluste kohta (Viru Vangla 27.11.2020. a vastus nr 6-16/148-2 kaebaja 11.09.2020. a taotlusele nr 6-16/148-1 seoses laktoosivaba toidu mittesaamisega ning Viru Vangla 14.10.2020. a vastus nr 6-16/133-2 kaebaja 14.08.2020. a taotlusele nr 6-16/133-1 seoses meditsiinitöötaja tegevusega tema terviseseisundi hindamisel, pikaajalise kokkusaamise ära jäämisega ning kartserisse paigutamisega terviseseisundist hoolimata).
3.Tartu Halduskohus jättis 20.06.2023. a määrusega kaebuse käiguta. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja järginud kohtule hüvitamiskaebuse esitamisel kaebetähtaega ehk on esitanud kaebuse tähtaega ületades. Kohus andis kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotluse.
4.Kaebaja esitas 25.06.2023 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märgib, et kohus on ekslikult leidnud, et hüvitamiskaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Kaebus on esitatud kolmeaastase tähtaja jooksul alates ajast, mil kaebaja kahju tekkimisest teada sai. Õigusaktid ei keela kaebajale teadaolevalt esitada korduvnõuet samas nõudes, kui isik on varasemalt jätnud nõudemenetluse pooleli/lõpuni viimata. Kaebaja juhib ka kohtu tähelepanu asjaolule, et on palunud VangS § 11 lg 8 asjas kohaldamata jätmist ning Eesti Vabariigi põhiseadusega ja EIÕK-ga vastuolus olevaks tunnistamist. Juhul, kui halduskohus leiab, et vaatamata kaebaja põhjendustele ei saa kaebust menetlusse võtta, siis palub kaebaja ennistada kaebuse esitamise tähtaja. Kaebajal puudub juriidiline haridus ning ta on tähtaja mööda lasknud kogenematusest, kuna arvas, et võib nõude esitada hiljem uuesti, ületamata kolmeaastast tähtaega. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-18-16 p-s 13 leidnud, et sellises olukorras on mõjuv põhjus HKM § 71 lg 1 tähenduses kogenematus. Kaebuses on vaidluse all olulised põhiõiguste riived, mistõttu on kaebetähtaja ennistamine põhjendatud.
KOHTU SEISUKOHT
5.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse.
6.Kaebaja leiab, et kaebus on esitatud tähtaegselt, sest kaebus on esitatud kolmeaastase tähtaja jooksul alates ajast, mil kaebaja kahju tekkimisest teada sai (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1, riigivastutuse seadus (RVastS) § 18 lg 2). Kaebajale teadaolevalt ei keela õigusaktid esitada korduvnõuet samas nõudes, kui isik on varasemalt jätnud nõudemenetluse pooleli/lõpule viimata.
6.1.Kohus jääb 20.06.2023. a määruses esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et kaebaja ei ole järginud kohtule hüvitamiskaebuse esitamisel kaebetähtaega. Kaebaja viide TsÜS § 150 lg-le 1 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Praeguses vaidluses kohaldub HKMS, mille § 46 lg 4 sätestab, et hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab.
3-22-2176 Seega on küll hüvitamiskaebuse esitamisel sätestatud 3-aastane üldine tähtaeg, kuid kuna kaebaja näol on tegemist kinnipeetavaga, kohaldub tema suhtes enne kohtusse pöördumist kohustuslik kohtueelne kord (HKMS § 47 lg 1, VangS § 11 lg 8). HKMS § 47 lg-st 2 tuleneb, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Sarnaselt sätestab RVastS § 18 lg 2, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.
6.2.Kaebaja põhjendusi ja kaebuses esitatud taotluseid arvestades on kaebaja tõenäoliselt pidanud silmas seda, et tema hinnangul võib hüvitamiskaebuse esitada otse kohtule kolme aasta jooksul kahju tekkimisest teada saamisest. Kaebaja on palunud jätta asjas kohaldamata VangS § 11 lg 8 ja tunnistada see säte põhiseadusega vastuolus olevaks ja/või otsekohaldada EIÕK artikli 6 lg-t 1 ja artiklit 13. Kohus mõistab kaebaja tahet selliselt, et kaebaja palub jätta asjas kohaldamata sätted, mis takistavad kaebuse esitatud kujul menetlusse võtmist. Eesti Vabariigi õiguskantsler on hinnanud VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 2 kooskõla põhiseadusega. Õiguskantsler on 03.07.2012. a seisukohas nr 6-1/120922/1203217 avaldanud, et VangS § 11 lg 8 ning HKMS § 47 lg 2 ei ole vastuolus põhiseadusega. Kohus selgitab, et kuigi õiguskantsler hindas HKMS § 47 lg 2 kooskõla põhiseadusega, siis sisuliselt andis ta hinnangu õigusaktidest tulenevale kinnipeetava kohustusele enne vangla vastu hüvitamiskaebuse esitamist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohtupraktikas ei ole asutud teisele seisukohale. Seega ei ole kohtul alust jätta VangS § 11 lg-t 8 kohaldamata. Ka ei ole kohtueelse menetluse läbimise nõue vastuolus EIÕK artikli 6 lg-ga 1 ja artikliga 13. Seega, kuna kaebaja on esitanud vanglale kahjunõuded ja vangla lahendas need, tuli kaebajal lähtuda RVastS § 18 lg-st 2, millele ka kaebaja ise on kohtule esitatud 25.06.2023. a pöördumises osutanud. Vangla jättis kaebaja kahjunõuded 14.10.2020. a otsusega nr 6-16/133-2 ja 27.11.2020. a otsusega nr 6-16/148-2 rahuldamata, kuid kaebaja pöördus kohtu poole alles 09.10.2022, s.o peaaegu kaks aastat pärast vangla otsuste kättesaamist. Kaebaja ei saanud eeldada, et pärast vanglalt kahjunõude lahendamise otsuse saamist on tal piiramatult aega kohtule kaebuse esitamiseks. Ka korduva nõude esitamisel tuleb järgida seaduses sätestatud tähtaegasid. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et kaebaja ei ole järginud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevast tähtaega ning kaebus ei ole tähtaegne.
7.Kohus andis 20.06.2023. a määrusega kaebajale võimaluse esitada kohtule põhjendatud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja esitas 25.06.2023 kohtule pöördumise, milles selgitas tähtaja järgimist puudutavaid asjaolusid.
8.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus. Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p-d 16-17; 21.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-3013, p 12; 11.05.2016. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, p 13).
9.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja olnud kaebetähtaja järgimisel ise piisavalt hoolikas ning tema väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja väitel tingis
3-22-2176 kaebuse hilinenult esitamise asjaolu, et tal puudub juriidiline haridus ning ta on tähtaja mööda lasknud kogenematusest, kuna arvas, et võib nõude esitada hiljem uuesti, ületamata 3-aastast tähtaega.
9.1.Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistavad isikul kohtu poole tähtaegselt pöörduda (Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2022. a määrus asjas nr 3-21-2843). Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui isik ei ole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Tartu Ringkonnakohtu 01.09.2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1235, p 9; Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2002. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Viru Vangla 14.10.2020. a ja 27.11.2020. a otsustes on märgitud, et kaebus tuleb halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusorgani poolt kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisest. Seega ei saanud kaebaja arvata, et tal oli õigus esitada kaebus ka hiljem, s. o kolme aasta möödumisel. Järelikult ei ole kaebaja olnud ise piisavalt hoolikas tähtaja järgimisel ning on esitanud hüvitamiskaebuse tähtaega ületades. Kaebaja on ka varasemalt halduskohtumenetluses osalenud ning pidi olema teadlik, et võib kaebuse esitamise õiguse tähtaja ületamisel minetada. Mis puudutab kaebetähtaja ennistamist põhjusel, et kaebus puudutab olulisi põhiõigusi, siis nimetatud põhjus ei saa olla praegusel juhul kaebetähtaja ennistamise aluseks. Kuigi tähtaja ennistamise üle otsustamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka asja olulisusega isiku jaoks (vt Riigikohtu 21.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12), siis käesolevas asjas puudutab ennistamise taotlus kaebajale võimaliku hüvitise väljamõistmist selle eest, et meditsiiniõde ei vaadanud kaebajat tema hinnangul nõuetekohaselt üle, kaebajal jäi ühel korral ära pikaajaline kokkusaamine, kaebaja paigutati 7 ööpäevaks kartserisse hoolimata tema põlvevalust ning ta ei saanud laktoosivaba toitu peaaegu kuu aja jooksul, kuigi see oli talle määratud. Kohtu hinnangul ei saa kaebetähtaja ennistamata jätmine kaebaja õigustele olulist mõju avaldada.
9.2.Eelnevast tulenevalt ei loe kohus kaebaja esitatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseid mõjuvateks ning jätab kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.
10.HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel käesoleva haldusasja menetluse. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.