Mikhail Filippovi kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses jalutuskäikude võimaldamata jätmisega 17.03.2021–27.03.2021
Menetlusosalised
Kaebaja – Mikhail Filippov Vastustaja – Viru Vangla
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja nr 3-21-25 materjalide juurest käesoleva asja materjalide juurde Viru Vangla direktori 30.10.2020. a käskkiri nr 1-1/151.
2.Jätta Mikhail Filippovi kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Keelata kaebajal tutvuda 13.06.2023 kohtule esitatud laboratoorse uuringu tulemustega ning kuulutada haldusasja nr 3-21-1415 menetlus seda tõendit puudutavas osas kinniseks.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.07.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-21-1415
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav Mikhail Filippov (edaspidi ka kaebaja) esitas 31.03.2021 Viru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et perioodil 17.03.2021–27.03.2021 ei saanud ta vanglas igapäevasele jalutuskäigule. Kaebaja palus maksta talle 10 eurot iga päeva kohta, mil ta ei saanud jalutama minna.
2.Viru Vangla jättis 02.06.2021. a otsusega nr 6-16/55-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt. Perioodil 17.03.2021–27.03.2021 olid kaebaja osas kehtestatud piirangud, sest ta oli COVID19 positiivse isiku lähikontaktne. Kaebaja paigutati 16.03.2021, kui tuvastati tema kokkupuude COVID-19 positiivse isikuga, isolatsiooni ning isolatsioon kestis kuni 27.03.2021, mil vanglasse saabus M. Filippovilt 26.03.2021 võetud COVID-19 testi negatiivne tulemus. Isolatsiooni lõppemise kohta saadeti R-hoone vanemvalvurile 27.03.2021 e-kiri. Jalutuskäik võimaldati alates 28.03.2021. Viru Vangla direktori 01.03.2021. a käskkirja nr 1-1/28 punktiga 3 pikendati käskkirjaga nr 1-1/151 kehtestatud liikumispiiranguid, sh piiranguid jalutuskäigule saatmisele neile kinnipeetavatele, kes on COVID-19 haige lähikontaktsed (p 3.2). M. Filippov oli käskkirja tähenduses lähikontakne ning seega oli olemas õiguslik alus tema jalutuskäikudele mittesaatmiseks. COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levik maailmas on pandeemiline ja sellest tingitud massiline nakatumise oht reaalne. Epideemia korral on liikumisvabaduse piiramine kui täiendav julgeolekuabinõu käsitatav ennetava meetmena, mille eesmärk on tagada, et kinnipeetavad ja ametnikud, kellest võib tuleneda nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste isikutega, ja mille tulemusel väheneb vanglas viiruse laiaulatusliku levimise risk.
3.Mikhail Filippov esitas 20.06.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses värskes õhus jalutamise mittevõimaldamisega ajavahemikus 17.03.2021–27.03.2021.
4.Kohus võttis 19.08.2021. a määrusega kaebuse menetlusse.
5.Viru Vangla esitas kaebusele 29.09.2021 kirjaliku vastuse.
6.Kohus määras 05.06.2023. a määrusega asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ja andis pooltele tähtajad täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks.
7.Viru Vangla esitas 13.06.2023 kohtu nõutud täiendavad tõendid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja palub mõista talle Viru Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitise 10 eurot iga päeva eest, mil talle ei võimaldatud käia jalutamas, põhjendades kaebust järgmiselt. Kaebajale ei võimaldatud perioodil 17.03.2021–27.03.2021 seaduses ettenähtud jalutuskäiku värskes õhus, kuigi talle 17.03.2021 tehtud koroonatest oli negatiivne. Vanglal on võimalus viia kinnipeetavad jalutuskäigule eraldi boksidesse, kus kinnipeetavad ei puutu üksteisega kokku. Samuti oli valvuritel spetsiaalse riietusega tagatud kaitse viiruse vastu. Teistele kinnipeetavatele, nii haigetele kui tervetele, võimaldati igapäevast jalutuskäiku värskes õhus. Ka kaebaja kambrikaaslane, kellega ta kokku puutus, ei pidanud olema isolatsioonis ning jätkas jalutamas käimist ja töötamist. Jalutuskäigu võimaldamata jätmine ja värske õhu puudus tekitas kaebajale pidevat peavalu ja halba enesetunnet. Kinnises kambris ilma jalutuskäiguta viibimine oli emotsionaalselt väga raske.
9.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta järgmistel põhjustel rahuldamata. Kaebajale 17.03.2021–27.03.2021 jalutuskäigu mittevõimaldamine ei olnud õigusvastane.
3-21-1415 Kaebaja oli COVID-19 haige lähikontaktne ning Viru Vangla direktori 01.03.2021. a käskkirja nr 1-1/28 p 3.2 kohaselt piirati lähikontaktsete kinnipeetavate jalutuskäike. Seda, et koroonaviiruse leviku ohtlikkust arvestades oli jalutuskäikude piiramine õiguspärane, on jaatatud ka kohtupraktikas. Oluline on seegi, et jalutuskäikudel käimise piiramine oli lühiajaline ning ka väljaspool vanglat piirati oluliselt lähikontaktsete isikute liikumisvabadust. Õigusvastasuse puudumine välistab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju nõude rahuldamise.
KOHTU SEISUKOHT
10.Kaebaja leiab, et Viru Vangla on põhjustanud talle hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju sellega, et jättis talle võimaldamata värskes õhus jalutuskäigud ajavahemikus 17.03.2021–27.03.2021 ehk kokku 11 päeval.
11.Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
12.Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Sellest sättest kinnipeetavale tuleneva õiguse piiramise aluseid ei ole samas sättes ette nähtud. VangS § 41 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele ning kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võidakse kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Seejuures peavad piirangud vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust (VangS § 41 lg 2). Seega võib vangla tulenevalt VangS §-st 41 piirata kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimist reguleerivate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2023. a otsus nr 3-21-1645, p 15).
13.Vastustaja on kaebajale kõnealusel perioodil jalutuskäikude mittevõimaldamisel lähtunud Viru Vangla direktori 01.03.2021. a käskkirja nr 1-1/28 (dtl 37–42) punktist 3.2. Nimetatud punktiga jätkati Viru Vangla direktori 30.10.2020. a käskkirjaga nr 1-1/151 kohaldatud meetmeid mitte saata jalutuskäigule COVID-19 haigust põhjustava viiruse osas positiivse testitulemuse andnud kinnipeetava kambrikaaslasi ja nendega samas eluosakonnas avatud režiimil viibinud või muus tegevuses kokku puutunud kinnipeetavaid ehk lähikontaktseid. Kohus võtab Viru Vangla direktori 30.10.2020. a käskkirja nr 1-1/151 haldusasja nr 3-21-25 materjalide juurest käesoleva asja juurde. Käskkirjades nr 1-1/151 ja nr 1-1/28 on põhjendatud kinnipeetavate, sh COVID-19 haigust põhjustava viiruse osas positiivse testitulemuse andnud
3-21-1415 kinnipeetava lähikontaktsete jalutuskäikudele saatmise piiramist ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega oli kõnealune piirang kehtestatud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks.
14.Kohtule on esitatud Viru Vangla neljanda üksuse juhi 19.04.2021 koostatud õiend (dtl 44). Õiendi kohaselt diagnoositi 16.03.2021 COVID-19 viirus kambris K108 viibinud kinnipeetaval, kes oli olnud lähikontaktis muu hulgas kaebajaga (kes viibis kambris K105). Üksuse juhi sõnul paigutati lähikontaktsed kinnipeetavad, sh kaebaja, samal päeval, s.o 16.03.2021 isolatsiooni R507 kambrisse. Isolatsioon kestis kuni 27.03.2021, mil vanglasse saabus kaebajalt 26.03.2021 võetud COVID-19 testi negatiivne tulemus. Üksuse juht saatis isolatsiooni lõppemise kohta R-hoone vanemvalvurile 27.03.2021 e-kirja kell 13.52 ning üksuse töökorralduse tõttu samal päeval enam jalutuskäiku ei võimaldatud, kuid kaebajale võimaldati jalutuskäik järgmisel päeval, s.o 28.03.2021. Lisaks võimaldati kaebajale täiendav jalutuskäik 19.04.2021. Veel selgitas vastustaja kohtumenetluses, et kambris K108 viibinud ja 16.03.2021 COVID-19 positiivse testitulemuse saanud kinnipeetav (laboratoorse uuringu tulemused dtl 57) ning kaebaja paiknesid mõlemad K1 osakonnas ja 16.03.2021 hommikusel ajal saadeti nad meditsiiniosakonda (kambris K108 paiknenud kinnipeetav saadeti COVID-19 viiruse testimisele ja kaebaja hambaarstile), kus kinnipeetavad omavahel kokku puutusid. Andmed selle kohta, et K108 kambris paiknenud kinnipeetav oli nakatunud koroonaviirusega, sai vangla 16.03.2021 kella 15.47 paiku. Eeltoodu pinnalt ei ole kohtul kahtlust, et kaebajat tuli pidada lähikontaktseks Viru Vangla direktori 01.03.2021. a käskkirja nr 1-1/28 punkti 3.2 tähenduses. Kaebaja ei ole esitanud tema lähikontaktseks lugemisele ka sisulisi vastuväiteid.
15.Kohus leiab, et praegusel juhul oli COVID-19 positiivse isikuga lähikontaktis olnud kaebajale isolatsiooniperioodiks jalutuskäikude keelamine vangla julgeoleku tagamiseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne meede. Kaebaja jalutuskäikudele saatmise ärajätmine võimaldas tagada, et kaebaja, kellest võis tuleneda nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste vanglas viibivate isikutega, ning vähendada seeläbi vanglas viiruse levimise riski. Vanglaga tuleb nõustuda, et vangla tingimustes, sh ka jalutusaladel, ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida. Jalutuskäigule saatmisel järelevalvetoimingute tegemisel ei ole aga võimalik vältida vahetut füüsilist kontakti vanglaametnikega. Samuti on vangla tingimusi arvestades reaalne, et kaebajale kui potentsiaalsele nakatunule jalutuskäikude lubamisel ei oleks olnud võimalik täielikult vältida tema poolt pindade nakatamist. Kuna viirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult (vt nt käskkirja nr 1-1/151 lk-l 2 ja käskkirja nr 1-1/28 lk-l 3 viidatud allikad) ning 2021. a märtsis püsis COVID-19 haigusesse nakatumine ja surmajuhtumite arv jätkuvalt kõrgel (vt käskkirjas nr 1-1/28 viidatud statistika), sai vangla pidada õigustatult oluliseks, et nakkusohtlikel, sh sümptomiteta, kuid COVID-19 positiivse isikuga lähikontaktis olnud isikutel oleks inim- ja pindkontakte võimalikult vähe.
16.Tõepoolest on õiguskantsler kaebaja viidatud seisukohas1 leidnud, et COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks on keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ja võib kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes. Viidatud seisukoht ei käsitle aga COVID-19 diagnoosiga ja lähikontaktsetele kinnipeetavatele jalutuskäikude võimaldamise piiramist. Samuti on õiguskantsleri seisukohad soovitusliku iseloomuga, mida tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse Õiguskantsleri seisukoht nr 7-7/200489/2001899; kättesaadav aadressil: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/COVID19%20haigust%20p%C3%B5hjustava%20viiruse%20leviku%20t%C3%B5kestamise%20meetmed.pdf
3-21-1415 korral õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel juhinduda (vt nt Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei tulenenud vanglale õiguskantsleri soovitustest automaatset kohustust kinnipeetavatele tingimata jalutuskäike võimaldada, kui vangla hinnangul oli see kinnipeetavate ja teiste vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Vangla on käskkirjades nr 1-1/151 ja nr 1-1/28 põhjendatult leidnud, et nakkusohtlikele kinnipeetavatele isolatsiooni kohaldamine ja nende isolatsiooni ajal jalutuskäikudele mitteviimine on proportsionaalne vahend vanglas täiendavate nakatumiste vältimiseks ning seeläbi ka vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitsmiseks ja kogu riigi tervishoiusüsteemi täiendava koormamise ärahoidmiseks. Ka kaebaja osutatud alternatiivsed vahendid, nagu valvurite poolt spetsiaalse kaitseriietuse kasutamine, ei oleks saanud olla soovitud eesmärgi saavutamiseks sama efektiivsed. Vangla on käskkirjas nr 1-1/151 asjakohaselt põhjendanud, et COVID-19 positiivsete ja nende lähikontaktsete jalutuskäikudele saatmise jätkamisel oleks tulnud desinfitseerida kogu saatmisteekond ning jalutusboks või jalutusala, mis ei olnud aga vangla ressursse, teenistujate tervise kaitse vajadust ja ka üldiselt vangla julgeolekut arvestades mõeldav.
17.Kaebaja suhtes jalutuskäikudele saatmise piirangu kohaldamisega samal ajal oli Vabariigi Valitsuse 30.01.2021. a korraldusega nr 472 kehtestatud sarnane kord ka väljaspool vanglat. Nimelt oli korralduse nr 47 punkti 3 kohaselt isikul, kes elas COVID-19 haigega koos, viibis temaga püsivalt samas viibimiskohas või oli muul viisil olnud haigega lähikontaktis, keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda haige COVID-19 diagnoosist teada saamisest arvates 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes oli olnud haigega lähikontaktis, hakati 10-kalendripäevast perioodi arvestama haigega viimasest lähikontaktis olemisest arvates. Kuigi korralduse nr 47 punktis 4 olid ette nähtud ka erandid, mil punktis 3 nimetatud piirangut ei kohaldata, ei oleks olnud sarnaste erandite kohaldamine vangla tingimustes võimalik, sest erinevalt väljaspool vanglat viibivatest isikutest ei saa kinnipeetavad ise järgida ja võtta kasutusele kõiki võimalikke meetmeid nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Kaebaja ei ole toonud välja ka ühtegi erandlikku asjaolu, mis oleks võinud anda alust tema suhtes isolatsiooni mitte rakendada või see katkestada.
18.Kohtu hinnangul ei ole alust pidada vangla kohaldatud piiranguid ka kaebaja inimväärikust alandavateks. EIK praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt nt ka Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 20). Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muu hulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 33; 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36). Praegusel juhul ei viita vaidluse asjaolud ning kaebaja poolt kohtule avaldatu sellele, et piirangud oleksid võinud olla kaebaja inimväärikust alandava iseloomuga. Vastavalt Viru Vangla 01.03.2021. a käskkirjale nr 1-1/28 olid piirangute leevendamiseks jäetud kambris ööpäevaringselt sisselülitatuks raadio, kaabeltelevisioon ja elekter. Kuigi need leevendusmeetmed ei saanud kaebajale asendada igapäevast värskes õhus viibimist, Vabariigi Valitsuse 30.01.2021. a korraldus nr 47 „Karantiini kehtestamine koroonaviirusest SARS-CoV-2 põhjustatud COVID-19 haiguse diagnoosiga isikutele, nende isikutega koos elavatele või samas elukohas püsivalt viibivatele või haiguse diagnoosiga isikuga muul viisil lähikontaktis olnud isikutele“. Kättesaadav aadressil: https://kriis.ee/covid-19/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-seletuskirjad#korraldus-nr-170.
3-21-1415 kompenseerisid need siiski vähemalt osaliselt talle isolatsiooni ajal kaasnenud ebameeldivusi ja heaolutunde vähenemist. Kaebajale tehti test COVID-19 haiguse kindlakstegemiseks
10.päeval pärast tema isolatsiooni paigutamist, mis on kooskõlas teadusliku informatsiooniga sellest, et enamusel patsientidest tekivad haigusnähud positiivse COVID-19 testi tulemusega isikuga kokkupuute järel esimese 10 päeva jooksul (vt nt käskkirja nr 1-1/151 lk-l 4 viidatud allikad). Arvestades, et kaebaja saadeti jalutuskäigule 12. päeval pärast tema isolatsiooni paigutamist ja sellele eelneval päeval testitulemuse saamist, olid kaebaja suhtes kohaldatud piirangud kohtu hinnangul kooskõlas inimväärikuse põhimõttega.
19.Eeltoodust tulenevalt ei olnud vastustaja tegevus kaebaja suhtes värskes õhus viibimise piirangu rakendamisel õigusvastane, mistõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kohus kaebaja kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja ei esitata, siis menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mis jääb vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 alusel jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
21.Vastustaja on palunud kohtul piirata ligipääsu kohtule 13.06.2023 esitatud laboratoorsete uuringute tulemuste väljavõttele ning kuulutada menetlus seda tõendit käsitlevas osas kinniseks. Vastavalt HKMS § 88 lg-le 1 on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. Seda õigust võib piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel ning HKMS § 88 lg-tes 2 ja 3 sätestatud põhimõtteid järgides. Menetlusosalisele ei anta luba tutvuda toimikuga üksnes juhul, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest või selle juurde kuuluvatest menetlusdokumentidest ärakirju (HKMS § 88 lg 2). Tulenevalt HKMS § 79 lg 1 p-st 3 võib piirata menetlusosalise õigust toimikuga tutvuda ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju muu hulgas menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks. Kuigi poolte vahel ei ole vaidlust, et kambris K108 viibinud kinnipeetaval diagnoositi 16.03.2021 COVID-19 haigus, sisaldab kõnealune tõend ka muid viimati nimetatud kinnipeetava terviseandmeid. Seetõttu on kaebaja teadmisvajadust ja teise kinnipeetava eraelu kaitse huve arvesse võttes põhjendatud kaebaja juurdepääsu sellele tõendile piirata. Vastavalt HKMS § 77 lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-le 3 on põhjendatud kuulutada menetlus seda tõendit puudutavas osas ka kinniseks, kuna huvi selle tõendi avalikuks saamise vastu ei ole suurem kõnealuse kinnipeetava huvist hoida salajas tema eraelu ja tervise kohta käivaid andmeid. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.