Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-1577 tagatise kohase summa deponeerimise tõenduseks on toetuse saaja esitanud maksekorralduse nr 21, millest selgub, et makse on teostatud 18.08.2021 ja deponeerimise summa on 50 513 eurot. Seega ei ole edukas pakkuja esitanud hankijale garantiiaegset tagatist õigeaegselt. Kõnesoleva muudatuse suhtes ei ole asjakohased RHS § 123 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud hankelepingu muutmise alused. Ei kohaldu ka RHS § 123 lg 1 p 4, sest ei esinenud ettenägematuid asjaolusid, millest tingituna oli vajalik kalduda kõrvale algselt kehtestatud täitmistagatise garantii esitamise tingimustest. Hankija muutis hankelepingu tingimusi pakkujale soodsamaks võrreldes sellega, mis hankes oli välja kuulutatud, seega on tegemist hankelepingu tingimuste olulise muutmisega RHS § 123 lg 2 p 2 järgi (RHS § 123 lg 1 p 7). Rakendusüksus möönab, et hankelepingus kehtestatud täitmisjärgse garantiiaja alguse määratlemine on mitmeti mõistetav: hankelepingu p 4.5 kohaselt algab täitmisjärgne garantii ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti allkirjastamisest, kuid hankelepingu p 11.1 annab tähtaja alguseks täitmisakti allkirjastamise. Samas mõlemal juhul ei vasta täitmisjärgse garantiiaja algus hankija käsitluses toodud algusajale. Võttes täitmisjärgse garantiiperioodi tähtaja alguseks ehitustööde üleandmisevastuvõtmise lõppakti allkirjastamine, mis toimus 30.11.2020, siis algas garantiiperiood 01.12.2020 ja kestab kuni 01.12.2023. Kui aga lugeda garantiiperioodi tähtaja alguseks vaegtöödele kohalduva täitmisakti allkirjastamise päeva, s.o 15.06.2021, siis algas garantiiperiood 16.06.2021 ja kestab kuni 16.06.2024. 30.11.2020 allkirjastatud ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise lõppaktis on fikseeritud ehitise põhiline kasutusvalmidus. Lõppaktis märgitud vaegtööd ei takista ehitise põhilist kasutuselevõttu. Järelikult on 30.11.2020 lõppakti näol tegemist põhilise kasutusvalmidus aktiga ning selle allkirjastamise hetkest algab täitmisjärgse garantiiperioodi tähtaja arvutamine. Seega on edukas pakkuja hilinenud täitmisjärgse garantii esitamisega 261 päeva. Lisaks on töövõtja pakutav garantiiperiood lühem kui hankelepingu p-s 11.1 märgitud kolm aastat. Hankelepingu täitmise kuupäevad on olulised hankelepingu tingimused, mis mõjutavad otseselt pakkujate ringi. Riigihanke nr 204162 puhul olid kõik pakkujad pakkumuste tegemise hetkel võrdses olukorras, lähtudes pakkumuse koostamisel teadmisest, et pärast hankelepingu täitmist tuleb esitada garantiiaegne tagatis 3-aastase perioodi kohta. Täitmisjärgse garantii perioodi sedavõrd olulise muudatuse korral – garantii esitati 261 päeva hiljem ning garantiiperioodi kestvus oli 91 päeva lühem – võis turul olla neid ettevõtteid, kes oleksid samuti olnud huvitatud hankelepingus sätestatust erineva täitmisjärgse garantii perioodi ja algusajaga hankelepingu täitmisest. Ei ole teada, millised oleksid sellisel juhul olnud hankes osalevad pakkujad ja nende pakkumuste maksumused. Seega on tegemist hankelepingu olulise muudatusega ka RHS § 123 lg 2 p 1 järgi. Samuti on hankija rikkunud RHS §-s 3 sätestatud isikute võrdse kohtlemise ja hanke läbipaistvuse põhimõtteid. Eeltoodud rikkumise osas esinevad Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (ühendmäärus) § 228 toodud asjaolud. Proportsionaalseks saab pidada 10%-list finantskorrektsiooni määra. Täitmisjärgse garantii näol on tegemist hankelepingu kõrvalkohustusega, mis eelduslikult mõjutab pakkujate ringi vähem kui põhikohustuste rikkumine. Teisalt ei anna eeltoodud põhjendused alust rakendada 10%-st madalamat finantskorrektsiooni määra. RTK hinnangul võis mõni hankelepingu täitmisest huvitatud isik loobuda hankes osalemisest garantii esitamise ajale ja perioodile seatud tingimuste tõttu. Seega esineb põhjendatud oht, et hankelepingu õigusvastane muutmine tõi kaasa rahalise mõju.

3(20)

3-22-1577 3) Hankija on jätnud kontrollimata hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtjate suhtes RHS § 95 lg 1 kõrvaldamise alused. Hankeleping sätestas järgmist: − p 9.1.7: „töövõtja esitab tellijale lepingu täitmise alustamise ajaks teadaolevate lepingu täitmisel osalevate alltöövõtjate nimed. /.../ Vastav teave tuleb esitada ka iga alltöövõtja kohta, kes osaleb lepingu täitmisel ja kelle kohta pole tellijale lepingu täitmise alustamise ajaks teavet esitatud“. − p 9.3.11: „tellija nõuab töövõtjalt sellise alltöövõtja asendamist, kellel esineb riigihangete seaduse § 95 lõikes 1 sätestatud kõrvaldamise alus“. Edukas pakkuja kasutas alltöövõtjatena isikuid, kellel esines maksuvõlg. Hankija rikkus seega RHS § 122 lg-test 5 ja 7 tulenevaid kohustusi. Alltöövõtjatel Väljataguse Veod OÜ, Trautman Grupp OÜ, FMB Inest Grupp OÜ oli maksuvõlg nii lepingulise suhte alguses kui ka selle lõpetamisel. Samuti on allhankijana kasutatud osaühingut MRF Vool, kellel lepingulise suhte alguses seisuga 24.03.2020 maksuvõlga ei esinenud, kuid ca kaks kuud hiljem oli juba maksuvõlg 1458,88 eurot. Hankija ei oleks tohtinud lubada nende alltöövõtjate kasutamist lepingu täitmisel ja ta oleks pidanud nõudma alltöövõtjate asendamist (RHS § 122 lg 7). Jättes eelloetletud töövõtjad asendamata, mõjutas see ausat konkurentsi turul, kuna töövõtja sai eelise kasutades alltöövõtjat, kes tegelikult ei tohiks maksude tasumata jätmise tõttu RHS-i kohaselt alltöövõttu pakkuda. Sellest tulenevalt on rikutud ka RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning isikute võrdse kohtlemise põhimõtteid. RHS § 122 lg-tes 5 ja 7 sätestatud kontrollikohustus lasub hankijal endal. Isegi kui hankija eksimus pole olnud tahtlik, ei muuda see olematuks RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud põhimõtete rikkumist, niisamuti maksuvõlaga alltöövõtja aktsepteerimise fakti. Ei ole teada, milliseks oleks võinud kujuneda pakkujate ring ja hanke tulemus, kui hankest huvitatud isikud oleksid teadnud, et hankija aktsepteerib hankelepingu täitmisel maksuvõlaga alltöövõtjaid. Eeltoodud rikkumise osas esinevad ühendmääruse § 228 toodud asjaolud. Põhjendatud on rakendada 10%-list finantskorrektsiooni määra. Kuigi praegu ei ole toetuse saaja täitnud oma kohustust kontrollida alltöövõtjaid, siis nähtub toetuse saaja selgitustest, et hankemenetlus jäi keerulisse ajaperioodi, kui riigihangete registris tehti märkimisväärseid uuendusi ja Maksu- ja Tolliametiga (MTA) peetud suhtluses olid ebakõlad. Sellest võib järeldada, et toetuse saaja ei jätnud RHS-i nõudeid järgimata pahatahtlikult. Samuti riigihanke nr 204162 eeldatav ega tegelik maksumus ei ületanud rahvusvahelist piirmäära. Teisalt ei anna eeltoodud põhjendused alust rakendada 10%-st madalamat finantskorrektsiooni määra. Tegemist on hanke tulemusi eelduslikult mõjutanud rikkumisega. Kokku on esitatud maksuvõlgades alltöövõtjate osa hankelepingu mahust 196 234,32 eurot (käibemaksuta), mis teeb ca 7,8 % hankelepingu maksumusest. 4) Kuna riigihankes nr 204162 on tuvastatud kaks rikkumist, millest mõlema osas peab rakendusüksus põhjendatuks kohaldada 10%-list korrektsiooni määra, siis rakendatakse tervikuna finantskorrektsiooni määra 10% ulatuses (ühendmääruse § 21 lg 3).

3-22-1577 2) Kuigi RTK on lähtunud hankelepingu p-st 4.5, siis on ta analüüsinud rikkumise asjaolusid ka hankelepingu p-s 11.1 kirjeldatud garantiiperioodi algustähtaega arvestades ning jõudnud järeldusele, et ka sellisel juhul on töövõtja hilinenud tagatise esitamisega. Tõsikindlalt ei ole RTK saanud tugineda ei ühele ega teisele garantiiperioodi algusajale, kuivõrd asjaomased hankelepingu sätted on vastuolulised ning mitmeti mõistetavad. Seda kinnitab ka vaide esitaja tõlgendusest erinev töövõtja tõlgendus garantiiperioodi algusaja kohta. Sealjuures määravat tähtsust ei ole asjaolul, kas garantiiperiood algas 01.12.2020 või 16.06.2021, kuivõrd mõlemal juhul ei ole töövõtja esitanud garantiiaegset tagatist õigeaegselt. 3) Nõustuda ei saa sellega, et toetuse saaja on teinud endast kõik, et töövõtja täidaks hankelepinguga võetud kohustusi. Kui lähtuda seisukohast, et hankelepingu garantiiperiood algas 16.06.2021, siis nähtub vaide lisaks olevast kirjavahetusest, et RTK on 02.06.2021 palunud vaide esitajal esitada tõendid ehitusjärgse garantiitagatise olemasolu kohta, millele vaide esitaja on 02.07.2021 (s.o 17 päeva pärast ehituse täitmise akti allkirjastamist) vastanud, et töövõtja on lubanud ehitusjärgse garantii esitada hiljemalt 09.07.2021. Seega vaide esitaja aktsepteeris, et töövõtja esitab ehitusjärgse garantii hankelepingus nõutud tähtajast hiljem, mistõttu ei saa pidada õigeks väidet, et vald on palunud töövõtjalt tagatise esitamist tähtaegselt. Kuigi vaidele esitatud tõenditest nähtub, et vaide esitaja on 15.07.2021 ja 21.07.2021 esitanud töövõtjale kirja meeldetuletusega esitada tagatis, siis ei ole hankija nõudnud tagatise esitamist tema poolt määratud tähtajaks ega kasutanud muid õiguskaitsevahendeid, mistõttu ei ole vald täitnud oma hoolsuskohustust tagatise nõudmisel. 4) Finantskorrektsiooni tegemiseks ei piisa üksnes rikkumise tuvastamisest. Lisaks tuleb hinnata, kas kahju tekkimise võimalus pole välistatud. Isegi kui asuda seisukohale, et kahju tekkimise võimalus on vähetõenäoline, ei ole selle tekkimise võimalus välistatud. Hankes huvitatud isikute ringi ei ole võimalik üksikasjalikult kindlaks teha, seega ei ole võimalik välistada, et mõni hankes huvitatud ettevõte, kellel polnud võimalik garantiitööde aegset tagatist nõutud ajal esitada, hankes osalemisest loobus. 5) Ühendmääruse seletuskirja1 järgi tuleb § 228 rakendamisel asjakohase protsendimäära valikul reeglina lähtuda analoogia alusel samalaadse rikkumise korral kohaldatavast finantskorrektsiooni määrast. Kuivõrd hankelepingu lubamatu muutmine viitab ühendmääruse § 227 lg-s 2 kirjeldatud rikkumise asjaoludele ja 25%-lisele finantskorrektsiooni määrale, siis üldjuhul kohaldub sellistele rikkumistele 25%-line finantskorrektsioonimäär. Vaide lahendaja hinnangul ei ole RTK vaidlustatud otsuses toonud välja selliseid kaalukaid asjaolusid, mille alusel oleks põhjendatud 25%-st madalama finantskorrektsiooni rakendamine. Küll aga on vaide lahendaja rikkumisega seotud asjaolusid hinnanud ning leiab, et 10%-line finantskorrektsioonimäära rakendamine on siiski põhjendatud. Kuivõrd tegemist on kooli ehitamisega, mis on ühiskondlikult ja laste hariduse seisukohalt olulise tähtsusega objekt ning omab tähtaegse ja sihipärase kasutamise seisukohalt kriitilist tähendust, siis on mõistetav, miks vaide esitaja ei ole töövõtjapoolt garantiiaegse tagatise esitamisega viivitamisel hankelepingut erakorraliselt üles öelnud ega töövõtja poole pöördumisel kasutusele võtnud võlaõigusseadusest (VÕS) tulenevaid rangemaid õiguskaitsevahendeid (nt omapoolsest kohustuse täitmisest keeldumine, viivised jms). Seda põhjusel, et hankelepingu erakorraline lõpetamine kui ka õiguskaitsevahendite kasutamisest tekkivad vaidlused võivad välistada või takistada ka vajalike garantiitööde teostamist, mis omakorda mõjutaks koolis kavandatava õppetöö läbiviimist. Vaide esitaja arvestab asjaoluga, et hankelepingus puudus leppetrahvi esitamise võimalus juhuks, kui

vt https://eelnoud.valitsus.ee/main#lzZI9C2T

5(20)

3-22-1577 töövõtja kõrvalkohustuse täitmisega hilineb. Eeltoodust tulenevalt on garantiiaegse tagatise tähtaja ületamise aktsepteerimine vaide esitaja poolt osaliselt mõistetav. 6) Asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei ole kajastatud vaide esitaja iga esitatud väidet või seisukohta, ei tähenda, et RTK ei oleks neid otsuse tegemisel arvestanud, vaid RTK on pidanud neid oma sisu poolest kordavaks või mitteasjakohaseks. Asjakohane ei ole vaide esitaja väide hankes piisava konkurentsi olemasolu kohta, sest see iseenesest ei välista võimalust, et mõni hankes osalemisest huvitatud isik garantiitööde aegsele tagatisele kehtestatud nõude tõttu hankes osalemisest loobus. Samal põhjendusel ei ole asjakohane fakt, et projekti eesmärk on edukalt saavutatud – ei ole võimalik välistada, et kui hankija oleks algusest peale garantiitööde aegsele tagatisele kehtestanud leebemad tingimused, oleks projekti eesmärk saavutatud soodsamalt. 7) Vaide esitajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et toetust ei küsita tagasi. RTK 18.10.2021 kirjast nähtub, et RTK on käsitlenud garantiiaegse tagatise hilisemat esitamist kui rikkumist, kuid on hinnanud, et sellel puudub finantsmõju. Seega oli RTK ka oma esmase kontrolli raames seisukohal, et tegemist on RHS-i rikkumisega. Õiguskindluse põhimõtte eesmärk on luua kindlus kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Seega ei saanud vaide esitajal tekkida arusaama, et tagatise hilisema esitamisega seoses ei rikutud RHS-i ja vaide esitaja seisukoht õiguskindluse põhimõtte rikkumise osas on väär. Seda seisukohta toetavad ka Euroopa Kohtu otsus nr C-383/06–C385/06 (p 56) ja otsus nr C-568/11 (p-d 51 ja 52). 8) Vaide esitaja ootust, et talle kahjulik otsus jäetakse tegemata, tuleb kõrvutada kolmandate isikute õigusega osaleda konkurentsipõhises ja õigusvastaselt piiravate tingimusteta hankemenetlustes ning avaliku huviga, sh Euroopa Liidu (EL) huviga tagada ühisturu tõrgeteta toimimine (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67). Kolmandate isikute õigused ning EL huvid kogumina on ülekaalukaks avalikuks huviks, mis kaalub üles toetuse saaja võimaliku ootuse talle kahjuliku otsuse tegemata jätmiseks. Tuleb nõustuda, et auditeeriva asutuse seisukohad ei ole rakendusüksusele siduvad, kuid auditeeriv asutus ei olegi väljendanud tagatistega seotud rikkumiste osas kindlat seisukohta, vaid andnud pelgalt soovituse selliseid rikkumisi teravdatud tähelepanuga kontrollida. 9) Kuigi vaide esitaja on rikkunud RHS § 122 lg-st 5 tulenevat kohustust kontrollida pärast hankelepingu sõlmimist lisandunud alltöövõtjate suhtes RHS § 95 lg-s 1 nimetatud kõrvaldamise aluseid, siis tulnuks hankelepingu p 9.3.11 ja RHS § 122 lg 7 alusel nõuda vaid Väljataguse Veod OÜ ja FMB Invest OÜ asendamist, kuivõrd nimetatud ettevõtetel esines maksuvõlg hetkel, millal vaide esitaja pidi kõrvaldamisaluste puudumist kontrollima, s.o alltöövõtja hankelepingusse kaasamise seisuga. Vaide esitaja ei pidanud kontrollima alltöövõtjate suhtes kõrvaldamise aluseid hankelepingu täitmise kestel, samuti ei näe RHS § 122 lg 5 ette kohustust kontrollida alltöövõtjat uuesti, kui see alltöövõtja täidab hankelepingus erinevaid töölõike, mistõttu teda hankelepingusse erinevatel aegadel uuesti kaasatakse. See eksimus ei mõjuta aga vaidlustatud otsust sisuliselt. 10) Jääb arusaamatuks, kuidas mõjutab MTA poolt eriolukorra ajal hilinenud maksete intresside arvestuse peatamine vaide esitaja kohustust järgida RHS-i. Riigipoolset intresside arvestuse peatamist ei saa võrdsustada riigipoolse maksuvõlgade aktsepteerimisega, aga isegi olukorras, kui seda saaks niiviisi tõlgendada, ei vabastaks see hankijat RHS-i järgimisest.

6(20)

3-22-1577

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-22-1577 täitmiseks täiendava tähtaja andmisest, ei välista, et kaebaja ei oleks ka varem peatöövõtjalt kohustuse täitmist nõudnud. Kaebaja on selgitanud, et palus esialgu peatöövõtjalt garantiiaja tagatist suuliselt. Peatöövõtja jättis järjepidevalt garantiiaja tagatise nõude täitmata. 4) Kaebaja on kasutanud õiguskaitsevahendit, mille kasutamiseks ta oli kohustatud ning mida ta on pidanud kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalseks (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 2, § 114 lg-d 1 ja 2). Kaebajal ei olnud võimalik enne täiendava tähtaja andmist kasutada mistahes teisi VÕS-st tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Seejuures ei ole välistatud korduvalt täiendava tähtaja andmine. Peatöövõtja kõrvaldas lõpuks kohustuse rikkumise ja esitas tagatise. Seega polnud kaebajal võimalik muid õiguskaitsevahendeid kasutada. Kaebaja hinnangul ei olnud teiste õiguskaitsevahendite kohaldamine ka põhjendatud. Hankelepingu täitmine oli selleks hetkeks lõppenud. Tegemist oli kogukonna jaoks olulise tähtsusega objektiga, mille sihipärase kasutamise seisukohalt oli määrava tähtsusega, et kaebaja ja peatöövõtja vaidlus ei ületaks mõistlikkuse piire. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja täitnud tal lasuva hoolsuskohustuse. Sealjuures vastutaja väär käsitlus nagu tuleks olukord lugeda hankelepingu muutmiseks võib kahjustada kaebaja hilisemaid võimalusi oma õiguste kaitseks. 5) Tagatise hilinenult esitamise eest finantskorrektsiooni määramise eeldused ei ole täidetud, sest kaebaja ei ole rikkunud RHS-st tulenevaid kohustusi. Samas isegi kui lugeda garantiiperioodi tagatise hilinenult esitamine RHS § 123 rikkumiseks, on vastustaja tuvastatud finantskorrektsioonimäär ebaproportsionaalne. Ühendmääruse § 228 sätestab, et finantskorrektsiooni tegemine on välistatud, kui rikkumine on üksnes formaalne. Väidetava rikkumise mõju EL eelarvele on ebatõenäoline. Kui pidada rikkumist siiski finantsmõju omavaks, on proportsionaalne finantskorrektsiooni määr 2%. 6) Kahju saabumine liidu finantsvahenditele on väga ebatõenäoline. Vaideotsuse p-s 3.1.3 toodud asjaolud on olulised ja asjakohased. Samas on vastustaja jätnud arvestamata teiste oluliste asjaoludega. Vastustaja oleks pidanud jõudma järeldusele, et proportsionaalne finantskorrektsioon on 2%. Piisav konkurents oli tagatud. Lisaks said hankelepingu alusel kõik tööd nõuetekohaselt ja tähtaegaegselt teostatud. Hankelepingu alusel tööde teostamise faasis ei olnud kaebajal peatöövõtjaga (ega kaebajale teadaolevalt peatöövõtjal alltöövõtjatega) probleeme. Vastustaja on jätnud arvestamata rikkumise väärtusega, mis on vaid 2% hankelepingu esialgsest maksumusest. Garantiiperioodi tagatise nõue oleks kehtinud ükskõik millisele pakkujale. Seega isegi odavama või kallima pakkumuse korral (kui väidetavalt oleks olnud pakkujate ring teine), oleks väärtus olnud ikkagi 2% hankelepingu maksumusest. Mida väiksema rahalise väärtusega rikkumine, seda vähem mõju eelduslikult rikkumisel on ja seda vähem tõenäolisem on kahjuliku tagajärje saabumine. Kaebaja täitis oma hoolsuskohustuse ja tagatis esitati üksnes 2 kuud pärast ettenähtud tähtaega, mitte 8 kuud pärast tähtaega nagu vastustaja väitis. 7) Vastustaja tegevus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dest 10 ja 11 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Vastustaja tuvastas riigihanke nr 204162 II tasandi kontrollis 18.10.2021, et garantiiperioodi tagatise hiljem esitamine on üksnes formaalne rikkumine. Vastustaja selgitas, et finantsmõju garantiikirja ebaõige algusaja osas ei ole suur ning seega hindas puuduse mitteoluliseks. Hilisemat meelemuutust on vastustaja põhjendanud sellega, et Rahandusministeeriumi auditi talitus on täitmis- ja garantiiaegse tagatiste küsimuse pannud kõrgendatud tähelepanu alla ja andnud rakendusüksustele täiendavad soovitused edaspidi antud küsimusega seonduvad asjaolud kõrgendatud tähelepanuga üle kontrollida. Kaebaja hinnangul ei ole see õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega kooskõlas. Vastustaja eksis HMS §-st 67 tuleneva usalduse kaitse põhimõtte vastu. Vastustaja on jätnud arvestamata sellega, et etteheidetava rikkumise potentsiaalne mõju liidu eelarvele on vähene 8(20)

3-22-1577 ning tegemist on ühiskondlikult ja laste hariduse seisukohast olulise objekti ehitusprojektiga. Finantskorrektsiooni tulemusel suurenevad kaebaja finantskohustused, mis omakorda võib mõjutada teiste oluliste projektide elluviimist. Lisaks, kaebajale on teatavaks saanud, et vastustaja on halduspraktikat muutnud ning asunud nüüd mitmeid garantiiaegse tagatisega seotud olukordi pidama mitteoluliseks muudatuseks RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses. 8) Tulenevalt RHS § 122 lg 7 sõnastusest on alltöövõtjate kontrollimine oluline nende lepingu täitmisesse kaasamise seisuga, mitte nende kaasamise viimase päeva seisuga. Sellisel juhul puuduks mis tahes mõte alltöövõtja asendamise nõudmisel. Seega oli vastustaja hinnang Trautman Grupp OÜ ja MRF Vool osas ekslik. Eeltooduga on vastustaja ka vaideotsuses nõustunud. Küll aga ei mõjutanud vastustaja hinnangul see viga vaidlustatud otsust sisuliselt. Kaebaja leiab, et see viga mõjutas finantskorrektsiooni suurust. 9) Alltöövõtjate kontrollimata jätmise eest määratud finantskorrektsioon ei ole proportsionaalne. Vastustaja ei ole arvestanud kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega. Hankes oli konkurents piisavalt tagatud. Hankelepingu alusel tööde teostamise ajal ei olnud kaebajale teadaolevalt alltöövõtjatega probleeme. Projekti eesmärk sai saavutatud. Samuti ei ole vastustaja arvestanud sellega, et tegemist oli ühiskondlikult olulise objektiga, mille sihipäraseks kasutusele võtmiseks oli oluline, et tööde teostamisse ei tekiks viivitusi. Alltöövõtjate asendamine oleks võinud viia olukorrani, kus koolihoone ei valmi õppeaasta alguseks. Kaebajal oleks tulnud teha täiendavaid kulutusi alternatiivsete lahenduste leidmiseks. Seejuures arvestas kaebaja sellega, et hankelepingu täitmise periood kattub osaliselt Eestis väljakuulutatud eriolukorraga, mis võis mõjutada alltöövõtjate maksuvõlgnevusi. 10) Vaidlustatud otsused on ka formaalselt õigusvastased. Vastustaja rikkus HMS §-dest 40 ja 56 tulenevaid põhimõtteid. Ärakuulamisõiguse tagamiseks tuleb haldusorganil analüüsida menetlusosalise esitatut ja vastuväidetega mittenõustumise korral oma seisukohta põhjendada. Vaidlustatud finantskorrektsiooni otsusest nähtub, et vastustaja ei ole sisuliselt kaebaja vastuväidetele vastanud. Vaideotsuses on vastustaja mõned puudused kõrvaldanud, kuid on jätkuvalt jätnud olulistele kaebaja vastuväidetele vastamata. Vastustaja ei ole selgitanud, miks ei ole tagatise hilinenult esitamine lepingulise kohustuse rikkumine, vaid seda tuleb pidada lepingumuudatuseks. Ka on vastustaja jätnud vastamata kaebaja vastuväidetele seoses rikkumisega kaasneva kahjuliku mõju saabumise tõenäosusega. Kaebaja on vastustajale esitanud vastuväited, mille analüüsimine ja sisuline kaalumine oleks võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). 11) Kaebaja taotleb vaidemenetluses kantud õigusabikulude summas 2920,05 eurot hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) kohaselt. Struktuuritoetuste vaidlustes on kohustuslik läbida kohtueelse menetluse raames vaidemenetlus (STS § 51 lg 1). Seega ei olnud kaebajal valikut pöörduda õiguste rikkumise korral otse kohtusse. Kahju tekkimist summas 2920,05 eurot (käibemaksuta) tõendab kaebajale osutatud õigusteenuse eest esitatud arve nr 2222217. Kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui vastustaja ei oleks vaidlustatud otsuseid teinud, ei oleks kaebaja pidanud neid vaidlustama ja õigusabikulusid kandma. Kaebaja kui haldusorgani vaidemenetluses kantud õigusabikulude kahjuhüvitisena vastustajalt väljamõistmine on põhjendatud, kuivõrd struktuuritoetusi ja riigihankeõigust puudutavad küsimused väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest. Riigihankega seonduvaid vaidlusi ei saa pidada haldusorgani igapäevaseks põhitegevuseks. RVastS §-des 3-4 ja 6 nimetatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks aidanud kahju ära hoida.

9(20)

3-22-1577 1) Hankelepingus kehtestatud täitmisjärgse garantiiaja alguse määratlemine on mitmeti mõistetav. Vastustaja hinnangul on garantiiaja alguse määratlemisel õige lähtuda p-st 4.5, milles on kehtestatud, et hiljemalt kuupäevaks 30.11.2020 peavad kõik lepingujärgsed kohustused olema täidetud, sh tellija ja töövõtja poolt peab olema allkirjastatud ehitustööde üleandmisevastuvõtmise lõppakt ning töövõtja peab olema tellijale esitatud garantiiaegse tagatise, millega ühtlasi algab ehitise garantiiperiood. Kuna p-s 4.5 on kehtestatud konkreetne kuupäev, millal peab tagatis olema esitatud ja millal algab ehitise garantiiperiood, siis tuleb eeldada, et ka p-s 11.1 märgitud tööde täitmisakt, mis on garantiiperioodi algusega seotud, pidanuks olema allkirjastatud hiljemalt 30.11.2020. Vaidlus puudub küsimuses, et edukas pakkuja ei ole esitanud hankijale garantiiaegset tagatist õigeaegselt. Garantiiaegse tagatissumma makse on teostatud 18.08.2021. Järelikult ei oma määravat tähtsust asjaolu, kas garantiiperiood algas 01.12.2020 või 16.06.2021. Mõlemal juhul on töövõtja täitnud oma kohustuse olulise hilinemisega. Lisaks täitmisjärgse garantii esitamisega hilinemisele on töövõtja pakutav garantiiperiood lühem kui hankelepingu p-s 11.1 märgitud kolm aastat. Töövõtja poolt deponeerimisel märgitud garantiiaegse tagatise perioodi lõpptähtajaks oli 01.09.2023. Riigihanke nr 204162 puhul olid kõik pakkujad pakkumuste tegemise hetkel võrdses olukorras, lähtudes pakkumuse koostamisel teadmisest, et pärast hankelepingu täitmist tuleb esitada garantiiaegne tagatis 3-aastase perioodi kohta ning hiljemalt kuupäevaks 30.11.2020. Eeltoodud põhjustel on hankelepingu täitmise käigus muutunud lepinguliste kohustuste vahekord pakkuja kasuks ja tegemist on hankelepingu tingimuste olulise muutmisega RHS § 123 lg 2 p 2 mõistes. 2) Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et kaebaja on teinud endast kõik oleneva, et töövõtja täidaks hankelepinguga võetud kohustusi nõuetekohaselt ja õigeaegselt. Garantiiaegse tagatise nõudekirjad on kaebaja saatnud töövõtjale hilinemisega ning alles pärast RTK sellekohast tähelepanekut, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja ei ole täitnud oma hoolsuskohustust tagatise nõudmisel. Kaebaja väited tagatise varasemale suulisele nõudmisele ei ole tõendatud. 3) Hankelepingu muutmisena tuleb käsitada ka neid olukordi, kus pooled sellekohaseid ja konkreetseid tahteavaldusi ei tee, kuid vaikimisi aktsepteerivad toimuvat ning ei reageeri muudatusele hankelepingu kehtivuse ajal. Pooled ei tohi õiguskaitsevahendi kohaldamise varjus tegelikkuses sõlmida lepingumuudatust. Juhul kui õiguskaitsevahendi rakendamisel nähtub poolte tahe leppida kokku mõjutusmeetme valikus või ulatuses või muus hankelepingu täitmist puudutavas asjaolus, siis loetakse sellist õiguskaitsevahendi rakendamist lepingumuudatuseks. Seega on hankelepingu muutmisega RHS-i mõttes tegemist alati, kui hankelepingu mõni tingimus saab esialgsest erineva sisu või lisandub hankelepingusse tingimusi, mida seal varem ei olnud, samuti juhul, kui hankelepingu mõni esialgne tingimus kaob. Samas kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et kaebaja väide halduspraktika muutmise kohta on õige – vastustaja on täna leebem garantiiaegse tagatise nõudmise küsimuses2. 4) Finantskorrektsiooni määra ja selle suuruse kohaldamisel on lähtutud õigetest kaalutlustest. Ei ole teada, milline oleks muudetud tingimuse korral võinud olla pakkujate ring. Samuti ei saa vaidlusaluse rikkumise maksimaalset väärtust taandada üksnes garantiiaegse tagatise suurusele. Ei saa välistada, et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks rohkem kui 2% võrra soodsam. Üldjuhul rakendatakse hankelepingu lubamatu muutmise korral 25%-list korrektsiooni määra. Praegu on vastustaja erandkorras leidnud, et määra vähendamine 10%-le on põhjendatud. Kaebajal ei saanud tekkida ootust, et hangelepingu lubamatu muutmise ja sellest tingitud RHS § 3 üldpõhimõtete mittejärgimise korral peaks rakendatav finantskorrektsiooni määr veelgi madalam olema.

30.05.2023 kohtuistungi helisalvestis kl 10:43:45

10(20)

3-22-1577 5) Puudub vaidlus, et hankija jättis riigihankes nr 204162 hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtjate Väljataguse Veod OÜ ja FMB Invest Grupp osas teostamata RHS § 122 lg-s 5 sätestatud kõrvaldamise aluste kontrolli ning ei nõudnud RHS § 122 lg-le 7 tuginedes pakkujalt nimetatud alltöövõtjate asendamist. Sellele rikkumisele kohaldub ühendmääruse §

3-22-1577 finantskorrektsiooni otsus jääb osaliselt kehtima, tuleb selle võrra proportsionaalselt vähendada ka kaebajale hüvitatavat kahju summat. Ühtlasi hindab vastustaja vaidemenetluses kulunud õigusabiteenuse töötundide arvu ja tunnihinna suurust ülepaisutatuks ning mõlemaid näitajaid tuleb vähendada veerandi võrra.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tühistamiskaebus

3-22-1577 esitanud ja algab ehitise garantiiperiood“; p-st 11.1 tuleneb, et „garantiiperiood algab peale tööde täitmisakti allkirjastamist poolte poolt ja milles puuduvad vaegtööd või vaegtööd on teostatud kokkulepitud tähtajaks, (ETÜ 2013 p 5.1)“ ning p-st 11.2 tuleneb, et „töövõtja esitab hiljemalt täitmisakti allkirjastamisel garantiiaegse tagatise“. Tagatise esitamise tõendamiseks esitas kaebaja maksekorralduse3 nr 21, millelt nähtub, et töövõtja on 18.08.2021 vallale tasunud 50 513 eurot selgitusega „Võhma kooli õppehoone ehitamise garantiiaegne tagatis 2% hankelepingu maksumusest, tagatise kehtivus kuni 01.09.2023“. Nii vastustaja (RTK), kaebaja (hankija) kui ka töövõtja (Haart Ehitus OÜ (pankrotis)) on aga hankelepingut mõistnud erinevalt osas, mis hetkel tuli töövõtjal esitada garantiiaegne tagatis (ehitusjärgne garantii). Töövõtja on seisukohal4, et vastavalt hankelepingu p-le 11.1 ja ETÜ p-dele 1.2.6 ja 5.1.2 algas garantiiperiood 01.09.2020 (s.o pärast 31.08.2020 kasutusloa väljastamist koolimaja juurdeehitusele) ning kestab kuni 01.09.2023. Kaebaja (hankija) on seisukohal, et vastavalt hankelepingu p-le 11.1 algas garantiiperiood 16.06.2021 ehk pärast ehitustööde täitmise akti5 allkirjastamist, s.o 15.06.2021, sest sel ajal saavutati ehitise lõplik kasutusvalmidus. Vastustaja möönab, et hankeleping on garantiiperioodi alguse osas mitmeti mõistetav - hankelepingu p 4.5 järgi algas garantiiperiood 01.12.2020 (s.o pärast 30.11.2020 ehituse vastuvõtu akti allkirjastamist), kuid hankelepingu p 11.1 järgi algas garantiiperiood 16.06.2021 (s.o pärast ehitustööde täitmise akti allkirjastamist, s.o 15.06.2021), ent mõlemal juhul on garantiiaegne tagatis esitatud hilinenult. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et eelmainitud hankelepingu punktid on mitmeti mõistetavad garantiiperioodi algusaja kohta. Seda kinnitab juba asjaolu, et nii vastustaja, kaebaja kui ka töövõtja on selles küsimuses erinevatel seisukohtadel. Kuigi nii hankelepingu p 4.5 kui ka p 11.1 järgi on töövõtja esitanud garantiiaegse tagatise hilinenult, siis tuli vastustajal võtta seisukoht garantiiperioodi algusaja kohta hindamaks, kas tegemist võis olla hankelepingu muutmisega või mitte. Kohtupraktikas on hankemenetlust puudutavas vaidluses leitud, et „kui hindamiskriteerium on mitmeti mõistetav, tuleb selle sisustamisel lähtuda ka hanke eesmärgist ja muudest olulistest asjaoludest, sh tõlgendada hindamiskriteeriumit pakkujale soodsamalt, kui see on õiguspärase tulemuse saavutamiseks vajalik.“ (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2019 otsus asjas nr 3-18-2338, p 27). Sarnaselt eeltoodud seisukohale leiab kohus, et praeguses asjas tulnuks RTK-l järelevalvemenetluse raames tõlgendada kõnesolevaid mitmeti mõistetavaid hankelepingu tingimusi kaebajale kui hankijale soodsamalt ehk viisil, kuidas hankija ise vaidlusaluseid hankelepingu tingimusi mõistis. Selline hankelepingu tingimuste tõlgendamine on praegusel juhul ka hankija jaoks (majanduslikult) kasulikum, sest garantiiperioodi kestvus langeb hilisemasse perioodi. Tallinna Ringkonnakohus on 04.05.2023 otsuse nr 3-21-1711 p-s 15 selgitanud järgmist: „hankelepingu muutmine eeldas igal juhul mõlema poole tahteavaldust (sõltumata selle vormist) ning töövõtja poolsest lepingu rikkumisest (tagatised jäeti õigeaegselt esitamata) ega ka tellija poolsest RHS-st tulenevate kohustuste rikkumisest (tagatiste õigeaegne esitamine jäeti kontrollimata) ei saa järeldada lepingupoolte kokkulepet hankelepingu muutmiseks. Tuleb arvestada, et ka hankemenetluse tulemusel sõlmitud ehituse töövõtuleping on olemuselt tsiviilõiguslik leping, mille muutmisele kohaldatakse asjaomase lepinguliigi kohta sätestatut (vt RHS § 8 lg 2 teine lause; VÕS § 13 lg 1; TsÜS § 68). VÕS § 13 lg 1 näeb ette üldpõhimõtte, et lepingut saab muuta ainult kokkuleppeliselt (vt ka P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1–207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 81–82). Ehkki RHS § 123 lg 1 viitab kaebuse lisa 6 kaebuse lisa 17

kaebuse lisa 5

13(20)

3-22-1577 „hankija“ õigusele muuta sõlmitud hankelepingut, ei saa RHS §-st 123 siiski tuletada, et hankelepingu muutmiseks ei peagi üldse esinema poolte kokkulepet, vaid piisab hankija ühepoolsest tegevusest (nt jäetakse reageerimata töövõtja poolsele rikkumisele). RHS § 123 lg-st 1 ega selle aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014 direktiivi 2014/24/EL art 72 lg-st 1 ei järeldu sedagi, et nimetatud sätted loetlevad lepingumuudatused, mida hankijal on seaduse alusel õigus teha ühepoolselt. Eeltoodud tõlgendust toetavad ka kuni 31.08.2017 kehtinud RHS v.r § 69 lg-te 3 ja 4 sõnastus ning kehtiva RHS-i eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 450 SE) seletuskiri (lk 108–110). Euroopa Kohtu praktikast (nt 19.06.2008 otsus kohtuasjas C-454/06, Pressetext, p 34; 07.09.2016 otsus kohtuasjas C-549/14, Finn Frogne, p 30) ei nähtu samuti, et hankelepingu muutmiseks ei peagi olema saavutatud poolte kokkulepet või hankelepingu muutmiseks tuleks lugeda iga olukord, kus hankija on rikkunud kohustust rangelt järgida väljakuulutatud hanketingimusi kuni hankelepingu täitmise lõpuni (nt Euroopa Kohtu 29.04.2004 otsus kohtuasjas C-496/99 P, Succhi di Frutta, p 115; Riigikohtu 12.10.2011 otsus nr 3-3-1-31-11, p 16).“ Kuigi käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal ei ole eelviidatud ringkonnakohtu otsus jõustunud, ei takista see viidatud seisukohtadele ja tõlgendustele tuginemast (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2019 otsuse nr 3-17-2823, p 14). Kohus leiab, et viidatud ringkonnakohtu seisukohad on asjakohased ka praeguse kohtuasja lahendamisel. Kaebaja on kontrollimenetluses selgitanud, et nad palusid töövõtjalt korduvalt telefoni teel tagatise esitamist, ning hiljem, s.o 15.07.2021 ja 21.07.2021 palusid tagatise esitamist ka kirjalikult 6 . Seega erinevalt eelviidatud kohtuasjast on praegusel juhul kaebaja (hankija) reageerinud töövõtja poolsele rikkumisele. Tuleb tõdeda, et kaebaja suulised pöördumised seoses tagatise esitamisega on otseselt tõendamata, samas puudub ka alus kahelda, et vastavad telefonikõned töövõtjale tehti. Suuliste pöördumiste tegemisele viitab kohtu hinnangul mh kaebaja 02.07.2021 vastuskiri7 RTK-le, milles kaebaja märkis, et „Ehitaja lubas ehitusjärgse garantii esitada summa deponeerimisega hiljemalt 09.07.2021.“ Sellest tuleneb, et hankija oli tagatise esitamisega seonduvalt pöördunud töövõtja poole juba enne kirjalikke pöördumisi (s.o 02.07.2021 või juba enne kõnesoleva vastuskirja saatmist). Eelnevast tulenevalt ei saa kohtu arvates väita, et tellija ja töövõtja vahel oli kokkulepe hankelepingu muutmiseks. Ühtlasi ei ole vastustaja viidanud ühelegi tõendile, millest saaks järeldada poolte tahet hankelepingut muuta. Arvestades, et kaebaja (hankija) hinnangul tuli garantiiaegne tagatis esitada hiljemalt 16.06.2021, siis sai hankija ka alles pärast nimetatud tähtaega kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid (sh nõuda vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 kohustuse täitmist). Ka kohtuistungil oli vastustaja seisukohal, et õiguskaitsevahendite kasutamine saaks kõne alla tulla alles pärast rikkumise toimumist8. Eeltoodud teabe põhjal ei saa kohtu hinnangul teha järeldust, et tagatise õigeaegne esitamata jätmine jäeti kontrollimata ja töövõtjalt välja nõudmata. Seda järeldust ei muuda kohtu hinnangul ka asjaolu, et RTK nõudis juba 02.06.2021 dokumentaalseid tõendeid garantiiaegse tagatise kohta. Ühtlasi nõustub kohus kaebajaga selles, et kuna töövõtja kõrvaldas lõpuks kohustuse rikkumise (ehk esitas nõutavas suuruses tagatise), siis ei olnud kaebajal vajadust enam muid võimalikke õiguskaitsevahendeid kasutada. Ka garantiiaegse tagatise kehtivusperioodi osas ei saa kohtu hinnangul teha teistsugust järeldust – töövõtja hinnang garantii kehtivusajale ei ole määrav. Kaebajal on võimalik nimetatud tagatist hoida kuni lepingus kokkulepitud 3-aastase perioodi täitumiseni. Kui hankelepingu pooled jäävad eriarvamusele ja üks lepingupool leiab, et tema õigusi on rikutud, siis sellest võrsuvad vaidlused on võimalik lahendada tsiviilkohtus. Sealjuures ka kaebaja kinnitas oma 22.05.2023 kaebuse lisad 10 ja 12 – valla 10.02.2022 e-kiri RTK-le ja valla 15.07.2021 ning 21.07.2021 e-kirjad töövõtjale kaebuse lisa 11

30.05.2023 kohtuistungi helisalvestis kl 10:42:55

14(20)

3-22-1577 seisukohas ja 30.05.2023 kohtuistungil, et kaebajal ei ole plaanis deposiiti tagastada enne 16.06.2024.

15(20)

3-22-1577 saa vastustaja tegevusetust pidada kooskõlas olevaks RHS § 3 p-s 1 sätestatud läbipaistvuse põhimõttega. Saab eeldada, et (pea)töövõtja sai praegusel juhul eelise kasutades alltöövõtjaid, kes tegelikkuses ei oleks RHS-i ja hankelepingu kohaselt tohtinud maksude tasumata jätmise tõttu alltöövõttu pakkuda. Seega ei saa välistada, et kõnesoleval rikkumisel oli ka finantsmõju liidu eelarvele. Selles osas ei ole ka kaebaja vastuväiteid esitanud.

vt https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5be96a42-7aaf-466c-9caa-5d9c8cac898e#uFQXrbuP

16(20)

3-22-1577 Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli võimalik enne vaidlusaluste otsuste tegemist esitada oma seisukoht kõigi asjassepuutuvate asjaolude osas ning kaebaja ka kasutas võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Üksnes asjaolu, et vastustaja ei ole piisavalt põhjalikult otsuste tegemisel kõiki kaebaja väiteid üksikasjalikult analüüsinud või on kaebajaga eriarvamusel, ei tähenda ärakuulamisõiguse rikkumist. Samuti leiab kohus, et vastustaja on piisaval määral täitnud oma põhjendamiskohustust (st vaidlustatud otsustes on viidatud nende andmise õiguslikele ja faktilisele alusele, vastustaja on põhjendanud, milliseid rikkumisi kaebajale ette heidetakse ning esitanud kaalutlused finantskorrektsiooni määra valikul). Seega ei ole vaidlustatud otsused vastuolus HMS § 56 lg 1-3 sätestatud haldusakti vorminõuetega ning rikutud ei ole ka kaebaja ärakuulamisõigust (HMS § 40 lg 1). Tühistamiskaebuse kokkuvõtte

3-22-1577 Isiku õiguste kaitseks õigusabi kasutamisega kantud kulu on käsitatav otsese varalise kahjuna (vt RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 128 lg 3, Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsuse nr 3-20-895 p 27.3). Kahju tekkimine vaidemenetluses kantud õigusabikulude näol on tõendatud Advokaadibüroo WALLESS OÜ 14.06.2022 arvega nr 2222217 summas 2920,05 eurot. Kaebaja 30.05.2023 esitatud maksekorraldus tõendab 14.06.2022 arve eest tasumist. Seega on kahju tekkimine tõendatud. Kaebaja kantud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse (s.o vaidlustatud finantskorrektsiooni otsuse) vahel esineb põhjuslik seos. Kui vastustaja poleks andnud vaidlustatud 13.04.2022 finantskorrektsiooni otsust, siis ei oleks kaebaja pidanud seda vaidlustama ja õigusabikulusid kandma. Kuna STS § 51 näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluse, ei saanud kaebaja valida, kas pöörduda vaidega haldusorgani poole või kaebusega halduskohtusse. Seega ei olnud kaebajal võimalik valida teist õiguskaitsevahendit. Arvestades käesoleva vaidluse sisu, peab kohus välise õigusabi kasutamist põhjendatuks. Tegemist on finantskorrektsiooni puudutava spetsiifilisi eriteadmisi eeldava vaidluse lahendamisega, mistõttu ei saa eeldada, et kohaliku omavalitsuse üksusel peaks igal juhul olema võimekus end sellises vaidluses ise esindada. Vaidlust ei saa pidada ka õiguslikult sedavõrd lihtsaks, kuivõrd finantskorrektsioonide ja nendega seonduvad riigihankeõiguslikud küsimused eeldavad korraga nii STS-i, selle alusel kehtestatud määruste, RHS-i kui EL õiguse tundmist. Tallinna Ringkonnakohus on oma 30.11.2021 otsuses asjas nr 3-20-895 selgitanud, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse muu hulgas kahju tekkimise ettenägematust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel, samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (RVastS § 13 lg 1 p-d 1, 4 ja 5). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus esmalt seda, et kahjuhüvitist tuleb vähendada advokaadibüroole tasutud büroo üldkulude (85,05 euro) võrra. Seonduvalt menetluskulude väljamõistmisega on varasemas kohtupraktikas leitud, et nimetatud kulusid ei saa välja mõista, sest puudub võimalus hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse hinnas (nt Riigikohtu 13.04.2016 otsus nr 3-3-1-51-15, p 15; 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-61-14, p 25; 31.07.2014 otsus nr 3-3-1-28-14, p 20.3). Nimetatud põhimõttest saab kohtu hinnangul juhinduda ka praegu kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Lisaks tuleb kahjuhüvitist vähendada põhjusel, et vaidlustatud otsused olid õigusvastased üksnes osaliselt (s.o pooles ulatuses). Seega leiab kohus, et kaebajale on põhjendatud välja mõista kahjuhüvitis summas 1417,50 eurot (s.o 2920,05 – 85,05 / 2). Õigusabiteenuse eest tasutud tunnihinda ega vaidemenetluses kulunud õigusabiteenuse töötundide arvu kohus ülepaisutatuks ei pea. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja kahju hüvitamise nõude 1417,50 euro ulatuses. Menetluskulud

3-22-1577 nimekirja koostamise aja lisamine õigusabikulude hulka. Kohtupraktika kohaselt ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud esindaja kulu vajalik ega põhjendatud kulu HKMS § 109 lg 6 mõttes (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12 avaldatud seisukohta sarnase sisuga TsMS § 175 lg 1 tõlgendamisel). Lisaks eeltoodule leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole tegemist nii mahuka vaidlusega, mis eeldaks kahe esindaja osavõttu kohtuistungist. Seega loeb kohus põhjendatuks ühe esindaja ajakulu (seoses kohtuistungil osalemisega). Ülejäänud osas (s.o õigusabikulud 3600 euro ulatuses ja riigilõiv 1050 eurot, kokku seega 4650 eurot) on kaebaja menetluskulud kohtu hinnangul põhjendatud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 2325 eurot (4965 x 50%). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee kohtunik Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega

RESOLUTSIOON1.

Rahuldada Põhja-Sakala valla apellatsioonkaebus.2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.06.2023 otsus osas, millega PõhjaSakala vallakaebus jäeti osaliselt rahuldamata (v.a kahjunõue 85,05 eurot puudutavas osas) ja sellegaseotud menetluskulud kaebaja kanda.3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Põhja-Sakala valla kaebus täiesulatuses, v.a kahjunõue 85,05 eurot puudutavas osas.4. Tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse 13.04.2022 otsus nr 11.4-5/0373 ja 22.06.2022vaideotsus nr 11.4-5/0591.5. Mõista lisaks Tallinna Halduskohtu 19.06.2023 otsusega väljamõistetud 1417,50eurole Riigi Tugiteenuste Keskuselt Põhja-Sakala valla kasuks kahju hüvitisena välja veel1417,50 eurot. Kokku on kahjuhüvitis

eurot.6. Mõista lisaks Tallinna Halduskohtu 19.06.2023 otsusega väljamõistetud

euroleRiigi Tugiteenuste Keskuselt Põhja-Sakala

19(20)

3-22-1577 valla kasuks välja veel 4719,15 eurot esimeseja teise astme kohtu menetluskulu katteks. Kokku on menetluskulu hüvitis kahe astmepeale kokku 7044,15 eurot.

20(20)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.