Xi kaebus Kaitseväe 10. oktoobri 2021. a käskkirja nr 622P õigusvastaseks tunnistamiseks, Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 ning Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 tühistamiseks, Kaitseliidu 6. oktoobri 2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P õigusvastasuse kindlakstegemiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja – X, lepingulised esindajad vandeadvokaat Jaanika ReilikBakhoff ja vandeadvokaadi abi Kristina Sööt Vastustaja I – Kaitsevägi, volitatud esindaja Katrin Lehtla Vastustaja II – Kaitseliit, volitatud esindaja Marek Ranne
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus osaliselt.
2.Tuvastada Kaitseliidu 6. oktoobri 2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P ja Kaitseväe 10. oktoobri 2021. a käskkirja nr 622P õigusvastasus.
3.Muuta Xi teenistusest vabastamise alus koondamiseks kaitseväeteenistuse seaduse § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel.
4.Mõista Kaitseväelt ja Kaitseliidult solidaarselt Xi kasuks välja hüvitis 13 kuu keskmise palga ulatuses. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus mõista hüvitis välja 50 kuu keskmise palga ulatuses.
5.Kohustada Kaitseliitu ühe kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see solidaarselt Kaitseväega kaebajale välja.
6.Jätta läbi vaatamata Xi kaebus Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 pde 4 ja 8 tühistamiseks.
7.Jätta rahuldamata Xi kaebus Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 tühistamiseks.
3-21-2710
8.Mõista Kaitseväelt ja Kaitseliidult solidaarselt Xi kasuks välja 4500 eurot menetluskulude katteks. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
9.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. juulil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaitsevägi kinnitas 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 50-51, riskianalüüs dtl 58-77). Käskkirja p 4 sätestas, et tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile [email protected] või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud sama käskkirja seletuskirjas. Käskkirja p 8 sätestas, et J1 ülemal algatada menetlustoimingud p-s 7 nimetatud isikute suhtes töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel.
2.Kaitseliidu ülem kinnitas 3. septembri 2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U töökeskkonna ohuteguri riskianalüüsi – bioloogiline ohutegur COVID-19 (dtl 207-210). Käskkirja p 3 sätestas, et tulenevalt töökeskkonna ohuteguri riskianalüüsist – bioloogiline ohutegur COVID-19, esitada Kaitseliidus tegevteenistuses oleval tegevväelasel üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-posti aadressile: [email protected].
3.Kaitseliidu ülem muutis 17. septembri 2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/18168U 3. septembri 2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U kinnitatud töökeskkonna ohuteguri riskianalüüsi – bioloogiline ohutegur COVID-19 – p-is 4 toodud sõnastust ja tabelit sama käskkirja lisas 1 esitatud sõnastuses ja kujul (dtl 80-81, lisa 1 dtl 82-85).
4.Kaitseliit tegi 1. oktoobril 2021 kapten Xile teate nr K-1-15/21/19283 Kaitseliidus olevalt rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsuse kohta (dtl 332-336).
5.Kaitseliidu ülem vabastas 6. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr K-1-1/21/19700P kaebaja 8. oktoobril 2021 Kaitseliidu Viru maleva staabi luure- ja julgeolekusektsiooni ringkonna luureja julgeolekuohvitseri (kapten) Kaitseliidu rahuaja ametikohalt (dtl 164-165).
3-21-2710
6.Kaitsevägi vabastas 10. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 622P kaebaja tegevteenistusest 8. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega ning arvas reservi alates 9. oktoobrist 2021 (dtl 91-93).
7.Tallinna Halduskohtusse saabus 3. novembril 2021 kaebaja kaebus (registreeritud algselt haldusasjana nr 3-21-2513). Kaebaja esitas 17. novembril 2021 täpsustavalt individuaalse kaebuse (dtl 1-21, registreeritud asja nr 3-21-2513 eraldamisel haldusasjana nr 3-21-2710). Tallinna Halduskohus andis 24. novembri 2021. a määrusega kaebuse haldusasjas nr 3-212710 kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule (dtl 100-102).
8.Kaebaja esitas 3. jaanuaril 2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseliidu vastu (haldusasja nr 3-22-13). Tallinna Halduskohus andis 10. jaanuari 2022. a määrusega haldusasja nr 3-22-13 kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
9.Tartu Halduskohus rahuldas 4. veebruari 2022. a määrusega haldusasjas nr 3-21-2710 kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks, tagastas kaebuse osas, milles kaebaja esitas alternatiivse nõude Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 õigusvastasuse tuvastamiseks, ning võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse (dtl 125-130). Lisaks tunnistas kohus vastustajaks Kaitseväe, kohustas vastustajat kaebusele vastama ning võttis haldusasja nr 3-21-2071 materjalide juurest praeguse haldusasja materjalide juurde Terviseameti 31. detsembri 2021. a arvamuse.
10.Kaebaja esitas 22. veebruaril 2022 haldusasjas nr 3-22-13 kaebuse täpsustuse, milles teatas, et palub ennistada Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U tühistamise kaebuse esitamise tähtaeg, tühistada Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkiri nr K-0-13/21/17119U või alternatiivselt tuvastada Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U õigusvastasus ning tunnistada kaebaja suhtes 6. oktoobril 2021 antud käskkiri nr K-1-1/21/19700P õigusvastaseks ja mõista Kaitseliidult kaebaja kasuks välja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 107 971,17 euroni (bruto) (dtl 202-206).
11.Kaitsevägi esitas 7. märtsil 2022 vastuse kaebusele (dtl 224-232).
12.Tartu Halduskohus võttis 11. märtsi 2022. a määrusega kaebuse haldusasjas nr 3-22-13 menetlusse, tunnistas vastustajaks Kaitseliidu ning kohustas vastustajat kaebusele vastama ja kaebajat esitama täiendava selgituse Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-013/21/17119U tühistamise nõude lubatavuse osas (dtl 262-266).
13.Kaitseväe juhataja tunnistas 14. märtsi 2022. a käskkirjaga nr 446 kehtetuks Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 kinnitatud „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Sama käskkirjaga kinnitati Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID19" koos tegevuskavaga (lisatud) (dtl 476-498).
14.Kaebaja esitas 28. märtsil 2022 haldusasjas nr 3-22-13 vastuse, milles täpsustas kaebuse nõuet (dtl 275-277). Kaebaja palus ennistada Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K0-13/21/17119U p-i 3 tühistamise kaebuse esitamise tähtaeg, tühistada Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p 3 või alternatiivselt tuvastada Kaitseliidu
3-21-2710
3.septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 õigusvastasus ning tunnistada kaebaja suhtes 6. oktoobril 2021 antud käskkiri nr K-1-1/21/19700P õigusvastaseks ja mõista Kaitseliidult kaebaja kasuks välja ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 107 971,17 euroni (bruto).
15.Kaitseliit esitas 4. aprillil 2022 vastuse kaebusele (dtl 278-290).
16.Tartu Halduskohus liitis 5. jaanuari 2023. a määrusega haldusasjad nr 3-22-13 ja nr 3-212710 ühte menetlusse ning märkis, et liidetud haldusasja numbriks jääb 3-21-2710 (dtl 371373).
17.Tartu Halduskohus jättis 6. jaanuari 2023. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kohtumenetluse kiirendamiseks, jättis kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks läbi vaatamata, jättis kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja on esitanud alternatiivse nõude Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 õigusvastasuse tuvastamiseks (dtl 374-381).
18.Vastusena kohtunõudele esitas kaebaja 18. jaanuaril 2023 täiendavad seisukohad (dtl 382-386). Kaitsevägi esitas 6. märtsil 2023 täiendava seisukoha (dtl 399-405).
19.Kaebaja esitas 6. märtsil 2023 täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja ning kuludokumendid (dtl 406-452).
20.Kaitsevägi esitas 14. märtsil 2023 lõplikud seisukohad (dtl 453-456).
21.Kaebaja esitas 14. märtsil 2023 vastuväited Kaitseväe 6. märtsi 2023. a menetlusdokumendile ja menetluskulude nimekirja täienduse ning kuludokumendid (dtl 457-467).
22.Kaitseliit esitas 14. märtsil 2023 vastuse kaebaja täiendavate seisukohtade ja menetluskulude kohta (dtl 468-471).
23.Tartu Halduskohus uuendas 5. aprilli 2023. a määrusega haldusasja arutamise ja kohustas menetlusosalisi esitama kohtule täiendavad selgitused (dtl 499-502).
24.Kaebaja esitas 12. aprillil 2023 kaebuse muutmise taotluse (dtl 503-509). Vastustaja esitas 12. aprillil 2023 vastuse kohtunõudele (dtl 520-521).
25.Tartu Halduskohus rahuldas 18. aprilli 2023. a määrusega kaebuse muutmise taotluse menetleda käesolevas haldusasjas muuhulgas kaebaja nõuet muuta teenistusest vabastamise alust ning vastustajate vastu esitatud hüvitamisnõuete asemel menetleda kaebaja hüvitamisnõuet, mis on esitatud solidaarselt mõlema vastustaja vastu (dtl 522-526).
26.Kaitsevägi esitas 5. mail 2023 täiendava seisukoha (dtl 527-533).
27.Kaebaja esitas 19. mail 2023 täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja täienduse (dtl 534-545).
3-21-2710
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
28.Kaebaja taotleb Kaitseväe 10. oktoobri 2021. a käskkirja nr 622P õigusvastaseks tunnistamist, Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 ning Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p 3 tühistamist, Kaitseliidu 6. oktoobri 2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P õigusvastasuse kindlakstegemist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja hüvitise väljamõistmist, põhjendades oma kaebust järgmiselt.
Kaebaja tegevteenistusest vabastamine ei ole kooskõlas õigusliku alusega. Kaebaja tegevteenistuse lõpetamise käskkirjast nähtuvalt on vastustaja teenistussuhte lõpetamise alusena viidanud kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 140 lg 1 p-le 4, mille kohaselt vabastatakse tegevväelane tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral. KVTS § 86 p-st 7 tulenevalt ei võeta tegevteenistusse isikut, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu.
28.2.KVTS § 86 p 7 grammatiliselt ja teoloogiliselt tõlgendades on selge, et seadusandja on regulatsiooni vastuvõtmisel sätestanud, et asjaolu, mis välistab isiku tegevteenistusse võtmise, peab tulema seadusest kui õigusallikate hierarhias ülimuslikust õigusaktist, mitte määrusest või mõnest õigustrakendavast aktist.
28.3.Kaitseväe juhataja käskkiri nr 162 on antud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3, kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p 1 ja p 11 1 ning Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ alusel. Käskkirja nr 162 näol on tegemist vastustaja poolt antud haldusakti ning mitte seadusega. Tänase päeva seisuga ei ole Riigikogu seadnud Kaitseväes töötamise või teenistusse vastuvõtmise aluseks COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist või COVID-19 tõendi esitamist. Sellist tõendi esitamise kohustust ei tulene KVTS-ist, KKS-ist, TTOS-ist, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) ega ühestki muust seadusest.
28.4.Veelgi enam, KVTS § 140 lg 1 p 4 erinormiks on § 145 lg 1, mis sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse §-de 83 või 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab otseselt, et need asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse võtmisel.
28.5.Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad ei ole motiveeritud. Asjaolud, mille alusel vastustaja on kaebaja tegevteenistusest vabastanud, ei vasta tegevteenistusest vabastamise käskkirjas viidatud õiguslikule alusele. Samuti ei ole vastustaja tegevteenistusest vabastamise käskkirjas täpsemalt selgitanud, millised seosed esinevad tema arvates õigusliku aluse kohaldamise ning tegevteenistusest vabastamise aluseks olevate faktiliste asjaolude vahel. Seetõttu pole kaebajal võimalik jälgida vastustaja mõttekäiku õigusliku aluse kohaldamisel ning tegevteenistusest vabastamise käskkirja andmisel, mistõttu ei ole kaebajal tegevteenistusest vabastamise käskkirja põhjal võimalik kontrollida, kas selle tagajärg, st tegevteenistusest vabastamine, on õiguspärane.
28.6.Eelnevast tulenevalt oleks tegevteenistusest vabastamise käskkiri pidanud vastama vähemalt järgmisele küsimusele: kui tegevteenistusest vabastamise käskkirja õiguslikuks aluseks on KVTS § 139 lg 2 koosmõjus KVTS § 140 lg 1 p-ga 4 ning KVTS § 86 p-ga 7, siis millised on need konkreetsed seadusest tulenevad nõuded (koos viidetega konkreetsetele sätetele), millele kaebaja ei vasta. Ükski seadusesäte, millele vastustaja on tegevteenistusest vabastamise käskkirjas viidanud, sellele küsimusele vastust ei anna. Täiendavalt tulnuks motiveerida haldusaktis, miks teenistuja vabastamine on vajalik,
3-21-2710 sobiv ja mõõdukas meede. Haldusakti motivatsioonist ei nähtu ka haldusorgani kaalutlusotsus.
28.7.Tegevteenistusest vabastamise käskkirja otseseks aluseks olev Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkiri nr 162 on õigusvastane, mistõttu on seda ka tegevteenistusest vabastamise käskkiri, mis viidatud käskkirjale tugineb. Käskkirja nr 162 põhjendustest peaks nähtuma, miks oli vältimatult vajalik kehtestada nõue, et Kaitseväe teenistujatel tuleb esitada kas COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos) tõend, vaktsineerimiskuuri läbimise tõend või COVID-19 läbipõdemise tõend ning miks ei piisa enda nakkusohutuse tõendamiseks hoopis testimisnõude kehtestamisest, milline võimalus on ette nähtud ka riskianalüüsis.
28.8.Ei käskkirjast nr 162 ega selle juurde kuuluvast seletuskirjast pole võimalik leida vastust küsimusele, et millised andmed annavad aluse arvata, et ilma vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseta ei ole võimalik tagada Kaitseväe isikkoosseisu ohutust, samuti puuduvad andmed, mis kinnitaks, et vaktsineerimisega nakkusohutus tagatakse.
28.9.Tulenevalt asjaolust, et kaebaja ei ole oma tööülesandeid täites otseses kokkupuutes SARS-CoV-2 viirusega, vaid oma töö laadi poolest võib ta olla ohustatud SARS-CoV-2 viirusest kui bioloogilisest ohutegurist. Viimane tähendab aga seda, et vastavalt 5. mai 2000. a määruse § 4 lg-le 2 tuleb rakendada vaid määruse §-s 5 ja §-des 7-13 nimetatud meetmeid, milleks pole vaktsineerimine, vaid eelkõige tööhügieen, töötajate väljaõpe tööhügieeni tagamiseks, ohutusjuhendid, töötajate tervisekontroll.
28.10.Eesti seadusandluses puudub õiguslik alus kohustusliku vaktsineerimise kehtestamiseks. Üldine viide määrusele nr 144 ei anna selgust, millisele õiguslikule alusele täpselt tuginetakse ning miks.
28.11.Käskkiri teatud abinõude tarvitusele võtmiseks peaks TTOS § 13 4 lg 2 kohaselt tulenema otseselt riskianalüüsist ja tegevuskavast, kus aga ei ole käskkirjas kirjeldatud meetmeid sellisel kujul ette nähtud.
28.12.Käskkiri nr 162, mis kohustab teenistujaid vaktsineerima, ei ole kooskõlas Kaitseväe teenistujate õigusi reguleeriva Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 124 lg-ga 3. Riskianalüüsiga on kindlaks tehtud, et olemas on nakkusohutuse tõendamiseks vähemkoormavamad vahendid, mistõttu on ebaproportsionaalne nõuda kõigilt teenistujatelt vaktsineerimist.
28.13.Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad koosmõjus käskkirjaga nr 162 riivavad teenistujate õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutse ja töökoht. Kaebajal on väga spetsiifiline väljaõpe, mis piirab olulisel määral tema väljavaateid tööturul, kuivõrd sellise tegevusala puhul ei ole just palju ametiasutusi või eraõiguslikke juriidilisi isikuid, kes saaksid pakkuda kaebaja teadmistele ja oskustele vastavat tööd.
28.14.Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Isikutel on tervisepõhiõigusest tulenevalt õigus otsustada ning võtta vastutus oma tervisega seotud küsimustes, seega saab ka näiteks enda vaktsineerimisega seotud põhimõtteid pidada veendumusteks eelviidatud PS sätete kohaselt.
28.15.Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Alles 30. juulil 2021. a teavitati teenistujaid e-kirja teel, et vaktsineerimata isikutel on iganädalane testimisekohustus. Selliselt loodi teenistujates ettekujutus, et nakkuse leviku takistamiseks aktsepteerib vastustaja ühe meetmena ka teenistujate testimist COVID-19 suhtes. Lisaks olid teenistujad saanud oma kohustusi täita ilma vaktsineerimata eelneva 1,5 aasta jooksul, mil Eestis (ja ülejäänud Euroopas) on toimunud SARS-CoV-2 viiruse levik ning ka perioodil, mil puudusid vaktsiinid.
28.16.Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Käskkirja nr 162 kohaselt on ainsaks sobivaks ning põhjendatud meetmeks teenistujate vaktsineerimine ja
3-21-2710 sellekohase tõendi esitamine või haiguse läbipõdemist kinnitava tõendi esitamine, samas nähtub käskkirja nr 162 seletuskirjast sõnaselgelt, et tegelikult on vastustaja nakkuse leviku takistamise ning seega ka Kaitseväe ülesannete täitmise tagamise puhul sobivaks meetmeks pidanud muuhulgas teenistujate testimist.
28.17.Vastustaja ei ole õigusliku aluse kohaldamisel kasutanud enda diskretsiooniõigust. Vastustaja oleks pidanud kaalutlusõigust teostama ning analüüsima, milliseid Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruses nr 144 toodud meetmeid on põhjendatud rakendada.
28.18.Käesoleva vaidluse puhul on ilmne, et kaebajal puudub teenistusest vabastamisel igasugune süü, sh ei ole ta käitunud hooletult, mistõttu on antud kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud ka suuremas ulatuses kui 15 000 eurot (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-13-16).
28.19.Kaebaja palub kohtul mõista vastustajatelt kaebaja kasuks välja hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le 1. Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk on 2159,42 eurot. Kaebaja hinnangul tuleb tema hüvitise suuruse määramisel arvestada asjaolu, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga 11. november 2025. a. Seega on kaebaja arvestanud, et tema ametikoht ning sissetulek säilib varasemal kujul veel vähemasti 50 kuuks. Täiendavalt tuleb kaebaja hüvitise määramisel arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on Kaitseväe teenistuses olnud juba üle 17 aasta ja 2 kuu ning et tegevteenistuses jätkates oleks kaebajal täitunud tegevteenistuspensioni saamiseks vajalik 20 aastat staaži 2024. a augustis. 20-aastase teenistusstaaži korral oleks tal 50aastaselt tekkinud õigus tegevteenistuspensionile, mille suuruseks on 50% viimasest ametikoha tasust, mistõttu oli kaebajal tekkinud õigustatud ootus tegevteenistuspensioni saamiseks. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist, et see vastaks summale, millele kaebajal oleks olnud õigus, kui tema tähtajaline teenistussuhe oleks lõppenud tähtaegselt, st vähemalt 50 kuu ulatuses, st vähemalt 107 971,17 euroni.
29.Kaitsevägi ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja I vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
Kaitseliidus teenimise ajal kohalduvad tegevväelastele Kaitseliidus kehtivad korraldused. Tegevteenistusele Kaitseliidus kohaldatakse kaitseväeteenistuse seadust ja käsuõigust kaitseväe korralduse seaduse tähenduses (KaLS § 15 lg 1). Kaitseväe juhataja on Kaitseliidus rahuaja ametikohale nimetatud tegevväelase kõrgem ülem (KaLS § 15 lg 2).
30.märtsil 2021 kinnitas Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 79 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur.“ Kinnitatud riskianalüüsis hinnati nakatumisriski läbi 8 kontrollküsimuse, millest üheks küsimuseks oli, et RA (rahuaja) tegevused on laiendatavad SA (sõjaaja) tegevustele. Sõjaline väljaõpe RA ametikohal on eeldus edukaks teenistusülesannete täitmiseks SA ametikohal, st et SA ametikohale valmistutakse järjepideva väljaõppega. SA tegevused sisalduvad igapäevastes RA tegevustes. Valmisolek SA tegevusteks tähendab, et iga tegevväelane peab viivitamatult olema valmis SA tegevuste käivitamiseks, kus puudub võimalus hoida distantsi ning puutuma kokku erinevate gruppidega (ajateenijad, reservväelased, liitlasüksused, teenistujad teistest üksustest ja linnakutest jne).
29.3.Tabeli 1 p-des 12-20 on toodud tegevväelaste tegevuste valdkonnad. Riskitasemed on hinnatud tabelis 5, reastatud nakatumisvõimaluste hinnangu järgi tabelis 6 ning toimepidavuse järgi tabelis 7. Riskianalüüsi kokkuvõtte p-s 5 on järeldus, et
3-21-2710 vaktsineerimine on hetkel kõrgete nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega valdkondadele teadaolevalt parim ja kindlaim meede viiruse leviku maha surumiseks.
29.4.Kaebaja oli hiljemalt 20. juulil 2021 teadlik, et tal tuleb tegevteenistuses jätkamiseks olla vaktsineeritud.
29.5.Kaebaja oli piisavalt pikka aega olnud tegevteenistuses, järelikult pidi ta aru saama ametikohtade jaotusest ja oma positsioonist Kaitseväes ja Kaitseliidus. KKS § 10 kohaselt kinnitab Kaitseväe juhataja Kaitseväe koosseisu teenistuskohtadena ning kõiki, kes Kaitseväes töötavad, nimetatakse ühiselt teenistujad (töölepingu alusel töötavad, avaliku teenistuse seaduse alusel töötavad ja kaitseväeteenistuse seaduse alusel töötavad isikud). Vajadusel eristatakse teenistuskohti ja seda on ka tehtud. 30. märtsi 2021. a käskkirjaga 79 kinnitatud riskianalüüs nägi ette vaktsineerimise nõude ainult tegevväelastele. See on selgelt kirjas ka 20. juulil 2021 saadetud teates.
29.6.Kaebaja oli teadlik, et Kaitseväes täiendati vastavalt Kaitseväe juhataja käsule kõiki ametijuhendeid vaktsineerimise nõudega, mis tähendab, et ühtegi ametikohta ei olnud võimalik enam täita ilma vaktsineerimistõendit esitamata. Kuna kaebaja ametikoht oli ametijuhendite uuendamise ajal Kaitseliidus, siis korraldus tema ametijuhendit sellel hetkel ei puudutanud. Küll aga oli ta teadlik, et kui ta soovib Kaitseliidu asemel asuda ametikohale Kaitseväes, siis peab ta vastama ametikohale esitatavatele nõuetele sh vaktsineerimise nõue.
29.7.Kaebaja on kasutanud kvalifitseeritud õigusabi vastates 29. juuli 2021 teavitusele. Järelikult pidi talle mõistetav olema kaebuse lisade 4 ja 5 tähendus.
29.8.Vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-le 3 on tööandja kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüs. TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti.
29.9.Kaitsevägi on kasutanud talle Määruse nr 144 § 6 lg 22 alusel antud kaalutlusõigust ja tuginedes usaldusväärsetele teaduslikele andmetele ja ekspertarvamustele võtnud vastu otsuse, et sobiv ja kohane meede kaitsevõime tagamiseks ja oma töötajate ohutuse tagamiseks on vaktsineerimine. Testimise võimaluse jätkamine ei oleks sama tõhus meede, sest ei takista testi teinud isiku nakatumist ega viiruse levitamist. Samuti näitab test suures osas vaid hetkeolukorda ega ole usaldusväärne pikemaajalises perspektiivis. Testi tegemine ei välista, et kaebaja on juba nakatunud või võib nakatuda kohe pärast testimist ja nakatada teisi. Vastustaja oli pakkunud testimise võimalust kuni augustini 2021, kuid see oli ebamõistlik kulu nii ajaliselt kui ka materiaalselt.
29.10.See, et riskianalüüsi seletuskirjas olevad põhjendused ei ühti kaebaja arusaamadega, ei tähenda, et vastustaja ei oleks riskianalüüsi põhjendanud.
29.11.Kaebaja ei ole selgitanud, millisel õiguslikul alusel peab Kaitsevägi kaasama Kaitseväe riskianalüüsi koostamisse Kaitseliidu teenistujaid ja kuidas kaebaja oleks saanud Kaitseväe riskianalüüsi koostamisse panustada, kui tal ei olnud Kaitseväes ametivõi tegevuskohta, mille pinnalt riske hinnata.
29.12.Käskkirja nr 162 p 4 tühistamine ei oleks kaebaja puhul eesmärgipärane, sest tal ei olnud Kaitseväes tegevteenistusest vabastamise ajal ametikohta ja täitmata tegevväelaste rahuaja ametikohtade ametijuhendid eeldasid vaktsineerimise tõendi olemasolu vastavalt
30.märtsi 2021. a käskkirjale nr 79.
29.13.Kaebaja ei ole nimetanud, millisele ametikohale Kaitseväes oleks pidanud ta määrama. Tegevväelane määratakse ametikohale, mille nõuetele ta vastab. Kui isik ei vasta ühegi ametikoha nõuetele, siis see toob vältimatult kaasa tema tegevteenistusest vabastamise.
29.14.Kaitseliidu ülem on määranud kaebaja ametikohale Kaitseliidus. Kaitseliidus teenimise ajal kohalduvad teenistujatele Kaitseliidus kehtivad korraldused. Kaitseliidu ülema 3. septembri 2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U seati Kaitseliidu
3-21-2710 tegevväelastele kohustus esitada 17. septembriks 2021 nakkusohutust tõendav tõend. Järelikult kohaldus kaebaja suhtes kohustus esitada tõend 17. septembril 2021 Kaitseliidu ülemale.
29.15.Käskkirja nr 162 p 8 näol on tegemist riskianalüüsi kinnitava käskkirja regulatiivse sättega, mille tühistamine ei tooks kaebajale neid õiguslikke tagajärgi, mille vältimist ta seeläbi loodab saavutada.
29.16.Tegevteenistusest vabastamise käskkiri sisaldab õiguslikke ja faktilisi asjaolusid ning käskkirjast nähtub, miks kaebaja tegevteenistusest vabastatakse. KVTS § 140 lg 1 p 4 kohaselt vabastatakse tegevväelane tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral, KVTS § 145 lg 1 tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt.
29.17.KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Lähtudes käskkirjast nr 162 kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. Kuna kaebajal tõend puudus, siis ei olnud teda võimalik määrata ka ühelegi Kaitseväe ametikohale.
29.18.1. oktoobri 2021. a kirjaga nr K-1-15/21/19283 on kaebajale saadetud „Teade Kaitseliidus olevalt rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsuse kohta“, mille kohaselt oli tal õigus hiljemalt 7. oktoobril 2021 puudus kõrvaldada. Teatise p-s 3.1 on üheselt mõistetavalt selgitatud, et tegevteenistuses jätkamiseks tuleb esitada nõutav dokument. Tööandja on kaalunud kaebaja vastuväiteid, toimunud on ka kaebaja kohtumine Kaitseliidu ülemaga. Seega ei vasta tõele etteheide, et kaebajale ei edastatud teatist õigusega esitada arvamusi ja vastuväiteid enda tegevteenistussuhte lõpetamise kohta.
29.19.Käskkirjaga nr K-1-1/21/19700P on Kaitseliidu ülem vabastanud kaebaja Viru maleva staabi luure- ja julgeolekusektsiooni ringkonna luure- ja julgeolekuohvitseri (kapten) Kaitseliidu rahuaja ametikohalt, mille tagajärjel tekkis olukord, et isik oli alates 9. oktoobrist 2021 tegevteenistuses ilma ametikohata. Tegevväelase ametikohad on Kaitseväes ja Kaitseliidus. Kuna Kaitseliidu ametikoha nõuetele isik ei vastanud, siis oli tal võimalus taotleda ametikohta Kaitseväes, mille nõuetele ta vastab.
29.20.Kui kaebaja soovis enda määramist Kaitseväes ametikohale, pidi ta vastama ametijuhendiga kehtestatud ametikoha nõuetele. Ilma ametikohata ei saa isik olla ka tegevteenistuses.
29.21.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ära kuulamata kui menetlusosalise poolt seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Tegevteenistusest vabastamise käskkiri vormistati vahetult ametikohalt vabastamise käskkirja järel, mille menetluses oli kaebaja korduvalt väljendanud arvamust, et ta ei soovi ennast vaktsineerida. Seega puudus vajadus täiendavalt arvamuse küsimiseks.
29.22.Käskkirjas nr 622P on viide Kaitseliidu ülema 6. oktoobri 2021 käskkirjale nr K-11/21/19700P. Järelikult on olemas viide põhjendustele, et isikul puudus tõend, talle on antud võimalus puuduse kõrvaldamiseks ja tagatud ärakuulamisõigus. Käskkiri nr 622P sisaldab nii faktilisi kui ka õiguslikke põhjendusi käskkirja andmiseks.
29.23.Hüvitise suurendamise nõue on põhjendamatu. Kaebaja ei ole täpsustanud, milline on see spetsiifiline väljaõpe, mis piirab tema võimalusi tööturul.
29.24.Ebaõige on kaebaja väide, et tal on õigustatud ootus eripension välja teenida. Sellist õigustatud ootust ei ole ka määramata ajaga teenistuses olevatel kaitseväelastel. Õigust tööle kui sellisele ei ole olemas ning alati on risk töökaotuseks. Kaebajal oli võimalik kaaluda, kas tema jaoks on olulisem jätkata tegevteenistuses ja esitada nõutav tõend või mitte vaktsineerides teostada ennast teises valdkonnas.
3-21-2710
29.25.Kaebaja oli teenistuses Kaitseliidus ja Kaitseväel puudus igasugune võimalus teda kuidagi ebaväärikalt kohelda, solvata või ähvardada. Kaitsevägi ei ole ühelgi teenistujal keelanud pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Selline väide on otseselt vale ja ilmselgelt pahatahtlik. Kaitseväe koosseisus on eraldi peainspektorteenistus, mille põhiülesanne on kontroll kaitseväeteenistuse korraldamise õiguspärasuse ja otstarbekuse üle ning kaitseväeteenistusega seotud asjades vaiete ja pöördumiste läbivaatamine. Kuigi kaebaja ametikoht oli Kaitseliidus, siis peainspektorteenistuse poole oli tal õigus pöörduda, sest ta oli kaitseväelane.
30.Kaitseliit ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja II vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
Tõendi küsimise õigus tulenes tööandjal Vabariigi Valitsuse määruse nr 144 § 6 lg 2 p-i 11 ja lg 22 koosmõjus. Tegemist on täiendatud sätetega, mis jõustusid 17. augustil 2021 ja kehtisid kuni 14. märtsini 2022.
30.2.Kaitseliidu ülema 6. oktoobri 2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P on välja andnud pädev asutus ja isik. Käskkirjas on täiendavalt ära toodud, et vastustajal ei ole võimalik mõistlikult tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada.
30.3.Rahuaja ametikohalt vabastamine ei ole käsitletav tegevteenistuse lõpetamisega, see tähendab, et rahuaja ametikohalt tegevväelase vabastamine ei too endaga kaasa automaatselt tegevteenistuse lõppemist. Kaitseliidus rahuaja ametikohalt vabastamine ei välista tegevväelase määramist Kaitseväes mõnele muule ametikohale.
30.4.Kaebaja vabastamise põhjuseks Kaitseliidus rahuaja ametikohalt oli tema poolt Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja K-0-13/21/17119U p-s 3 nimetatud ühe nõutud dokumentidest esitamata jätmine sama käskkirja p-s 6 märgitud tähtajaks s.o 17. septembriks 2021, koosmõjus ametikohale mittesobivusega, kuna kaebaja ei soovinud ennast lasta vaktsineerida, mille vajalikkus tulenes sama riskianalüüsi p-s 3 märgitud põhjendustest ja p-s 4 nakkusohutuse riskide maandamiseks ettenähtud meetmete rakendamise vajalikkusest.
30.5.Kaitseliidus ei ole võimalik rakendada tegevväelasele temale pandud ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks kontakte vältivat töökeskkonda. Sellest tulenevalt on eeldatavasti kõigile Kaitseliidus rahuaja ametikohal teenivatel tegevväelastel teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimestevaheline kõrge nakatumisrisk.
30.6.Kaitseliidu ülema poolt kinnitatud riskianalüüsis ettenähtud ohutusmeetmed, nende rakendamise viis ja rakendajate määramine on töökorralduslik küsimus, mistõttu Kaitseliidu ülem kehtestas riskianalüüsi KaLS § 13 lg 5 alusel käskkirjaga. Nimetatud käskkirjade peale ei ole esitatud vaideid, ega ole vaidlustatud halduskohtus. Seega on nimetatud käskkirjad kehtivad ja kuuluvad täitmisele.
30.7.Kaitseliit ei sundinud kaebajat ennast vaktsineerima, kui ta seda ei soovi, küll aga näeb Kaitseliit riskianalüüsist tulenevalt ette, et Kaitseliidus tegevväelasena töötav isik peab olema vaktsineeritud. Sellest tulenevalt antigi kaebajale võimalus teha ise valik, kas viia enda töökohale esitatava muutunud nõudega vastavusse või loobuda töötamisest Kaitseliidus.
30.8.Vastustajal puudub võimalus veenduda kaebaja nakkusohutuses, kuna viimane ei ole seda tõendanud, kuigi vastustaja seda nõudis ja tuletas meelde. Kaebaja ei ole ka ise teinud mingeid omapoolseid algatusi, et pakkuda välja võimalusi nakkusohutuse tõendamiseks.
30.9.Kaebajale ei saanud tulla üllatusena, et teda vabastatakse rahuaja ametikohalt, kui ta ei tõenda enda nakkusohutust ega rakenda riskianalüüsiga ettenähtud ohutusmeetmeid.
3-21-2710 Kaebajale oli edastatud 1. oktoobril 2021, enne tema rahuaja ametikohalt vabastamist teatis nr K-1-15/21/19283 tema rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsusest.
30.10.Kaitseliidu ülema ja kaebaja vahel toimus 7. oktoobril 2021 kohtumine, kus arutati tõendi esitamata ja vaktsineerimata jätmise tagajärgi. Kohtumine lõppes kaebaja seisukohaga, et ta ei esita nõutud dokumenti, ega ole nõus end laskma vaktsineerida ning leppis sellega, et teda vabastatakse Kaitseliidu rahuaja ametikohalt. Kohtumise tulemusena allkirjastas Kaitseliidu ülem kaebaja rahuaja ametikohalt vabastamise käskkirja. Samuti edastati samal päeval kaebaja vastuväitele vastus. Vastuses korrati juba kaebajale teadaolevad rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsuse teatises toodud ja kohtumisel Kaitseliidu ülemaga arutatud seisukohad. Tulenevalt eeltoodust ei vasta tõele kaebaja väide, et vastustaja ei ole tema arvamust ja vastuväidet ära kuulanud.
30.11.Seoses sellega, et Kaitseliidu ülema 6. oktoobri 2021 käskkiri nr K-1-1/21/19702P ei lõpeta tegevteenistussuhet, ei teki kaebajal ATS § 105 alusel hüvitise nõudeõigust isegi olukorras, kui kohus tuvastaks Kaitseliidu ülema 6. oktoobri 2021 käskkirja nr K-11/21/19702P tühisuse.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Eesti Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkiri nr 162
31.Eesti Kaitseväe juhataja kinnitas 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe "Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" koos tegevuskavaga. Käskkirja p-i 4 sõnastus oli järgnev: "Tulenevalt "Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile [email protected] või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud käesoleva käskkirja seletuskirjas." Käskkirja p 8 sätestas: "J1 ülemal algatada menetlustoimingud punktis 7 nimetatud isikute suhtes töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel." Seejuures peeti J1 all silmas personaliosakonda ning p-s 7 nimetatud isikud olid isikud, kes ei esitanud nõutavat tõendit ühe nädala jooksul käskkirja p-s 4 nimetatud kahenädalase tähtaja saabumisest.
32.Kaitsevägi on seisukohal, et kaebaja õiguseid ei saa kaitsta käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamisega (dtl 228). Käskkirja nr 162 p-i 4 sõnastusest selgub, et kohustus on suunatud Kaitseväe teenistujatele. Kaitseväe teenistujateks loetakse Kaitseväe koosseisus olevaid ametikohti (KKS § 10). Vastustaja I hinnangul ei oleks käskkirja nr 162 p 4 tühistamine kaebaja puhul eesmärgipärane, sest tal ei olnud Kaitseväes tegevteenistusest vabastamise ajal ametikohta ja täitmata tegevväelaste rahuaja ametikohtade ametijuhendid eeldasid vaktsineerimise tõendi olemasolu vastavalt 30. märtsi 2021. a käskkirjale nr 79. Käskkirja nr 162 p-i 8 näol on tegemist riskianalüüsi kinnitava käskkirja regulatiivse sättega, mille tühistamine ei tooks kaebajale neid õiguslikke tagajärgi, mille vältimist ta seeläbi loodab saavutada. Esiteks näeb Käskkirja nr 162 p 8 ette menetluse alustamise ainult Kaitseväe teenistujate suhtes ja teiseks ei tähenda regulatiivse sätte puudumine halduse siseaktis, et kohustuse rikkumist ei saa menetleda.
3-21-2710
33.Kohus märgib, et eelpoolnimetatud vastustaja I seisukohta tuleb vastavalt HKMS § 2 lg-le 4 ja § 151 lg 2 p-le 1 tõlgendada taotlusena kaebuse läbi vaatamata jätmiseks Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p de 4 ja 8 tühistamisnõude osas.
34.Kaitseväe juhataja 10. oktoobri 2021. a käskkirjast nr 622P nähtub, et kaebaja vabastati tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega. Seejuures viidati Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirjale nr K-0-13/21/17119U (käskkirjas ekslikult kirjas K-0-13/21/171119U), mille kohaselt tuli tõend vaktsineerimise või COVID-19 läbipõdemise kohta esitada 17. septembriks 2021 Kaitseliidu meiliaadressile ([email protected]) ning et 7. oktoobri 2021. a seisuga ei olnud kaebaja Kaitseliidu ülema nõutud dokumenti esitanud. Eelnevale tuginedes leidis Kaitsevägi, et kaebaja suhtes esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on tegevteenistusest vabastamise aluseks. Kuigi 10. oktoobri 2021. a käskkirjas on viidatud ka Kaitseväe juhataja käskkirjale nr 162, selgitades, et Kaitseväes kehtib teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue, nõustub kohus vastustajaga I, et kaebaja ei saa oma õiguseid kaitsta käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamisega.
35.Kohus nõustub Kaitseväega ka selles, et Kaitseliidu ülem on määranud kaebaja ametikohale Kaitseliidus. Kaitseliidus teenimise ajal kohalduvad teenistujatele Kaitseliidus kehtivad korraldused. Kaitseliidu ülema 3. septembri 2021. a käskkirjaga nr K-013/21/17119U seati Kaitseliidu tegevväelastele kohustus esitada 17. septembril 2021 nakkusohutust tõendav tõend. Järelikult kohaldus kaebaja suhtes kohustus esitada tõend 17. septembril 2021 Kaitseliidu ülemale.
36.Nagu asja materjalidest nähtub, võeti kaebaja Kaitseväe juhataja 4. novembri 2020. a käskkirjaga nr 580P tegevteenistusse selleks, et täita Kaitseliidus ülesandeid – ta määrati viieks aastaks Kaitseliidu ülema käsutusse (dtl 22). Kaitseliidu ülema 6. novembri 2020. a käskkirjaga nr K-1.1-1/20/23529P nimetati kaebaja Kaitseliidu ametikohale, määrati palgatase ja palk ning ametikoha asukoht (dtl 234). Seega on õige vastustaja seisukoht, et kaebajal ei olnud Kaitseväes tegevteenistusest vabastamise ajal ametikohta. Selline seisukoht ei vii kaebaja järelduseni (dtl 385), et kaebaja on justkui teenistusse võetud, teenistusülesandeid täitnud ning ka teenistusest vabastatud, ent puudub isik, kelle kasuks kaebaja teenistusülesandeid on täitnud. Ilmselgelt täitis kaebaja teenistusülesandeid Kaitseliidus, olles Viru maleva staabi luure- ja julgeolekusektsiooni ringkonna luure- ja julgeolekuohvitseri (kapten) ametikohal. Kuigi ta oli võetud Kaitseväes tegevteenistusse, pidi ta nn koroonatõendi esitama Kaitseliidule ja seda Kaitseliidu ülema 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-013/21/17119U mitte Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 alusel. Asjaolu, et kaebaja pidi koroonatõendi esitama Kaitseliidule, ei oma tähtsust ATS § 105 lg-st 1 tuleneva hüvitise tasumise nõude lahendamisel.
37.Seega kohus nõustub Kaitseväe seisukohaga, rahuldab Kaitseväe taotluse ja jätab kaebaja nõude Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamiseks läbi vaatamata. Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkiri nr K-0-13/21/17119U
38.Kuigi kohus leiab, et kaebaja teenistusest vabastamine KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel oli õigusvastane sõltumata 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p 3 sisulisest õiguspärasusest või õigusvastasusest, peab kohus käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U seonduvalt vajalikuks märkida järgmist (kohus ei kontrolli Kaitseliidus kehtestatud
3-21-2710 vaktsineerimisnõude proportsionaalsust ega tee põhjalikku analüüsi, kas riskianalüüs on õigesti läbi viidud, sest sellest ei sõltu asja lahendamise tulemus).
39.Kohtu hinnangul on 3. septembri 2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U kehtestatud nõue mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. Kohustus esitada käskkirja p-s 3 märgitud tõend tähendab terve ja haigust mittepõdenud inimese jaoks sisuliselt vaktsineerimise kohustust, kuna vaktsineerimine on teenistussuhte jätkamise eelduseks. Kuivõrd selle tõendi saamine olukorras, kus isik ei olnud haigust põdenud, eeldas enda vaktsineerimist, oli korraldus sisuliselt suunatud kohustamiseks end vaktsineerida. Seda on leidnud ka Tartu Ringkonnakohus 23. jaanuari 2023. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17265 (p 7.2) ja 1. juuli 2022. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17151 (p 10).
40.TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh ka SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse meetmed, kui tulenevad õigusaktidest. Riigikohtu hinnangul võivad TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 anda käskkirja nr 162 p-le 4 piisava õigusliku aluse (Riigikohtu 25. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-2241, p 24). Sama põhimõte kehtib kohtu hinnangul ka Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U puhul. TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit.
41.Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Käskkirja nr K-0-13/21/17119U kehtestamise ajal oleva info kohaselt sai eeldada, et vaktsineerimine võimaldab Kaitseliidul riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kahtlemata äärmiselt kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse). Tallinna Ringkonnakohus pidas 30. novembri 2021. a määruses asjas nr 3-21-2237 vajalikuks täiendavalt märkida (p 10), et lisaks viimati nimetatud eesmärkidele tuleb kaalukaks eesmärgiks pidada ka riigi kaitsevõime tagamist igas ettenägematus olukorras. Riigil võib olla vajalik oma kaitsevõimet iga hetk reaalselt kasutada ja sellisel hetkel kaitsevõime kasutamine erineks märgatavalt tavaolukorras tegutsemisest. Kaitseväes olevate inimeste üheaegsel kasutamisel riigi julgeoleku tagamiseks ei oleks eelduslikult võimalik järgida neid meetmeid, mis aitaksid vaktsineerimata inimestest lähtuvat nakkusohtu vähendada kuni nullini. Kaitsevõime kasutamist raskendaks see, kui vajalikud inimesed, kes ei ole vaktsineeritud, ei saaks kriitilisel hetkel tulenevalt COVID-19 haigusest oma ülesandeid riigi julgeoleku tagamisel ühiselt täita. Tingimusliku vaktsineerimise kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiini ohutuse hindamine, võimalike vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, kaitseväelastele hüvitamismehhanism (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-2241, p 31).
42.Eelnevast tulenevalt jääb rahuldamata kaebaja nõue 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U tühistamiseks.
3-21-2710 Kaitseliidu ülema 6. oktoobri 2021. a käskkiri nr K-1-1/21/19700P
43.Asja materjalide kohaselt vabastas Kaitseliidu ülem kaebaja Kaitseliidu rahuaja ametikohalt 6. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr K-1-1/21/19700P. Käskkirja õiguslike alustena viitas Kaitseliidu ülem KaLS § 10 lg-le 5, § 13 lg 1 p-le 13, lg-le 5, § 15 lg-le 1, lg 3 p-le 2; KVTS § 214 lg-le 1, lg 2 p-le 3, lg-le 3; TTOS § 13 lg 1 p-le 3, § 14 lg 1 p-dele 1 ja 7; Kaitseliidu ülema 3. septembri 2021. a käskkirjale nr K-0-13/21/17119U ja 17. septembri 2021. a käskkirjale nr K-0-13/21/18168U ning määrusele nr 144.
44.Kohtu hinnangul ei anna ükski viidatud norm seaduslikku alust kaebaja teenistusest vabastamiseks ja sätestavad kas Kaitseliidu ülema üldpädevust või on teenistusest vabastamise kontekstis üldse asjakohatud. Nii sätestab KaLS § 10 lg 5, et Kaitseliidus olevale rahuaja ametikohale nimetab tegevväelase ja vabastab ametikohalt Kaitseliidu ülem. KaLS § 13 lg 1 p 13 ja lg 5 kohaselt vastustab Kaitseliidu ülem tegevväelaste kaitseväelise distsipliini eest Kaitseliidus. Kaitseliidu ülem annab Kaitseliidu töö korraldamiseks käskkirju. KaLS § 15 lg 1 näeb ette, et tegevteenistusele Kaitseliidus kohaldatakse kaitseväeteenistuse seadust ja käsuõigust Kaitseväe korralduse seaduse tähenduses, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaitseväe juhataja tegevväelase kõrgema ülemana lahendab Kaitseliidus rahuaja ametikohal oleva tegevväelase esitatud vaide, kui vaide lahendamine on kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt tema pädevuses (KaLS § 15 lg 3 p 2). KVTS § 214 puudutab vaide esitamist. TTOS § 13 lg 1 p 3 näeb tööandjale ette kohustuse korraldada töökeskkonna riskianalüüsi ning TTOS § 14 lg 1 p-d 1 ja 7 näevad töötajale ette kohustuse osaleda ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning täitma tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töökeskkonnavoliniku, töötervishoiuarsti ja Tööinspektsiooni töötervishoiu- ja tööohutusalaseid juhiseid. Kohus nõustub kaebajaga, et viidatud sätete alusel ei ole kaebajaga teenistussuhte lõpetamine võimalik.
45.Vaidlusaluse käskkirja põhjendustest nähtub, et kaebaja vabastati ametikohalt, kuna ta ei esitanud nõutavat dokumenti - täpsemalt Kaitseliidu ülema 3. septembri 2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U kehtestatud ühte järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend. Vastustaja II leidis, et lähtudes riskianalüüsist, kuulub tegevväelane kõrge nakatumise riskitasemega sihtgruppi ning ohutusmeetmena nähakse vältimatult vajalikuna tegevväelase vaktsineerimist, kuna Kaitseliidus on temale pandud ülesannete täitmine Kaitseliidu toimimiseks olulise ja kriitilise tähtsusega. Tööandjal ei ole võimalik mõistlikult tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada. Kohtumenetluses ei ole Kaitseliit täpsustavaid aluseid teenistusest vabastamiseks esitanud. Kohtu hinnangul ei tulene käskkirjas viidatud õigusnormidest, et Kaitseliidul oleks õigus kaebaja ametikohalt vabastada juhul, kui ta käskkirjaga nõutavat dokumenti ei esita. Samuti ei ole Kaitseliit täpsemalt selgitanud, millised seosed esinevad õigusliku aluse kohaldamise ning rahuaja ametikohalt vabastamise aluseks olevate faktiliste asjaolude vahel. Seetõttu on vaidlustatud käskkiri õigusvastane.
46.Kaitseväe juhataja 4. detsembri 2021. a vaideotsuses nr KVPS-0.4-3/21/31457-4 (dtl 184190), kus hinnati Kaitseliidu ülema 6. oktoobri 2021. a käskkirja õiguspärast, asus Kaitseväe juhataja seisukohale, et Kaitseliidu ülema 3. septembri 2021. a käskkiri oli teenistusalane käsk KKS § 29 mõttes ja kaebajale täitmiseks kohustuslik. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda, kuna vaktsineerimiskohustuse kehtestamine on täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks, mitte teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS tähenduses.
3-21-2710
47.Kaitseliidu selgitustest jääb mulje, et Kaitseliidu ülem võib üldpädevuse alusel tegevväelase rahuaja ametikohalt vabastada ka konkreetse õigusliku aluseta, kuna rahuaja ametikohalt vabastamine ei tähenda tegevteenistusest vabastamist (dtl 284). See seisukoht ei ole õige. Olukorras, kus isikut ei ole võimalik nimetada Kaitseväes muule ametikohale, toob Kaitseliidu ametikohalt vabastamine kaasa ka tema tegevteenistusest vabastamise. KaLS § 15 lg 1 kohaselt kohaldatakse tegevteenistusele Kaitseliidus KVTS-i ja käsuõigust KKS-i tähenduses, kui KaLS-s ei ole sätestatud teisiti. Kuna KaLS ei sätesta aluseid tegevteenistuja ametist vabastamiseks, tulnuks Kaitseliidu ülemal lähtuda selles küsimuses KVTS-st. Seda ei ole tehtud. Kaitseväe juhataja 10. oktoobri 2021. a käskkiri nr 622P
48.Asja materjalide kohaselt vabastas Kaitseväe juhataja kaebaja tegevteenistusest 10. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 622P. Käskkirja õiguslike alustena viitas Kaitsevägi KVTS § 121 lg-le 4, § 139 lg 1 p-le 1, lg-tele 2, 3 ja 5, § 140 lg 1 p-le 4, lg-le 6, § 145 lg-le 1, § 214 lgle 1, lg 2 p-le 2, Vabariigi Valitsuse 21. juuni 2018. a määruse nr 45 "Kaitseväe põhimäärus" § 3 lg-le 2, Kaitseliidu ülema 6. oktoobri 2021. a käskkirjale nr K-1-1/21/19700P.
49.KVTS § 121 lg 4 sätestab, et Kaitseväe juhataja asendamise kord sätestatakse Kaitseväe põhimääruses. KVTS § 139 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb tegevväelase tegevteenistussuhe tegevteenistusest vabastamisega. Sama sätte lg-te 2, 3 ja 5 kohaselt lõpetab tegevväelasega tegevteenistussuhte Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevväelase vabastamisel loetakse tegevteenistussuhe lõppenuks käskkirjas märgitud kuupäevast arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevteenistussuhte lõpetamise käskkiri peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1) tegevväelase ees- ja perekonnanimi ning auaste; 2) rahuaja ametikoha nimetus, millel tegevväelane teenis; 3) tegevteenistussuhte lõppemise põhjendus; 4) tegevteenistussuhte lõppemise alus täpse viitega seaduse sättele; 5) tegevväelasele makstav hüvitis, sealhulgas hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest, kui vabastamisega kaasneb hüvitise maksmine; 6) tegevteenistussuhte lõppemise kuupäev; 7) vaidlustamisviide. KVTS § 140 lg 1 p 4 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral. Sama sätte lõike 6 kohaselt loetakse tegevväelane reservis olevaks isikuks teenistusest vabastamisele järgnevast päevast arvates, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teenistusest vabastamisest teavitatakse Kaitseressursside Ametit. KVTS § 145 lg 1 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. KVTS § 214 puudutab vaide esitamist. Määruse nr 45 viidatud säte nägi käskkirja andmise aja redaktsioonis ette, et Kaitseväe juhataja ülesandeid täidab tema puudumisel Kaitseväe juhataja asetäitja, viimase puudumisel Kaitseväe peastaabi ülem, viimase puudumisel õhuväe ülem, viimase puudumisel mereväe ülem ja viimase puudumisel toetuse väejuhatuse ülem.
50.Vaidlusaluses käskkirjas on leitud, et kaebaja ei ole Kaitseliidu ülema nõutud dokumenti esitanud, seega esineb kaebaja suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on tegevteenistusest vabastamise aluseks. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi. KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Lähtudes Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue.
3-21-2710
51.Riigikohtu üldkogu on 15. märtsi 2022. a otsuses asjas nr 5-19-29 p-des 60 ja 61 leidnud, et ATS § 15 p-i 5 ja § 95 lg 1 järgi tuleb asjaolud, mille ilmnemine või tekkimine välistab isiku olemise vanglateenistuses, sätestada seaduses. Asjaolud, mis välistavad isiku vanglateenistusse võtmise või vanglateenistuses olemise, on sätestatud ATS § 14 lg-s 1, § 15 p-des 1-4 ja VangS § 114 lg-s 1. Ükski nimetatutest ei näe vanglateenistuse ametniku teenistusse võtmist või teenistuses olemist välistava asjaoluna ette tema mittevastavust tervisenõuetele. Nõue, et absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistab isiku vanglateenistusse võtmise või vanglaametniku erialale õppima asumise, on sätestatud määruse nr 12 § 5 lg 2 esimeses lauses. Hoolimata mõningatest tõlgendusraskustest on asjaolu, et osale tervisenõuetele mittevastav isik ei sobi teenistusse, tagasiviidav seadusliku aluseni, sest VangS § 146 lg-s 1 sätestatud vanglateenistuse ametniku tervisekontrolli eesmärk on tuvastada muu hulgas ametnikule pandud kohustuste täitmist takistavate tervisehäirete puudumine.
52.Kohus lähtub ka praeguse asja lahendamisel Riigikohtu üldkogu eelpool esitatud seisukohtadest, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt KVTS § 86 p-le 7, et teenistusse ei võeta isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Seega peaks tingimus, mis välistab isiku teenistusse võtmise, olema sätestatud seaduses. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. KVTS § 31 lg 6 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise ajal, et kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks määruseks oli Vabariigi Valitsuse 21. märtsi 2013. a määrus nr 45 "Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded". Määruses nr 45 ega selle lisades ei sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Kuna tegevväelase vaktsineerimiskohustus kehtestati Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav tervisenõue seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses, mistõttu ei sätestanud viidatud aktid seaduslikku eeldust kaebaja vabastamiseks KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel. Sellel seisukohal on olnud ka Tallinna Ringkonnakohus 16. märtsi 2023. a otsuses asjas nr 3-21-2712 (p 28). Lisaks on ringkonnakohus viidatud otsuses selgitanud, et TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja enda tervise kaitseks (TTOS § 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid asutuse toimepidevuse tagamiseks. Need tulenevad teenistussuhteid reguleerivatest seadustest ja määrustest. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, mis reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolses korras muutmist.
53.Seega ei ole asjakohane ka vaidlusaluses tegevteenistusest vabastamise käskkirjas toodud viide KVTS § 83 lg 2 p-le 5. KVTS § 83 lg 2 sätestab, et tegevteenistusse asuda sooviv isik peab Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale esitama Kaitseressursside Ameti kaudu: 1) allkirjastatud taotluse koos kinnitusega, et ta vastab seaduses sätestatud nõuetele; 2) elulookirjelduse; 3) tunnistuse või diplomi nõutava kvalifikatsiooni või hariduse kohta; 4) isikut tõendava dokumendi; 5) muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid. Seega nähtub ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, et nõutavad dokumendid on kehtestatud seadusega või seaduse alusel.
54.Nagu kohus juba eelnevalt märkis, ei ole vaktsineerimiskohustuse kehtestamine teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks. Isegi kui tegemist oleks käsuga teenistuskohustuste täitmiseks, saaks käsu täitmata jätmise eest isiku teenistusest vabastada eelkõige distsiplinaarmenetluse
3-21-2710 tulemusena (KVTS § 140 lg 1 p 7, § 148, § 166, § 177), kuid sellise olukorraga praegu tegemist pole olnud.
55.Eeltoodust tulenevalt oli Kaitseväe 10. oktoobri 2021. a käskkiri nr 622P kaebaja tegevteenistusest vabastamise kohta õigusvastane. Teenistusest vabastamise aluse muutmise ja Kaitseväelt ning Kaitseliidult solidaarselt kaebaja kasuks ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmise taotlused
56.Kaebaja on mh esitanud nõude muuta teenistusest vabastamise alust kohtu poolt ning märkida teenistuse lõpetamise aluseks koondamine. Kaitsevägi leiab, et kaebajal puudub õigus nõuda koondamist (dtl 529).
57.Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja vabastati teenistusest õigusvastaselt, on tal õigus nõuda teenistusest vabastamise aluse muutmist. KVTS § 217 sätestab seejuures, et õigusvastaselt tegevteenistusest vabastamise korral on tegevväelasel nõudeõigus ATS-is sätestatud korras.
58.Kohus peab põhjendamatuks vastustaja seisukohta (dtl 529), et KVTS eelnõu (172 SE) seletuskirja kohaselt võib tegevväelast koondada vaid juhul, kui sõjaväelise auastmega ametikohtade arvu ülempiiri vähendatakse või asutuse funktsioonid muutuvad ning et käesoleva juhtumi puhul ei ole kumbki eeldus täidetud. KVTS § 149 lg 1 kohaselt on koondamise aluseks muuhulgas teenistuse ümberkorraldamine.
59.Kohtu hinnangul oleks õigeks kaebaja tegevteenistusest vabastamise õiguslikuks aluseks KVTS § 140 lg 1 p 8 (koondamine). KVTS § 149 lg 1 sätestab, et koondamine on tegevväelase vabastamine tegevteenistusest rahuaja ametikohtade arvu vähendamise või teenistuse ümberkorraldamise tõttu. Vastustajate poolt ilma seaduses sätestatud otsese õigusliku aluseta halduse siseaktiga tegevväelase tervisenõuetele uue lisanõude kehtestamist (vaktsineerimiskohustust) tuleb lugeda Kaitseväe ja Kaitseliidu poolseks teenistuse ümberkorraldamiseks. Juhul, kui sellise teenistuse ümberkorraldamise tõttu ei vasta tegevteenistuses olev isik enam ametikohast tulenevatele uutele nõuetele, siis tulnuks selline tegevteenistuses olev isik teenistusest vabastada KVTS § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel seoses koondamisega.
60.Eelnevast tulenevalt muudab kohus kaebaja teenistusest vabastamise alust selliselt, et kaebaja vabastatakse tegevteenistusest ja ametikohalt seoses koondamisega KVTS § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel. Seetõttu tuleb Kaitseväelt ja Kaitseliidult mõista kaebaja kasuks välja koondamisega seotud hüvitis vastavalt KVTS § 149 lg-le 4 ning hüvitis õigusvastase tegevteenistusest vabastamise eest vastavalt KVTS § 1 lg-le 3 ja ATS § 105 lg-le 1. Et kaebaja tuli teenistusest vabastada koondamise tõttu, on tal vastavalt tegevteenistusest vabastamise ajal kehtinud KVTS § 149 lg 4 p-le 4 õigus koondamishüvitisele tema kümne kuu põhipalga ulatuses.
61.Lisaks tuleb kaebajale maksta hüvitist õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest ATS § 105 lg 1 alusel. ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema
3-21-2710 poole huve. ATS § 105 lg 3 järgi lg-s 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.
62.Kaebaja palub kohtul vastustajatelt kaebaja kasuks välja mõista hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le 1. Seejuures palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist, et see vastaks summale, millele kaebajal oleks olnud õigus, kui tema tähtajaline teenistussuhe oleks lõppenud tähtaegselt, st vähemalt 50 kuu ulatuses, st vähemalt 107 971,17 euroni.
63.Kohtu hinnangul ei ole asjas esitatud selliseid erilisi asjaolusid, mille alusel tuleks hälbida ATS § 105 lg-s 1 sätestatud kolme kuu keskmise palga suurusest hüvitisest. ATS § 105 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline palgahüvitis ei ole miinimumhüvitis, vaid ATS võimaldab seda hüvitist nii suurendada kui ka vähendada. Kolme kuu hüvitis on üldjuhul optimaalne, keskmine hüvitis.
64.Kohtul on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele. Hüvitis peab olema kohane ja proportsionaalne ja kohtu hinnangul on seda kolmekuune hüvitis (arvestades, et kaebajal on õigus ka kümnekuulisele koondamishüvitisele). Riigikohus selgitas 18. oktoobri 2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-13-16, p-s 29, et ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.
65.Kaebaja palub arvestada asjaoluga, et tegevteenistuses jätkates oleks tal täitunud tegevteenistuspensioni saamiseks vajalik 20 aastat staaži 2024. a augustis (dtl 19). 20-aastase teenistusstaaži korral oleks tal 50-aastaselt tekkinud õigus tegevteenistuspensionile, mille suuruseks on 50% viimasest ametikoha tasust, mistõttu oli kaebajal tekkinud õigustatud ootus tegevteenistuspensioni saamiseks – kusjuures kaebaja teenistussuhet pikendati koroonapandeemia ajal.
66.Kohus ei nõustu kaebajaga, et kõik tema poolt kaebuse p-s 3.46 (dtl 19) välja toodud asjaolud on äärmiselt olulised ning vajalikud, et kohus saaks oma kaalutlusõigust teostada (dtl 411). Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited selle kohta, et vastustaja on vihjanud, et teenistujad, kes ei soovi end vaktsineerida, on rumalad; et vastustaja on kuni teenistusest vabastamiseni ähvardanud teenistujaid distsiplinaarkaristusega, eesmärgiga survestada teenistujaid vaktsineerima; et vastustaja on teenistujaid survestades andnud teenistujatele mõista, et teenistujatel ei ole mõtet oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, kuna Kaitsevägi võidab niikuinii; et vastustaja on teenistujaid solvanud, paigutades teenistujad avalikult n-ö samasse kasti vaktsiinivastastega, ehkki teenistujad ei ole vaktsiinivastased selle mõiste tavapärases tähenduses. Samuti ei oma hüvitise väljamõistmisel tähtsust, kas vastustaja järgis riskianalüüsi koostamise reegleid või kas riskianalüüsist nähtus vaktsineerimiskohustuse kehtestamise võimalikkus.
67.Samas on asjakohane kaebaja seisukoht, et endisel kaitseväelasel on keeruline kui mitte võimatu leida uut kutsealast tööd. Sõjaväelise auastmega ametikohad on vaid Kaitseväes ja Kaitseliidus (KVTS § 12 lg 1). Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks tõsine tagajärg, mis riivab elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Kaebaja 6. märtsi 2023. a menetlusdokumendist nähtub (dtl 412), et kaebaja on uut tööd otsinud väga pikalt ning on
3-21-2710 Töötukassa kaudu käinud ka erinevatel töövestlustel, ent seni ei ole kaebaja sobivat tööd leidnud, sest erasektoris ei ole kaebaja eriala ning selle käigus omandatud oskuste ja teadmistega midagi peale hakata. Ehkki kaebaja on asunud uut eriala omandama (tehes nt veoautojuhi haagise load), on äärmiselt tõenäoline, et uuel erialal saab ta (vähemalt alguses) ka oluliselt väiksemat tasu kui Kaitseväe ja Kaitseliidu teenistujana, seda ennekõike seetõttu, et nn karjääriredelit tuleb alustada nullist. Samuti on selge, et nt veoautojuhina töötamine ei paku eneseteostuse mõttes kaebaja jaoks sellist väljundit nagu teenistus Kaitseväes ja Kaitseliidus.
68.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teenistujaid ebavõrdselt kohelnud. Teenistujate ebavõrdne kohtlemine esineks olukorras, kus sarnastele tunnustele vastavaid teenistujaid ebavõrdselt koheldakse. Asja materjalidest nähtuvalt kohaldus Kaitseväes tõendi esitamise nõue kõikidele ametikohtadele, seega ei koheldud ühtegi töökohta erisustega ning kaebajat ei vabastatud teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja ei ole kohtule esitanud diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu ei ole selles asjas põhjendatud hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 3 alusel võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu.
69.Kaebaja on selgitanud, et tegevteenistuses jätkates oleks tal täitunud tegevteenistuspensioni saamiseks vajalik 20 aastat staaži 2024. a augustis. KVTRS § 393 lg 4 kohaselt on pensioni suuruseks 20-aastase tegevteenistusstaaži puhul 50 protsenti isiku pensioni suuruse arvutamise aluseks oleva ametikoha palgaastmestiku keskmisest. Ebaõige on kaebaja väide, et tal on õigustatud ootus eripension välja teenida.
70.Asja materjalidest nähtub, et kaebajale maksis töötasu Kaitseliit. Kaitseliidu ülema 6. novembri 2020. a käskkirja kohaselt maksti kaebajale põhipalka 2150 eurot kuus (dtl 234). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks saanud töötasu ka Kaitseväest. Kaebaja ühe kuu keskmine brutotasu (viimase 6 kuu eest) oli kaebaja sõnutsi 2159,42 eurot. Kaebaja poolt esitatud palgalehtede järgi on kaebaja saanud Kaitseliidult 2021. a töötasu järgmiselt: 1) aprillis 2510 eurot (dtl 23, palk panka 1935,71 eurot); 2) mais 2604,76 eurot (dtl 24, palk panka 2008,78 eurot); 3) juunis 2328,02 eurot (dtl 25, palk panka 1795,37 eurot); 4) juulis 2389,75 eurot (dtl 26, palk panka 1842,97 eurot); 5) augustis 2150 eurot (dtl 27, palk panka 1658,08 eurot); 6) septembris 2210 eurot (dtl 28, palk panka 1718,40 eurot). See teeb kaebaja kuue kuu keskmiseks 2365,42 eurot, mis on suurem, kui kaebaja on viidanud.
71.Hüvitis tuleb välja mõista vastustajatelt solidaarselt, sest kaebaja vabastati lõppastmes tegevteenistusest Kaitseliidu ülema ja Kaitseväe juhataja käskkirjade koosmõjus – Kaitseliidu ülema käskkiri kaebaja Kaitseliidu rahuaja ametikohalt vabastamise kohta tõi praegusel juhul kaasa Kaitseväe juhataja käskkirja kaebaja tegevteenistusest vabastamise kohta. Asjaolu, et kaebaja määrati Kaitseliidu ülema käsutusse, ei tähenda, et kaebaja poleks olnud tegevteenistuja KVTS ja KKS tähenduses.
72.HKMS § 167 lg 1 sätestab: "Kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused." Kohus leiab, et HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3 alusel on käesoleval juhul põhjendatud teha täpse rahasumma kindlaksmääramine ülesandeks
3-21-2710 Kaitseliidule, andes talle rahasumma kindlaksmääramiseks ja solidaarselt koos Kaitseliiduga väljamaksmiseks aega üks kuu kohtuotsuse jõustumisest käesolevas kohtuasjas.
73.Arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid kogumis, sh seda, et vastustajad on eksinud seaduse kohaldamisel, kuid asja materjalidest ei nähtu, et seda oleks tehtud tahtlikult eesmärgiga kaebajast vabaneda, ja arvestades poolte huve, peab kohus põhjendatuks mõista vastustajatelt solidaarselt kaebaja kasuks välja hüvitis 13 kuu keskmise palga ulatuses. Menetluslikud otsustused
74.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).
75.HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu ja õigusabikulusid. Kaebaja on esitanud taotluse jätta kõik menetluskulud Kaitseväe ja Kaitseliidu kanda ning mõista Kaitseväelt ja Kaitseliidult solidaarselt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 6087,80 eurot (dtl 543). Kaebaja lepingulise esindaja tunnihinnaks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaebaja leiab, et tal on tekkinud käesolevas haldusasjas õigusabikulud summas 5044 eurot ja lisaks on tasunud kaebaja riigilõivu summas 35 eurot (dtl 112, 223), mis kõik kokku on koos käibemaksuga 6087,80 eurot, mida tõendavad Mittetulundusühingule Eesti Tsiviilallianss väljastatud arved (6. märtsi 2023. a arve nr 231200 ja arve spetsifikatsioon, dtl 450-452; 14. märtsi 2023. a arve nr 231202 ja arve spetsifikatsioon, dtl 466-467; 12. aprilli 2023. a arve nr 231348 ja arve spetsifikatsioon, dtl 518-519; 19. mai 2023. a arve nr 231471 ja arve spetsifikatsioon, dtl 544545). Kohus märgib, et viidatud arvete kohaselt on menetluskulude suurus koos riigilõivuga 6375 eurot 80 senti.
76.Kaitsevägi on seisukohal, et esitatud menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud. Ka Kaitseliit ei nõustu menetluskulude suurusega.
77.Toimingute ajakulu on arvete spetsifikatsioonide kohaselt kokku 44 tundi ja 2 minutit, mida võib pidada põhjendatuks. Arve nr 231200 spetsifikatsioonist nähtub, et 5. ja 26. novembri 2021 ning 6. detsembri 2021. a kulud on seotud vaidemenetlusega (ajakulu 4 tundi ja 18 minutit). Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja esitas 5. novembril 2021 Kaitseväe juhatajale vaide 6. oktoobri 2021. a käskkirjale (dtl 166-183) ning 29. novembril 2021 kõrvaldas vaidemenetluse puudused. Vaidemenetluses tehtud kulutuste, sh õigusabikulude hüvitamine halduskohtumenetluses ei ole HKMS alusel võimalik. Riigikohus on püsivalt leidnud, et halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (nt Riigikohtu 19. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-43-14, p 26).
3-21-2710
78.Vastuseks Kaitseväe seisukohale, selgitab kohus, et kohtupraktikas on järjekindlalt kinnitatud, et teise isiku poolt ja teises asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul menetluskulude väljamõistmist (nt Riigikohtu 24. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-55-05, p 8; 18. mai 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 12). Nimetatud seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas, kuna sama advokaat on esindanud erinevaid isikuid sarnaste otsuste vaidlustamisel. Seega pole alust menetluskulusid vähendada põhjusel, et Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 ja Kaitseväe teenistusest vabastamise käskkirjad on halduskohtus vaidlustanud ka teised isikud, keda esindab sama advokaat, kes esindab ka kaebajat.
79.HKMS § 109 lg 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik ning seda kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu 15. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-63-15, p 16). Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kaebaja on kohtule kinnitanud (dtl 505), et Mittetulundusühing Eesti Tsiviilallianss ei ole käibemaksukohustuslane ega saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Käibemaksu maha arvamise õigust ei ole ka kaebajal endal.
80.Kohus on rahuldanud kaebuse osaliselt, kuid rahuldatud osa suurust on väga keeruline kindlaks teha. Kohus on küll tunnistanud õigusvastaseks Kaitseliidu 6. oktoobri 2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P ja Kaitseväe 10. oktoobri 2021. a käskkirja nr 622P õigusvastaseks, muutnud teenistusest vabastamise alust ning mõistnud kaebaja kasuks välja hüvitise, kuid 50 keskmise kuupalga asemel 13 kuu keskmise palga ulatuses. Samuti on kohus jätnud läbi vaatamata kaebuse Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamiseks ning jätnud rahuldamata nõude Kaitseliidu 3. septembri 2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 tühistamiseks.
81.Arvestades kaebuse rahuldatud osa ja asjaolu, et vaidemenetluse kulusid kohtumenetluses teiselt poolelt välja mõista ei saa, mõistab kohus vastustajatelt solidaarselt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4500 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
82.Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 29.08.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 29.08.2024 otsus
Resolutsioon Jätta kaebaja vastuväide kohtu tegevusele ning taotlus menetluse peatamiseks rahuldamata. Jätta kaebaja taotlus TTOS § 13 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata. Rahuldada Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsuse punktid 1-5 ja 8 ning teha vastavas osas uus otsus,
3-21-2710
millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.