Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 29.08.2024, Tartu xxx X.X.i kaebus kaebus Eesti Kaitseväe juhataja 10.10.2021. a käskkirja nr 622P õigusvastaseks tunnistamiseks, Eesti Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 ning Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 tühistamiseks, Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P õigusvastasuse kindlakstegemiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsus Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Esindajad v.adv. Jaanika Reilik-Bakhoff ja v.adv.abi Kristina Sööt Vastustaja I Kaitsevägi Esindaja Katrin Lehtla Vastustaja II Kaitseliit Esindaja Maire Hirmat
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja vastuväide kohtu tegevusele ning taotlus menetluse peatamiseks rahuldamata.
2.Jätta kaebaja taotlus TTOS § 13 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata.
3.Rahuldada Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsuse punktid 1-5 ja 8 ning teha vastavas osas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.09.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Kaitseväe juhataja kinnitas 31.08.2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Käskkirja p 4 sätestas, et tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt 2 nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud sama käskkirja seletuskirjas. Käskkirja p 8 sätestas, et J1 ülemal algatada menetlustoimingud p-s 7 nimetatud isikute suhtes töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel.
2.Eesti Kaitseväe juhataja tunnistas 14.03.2022. a käskkirjaga nr 446 kehtetuks Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirjaga nr 162 kinnitatud „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Sama käskkirjaga kinnitati Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" koos tegevuskavaga.
3.Kaitseliidu ülem kinnitas 03.09.2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U „Töökeskkonna ohuteguri riskianalüüs – bioloogiline ohutegur COVID-19“. Käskkirja p 3 sätestas, et tulenevalt töökeskkonna ohuteguri riskianalüüsist – bioloogiline ohutegur COVID19, esitada Kaitseliidus tegevteenistuses oleval tegevväelasel üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-posti aadressile.
4.Kaitseliidu ülem muutis 17.09.2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/18168U 03.09.2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U kinnitatud töökeskkonna ohuteguri riskianalüüsi – bioloogiline ohutegur COVID-19 – p-is 4 toodud sõnastust ja tabelit sama käskkirja lisas 1 esitatud sõnastuses ja kujul.
5.Kaitseliit esitas 01.10.2021 X.X.ile teate nr K-1-15/21/19283 rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsuse kohta.
6.Kaitseliidu ülem vabastas 06.10.2021. a käskkirjaga nr K-1-1/21/19700P kapten X.X.i 08.10.2021 Kaitseliidu Viru maleva staabi luure- ja julgeolekusektsiooni ringkonna luure- ja julgeolekuohvitseri (kapten) Kaitseliidu rahuaja ametikohalt; lõpetas X.X.ile palga maksmise alates 09.10.2021 ning maksis talle rahalist hüvitist kasutamata jäänud 7,87 kalendripäeva eest. Käskkiri on antud kaitseliidu seaduse (KaLS) § 10 lg 5, § 13 lg 1 p 13 ja lg 5, § 15 lg 1 ja lg 3 p 2, kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 214 lg, lg 2 p 3 ja lg 3, töötervishoiu ja
tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3, § 14 la 1 p 1 ja p 7 alusel ning lähtudes Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirjast nr K-0-13/21/171119U ja 17.09.2021. a käskkirjast nr K-0-13/21/18168U ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000. a määrusest nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 144), Kaitseliidu ülema 01.10.2021. a kirjast nr K-1-15/21/19287 „Teade Kaitseliidus olevalt rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsuse kohta“, X.X.i 04.10.2021. a kirjast ning seoses teenistusliku vajadusega. Käskkirja kohaselt jättis X.X. esitamata ühe Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/171119U p-s 3 nimetatud dokumentidest talle antud tähtaegadeks. X.X. kuulub kõrge nakatumise riskitasemega sihtgruppi. Tegevväelane esitas 04.10.2021 omapoolsed arvamused ja vastuväited, tööandja kaalus nimetatuid, andis täiendavad selgitused ning aset leidis ka kohtumine Kaitseliidu ülemaga 07.10.2021, kuid siiski ollakse sunnitud tegevväelase Kaitseliidu rahuaja ametikohalt vabastama.
7.Eesti Kaitseväe juhataja vabastas 10.10.2021. a käskkirjaga nr 622P X.X.i tegevteenistusest 08.10.2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega ja arvas reservi alates 09.10.2021; maksis X.X.ile rahalist hüvitist kasutamata jäänud 7,87 puhkusepäeva eest. Käskkiri on antud KVTS § 121 lg 4, § 139 lg 1 p 1, lg 2, lg 3 ja lg 5, § 140 lg 1 p 4 ja lg 6, § 145 lg 1, § 214 lg 1 ja lg 2 p 2, Vabariigi Valitsuse 21.06.2018. a määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 3 lg 2 ja Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P alusel. Käskkirja kohaselt Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 lähtudes kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. Seisuga 07.10.2021 ei olnud X.X. Kaitseliidu ülema nõutud dokumenti esitanud. Seega esines tema suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on tegevteenistusest vabastamise aluseks. X.X. vabastati ametikohalt Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirjaga nr K-1-1/21/19700P.
8.X.X. koos teiste isikutega esitas 03.11.2021 kaebuse (haldusasi nr xxx). X.X. esitas 17.11.2021 individuaalse kaebuse Kaitseväe vastu (haldusasi nr xxx). X.X. esitas 03.01.2022 kaebuse Kaitseliidu vastu (haldusasi nr xxx).
9.Tartu Halduskohus rahuldas 04.02.2022. a määrusega haldusasjas nr xxx kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ning tagastas kaebuse osas, milles kaebaja esitas alternatiivse nõude Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 õigusvastasuse tuvastamiseks.
10.Tartu Halduskohus liitis 05.01.2023. a määrusega haldusasjad nr xxx ja xxx ühte menetlusse ja liidetud haldusasja numbriks jäi xxx.
11.Tartu Halduskohus jättis 06.01.2023. a määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja esitas alternatiivse nõude Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 õigusvastasuse tuvastamiseks.
12.Tartu Halduskohus rahuldas 18.04.2023. a määrusega kaebuse muutmise taotluse ning menetles haldusasjas muuhulgas kaebaja nõuet muuta teenistusest vabastamise alust ning vastustajate vastu esitatud hüvitamisnõuete asemel menetles kaebaja hüvitamisnõuet, mis on esitatud solidaarselt mõlema vastustaja vastu ning jättis läbi vaatamata kaebaja 12.04.2023. a taotluse Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 ning Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p 3 õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamiseks.
13.Kokkuvõttes menetles Tartu Halduskohus X.X.i kaebust nõuetes tuvastada Kaitseväe 10.10.2021. a käskkirja nr 622P õigusvastasus, tühistada Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr
162 p-d 4 ja 8 ning Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p 3, tuvastada Kaitseliidu 06.10.2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P õigusvastasus, muuta teenistusest vabastamise alust ja mõista välja hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 107 971,17 euroni (bruto). Kaebaja põhjendused: 1) Kaebaja tegevteenistusest vabastamine ei ole kooskõlas õigusliku alusega. KVTS § 86 p-i 7 grammatiliselt ja teoloogiliselt tõlgendades on selge, et seadusandja on regulatsiooni vastuvõtmisel sätestanud, et asjaolu, mis välistab isiku tegevteenistusse võtmise, peab tulema seadusest kui õigusallikate hierarhias ülimuslikust õigusaktist, mitte määrusest või mõnest õigustrakendavast aktist. Käskkiri nr 162 on vastustaja haldusakt, mitte seadus. Riigikogu ei ole seadnud Kaitseväes töötamise või teenistusse vastuvõtmise aluseks COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist või COVID-19 tõendi esitamist. Tõendi esitamise kohustust ei tulene KVTS-st, Kaitseväe korralduse seadusest (KKS), TTOS-st, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) ega ühestki muust seadusest. 2) Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad ei ole motiveeritud. Asjaolud, mille alusel vastustaja on kaebaja tegevteenistusest vabastanud, ei vasta tegevteenistusest vabastamise käskkirjas viidatud õiguslikule alusele. Haldusaktis tulnuks motiveerida, miks teenistuja vabastamine on vajalik, sobiv ja mõõdukas meede. Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad koosmõjus käskkirjaga nr 162 riivavad teenistujate õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutse ja töökoht. Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise, õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega. Vastustaja ei ole õigusliku aluse kohaldamisel kasutanud enda diskretsiooniõigust. Eesti seadusandluses puudub õiguslik alus kohustusliku vaktsineerimise kehtestamiseks. Viide määrusele nr 144 ei anna selgust, millisele õiguslikule alusele ja miks tuginetakse. 3) Vastustajatelt tuleb mõista välja hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le 1. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga 11.11.2025. Kaebaja arvestas, et tema ametikoht ja sissetulek säilib varasemal kujul vähemasti 50 kuuks. Arvesse tuleb võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ja sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust; kaebaja on Kaitseväe teenistuses olnud üle 17 aasta ja 2 kuu ning tegevteenistuses jätkates oleks kaebajal täitunud tegevteenistuspensioni saamiseks vajalik 20 aastat staaži 2024. a augustis, mille korral oleks tal 50-aastaselt tekkinud õigus tegevteenistuspensionile.
14.Kaitsevägi ei nõustunud kaebusega. Vastustaja I põhjendused: 1) Kaebaja oli hiljemalt 20.07.2021 teadlik, et tal tuleb tegevteenistuses jätkamiseks olla vaktsineeritud. Kaebaja oli teadlik, et kui ta soovib Kaitseliidu asemel asuda ametikohale Kaitseväes, peab ta vastama ametikohale esitatavatele nõuetele, s.h vaktsineerimise nõue. Kaebaja ei ole nimetanud, millisele ametikohale Kaitseväes oleks pidanud ta määratama. Kui isik ei vasta ühegi ametikoha nõuetele, toob see kaasa tema tegevteenistusest vabastamise. 2) Käskkirjas nr 622P on viide Kaitseliidu ülema 06.10.2021 käskkirjale nr K-1-1/21/19700P. Järelikult on olemas viide põhjendustele, et isikul puudus tõend, talle on antud võimalus puuduse kõrvaldamiseks ja tagatud ärakuulamisõigus. Käskkiri nr 622P sisaldab nii faktilisi kui ka õiguslikke põhjendusi käskkirja andmiseks. 3) Hüvitise suurendamise nõue on põhjendamatu. Kaebaja ei ole täpsustanud, milline on see spetsiifiline väljaõpe, mis piirab tema võimalusi tööturul. Ebaõige on kaebaja väide, et tal on õigustatud ootus eripension välja teenida.
15.Kaitseliit ei nõustunud kaebusega. Vastustaja II põhjendused: 1) Tõendi küsimise õigus tulenes määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 ja lg 2 2 koosmõjus. Kaitseliidus rahuaja ametikohalt vabastamine ei välista tegevväelase määramist Kaitseväes mõnele muule ametikohale. Kaebaja vabastamise põhjuseks Kaitseliidus rahuaja ametikohalt oli tema poolt Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja K-0-13/21/17119U p-s 3 nimetatud ühe
nõutud dokumentidest esitamata jätmine käskkirja p-s 6 märgitud tähtajaks, s.o 17.09.2021, koosmõjus ametikohale mittesobivusega, kuna kaebaja ei soovinud ennast vaktsineerida, mille vajalikkus tulenes riskianalüüsi p-s 3 märgitud põhjendustest ja p-s 4 nakkusohutuse riskide maandamiseks ettenähtud meetmete rakendamise vajalikkusest. Kaebajale ei saanud tulla üllatusena, et ta vabastatakse rahuaja ametikohalt, kui ta ei tõenda enda nakkusohutust ega rakenda riskianalüüsiga ettenähtud ohutusmeetmeid. Kaebajale oli edastatud 01.10.2021 teatis tema rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsusest. 2) Seoses sellega, et Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkiri nr K-1-1/21/19702P ei lõpeta tegevteenistussuhet, ei teki kaebajal ATS § 105 alusel hüvitise nõudeõigust ka olukorras, kui kohus tuvastaks Kaitseliidu ülema 06.10.2021 käskkirja nr K-1-1/21/19702P tühisuse.
16.Tartu Halduskohus rahuldas 16.06.2023. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); tuvastas Kaitseliidu 06.10.2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P ja Kaitseväe 10.10.2021. a käskkirja nr 622P õigusvastasuse (resolutsiooni p 2); muutis X.X.i teenistusest vabastamise aluse koondamiseks KVTS § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel (resolutsiooni p 3); mõistis Kaitseväelt ja Kaitseliidult solidaarselt X.X.i kasuks välja hüvitise 13 kuu keskmise palga ulatuses ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse mõista hüvitis välja 50 kuu keskmise palga ulatuses (resolutsiooni p 4); kohustas Kaitseliitu 1 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suuruse ja maksma see solidaarselt Kaitseväega kaebajale välja (resolutsiooni p 5); jättis läbi vaatamata X.X.i kaebuse Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamiseks (resolutsiooni p 6); jättis rahuldamata X.X.i kaebuse Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 tühistamiseks (resolutsiooni p 7); mõistis Kaitseväelt ja Kaitseliidult solidaarselt X.X.i kasuks välja 4500 eurot menetluskulude katteks ning ülejäänud osas jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 8). Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja ei saa õiguseid kaitsta Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamisega. 2) Kaebaja teenistusest vabastamine KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel oli õigusvastane sõltumata Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 sisulisest õiguspärasusest või õigusvastasusest. Käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U kehtestatud nõue on mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (s.h riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit. Käskkirja nr K-0-13/21/17119U kehtestamise ajal oleva info kohaselt sai eeldada, et vaktsineerimine võimaldab Kaitseliidul riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ja vähemal määral viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kahtlemata äärmiselt kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse). Eelnevast tulenevalt jäi rahuldamata kaebaja nõue käskkirja nr K-0-13/21/17119U tühistamiseks. 3) Ükski Kaitseliidu 06.10.2021. a käskkirjas nr K-1-1/21/19700P viidatud norm ei anna seaduslikku alust kaebaja teenistusest vabastamiseks ja on teenistusest vabastamise kontekstis asjakohatud. Kohtumenetluses ei ole Kaitseliit täpsustavaid aluseid teenistusest vabastamiseks esitanud. Kaitseliit ei ole selgitanud, millised seosed esinevad õigusliku aluse kohaldamise ja rahuaja ametikohalt vabastamise aluseks olevate faktiliste asjaolude vahel. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine on täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks, mitte teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS tähenduses. Olukorras, kus isikut ei ole võimalik nimetada Kaitseväes muule ametikohale, toob Kaitseliidu ametikohalt vabastamine kaasa tema tegevteenistusest vabastamise. KaLS § 15 lg 1 kohaselt kohaldatakse tegevteenistusele Kaitseliidus KVTS-i ja käsuõigust KKS-i tähenduses, kui KaLS-s ei ole
sätestatud teisiti. Kuna KaLS ei sätesta aluseid tegevteenistuja ametist vabastamiseks, tulnuks Kaitseliidu ülemal lähtuda KVTS-st. Seda ei tehtud. Käskkiri on õigusvastane. 4) Asja lahendamisel saab lähtuda Riigikohtu üldkogu 15.03.2022. a otsuses nr 5-19-29 (p-d 60 ja 61) esitatud seisukohtadest, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt KVTS § 86 p-le 7, et teenistusse ei võeta isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Tingimus, mis välistab isiku teenistusse võtmise, peab olema sätestatud seaduses. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. KVTS § 31 lg 6 sätestas, et kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks oli Vabariigi Valitsuse 21.03.2013. a määrus nr 45 "Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded" (määrus nr 45). Määruses nr 45 ega selle lisades ei sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Kuna tegevväelase vaktsineerimiskohustus kehtestati Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav tervisenõue seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses, mistõttu ei sätestanud viidatud aktid seaduslikku eeldust kaebaja vabastamiseks KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel. TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja tervise kaitseks (TTOS § 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ja nõudeid asutuse toimepidevuse tagamiseks. Need tulenevad teenistussuhteid reguleerivatest seadustest ja määrustest. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS-i tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks. Kaitseväe 10.10.2021. a käskkiri nr 622P on õigusvastane. 5) Õigeks kaebaja tegevteenistusest vabastamise õiguslikuks aluseks oleks KVTS § 140 lg 1 p 8 (koondamine). Vastustajate poolt seaduses sätestatud otsese õigusliku aluseta halduse siseaktiga tegevväelase tervisenõuetele uue lisanõude kehtestamist (vaktsineerimiskohustust) tuleb lugeda Kaitseväe ja Kaitseliidu poolseks teenistuse ümberkorraldamiseks. Kui sellise teenistuse ümberkorraldamise tõttu ei vasta tegevteenistuses olev isik enam ametikohast tulenevatele uutele nõuetele, siis tulnuks isik teenistusest vabastada KVTS § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel seoses koondamisega. Eelnevast tulenevalt muutis kohus kaebaja teenistusest vabastamise alust selliselt, et kaebaja vabastatakse tegevteenistusest ja ametikohalt seoses koondamisega KVTS § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel. 6) Kaebajal on vastavalt KVTS § 149 lg 4 p-le 4 õigus koondamishüvitisele 10 kuu põhipalga ulatuses. Lisaks tuleb kaebajale maksta hüvitist õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest ATS § 105 lg 1 alusel. Esitatud ei ole asjaolusid, mille alusel tuleks hälbida ATS § 105 lg-s 1 sätestatud 3 kuu keskmise palga suurusest hüvitisest. Kaebuse p-s 3.46 (dtl 19) välja toodud asjaolud ei ole äärmiselt olulised ja vajalikud, et kohus saaks kaalutlusõigust teostada (dtl 411). Asjakohane on kaebaja seisukoht, et endisel kaitseväelasel on keeruline, kui mitte võimatu, leida uut kutsealast tööd. Ehkki kaebaja on asunud uut eriala omandama (tehes nt veoautojuhi haagise load), on tõenäoline, et uuel erialal saab ta (vähemalt alguses) oluliselt väiksemat tasu kui Kaitseväe ja Kaitseliidu teenistujana. Kaebajat ei vabastatud teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja ei ole esitanud diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu ei ole põhjendatud hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 3 alusel võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu. Ebaõige on kaebaja väide, et tal on õigustatud ootus eripension välja teenida.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
17.Kaitsevägi ja Kaitseliit esitasid 14.07.2023 apellatsioonkaebuse, milles nad paluvad tühistada Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsuse p-d 1-5 ja 8 ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täies ulatuses rahuldamata ning jätta kõik, s.h halduskohtus kantud menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
1) Kuna Kaitseliidu ülemal ja Kaitseväe juhatajal oli õigus kehtestada asutuses töötervishoiu ja tööohutuse meetmeid, siis on õigus nõuda ka nõuete täitmist töötajatelt. Kohus otsuse p-s 46 asus üllatuslikule seisukohale, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine on täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks. Seisukoht on vastuolus otsuse p-s 40 väljendatud seisukohaga, et TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, s.h SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse meetmeid. Riigikohus ei ole väitnud, et tegemist on tervisenõuetega KVTS § 31 lg 6 alusel vastu võetud määruse nr 45 mõttes, vaid selgitas, et KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate töötervishoiu ja tööohutuse meetmete tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit. Töötervishoiu ja tööohutuse meetmed ei ole tervisenõuded, vaid tööohutusabinõud. Kohus ei ole Kaitseväe vastavaid väiteid analüüsinud, millega rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. 2) Ühegi vaidlusaluse käskkirja õigusliku alusena ei ole toodud viidet KVTS § 31 lg-le 6. Käskkirjade õiguslikes alustes on viide TTOS-le. Ka Riigikohus leidis 25.11.2021. a määruses nr xxx, et tegemist on määruse nr 144 § 6 lg 2 p-s 11 toodud meetmega. Määruse nr 144 seletuskirja kohaselt, kui tööandja peab riskide hindamise tulemusel vajalikuks töötajate vaktsineerimist, testimist või COVID-19 haiguse läbipõdemise kontrollimist, tuleb vastavad abinõud ette näha töökeskkonna riskianalüüsis ja tegevuskavas. Asjaolu, et tõendi esitamise nõue ei ole tervisenõue, vaid tööohutusalane meede, on tõendatav ka läbi TTOS-i ja määruse nr 45 ja selle lisa „Kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuded“ mõistete tõlgendamise. Tõendi esitamise nõude näol on tegemist tööohutuse meetmega, mille täitmise peab tagama kaebaja puhul Kaitseliit. Kaitseliidu ülemal oli õigus meetmeid kehtestada. Järelikult oli kaebajal kohustus kehtestatud nõudeid täita. 3) Kohus ebaõiget materiaalõigust rakendades ja menetlusõigust rikkudes rahuldas kaebaja taotluse muuta teenistusest vabastamise alust, märkides teenistuse lõpetamise aluseks koondamine. Otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus luges olukorda teenistuse ümberkorraldamiseks ja millisele õigusnormile kohtu järeldus tugineb. Teenistuse ümberkorraldamise mõistet ATS ei kasutata. Ümberkorraldamise mõiste sisustamist selgitab KVTS § 149 lg 1 seletuskiri. Kaitseväes ja Kaitseliidus ei ole teenistuse ümberkorraldamist toimunud. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. 4) Hüvitamisnõue ei ole olemuslikult seotud teenistusest vabastamise aluse muutmise nõudega. 5) Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ka juhul, kui tegemist oleks tegevväelasele tervisenõuete kehtestamisega. KVTS näeb vabastamiseks ette kohase õigusliku aluse, kui tegevväelane ei vasta tervisenõuetele ja tegemist ei ole koondamisega teenistuse ümberkorraldamise tõttu. Kui kohus leidis, et Kaitsevägi ja Kaitseliit kehtestasid tegevväelastele täiendavad tervisenõuded, pidi kohus kohaldama KVTS tervisenõuete sätteid. Seda kohus ei teinud. 6) Kohaldades tegevteenistusest vabastamise õigusliku alusena KVTS § 140 lg 1 p 8 (koondamine), asus kohus haldusorgani asemele ja tegi pädevust ületades kaalutlusotsuse. Teenistusest vabastamise alus ei saa olla koondamine, mistõttu on hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. Teenistuja koondamine on diskretsiooniotsus, mistõttu ei ole kaebajal võimalik esitada nõuet, mille sisuks oleks haldusorgani kohustamine tema koondamiseks. 7) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebaja teenistusest vabastamine KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel oli õigusvastane sõltumata 03.09.2021. a käskkirja p-i 3 sisulisest õiguspärasusest või õigusvastasusest. Kui kaebaja vabastati õiguspäraselt Kaitseliidu ametikohalt ja ta ei olnud esitanud avaldust Kaitseväe ametikohale asumiseks, saab teenistuse vabastamise alus tuleneda KVTS § 83 lg 2 p-st 5. Kaitsevägi selgitas menetluses, et kaebajal ei olnud ametikohta Kaitseväes, kaebaja ei ole näidanud, millisele ametikohale teda oleks pidanud määrama või tõendanud, millisele ametikohale asumiseks ta avalduse oli esitanud. Kohus ei ole neid seisukohti arvesse võtnud.
8) Kohus rikkus põhjendamiskohustust, tuvastades Kaitseväe 10.10.2021. a käskkirja nr 622P õigusvastasuse. Kohus ei arvestanud, et Kaitseväe juhataja ei võta Kaitseliidu tegevliikmeid tegevteenistusse ega vabasta Kaitseväe nimel, vaid kui Kaitseliidu tegevväelaste kõrgem ülem (KaLS § 15 lg 2). Seega ei olnud tegemist Kaitseväe käskkirjaga, vaid Kaitseväe juhataja käskkirjaga.
18.X.X. palub 14.09.2023. a vastuses jätta vastustajate apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta kõik kaebaja menetluskulud solidaarselt vastustajate kanda. Vastuse põhjendused: 1) Vastustajate kehtestatud vaktsineerimiskohustuse näol on tegemist teenistujatele kehtestatud tervisenõudega, mitte TTOS-st tuleneva töötervishoiu ja tööohutuse meetmega. Vastustajatele ei andnud vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks alust TTOS ega määrus nr
144.Seda väljendas Tartu Ringkonnakohus 01.08.2022. a otsuses nr 2-21-17151. 2) Kohus tuvastas kaebaja teenistusest vabastamise õigusliku alusena õigesti koondamise. Tegemist on koondamissituatsiooniga ATS § 90 lg 1 p 3 ja KVTS § 149 lg 1 kohaselt. 3) Vastustajad asusid alusetult teenistuse ümberkorraldamist defineerima teenistuse funktsioonide muutumise kaudu, ehkki sellist definitsiooni ei ole võimalik tuletada KVTS-ist, ATS-ist ega KVTS-i seletuskirjast. Teenistuse ümberkorraldamise mõiste sisustamisel saab lähtuda ATS § 90 lg 1 p-st 3. Samuti on „töö ümberkorraldamise“ mõiste defineerimisel võimalik lähtuda TLS-i selgitustest, kuivõrd TLS § 89 lg 1 sätestab ühe koondamise võimaliku põhjusena töö ümberkorraldamise. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamisega muudeti töötervishoiu ja tööohutuse üldjuhiseid ning sellest tulenevalt ka töökorraldust. 4) Kaebaja ei ole kohustamiskaebust esitanud, vaid ta esitas teenistusest vabastamise õigusliku aluse muutmise nõude, mille nõudeõiguse annab ATS § 105 lg 1. 5) Vastustajad ei ole teenistuse lõpetamist puudutavates käskkirjades viidanud teenistusest vabastamise alusena KVTS § 146 lg 1 p-le 3. Teenistuse lõppemise ajal kehtinud KVTS redaktsiooni § 98 lg 6 alusel ei ole kehtestatud kaebaja ametikohale täiendavaid tervisenõudeid, mis näeks ette kaebaja vaktsineerimiskohustuse Covid-19 suhtes. Selleks tulnuks KVTS § 94 lg-st 1 ja ATS § 52 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevalt muuta kaebaja ametijuhendit, milleks kaebaja nõusolekut andnud ei ole. KVTS § 83 lg 2 p 5 ei saa olla teenistussuhte lõppemise aluseks. 6) Asjakohatu on viide, et kohus rikkus põhjendamiskohustust, kuna 10.10.2021. a käskkirja nr 622P kohaselt on tegemist Kaitseväe juhataja käskkirjaga, mitte Kaitseväe käskkirjaga. Tegemist on demagoogilise väitega, mis tuleb jätta tähelepanuta.
19.Tartu Ringkonnakohus peatas 18.03.2024. a määrusega asjas menetluse.
20.Tartu Ringkonnakohus uuendas 05.07.2024. a määrusega asjas menetluse ning andis menetlusosalistele tähtajad – 23.07.2024 ja 05.08.2024 – menetluskulude nimekirja, kuludokumentide ja muude täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks, mida kaebaja esindaja taotlusel muutis vastavalt 16.08.2024 ja 22.08.2024.
21.X.X. esitas 16.08.2024. a seisukohas vastuväite kohtu tegevusele, leides, et menetluse uuendamiseks puudus alus ning kohus peaks menetluse peatama ja ootama ära Euroopa Kohtu lahendi jõustumise Riigikohtu 12.03.2024. a määruses tsiviilasjas nr 2-21-12706 esitatud küsimustes. Kaebaja palus peatada menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-21-12706 Euroopa Kohtu eelotsuse jõustumiseni ja vajadusel esitada täiendavad küsimused. Kaebaja põhjendused seoses Riigikohtu 21.06.2024. a otsusega haldusasjas nr xxx on järgmised: Ringkonnakohus ei ole seotud teises asjas tehtud Riigikohtu otsusega. EL direktiivid 2000/54/EÜ ja 89/391/EMÜ ning Euroopa Liidu üldpõhimõtted ja soovitused on asjakohased ka käesolevas asjas. Riigikohus eiras seaduslikkuse põhimõtet ja omistas haldusorganile õigust suhtuda haldusõiguse normidesse dispositiivselt, tegemist on
väärpraktika kujundamisega. Kaitseväes kehtib vaktsineerimisnõude kehtestamiseks eriregulatsioon, mistõttu ei saa kohaldada TTOS § 13 lg-t 2. TTOS § 13 lg 2 ja määrus nr 144 § 6 lg 2 p 11 ei anna õiguslikku alust vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks. Vaktsineerimiskohustuse eesmärk ei ole legaalne. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks ei olnud täidetud EIK praktikas toodud nõuded ning olid olemas alternatiivid vaktsineerimisele, mida Riigikohus ei analüüsinud. Riigikohus rikkus põhjendamiskohustust. Riigikohtu enamik põhjendusi põhinevad Riigikohtu määrusel asjas nr xxx, mis ei ole asjakohane. Riigikohus lähtus olemasolevast teabest valikuliselt ja jättis hindamata esitatud tõendid. Käesolevas asjas tuleb anda hinnang alternatiivsete meetmete efektiivsusele. Riigikohus rikkus mitmeid põhiõiguse printsiipe – võimude lahusus, inimväärikuse, sotsiaalse ja demokraatliku riigi põhimõte, seaduslikkuse põhimõte, diskrimineerimise keeld, õigus kaitsele riigi omavoli eest. Olenemata vaktsineerimisnõude kehtestamise õigusvastasusest või -pärasusest, oli kaebaja vabastamine kaalutlusotsusena ebaproportsionaalne, seega õigusvastane.
22.Kaitsevägi väitis 16.08.2024. a seisukohas, et arvestada tuleb Riigikohtu järeldustega haldusasjas nr xxx.
23.Kaitseliit palus 16.08.2024. a seisukohas lähtuda Riigikohtu seisukohtadest haldusasjas nr xxx.
24.Vastustajad leiavad 22.08.2024. a seisukohas, et haldusasi nr xxx on käesoleva vaidlusega sarnane. Asjas ei ole kohaldatavad EL direktiivid 2000/54/EÜ ja 89/391/EMÜ ega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi menetletud asjas nr 2-21-12706 küsimuse all olnud eraõiguslikele töösuhetele kehtivad põhimõtted. Seega on menetluse peatamise alused ära langenud. Vastustajad leiavad, et tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited, mis on seotud Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 162, kuna kaebaja ei ole halduskohtu otsust selles osas vaidlustanud. Vastustajad paluvad välja mõista ainult vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, arvestades, et kaebaja esindaja on esitanud samasuguse seisukoha kõikides enda esindatavates haldusasjades. Vastustajad märgivad, et Riigikohus on otsuse p-s 32.2 selgelt väljendanud, et kaudse vaktsineerimisnõude puhul oli tegemist töötervishoiu nõudega TTOS-i tähenduses. Seega on asjakohatud kaebaja selgitused, mis on seotud kaitseväelastele täiendava tervisenõude kehtestamisega. Riigikohus leidis asjas nr xxx, et Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ oli kohtus vaidlustatav siseakt, mis teenis legitiimset eesmärki: ülekaalukat avalikku huvi, s.o riigi tuumikfunktsiooni lakkamatut tagamist, inimeste elude ning tervise kaitset. Sellega kehtestatud kaudne vaktsineerimisnõue oli sobiv, vajalik ja mõõdukas ettevaatusabinõu eesmärgi saavutamiseks. Samu põhimõtteid järgis Kaitseliit. Riigikohus leidis otsuse p-s 46, et kuivõrd kaebaja ei esitanud tervishoiuteenuse osutaja tõendit vaktsiini vastunäidustuse kohta, ei olnud vastustaja kohustatud omal käel kaebaja tervist kaaluma. Põhimõte on kohalduv ka käesolevas vaidluses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
25.Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja vastuväite kohtu tegevusele menetluse uuendamisel (I); lahendab seejärel vastustajate apellatsioonkaebuse (II) ning viimaks vastustajate apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (III). I
26.Kaebaja esitas vastuväite kohtu tegevusele menetluse uuendamisel. Kaebaja leidis, et HKMS § 99 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise eeldused ei ole täidetud ning alus menetluse uuendamiseks puudus. Nimelt ei ole Euroopa Kohtu lahend Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt tsiviilasjas nr 2-21-12706 12.03.2024. a määruses esitatud küsimustes jõustunud, täidetud ei ole ka HKMS § 99 lg-s 2 märgitud uuendamise alus ning Riigikohtu 21.06.2024. a otsuses asjas nr xxx tehtud seisukohad käesolevas haldusasjas otse ei kohaldu. Ka leidis kaebaja, et ringkonnakohus peaks menetluse peatama kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt tsiviilasjas nr 2-21-12706 12.03.2024. a määruses esitatud küsimustes.
27.Ringkonnakohus jätab vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Kaebaja soovib sisuliselt, et ringkonnakohus menetluse jätkuvalt Euroopa Kohtu menetluse tõttu peataks. HKMS § 95 lg 1 sätestab, et kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise asjaolu olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Kohtupraktikas on leitud, et selle sätte alusel on kohtul menetluse peatamise üle otsustamisel kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse ulatus sõltub sellest, kui tugev on kohtuasjade vaheline seos ja kui suur on oht eksliku otsuse või vastuoluliste otsuste tegemiseks asja edasise menetlemise korral. HKMS § 2 lg 2 kohaselt tuleb kohtumenetlus läbi viia mõistliku aja jooksul. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus võib tõepoolest lahendamisel olevat asja mõjutada (RKHKm 10.04.2018, 3-15-1590, p 10). Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole kohtuasjade vahel sellist seost, mis õigustaks haldusasja menetluse jätkuvat peatamist. Riigikohus on käesolevaga analoogses, PPA-ga peetud vaidluses selgelt väljendanud, et politsei tegevuse eripära tõttu ei ole ELi direktiivid 200/54/EÜ ja 89/391/EMÜ kohaldatavad ning relevantsed pole ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi menetletud asjas nr 2-21-12706 küsimuse all olnud eraõiguslikele töösuhetele kehtivad põhimõtted (RKHKo, 21.06.2024, xxx, p 12.2). Ringkonnakohus on jätkuvalt seisukohal, et Riigikohtu seisukoht on ka käeoleva vaidluse lahendamisel asjakohane. Riigikohus on nii asjas nr xxx kui ka asjas nr xxx selgitanud, et tsiviilõiguse normid ei ole avalikus teenistuses rakendatavad vaktsineerimiskohustuse õiguspärasuse hindamisel ning direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab kaitseväeteenistusele erandi direktiivi kohaldamisel. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et praeguse asja lahendamisel on asjakohased siseriiklike kohtute või Euroopa Kohtu seisukohad tsiviilõigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamisel. Vastavalt ei ole põhjendatud ka kaebaja taotlus peatada käesolev menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-21-12706 Euroopa Kohtu eelotsuse jõustumiseni. Sel põhjusel hindas ringkonnakohus 18.03.2024. a menetluse peatamise määruses toodud asjaolud üle ning asus seisukohale, et menetluse uuendamine ei takista kohtuasja õigesti lahendamist, kuid aitab kaasa asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Sel põhjusel jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus menetluse peatamiseks. II
28.Halduskohus jättis läbi vaatamata kaebuse Eesti Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirja p-de 4 ja 8 (vaktsineerimistõendi esitamise kohustus) tühistamiseks põhjendusega, et kaebaja täitis ülesandeid Kaitseliidus, mistõttu viidatud käskkiri teda ei puudutanud. Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata kaebuse samasisulise Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja peale põhjendusega, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on käskkirja andmise (vaktsineerimisnõude esitamise) piisavaks õiguslikuks aluseks, leides, et
vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kaalukad. Kuna kaebaja halduskohtu otsust vastavas osas ei apelleerinud, on otsus eelviidatud haldusaktide osas jõustunud ning ringkonnakohus neid enda otsuses ei käsitle.
29.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirja ning Eesti Kaitseväe juhataja 10.10.2021. a käskkirja õiguspärasuse üle, millega vabastati kaebaja vastavalt Kaitseliidu rahuaja ametikohalt ning seejärel ka tegevteenistusest põhjusel, et ta ei olnud ka talle täiendavalt määratud tähtajaks (07.10.2021) esitanud Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirja p-s 3 märgitud tõendit kas COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise kohta ega vastanud seetõttu teenistuskoha nõuetele. Halduskohus rahuldas kaebuse mõlema käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks, leides, et kuna vaktsineerimiskohustus ei tulenenud seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel, puudus eeldus kaebaja teenistusest vabastamiseks sel alusel, et kaebaja enam vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu teenistusse võtmise nõuetele ei vasta. Ka leidis halduskohus, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks ning isegi kui tegemist oleks käsuga teenistuskohustuste täitmiseks, saaks käsu täitmata jätmise eest isiku teenistusest vabastada eelkõige distsiplinaarmenetluse tulemusena.
30.Ringkonnakohus on seisukohal, et käskkirjadega vabastati kaebaja teenistusest sisuliselt põhjusel, et ta ei vastanud teenistusse võtmise nõuetele. Kuigi vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei täitnud Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirjaga ette nähtud vaktsineerimistõendi esitamise nõuet, puudus vastustajal olukorras, kus kaebaja ei vastanud seetõttu enam ametikoha nõuetele, vajadus alustada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust nõude täitmata jätmise eest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirjas toodud vaktsineerimisnõuet ei saa käsitada KaLS §-s 33 toodud teenistuskohustuse ega § 34 mõistes käsuna. KaLS § 53 lg 2 ls 2 järgi saab distsiplinaarkaristuse määrata üksnes distsiplinaarsüüteo eest. KaLS § 53 lg 2 ls 1 kohaselt on distsiplinaarsüütegu Kaitseliidu maine kahjustamine või teenistuskohustuse täitmisel Kaitseliidu liikme tegevust sätestavate õigusaktide nõuete rikkumine või käsu täitmata jätmine. Kuna vaktsineerimisnõude puhul ei olnud tegemist teenistuskohustuse ega käsuga, ei saanud vaktsineerimisnõude täitmata jätmine kaasa tuua kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse alustamist. Sel põhjusel ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, et enne teenistusest vabastamist pidanuks alustama kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust.
31.Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja võeti tegevteenistusse Kaitseväe juhataja 04.11.2020. a käskkirjaga nr 580P alates 12.11.2020 tähtajaga 11.11.2025 ning määrati Kaitseliidu ülema 06.11.2020. a käskkirjaga nr K-1.1-1/20/23529P alates 12.11.2020 Kaitseliidu rahuaja ametikohale, milleks oli Viru maleva staabi luure- ja julgeolekusektsiooni ringkonna luure- ja julgeolekuohvitseri (kapten) ametikoht (I kd, tl 80). KaLS § 15 lg 1 sätestab, et tegevteenistusele Kaitseliidus kohaldatakse kaitseväeteenistuse seadust ja käsuõigust Kaitseväe korralduse seaduse tähenduses, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. KaLS § 11 lg 1 ning § 13 lg 1 p 1 järgi juhib Kaitseliitu Kaitseliidu ülem, kes allub vahetult Kaitseväe juhatajale ning korraldab koostööd ja Kaitseliidu pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist. Ühtlasi annab Kaitseliidu ülem Kaitseliidu töö korraldamiseks käskkirju (KaLS § 13 lg 5). Seega pidi kaebaja Kaitseliidus teenides lähtuma Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirjast nr K-0-13/21/17119U, millest tulenes ka kaebajale vaktsineerimistõendi esitamise kohustus (II kd, tl 52-53). Halduskohus on otsuses õigesti märkinud, et TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh ka SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse
meetmeid, kui tulenevad õigusaktidest. Ka leidis halduskohus õigesti, et TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti (vt halduskohtu otsuse p 40, III kd, tl 14). Kuivõrd halduskohus jättis Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirja vaidlustamiseks esitatud kaebuse rahuldamata ning kaebaja sellele ei apelleerinud, ei saa ringkonnakohtus vaielda enam selle üle, kas käskkirjast tulenenud vaktsineerimistõendi esitamise kohustus oli eesmärgipärane, proportsionaalne ja õiguspärane või mitte.
32.Ringkonnakohus möönab, et kuigi Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirja õiguslikud põhjendused on napid, saab siiski käskkirja ja teate faktilistest põhjendustest koosmõjus järeldada, et kaebaja vabastati Kaitseliidu rahuaja ametikohalt ametikohale võtmist välistava asjaolu – vaktsineerimistõendi esitamata jätmise tõttu. Nimelt selgitatakse käskkirjas, et Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirjas nr K-0-13/21/171119U „Töökeskkonna ohuteguri riskianalüüs – bioloogiline ohutegur COVID-19 kinnitamine“ ning 17.09.2021. a käskkirjas nr K-0-13/21/18168U „Töökeskkonna ohuteguri riskianalüüsi – bioloogiline ohutegur COVID-19 – muutmine“ viidatud riskianalüüsi läbiviimisel selgus, et tegevväelane kuulub kõrge nakatumise riskitasemega sihtgruppi. Tegevväelasele pandud ülesanded eeldavad töökeskkonnas rohket kontakti inimestega – vabatahtlike kaitseliitlaste, Kaitseliidu töötajate, tegevväelaste ja Kaitseväe teenistujatega. Kaitseliidus ei ole võimalik rakendada tegevväelasele temale pandud ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks kontakte vältivat töökeskkonda. Sellest tulenevalt on eeldatavasti kõigile Kaitseliidus rahuaja ametikohal teenivatel tegevväelastel teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimeste vaheline kõrge nakatumisrisk. Tööandjal ei ole võimalik mõistlikult piisavalt tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada.
33.Eeltoodud põhjendustest, koosmõjus asjaoluga, et käskkirjas viidatakse ka Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirjale, millega seati tegevteenistuses olevatele kaitseväelastele vaktsineerimistõendi esitamise kohustus, saab kahtlusteta järeldada, et COVID-19 haigestumise ja leviku riski sooviti eranditult kõigi tegevväelaste puhul maandada vaktsineerimise kaudu, millest tulenevalt kehtestas Kaitseliidu ülem kaebajale 03.09.2021. a käskkirjaga täiendava töötervishoiu nõude, mille täitmata jätmine andis aluse kaebaja 06.10.2021. a käskkirjaga teenistusest vabastamiseks.
34.Sarnasele seisukohale saab asuda ka Eesti Kaitseväe juhataja 10.10.2021. a käskkirja analüüsides. Käskkirjas selgitatakse: „Riskianalüüsi ning ameti- ja töökohtade võrdluses selgus, et kui isegi osade teenistuskohtade puhul on piiratud ajaperioodi jooksul võimalik hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes ja Kaitseliidus rakendada. Sellest tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ja Kaitseliidu ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimeste vaheline nakatumisrisk.“ Eesti Kaitseväe juhataja 10.10.2021. a käskkirjas viidatakse nii Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirjale, millega nähti ette tõendi esitamine vaktsineerimise kohta kui ka konkreetselt KVTS § 86 p-le 7, mille kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikut, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Käskkirjas märgitakse, et teenistusse võtmise tingimus tulenes Kaitseväes juhataja käskkirjast nr 162. Ka teeb käskkiri viite KVTS § 140 lõike 1 p-le 4 ning § 145 lõikele 1, mis näevad ette tegevväelase tegevteenistusest vabastamise tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral.
35.Riigikohus asus politseiametniku teenistusest vabastamise asjas 21.06.2024. a otsuses haldusasjas nr xxx järgmisele seisukohale: „PPVS § 71 lg 4 kohaselt kehtestab politseiametniku tervisenõuded ja -kontrolli korra ning tervisetõendi sisu ja vormid Vabariigi Valitsus (vt ka PPVS § 38). Selleks oli kaebaja teenistusest vabastamise ajal Vabariigi Valitsuse määrus nr 114. Selles ei olnud eraldi nõudena COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimist sätestatud. Viimane ei välista aga, et PPA peadirektor ei võinud sellise tööohutuse nõude pandeemia tingimustes käskkirjaga kehtestada kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks, tuginedes riskianalüüsile ja kaudselt (käskkirjas sellele otseselt viidatud pole) TTOS-ile ning määrusele nr 144“ (p 35). Eeltoodust leidis Riigikohus, et vaidlusalusel juhul sai käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist ühtlasi muu seaduses teenistusse võtmist välistava asjaoluna (p 36). Riigikohus ei nõustunud viidatud otsuses ka sellega, et vaktsineerimiskohustus tulnuks määrata ametijuhendiga ning ametijuhendi muutmiseks teenistuja nõusoleku puudumine tingis koondamissituatsiooni, vaid tugines TTOS § 13 lõikele 2, määruse nr 144 § 6 lõike 2 p-le 11, lg 22 p-dele 1 ja 2 ning PPA käskkirjale, mis andsid Riigikohtu hinnangul aluse käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna (otsuse p-d 36, 37).
36.Ringkonnakohus on seisukohal, et Riigikohtu eelviidatud selgitused on asjakohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel, mistõttu on halduskohtu seisukoht, nagu pidanuks vaktsineerimiskohustus tulenema seadusest või selle alusel antud määrusest, ebaõige. Ekslik on seetõttu ka järeldus, mille kohaselt puudus vastustajatel alus käsitada kaebaja poolt vaktsineerimistõendi esitamata jätmist muu seaduses teenistusse võtmist välistava asjaoluna. Eeltoodust tulenevalt leidis halduskohus käesolevas vaidluses ebaõigesti ka seda, et tegemist oli teenistuse ümberkorraldamisega ning tugines kaebaja vabastamise alusena koondamist puudutavale sättele (KVTS § 140 lg 1 p 8). Eelnevalt viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et koondamissituatsiooni ei esinenud ka ATS § 90 lg 1 p 3 tähenduses, kuivõrd ametijuhendit ei muudetud (otsuse p 37). Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga selles, nagu oleksid vastustajad pidanud tuginema kaebaja teenistusest vabastamisel KVTS § 146 lg 1 p-le 3, mis näeb ette tegevteenistusest vabastamise ametikoha nõuetele mittevastavuse korral arstliku komisjoni otsuse alusel tegevväelase tervisenõuetele mittevastavuse korral. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kaebaja tervislik seisund ei vastanud konkreetse ametikoha nõuetele ning tegemist ei olnud üksikjuhtumiga, vaid tegevteenistuses jätkamise nõuetele mittevastavusega.
37.Riigikohus asus otsuses samas seisukohale, et TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks kaasa tuua automaatse teenistusest vabastamise. Ka siseakti rakendamisel tuleb järgida kaalumisreegleid (HMS § 4 lg 2) ja kaalumisel ei tohi kaalutlusõigust kuritarvitada. Seejuures tuleb siseakti kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. Riigikohus leidis, et siseakti rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmisel enne teenistuja suhtes õigusliku tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui vaktsineerimisnõude andmise aluseks olnud olukord oli muutunud (otsuse p 40).
38.Ringkonnakohus sedastab, et haldusasjas kogutud tõendid ei kinnita, et vastustajad oleksid kaebaja teenistusest vabastamisel menetlusreeglite vastu eksinud. Kaebaja sai esitada haldusmenetluses vastuväiteid enda teenistusest vabastamise kohta (vt Kaitseliidu 01.10.2021. a teade, I kd, tl 93-95, kaebaja 04.10.2021. a vastus teatele, I kd, tl 96-97). Vaidlustatud
käskkirjadest nähtub, et leidis aset ka kaebaja kohtumine Kaitseliidu ülemaga. Kaebaja 04.10.2021. a kirjast ei selgu, et kaebajal ei olnud võimalik end vaktsineerida tõsiste terviseprobleemide või vastunäidustuste tõttu. Ka ei toonud kaebaja esile muid erilisi asjaolusid, millest tulenevalt pidanuks vastustajad tegema kaebaja suhtes vaktsineerimisnõude osas teistest tegevväelastest erandi. Seega puudusid erandlikud asjaolud, mida tulnuks kaebaja puhul kaaluda.
39.16.08.2024. a seisukohas leidis kaebaja, et ringkonnakohus ei ole seotud haldusasjas nr xxx tehtud Riigikohtu otsusega. Ka esitas Riigikohtu otsusele eriarvamuse riigikohtunik J. Laffranque. Õige on kaebaja viide PS §-lg 146, mille järgi on kohus oma tegevuses sõltumatu, õige on ka see, et Eestis puudub pretsedendiõigus. See ei tähenda samas seda, et ringkonnakohtul puuduks õigus põhistada enda seisukohti viidetega Riigikohtu seisukohtadele ning asuda Riigikohtuga teatud õigusküsimustes samale seisukohale. Kohtupraktikas on Riigikohtu seisukohti õiguse kohaldamise osas peetud oluliseks, kuna Riigikohtu ülesandeks on muu hulgas kohtupraktika ühtlustamine. Haldusasjas nr xxx tegi otsuse Riigikohtu halduskolleegium kogu koosseisus. Asja kolleegiumi kogu koosseisule üleandmisel viitas Riigikohus HKMS § 226 lg 1 p-le 2, s.o just kohtupraktika ühtlustamise vajadusele. Kuigi kolleegiumi kogu koosseisu seisukohtade siduvust kolleegiumi kolmeliikmelisele koosseisule õiguse kohaldamise küsimuses ei ole otsesõnu HKMS §-s 233 sätestatud, tuleneb HKMS § 226 lg 1 p-st 2 kaudselt siiski, et kolmeliikmelises koosseisus ei saa Riigikohus muuta oma senist seisukohta seaduse kohaldamisel, s.t peab lähtuma kolleegiumi varasemast praktikast. Vastavalt on asjas nr xxx esitatud seisukohtadel õiguse kohaldamise osas mõju ka teiste sarnaste kohtuasjade lahendamisele. Õiguse kohaldamine vastuolus Riigikohtu seisukohtadega on madalamate kohtuastmete õigus, kuid olukorras, kus Riigikohtu üks eesmärke sarnase kohtuasja lahendamisel on olnud just kohtupraktika ühtlustamine, eeldab õiguse erinev kohaldamine kaalukat põhjendust. Ringkonnakohtu hinnangul sellist põhjust praeguses asjas ei ole.
40.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga ka direktiivide 2000/54/EÜ ja 89/391/EMÜ kohaldamisega seonduvalt. Riigikohus on selgitanud, et „Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu 18.09.2000. a direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjutegurite kokkupuutest tulenevate ohtude eest täpsustab EL Nõukogu 12.06.1989. a direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta, mida kohaldatakse kõigis üksikdirektiivides käsitletud valdkondades (vt 89/391/EMÜ art 16 lg 3). /.../ Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 ütleb aga üheselt, et seda ei kohaldata, kui teatava avaliku teenistuse, nagu relvajõudude või politsei tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub. Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas direktiivi 89/391/EMÜ eesmärke. /.../ Kuna vaktsineerimisnõue puudutab üksnes politseiteenistust ja olemasolevat COVID-19 pandeemia olukorda, siis ongi tegemist direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3 tähenduses erilise kaitsemeetmega“ (RKHKo 21.06.2024, xxx, p-d 26, 27, 29).
41.Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu seisukohta seiskohta selliselt, et see kehtib samaselt ka kaitseväe teenistuse suhtes. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab politseiteenistusega sarnase erisuse ka kaitseväeteenistuse kohta. Ringkonnakohus ei leia, et Riigikohtu seisukoht EL õiguse kohaldamise osas oleks vastuoluline. Kokkuvõtvalt leidis Riigikohus, et asjakohased direktiivid ei keela kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist siseriiklikult asutuse siseaktiga. Isegi juhul, kui kaudne vaktsineerimisnõue piiraks teenistujate õigusi enam võrreldes direktiivis ette nähtud standardiga, oleks tegemist relvajõudude ja politsei osas sätestatud erandiga. See, et TTOS on kehtestatud direktiivi ülevõtmiseks, ei väära, et TTOS § 13 lg 2 saab olla kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamise õiguslikuks aluseks praegusel
juhul. Ülevõetav direktiiv ja selle eesmärgid on siseriikliku sätte tõlgendamisel olulised üksnes direktiiviga reguleeritud sfääris. Direktiivi ülevõtmine ei välista, et siseriiklikul normil võiks olla laiem reguleerimisala kui direktiivil endal olukorras, kus see ei lähe direktiiviga vastuollu. Praegusel juhul lubab direktiiv erandit kaitseväe teenistuse osas kui see on vajalik teenistuse olemusest tulenevalt. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust tõlgendada TTOS § 13 lõiget 2 selliselt, et see annab õiguse kehtestada rangemad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded üldiselt, kuid välistab sama kaitseväeteenistuses, lubades samas vajadusel piirata kaitseväes teenistujate õigusi üldisest standardist intensiivsemalt.
42.Ringkonnakohus ei näe ka TTOS § 13 lõike 2 vastuolu põhiseadusega. Riigikohus on leidnud, et avalikus teenistuses võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. Riigikohtu põhjendus selles küsimuses on napp, kuid on väljaspool kahtlust, et Riigikohus on sellele probleemile tähelepanu pööranud, korrates asjas nr xxx (p 12.1 ja p 14) üle asjas nr xxx esitatud seisukohad (p-d 23-24) ning leides, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on põhiseaduspärased. Kuigi võib leida argumente ka teistsuguse seisukoha põhjendamiseks, ei näe ringkonnakohus praeguse vaidluse asjaoludel põhjust asuda Riigikohtust erinevale seisukohale. Riigikohus on viidatud lahendite tegemisel arvestanud kaebaja hinnanguga, et põhiseaduse järgi võib vaktsineerimise nõude kehtestada üksnes õiguse üldaktiga seaduse vormis.
43.Kitsendav on kaebaja lähenemine, et TTOS on kohaldatav ja saab anda õigusliku aluse üksnes kaebaja enda kaitsele suunatud eesmärgil meetmete kohaldamiseks. TTOS § 2 lõikest 1 tuleneb, et käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. TTOS § 2 lg 2 sätestab, et käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. Ka direktiivi 2000/54/EÜ eesmärk on kaitsta töötajaid nende tervist ähvardava ohu eest. Neist eesmärkidest tuleneb samas, et regulatsioon on suunatud töötajate kaitsmisele ka teistest töötajatest ja teenistujatest lähtuva ohu eest. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg-s 2 kehtestatud erand kaitseväeteenistusele osutab aga, et direktiivi ülevõtmisel kehtestatud siseriiklike sätete rakendamisel tuleb arvestada kaitseväe ülesannetega, s.h riikliku julgeoleku tagamisel. Selliselt ei ole TTOS § 13 lg 2 alusel piirangute kehtestamisel välistatud arvestada eesmärgiga tagada kaitseväeteenistuses teiste isikute ohutus ning seeläbi ka kaitseväe ülesannete täitmine laiemalt.
44.Kaebaja on seisukohal, et vaktsineerimisnõude kehtestamisele olid ka arvestatavad alternatiivid, mille kõrvale jätmist tulnuks põhjendada. Ringkonnakohus märgib, et vaktsineerimisnõude kehtestamise üle lõppes vaidlus halduskohtu otsusega, millega jäeti kaebus Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p 3 tühistamiseks rahuldamata. Seega ei saa apellatsiooniastmes vaielda enam eelviidatud käskkirja õiguspärasuse üle. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt selgitas bioloogiliste ohuteguritega kaasnevad ohud välja laiapindne töögrupp ning Kaitseliit konsulteeris riskianalüüsi osas ka töötervishoiuarsti teenust osutava ettevõttega Qvalitas Arstikeskus AS (nüüdne Melita AS). Töötervishoiuarsti/peaarsti antud seisukoht kinnitas, et Kaitseliidu riskianalüüsis bioloogiliste ohutegurite ennetamiseks ette nähtud meetmed olid mõistlikud ning riske maandavad (vt Kaitseliidu 04.04.2022. a seisukoha lisad
3 ja 9, II kd, tl 94, tl 114). Ühtlasi on vastustajad piisavalt selgitanud, miks valiti taotletud eesmärgi saavutamiseks just vaktsineerimisnõue. Leebemaid meetmeid, s.h isikukaitsevahendite, hügieeninõuete ja testimise rakendamist, ei saanud käskkirja andmise ajal teabele tuginedes pidada vaktsineerimisega võrreldava tõhususega meetmeteks haigestumise või nakkuse edasikandumise ärahoidmiseks ega haiguse kulu kergendamise seisukohast. Kaitseväelaste teenistusülesannete täitmine on seotud kontaktidega teiste teenistujatega, teenistujate isoleerimine takistaks teenistusülesannete täitmist või muudaks teenistusülesannete täitmise võimatuks. Isegi, kui mõne teenistuja saanuks ajutiselt isoleerida, siis kestvalt ei oleks saanud kontakte vältivat töökeskkonda rakendada. Teenistujate regulaarse testimise korraldamine oleks töömahukas ja kulukas, olles samas vaktsineerimisest vähem efektiivne eesmärgi suhtes. Kaitsevägi peab olema valmis reageerima ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab selleks valmis olema.
45.Ringkonnakohtu hinnangut ei muuda kaebaja esile toodud asjaolud, et maski kandmise tingimusel lubati meditsiinitöötajad tööle haigetena ja 2021. aasta septembris oli COVID-19 tõttu haiglasse paigutatud isikute hulgas võrdselt nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata isikuid ja haiguse läbipõdenud isikud haiglasse ei sattunud. Meditsiinitöötajatele tehti erisus alles 2022. aasta veebruari alguses, tuues põhjusena esile, et viiruse omikrontüve põhjustatud haigust põetakse üldjuhul kiiremini ja kergemalt. Teadaolevalt hakkas viiruse omikrontüvi levima Eestis 2021. aasta detsembris. Samas oli 2021. aasta teises pooles üleriigiliselt kõrge nii nakatunud isikute kui ka haiglasse paigutatud isikute arv. Haiglasse paigutatud isikute osas vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute suhtest ei saa samuti teha tõsikindlaid järeldusi kaitseväeteenistuse riskide kohta. Kaebaja on ise kinnitanud, et tema immuunsüsteem on võimeline iseseisvalt toimima, perearsti sõnul omab ta tugevat rakuimmuunsust, mille abiga toimub enne viiruse paljunemist organismis haigustekitajate või nakatunud rakkude tuvastamine ja hävimine (kaebaja 04.10.2021. a selgitus käsu täitmata jätmise kohta, II kd, tl 25-26p). Haiglasse paigutatute hulgas oli aga arvestatav osa just riskirühma kuulunud, eelkõige eakamaid isikuid. Kokkuvõttes tuleneb Riigikohtu seisukohtadest, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on piisavad õigusliku aluse loomiseks kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamiseks. Vaktsineerimisnõue on sobiv ja proportsionaalne abinõu. Seda järeldust ei muuda kohtute varasemad seisukohad eraõiguslike vaidluste lahendamisel, sest eraõiguslikud normid ei kohaldu kaitseväeteenistusele. Liiati on kaitseväelastel eriline suhe riigiga, mis õigustab Kaitseväe ülesannete täitmise tagamiseks vaktsineerimisnõude kehtestamist vaidlusalusel ajal. Järeldust ei väära ka Euroopa Liidu õigus ega Eestile siduvad välislepingud.
46.Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus. Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasnev riive on esialgsel hinnangul mõõdukas. Kuigi vaktsineerimise kõrvalmõjud võivad harvadel juhtudel olla tõsised, vähendab vaktsineerimisnõude intensiivsust tõsiasi, et just enda vaktsineerimata jätmine ohustab inimese elu ja tervist ning mitte väiksemal, vaid suuremal määral - tulenevalt suuremast ülekandumise tõenäosusest (vt RKHKm 25.11.2021, xxx, p 29). Viidates teadusuuringutele leidis Riigikohus samas, et määruse tegemise ajal (s.o 25 .novembril 2021) võis eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei ole (Ibid, p-d
27-28). Tegemist ei ole aga igas olukorras kehtivate absoluutsete järeldustega. Need järeldused on asja lahendamisel täiendavate andmetega kinnitatavad või kummutatavad (Ibid, p 29).
47.Praeguses asjas ei ole kaebaja esile toonud selliseid tegureid, mille tõttu vaktsineerimise nõue olnuks tema suhtes ülemäärane. Kaebaja ei ole nimetanud tema isikust lähtuvaid asjaolusid, mille tõttu tuleks vaktsineerimisnõuet kaebaja suhtes hinnata teisiti, kui kaitseväelaste suhtes üldiselt. Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirja p-s 7 nähti ette võimalus COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõendi asemel esitada vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste tõend (I kd, tl 91p). Seega nägi vastustaja ette võimaluse arvestada kaitseväe teenistujate tervisliku seisundiga ning meditsiinilise vastunäidustuse esinemisel mitte rakendada vaktsineerimisnõuet või mitte rakendada seda käskkirjas märgitud üldiseks tähtajaks. Vastavalt oli kaebajale tagatud võimalus vältida vaktsineerimisnõude täitmist, kui olnuks põhjus arvata, et see võib teda ülemääraselt kahjustada. Kaebaja ei ole suutnud esitada ka vaidlusalusel ajal kättesaadavaid teaduslikke andmeid, mis sunniks hindama vaktsineerimisenõuet ülemääraseks või selgelt kaebaja tervist ohustavaks. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei muuda hiljem ilmnenud uued andmed prognoosil põhinevat otsust õigusvastaseks, sest selliste otsuste tegemisel on haldusorganil kohustus arvestada üksnes teadaolevate asjaoludega (RKHKo 01.10.2019, 3-18-1891, p 19 ja seal viidatud praktika). Seega on asja lahendamisel olulised eelkõige 2021. aasta sügisel teada olnud asjaolud ja andmed. Nagu Riigikohus märkis asjas xxx, võis vähemalt 2021. aasta lõpuni eeldada, et vaktsineerimisnõue on sobiv ja proportsionaalne vastustaja taotletud eesmärgi suhtes. Hilisem loobumine vaktsineerimisnõudest ei muuda aga õigusvastaseks nõuet selle kehtivuse ajal 2021. aasta sügisel.
48.Kaebaja leiab ka seda, et olenemata vaktsineerimisnõude kehtestamise õigusvastasusest või õiguspärasusest oli kaebaja vabastamine kaalutlusotsusena ebaproportsionaalne ning seega õigusvastane. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja selle väitega. Riigikohus on selgitanud, et vaktsineerimisnõude täitmata jätmisel tuli enne teenistuja suhtes õigusliku tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja andmise ajaks oli olukord muutunud (RKHKo 21.06.2024, xxx, p 40). Ringkonnakohtule ei nähtu kaebajaga seotud erakordseid asjaolusid ega seda, et vaidlustatud käskkirjade andmise ajaks oli olukord muutunud. Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirjast nähtub selgelt, et 1) tegevväelane kuulub kõrge nakatumise riskitasemega sihtgruppi (riskianalüüsi kokkuvõtte p 3); 2) Kaitseliidus on tegevväelasele pandud ülesannete täitmine Kaitseliidu toimimiseks olulise ja kriitilise tähtsusega; 3) Kaitseliidus ei ole võimalik rakendada tegevväelasele temale pandud ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks kontakte vältivat töökeskkonda; 4) tööandjal ei ole võimalik mõistlikult piisavalt tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada (vt Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkiri, I kd, tl 82p). Eesti Kaitseväe juhataja 10.10.2021. a käskkirjast nähtub, et Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena kehtis Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirja nr 162 punktis 4 sätestatud dokumendi nõue. Kuna tegemist oli kehtiva nõudega, kohaldusid kaebaja suhtes automaatselt KVTS § 86 p 7, mille kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud
teenistusse võtmist välistav asjaolu, samuti KVTS § 140 lg 1 p 4, mille järgi on tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus tegevteenistusest vabastamise alus. III
49.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus vastustajate apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustajad ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad menetluskulud nii haldus- kui ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kohtuotsuse avaldamisel asendab ringkonnakohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.