Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
02.10.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2237
Haldusasi
A.Q kaebus Eesti Kaitseväe 28.12.2021 käskkirja nr
097P-S
tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ning teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks Y.S-i kaebus Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkirja nr
090P-S
tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ning teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – A.Q ja Y.S , esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Joonas Põder Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja Merit Jõgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.03.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaitseväe apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
22.09.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.03.2023 otsus haldusasjas nr 3-21-2237 osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse (s.o halduskohtu resolutsiooni p-d 1˗5), ning teha selles osas uus otsus, millega jätta A.Q ja Y.S-i kaebused tervikuna rahuldamata.
Menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi kanda.
Otsus avaldada tervikuna, asendades kaebajate nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.11.2025, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).
3-21-2237 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nooremveebel Y.S oli Kaitseväes tegevteenistuses vanemallohvitseri ametikohal.
2.Nooremveebel A.Q oli Kaitseväe tegevteenistuses vanemohvitseri ametikohal.
3.Kaitseväe juhataja kinnitas 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3 ja Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 11 1 alusel ning seoses teenistusliku vajadusega riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“.
4.Kaitseväe juhataja tunnistas 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kehtetuks 30.03.2021 käskkirja nr 79 ja kinnitas „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ (käskkiri nr 162). Teenistujatel tuli käskkirja andmisest kahe nädala jooksul esitada COVID19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend (p 4). Käskkirja kohaselt tuli personaliosakonna ülemal algatada nõuet rikkunud isikute suhtes menetlustoimingud töölepingu seaduses (TLS), avaliku teenistuse seaduse (ATS) ja kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS) sätestatud alustel (p 8).
5.Y.S ja A.Q esitasid 30.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Kaitseväe keelamiseks anda välja käskkiri kaebajate teenistusest vabastamiseks COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. Kaebajad esitasid 03.12.2021 taotluse kaebuse muutmiseks, taotledes käskkirja nr 162 p 4 tühistamist ja kaebetähtaja ennistamist.
6.Eesti Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema 08.12.2021 käskkirjaga nr 090P-S vabastati nooremveebel Y.S vanemallohvitseri ametikohalt ja tegevteenistusest 08.12.2021 ning arvati reservi 09.12.2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel.
7.Eesti Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema 28.12.2021 käskkirjaga nr 097P-S vabastati nooremveebel A.Q vanemohvitseri ametikohalt ja tegevteenistusest 31.12.2021 ning arvati reservi 01.01.2022 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega KVTS § 140 lg 1 p 1 alusel.
8.Y.S esitas 07.01.2022 kaebuse muutmise taotluse (täiendatud 03.03.2022 ja 08.02.2023), milles palus tühistada 08.12.2021 käskkiri nr 090P-S kaebaja tegevteenistusest 2(10)
3-21-2237 vabastamise osas, ennistada kaebaja teenistusse ja mõista teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja tasu 27 753,30 eurot. A.Q palus 25.01.2022 kaebuse muutmise taotluses (täiendatud 03.03.2022 ja 08.02.2023) tühistada 28.12.2021 käskkiri nr 097P-S osas, millega kaebaja vabastati tegevteenistusest, ennistada kaebaja teenistusse ja palus mõista teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja tasu 24 492,39 eurot. Tallinna Halduskohus võttis 16.12.2022 määrusega muudetud kaebused menetlusse.
9.Kaitsevägi palus jätta kaebused rahuldamata.
10.Tallinna Halduskohus tühistas 30.03.2023 otsusega Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkirja nr 090P-S, ennistas Y.S-i teenistusse ning mõistis vastustajalt tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest (resolutsiooni p 1), tunnistas õigusvastaseks Eesti Kaitseväe 28.12.2021 käskkirja nr 097P-S ning mõistis vastustajalt A.Q kasuks välja hüvitise üheksa kuu keskmise palga ulatuses (resolutsiooni p 2), kohustas vastustajat määrama kindlaks kaebajatele väljamaksmisele kuuluvad summad (resolutsiooni p 3), mõistis vastustajalt Y.S-i kasuks välja menetluskulu 2295 eurot (resolutsiooni p 4) ja A.Q kasuks menetluskulu 2295 eurot (resolutsiooni p 5). Y.S kuulub ATS § 105 lg-s 4 loetletud isikute ringi, kuna kasvatas ametist vabastamise ajal alla 7-aastast last. Y.S soovib teenistusse ennistamist koos teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisega. A.Q kuulub isikute ringi, kellele kohaldub ATS § 105 lg 1. Nimetatud säte ei võimalda taotleda teenistusse ennistamist. Samas võimaldab ATS § 105 lg 1 õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus tutvus 20.03.2023 ja 24.03.2023 kaebajate tegevteenistusest vabastamise käskkirjadega, mis on tervikuna tunnistatud salajasel tasemel riigisaladuseks. Mõlemad kaebajad on vabastatud KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel, s.o tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse tõttu. Käskkirjades on ka asjaolude kirjeldus, mida kohus ei avalda (kaebajad on asjaoludest teadlikud). KVTS § 83 sätestab tegevteenistusse võtmise tingimused. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab tegevteenistusse asuda sooviv isik esitama Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale Kaitseressursside Ameti kaudu muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid. KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Vastavalt KVTS § 140 lg 1 p-le 4 vabastatakse tegevväelane tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral. KVTS § 145 lg 1 kohaselt vabastatakse tegevväelane tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise KVTS §-de 83 (tegevteenistusse võtmine) või 86 (isikud, keda ei võeta tegevteenistusse) kohaselt. KVTS § 31 lg 6 alusel kehtestab kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määrusega nr 45 on kehtestatud „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ (määrus nr 45). Määruses nr 45 ega selle lisas ei ole sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Vaktsineerimisnõude täitmine või täitmata jätmine ei ole tingimuseks tegevteenistuse jätkamiseks või teenistusest vabastamiseks (tegevteenistuse lõpetamiseks). Kuna vaktsineerimiskohustus kehtestati Kaitseväes käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav nõue seadusest ega olnud antud seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses.
3(10)
3-21-2237 Viidatud aktid ei andnud seaduslikku alust ametniku vabastamiseks KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi. TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja enda tervise kaitseks (§ 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid asutuse toimepidevuse tagamiseks. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, mis reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolset muutmist. Eeltoodut kokku võttes ei saanud Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 tuleneva nõude järgimata jätmine kaasa tuua kaebajate teenistusest vabastamist KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel. Seega olid Kaitseväe juhataja 08.12.2021 käskkiri nr 090P-S ja 28.12.2021 käskkiri nr 097P-S õigusvastased. Sellest tulenevalt puudub vajadus hinnata vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguslikku alust ja selle proportsionaalsust. A.Q taotlus tema teenistusse ennistamiseks ning ATS § 105 lg-te 1 ja 4 osas põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks ei ole põhjendatud. Riigikohus on leidnud haldusasjas 3-3-1-49-16 (p 22), et eesmärk mitte koormata õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega avalikke ressursse on legitiimne ning eesmärgi täitmiseks valitud vahend (ennistamise asendamine rahalise hüvitisega) on sobiv ja mõõdukas (Riigikohtu 18.10.2016 otsus nr 3-3-1-13-16, p 29). Samas lahendis on leitud, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ei ole põhjendatud, kuna sätted on põhiseaduspärased. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, mis piiraks tema võimalusi tööturul uue töö leidmiseks. Kaebaja ei ole põhjendanud, millega seonduvalt ta leiab, et on erilist kaitset vajav isik. Asjakohatu on kaebaja viide ATS § 105 lg-le 3, mis väidetavalt rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust. A.Q-l on tulenevalt ATS § 105 lg-st 1 õigus teenistusest vabastamise akti õigusvastaseks tunnistamisel saada hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses, mida kohus võib muuta. Põhjendatud on muuta hüvitise suurust, suurendades hüvitist üheksa kuu keskmise palga suuruseni, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Vastustajal tuleb teha kindlaks väljamaksmisele kuuluvad rahasummad Y.S-ile (tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest) ja A.Q-le (hüvitis üheksa kuu keskmise palga ulatuses) vastavalt HKMS § 167 lg 1 teisele lausele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
11.Kaitsevägi palub 28.04.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.03.2023 otsuse resolutsiooni p-d 1˗5 ja teha selles osas uus otsus, millega jätta Y.S-i ja A.Q kaebused rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. Halduskohtu seisukohad on üllatuslikud. Keegi menetlusosalistest ei ole vaktsineerimisele kui tervisenõudele ega määrusele nr 45 tuginenud, kuna COVID-19 tõendi nõudmise alus oli TTOS sätete alusel kehtestatud riskianalüüs. Seega oli tegemist töötervishoiu nõudega, millena seda on käsitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-21-2241 (p 24). Kui kohus menetluse käigus jõudis arusaamale, et asi tuleb lahendada KVTS v.r § 31 lg 6 ja määruse nr 45 sätetele tuginedes, pidi kohus andma menetlusosalistele võimaluse selles osas oma seisukoht esitada. Otsusest ei selgu, miks ei ole õige tugineda Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-212241. Halduskohus on tuginenud valele materiaalõiguslikule alusele. Otsusest ei selgu, miks on halduskohus pidanud KVTS § 31 lg 6 v.r alusel väljaantud määrust nr 45 käesoleva vaidluse 4(10)
3-21-2237 lahendamisel asjakohaseks. KVTS § 31 asus seaduse 3. ptk-s, mille pealkiri oli „Arstlik komisjon.“ Seega ei reguleeri selle peatüki või peatüki alusel välja antud määruse sätted tegevteenistust ega selle eeldusi, selleks on KVTS-i sätted. Määrus nr 45 ei kehtesta tegevväelasele kohustusi. Määrus ja selle lisad on suunatud töövahendina isikute terviseseisundi hindajatele, mitte hinnatavatele. Kui pidada COVID-19 tõendi nõuet tervisenõudeks, on Kaitseväe juhatajale vastava nõude kehtestamise õigus antud seadusega. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et COVID-19 tõendi nõue ei ole riskianalüüsiga kehtestatud töötervishoiu nõue, vaid tegevväelase tervisenõue ega see, millest tulenevalt otsustas kohus KVTS § 98 lg-t 6 kohase alusena mitte arvestada. TTOS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on töötaja kohustatud osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Sama lõike p 5 järgi on töötaja kohustatud tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda. TTOS § 8 lg 3 ja § 131 lg 9 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 13.08.2021 määrusega nr 82 muudeti Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määrust nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” (määrus nr 144). Määruse nr 144 seletuskirja kohaselt, kui tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada (nt kui töötaja puutub igapäevaselt ja tihedalt kokku COVID-19 riskirühma kuuluvate inimestega), on tööandjal õigus töötajat hoiatada ja viimase abinõuna tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p 2 alusel töökohale sobimatuse tõttu (lk 3). Seega on peetud võimalikuks, et töötervishoiunõude puhul saab olla tegemist töösuhte eeldusega. Kohtupraktikas on leitud, et töötervishoiunõudeid saab kehtestada asutuse toimepidevuse tagamiseks ja ka teiste töötajate kaitseks. Y.S-i ei saa teenistusse ennistada, kuna ta töötas ametikohal, millel on vajalik riigisaladuse loa olemasolu. Kaitsevägi on 07.02.2022 tagastanud Y.S-i riigisaladuse loa Kaitsepolitseiametile. Kaitsevägi ei saa kinnitada, et Kaitsepolitseiamet väljastab Y.S-ile uuesti riigisaladuse loa ning Kaitseväel ega kohtul ei ole pädevust kohustada Kaitsepolitseiametit kaebajale riigisaladuse luba väljastama. Riigikohus on asunud seisukohale, et teatud vabastamise alused välistavad oma olemuselt ennistamise võimaluse (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-7-05, p 20). Tegemist on olukordadega, kus tegelikult esineb mõni teenistusest vabastamise alus, mille kohaldamise osas puudub ametiasutusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõigus puudub teenistusest vabastamisel teenistustähtaja möödumise tõttu (ATS v.r § 88; kehtiv KVTS § 143) ja teenistusest vabastamisel asjaolude tõttu, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise (kehtiv KVTS § 145). Kuna kaebajal puudub riigisaladuse luba, esineb kaebaja suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu ja teda ei ole võimalik ennistada. Vastustaja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu, et Y.S-i ennistamise korral tuleb kohaldada ATS § 105 lg-t 5. Halduskohus märkis selles osas vaid, et säte eeldab haldusorgani kaalutlusotsust. Kohus on jätnud rahasumma kindlaksmääramise vastustaja kohustuseks (HKMS § 167 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-85-11 selgitanud, et eelistada tuleks summa kindlaksmääramist kohtu poolt, kellel on avaramad võimalused tõendite saamiseks ja asjaolude tuvastamiseks. Halduskohus on rikkunud HKMS § 2 lg-t 2 ega ole lahendanud asja õigesti. Kohtuotsusest ei selgu A.Q-le väljamõistetud hüvitise suurendamise põhjused. Kaitsevägi jäi 09.08.2024, 29.01.2025 ja 25.02.2025 seisukohtades varem esitatu juurde ning palus võtta asja lahendamisel aluseks Riigikohtu seisukohad haldusasjades nr 3-22-157 ja nr 3-21-2712. Käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud tõendi esitamise kohustus oli kaudne vaktsineerimisnõue. Tegemist oli tööohutuse nõudega TTOS tähenduses, mitte määrusest nr 5(10)
3-21-2237 45 tulenev kaitseväelase tervisenõue, nagu leidis halduskohus. Kaebajate teenistuskoht oli erioperatsioonide väeüksus. Seega olid nad Kaitseväe mõttes operatiivsed julgeolekutöötajad. Nende tavapäev möödus meeskonna koosseisus ning kätkes sõjalist väljaõpet nii Kaitseväe taristul kui väljaspool. Administratiivtoiminguid teostati küll taristul, kuid see moodustas kaebajate igapäevastest ülesannetest teisejärgulise osa. Teenistujatel puudus võimalus eraldumiseks privaatsesse ruumi – majutusruumid on kohandatud mitmele isikule, koosolekud ja varustuse hooldus toimuvad ühisruumides. Teenistuses puututi kokku nii Eesti Kaitseväe esindajate kui ka liitlastega. Kaebajate teenistusülesannete sisu ei võimaldanud neil ülesandeid täita kodukontorist. COVID-19 olukord ei olnud ajavahemikul 31.08.2021 kuni kaebajate teenistusest vabastamiseni muutunud. Ühtegi erakorralist asjaolu, millega käskkirja nr 162 väljaandmisel poleks arvestatud, ei esinenud ja kaebajad ühtegi sellist asjaolu välja ei toonud. Seetõttu ei pidanud Kaitsevägi tegema neile erandit. Kaebajad ei ole esile toonud tegureid, mille tõttu vaktsineerimisnõue oleks nende suhtes ülemäärane. Eriliseks asjaoluks ei ole see, et kaebajate hinnangul igapäevaselt teenistusülesandeid täites ei pidanud nad kokku puutuma paljude teiste kaitseväelastega. Kaitsevägi peab olema valmis tagama riigi julgeoleku ka olukorra kiirel muutumisel, kusjuures teenistujate ülesanded võivad sel juhul oluliselt muutuda. Kaitsevägi on käskkirja nr 162 andmisel arvestanud sellega, et osa teenistujaid saavad ajutiselt täita teenistusülesandeid kaugtöö vormis, kuid leidis, et pikaajaliselt ega kaitsetaseme muutumise korral ei saa sellist töökorraldust jätkata.
12.Y.S ja A.Q paluvad 07.06.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Väide, et halduskohus on üllatuslikult viidanud määrusele nr 45 esmakordselt otsuses, on kohatu. Määrus nr 45 ei ole tõend ega asjaolu HKMS § 157 lg 2 tähenduses ning isegi kui oleks, ei oleks tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. KVTS § 98 lg 7 ei ole KVTS § 83 lg 2 p-5 kirjeldatud muude dokumentide piiritlemisel asjassepuutuv, kuna kohaldub juba teenistuses olevatele teenistujatele. Kaebajatelt sai nõuda dokumente vaid seaduse alusel või selleks ettenähtud juhtudel. Kaitseväe juhataja võib küll tegevväelase rahuaja ametikoha tervisenõudeid kehtestada, ent sellest ei johtu kaebajatele kohustust esitada mis tahes dokumente. Tervisenõuete täidetuse hindamine ei kuulunud sootuks Kaitseväe juhataja pädevusse. Mistahes vaktsineerimist tõendava dokumendi esitamise kohustust ei näe TTOS kaebajatele ette. Vastustaja selgitus, et eelistada tulnuks KVTS § 98 lg 6 kohaldamist, on väär. Arstlik komisjon oligi see organ, mis tegeles arstliku läbivaatuse ja tervisenõuetele vastavuse hindamisega vastavalt KVTS § 98 lg-le 1 ja § 27 lg-le 1. KVTS § 98 lg 6 ei ole asjassepuutuv KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaldamisel, sest isiku tegevteenistusse võtmise otsustamisel kohaldatakse § 83 lg 2 p-i 5. Y.S-i ennistamine oli õiguspärane. Vastustaja väidab, et Y.S tagastas oma riigisaladuse loa Kaitsepolitseiametile 07.02.2022 ehk üle aasta enne halduskohtu otsuse tegemist. Seega on osutatu uus asjaolu, mille esitamise lubatavust ei ole vastustaja põhjendanud. Asjaolu tuleb jätta tähelepanuta. Ka on riigisaladuse luba ennistamise küsimuses asjassepuutumatu. Y.S-i juurdepääsuluba ei ole kehtetuks tunnistatud ega selle tühisust tuvastatud. Vastustaja ei ole viidanud asjaoludele ega tõenditele, millest nähtuks, et tema riigisaladuse loa andmisest keeldumiseks esineks alust. Kuna kaebajal on eelnevalt nimetatud luba olnud, on põhjust eeldada, et selle uuesti väljastamisele puudub takistus. ATS § 105 lg 2, mis eristab õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikke selle pinnalt, kas ja kui vanad on nende lapsed, on põhiseadusega vastuolus, sest rikub A.Q võrdsuspõhiõigust.
6(10)
3-21-2237 ATS § 105 lg 1 ls 2 kohaldamine on kohtu diskretsioon. Isegi kui jaatada, et halduskohus on sätte kohaldamist mittenõuetekohaselt põhjendanud, ei järeldu sellest, et otsus oleks sisult vale või seda tuleks muuta. Kaitseväeteenistuja teenistussuhte iseloom ja sellest tulenevad asjaolud (lisaks konkreetselt kaebaja enda laitmatule teenistuskäigule) on iseenesest piisavalt kaalukad, et õigustada ATS § 105 lg 1 ls 2 kohaldamist hüvitise suurendamiseks. ATS § 105 lg 5 kohaselt võib ATS § 105 lg 4 tasust arvata maha p-des 1‒3 loetletud hüvitised ja tasud. Ka see on kohtu diskretsioon. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millist sätet kohus on valesti kohaldanud. Vastustaja on ise korduvalt ATS § 105 lg 5 kohaldamise soovile viidanud. Seega on ilmne, et kohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud. Apellatsioonkaebus tuleb halduskohtu poolt HKMS § 167 lg 1 ls 2 kohaldamise küsimuses jätta HKMS § 190 ja § 187 lg 3 p 6 alusel läbi vaatamata. Kaebajatele tehtavate väljamaksete kindlaksmääramise kohustuse panemine vastustajale ei kitsenda vastustaja õigusi. Kaebajad leiavad 16.08.2024 seisukohas, et halduskohus ei ole sisuliselt analüüsinud kaebajate teenistusest vabastamise proportsionaalsust ega kaalutlusreeglite järgimist. Ka juhul, kui käskkiri nr 162 võimaldaks vaktsineerimiskohustuse kehtestamist, ei saa see siiski olla automaatne ja sellist siseakti kohaldades tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet. Vastustaja ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud, vaid on pidanud ametist vabastamist käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud dokumentide esitamata jätmise automaatseks tagajärjeks. Vastustajal puudus takistus teha kaebajatele ettepanek teenistussuhte peatamiseks KVTS § 131 lg 1 p 3 alusel ning see pärast käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistamist taastada. Pole kaalutud võimalusi rakendada vaktsineerimisnõuet või jätta see rakendamata konkreetse kaebaja teenistuskäiku, oskusi või võimalusi täita muid teenistusülesandeid (nt kaugtöö vormis) arvestades. Pole arvestatud kaebajate teenistuskäiguga ja ametist vabastamise tagajärgedega. Kaebajatele pole selgitatud nende õigusi ega teostatud ärakuulamist. Kuna kaalutlusõigust üldse ei teostatud, on vaidlustatud käskkirjad ilmselgelt õigusvastased ning tuleb tühistada sõltumata käskkirja nr 162 õiguspärasusest. Kaebajate vabastamine toimus vastuolus käskkirjaga nr 162. Käskkirja nr 162 p-ga 2 kehtestatud tegevuskava ja käskkirja nr 162 seletuskirjast tuleneb, et enne kaebajate teenistusest vabastamist tuli läbi viia distsiplinaarmenetlus. Kaebajad leiavad 29.01.2025 seisukohas, et kuna Riigikohtu otsusega nr 3-21-2712 leiti, et käskkirja nr 162 p 4 ei olnud õigusvastane, peab ringkonnakohus ise hindama teenistusest vabastamise proportsionaalsust. Riigikohtu otsuse nr 3-21-2712 kohaselt võivad konkreetselt kaebajate kohta käivad asjaolud nagu võimalus teenistuskohustused ajutiselt peatada või vähendada inimkontakte, olla olulised teenistusest vabastamise proportsionaalsuse hindamisel. Võib järeldada, et vastustaja on võtnud omaks kaebajate väite, et nad soovisid läbi rääkida võimalusi töökorralduse muutmiseks või teenistuse ajutiseks peatamiseks, kuid vastustaja keeldus neid ära kuulamast. Kaebajad selgitavad 17.02.2025 seisukohas, et nad täitsid teenistusülesandeid väikeses grupis, enamasti värskes õhus, väljaõppes osaledes ning läbi viies. Teenistusülesandeid täideti u 50% ajast ka kabinetis, mis oli eraldatud muust üksusest ning kuulus väiksele grupile, kellega koos väljaõppes osaleti. Kontoritööd oleks olnud võimalik teha kaugtööna või eraldi kabinetis, mida oleks üksus saanud võimaldada. Teenistussuhte ajutine peatamine organisatoorselt negatiivset mõju ei avalda, kuna väga sage oli teenistujate eemaldamine allüksusest pikemaks ajaks (nt välislähetused, koolitused). Kaebajatega ei arutatud olukorda ega pakutud välja ühtegi muud võimalust peale vallandamise. Samuti ei arvestatud vaktsineerimisest keeldumise põhjustega.
7(10)
3-21-2237
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Kaitseväe apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
14.Riigikohus on teinud samalaadses vaidluses 10.01.2025 otsuse haldusasjas nr 3-21-2712, milles jäi varem 21.06.2024 otsuses haldusasjas nr 3-22-157 väljendatud seisukohtade juurde ning leidis, et Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud kaudne vaktsineerimiskohustus oli tööohutuse nõue TTOS-i tähenduses, mille kehtestamiseks andsid piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 ning seda õigust ei piiranud mh KVTS § 31 lg 6 ja eeltoodud normid olid põhiseaduspärased. Riigikohus märkis, et Kaitseväe eripära arvestades ei saanud vaktsineerimisnõude rakendamine olla vastuolus ka direktiividega 89/391/EMÜ1 ja 2000/54/EÜ2 , mistõttu ei ole määrav, kuidas vastab Euroopa Kohus tsiviilasjas nr 2-21-12706 esitatud eelotsusetaotlusele nende direktiivide tõlgendamise kohta (vt kohtuasi C-219/24). Riigikohtu hinnangul ei olnud vaktsineerimisnõude kehtestamine ega rakendamine lisaks vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadega.
15.Samuti asus Riigikohus seisukohale, et Kaitseväe juhataja siseaktiga kehtestatud kaudne vaktsineerimisnõue ja selle alusnormid olid eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsed ning teenisid ülekaalukat avalikku huvi tagada riigi kaitsevõime ning inimeste elu ja tervise kaitse. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk oli säilitada kaitseväelaste teenistusja reageerimisvõime ning seeläbi riigi kaitsevõime. Vaktsineerimisnõue oli ka sobiv ja vajalik. Teatavale ebakindlusele vaatamata oli Eestis kasutatavate COVID-19 vaktsiinide ohutus ja tõhusus piisavalt tõendatud ning eesmärkide saavutamiseks ei olnud sama tõhusaid leebemaid meetmeid. Otsuse tegemise ajal vastustaja käsutuses oleva teabe põhjal oli põhjust eeldada, et vaktsineerimisega kaasnev prognoositav kasu ületab võimalikud riskid.
16.Riigikohus selgitas, et käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud tõendi esitamata jätmist saab käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna KVTS § 83 lg 2 p 5 ja § 86 p 7 tähenduses, mis toob KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 kohaselt kaasa tegevteenistusest vabastamise. Siiski ei saanud selline tagajärg olla automaatne, vaid siseakti rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmise korral enne teenistuja suhtes õigusliku tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja nr 162 andmise aluseks olnud olukord oli muutunud.
17.Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka siinses vaidluses (vrd Tartu Ringkonnakohtu 27.08.2024 otsused haldusasjades nr 3-21-2513 ja nr 3-21-2706; 29.08.2024 otsus haldusasjas nr 3-21-2710). Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et Kaitsevägi oleks teinud kaebajate suhtes vaktsineerimisnõude rakendamisel kaalumisvigu. Kaebajad vabastati teenistusest 08.12.2021 ja 28.12.2021 käskkirjadega. Sellel ajal oli epidemioloogilisest olukorrast tulenev oht inimeste elule ja tervisele (sh kaitseväelastele), tervishoiusüsteemi toimepidevusele ning kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamisele äärmiselt tõsine (nt Riigikohtu 31.10.2022 otsus nr 5-22-4, p 72). Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud vastupidist.
18.Puudub vaidlus, et kaebajad ei esitanud enne teenistusest vabastamist Kaitseväe peaarstile käskkirja nr 162 p-s 5 nimetatud tõendit COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste kohta. Kaebajad kuulati enne teenistusest vabastamist nõuetekohaselt ära ja neil oli korduvalt võimalus esitada oma seisukohti. A.Q esitas oma seisukoha 09.09.2021 (dtl 97 jj), kus viitas vaktsineerimata jätmisel üldsõnaliselt eraelulistele ja tervislikele põhjustele neid täpsustamata. Kohtumenetluses esitatud täiendmotiiv (soov saada last, dtl 546) ei ole selline eriline asjaolu, mis saaks mõistlikult põhjendada vaktsineerimisest keeldumist. Y.S teavitas 23.09.2021 e-kirjaga (dtl 109), et ei soovi ennast vaktsineerida, midagi täiendavalt põhjendamata. Kaitseväe 26.09.2021 teatistega (dtl 53 ja 54) 8(10)
3-21-2237 selgitati kaebajatele nende teenistusest vabastamise õiguslikke aluseid ja anti võimalus esitada teenistusest vabastamise kohta vastuväiteid. Asja materjalidest nähtuvalt kaebajad sellele teatisele midagi ei vastanud. 03.12.2021 teatistega (dtl 232 jj) anti kaebajatele veel kord võimalus valida tegevteenistuse jätkamise (st vaktsineerimise alustamise) ja tegevteenistusest lahkumise vahel. Eelnevast nähtuvalt ei ole kaebajad toonud välja mingeid erilisi asjaolusid, mille tõttu oleks Kaitsevägi pidanud vaktsineerimisnõude rakendamisel tegema nende puhul erandi. Selliseid erilisi põhjuseid ei esitatud ka kohtumenetluses ega ringkonnakohtu istungil. Kaebajad ei esitanud Kaitseväele ka muid taotlusi (nt avaliku võimu teostamise õiguse peatamiseks ATS § 83 p 1 alusel, puhkuse võtmiseks vms).
19.Kaitsevägi hoiatas kaebajaid, et tõendi esitamata jätmine tingib tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse ja on KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi teenistusest vabastamise alus. Seega viis vastustaja kaebajate suhtes läbi käskkirja nr 162 lisaks olevas tegevuskavas (dtl 498 jj) ette nähtud hoiatusmenetluse. Ekslik on arusaam, et teenistusest vabastamine oli lubatav alles pärast distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Selline tingimus ei tulene KVTS § 140 lg 1 p-st 4 ega käskkirja nr 162 lisaks olevast tegevuskavast. Kaebajad sai veelkord võimaluse nõutava tõendi esitamiseks, samuti ettepanekute ja seisukohtade esitamiseks olukorras, kus tõend jääb esitamata, s.h teenistusest vabastamisest erineva tagajärje kohaldamise taotlemiseks. Kaebajad ei kasutanud kumbagi võimalust. Kujunenud olukorras ei olnud vastustajal kohustust omal algatusel uurida täiendavaid asjaolusid ega kaaluda teenistusest vabastamisest erineva tagajärje kohaldamist. Olukorda ei muuda see, et kaudse vaktsineerimise kohustus Kaitseväes kehtis suhteliselt lühikest aega ning juba 2022. aasta esimestel kuudel sellest loobuti. Käskkirja nr 162 andmise ajal ei olnud ettenähtav, millise perioodi jooksul on käskkirja rakendamine vajalik. Teisalt osutab olukorra muutumisel kaudse vaktsineerimise nõudest loobumine, et vastustaja kehtestas kaudse vaktsineerimise nõude tegelikust vajadusest lähtudes ja kohaldas seda võimalikult lühikese ajaperioodi jooksul.
20.Kuna Kaitseväele oli suurepäraselt teada kaebajate teenistusülesannete iseloom ja nende täitmise korraldus, ei ole asjakohane kaebajate etteheide, et neid asjaolusid oleks tulnud kuidagi eraldi veel kaebajatega arutada. Kaebajad on märkinud, et ca 50% nende ametikoha teenistusülesannetest võimaldasid hoida distantsi (kabineti- ja arvutitöö). Ringkonnakohus märgib, et isegi, kui see nii oli, tuleb arvestada, et Kaitsevägi peab olema kriiside lahendamiseks valmis kiiresti paigutama oma personali ümber uute ülesannete täitmiseks ning seetõttu ei saa n-ö tavaolukorras täidetavate teenistusülesannete iseloomule omistada määravat tähendust. Kaitsevägi tagab riigi julgeolekut ka olukorra kiirel muutumisel, mil teenistujate ülesanded võivad oluliselt muutuda tavalisega võrreldes, s.t kaebajad võisid sattuda olukorda, kus tihe kontakt suure hulga teiste isikutega on vältimatu või nende võime ametiülesandeid täita on eriti oluline. Kaebajate teenistusest vabastamise ajal ei olnud välistatud, et kaitseväelasi tuleb lähiajal kaasata kriiside lahendamisse. Ringkonnakohtu istungil kinnitasidki kaebajad, et neid ei kaasatud 2021. a sügisel väljaõppesse, kuna nad ei olnud vaktsineeritud. Arusaamatuks jääb seejuures kaebajate positsioon, et Kaitsevägi oleks justkui pidanud tegema kõik endast sõltuva ja pingutama kuidagi eriliselt, et kaebajaid teenistuses hoida. Asjaolu, et kaebajatel ei olnud võimalik täies mahus täita oma teenistusülesandeid, sh osaleda väljaõppes, ei saa pidada normaalsuseks, vaid Kaitseväe tavapärast tegevust ja korraldust pärssivaks. Kaitsevägi peab olema valmis reageerima ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab olema selleks valmis. Kaebajate teenistusest vabastamise käskkirjadest nähtub selgelt, et Kaitsevägi ei ole kaebajaid teenistusest vabastanud automaatselt, vaid on kaalunud konkreetselt kaebajate ja nende teenistusülesannetega seonduvaid asjaolusid.
9(10)
3-21-2237
21.Kuna kaebajate KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel teenistusest vabastamine oli õiguspärane, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust küsimus, kas ATS § 105 lg-s 1 sätestatud nõudeõigus võib olla põhiseadusega vastuolus.
22.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Kaitseväe apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas kaebuse, ja teeb uue otsuse, millega jätab A.Q ja Y.S-i kaebused tervikuna rahuldamata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus tervikuna rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Kaitsevägi oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ning ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
24.Kaebajate eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada nende nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.