Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-2048 31. mai 2023 Maria Lõbus X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot (jalga vigastanud kaebajale liikumiseks karkude või kepi või abikäe andmata jätmine) Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde kaebaja 19. mai 2023. a avaldus.
2.Rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Viru Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitiseks 25 eurot.
3.Jätta kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. juuni 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-2048 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Viru Vangla kinnipeetav X esitas 5. septembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Kaebaja vigastas 19. juulil 2021 paremat jalalaba. Haav oli suur ja sügav. Kaebaja jalga õmmeldi. Kaebajal oli raske liikuda, sest jalale toetumine oli väga valus. Kaebaja palus korduvalt liikumiseks karke või keppi, kuid neid talle ei antud. Ka valvurid ei andnud kaebajale liikumisel abikätt. Vangla keeldus ka haava pildistamast. Kaebajal oli liikumist palju: tuli käia sidemeid vahetamas meditsiiniosakonnas, mis asus 200 meetri kaugusel ja kuhu pääsemiseks tuli käia treppidest, samuti toimusid tunnised jalutuskäigud õues ja seejuures ei asunud ka jalutusboks kambri lähedal ning ka vanglaametnikud kutsusid kaebajat välja. Kaebaja jalale tehti 6. detsembril 2021 operatsioon ja pärast seda väljastas vangla talle kohe ühe kargu ja 8. detsembril 2021 teise kargu. Ka sel korral oli kaebajal valus haigele jalale toetuda. Nii 19. juulil 2021 kui ka
6.detsembril 2021 õmmeldi kaebaja parem jalalaba samamoodi kinni. Kaebaja vajas mõlemal korral karke.
2.Viru Vangla palus 11. mai 2022. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub tervishoiutöötaja seisukoht, et kaebaja jalavigastus oli kerge ning kaebaja ei vajanud liikumiseks karku ega ratastooli. Tegemist on tervishoiutöötaja erialase arvamusega ning ühtegi seda ümber lükkavat tõendit esitatud ei ole ning vanglale ei ole teada, et sellised tõendid ka eksisteeriksid. Kaebajal oli võimalus peale 19. juuli 2021. a jalavigastust liikuda iseseisvalt ilma abivahenditeta. Kaebaja vigastus, mille ta endale 19. juulil 2021 ise tekitas, oli kerge, mida kaudselt tõendab seegi, et 21. juuli 2021. a vastuvõtul, kui kaebaja ei saavutanud enda soovitut, eelistas ta teostatud sidumist saboteerida. Seetõttu ei olnud vanglal kaebaja tervisest tulenevat kohustust abivahendeid väljastada. Nii karkude kui ka ratastooli puhul, kui nende kasutamiseks puudub näidustus, kaalub nendest tulenev oht vangla julgeolekule üles kasu, mida nende kasutaja võib saada. Vangla ei nõustu kaebajaga, et 19. juuli 2021. a ja 6. detsembri 2021. a traumad jalale olid kindlasti samaväärsed ning 6. detsembri 2021. a järgsest abivahendi kasutamise võimalusest saab järeldada sama vajaduse olemasolu ka
19.juulil 2021. Mööda ei saa vaadata sellestki, et peale 19. juuli 2021. a vigastust traumeeris kaebaja ise oma haava (vt nt 21. juuli 2021. a haigusjuht nr A15194 2021 ravi kirjeldus), samuti võis selline tegevus soodustada infektsiooni teket (vt nt 9. augusti 2021. a haigusjuht nr 16555 2021). Ehk siis kaebaja jalas olev haav oli 6. detsembril 2021 juba oluliselt ulatuslikumalt traumeeritud kui 19. juulil 2021 puhta torke tagajärjel.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3.Kohus määras 20. jaanuari 2023. a määrusega, et menetlusosalised võivad täiendavaid menetlusdokumente esitada hiljemalt 21. aprillil 2023 ning vastuväiteid teise menetlusosalise täiendavatele menetlusdokumentidele hiljemalt 12. mail 2023. Kaebaja esitas täiendava avalduse 19. mail 2023. Ehkki kaebaja esitas selle avalduse hilinemisega, võtab kohus selle siiski asja materjalide juurde, sest sellega arvestamine ei põhjusta menetluse viibimist (HKMS § 51 lõige 4).
3-21-2048
4.Kohus selgitas 20. jaanuari 2023. a määruses, et kohus saab praeguses asjas kaebaja hüvitamiskaebust lahendada üksnes perioodi 19.−27. juuli 2021 puudutavas osas. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et ta ei saanud sel perioodil liikumiseks karke või keppi, samuti ei ulatanud valvurid talle abikätt. Kaebaja selgitas, et seetõttu pidi ta liikumisel toetama viga saanud paremale jalale, mis põhjustas talle suurt valu. Kohus selgitas
20.jaanuari 2023. a määruses ka seda, et mõistab kaebajat nii, et ta soovib mittevaralise kahju hüvitamist tema inimväärikuse alandamise eest. Kaebaja ei ole sellisele kohtu tõlgendusele vastu vaielnud.
5.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü.
6.Vangistusseaduse (VangS) § 49 lõige 1 sätestab: „Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.“ VangS § 52 lõike 1 esimese lause kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lõike 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lõike 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
7.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja parema jala tald sai 19. juulil 2021 vigastada. Asjaolu, et jalavigastuse põhjustas kaebaja ise, ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul oluline. Poolte vahel on erimeelsused selles osas, milline oli vigastuse iseloom: kaebaja väidab, et tegu oli suure ja sügava haavaga, vastustaja väidab, et tegu oli kerge vigastusega.
8.HKMS § 59 lõige 1 sätestab: „Menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.“ HKMS § 59 lõige 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.
3-21-2048
9.Kaebaja selgitas kohtumenetluses, et nõudis 21. juulil 2021 korduvalt, et tema jalavigastusest tehtaks pilti. Seda kaebaja nõudmist kinnitavad ka tervisekaart (haigusjuht nr A15194) ning vanglaametnike 21. juuli 2021. a ettekanded nr 3-21-5296 ja 3-21-5300. Ettekandest nr 3-21-5296 nähtub, et kaebaja selgitas meditsiinitöötajatele ja vanglaametnikele, et pilte on tal vaja kohtu jaoks. Sellest saab järeldada, et kaebaja soovis vigastusest pildi tegemist, et hiljem kohtumenetluses oma vigastuse iseloomu tõendada. Kaebaja nõudmistest hoolimata keeldus vangla pilte tegemast. Vangla ei ole kohtumenetluses selgitanud piltide tegemata jätmise põhjust. Arvestada tuleb sellega, et kinnipeetavatel on vaidluses vanglaga äärmiselt piiratud võimalused oma väidete tõendamiseks ning kui kinnipeetav avaldab soovi olukorra fikseerimiseks fotode kaudu tulevase kohtumenetluse tarbeks, tuleks vanglal seda üldjuhul teha. Kui vangla sellest keeldub, tuleb vanglal arvestada sellega, et tõendamiskoormus võib ümber pöörduda ning vanglal tuleb tõendada, et kinnipeetava väide ei vasta tõele. Kohus leiab, et selliselt on tõendamiskoormus ümber pöördunud ka praegusel juhul, sest vangla on põhjendamatult jätnud kaebaja palvetest hoolimata tema vigastusest pildid tegemata. Sellega võeti kaebajalt võimalus objektiivselt tõendada tema jalavigastuse iseloomu.
10.Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 19. juulil 2021 oli kaebajal talla piirkonnas vasakul pool lahtine lõikehaav mõõtmetega 2 cm ning haav õmmeldi ja seoti sidemega (haigusjuht nr A15065). 21. juulil 2021 käis kaebaja plaanilisel sidumisel ning meditsiinitöötaja on kirjeldanud, et haava ümbruses verist ega mädast eritist ei esine, samuti ei ole haavas põletikku (haigusjuht nr A15194). 27. juulil 2021 on kaebaja käinud õmbluste eemaldamisel, haavad olid puhtad, põletikku polnud (haigusjuht nr A15547).
11.Meditsiinitöötaja on 21. juuli 2021. a kandes tervisekaarti märkinud, et jalavigastus oli kerge, kuid samas pole põhjendanud, millel selline järeldus põhineb. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja jalavigastus oli kerge.
12.Kaebaja haav oli 2 cm pikk, mis on keskmise täisealise meesterahva jalalaba suurust arvestades küllaltki pikk haav. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu otseselt, kui sügav oli haav, kuid kirjeldusest „lahtine lõikehaav“ ja asjaolust, et haav vajas õmblemist, saab kohtu hinnangul järeldada, et haav oli ka võrdlemisi sügav. Kohus leiab, et on eluliselt usutav, et pärast õmblemist oli kaebajal sellise haavaga jala peale astumine väga valus ning seda ka juhul, kui kaebaja võis üritada astuda sellise jalalaba osa peale, kus otseselt haava ei olnud. On eluliselt usutav, et jalg oli valus ka siis, kui haavas põletikku või haava ümbruses verist ega mädast eritist ei olnud. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et ta on valu jalas kurtnud veel mitu päeva pärast õmbluste eemaldamist (haigusjuht nr A15635). See, et kaebaja eemaldas 21. juulil 2021 jala ümbert sideme, ei tõenda, et kaebaja jalahaav oli kerge, vaid asja materjalidest nähtuvalt tegi kaebaja seda selleks, et tema haavast tehtaks pilti, kuna kaebaja hinnangul oli tegu tõsise vigastusega, mis nõudis abivahendi väljastamist.
13.Kaebaja selgitas, et tal tuli haige jalaga käia meditsiiniosakonnas, jalutamas ja vanglaametnike juures. Kaebaja sõnul asus meditsiiniosakond 200 meetri kaugusel ning sinna ja tagasi käimisel tuli muu hulgas liikuda treppidel. Kaebaja väitel käis ta meditsiiniosakonnas
21.juulil 2021, 23. juulil 2021 ja 24. juulil 2021 ning tervisekaardist nähtub, et ka 27. juulil 2021. Jalutuskäigud õues kestsid tund aega ning ka jalutusboks ei asunud kambri lähedal. Seega oli kaebajal vaidlusalusel perioodil suhteliselt palju vaja liikuda.
14.Asjaolu, et kaebaja suutis iseenesest liikuda, ei lükka ümber kaebaja väidet, et ta tundis vigastatud jalale astumisel suurt füüsilist valu. Kaebaja selgitas, et kuna tal oli erinevates
3-21-2048 kohtades vaja käia, oli ta lihtsalt sunnitud liikuma, ehkki tal abivahendit polnud ja liikumine põhjustas talle valu.
15.Kaebajale liikumise abivahendi andmise vajaduse üle otsustades tuli vanglal arvestada kaebaja vigastuse tõsidust ja liikumise vajadust. Vangla ei saa jätta kinnipeetavale vajalikku abivahendit väljastamata viitega julgeolekuohule. Kohtu hinnangul saab eeltoodu varal järeldada, et kaebajal esines 19.−27. juulil 2021 põhjendatud vajadus kasutada liikumiseks abivahendit (karke või keppi).
16.Kohus nõustub kaebajaga selles, et kaudselt kinnitab sellist vajadust ka asjaolu, et
6.detsembril 2021 pärast seda, kui kirurg oli kaebaja kõnealuse haava uuesti klaasitüki otsimiseks avanud ja seejärel jällegi kinni õmmelnud, väljastati kaebajale vangla poolt kohe üks kark ning paar päeva hiljem veel teinegi kark (haigusjuhud nr A26377 ja A26560). Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kargud olid talle ette nähtud kuni 20. detsembrini 2021 (haigusjuht nr A26377), st et veel ka pärast õmbluste eemaldamist, mis pidi toimuma 17. detsembril 2021 (digiloo haigusjuhtum nr 15611121). Kohus soostub kaebajaga ka selles, et 19. juuli 2021. a ja
6.detsembri 2021. a haavad ei saanud olla kuigivõrd erinevad: 19. juuli 2021. a haav oli 2 cm pikk ja 6. detsembri 2021. a haav 3 cm pikk (digiloo haigusjuhtum nr 15611121), eeldada võib ka seda, et haavade sügavus ei erinenud oluliselt. Vangla väide, et 6. detsembriks 2021 oli haav oluliselt ulatuslikumalt traumeeritud, on oletuslik ega ole tõendatud. Kaebaja on tõepoolest
21.juulil 2021 oma jalahaava pärast sidumist pildi tegemiseks uuesti lahti sidunud, kuid meditsiiniõde on seejärel uuesti plaastri peale asetanud. Miski ei viita sellele, et see tegevus oleks kaebaja haava 6. detsembriks 2021 ulatuslikumalt traumeerinud. 9. augusti 2021. a haigusjuhtumi nr A16555 kirjelduse põhjal saab kohus aru, et kaebaja ei traumeerinud küünetangidega jalahaava, vaid käel olevat haava. Käel olev haav on pärast kaebaja poolt vigastamist desinfitseeritud ja suletud kahe plaastriga. Jala all olev haav aga lihtsalt punetas ning seda desinfitseeriti, määriti salviga ja pandi peale plaaster. Seega ei saanud ka kaebaja
9.augusti 2021. a tegevus jalahaava ulatuslikumalt traumeerida. Samuti ei nähtu kaebaja tervisekaardist, et kaebaja haavas oleks 6. detsembril 2021 või pärast seda olnud infektsioon, nagu väidab vastustaja.
17.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajale 19.−27. juulil 2021 liikumise abivahendi (kargud või kepp) väljastamata jätmine oli õigusvastane. Sel perioodil ilma abivahendita liikudes koges kaebaja enda väitel haigele jalale astudes suurt valu. Kaebajalt ei saa eeldada valu tõendamist, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel. (Vt Riigikohtu 30. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, punkt 15). Kohus on eespool selgitanud, et peab kirjeldatud olukorras suure valu kogemist eluliselt usutavaks. Valu põhjustamisega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Vangla õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Ülemäärase valu kannatamist umbes kaheksa päeva vältel olukorras, kus vastustaja oleks saanud seda abivahendi väljastamisega vältida, tuleb pidada kaebaja inimväärikuse alandamiseks. Ka Riigikohus on leidnud, et alusetute ja kinnipidamisrežiimi järgimiseks otseselt mittevajalike kannatuste tekitamine kahjustab väärikust RVastS § 9 lõike 1 mõttes (19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, punkt 25). Vastustaja süü vormiks tuleb pidada rasket hooletust. Kaebaja on teinud kõik, mis ta sai, et kahju tekkimist vältida, st nõudnud korduvalt talle abivahendi väljastamist.
18.Riigikohus on leidnud, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 5. märtsi
3-21-2048 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, punkt 12.2). RVastS § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega jätab RVastS § 9 lõige 2 kohtule kaalutlusruumi otsustamaks hüvitise suuruse üle. Kohtu hinnangul on vastustaja õigusvastase tegevuse raskust, kaebajale tekitatud kannatuste intensiivsust ning vastustaja süü vormi ja raskust arvestades põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 25 eurot.
19.Kokkuvõtlikult rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 25 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks.
20.Kaebajal ega vastustajal ei ole tekkinud väljamõistetavaid menetluskulusid, mistõttu puudub vajadus menetluskulude jagamiseks ja väljamõistmiseks. Kaebajale antud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lõiked 2 ja 3).