X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitise nõudes seoses 7. novembrist 2020 12. maini 2021 eluosakondade sulgemisest tingitud tervise kahjustamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. juuni 2023. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Tartu Halduskohus menetleb 21.09.2021. a määruse (tl 20) alusel Tartu Vangla vangistust kandnud X kaebust (tl 1–4), milles taotletakse Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja nõuda kahjunõue, mille kaebaja esitas 13.05.2021. a vanglale ja mille Tartu Vangla jättis 14.07.2021. a otsusega nr 1-13/144-2 rahuldamata.
2.Tartu Vangla 14.07.2021. a otsusega jäeti rahuldamata kinnipeetav X kahju hüvitamise taotlus, mille kohaselt X nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 25 000 eurot inimväärikust alandava ja tervist ohtu seadva kohtlemise eest, heites vanglale ette, et vangla ei ole kordagi lasknud tema üksikvangistuses hoidmisel alates 07.11.2020. a psühhiaatril hinnata niigi rikutud psüühikat. X nõudis mittevaralise kahju hüvitamist, kuna eluosakondade sulgemisel alates 16.03.2020. a, aga ka 07.11.2020-12.05.2021. a ei kontrollitud selle psüühilist mõju temale.
3.Kaebaja selgitab 05.09.2021. a kohtule esitatud menetlusdokumendis (tl 18), et tema nõue on esitatud seoses tervise kahjustamisega, mis on oma olemuselt ebainimlik ja inimväärikust
alandav kohtlemine. Kaebaja kordab, et ei ole nõus Tartu Vangla 14.07.2021. a otsusega nr 113/144-2 (tl 12–14). Kaebaja menetlusdokumentides esitatud selgitustel kahjustas Tartu Vangla õigusvastane tegevus eelkõige kaebaja vaimset tervist, aga kaebaja heidab vanglale ka ette, et keegi ei kontrollinud meetmete mõju kaebaja füüsilisele tervisele.
4.X esitas 05.09.2021 kohtule avalduse, milles kordas, et nõue on esitatud seoses tervise kahjustamisega, mis on oma olemuselt ebainimlik ja inimväärikust alandav kohtlemine. Tegemist on nii tervise kahjustamise kui seeläbi ebainimliku kohtlemisega. Kaebaja nõuab 25 000 euro suuruse kahju hüvitamist Tartu Vanglalt süülise kaebaja tervist kahjustava tegevuse eest.
5.Tartu Vangla esitas 25.10.2021. a kirjaliku vastuse kaebusele (tl 23–25). Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on kohustusliku kohtueelse menetluse järgselt endiselt seisukohal, et kõik avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ja kaebuses esitatud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.
6.Tartu Halduskohus otsustas 31.10.2022. a osaotsusega jätta X kaebuse haldusasjas nr 3-211631 Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise saamiseks seoses eluosakondade sulgemisega
16.märtsist 18. maini 2020. a rahuldamata. Kohtuotsus on seadusjõus.
7.Tartu Halduskohtu 13.04.2022. a määrusega otsustas kohus lahendada haldusasja kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht
8.Kaebaja ei ole kaebuses esitatud väidete põhistamiseks kohtule tõendeid esitanud. Kaebuses toodud asjaolude alusel nõudis kohus vanglalt välja kaebaja taotluse lahendamise käigus kogutud materjalid, Tartu Vangla haldusaktid ja kohustuslikus kohtueelses menetluses kaebaja poolt vanglale esitatud kahjunõude. Samuti ei ole kaebaja kaebust põhistavaid tõendeid lisanud kohtumenetluses esitatud menetlusdokumentidele. 9.Vastustaja on kaebusele esitatud kirjalikule vastusele vastuväidete põhistamiseks esitanud 2020. a haldusaktid COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks kohaldatud meetmete kohta, kaebaja vaided vangla käskkirjadele, vangla vaiete edastamise menetlusdokumendid ja Justiitsministeeriumi 14.05.2020. a vaideotsuse, millega rahuldati kaebaja vaie osaliselt ja kohustati vanglat kaebajale vangla 18.03.2020. a käskkirja alusel ühe päeva eest lisatoidu andmiseks. Samuti esitas vangla e-kirjavahetuse 2020. a maist kaebaja hüperaktiivsuse kohta meditsiiniteenistusel andmete puudumisest ja sellekohase seisukoha, et häire esinemine ei mõjuta isiku karistuse kandmise võimet/viisi ning väljavõtte kaebaja haigusjuhtudest 02.08.2019 – 02.06.2021. a (tl 90–95). 10.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
11.Kaebuse kohaselt on kahjunõude aluseks vangla poolt kaebaja tervise kahjustamine.
12.Põhiseaduse (PS) § 28 kohane igaühe õigus tervise kaitsele on mitmetahuline põhiõigus, mis on tihedalt seotud PS §-s 10 sätestatud õigusega inimväärikusele ja PS §-s 16 sätestatud õigusega elule. Samas tuleneb PS § 28 lg-st 1 ka riigi kohustus rakendada positiivseid meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu ning võtta meetmeid vältimaks inimeste haigestumist (sh nakkushaigustesse), kusjuures tervisliku ja ohutu elukeskkonna tagamiseks võetavad meetmed peavad kajastuma õigusaktides {https://pohiseadus.ee/sisu/3499/paragrahv_28, 13.04.2023}.
13.Kohus nõustub kaebajaga, et tervisepõhiõiguse kaitsealas on nii inimese vaimne kui ka füüsiline tervis. Kaebaja mureks on vaimse tervise väidetav kahjustamine. Kohtu hinnangul on kaebaja jätnud vajaliku tähelepanuta tõsiasja, et kaebaja tervisepõhiõiguse piiramine on tingitud eelkõige riigi ja vangla kui avalik-õigusliku asutuse kohustusest vältida kaebaja ja teiste temaga samas olukorras olnud kinnipeetavate nakkushaigusesse haigestumist.
14.Kaebuses, aga ka vanglale esitatud kahjunõudes on kaebaja nõuet põhjendades peaasjalikult keskendunud rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadele seoses kinnises kambris viibimise alternatiivina värskes õhus jalutusvõimaluse tagamise olulisusega lähtudes kaebaja vaimsest ja füüsilisest tervisest.
15.Kaebaja refereerib küll nende seisukohtade sõnastust ning loeb sealt välja nende kohustusliku iseloomu, kuid ainuüksi rahvusvaheliste organisatsioonide seisukoha sõnastusest ei saa teha järeldusi seisukoha siduvuse kohta.
16.Rahvusvahelise organisatsiooni seisukohtade siduvus riigile sõltub sellest, kuidas on õigusnormide või lepingutega vastav küsimus reguleeritud. Kaebaja ei ole viidanud õiguslikele alustele, millest tuleneks, et CPT ja SPT kui rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohad oleksid Eestile kohustuslikud ning siduvad. Selliseid aluseid ei ole halduskohtule teadaolevalt tuvastatud ka asjakohases kohtupraktikas (nt Tartu Ringkonnakohtu 01.03.2022. a otsus asjas nr 3-20-1067, p 7 {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=309606178, 13.04.2023}.
17.Sel põhjusel sedastab halduskohus esmalt vastuseks kaebusele, et halduskohus käsitab kaebaja viidatud seisukohti käesoleva vaidluse lahendamisel soovitustena ning ei pea võimalikuks ainuüksi nendele tuginedes kaebust kahjuhüvitise saamiseks rahuldada, sest kaebaja tervisepõhiõiguse piiramine on tingitud riigi kohustusest kaebaja kui kinnipeetava nakkushaigusesse haigestumise võimaluse minimeerimiseks.
18.Kohus jagab aga kaebaja positsiooni, et kohtud on samalaadseid vaidlusi lahendades taolistele soovituslikele seisukohtadele korduvalt viidanud (nt RKHKo 3-19-1416, p 39 ja RKHKo 3-18-1895) ja nendega vaidlust lahendades vähemasti kõrvalkaalutluse tasemel arvestanud. Seega on nende soovituste põhjal võimalik hinnata ka kaebajale osaks saanud piirangu proportsionaalsust. 19.Vastustaja on piirangud kaebaja liikumisvabadusele kehtestanud vaidlusalusel perioodil Tartu Vangla direktori käskkirjadega, mille õigusjõudu ei ole kaebaja kohtule esitatud tõendite kohaselt murda suutnud, sest tema kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud vaideid ei ole vangla esitatud tõendite kohaselt seoses kaebaja kurdetud värskes õhus viibimise õigusvastase keeluga, mis on ülekasvanud üksikvangistuseks, rahuldatud ja käskkirju selles osas kehtetuks tunnistatud.
Tartu Ringkonnakohus on hiljutises 28.03.2023. a otsuses asjas nr 3-21-1645 sedastanud, et vahetult värskes õhus jalutamise õiguse piiramise aluste seaduses sätestamata jätmisest ei järeldu, et see kinnipeetava õigus oleks absoluutne, s.t et vanglal oleks keelatud seda õigust piirata. VangS § 41 lg 2 ls-test 2 ja 3 tuleneb, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava õiguse, liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal, piiramise volitus vanglale tuleneb VangS § 8 lg-st 2, mille järgi on muu hulgas lubatud kambrite ja eluosakondade lukustamine, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Ringkonnakohus järeldas eelnevast, et kuna seadus ei reguleeri värskes õhus jalutamise õiguse piiramise aluseid, siis on selle õiguse piiramine lubatud üksnes vangla julgeoleku tagamiseks. Õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimist reguleerivate normide järgmise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise. Tartu Vangla direktori käskkirjades põhjendati kinnipeetavate saatmiste piiramist ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega kehtestati kõnealused piirangud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks. Ringkonnakohus jagas vangla seisukohta, et käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kinnipeetavate suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vanglale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine. Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal. Samas osutas vangla piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi.
20.Halduskohtu hinnangul on seeläbi tegemist kehtivate ja täitmiseks nii kaebajale, vanglale, aga ka halduskohtule kohustuslike haldusaktidega.
21.Seepärast käsitleb kohus vastuseks kaebusele järgnevalt põgusalt kahju hüvitamise aluspõhimõtteid riigivastutuses.
22.PS § 25 annab igaühele õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist.
23.Vastustaja kui avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt saab isik talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise,
haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid on täiendavalt käsitletud RVastS § 9 lg-s 1.
24.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
25.Käsitletud sätetest tulenevad kahju hüvitamise eeldused, milleks on: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused.
26.Kohus jääb kaebust ja selle eesmärki tõlgendades eelmenetluses võetud seisukohale, et kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tervise kahjustamise eest vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-le 1. Seda põhjusel, et kohtueelselt on kaebaja välja toonud, et tema elu ja tervis seati vangla poolt ohtu inimväärikust alandava kohtlemise läbi, millele on vangla kahjunõude vastuses ka omapoolsed sisulised vastuväited esitanud (tl 12–14).
27.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis hagetaval perioodil vangistuses vangistusseaduse (VangS) § 1 mõttes ning kaebaja oli isikuks, kelle vanglasisest liikumisvabadust piirati ja kellel puudus vastustaja poolt kahjunõude põhjendamatust kummutavate tõenditena esitatud vangla direktori käskkirjadest tulenevalt seetõttu võimalus VangS 55 lg-s 2 nimetatud jalutuskäikudeks värskes õhus, mis kaebaja väitel tähendab üksikvangistusse lukustatult vangistuse kandmist.
28.Pooled ei vaidle ka selle üle, et hagetava perioodi jooksul oli Eestis tervishoiualase hädaolukorra tunnustele vastav olukord. Seetõttu tegutses vangla vangistuses viibivatel isikutel, sh kaebajal, vangla territooriumil liikumisvabadust piirates ja seeläbi sisuliselt jalutuskäike keelates avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes.
29.Kohus jagab vangla kaebusele esitatud vastuse käsitlust ning on tõendikogumile tuginedes seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel lõppkokkuvõttes õiguspärane.
30.Halduskohus nõustub vastustajaga, et ka kaebaja viidatud soovitustest hoolimata oli kaalukam väärtus koroonaviiruse leviku tõkestamine. Vastustaja valitud meede – inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine, millega kaasnes ka jalutuse ärajäämine (kaebaja käsituses üksikvangistus) – oli proportsionaalne. Meetme eesmärk oli nakkushaiguse leviku vältimine, mida tuleb lugeda igati seaduspäraseks. Valitud meede oli sobiv, sest inimkontaktide vähendamine (sh jalutuskäigule saatmisega kaasnevate kontaktide vähendamine) aitab inimeselt inimesele liikuva viirushaiguse leviku tõkestamisele ilmselgelt kaasa. Meede oli vajalik, sest inimkontaktide vähendamisest tõhusamat alternatiivset tegevust, mis oleks samamoodi aidanud viiruse levikut tõkestada või ära hoida, on raske näha. Halduskohus ei näe ka, et vaidlusalune meede oleks kitsamas mõttes ebaproportsionaalne, sest ilmselgelt oli taotletav eesmärk – viiruse leviku ning koos sellega haigestumiste ning võimalik ka, et surmade ärahoidmine – kaalukam kui piiratud õigushüve (ühetunnine jalutuskäik värskes õhus).
31.Seega oli jalutusvõimaluse ajutise loomuga peatamine kohtule tõenditena esitatud käskkirjadega Tartu Vanglas vaidlusalusel perioodil proportsionaalne hoolimata CPT ja SPT soovitustest, mis ei ole aga antud COVID-19 haiguse perioodil ning seega õiguspärane.
32.VangS § 4 1 lg 1 kohaselt tuleb vangistuses viibivat kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.
33.Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).
34.Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes ka vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (nt RKHKo 3-171503, vt ka RKHKo 3-3-1-93-09, p-d 11–12).
35.Kohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane.
36.Kohus möönab, et teatud juhtudel võib värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel.
37.Praeguse asja lahendamisel on aga määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel Eestis eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Üldteada olevalt on tegemist esimese ja praeguseks viimase eriolukorra kehtestamisega Eesti taasiseseisvumise ajal, mistõttu ei saa varasem kohtupraktika üksühele laieneda käesolevale vaidlusele.
38.Nähtuvalt kohtule tõenditena esitatud käskkirjadest kohaldati vangla julgeoleku tagamiseks, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitseks kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Õiguslikku vaidlust ei saa olla selles, et piirangute kehtestamise on otsustanud selleks pädev isik ehk vangla direktor.
39.Olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla kokkuvõtvalt õigesti tuginenud ka VangS § 69 lg-le 4. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
40.Seaduse kohaselt on kinnipeetaval õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2). Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud.
41.Vanglal on õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel, mis näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning vanglale on jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Kohus märgib täiendavalt, et õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“.
42.Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivas õiguses puudub vangla julgeoleku mõiste definitsioon ja seetõttu on tegemist määratlemata õigusmõistega. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks järeldada, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2021. a otsus nr 3-20-1367, p
43.Kohtu hinnangul kaalus praegusel juhul vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ära jäämisest tingitud ebameeldivused.
44.Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist. Tegemist on siiski viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on kaalutletult selgitanud, miks ei olnud värskes õhus jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Avalikkuse huvides on massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inimja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes.
45.Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.
46.Nendel asjaoludel leidis vastustaja kohtule esitatud tõendite kohaselt põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku
nakkusohtu. Samuti ei ole võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega on suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja hinnangul elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.
47.Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebaja suhtes ülemääraseks.
48.Kaebaja oli sunnitud kambris olema ja ilma võimalusest värskes õhus suhteliselt pikalt. Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks ei ületanud piirangu kestus kohtu hinnangul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kohtule ei nähtu, et piirangu mõju oleks selle kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja suhtes piinavaks.
49.Vastustaja poolt kaebaja tervisliku seisundi kohta esitatud tõendid (tl 87, 90–95) ega kuni 12.05.2021. a kohta esitatud tervisetõendid (tl 89) ei tõenda kohtu hinnangul kaebaja seisukohta, mille kohaselt oleks vaidlusalusel perioodil tegemist kaebaja tervise kahjustamisega, mis on oma olemuselt ebainimlik ja inimväärikust alandav kohtlemine. Asjas kogutud tõendid ei tõenda kohtu hinnangul, et vangla väidetav õigusvastane tegevus oleks kahjustanud kaebaja vaimset tervist, ega avaldanud hüvitamist vajavat mõju kaebaja füüsilisele tervisele.
50.Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas (01.03.2022. a otsus Fenech vs. Malta, nr 19090/20) on sedastatud, et sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni artikli 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK on seejuures rõhutanud, et piirangud ei kehtinud vaid kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud.
51.Lõppkokkuvõttes on halduskohus seisukohal, et vangla ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID19 kriisi lahendamise vajadusega.
52.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vastustaja tegevus kogumis kaebaja liikumisvabaduse piiramisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevad kahju hüvitamise eeldused – vastustaja tegevuse õigusvastasus, kaebaja tervise kahjustamine, vastustaja süü ja kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite ammendamine – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada.
Kuna pole tõendatud kaebaja tervise kahjustamine, ei saanud see olemuslikult olla ebainimlik ja kaebaja väärikust alandav, nagu kaebaja väidab kohtule esitatud menetlusdokumentides.
53.Kaebus jääb neil faktilistel ja õiguslikel alustel rahuldamata.
54.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab menetluskulud kandma kaebaja (HKMS § 108 lg 1). Kohus luges 21.09.2021. a määruses kaebuse riigilõivuvabaks riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 alusel. Asja sisulisel arutamisel ei ole selgunud asjaolusid nõude riigilõivuga maksustavaks lugemise kohta. Vastustaja ei ole menetluskuludega seonduvat taotlust esitanud (HKMS § 109 lg 1), mistõttu jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
55.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.